Hiiumaa sarja neljas saade on ühest esimesest tekstiilitööstuse suurettevõttest kogu Eestimaal üldse. Ja Hiiumaa muuseumi pikk maja Kärdlas oligi kõige õigem koht, kus sellest legendaarsest Rikkust koos hiinlastega rääkida. Mina olen saate toimetaja Piret Kriivan. Head kuulamist. 602. Eesti lugu on ettevõtlusest Hiiumaal ja ühest väga olulisest ettevõttest ja tema ajaloost Hiiumaal, see on Kärdla kalevivabrik ja saates on Hiiumaa muuseumi teadur Kauri kiivramees. No alustame ikka sellest, et mis sorti hiidlane siis kauri kiivra mees on? Tere, mina olen hiidlane ja mina olen siis odratolgus. Käina mees. Aga selle kalevivabriku lugu, seda sai suurkoolis õppida. Tartu Ülikoolis. Ei, kogunisti Tallinnas peale keskkooli, mina mõtlesin, et mis ma siis tegema hakkan ja oli igasuguseid erinevaid mõtteid, et küll ma ütlesin autoremondilukksepaks hakkamisest, aga siis ma mõtlesin, et kui läheks hoopis ülikooli ajalugu õppima ja näevad, saingi sisse ja õppisin ka ajalugu. Ja millal see suurem huvi Hiiumaa ajaloo või siis Kärdla kalevivabriku vastu tekkis? Tead sa, iga mina polnudki Kärdla kalevivabrikust kooli ajal kuulnud, et minu surema ajaloohuvi sai alguse sellest, et kodus oli selline igavesti paks raamat, mille nimi oli Jaan, Röövel millelis kirjutanud Herman Sergo. Ja sealt võtsin ükse huvimina selle raamatu ja hakkasin seda lugema saksa ajal huvi tuli. Ja eks ma olin päris palju aega koos vanaisaga. Vanaisa rääkis mulle ikka seda, kuidas ta vanasti põllul käis. Ta rääkis siis seda, kuidas ta taignas kala püüdmas käis. Kogu aeg neid lugusid ikka tulija tuli, aga mina ei oska nendest suurt midagi arvata. Aga särtsa huvi ilmselt alguses sai. Ettevõtlusest Hiiumaal laiemalt läbi aegade, mis on kõige olulisemad märksõnad? Nii-öelda ajaloolistele ettevõtetel on ikka see puit olnud selline kesksel kohal, et puittoormaterjalina, kui ka puit, siis küttematerjalina, et puit on olnud näiteks lubjapõletuse jaoks siis küttematerjal, et millega Ikaze lubjaahi kuumaks ajada, kui mitte puiduga. Ja seda puitu siin Hiiumaal jätkus. Ja puit oli ka selles mõttes siis kesksel kohal, et ei, paljud hiidlased olid siis osavad puudemeistrid nii siin saare peal koha peal kui ka siis väljaspool puust tehti meie laevad, mis oli Hiiumaale väga oluline on selline ettevõtlusvorm ja Kärdla kalevivabrik, siis ei saanud puidust kuidagi kõrvale jääda, et ainukene Eesti suurim tööstus, mis kasutas küttematerjalina puit, Ta oli siis ka Kärdla kalevivabrik. Ja seda puitu toodetasin siis nii väljavedamiseks, olu, laevadega küttepuiduna kui ka siis oma tarbeks näiteks nii hüti klaasikajale, mis siis seitsmeteistkümnendal sajandil toimetades kui ka Kärdla kalevivabrikule, ega siis muretseti ikka sellepärast, et mine tea, äkki nad ajavad kõik meie metsad ahjudes ja hiidlaste sellised ettevõtlusvormid, et ikka üsna tihedasti on olnud see, et on sellised välismaised meistrid ja siis kohalikud töölised, kes püüavad siis kuidagi neid asju lahendada, teavad, kuidas neid asju tehakse ja teevadki need asjad, oja olid neid selle kütte vajumiseks, oli neid tellisetööstustes, mis olid tavaliselt mõisate juures, oligi kodu, tööndusliku tellisetööstuse, et siis oleks ikka telliskivid kodust võtta. Ja soojemad tööstused ikkagi olid alati mõisadega seotud või mõisa käest saadud teadmised nagu üle võetud säält. Ja niimoodi nad tööstused, siinses toimetused, klaasivabrik oli üks olulisemaid ettevõtteid tõesti, et üks Eesti esimesi klaasivabrikuid siin 1628 siis asutati hütti, hüti on selline väikene küla ja oli seal siis välismaailmameister, oli lähedases võtta küttemaatori metsa najal oli olemas liiv ja savi, mida selle jaoks vaja oli. Ja oli ka odav tööjõud, ehk need hiidlased, keda tais orjadena siis tööle pandi. Ja töö oli muidugi klaasivabrikus raskem. Iirlased kaebasid aga tööd ikkagi lehte kuhu seda toodangut turustada. Seda toodangut tagastati nii Eestis sees kui ka väite sõda, siis laevadega Rootsimaale. Ja olen arheoloogide käest kuulnud sellist juttu. Nad ei ole seda veel väga palju võib-olla jõudnud rääkidagi, aga et sel ajal, kui oli hüti klaasikoda Hiiumaal, on siis ka Tallinnas näha arheoloogilistest leidudest seda, et on klaasi kohe rohkem leitud. Hiiumaa klaasis jõudis siia ja sinna. On veel mõni ettevõte, mida peaks mainima, enne, kui me jõuame kalevivabriku juurde. Eks neid kindlasti neid väiksed ettevõtted on palju, aga ega nendest polegi nii-öelda palju materjali säilinud, et midagi, mis, mille praegusel ajal palju nende käekäigu kohta annaksin. Need on selliseid saatelehte, et on välja veetud Hiiumaalt ühte või teist kaupa samamoodi nagu näiteks Telliskivi või lubjakohta, et on teada, et näiteks lupja on kasutatud Viiburi lossi ehitamisel. Aga kuidas palju neid töölisi seal oli, see jääb meile praegusel ajal tihti selgusetuks, eriti just seitsmeteistkümnendast 18.-st sajandist. Aga see klaasivabrik, kas selle kohta on teada, kui paljudele inimestele ta korraga siis tööd andis? On arvatud, et kui olid tema hiilgeajad, siis oli neid tõelise seal 30 kuni 35, tänase päeva mõistes ta mingi väga suur ette võtta ei olnud, aga omal ajal ikkagi täitsa arvestatav. Nii kalevivabrik. Kindlasti kui Kärdlast rääkida, siis sellest Kalev arvukust ei saa kuidagi üle ega ümber. Et te ajate siia 1829 ja eelnevalt oli siis Karl olnud rootslaste küla. Üldiselt suurem osa rootslasi saadeti Hiiumaalt välja Ukraina Krimmi aladele, siis 1781, aga peale seda siis jäi kajutle selliseks rootslaste külas, kus nad siis neid siis välja ei saadetud. Ja 1810. aastal siis Petteri, Ludwig Konstantin von Ungern-Sternberg siis arvas, et siia võiks teha ühe karjamõisa selle jaoks, et siis nendest tülikatest vabaduste lootustest lahti saada see läheb siis tõsteti nende maksukoormus niivõrd kõrgeks, et nad ei tahtnud siin enam olla. Ja nii siis saadigi see kaija mõistja kaetud joostased, kes meil siis siin kaenlaaladel elasid, nemad siis otsustasid kolida Vormsi saarele ja siis Haapsalu ümbrusesse. Ja nendele ei anna kaustast aladele, kus oli juba oma rahvast ees. Ja karjamõisas, siis hakati rüüstama meriinolambaid siis kohalikega. Ja eks lammastastes, mis neist sai, pole täpselt teada, aga mingisugust edu saavutati ja mingil hetkel selle nende lammaste, kes siis villa saadi, et siis see vabrik käima panna. Ja 1829 siis oli esimene aasta, kui vabrik siis toodangut andis, selle kohta räägib siis esialgu veel küll legend, et masinad pandi käima suuremõisa lossi saalis. Mõned aastad tagasi, siis restaureeriti suuremõisa lossi. Stagaatoritele jäi silma, et tõesti seal põranda alumisel kihil oli näha mingisuguseid raskeid masina jälgi. Nii et legend saigi siis oma väikese nagu tõenduse. Aga 1830. aastal oli siis vabrik juba siin haiglas, kus olid hooned selle jaoks ehitatud ja vabriku algsest hoonest pole kuigi palju teada. Ja üldse ei ole vabriku esimesest perioodist kuigi palju infot säilinud. Enne esimest maailmasõda viidi vabriku arhiivid kuskile Venemaale, kus nad on siis võib-olla tänase päevani, aga neid leida ei olegi nii väga õnnestunud. Eesti arhiivides on jäänud vaid üksikud materjalikatked sellest esialgsest perioodist. Igal juhul on teada, et vabrikuhoone Sis põlest 1851 maha, siis ehitati ta soojemaks. 1870 juhtus taoline asi jälle sellest ajast on, sest 1870.-st aastast on ka juba pilte. Et vabrik oli siis küllaltki nii-öelda suur juba neljakorruseline. Ja on teada, et seal töötas juba 200 töölist, tehti üle 100 meetri kalevikangast aastas. Ja ka seda villa, mis vajalik oli, et veidi juba mandrilt sisse mitu anrilt, vaid lausa välismaalt et kohta seal eelnevaid oli, neid, seda toodi nii Venemaalt kui ka siis hiljem Saksamaalt ja vee peale, seda juba Uus-Meremaalt, Austraaliast mitme vahepeatusega, küll aga siiski kaugelt kaugelt. Ikka üllatavalt kaugelt, üllatavalt kaugelt. Ja see maja, kus me praegu oleme, see on. See on olnud siis Kärdla kalevivabriku direktor või eluase ja rahvasuus on seda kutsutud pikaks majaks see pikk maja, et kes siis õuest on tulnud. Kindlasti nägid, et maja ongi pikk, sõjaliselt pikk, vaika tõeliselt pikk ja selle ajakida on oma nimest saanud sina litsiruumid. Vabriku direktori elamiseks olid ruumid selliste kõrgemate külaliste majutamiseks, kes siis vabrikusse olid tulnud. Sest sellel ajal, kui vabiks Hiiumaale tuli, siis sellist hotelli kui sellist meil joonud ja õppimisvõimalusi võis ehk leida, aga kõigemad rahvast need kindlasti mitte ei rahuldanud. Sina olid siis hoone keskel, olid ka sellised esindusruumid, et kui oli põhjust tähistada, siis oli võimalik seda siinses majas teha. Ta oli tegemist sihukse esindusliku mõisatüüpi majaga, mis oli mõnes mõttes ka natukene salapärane. Ega tavalise töölisel või siukse kohalikule elanikule siia majja väga asja ei olnud, ei olnud ka võimalust aga sisse pääseda. Nii et selle ajalugu on siis rahvasuus üsna vähe teada. Aga kui me oleme nüüd siin pikas praegu, siis nimetati ka pikaks ajaks seda Ka siis nimetati seda tööliste hulgas kindlasti pikaks ajaks ka härrasrahvas seda niimoodi nimetas, vot see näide. Aga kui me siit majast vaatame praegu siis kus kunagine vabrikuhoone oli? Vabrikuhoone oli meie maja ka sisuliselt meie maja siis selles linnapoolsemas otsas ja sellist meie risti. Ta algastasid meie põhimõtteliselt maja otsast läks kuni siis järgmise istuva tänavani välja, et see on siis sadama tänav see hoone, mis 1874. aastal valmis sai. Mis siis oli peale põlemisest taastatud, oli 155 meetrit pikk, neli korda kõrgem, see oli siis kuskil 16 meetrit ja 16 meetrit Laiga. Ja ülemine korrus, neljas korrus oli puidust, ülejäänud olid paekivi. Seina paksus oli kuskil 1,3 meetrit, nii et tegemist oli ikka tõsiselt sihukese ika toeka ehitisega. Kui paljudele Kärdla kalevivabrik tööd andis erinevatel aegadel, siis. Üldiselt oli neid vabrikutöölisi 300 ümber, et seal kui juba tellimusi oli rohkem näiteks enne esimest maailmasõda, siis seati sisseööde ja töötajate arv kasvas 700-ni. Aga üldiselt oli neid ikkagi 300 ümbruses kolm natuke rohkem kui natuke vähem. Ja siis nende jaoks oli ehitatud siia töölistemajad. Aavik oli mitmes mõttes üsnagi kaval ja püüdis igasuguseid probleeme, mis juba mujal maailmas paljusid tööstuseid kummitaliselt siin Hiiumaal aja hoida ja selle jaoks pütte siis seda tõeliste elu-olu võimalikult heal tasemel hoida. Ja 1844. aastal alustas Sis vabrik tõelistele laenu ja maa andmist, et oleks võimalik töölistel siin siis oma väikene eluase soetada ja niimoodi siis töölisi oli võimalik siis vabrikul endaga saida. Üldiselt oli see laenu andmine selline kaval võtta, et kui isa võttis laenu, siis tavaliselt poeg jõudis alles laenu maksmisega ühele poole. Ja ega siis seda vabriku maja või siis seda töölise maja ei olnudki võimalik nii lihtsasti müüa, et seda sai müüa ainult teisele vabrikutöölisele. See tähendas, et sellist kaadri voolavus siin väga palju ei olnud. Ja eksvabrik tõi endaga kaasa siis ka mitmeid teisi hüvesid, mida nii teistes Eestimaapiirkondades kui ka Hiiumaal siis paljud nautida ei saanud. Näiteks olid Karla Kaleva Piculk, kool oli niisiis poisslastele tütarlastele ka kui ka saksakeelne koolmeistritele. Oli siis haigla, mis pakkus ravivõimalusi töölistele ja oli ka apteek seal haigla juures, et oleks võimalik seal rohtusid saada. Oli oma selline väikene pensionisüsteem, mille kohta küll iseloomustavat elamiseks vähe suremiseks, palju aga paljudes tööstustes sellist pensionisüsteemi ei olnud üldse. Varrak, külaliska oma vanadekodutöölistele, kellel ei olnud järeltulijaid, kes siis jäid niimoodi hoolitsuseta ja võib öelda, et vabriksis kandis tõelisest hooltika kuni hällist hauani. See kõlab väga edumeelselt ja kõlab nagu väga luksuslikult. Eks luksuslikus on selline kahe otsaga asi, et ühtepidi pakuti tõelistele häid nii-öelda elamisvõimalusi, aga teistpidi palkali jälle suhteliselt nigel. Nii et eks igal asjal on oma hing. Kas nurisemist oli palju ka, kas selle kohta on teada? Ega nurinat nüüd ülemäära palju ei olnud, et vali siukseid, kui näiteks vabrik seisis esimese maailmasõja ajal Traviksis jäi 1917, kui sakslased Hiiumaale tulid, jäi seisma ja seisis kuni 1919. aasta lõpuni. Ja üldiselt vabrikumajade juures oli võimalikel põldu pidada, aga täielikult sellega oma pead siis nagu aja ei toitnud vajal ikkagi kuskilt natukene lisa saada. Aga maali sel ajal veel jagamata ja nendel vabrikutöölistele sissetulekut ei olnud, kuna vabrik seisis ja maad ka siis ei olnud. Ja sel ajal oli tõesti palju nurinat selle üle, et leidke mingi lahendus, jagage kas maad või pange vabrik käima. Sellises küll selline periood, kui olid palju nurinat. Tegelikult oli sellist nurinat ka siis, kui vabrik 1870. aastal siis maha põles. Ent sellele järgnes siis niisugune nelja aastane periood, kus vabrikut ei olnud ja need töölised, kes ennem valitses oma sissetuleku ikkagi vabrikutööna saanud siis pidid otsima seda muul moel. Üheks selliseks muudatuseks oli ka kuritegevus, mis kasvas peale seda hüppeliselt elada oli ju vaja. Siis varastamine kahjuks küll. Kui pikad olid tööliste päevad? Ekstööliste päevad, mitu päeva nädalast tehti, tööliste päevad olid ikkagi pikad, et oli 12 tunniseid päevi. Eesti vabariigi ajal olid nad juba kaheksatunnised ja töötati ka laupäeval, aga laupäeval oli siis juba Eesti vabariigi ajal niisugune lühendatud päev kella kahesse koju, aga lõunat ei olnud. Tööpäev siis algas tänapäeva mõistes natukene vaja kella seitsme ajal ja oli selline tunnine lõunapaus, lõppes ta ikkagi umbes kella viie ajal nagu tänapäevalgi. Ja kui tuli teine vahetus, siis teise vahetuse päeval, kas siis sealt edasi ja siis, kui masinaid oli vaja pruukida, siis tehti ka seda kolmes vahetuses et ikka 24 tundi täis saada. Nii et vabrik töötas ööpäevaringselt. Oli ka selliseid aegu, olenes tellimustest, oli ka selliseid aega, kui vabrik ei töötanud üldse. Et näiteks Eesti vabariigi perioodil oli vabriku käekäik natukene juba kehvem ja see oli siis kõik tingitud sellest, et nagu teise Eesti tööstuse siis ka kaela kalavabrikut ikkagi mõjutas väga tugevalt suur Venemaa siseturg. Mis siis peale Eesti vabariigi teket kadus ära ja oli vaja hakata leidma uusi lahendusi, kuhu oma kaupa turustada. Ja nende leidmine ei olnud nii kiire, et 1900 kahekümnendad olid võrdlemisi rasked ajad vabrikule ja ega sellist endist hiilgust ikkagi nagu taastada ei õnnestunudki. Aga kas on teada, kuhu siis toodangut viidi? Just kahekümnendatel ja kuni 40.-teni. Kahekümnendatel neljakümnendatel, eks üks asi oli Eesti siis siseturg, et selle jaoks tehti natukene teistsuguseid asju, kui siis varasemalt tehtud oli, et näiteks tulid sortimenti siis suurrätid, mis on sellised tekid, mida võeti siis vankrisõidul või autosõidul ümber, et oleks talvel ja sügisel ikka soojem, meenutavad üsna selt mustri poolest üsna tänapäevasest udumustriga, pleedia on siis villasest materjalist, päris jäädi soojad. 1920.-te toodete näiteks vatti, kus siis erinevad soita villast riiet alates paksusest, mantli Kalevist kui ka siis ülikonnariided kleidiriided, mida ka ette kujutada. Et Vaivali erinevaid mustreid erinevaid, kui abiks näiteks laenu võttis 1009 kolmekümnendatel, siis panditi laenu saamiseks oma valmistoodangut, et seal siis sortiment on ikka väga laialt väga palju erinevaid kangaid väga erinevate nimetustega oli täiesti olemas ja saadaval. Ja üheks selliseks asjaks, mis 1900 kolmekümnendatel sortimenti Telia, mis nagu mõjutas nende kodukujundust singi, haigla ümbruses oli siis vaibalõng, mida siis üks meistrite Breuadest, kes oli siis tulevad Venemaalt, tema nimi oli Helena fent, kes muidu Kayla kandis tuntud ikka rohkem photography enam. Tema oli tegelikult ka väga suur käsitööhuviline ja kuna tema abikaasa Paulfentali vabrik, Vajevime istu siis ta suutis vabrikut nii palju mõjutada Pletti vaibalõnga tootmine, Sist sortimenti ja sellest vaibalõngast hakata, siis tema ise Xing haiglas korraldas siis selliseid õppepäevi, et siis siin kohapeal õpetada, kuidas vaiba punumine käib ja seda täiesti kujunes üsna edukaks ettevõtmiseks, nii siin Hiiumaal selle võib-olla ka müük, kui ka siis Hiiumaalt välja mandrile. Ja need vaibad, siis on siuksed iseloomulikud asjad, mis on Kärles kannud. Kas neid on muuseumis ka säilinud? Neid täitsa anud ja neid vaipasid tegelikult lausa kahte sorti, et on üks, mis on siis kaleviribadest tehtud, mis on selline tootejäägi ärakasutamine ja neid toote jääke müüdi siis vabrikutöölistele ja need on siis sellised laiadest, ribadest, vaibad, neid on Kaili ümbruses ka jällegi küllaltki palju mujal Eestis ei teata neid väga palju olevat, kuigi neid kalevitööstuse oli Eestis ka mujal. Et kaldale oma arengu mõttes on kõige sarnasem Sindi linn, mis ka tekkis vabriku ümber. Sindi kalevivabrik on toodud siis Poolast kunagi omal ajal ja samamoodi siis vabrik ehitas sisuliselt kogu linna. Aga see ei ole teada, et oleks sellised vaipasid olnud ja samamoodi Kaleva kõikunud Narvas, mida siis tihtipeale aetakse sassi Kreenholmile. Kreenholmile ei ole kaleviga tegelikult ikkagi mitte mingisugust pistmist, et see on niisugune levinud väärarusaam. Ja ka Narvast ei ole teada, et sellised kaleviribadest põimitud vaipa see läks niimoodi. Olemas kas vabrikule oli mingil ajal ka oma moekunstnik, kes suunas neid asju, või käiski see niimoodi? Juhu sellest, kuidas, kuidas mustrite ja kogu see pool tekkis, sellest ei ole kuigi palju teada. Vähemasti teatakse nii palju, et see esimene kangapeo tehti ikkagi käsitöönduslikult hiljem siis proovite seda masinatega teha. Aga Kalev objekt meil siin tootes ikkagi sellist kangamaterjali, et rõivaid, kui selliseid ei toodetatud siin selle koha pealt oli see tootearendus nagu lihtsam, mitu korda see vabrik siis nüüd põles. Vabrik põles tegelikult kogunesid kolm korda plaste 1850 jaanuaris põlest oktoobris 1870 ja viimast korda siis 16. oktoobril 1941. Kui esimesel kahel Koialase vabrik siis taastati, siis kolmandal korral siis enam neid mõtteid ei hakata üldse mitte isegi proovima ellu viia. Et sellest vabriku taastamise mõttest siis loobute ja vabrik siis põles, põgenevad punaarmeelaste käe läbi, et nemad siis süütasid selle vabriku ennem sakslaste siiatulekut teise maailmasõja ajal. Et see oli siis osa Stalini põletatud maa taktikast, et midagi väärtuslikku ei saa ju kuskile maha jätta. Kaelas õnneks palju selliseid hooneid, mis oleks sõja ohvriks langenud, ei ole Kayla Kaleva kõik oli kindlasti nendest kõige suurem ja kõige olulisem. Ja on selline rahvasuu jällegi levinud jutt, et näiteks ka tarbijate ühistu kauplust olevat tahetud põlema panna, aga ei jõutud? Jaa, vabrikusse jäid siis maha sellised suitsunud paksud paekivimüürid ja üle 200 töölismaja. Lisaks veel siis selliseid abitootmise hooneid, mis olid siin vabriku ümbruses ja võeti siis peale teist maailmasõda uuesti kasutusele. Et Kärdla kalevivabrik ei olnud kaugeltki mitte ainult tekstiilivabrik, vaid see tegi nii-öelda ka siukest abitoodangut ja see abi oleks siis oli peamiselt seotud ikka oma vajaduste rahuldamiseks oli näiteks saejahuveski, et siis oleks võimalik vabrikule ehitada, oleks võimalik tõelistele leiba küpsetada, oli laevaliiklus, oli sadam ja laevaliin oli siis Kayla ja Tallinna vahel ja sõjalises aurik Hiiumaa, mitte see, mis oli siis sõitnud ümber Kap Hoorni neeme, vaid ikkagi täitsa aulaev. Ja Kayla sadam on siis ka Kärdla kalevivabriku jäetud selle jaoks, et oleks võimalik siis toimatriale sisse vedada, kaupu kastist välja viia sadama ümbri olevat kaubalaod ja nii edasi ja nii edasi. Kas siis laev läks Hiiumaalt otse Tallinna? Laev läks otse Hiiumaalt, Tallinna, seal tee peal tehti. Kui oli vajadus, tehti vahepeatusi nagu näiteks Haapsalus ja sealt edasi siis Tallinna, seal veeti lisaks kaubale ka inimesi. Et oli võimalus osta endale siis öise pileti sõita haiglast otse Tallinna. Uhke, uhke. 1940.-ks aastaks, kas siis vabrik ikkagi töötas veel enne nõukogude võimu? 1940. aastal ta täitsa töötas, töötas kuni siis oma põlanguni välja 16. oktoobri hommikul tulid veel töölisedki tööle lootuses, et ta on täiesti tavaline päev, aga nad saadeti siis vajavalt koju ja öeldi, et teda või ei ole ja varsti oli nähagi suitsu tõusmas. Aga sellele eelnes siis selline ajajärk, kui vabriku direktori suve laena ja kadus siis Saksamaale ja 1900 kolmekümnendatel oli vabriku sisseseade vananenud ja leiti, et oleks vaja siis võtta suuremat sorti selline moderniseerimine ette selle jaoks siis panditi valitsus kaupa, mõned hooned, siis pikalaenu pangale ja Clubated ostetakse uus sisse saada. Sel ajal oli vabriku direktoriks Hans Belfragressoridesse naiva kalevivabriku taustaga tali siis Beltsurite naistest, kes on kõik siis Eestis kalevitööstusega seotud, annad ja nende siis selline kodupaika tegevuspaik on arvatavasti Narvas ja Beltsaid jõudsin siis Hiiumaal 1900 seitsmendal aastal, kui Kärdla kalevivabrik läks naiva Kalev Kallo rendile ja Belt sõitest. Vabriku direktorid on olnud kaks. Teodor Viktor Velzzage Anspelsaga teadur Viktor Sis sai õnnetult otsa 1900 seitsmeteistkümnendal aastal. Sel ajal 1009 seitsmeteistkümnendal aastal enam uut juhti valima jagatud ja aktsionärid olid siis mööda ilma laiali jooksnud ja 1920. aastal oli siis suutnud Hanspelts aktsiapakist siis enamus enda kätte haarata ja tema siis pani Kalev org uuesti käima. Kui näiteks Hans Melchiorist rääkida, et siis ei saa kuidagi üle ega ümber siis Haapsalus olevast Beltšerite villast, mis on siis tänapäeval üks spaahotellidest ja see on siis Hans Pevkurile kuulunud, ehitas ja Hans Belts siis lubas moderniseerida kalevivabriku ja võttis 1938. aastal ühe suure laenu, 1939. aastal, siis juhtus aga selline lugu, et Hitleri kutsel paljud sakslased lahkusid Eestist nende hulgas ka Hanspeltšer. Tööliste jaoks ei muutunud suuresti midagi, nemad ei märganud kadumist ja tööpõhimõtteliselt ka jätkas aga selle jaoks, et siis ikkagi ei tekiks üldse mingisugust võimalust, et Abiks seisma saaks jääda siis Eesti vabariigi valitsusele majandusministeerium siis mägedes usaldada isikut vabrikut juhtima ja töö jätkus samas vaimus, nii et mõnes mõttes oli juba 1939. aastal kalevivabrik justkui natsionaliseeriti. Ja 1940. aastal siis jätkus töö, samamoodi muutus ainult nimi, et kui see vajamalt ei olnud Kärdla kalevivabriku osaühisus siis hiljem oli ta siis tekstiilivabrik, Hiiu tekstiil ja jätkusse hiiu tekstiilitegevus, kuni siis Mobiku põlemiseni. Ja siis lõppes vabriku lugu. Ja siis lõppes vabriku lugu selles mõttes, et villast õieti enam mitte meetritki ei tulnud. Aga vabrikuhooned ei kadunud kuskile. Et jäid alles töölismajad, millest kõik ei olnud väljaostetud, vaid osasid renditi jäid vabriku ümbruses olnud siis lihtsalt paekivist tootmishooned. Ja eks jäidki tekstiilitöölised, kes olid tihtipeale läbi põlvede siis ühte sama ametit pidanud seda ametites majandite isalt pojale ja emalt tütrele. Ma mõtlesin, et pidid hakkama uut väljundit otsima. Aga ega siis elu Carlas sellepärast seisma jäänud Abiksis 100 põles ja müüride vahel hakkas, püüti tehases kohe uusi ettevõtmisi ja 1941. aastal siis käivitati elektrijaam, mis oli siis erinevates kohtades, on ta olnud näiteks praeguseni alla Salavas tall-tõllakuuris, mis nendest Vabaduse tänava alguses, kui ka siis teistes nende töökodades, mis olid vabriku õue peal, ei tulekahjust puutumata jäänud. Ja nõukogude aja alguses oli siis ka Kall kla siis nii-öelda selles keskuses selles endises kalevivabriku müüride vahel siis Hiiumaa autobaas ja bensiinijaam siin oli sõjaväetöökoda. Et selles mõttes tööstuskeskus nagu ei kadunud kuskile, vähemasti mõnda aega. Vabriku müütsis lammutati Eesti NSV 10.-ks aastapäevaks 1950. aastal ja see toimus siis sellise hoogtööpäevakute kajas igale ettevõttele, mis kaelas sel ajal oli majati siis selline normipäevade harjunud, mis nad pidid sobiku müüdel tegema ja niimoodi siis objekt lammutate. Aga eks hiidlane on ikka selline kokkuhoidlik rahvas ja ega need kividki siis ei saanud niisama kasutamata jätta. Et nendest kividest on siis ehitatud erinevaid hooneid, mis on haiglas praeguseni olemas, et üsna mitmed 1950.-te ehitised on siis osalt täiesti siis Kärdla kalevivabriku viividest. Üheks selliseks on näiteks Sauni Ojaste maja Vabaduse tänava ääres, mis valmistatakse 53 ja samamoodi keskväljakul olemas sammastega poe vaja. Et see on siis tehtud kaljule, kalevivabriku kividest ja seda, mis siis nagu ehitusel 100 kasutada ei suudetud, see siis tehti killustikuks ja läks siis tänavate katteks. Ja vabrikuväljak on ka olemas ja millal see väljak sai endale selle nime? Vabrikuväljak sai endale selle väljaku nime üheksakümnendatel aga eelnevalt hunte, seda vabriku hoovi nime all ja üheksakümnendatel, kui siis ennistati tänavanimesid või vähemasti püüti seda teha siis oli ikkagi pikk vaidlus selle üle, et kas hoov või väljak ja hoov tundus siis sel hetkel ikkagi liialt võõrastega. Mis ta siis õigupoolest on? Vabrikut ka nagu ei ole, siis jäädi sellise natuke leebema vabriku väljaku joaga. Kui me päris alguse juurde tagasi tuleme, siis kas on õige öelda, et kalevivabrik tegi Kärdlast selle, mis ta praegu on, milleks ta praeguseks on saanud? Kindlasti tegi, et Karla praegusel ajal on nii-öelda hiidlaste pealinn ja ainukene linn, mis meil siin Hiiumaal on. Et kui Karla Kaleva pikud tekkinud poleks, siis tõenäoliselt me sellest linnas siin rääkida ei saaks. Ja eks see linlikum elulaad, mis tuligi siis sakslastest meistritega, see oli siis üks niisugune tunnusjooni, mis siis Karla inimesi teistest eestlased. Et üheks oli näiteks kohvijoomine Kayla inimesi tuntakse siis kohvi lahkujate nime all. Eks see kohvijoomine keegi kuskilt mujalt ei tulnud, kui, siis sellest, et nähti meistreid ühte pruuni vedelikku joomas ja prooviti isegi ja hakkas täitsa maitsma. Aitäh küsimuste kord. Tahaksin lisada kauri jutule lihtsalt ühe väikese märkuse või rõhutamaks seda, mida Kaur juba mainis, et Kärdla kalevivabrikule on oluline roll mitte ainult selle Kärdla arendamiseks, selleni, mis ta jõudis, aga tänu Kärdla kalevivabrikule ja Haapsalu kuur tordile. Need kaks institutsiooni on ka need, tänu kellele. 150 aastat tagasi algas regulaarne laevaliiklus Haapsalu ja Hiiumaa vahet. Algul Kärdla vahet ja kuna Kärdla sadam oli madal, siis varsti läks ta üle Heltermaa peale. Ja nii Haapsalu kuurordi patisaksad, kes tahtsid siia tulla, kui ka kalevivabriku omanikud, kes tahtsid oma toodangut välja viia, olid need kaks, kes panid selle käima. Nii et see on ka Kärdla kalevivabriku. Teine, et 150 aastat tagasi regulaarlaevaliiklus algas. Mina küsiks selle kalevivabriku oma raha kohta nende klubide kohta, millal need siis kehtisid? Kui kaua nad kehtisid? Nende kalevivabriku rahadega käibele pandi nad siis 1830. aastal juba ja neid oli siis mitut sorti. Esimesed nägid üsna sellised saapanaha moodi välja, millele peale trükitud siis väärtus ja eks neid läbi aegade kummitas häda, et neid kiputtik järgi tegema. Mida aeg edasi, seda rohkem siis ta päris raha meenutama hakkas. Et kui nahk ka jumala jäi täpselt seda, millal paberi vastu vahetati, ei ole teada. Aga on teada, et neid klubisid oli mitut sorti ja viimased siis korjati käibelt 1886. aastal. Ja seda püüti siis juba eelnevalt tegelikult maha suruda, et siin haiglas ei oleks siukest oma raha käibel. Ja lõpuks siis Eestimaa kubermangu kindralkuberner Sergei Zahoskoi käis Hiiumaal lasi siis ühel noormehel avada endale vajava ja pakkus siis selle vajava loomise eest sajoigess käibel olevat raha. Noormees siis vaatas seda raha ja ei oska nagu seisukohta võtta ja küsis, et kas tal siis päris raha jala. Ja nii siis saigi kindralkuberner teada, et haiglas on käibel mingisugune valeraha ja need klubid, mis on siis kasutusel, olid nüüdsest põletati kalevivabriku ahjus. Meid on siis mõned siiski ikkagi säilinud ka aga võrdlemisi vähe. Nii et kuskil 1830.-st kuni 1886.-st aastast oligi haiglas käibele oma raha ja selle ulatuse koha pealt. Seda kasutati peamiselt kajutas ja selle ümbruses. Iseenesest kui oli tõelisel selline kuskile kaugemale minek, siis oli võimalik seda vabriku kassas ka Tsaari-Venemaa raha vastu vahetada. Aga olevat olnud ka üksikuid kohti Haapsalus ja isegi Riias, kus oli võimalik selle rahaga maksta. Kust nad täpselt valida ja mis poed need sellised olid, seda ei oska kahjuks kommenteerida. Ma küsin niikaua kui publik kogub mõtteid, et kui kallis kus me selle oma raha kõrvale jätame erinevatel aegadel, kui kallis Hoisse kalev olla, et kas hiidlased ise jaksasid kõike osta seda? No eksvabrikule oli oma pood ja eksin oma poes oli ikkagi natukene soodsamad hinnad, nii et kajutage, ähvas käis ikkagi võrdlemisi hästi riides, et osteti seda kalevit, lasti seda siis kohalikel käppadel rõivastaks teha ja nii oli meil siin ikka uhkelt riides, tõelisi küll ja küll. Eks eks kalevit oli noh, nagu ka mitmes hinnas, et oli eelnevas kvaliteedis, et me kõige odavamat sorti olid siis ikkagi sisse segatud kaltsuga, et selline üsna kehva viie, aga toodetega seda. Ja mina lisaksin siia selle linnaliku riide juurde ühe sellise ajalehe artikli kirjutise, kuna lisaks sellele, et siia Linzai olid kalevivabriku eesolijad, väga tublid kultuuri edendajad, laulukoor, puhkpilliorkester, viiulikoor, mida iganes. Ja nii on 1890 saanud kirja ajalehte üks kirjutis, kus räägitakse, et pandi jälle toime järjekordne piduõhtu kus oli siis koorilaul näitemäng ja siis tuleb üks väga oluline fakt rahvatantsu kohta. Ja esinesid neli paari tantsijaid vanas hiiu riides ja sulgudes, mis oli kasutusel 40 aastat tagasi. Ja nad esitasid torupilli saatel tantsu, Hiiurant. Ja mina pean seda esimeseks selliseks märkeks, kus Tansson jõudnud küla vahelt välja ja on jõudnud nagu esituse seisusesse. Ja kes need tantsijad olid, kust nad toodi või kust nad tulid, kes oli see torupillimängija, seda me kahjuks ei tea. Aga härra Pruus oli kogu selle piduõhtu kokku pannud, nii et tänu temale saame ka teada, et rahvariie oli siit nüüd küll päriselt, et nagu kadunud, et 40 aastat tagasi moes olnud, oli seal kirjas. Ma kommenteeriksin seda rahvariideteemat, et tõepoolest kalevivabriku üks, no ma ei tea, kas on nüüd hea või halb asi, aga töö oli ju nii erinev Talurahvatööst, et see rahvariie ei sobinud sinna vabriku ruumidesse ja see oli pigem ohtlik, et sa jääd nende käiste varrukas ega sinna masinate vahele kinni. Ja siis anti tavalised villakottide riidest võimalus teha endale tööriided või siis korraldati seda. Aga samas seesama kalev, mis toodeti või selle tootmisjäägid jõudsid meie rahvariidesse, mis on suhted suhteliselt haruldane, need peakatted, palmikud või seelikuääred. Et siin on teistpidi seosed, et kui tuuakse seda esile rahvatantsu ja lauluga, ostis vabrika laulukoorile riided. Et siis toimus nisukene huvitav vahetus, et ühest küljest rahvariiete kandmine vähenes teisest küljest materjaliga täiustati mujal kantavat rahvariiet. Ma küsiksin veel selle viletsama aja kohta, kui tuli varastama minna. Et, et kui laialdane see varastamine oli just nimelt, et kui laias piirkonnas vargil käidi, kas see laienes lausa röövretked, eks või mitte. Ja, ja tõepoolest kas tunti huvi ka mõisa vara vastu näiteks ja no ühesõnaga tagant jah. Eks kõige magusam pala ikese mõis oligi. Kui aga oli võimalik kas või vabrikust midagi ära tuua, kuigi hoone ise oli hävinud, siis laod olid ikka alles siis pütti võtta sealt aga seal oli rahva seas oli siis pigem selline näppamine natukene vilja, natuke ühte teist, et ega tegelikult vööviedgesin kindlasti ette ei võetud, et tegemist oli ikkagi sellise moosivargusega rohkem. See siidivabrik ka ise, et eks ta jällegi taheti tuua siis Venemaa sisealadelt tööstust, mis seal siis kohalikele ei meeldinud, oli ta keskkonnale ohtlik. Oli ka siin odavat tööjõudu olisin metsa võtta, mida siis selle toorainena kasutati jalises pinda, mida kasutada, oli olemas sadam ja seisis ajendaski mõisnike just siia seda vabrikut tegema. Juhul kui seda kunstsiidivabrik Viskoosa kunstide vabriku oleksid siis tõesti valmis saanud, siis tõenäoliselt oleks Hiiumaa pealinn siis viska osa ümbruses, et plaanis oli ta ikkagi oluliselt suurema ja uhkema nagu Kärdla kalevivabrik, sinna plaanite siis üle 1200 töölise, kes kõik tahtsid kuskil elada või oleks tahtnud kuskil elada. Ja eks ta Alexis sinna tekkinud. Aga seda, et kas need kaks asja siis niimoodi omavahel seotult oli majaks, pigem vast mitte, pigem vast mitte need soodsad asjaolud, mets, sadamad, tööjõud. Et see oli see, mis meelitas seda tööstust siia. Et võib olla seos, kui kommenteerida on nii palju, et Ungern-Sternbergi müüsid kõrgessaare mõisa ja seal tekkis vaba koht või vaba võimalus ja kuna need Ungern-Sternbergi, kes rajasid kalevivabriku, olid teistega sugulased, siis väike seos seal ikka on, aga mitte tekstiililinevast. Kauri, kas sa palun kommenteeriksid veel selliseid vabriku ütleme, positiivseid ja kultuurilisi mõjusid Kärdla linnas, ma arvan, et vähemasti kui ma hakkan nimetama praegune Jahtklubi kunagine luubi sõidus, et siis noh, kino, võib-olla kohvikud, kas sa sellest veel räägiks? Et vabrik siis hoolitses töölise eest hällist hauani üks oli siis ka see, et ikka tõelise meelelahutust oleks ta mitte kurjale teele kurjaks ja see, kui tee siis seda püüti hoida sellega, et vabrik toetas seda kultuuri arengut, üks oli siis see, et oli vabrikul finantseeritud, siis kool oli oma orkestri, mis oli siis puhkpillid, mida vabrik soetas, toetati näitemänguraamatukogu, Eesti esimene kino, mis seal linnas oli Kaidlas, mis asutati 1913. Ja kuna Kärdla kalevivabriku siis üks juhtidest, keda tunti siis Noel paju nime all ja kelle kodanikunimelist toto Adam von Ungern-Sternberg oli ise väga suur kalapüügihuviline, siis tema asutas Eesti esimese kalapüügiseltsi, mis oli mõeldud siis töölistele 1898 siinsamas Kärdlas. Ja selle asja idee oli siis see tööline, saaks siis peale oma rasket päevatööd endale laenatajale paadipüünised ja minna siis mujale. Et see rikastas siis toidulauda ja oli lõbus ka. Ja eks selle nii-öelda üheks selliseks tähtsündmuseks aastas oli siis kat, mis on ka jube lahel, siis korraldati, et sellest on ka siis selliseid üksikuid fotosid, et oli niisugune kevadine päev, ilus ilm ja mindi purjetama. Võitja sai autasu, autasu küll tavaliselt ei olnud väga suur, aga siiski olemas. Ja pärast oli siis pidu. Ma jäin mõtlema selle asjade päris alguse juurde, et kas ma saan õigesti aru, et umbes serberg esimese hooga rajased karjamõisa. Et kas seal sel ajal võis juba olla, ei tee ta nüüd hakkab siis seda villa kasutada. Ta ma sellisel viisil, et teeb kalevivabriku ka või, või hakka siis vill üle jääma, et nüüd oli nagu järgmine äriidee oli, et teeme vabriku. Et kas on mingisugune ta läks see jah, et, et tuli nii vägev vabikete lõpuks sellest oma karjamõisavillast ei väheks, aga et kas see oli algusest peale kavandatud nii lihtsalt vabriku tooraine pärast teha karjamõis või mitte? Selle ajastu aadlikud tundsid üsna suurt huvi siis selle tõu ajendamise vastu püüti rüüstata erinevaid loomi, et niimoodi tõuomadusi parandada. Eks selle kaugem tagamõte kindlasti oli siis see, et seda villa realiseerida kuidagi viisil kas siis müügi näol või siis omatoodanguna. Ja baltisakslased olid sel ajal küllaltki aktiivselt siis otsima neid väljavaated oma jõukust siis kuskile poole investeerida, niimoodi kasvama panna ja üheks väljenduseks oli ka Kalev abiksin. Ja tõenäoliselt, kas ta siis kohe selle peale mõtles, aga üsna pea, et mingit dokumentaalset tõestust sellele kindlasti ei ole, aga tõenäoliselt võib pidada seda üsna kindlaks, et ikkagi selline väljavaade tal oli. Ma oleks küsinud selle raha kohta, et kas on teada see kurss ja kas võib mõtelda niiviisi, et see tähendas ka teatud panganduse arengut ja rahab valmistamise peast. Alles mõned aastad tagasi vana Kärdla-Paluküla maantee äärest leiti siis trükiplaat, millega siis neid Abiku rahasid, seda kõige keerulisemat varianti, mis oli juba täitsa päris raha moodi, need esimesed olid sellised nahast, siis tulid sellised Raivilise paberitükikesed, millel oli siis Taago Kertel kivi peal, mis olid üsna lihtsad, hiljem tuli siis juba selline peenmustriga paberi, millel oli siis selline peenem trükis peal. Üldiselt esimestel nende klubidel siis väetise peale trükitud ei olnud ja hiljem, kui juba valmid mängud olid paber, siis oli see seaduspära, et mida heledam, seda odavam, mida tumedam, seda kallim. Aga seda kurssi ja kuidagi nagu ei ole, ei ole teada saadud ja ei olegi siukest täiusliku kollektsiooni nendest klubidest olemas. Helgi teab videol. See selles mõttes ei ole kurss, aga oli teada, mis tooni vastab näiteks 20-le kopikale 10-le kopikale ja siis ma arvan, et see oli inimese mõttes justkui üks-ühele, et ta sai. Väidetavalt siis sai vabriku omanik paremini päris rahaga opereerida ja see asendas see kviitung tegelikult seda pärisraha, et seal mingisugust erilist kurssi väike soft võis ju seal vahel olla, mida me ei tea, aga, aga põhimõtteliselt oli see justkui üks-ühele väärtusele, kes teadaolevalt. Kui küsimusi rohkem ei ole, siis 602. Eesti lugu on lõppenud. Hiiumaa muuseumi teadur Kauri kiivra mees jutustas muuseumi pikas majas Kärdlas kalevivabriku ja muuseumimaja lugu. Seesama lõppel saade ja Helgi temaga siis ta veab Helgi Põllo saated. Samuti on kõik tallel vikerraadio kodulehel. Mina olen saate toimetaja Piret Kriivan ja järgmises Hiiumaa saates olen ma Tahkuna militaarmuuseumis. Selle saate lõpetab aga jällegi üks muusikapala. Üks lustlik valis Eesti raadiovaramust Manivald kesamaa ja Boris kõrveri. Ehthiiglase laulu esitab Artur Rinne ja ta on selle laulu sisse laulnud 1969. aastal. On? On aare? Kallas on meie meri on nagu tammedest, kasva meie tulijate ratastega saarlastel. Muretsenud vastu kuninga meie keskele, sellel saarel, korraldada, sind noorendama, siin vestleme. Elu ajavad. Bla. No on Õla alla panna.