Noh, ja hiidlased on jutujärje juba oma kätte võtnud, kas toremete? Hiiumaa militaarmuuseumisse on kogutud sõja jäljed, mille 20. sajandi suured sõjad on Hiiumaale maha jätnud. Nii nagu ajaloolane Urmas Selirand eelmises saates ütles. Kõik on metsast ja mere äärest ja hiiglase aiast ja aidast kokku toodud. Muuseumi aias ringi käies nägime suurtükke, sõjasõidukeid, miine, täisauna ja ka Peeter suure nimelise merekindluse raud. Teerööpaid vaguneid. Läinud sajandi alguses ehitatud kindlus oli osa Peterburi kaitsevööndist Tallinna ja Porkkala ümbruses ja nende linnadevahelistel saartel. Nüüd astume sisse Muuseumi majja endisesse Tahkuna piirivalvekordonisse. Urmas Selirand räägib muuseumi esemetest ja nende abil Hiiumaast esimese ja teise maailmasõja ajal. Minu nimi on Piret Kriivan. Pilte saab jutu juurde vaadata vikerraadio kodulehelt ja Eesti loo Facebooki seinal. Ma räägin sulle oma lemmikmürsust, siis jah, et kuidas metsast asju leitakse, näiteks? Sellele ma astusin peale. See on esimene maailmasõda, kuue tolline mürsk ja, ja 1918 Eesti vabariik oli selt kõik ära viinud, mis sealt viia siis? Leiti ja arvati, aga 2014 ma olin sealsamas vaatamas, mis sealt alles on, et kas on äkki midagi jälle talvel paremini näha ja siis tundsin, et midagi on jalal. Noh, ja siis võtsin natuke sammalt pealt ära ja tuli välja, täiesti terve mürsk on seal ilusasti, noh, see oli täiesti terve. Noh, ja siis panin sambla jälle õrnalt peale tagasi, sest ma nägin tagant septikuga, ma natuke tean ka asjast. Ja siis kutsusin pommirühma ja ja küsisin pommirühma käest, et äkki saab eksponaadi. Ja siis nad küsisid, kas nii pidivi niipidi mad, tore oleks, kui niipidi saaks, ja siis õnneks ei reageerinud sees olev lõhkeaine kohe. Ja siis lasedki ilusti lahti, nüüd on siin eksponaadi niimoodi metsast tuletasid ja vaata need 12 tollist esimese maailma 100 kahurid olid sellised. See, mille mürsk on seal ukse taga, eks ole, ja ja siin on siis neid laenguid veel ja siis mõningaid üksikuid. Siin on ka kuuetolline mürsk, aga see on natukene teistsugune sellepärast, et seal soomust läbistada. Samasugune nagu see. Aga see on siin lõhkevõrku, kas, eks ole nii, et siin on, nagu see esimese maailmasõjajäägid on, kas see on ikka väga kõrge? See on 12 tolline, rannakaitse suur tükk muud mitte midagi, aga kuna ta on lõpuni valmisehitamata, tal peaksid siin killu need seinad ees olema ja siis võib-olla natukene isegi lõpuks veel mingisugust soomustorni veel juures, nad ei jõudnud lihtsalt lõpuni valmis ehitada. Vaat nii, noh, praegu on niimoodi näha, siin see alus on, siin-seal läheb neli poolmeetritel ma sisse, aga 1917 oli niisugune pilt, näed, siin on näha ilusti. Kärdlast naised läksid piknikule. Raudteeületus. Nii nagu 1941 k 41. aasta, õige, mitte 41 vabandust, kaks suvel siis ka sõideti jalgratastega, sõideti lähtma sadamasse. Lehtma sadamast istuti Dresiini peale, Dreseniga ilusasti patareisse mõnulema. Fotod on meil seal ka olemas, aga see on nüüd esimese maailmasõjapilte siin ka. Juurde tuleb kas selle rannakaitse suurtükikoha selle alusel, mis seal pildil on, jah, selle leiab kergesti ja see siinsamas kõrval ei ole kaugel. Kilomeeter maad, jalgsi tuleb umbes neli meetrit käia, nii et kui tahad sinna minna või näidata küll aga palju neid esimese maailmasõja aegseid lahinguid, sõjategevust siin oli Hiiumaal kohe ka mitmekaardi juurde kohe illustreerida. Nii ta Hiiumaa siinsamas mäehiiu, Siim Saaremaa siin Hanko, siin Soome-Eesti-Venemaa siin, eks ole, kõik on ilusti näha. See on nüüd see Peeter Suure-nimeline merekindluse plaan, eks ole, siin on värav. Ja mina räägin põhiliselt Hiiumaast, sellepärast et Hiiumaal. Me oleme Hiiumaa, minu jaoks on kõige tähtsam ka. Sest alati hakkab ju kõik väravast, kui sa kuskile külla lähed. Seda on ka ju, tahab külla tulla, aga ta ei taha nagu viisakalt külla tulla, ta tahaks relvadega tulla. Järelikult kui sa tahad takistada kedagi, noh, Peterburi on siin, eks ole. Siis sa paned värava kinni ja siin on peakindlus. Siin Tallinna orging Tallinna, Helsingi, Porkkala ja Aegna ja nende vahel Porkkala ja Tallinna vahel oli siis peakindlustus, siin olid ka miinid, täpselt samamoodi, siin olid kahurid, siin olid kahurid. Siin olid kahurid, siin olid kahurid, siis olid veel igasuguseid abi ja jätkukindlused, siin kroonlinn ja kroonlinn takkaotsa Viiburi siin ja Peterburi ees ka veel siis kõik, noh, Kroonlinn siin, eks ole, ja kui värav oli kinni, siis see paneb juba seal külalise mõtlema, et kas On kedagi kodus, kas külaline tuleks, eks ole, et kas on mõtet minna. Noh, ja kui sa tead, et siin taga on peakindlus, sa ei hakka väravast läbi murdma. Sa tead, et siin sa saad uuesti vast tahti, eks ole. Järelikult nyyd nii ta käiski ja kuna oli Soome lahte praktiliselt võimatu tulla soomuslaevadega, mis maksavad hirmus palju, see on minu käsitlus, minu ajal käsitus, täitsa isiklik, eks ole. Hiiumaa ja Hanko, Hiiumaa ja Hanko päästsid ära Peterburi koos muidugi koos sellega siis aga nüüd, kui me tuleme 1939 tagasi, eks ole, siis oli ju sama lugu, siis oli Hanko talvesõja järel oli venelase käes, eks ole. Siin olid kahurid, siin olid kahurid, vahepeal olid miinivööndid kõik, eks ole, värav oli kinni. Okei, siin ei olnud midagi, asi oli, kõik oli teada, jälle, murrad värava maha, okei, pääsed võib-olla hädaga läbi, aga siid ootab sind uuesti miinid ja allveelaevavõrgud, kõik asjad pole mõtet minna. Sa ei hakka kulutama nii palju, sest sõda on ka business, rahanduslik ettevõtmine. Kui sul raha ei ole, siis sa ei raiskama, saad sõdid, aga saad vähem sõdida, selle järgi käib ju ka ilusasti. Nii et mina olen 100 protsenti veendunud ja see tükk, mille külge suhu jääb, ütleb niimoodi, et kui Tahkuna poolsaar ja Hanko on Soome lahe ära olnud kaks korda ajaloos siis ta päästnud ära nii Peterburi Leningradi suures osas jah, ega see nüüd ainuke ei olnud loomulikult. Igasugused tegurid olid juures, aga meil tohutu suur strateegiline tähtsus, sellepärast meeletu kiirusega ehitati siia neid rannakaitse, suurtüki, see toru, millest väljas rääkisin, seal asi 37 kilti. Nii, aga see vahe Hanko ja Tahkuna, see on 61 kilomeetrini. Nii et tegelikult, kui sealtpoolt ka veel lased juba suurtükituli on selline, et aga noh, laevatee on praktiliselt ühes kohas. Vaat selline. Nii et asi asi lihtne ja siin on kõik näidatud ilusasti. Ja kui sa küsisid nüüd selle sõja kohta Sõja kohta küsisid siis sõda, oli Hiiumaa jaoks jälle see on võib-olla väga vastik väljend, väga lihtne, aga minu jaoks on ta lihtne, sellepärast et kuna soomuslaevu kasutada ei saanud, siis toimub ju maa rinna, tuldi mööda maad, eks ole, sest Peterburi taheti kätte saada, võtan esimese maailmasõja, kõigepealt, eks ole. Niisiis võeti Riia võeti Pärnu tuldi Saaremaale septembris ja siis oktoobris oli Hiiumaa kord. Aga 17 muidugi, olukord oli ju täiesti segane, sellepärast revolutsioon siin ja seal ja igal pool, eks ole. Siin Hiiumaal võib-olla taheti võidelda, võib-olla ei tahetud, niipalju kui kirjandusse on jõudnud, et need Tahkuna patareid 39 ja siis 38, need olid valmis võitlema. Nii kaua koolid, siis kadus see tahtmine, kaera. Ja sakslane tuli siit üle. Saaremaalt tuli Hiiumaale üle. 12 oktoober 1917. Siin oli üks väike patarei, 120 millimeetrised, neli suurtükki, selle oli venelane juba õhku lasknud ja siis sakslane vaatas, jättis väikse silla peal siia ja 18, oktoober siis tuli uuesti ja 21, oktoober. Realsiin. Ma püüan niimoodi lühemalt rääkida, aga ma ei saa jätta nimetamata, millal algas jalgrattaturismi Hiiumaal. Nii 18 oktoober 1917. Sellepärast kaks jalgratturite pataljoni tuli Hiiumaad vallutama. Järelikult jumal jalgrattaturistidele alati olnud meeliskoht vajalikkust. Ja siis nad väntasid niimoodi süüa ja esimene maailmasõda oli ju, kui võrrelda teise maailmasõjasõjaga, siis ta oli niisugune pooleldi härrasmees, 100 ju veel, seal olid nagu reeglid, natukene teised ja ega siis sakslane ei hakanud siin eriti neid venelasi taga ajama. 750 vangi. Kirjanduse andmetel võttis ta siis 12 kuni 21 oktoober 1917 750 vangi. Surma sai ka kindlasti keegi meil sellest täpseid andmeid ei ole, on kaks voorisõdurit seal Partsi mõisa lähedal, kelle sakslased olevat siis maha lasknud ja kohalikud panid neile mälestuskivi sinna. Kaks Vene sõdurit akvoolini maalt, seal on see tekst ilusasti peal ja aga rohkem nagu, kui uurima ei hakka, siis ilmselt ei leiagi eriti palju midagi. Nii et venel põhiliselt jooksis ja jooksised mandrile minna, aga patareitoide olemas lääne mustad on ju need esimese maailmasõjapatareid, et need olid olemas ja kõige tähtsam oli ikka Soome laht. Vabadussõja lahingud Hiiumaale, oi-oi, me olime saksa alanud. Mehhid, käsutus, Wilhelm, teine Unser, Kaiser Wilhelm. Veelgi see asi niimoodi hiidlased olid, vabadussõjas küll. Jah. Hiitlase oli praegu kindlaks tehtud andmetel. Teiste Mart Mõniste nii-öelda andmetel tean, oli siis 806, kes on nagu kindlad ja 500 mobiliseeritud ei ole veel kindlaks tehtud, nii et üle 1000 eestlase oli ikkagi ka. Vabadussõjas võib olla parasjagu. Siin on see ka jälle, mida ta tingimata ja mis sellises muuseumis on väga hea rääkida. Okupatsioonid esimene Saksa okupatsioon. 21 oktoober 1917 kuni 23 november 1918. Noh, aasta nii teine Saksa okupatsioon, 21, oktoober jälle 21 oktoober 1941 kuni kolmas oktoober 1944. Nii esimene vene okupatsioon, mina ei räägi aastast 1940, ma räägin, kui väeosad tulid. 1939 kuni 41 kuni siis 21 oktoober 1941, kui viimased 900 Vene sõdurit võeti või Nõukogude sõdurid, siis võeti vangi Tahkuna majakal Tahkuna tuletorni all. Sellest räägime kohe eraldi, nii et ja teine Nõukogude okupatsioon siis alates kolmas oktoober kuni siis 1991. Ja viimane nõukogude armees teeninud isik, kas ta oli nüüd sõdur või ta oli teenistuja, seda ma ei oska öelda, lahkus Hiiumaalt 11, veebruar 1993. Nii et ka see on jälle see, milleks sellist muuseumi vaja on, see ei ole ainult et sa siin käid need rattaid keeramas, aga see on üks see, mis räägib sellest asjast, mis väga kergesti läheb meelest ära, kui sellest on nii palju möödas. Praegu on ju nii palju möödas sellest, eks ole, 75 aastat tagasi nii-öelda täna vastselt Nõukogude väed olid vallutanud taas Hiiumaa. Nii et sellest tuleb lihtsalt rääkida, sellepärast et lapsed tehasest mitte midagi noored teha, sest mitte midagi. Ja selleks ta siin on. Et natukenegi meeles pidada seda asja ja kui sa selle täitsa ära unustad, siis sa lähed eurooplaseks kätte. Nii nagu 1917 lõppesid, lõppes Hiiumaal igasugune nii-öelda vaenutegevus. Teine maailmasõda oleks täpselt samamoodi. Saksa võttis käibelt Riia, võttis Pärnu, võttis Saaremaa ja siis tuli Hiiumaale 12 oktoober 1941. Nii nagu 1917. Ainult et siis siin oli leitnant, vanemleitnant katajevoli küll oma 130 millimeetrise patarei jälle enne õhku lasknud, kui sakslane jõudis siis sillapead ei jäetud siis balti vudinal edasi ja mitte ainult jalgratastega, vaid kõigi vahenditega, mis neil olid hobused ja muud mootorrattad ja kõik sellised vahendid. Ja 21 oktoober oldi jälle Tahkuna tuletorni. Nii et see viis mind ükskord mõttele, kui ma seda asja endale selgeks tegid, et ilmselt sakslased on, neil on see ornung ikka ei olnud kogu aeg. Ja siis, kui need kampaania käis parasjagu ja juba võib-olla Pärnus ja Riias olid siis vaadata, et millal Hiiumaad tuleb rünnata, võeti esimese maailmasõja sõjapäevikud ja A 12, oktoober. Tegelikult kulges teine maailmasõda Saaremaa ja Hiiumaa jaoks täpselt samadel aegadel. Nii et siin nagu midagi uut ei olnudki. Nii palju oli jah, et mundrid olid paremad ja relvastus oli parem ja liikumiskiirusel sama. Hiiumaa äravõtmine oli ju sama 12 kuni 21 täpselt sama. Nii et hiidlased on omase sõjaajalugu väga lihtne meeles pidada, kõik on samal ajal toimunud ja kõik on oktoobris ja kunagi ma kirjutasin Hiiu lehte ka, et oktoobrikuu on hiidlaste jaoks sõjakuu seal seina peal. Seal on teine oktoober 1944 jälle oktoobri, eks ole noh, siis kui Saksa okupatsioon sai otsa. Kuigi see on jõle pilt, mulle kohutavalt meeldib originaal seal Ukraina kujutava kunstimuuseumis Kiievis seal originaalsem koopia. Jah, ja pilt on Musta mere laevastiku, aga see koopia rippus Haapsalu raudteejaamas. Kuni see suur restaureerimine pihta hakkas, eks ole, ja siis taheti see prügimäele viia, aga lauka koolidirektor Märt rannast ja kunstnik ka veel peale selle ta nägi, et seda võetakse sealt maha ja siis ta teisele Hiiumaale, et kasutada seda meie põhiväljendit Hiiumaa lähkleb tarvis. Ja siis, kui muuseumi tegime 2007 siis läks tarvis siis Märt andis selle meile siia ilusti seina peale ja muidugi noh, see on jälle Nõukogude Liidu ideoloogiline propaganda ja töö, sellepärast et Haapsalu raudteejaamas ta kujutas ju väga ilusasti dessanti Heltermaa, teine oktoober 1944. On ju meri on, majakas on, kõik on? Vaat siin on niisugused huvitavad asjad, kui sa vaatad, Nad on puidust paat. Tundub ütelda asendi järgi, mis asi on ju mootorpaat, on nii? Siin on veidi suurem asi, maste enam pole näha, aga see on nagu kaljas paistab ja ja see on kivile aetud siin või Kivila lihtsalt lainega lükatud, eks ole, või kuskil sinna vastu kaid või tont teab mida, eks ole. Proportsioonid on teised, eks ole. 1944 Soome oli ju rahu teinud septembri lõpus rahu teinud. Ja seejärelvalvekomisjon, ehk siis Nõukogude Liit nõudis soomlaste käest 100 mootorpaati puidust ja 100 Kaljast puidust, et minna vallutama. Mina kasvatan sama vallutama Lääne-Eesti saari. No vabastama ka muidugi jah, sakslased olid ju siin, nii et tehakse ikka. Kes neid fašiste armastas, hirmsasti pole mägi, nüüd armastasin sakslast sugugi. Ja siis tahtis neid saada, sest magnetmiine kardeti meeletult ju neid oli ka. Soome muidugi ei tahtnud abistada nõukogude liitu õnnetu piro vallutamisel, eks ole, aga ta pidi seda tegema, sest vaherahu või rahu oli sõlmitud, eks ole, ja vene rusikas oli sul pea kohal, et kui sa ei ole nõus millegagi, siis võtame Helsingi kahvel ära, eks ole. Ja siis nad hädaga said kokku 50 ja 50, noh, ütlen ümmargused arvud. Ja siis selle Soome nii-öelda paatkonna või siis laevastiku komandöriks pandi Olavi Arho, kes oli ka Mannerheimi Risti kavaler, et ta saaks soomlastest meeskonna kokku, sest need tuli Hancost Hankos koguda need paadid kokku ja siis tuua siia Osmussaarele ja Tallinnasse ja Paldiskisse nii-öelda venelaste abistamiseks kohale. Noh, ja siis hakkas Arhakas muidugi oma meeskonda kokku panema, tal oli vaja 350 meest, umbes nii, et see ei olnud väike meeskond sugugi sellest 50 ja 50 50 mootorpaati kahe mehega ja 50 Kaljast nelja mehega. Noh, pluss seal olid veel abijõud, olid ka juures, nii et arvatakse, et umbes 350, täpseid andmeid praegu veel ei ole, sellepärast et Soome on salastanud selle operatsiooni kuni 2024. Natuke jääb veel oodata natuke ja te loodate ja ma ei saa siiamaani aru, miks soomlased ka ei saa aru, miks, aga noh ütleme nii, et ilmselt Moskva käsk lastesse olla. Midagi pole sinna teha, suurriikide poliitika on nagu suurriikide poliitika ja siis tulid nad siia, vedasid Nõukogude vägesid Lääne-Eesti saartele ja aitasid ka juba kolmandal oktoobril siis Hiiumaale vägesid vedada. Hoolega. Sakslased läksid Hiiumaalt ära, siin lahingud ei olnud, väikesed kokkupõrked olid lihtsalt järel järeljõududel. Aga viimased sakslased läksid Sõru sadamast ära kolmanda oktoobri pärastlõunal, kui ma ei eksi. Jah. Sõrul veel neid ei olnud, aga sellest osast arvust rääkides räägime natuke lähemalt ka veel, eks ole, siis oli see jah, Mannerheimi Risti rüütel number 104 Olavi Arho, ligikaudu 350 meest. Ja siis 92 paati tuli korraga, ühesõnaga Eesti rannikule siia ja kaheksa meest soomlast sai surma või jäi kadunuks. Tagasi said Soome 25, oktoober kuni kuues november. Hävinesid 16 Kaljast ja 22 mootorpaati. Ja Saksa allveelaevad lasid ka mõned põhja, sellepärast need olid juba ju vaenlase laevad sel ajal, nii et mõned mehed said surma ka ja mootorpaatidest mehed saadeti randa, sest nendega tulid venelased toime. Aga Kaljastega purjedega ei saanud hakkama nagu hästi venelastelt, sinna jäeti meeskond peale, et need purjedega toimiksid. Mootor oli ka muidugi, aga jäeti meeskond peale. Nii et on niisugused jutud haapsalu miilitsaauto jõudnud, et 1944. aasta teisel või kolmandal oktoobril kaks purupurjus soomlast viidi plate peale. Need mehed loeti sõjavangideks millegipärast. Ja need said koju alles jõuluks. Kui võib-olla said hiljem veel koju, seda ei tea, nii et noh, igasuguseid asju sõjas ja sellega juhtub, mis on seal rahvajutt, mis on seal tõde, seda kui sa paberi pealt ei näe, sa ei saa mitte midagi siin teha. Niimoodi need jutud minulegi minuni jõudnud, igal juhul see pidi olema dokumenteeritud jah, et nad loeti sõjavangideks. No siin on see piknikupiknik Tahkuna metsas. Ja 1942 suvel okupandid seal teises ruumis, Me panime nurkadesse ilusasti vaatamine sisse. Nõukogude Liidu, balti mere laevastiku haned, sellised olid rannaga olles, ühesõnaga ranna rannasuurtükiväes olid madrused sellepärast, et rannasuurtükivägi kuulus mere alla ja töötasid seal all, see on see võlgadest olid siis 309 kuradi kaltsu, haises nagu kurat. Ja siis tulid, 41, tulid, need, need andsid ka või? Noh, ja kolme aasta pärast oli selge, et ega need ka Pole muud kombaini Helgi tagasi alguses võtsime küll jah, vaimustavalt vastu ja vot see seal jälle see ruum kus mina seletan õudselt sellepärast, et ma tahan kangesti, et inimestele, kellel ei ole aimu, et neil saaks selgeks, see, see ei olnud parem. Ta oli lihtsalt nägi parem välja, aga ta tuli täpselt samamoodi meid okupeerima. Aga need rajakad siin nurgas, nad olid nii palju kurja teinud, kõik need küüditusi mise toomel käisime, eks ole. Loomulikult ma ohkasin kergendatult, noh, ütleme mina siis oleks osanud kergendatult. Jumal tänatud, tulid. See ei ole vale väljend, tuld, kultuursed, inimesed nende asemele. See võib kõlada sandilt, eks ole, aga tegelikult siis ju see tunne oli see pluss, eks ole, meie see 700 aastat orjapõlve ja nii edasi. Oli ju ilusti mälestus, mismoodi parunid riides käisid ja kõik, et umbes nii, et nüüd tulid samasugused okei, peksa sai ka iga aeg seal laupäeval tallis, aga noh, ikka laste elada ka natukene, mitte saadetud Siberisse ja nii kaugele kahjuks jah, ja kaugem aeg ka peal, jah. Jaa. Olukord oli selline ja siis võtsid vaimustavalt vastu ja minul on isiklik mälestus. Kuidas mu mina küsisin vanaema käest Jausa külas oma vanaema käest, küsisin, mis vahe oli venelasel 1930 940 41 ja sakslasel 41 kuni 44, vana nendest 41 oli asi väga selge ja 39, kui venelane tahtis midagi, siis kõigepealt peksis ta jalaga ukse lahti, karges sisse, ei rääkinud sõnagi, võib-olla sõimas lihtsalt ja võttis seda, mida ta tahtis ja seda ka, mis tal lihtsalt silma jäi. Jättis ukse lahti ka koera läks. Ja siis tuli 41 tuli, sakslane koputas ukse peale ütlesid ja tuli sisse, ilusasti küsis entschuldigen Chipite, kas ma tohiksin 10 muna ostaja, 10 võista võid ka veel ja ja maksis oma nendes saksa markades, kõik oli korras. 44 nii viisakas enam ei olnud. Aga ei laskunud sellele tasemele. Nii et noh, see on lihtsustatult, väga selge, tegelikult jah, see on võib-olla lihtsustamine, aga samal ajal selle saab võib-olla kõik väga hästi aru. Ja minu meelest see on, see ekspositsioon on poiste poolt nii hästi tehtud, et siin keskel on siis need hiidlased, kes teises maailmasõjas võitlesid ja need, kes seal valgega mustal taustal need said surma. Ja noh, need tahaks andmed natuke täpsustamist, aga noh, suurusjärgud on kõik õiged, sellepärast et Otto Mägi nüüd juba ka läinud, tema oli väga huvitatud selle asja tegemiseks, et siin on see mälestusmärk, mida me pärast vaatame, eks ole. Ja siin on üks asi, mida tuleb jälle, kes asjast vähe aimu omaks, siis ta kohe küsida, et oot-oot, miks hiidlased enamikus võitlesid Nõukogude sõjaväes. Nii vähe oli saksa pool 1393 ja 600393 ja 398, see on siit väga hästi seletatav, sellepärast 41 Hiiumaa oli ju ka üks viimaseid nõukogude liidu territooriumil, mis oli Nõukogude Liidu käes. Siis kui Mandri-Eesti oli juba võetud kõik, eks ole, saared ju veel siis õigemini Hiiumaa ja Osmussaarest me räägi, eks ole, ja Hiiumaapoisid ja 41 küüditati ära juba Siberi laagritesse, sellepärast oli neid nii palju. Ja Saksa väkke jõudis siis nii palju selle, aga muidu siin saab alati seda ka mina kasutan neid suurusjärke, et kui nõukogude armees oli 30000 suurusjärgule 30000 siis 1944 saksa mundris võitles 70000. Vot siis tulevad Sinimäed juba ja seesama jälle see noh, mida lihtsalt ma pean enda kohuseks seda rääkida, et ei saadaks valesti aru. Sest muidu tekib kohe sellesama nii-öelda koduvenelased nagu mina neid kutsun, mitte tahtis neid solvata sugugi, aga ta on koduvenelane ja teine on vanem vend. Kodu venelasele, ma seletan seda ka täpselt samamoodi. Et niimoodi see oli ja sõda on, mis asi, sõda on see, sa satud sinna väkke, kes parasjagu sul võtab kratist kinni välja arvatud 1944, kui me hirmuga muutasime appi, nad tulevad jälle. Vot seda saab siin seletada õudselt hästi, selles suhtes, see sein on selle jaoks uudsel teha. Ja siis ütled ka, et tegelikult Hiiumaalt kokku kahest 1000-st mehest 900 sai surma. Ja siin on juba ligi 900 nime ja võib ju juurde veel leida sihukest, aga me tõesti kõiki absoluutselt ei tea. Just seal Vene pool, kes seal töölaagrites enne juba hukkus, kui ta jõudis üldse kuskil rindele minna, nii õudselt vajalik koht selle jaoks. Mitte seda meeleheitlikult peaks rõhutama kogu aega, seal on just see, et kui sa tuled militaarmuuseumi, siis me püüame sulle selgeks teha kõik selle kohutava sündmuse ehk teise maailmasõja, kus meie olime siin nii-öelda kahe vasara vahel. Mõlemalt poolt peksti, midagi polnud teha ja üks peksis jõhkramalt siis selge see, et ei tahtnud teda tagasi ja sul ei olnud muud mundrite selga panna oma kaitsejõude kahest halvast parem ja sa võtsid kahest halvast jah, selle, mida sa siis vaatasid, et see on parem ja noh püüdsid kõigest hingest, et see on see, et ma võin rääkida lõbusaid seiku ka. Eks neid, neid ole ka sõjas, aga noh, tegelikult see on jube ja võib-olla see, see võrdlus, sa võid mulle öelda, kas see on hea võrdlus, sellepärast et ma ütlen, tihtilugu vean lihtsalt. Kui on koolilaste ekskursioon näiteks kuues kaheksas klass või midagi, eks ole, siis ma võtan kokku, et mis asi on sõda. Et sõda on jube asi. Ja, ja seda on see, kus sajad tuhanded ja miljonid saavad surma ja sajad saavad rikkaks. Ma toon selle vahe lihtsalt siia juurde. See on mu isiklik kuulipildujaketas. Aga haruldus on ta sellepärast, see on ju molotovi originaal kipsbüst. 50.-test või k 40.-test aastatest täpselt ei ole teada. See tuli välja Kärdlast ammu suletud mõmmi lasteaia pööningult. Ja see on siis, kuni möödunud aastani oli seal Hiiumaa, hoia passima, Tähklekt harilis seda nurka, keegi ei olnud seal koristanud ja siis uued omanikud hakkasid maja pööningut koristama. Siis leidsid molotovi ja Ma arvan, et ega molotovi kipsbüsti nüüd palju küll alles ei ole. Aga müstika nii hästi säilinud ja kõik see niimoodi, et see oli küll ja vaata jälle seal see on, kuidas hiidlased saavad arumuuseumist. Ma olen täitsa rahulikult seda üldistada, hiidlased saavad arumuuseumist, see on muuseumieksponaat, seda ei visata ära. See on haruldus, niisugust asja pole. Ja kui ma saan siin näidata peaaegu elusat molotovi. Vaat see on juba midagi. Sakslastega on räägitud, otsinud Meile Ribbentropi paneme kõrvale ja siis paneme selle protokolliga siia, siis kirjutavad alla. Aga ei tea, ma arvan küll, et sakslastel oli see noh, see süütunne, mis neile tehti, et nad hävitasid ikka kõik nii ära, et seal vist ei ole. Seda enam, on see väärt. Ja mürsukild aastast 1941 lendas õhus paarsada kilomeetrit tunnis, kui läks inimese pihta, paljudest järgi jäi. Ega eriti midagi. Nii 1941. Lasteaias on katsuda ka, ääred on suhteliselt teravad, seda võib katsuda. Niisiis võtan siit hästi ettevaatlikud sääred, elamut, mürsukild aastast 2008. Vene mürsukild. Tbilisi Gruusia-Vene sõda, ain tähisti käis viimas humanitaarabi. Grusiinid kinkisid talle kolm kildu, värsket sooja. Mis vene lõhkekeha oli, seal teen, ma ei tea. Lennukipommilennukipomm lastesse ja ukraina keelde kahjuks veel ei ole. Lubatud on mitu korda. Hiiumaa metsast võid leida siis sellise puu koos killuga. Selle otsa komistas Eesti piirivalve siis, kui Eesti piirivalve siin oli selle Eesti piirivalve ülem, kes siin oli paras kakstuhatkolm. Mis asi see on? See on suur 180 millimeetrist suurtükilukk. See käib niimoodi keerata sinna sisse, läheb kinni ja siis nõrikesest ja talu pakub. Plaani ei ole, ühesõnaga see patarei, 180 millimeetrine patarei koosneb kahest soomustornist, eks ole, plussis, abistavad betoonpunkrit juhtimiskeskus ja nii edasi ja nii edasi. Nii see on kirjanduses kirjas neljakümnendates aastates, et ühe sellise patarei maksumus ilma sisustuseta ilma varustuseta oli 20 miljonit, kuldrubla. Üks patarei, seesama siin tahkunas, mis meil siin oli, neid tehti kolm tükki, Osmussaares üks siin üks Sõrves veel, eks ole, pandi 60 miljonit kuldrubla Jugama praeguses seisus minu meelest seod oli üks patarei, peaks olema siis viis miljonit dollarit või midagi taolist. Nii et noh, meeletu raha. Aga oli ka asi, Leningradi tuli kaitsta ja sellega kaitsti ka sellepärast, et siia ei tuld sakslane oma miinitõrjelaevadega Miinade mereerima, sellepärast algsaanud kohe Matsusid selle suudki käest, sektorid olid kõik sisse lastud. Rahvas muidugi kogu aeg seda hull jupitatud, tõelist mõtet pisutki maha visatud maha, sellepärast et need laevad oligi ette nähtud, et nad ei tuleks ja see on seesama tänapäevane heidutus, milleks me NATO. Aga mis see on soomlaste poolt kingitud nende vanaradar siis Eesti piirivalvele, vene omad on seal. Ja Venemaa ei olnud nii vähe, aga siis räägitakse, mitu tuba oli siis neid seadmeid täis olnud ja kui käima kõik pandi, siis terve maja oli värisenud vene ekraan on seal kanad, ekraan on natuke suurem, aga pilt olevat olnud segasemad. Minul tragi meid viisidel. Oli Starship, Litzmann suri 2005 enne muuseumi. Seitsmendad nende alal või täpselt ei ole teada. Aga naine, poiss käisid siin, kui muuseum oli ja siis küsistajatuaarne huvitatud. Nii tulebki siis täitsa kitliga seal kitleid. Koduainest kodukraadisest täpsem ja siis tõid kõigepealt käisid siin, küsisid ja siis tõid selle ka veel järgmine aasta tulid uuesti siia, tõid sellega, ütles, et kodus kauaks teda. Medalit, kas lisatakse mine või müüakse mahamuuseumis. Ja nüüd on siis me tegime lausa stendivad seppamise nurka ja siis seal ilusti pandud klaasi alla. Kui Kärdlast militaarmuuseumi poole teel olla, siis vasakut kätt jääb Pühalepa ja kõrgessaare valla piirile. Riskime lähedusse koome, talukoha naabrusesse mälestusmärk. See on Oomäe memoriaal. Oleme oomel praegu jah, kus on siis üks meie kõige värskemaid monumente ehk siis oma neljameetrine tammerist, ma arvan, et ma ei pane palju juurde, tekiks neli meetrit on ja üks kiri ka, kus on siis silt peal, kus on 13 nime ja siis on kirjeldus Nendest sündmustest, mis 40 41 siin metsas toimusid. Ja see on, kui otse öelda, siis siin Nõukogude mõrtsukad lasid maha süütuid inimesi. Sest see oli see karm aeg juba, eriti siis 41, kui oli teada, et sakslane kuule, seda on alanud ja siis neid nii-öelda nõukogude võimule mitte meelepäraseid inimesi hakkas nagu rohkem isegi tekkima ja praegustel andmetel siin on vähemalt 51 inimest tapetud ütleme otse välja. Ja nende 51 hulgas on siis need 13, kelle nimed on siin plaadi peal ja nemad võib-olla olid siis viimased, kes siia toodi, enne kui Saksa väed oma ära võtsid ja veeti siia. Mihkel leivalti bussiga bussiliini omaniku ja busside omaniku bussiga veeti siia ja mingit andmete järgi bussi omanik, siis oli seotud okastraadiga bussi taha ja lohistati Kärdlast. Ei tea, kui kaugele ja samal ajal oli siia toodud siis ka Ristna rannapatareist ütleme siis 11, mõnedel andmetel 17 punamadrust, kes olid liiga kõvasti rääkinud Saksa vägedele allaandmisest ja sellega siis sattunud süüdi oma kodumaa ees, mida nad ka siis tegelikult olid ja nemad veetiga siia kastraadid, käed kinni seotud ja pandi liivaaugu ääre peale seisma ja siis öeldi, aga on, teil on võimalus oma süü kodumaa ees lunastada, sellega kohe tuuakse siia inimesed, kellede lasete maha ja siis anname teil relvad kätte, saadame sakslaste vastu jälle siis sõdima ilusasti siis te olete oma süü lunastanud, aga need madrused olevat olnud nii inimesed, et nemad ütlesid, et nemad süütuid ja tsiviilisikuid tapma. Ja tänutäheks siis tapeti nemad esimesena sinna auku ja siis need 13 sinna takkaotsa veel. Ja kui siis 42. aastal hakati sealt otsima kaduma jäänud hiitlasi, siis Avatise hautia saadi nad sealt kätte ja maeti need 13 oma kodu surnuaedadesse, kes nimeliselt saadi teada, teised, keda teada ei saanud, mina ei tea praegu seal veel või viidi ka kuskile, aga madrused olevat siis viidud lähedal olevasse Malvaste kabeli surnuaeda, maetud sinna surnuaianurk. Selline kole koht, miks seal sest seal lähedal ei ole, otsetalusid, seal oli hea metsas nii-öelda tapp. Kole, aga noh, midagi pole teha ja kuna see lugu on teada ja omakseid otsima, sinna mindi ja see lugu jäi siis ka ilusasti inimestele meelde. Siis juba 1988, kui ma ei eksi, sai esimene mälestus ehitatud aga seekord veel natuke valesse kohta. Ja siis nüüd viis aastat tagasi ja 2014 ja siis sai see Tammerist siia pandatest. Aga ega see ristimägi, mis on ka ju üsna lähedal, sellele, ega see ei ole seotud Ta hoiab laiali. Ristimägi on seotud küll Tsaari-Venemaaga sellepärast et siis oli Hiiumaa Tsaari-Venemaa koosseisus 1781, kui rootslased Katariina teisel käsul välja saadeti Lõuna-Ukrainasse. Nii et Venemaaga on seotud ja aga Tsaari-Venemaaga mitte Nõukogude Venemaaga. Ristimägi on seotud sellega ja see oli ju rootslaste kihelkonna piir, kus nad põhiliselt elasid siin Reigi kihelkonnas ja seal peeti viimane peatus enne mandrile minekut ja peeti viimane jumalateenistus. Nii need 1000 siis läksid sobi lugu. Et siis need esimesed ristid pandi nende Kas just esimesed ristid jälle siin on legend? Asjad on ajaloos ikka väga keerulised, sellepärast et on ju legend kahest pulmarongist, kes siis seal olevat kitsa kui saand ja taplema läinud ja ühest peigmeest teisest pruut surma saanud ja nende mälestuseks siis nagu hakati riste panema. Aga seal on muidugi üks asi ka, nüüd. Nüüd ma võtan oma ajalookoolituse kohe tagataskust välja niuhti tegelikult on see reomägi ristimägi ja reomägesid on Eestis väga mitmes kohas. Need on pühad kohad, mis said pühaks läbi, et väljaspool inimasustust tatud kohti, keegi inimene sai õnnetult otsa. Kas loom tappis või tüli tappis või mis iganes. Ja need on tavaliselt ka vanade, väga vanade teede ääres on Saaremaalgi olemas, neid vist vähemalt kaks tükki, kui ma nüüd õieti mäletan, mandril on neid ka meil lihtsalt need nimed on meelest läinud. Mõni reomäe nimeline koht on veel täiesti eesti kaardil olemas. Ja kui keegi saab kusagil tee ääres mingi tee ääres õnnetult otsa seal, kus inimtegevust ei ole, see koht on ju hirmutav. See on ju kole asi on juhtunud, eks ole. Aga sealt inimesed kulgevad nii või teisiti seal sul teerada, kus sa käid. Aga koht on hirmutav ja ta on ühtlasi ka selle hirmutamisega, on ta ka püha sest midagi on juhtunud, sa pead seda meeles pidama, et seal kohas on midagi juhtunud. Aga et sinul läheks kõik hästi, sa tood sinna ohvri viskad oksakese, viskad kivi ja tekibki reomägi aastate jooksul. See koht on esiteks reostatud selle sündmusega ja see koht on edasi reostatud selle tähistamisega, sellepärast et ega ristimägi ka ju, kui nii võtta midagi, eriti ilusat ei ole poollagunenud okste hunnik, ristide uni ja niisugune asi, nii et kas see oli nüüd enne? Ei tea, aga noh, jälle selle legendi järgi ta pidi kindlasti enne olema. Aga kas siis juba hakati riste panema või ristid tulid siis, kui rootslased ära saadeti? Sellest ajalugu vaikib senimaani. Hiiumaa militaarmuuseumis oli teejuhtajaloolane Urmas Selirand. Hiiumaa sarja lõpetab nii nagu alustaski Hiiumaa muuseumi teadusdirektor Helgi põllu. Vikerraadios on nimelt kolmapäeva õhtuti kavas saarte uudised ja hiiukeelseid uudiseid, räägib siis helgi põllu. 2000 seitsmeteistkümnenda aasta septembrikuu saade on Hiiumaa tuule lippudest. Tere õhtust, hiidlast jälle siin platsis, ole ikka Hiiumaa elgi ilusat Mihkli hakadust heitele, suisa aeg on mööda saamas ja paljud seda oligit puha tuuled ja vilud ilmad. Nonii tundus ase teise korda, see ka siis hoiutu teemad tuulest mõistab, ega hiidlane, mida sõna sekka ütelda, nüüd saab seda ilmateadust nii kergest kätte internetist ja raadiost ja ennemini oli see köögi Ace see tähtis koht, säält nägine tuulelipu koosi, TÖÖ ja tuule lippudest passikski pikemalt rääkida. Hiidlastel oli ennemini pea igas peres olnud. Eks merel käimist ja, ja igast edus tuli tariselt, et meil oli läänekaare tuuled, kutsuti vesi, kõrretuuled olid maakaare tuuled ja ega mees teadis, mis tuul toob võimesse. Tuul viib Nevana tuulelipud, need olid puust tehet. Rauast ja plekist olid rohkem kirikutornides ja möisus ja meistril pole kukkesid ka palju olnd, üks Ainamine Pühalepa kirikutornis küll see ajas selle vanades ja joonelt minema, aga ju siis talumeestel pole selle vanakuradiga nii palju muret olnd. Ja kohalikud mehed hakkasid ise ka pikapeale plekist lipust välja taguma ja üsna uhked, purjelaevad ja, ja isegi auru laevasid on nähtud ja muid kujusid. Aga kus me siis pisteti pähe asjalikult, pandi puude latvades ülespoole, et siis seal oli tuul vabasti käes, sest muidu on Hiiumaal nii puid, nii tiheli, et tuult on tarises püüdja seal koduõues. Noh, aga ma niisiis ajas sauna või aidaa viilu otsa külge oma varda püsti või siis keset õuet, aga no nii palju teadust veel, et hiiu keeles rääkides tuulelipp oligi tainamine, lipp, kõikne riidest lipud, pulmalipud riigilipud, Neid kutsuti ennemini plagudeks. Nüüd kostaks vist kõrvale, vähe, vähe valesti, ütleks, et Eesti vabariigi plagu tõmmati vardasse. Noh, ja ehk siis ongi nii, et oma riigi suureks piduajaks võiks kaks lippu panna, et paneks riigilippu ja hiidlane ikka vaadakse, tuulelipp oleks ka õues olemas. Mõnusat tuult oleks ju hea püüda ja, ja see puhub ikka klaariks ja nüüd mitte muuseumi inimesed hakkas tuule lippusid üles võtma. Ehk pildistama igasugu põnevaid kujusid on, on täna päevaski veel nähtud. Ermsast palju on küll, kalasid sinna taeva laet terved parved ja traktoreid on olnud ja ja siis on igasugu muid loomi. Kärdel on üks ilus vibumees, see on vana 1865.-st aastast ja see on hea, kui siukseid vanu kaabel ikka leida on. Noh ja hobuseidki nähtub. Aga nüüd ma leidsin ühe tuuleliputegija ka, meil on muidu nii, et eks iga mees oli ikka selle oma lipu ise teinud ja nüüd nüüd me loodame küll, et noored mehed saavad Kunsid ka klaariks ja hakkavad oma peredele samaviisi neid tegema ja mittemehed üksi. Viimane aeg on näidanud, et naised tulevad ja toksivad plekist tuulelipu valmis, nii et pole tääda. Aga nüüd täna teen ma lehejutu eristonis maaga, et vaatame, mis tema siis oma lipu kohta mestabelda. Tere päevast eri pere, no ma käisin ühe päeva koidmal ega sinna metsade vahele nii sagedasti ei satu ka ja ma nägi ühe ilusa tuulelipu, seal oli sulle mees ja hobune ja, ja maade üsna selgesti, et sa oled seda teinud, on sul meeles ka, mis aeglasse oli? 1900 81. aastal. No aga see on nii teistmoodi lepped nagu hobused ja mehed, et kus sa selle mallis aitses. Selle ma sain kodust, meile oli see lipp, nii kaua kui mina mäletan 18 aastat, mis ma elasin ja see oli seal varda otsas üleval üks, 10 11 meetrit pikk ja kriuksub seal, kui tuul oli, kes enne rippu siis tegi, mõtlesin, et ah, ma ei tea, ei ole juttu sellest olnud ja aga see oli plekist tehtud niimoodi hobu, hobune mehega ja ja, ja, ja seal ta olija Kus kohas see kodune koht sul oli külas ja, ja teil oli hobuse pidamine ikka ka nii igapäevane asi? Ja see oli igapäevane asi, meil oli alati kaks, kolm hobust, kaks vanemat ja ajast oli sälgi avarus ja ja nii see oligi, ilma ohustatu pole sel ajal vee läbi saanud. Osa sünniaasta on ka juba 20. neljas aasta, et juba Pitki elu on, elad, aga kus sa selle hobusemalli võtsid, mis sinna Koit mulle nüüd sai üles pandud? No eks ma selle selle kodust hobustega kuidagi katsusin meenutada ja valduvali siis Kärdlas metsaülem ja, ja seal oli hobusefarm, kus hobused peeti ja tema tuli ükskord minu jutule, et kas ma oskaks niisugust asja teha vä? Oi, kus hobune oleks meiegi, et paneks, teeks tuulelippu. Aga sul oli endal kodus ju ka ikka aega, hobune, nüüd mitte selles lapsepõlve kodusega hilisemas ajas. Ja see oligi selles mõttes, et meie valduga tuttavad, mina vedasin neid metskonna nooremaid hobusid, õpetasin välja ja ja käisime koos heina tegema ja nii, nii see elu oli. Oled sa mõne tuulelipu teises kohas ka veel teinud? Ei ole, aga selle ma raiusin, mis nüüd koidmale on? Talli katusel alumiiniumplekist hälli ja, ja tuli päris ilus. Aitäh sulle ja ilusat tuule puhumist heitele. Te kuulsite kuuendat ja viimast saadet Hiiumaa aja- ja kultuuriloost. Kõiki saateid saab uuesti kuulata vikerraadiost Eesti loovaramust. Mina olen saate toimetaja Piret Kriivan. Kõike head. Kuulmiseni nädala pärast. No ja hiidlased on jutujärje juba oma kätte võtnud, kas seal toremete?