600 viiendas Eesti loos tähistame ajakirjanike liidu sajandat aastapäeva. Eesti ajakirjanike liit on Eesti ajakirjanike loomeliit ja ametiühing. Praegune Eesti ajakirjanike liit loeb algusajaks 1900 üheksateistkümnendat aastat, kui loodi Eesti Aja kirjanikkude ühing. Ajakirjanike liidu 100-st aastast räägib ajakirjanike liidu esimees Helle Tiikmaa, küsib ajakirjanike liidu liige Piret Kriivan. 100 aastat tagasi ja natukene rohkem. Missugune oli ajakirjanik, et olukord Eestis 100 aastat tagasi ja natukene rohkem? Eestis võib-olla päris ajakirjanikke oli nii vähe, et neil polnudki õiget olukorda. Eesti professionaalse ajakirjanduse ja ajakirjaniku, eriti just ajakirjaniku kui elukutse alguseks võibki tegelikult lugeda 1900 üheksateistkümnendat aastat ja ajakirjanike liidu algust. Alles me tähistasime Postimehe suurt juubelit, 857, jah, aga Pärnu Postimees ja kõik need eelnevad lehed ei ole sellised lehed, mida tegid professionaalsed ajakirjanikud. Tähendab, ajakirjandusena oli ta kindlasti hea, korralik, vajalik, eestimeelne ja nii edasi. Aga need, kes seda tegid, ei olnud elukutselised ajakirjanikud. Esiteks, tollel ajal tehti väga vähe vahet üldse väljaandja, toimetaja, ajakirjanik, see oli kõik üks ja sama. Aga teiseks, need olid mehed, kes pigem maksid oma ajakirjandusliku tegevusele peale, kui said sellest raha, aga üks professiooni tunnus on ju see, et sa teenid sellega omale leiba. Teaduslikus kirjanduses peetakse ka üheks väga oluliseks elukutse loomise tunnuseks kutseorganisatsiooni olemasolu. Nii et selleks hetkeks, kui aasta oli 1919 ja Eesti vabariik napilt aastale, tegelikult ta vist ilmselt ei olnudki veel aastane, kui nad seda välja mõtlema hakkasid. Oli asi siis nii kaugele, et ajakirjanikud tunnetasid ennast kui elukutset ja leidsid siis, et on tarvis natukene organiseeruda. Aeg oli tegelikult ju ikkagi keeruline, sõda kestis, kuigi sõda oli, käis väljaspool Eesti piire, aga ikkagi tuli paljude asjade peale mõelda ja palju asju otsast alata. Paljude asjadega. Jah, kuumeneb tegelikult vaatame sedasama üheksateistkümnendat aastat, siis seal loodi neid igasuguseid organisatsioone alates ärilistest ja lõpetades siis kultuuriliste ka ju väga palju kõiki asju tegelikult alles hakati tegema. Ja põhimõtteliselt Ta oli seal üks selline niisugune tore ütelus selle kohta, et nagu Eesti vabariik, nii algas ajakirjanike liit oma elurada väikese koguna ja peaaegu tühjade kätega. Mart nurk 39. aasta õitsid sõidutas niimoodi ja see kehtis tegelikult väga paljude organisatsioonide ja teiste igasuguste institutsioonide kohta. Ja jah, sõda oli väljaspool, aga sellegipoolest ta ju mõjutas igapäevast elu väga tugevasti ja palju seadusi oli veel täiesti ebakindlal tasemel või polnud neid olemaski. Osa võeti Tsaari-Venemaalt üle alles. Trügi seadused, ma mõtlen just leidmise, kehtis ajakirjanduse kohta. Tsensuuri põhimõtted, kõik need veel nagu kehtisid ja nagu ei kehtinud ka keegi tegelikult päriselt ei teadnud, see oli suhteliselt segane aeg. Kuidas siis ja millal täpselt siis ajakirjanike liit moodustati ja kas see oli esimene katseajakirjanike liitu moodustada või ajakirjanike ühendada, aga no kui sa ütled, et õigeid ajakirjanikke nagu ei olnudki, et siis ei päris. Siis meil ei olnud sellepärast et noh, tähendab ettepanekuid kokku tuua ajakirjandusega tegelevaid inimesi oli varem ka tehtud. Esimene katse on tegelikult 1885.-st aastast. Ado Grenzsteini tegi sellise ettepaneku ta üldse, tal olid suured plaanid, kuidas Eesti vabariiki üle või Eesti riiki üleüldse mõnusaks teha ja kuidas Eestit. Pealkiri on selline plaan, mille järele Eesti elu tuleks mõnusale korrale seada. Sellised asjad avaldas. Ja seal oli ka peatükk ajakirjanikest, et ja ajakirjandusest kutsuti üles ajakirjandusväljaandjaid küll kokku, sest noh, nagu ma ütlesin, sellel hetkel olid nad põhimõtteliselt sama asi. Aga sellest ei teinud eriti keegi välja, küll tema ettepanekud läksid niimoodi. Ja siis 1009 109. aastal oli niisugune algatusbaiti ajakirjanike kokkukutsumiseks Riias. Ja sellele kongressile millegipärast ei kutsutud Eesti ajakirjanikke mille peale eestlased panid hirmsasti pahaks, said omavahel kokku ja arutasid, et äkki saaks teha oma organisatsiooni. Aga 1909 oli selle jaoks ilmselt liiga vara. Nii et noh, mõttest, nagu otseselt reaalset tegu veel ei tulnud, kuigi kaks Nendest meestest, kes hiljem 1919 ja ajakirjanike ühingu lõid, olid sellesama 1909. aastakongressil kohal, nii et mõte võib-olla sai sealt juba idanema. Aga 1900 19 jah, selle kohta on jälle omakorda kirjutatud niisugune tore fraasiat ühel omavahelisel jutuajamisel just nagu nii muuhulgas õlleklaasi kõrval või kuidagi niimoodi võiksid ajakirjanikud Jaan tomp, Paul Olak, Jakob Mändmets küsimuse üles, kas ei tuleks ka ajakirjanikkudel ühineda oma haridus-lise ja majandus ise tasapinna tõstmiseks? Jõuti üksmeelele, asutab ühingu, kõlab hästi lihtsalt. Ja põhimõtteliselt noh, ilmselt niisugune otsuse tegemine ongi lihtne. Siis pandi kokku, põhikiri, esitati Tallinna-Haapsalu rahukogule registreerimiseks ja pärast seda saadi kokku tihti juhatus esimese nii-öelda üldkoguni ja eks seal aega natukene, sest liikmeid tuli leida. Aga siin ongi nüüd see kuupäevade teema, mistõttu ajakirjanike liidu sünnipäeva võib pidada ühel, teisel või kolmandal kuupäeval, ehk siis registreeriti seal Harju Tallinna-Haapsalu rahukogus. 14. juunil. Esimesed juhatuse liikmed valiti ja ajutine, niisugune süsteem pandi paika 19. juunil. On siis väga suvine aeg ja neljandal novembril oli siis lõpuks esimene üldkogu, siis oli 30 liiget kokku saadud ja siis tehti ühing nii-öelda päris ametlikuks, valiti konkreetne juhatus, viieliikmeline oli see esimene juhatus hakati sealt siis edasi minema. See 30 on siis juba päris päris suur number tompolace mändmets, nemad olid vist kõik Tallinnas, enamus nendest oli esialgu Tallinnas. Niimoodi olen mina aru saanud, vähemalt vaadates kõiki neid materjale. Et noh, alguses oli see küllaltki Tallinna-keskne organisatsioon, aga mis ei tähendanud seda, et ta selleks muidugi jäi. Nad hakkasid värbama liikmeid ümbertringi noh, ega ei tähendab nüüd seda, et 19. aastal see esimene üldkogu 30 liiget ja see asi nagu hästi edenema hakkas kohe, sest et noh, nagu jutt oli sõjaaeg keeruline aeg, segased ajad tegelikult usku ka veel õiget ei ole sellesse liitu noh, seda nagunii. Sest et noh, kes seda tegelikult teadis, mis on eriti need, kes tegid, need teadsid, aga need, kes liitma pidid, et noh, mis. Aga jah, see võttis niimoodi väga aeglaselt tegelikult paigast lausa isegi niimoodi, et paar aastat hiljem 1921 oli Tallinna teataja juures, oli järjekordne üldkoosolek. Osa võttis kaheksa liiget, rohkem ühingul tol hetkel ei olnudki. Ja siis nad arutasid niimoodi on seda vähemalt kirjeldatud, et kas üldse on mõtet enam jätkata, et noh, kas selle järgi nagu mingit vajadust on, aga ju siis ikka oli sellepärast et kui need kaheksa liiget võtsid uuesti ette et siiski läbi rääkida erinevates väljaannetes üle Eesti, et kas ja kus, kuidas ja on, siis mõtet ei ole mõtet, siis nad said aasta lõpuks esimesele kongressile kokku juba 72 liiget. Nii et ju siis ikka tunti vajadust ja, ja sealt läks asi nagu arendama paremini. Mille üle siis 100 aastat tagasi, just seal ühingu asutamise ajal ja esimese kongressi ajal ajakirjanikud arutasid, kas räägiti ajakirjaniku rollist ühiskonnas? Ja tegelikult pandi esimesel kongressil paika ka seisukohad, millega ajakirjanike liit tegeleb või ajakirjanike ühing küll tol hetkel ja millega ajakirjandus tegeleb ja need niisugused põhimõtted. Ajakirjandus peab kodanikes aitama kasvatada kohusetunnet riigi vastu süvendama üldist arusaamist meie riikliku iseolemise tähtsusest ning olema arvustustes valija järjekindel, kuid igal juhul õiglane. Sedamoodi on seda kirjeldanud Jaan Taklaja. Võttes kokku liidu ajalugu 34. aastal. Õitsi tuled, on tegelikult see põhiline allikas, mille kaudu me teame üleüldse noh ja ja tolleaegsed ajalehed siis sellepärast, et ajakirjanike liidu arhiivi tollest ajast säilinud ei ole. Nii et ma tsiteerin, palju õigs tulesid. Ja mis need põhikirja põhimõtted siis olid? Põhikirja põhimõtted 19. või 25. aastal? Kumba, kumba erinevad nii palju, 19. aasta põhikiri oli suhteliselt üldsõnalisemalt ilmselt sellepärast ka, et noh, et polnud tegelikult ju veel seda põhja üldse all, oli lihtsalt mõte, teeme ühingu. Nii, et põhikirjas on märgistatud ära ühingu eesmärk, ajakirjanikkude vaimliste aineliste tingimuste parandamine, ühingu liikmete õiguslaste ja aineliste huvide kaitsmine ja toetamine nii kõlbeliselt kui ka ainelised. No on Eesti Eesti toonane keel? Mulle meeldib tegelikult ta kõlab pidulikumalt arhailised küll ka ja ühesõnaga eesmärk oligi siis see, et ikkagi seista nagu ajakirjanike õiguste eest ja leida neile võimalusi majanduslikku tuge pakkuda lisaks siis. Ma ei tea hariduslike probleemide lahendamisele 25. aastal, siis kui liit tehti ümberühingust liiduks 25. aastal võeti siis registrisse kirja ajakirjanikkude liit, kustpealse nimi on siis selliseks jäänud. Siis juba kirjutati, et eesmärgiks on ajakirjanikud kutse töösse süvenemiseks tarvilike teadmiste levitamine, mis põhimõtteliselt näitas seda, et hariduse teemal ei tõusnud väga oluliseks. Loomulikult ainelise seisukorra parandamise kaasa aitamine, kutsehuvide kaitsmine, aga noh, need on jätkuvalt materiaalset tuge on ajakirjanikel ikka läbi aegade vajanud. Ja noh, põhimõtteliselt 25. aastal juba kuulusid liitu üsna paljud peaaegu kõik, kes ajakirjanduses tööd tegid. Ja 25.-st aastast hakati liidu liikmetele esitama nõudmisi, kes tahab liikmeks saada, sellel peab staaž olema. Ehk et päris niimoodi, et astud uksest sisse, ütled ma, tahan nüüd ajakirjanike liidu liikmeks saada, iialgi midagi ajakirjanduses ilmutanud ei ole, seda nagu ei saanud. Küll aga kuulusid liitu juba siis ka lisaks nendele, kes nagu palka said toimetustes ka nii-öelda kaasautorid ja hakati vahet tegema toetajate, liikmete ja pärisliikmete vahel. Seal oli see vahe ka, et pressikaart või kutsetunnistus oli nendel nii-öelda päris liikmetel. Aga need teised need said siis kuidagi pidid ilma läbi ajama, et päris palju liikmeid kõigi nende aastate jooksul kuni 40.-ni kullake isegi lahkusid ajakirjandusest, Nad jäid liidu liikmeteks, kui toetajaliikmed edasi näidates ilmselt sellega siis seda, et ajakirjanik päris elukutseks ikka ei olnudki muutunud, ta ikkagi oli natuke nagu. No ma ei tea, elustiil või diagnoos. Ja, ja jah, nad nägid päris kõvasti vaeva ka juba 25. aastal sellega, et kuidas siit õlal pidada ja põhikirjas oli siis juba seal ka see kirjas, kuidas, millistest ainelistest või kust materiaalsetest allikatesse liidu ülalpidamiseks ja liidu liikmete toetuste jaoks siis see raha tuleb liikmemaksudest muidugi. Aga siis olid loteriid, annetused ettevõtlustulu ja ilmselt ka lihtsalt ma ei tea, nad on kirjutanud selle kohta põhikirja sisse liidu heaks määratud summadest mis iganes siis see võis tähendada tõenäoliselt annetuste keerulisem nimetamine. Ka mulle tundub, et, Kas ma olen õigesti aru saanud, et kahekümnendatel aastatel ajakirjanike liidust kujunes ikka niisugune nähtus, mis mõjutas avaliku elu ja mis avalikus elus silma paistis? 20.-te lõpust ja ja kolmekümnendail muidugi kõik kõik ajakirjanduses töötavad, ma arvan, on mingil hetkel kuulnud kuulsatest ajakirjanike pallidest nendel aastatel ja siis ajakirjanike kodust. Aga see on sotsiaalne osa, oli sellel liidul ka teistsugune osa, aga pallidega tõesti jäänud. Ostsid omale esiteks puhkekodu. 25.-le aastal hakati sellest rääkima ja paar aastat hiljem see osteti ka ära ja osteti siis seal Kose piirkonnas tükikene sellest maast on meil jätkuvalt alles ainult väga väike tükike. 25. aastal olid ajakirjanikud tegevad ka selle hulga juures, kui loodi Kultuurkapital. Ajakirjanduse sihtkapital oli tollel ajal Kultuurkapitali sihtkapitali hulgast täiesti võrdväärsena olemas. Nad küll kurtsid pikkade aastate jooksul, kuni 40.-ni kurtsid osad ajakirjanikud päris tugevalt, ajakirjanduse sihtkapital on nii-öelda vaeslapse osas teiste sihtkapitali taga võrreldes, et summad on kõige väiksemad, mida sealt tagant saab. Aga noh, ta oli olemas, see võimalus oli olemas. Ja siis lõpuks jah, ballid, ballid, esimene pall sai väga raskelt alguse. Küll nad ei leidnud sellele kohta, kus seda korraldada, keegi ei tahtnud meile ruume rentida, keegi ei tahtnud nagu näha iial ta suurt ajakirjanikke, pidu, aga suhteliselt mõne aastaga muutus juba nii oluliseks ühiskondlikuks sündmuseks, et riigivanem käis seda ise avamas ja kõikvõimalikud tähtsad figuurid pidasid oluliseks, et neid sellel pallil nähtaks. Tung muutus sedavõrd suureks, et juhatus hakkas juba valima, kellele kutseid antakse, kellele mitte. Prestiiži küsimus absoluutselt, kusjuures need tallid kestsid kuni jaanuarini 1940. Selle palli üks osadest oli veel ka loterii, loterii, mille rahadest samamoodi kasutati siis liidu ülalpidamiseks ja stipendiumite jagamiseks, sest noh, mida Liit tegelikult tegi, mis ka mitte väheoluline ei ole, kuigi võib-olla vähem teada on see, et korraldas ajakirjanikele võimalusi välismaal käia. Otseselt ju see takistatud ei olnud, aga kui sul ikkagi suurt rahakotti ei olnud, siis oli see ju keeruline. Ja suhete loomine erinevate välisajakirjanike organisatsioonidega oli väga tähtsal kohal eriti Balti piirkond, loomulikult kolme balti riigi pressiliit, aga siis oli ka pressiliit, näiteks Poolaga. Aga head suhted olid Soomega, Saksamaaga liiguti palju ringi Inglismaaga. Rahvusvahelise ajakirjanike organisatsiooni kuulus Eesti Aja kirjanikkude ühing. Ma esimesel perioodil. Nii et jah, tööd tehti tegelikult päris palju. 30.-te aastate ajakirjanike liit oli tegelikult ka suhteliselt tegev juba kõikvõimalike seaduste puhul avaldati survet poliitilistele jõududele avaldati Survast omanikele. Et ajakirjanikke koheldaks paremini võrdsemini õiglasemalt. Tükk aega päris algusest peale oli tont üritanud saavutada seda, et ajakirjanikud saaksid tasuta sõita rongidega. 29. aastal, see lõpuks isegi natuke. Ma juba saadi juba niisugune positiivne soodustus, aga siis hakkas töö nagu veel tõsisemaks minema, sest ajakirjanike liit võttis sõna tsensuuri üle, võttis sõna ajakirjanik ja öötöö kohta tegi palga uurimusi ja andis välja sellest niisuguse omaette materjali tegi küsitlusi selle kohta, kuidas ajakirjandust kui eriala ja kuidas seda nähakse ühiskondlike organisatsioonide poolt ja ühiskonnas oluliste tegelaste poolt ja tegi sellest omakorda uurimuse. Salgad hakkas muutuma ka juba niisuguseks tõeliselt määravaks jõuks defineerides ajakirjandust ja mõjutades seadust. Näiteks 33. aastal tegelesid ajakirjanike liidu juhatus, et väga agaralt trükiseaduse muutmise vastu protestimisega ja muuhulgas nende testide tagajärjel lahkus ajakirjanike liidust Jaan Tõnisson. Auliige tollel hetkel lahkus enne kui ta välja visati. Sellepärast et oli tõsine plaan ta välja visata, kuna ta oli riigivanem, kes algatas ajalehtede vastu tsensuuri. Lisaks trükis seadustele olid siis ka veel niisugused rahvuskultuuri ja rahvahariduse nõukogu tööd ja noh, kõik seda tüüpi poliitilised mõjutamise võimalused. Aga kõik see lõppes ära koos 40.-ga 38. aastal avaldas ajakirjanike liit oma õitsetuledes ka rahvusvahelise eetikanormide loetelu juba ja ajakirjanike liidul oli ka oma aukohus. Nii et kõik need asjad noh, tegelikult eksisteerisid täiesti mõjuvõimsad täna kuni selle lõpuni välja. Aga kes need juhtfiguurid olid ja teine küsimus kohe otsa on, et kui, kui raadio Eesti Raadio sündis, kas siis raadioajakirjanikud ka kohe 1926 oli see aastaarv, eks ole, kas siis raadioajakirjanikud ka kohe ajakirjanike liitu vastu võeti kui ajakirjanikud halloomees, Felix Moor näiteks? Ajakirjanike liidu ja raadio ja ja hiljem sündinud ka televisiooni, kuigi mitte Eestis sündinud, aga siiski maailmas ajakirjanduse lavale trügima hakanud televisioon ja film oli tõsine probleem. Sellepärast et oli suur küsimus sellest, kas see ikka on päris ajakirjandus kas nad on konkurent, kas sellega tasub nagu tõsiselt tegeleda või tasub neid ignoreerida, selle üle peeti Brüsselis lausa suur rahvusvaheline konverents arutamaks, mida siis ikkagi teha nende uute tehnoloogiliste arengutega, mis teha nende Ringhäälingu inimestega. Lõpuks otsustasid positiivselt nüüd juhtfiguurid olid põhimõtteliselt ajakirjanikud siiski ise. Ajakirjanike liidul oli tegevsekretär palgal juhatuse liikmetele, noh, võimaldati ka mingisuguseid niisuguseid väikseid lisarahasid selleks, et nad saaksid tegeleda. Kuigi nemad tegelesid põhiliselt siiski olid professionaalsed ajakirjanikud erinevates väljaannetes. Nii et väljaandjaid ja toimetusse omanikke enam liitu niimoodi juhtima nad külla ei kuulunud. Leiu liikmetegi hulgas polnud neid eriti, sest et et seda peeti siiski töötajate kutseorganisatsiooniks ennekõike läbi aegade, siis õigemini räägime kuni 40. aastani juhatuse esimeestest. Jaan tomp. Georg Eduard Luiga, Paulo lakk, Haarald, Werner Karl Kornel ja siis on Heinrich Moorson ja lõpuks jandaklaja. Need on juhatuse esimehed. Aga noh, neid kõikvõimalikke olulisi inimesi jätkus siin siiski päris palju. Oskar Lõvi, kelle nimeline fond on praegu LKF-i juures spordiajakirjanike jaoks. Mihkel Aitsam, Eduard Laaman, Jakob Mändmets jätkas päris kaua aega. Liidu juhtkonda kuulus ka näiteks August Kitzberg ühel perioodil. Eduard Tammlaan, Rudolf Sirge. No ja kui me jõuame nüüd 39. 40. aastani, siis noh, seal osad juhatusest Pääsesid ja siis osa osa võeti kinni, küüditati päris palju kadus Jaan tankla, kes oli tollel hetkel esimees, küüditati. Tollane tegevjuht Sigrid Weidebaum pääses Kanadasse ja viis päris palju teadmisi kaasa ja, ja tänu sellele õnnestus osa sellest ajaloost ka taastada jälle, sest et esiteks on ta andnud välja niisuguse raamatu nagu tundmatu tuleviku, kus on muuhulgas ka ajakirjanike liidus natuke juttu. Ja teiseks jagas ta siis 90.-te keskel toonase ajakirjanike Liiduvani oma mälestusi kui oma fotoarhiivi. Nii et meil on noh, natuke rohkem teadmist sellest kandist. Kui ma olin 40. peale üle läksime siis 40. aasta keskel juhatus vahetus ja siis hakkas ta koosnema sipsakast vaarandist, Karotammest, Aiden, Stahlist mõnest mõnest nimest. Me isegi võime öelda, et me teame midagi. Aga osa nimesid on küll selliseid, et ei tea, kes see selline oli. Kas oligi üldse inimeste nimedega? Ei, küllap vist ikka oli, sellepärast et rohkem kui üks allikas on kinnitanud, et selline isik oli olemas, aga just nimelt, mis tal nagu ajakirjanduse või ajakirjanike liidu juhtimisega pistmist peaks olema. See on niisugune hea küsimus. Aga siis liidu tegevust päriselt ei lõpetatud, vaid vahetatigi juhtkond välja. Liidu tegevuse kohta liigub legende tollel ajal niisuguseid, kuidas ta lihtsalt modi kadus, lõpetati, sundlõpetati, kuidas ta, mina ütleks, ta hajus sellepärast, et ei, teda ei lõpetatud sundlõpetamist ei toimunud 40. aastal anti täiesti ametlikult liidule uus juhatus, uus põhikiri mis võimaldas muuhulgas liikmeteks võtta põhimõtteliselt ilmastaarset, keda iganes, kes iganes nii-öelda väitis ennast ajakirjanikuks oleva, muidugi vanad liikmed tõmbasid selle peale eemale lahkusid Eestist ja nii edasi, aga, aga osa sellest uuemast seltskonnast siis noh, lihtsalt võttis selle asja üle. Siis võeti vastu suve lõpus augustikuus otsus ühineda toonasesse ametiühingute keskliitu. Ja pärast seda põhimõtteliselt mingeid dokumente liidu tegevuse kohta leida ei ole minul õnnestunud. Nii et ma arvan, et ta lihtsalt niimoodi sulatati sinna kultuuritöötajate ametiühingu sisse. Otseselt ära ei lõpetatud. Aga tegevust ka ei olnud. See võib muidugi olla ka osal sellest kinni, et arhiiv Läks koos ajakirjanike, kodu ja kõigi muude asjadega sellesama punase juhatuse kätte, mistõttu noh, kes teab, mis sellega tehti. Ja kuna see on ajakirjanike kodus on pärast aastate jooksul mõndagi olnud ja see ei olnud üldiselt ajakirjanike liiduga seotud hoone, siis, siis noh. Ma eriti ei imesta, et kui paberid oleks kas lihtsalt ära põletatud või on nad kuskile Venemaal on niimoodi arhiivi viinud, meil õnnestunud neid leida. Aga jah, ta pealtnäha tundub, nagu oleks õudselt lihtsalt oh, valiti ümber, kõik läks imelihtsalt andsidki alla. Sigrid Weidebaum kirjeldab oma selles raamatus sõda üleandmist siiski natuke nagu nukralt. Ehk põhimõtteliselt oli see, et liidul oli päris palju, varaliidul oli päris korralik pangaarve veinikelder, seesama ajakirjanike maja, traditsioonid, teadmine, et ajakirjandus jätkugi sõltumata sellest, milline on riigikord. Inimesed olid piisavalt targad selleks, et aru saada, et ajakirjandus kui selline. Jah, no ma ei räägi kvaliteedist, vaid sellest väljaanded ju jätkuvad. Ja nad ilmselt tõsiselt lootsid, et neil õnnestub nagu riigikorraga kaasa minna ja päästa see struktuur, see süsteem, see kaitse, viis ajakirjanikele nende varad kahjuks ei õnnestunud tegelikult ainuke asi, mis oleks ilmselt positiivsema tulemuse andnud, on see, et kui see arhiiv oleks ära toimetatud piiri taha, siis see oleks võib-olla säilinud paremini. Aga ülejäänud asjadest ma ei ole eriti kindel, et seal tegelikult suurt vahet oleks olnud, mis iganes moodinud seda tegid, andsid nad vabatahtlikult ära või oleks raevõimu kõla võetud. Nii et mis edasi sai nõukogude ajal viiekümnendad kuuekümnendad, seitsmekümnendad 40.-st kuni peaaegu 50.-te lõpuni ei olnud midagi, oli nii-öelda tükk tühja maad, ajakirjanikud olid kultuuritöötajate ametiühingu all ja, ja nii oligi. Seda üritati ajakirjanike liitu või ajakirjanike organisatsiooni üritati 40.-te lõpus uuesti luua. Aga see lükati nii-öelda tagasi, ei ole vajalik kultuuritöötajate ametiühing olemas, milleks? Aga jah, 57. aastal EKP Keskkomitee vastavalt siis Moskvast tulnud korraldusele tegi otsuse kutsuda kokku ja kutsutigi on siis nii-öelda moodustati ülevalt alla, kui eelmine variant oli alt üles, ajakirjanikud ise vajasid, siis noh, järgmine variant oli nüüd siis ülevalt alla. Aga põhimõtteliselt hilisem tegevus näitab, et eks ta ikka vajalikuks peeti, sellepärast et sinna siiski püüti liikmeks astuda. Ja seda peeti nagu oluliseks siis suhteliselt, et ajakirjanike liidu liige olla ka nõukogude ajal. 59. aastal oli esimene kongress, nii et kaks aastat kestis organiseerimisbüroo töö. Aga see organiseerimisbüroo töö tegelikult mulle tundub, võib seda täiesti vabalt pidada juba liidu tegevuse ajaks NSV ajakirjanike liidu tegevuse ajaks, sellepärast et kõik niisugused põhimõtteliselt olulised asjad, karikatuurivõistlused, näitused, satiirivõistlused, sõidud, välissõidud ja, ja liidusisesed, loomingulised komandeeringuid, nagu neid kutsuti, kõik need hakkasid juba toimuma. Moodustati osakonnad, noh, põhikirja veel päriselt ei olnud sellepärast et liidu omale vastu võtmata ja noh, seal oli teatav niisugune struktuuril järjepidevus. Aga tegevus toimus. Ja kui ma olen nüüd vaadanud neid samu dokumente, mis tolle aja kohta on küllaltki hästi säilinud, mõned üksikud aastad on puudu. Põhimõtteliselt on protokollid alles siis jah, kongresside ja isegi juhatuse pleenumilt, juhatus oli kaheastmeline, olid suur juhatuse pleenum, seal oli üle 50 inimese ja siis oli nii-öelda kas sekretäriaat või milleks teda siis parajasti iga kord nimetati selle erinevad tasemed töötamisel ja täiesti erinev on ka lähenemine sellele, mida tehti jah, pleenumile kongressil räägiti väga palju punast juttu. Ei vaidle vastu, tehti vastavaid avaldusi, vaadeldi partei kongresside materjale, tehti sellest järeldusi, räägiti sellest, kuidas kuidas vaja on parandada ja muuta ja inimesi õpetada elama selles keskkonnas ja selles ühiskonnas, kus nad parajasti elasid. Aga juhatus, see tegevjuhatus siis sekretäriaat või hiljem tali presiidium, nemad tegelesid, noh jah, mööda minnes, vahest ka sellega, et ütlesid, jajah, peame ühe kõne pidasid sissejuhatava kõne näiteks selle kohta ja siis hakkasid praktiliste asjadega tegelema, mis olidki jälle needsamad loomingulised komandeeringuid liidu sees, pakkudes ajakirjanikele võimalust sõita ja sõita mitte nüüd toimetuse rahade eest ega omade rahadest, vaid liidu abiga saadud fondide eest üle Nõukogude Liidu ja, ja mitmel pool ringi teha lugusid, teha materjale, Tuua, ära mingisugust teadmistki, osaleda seminaridel, mis iganes ja siis ka muidugi välissõidud. Need olid küll enamasti turismisõidud, seal ilmselt võib näha teatavat terminoloogilistest erinevat suhtumist, aga noh, olles ajakirjanik, me kõik teame, et kui ma lähen kuhugi turismireisile isegi siis, kui mul ei ole nagu lubatud sealt otseselt kohe järgi niisugust reisikirja teha. Teadmised, asjad tulevad ikka kaasa. See oli, see oli võimalus ajakirjanikele näha maailma, mida nad muidu ilmselt näha ei oleks saanud. Ajakirjanike kokkutulekud kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel toimusid Läheme iga suvi üle-eestilised ja üle-eestilised erinevates Eesti kohtades saartel, Narvas, Lõuna-Eestis erinevalt kohad, iga suvi, mitu päeva, kakskolm, päeva ja ajakirjanikud. Jah, põhimõtteliselt tulid kokku telklaagris spordivõistlused, Teabevõistlused, lõkketuled, tõenäoliselt kõige olulisem osa sellest siiski oli tegelikult see, et inimesed tulid kokku, vahetasid ma tea, teavet, rääkisid omavahel, said uusi sõpru ja tuttavaid sellest seltskonnast, kes tuli, sest et noh, ma kujutan ette, et iga-aastaselt ei käinud seal mitte ühed ja samad inimesed. Ma kujutan ette, see sotsiaalne suhtlemine oli üks tähtsamaid osi sellest. No ja siis olid liidul loomulikult Tomad osakonnad, kus tegutseti üsna aktiivselt. No hea küll, põllumajandus, tööstusosakond, parteiosakond, sõjaväelise propagandaosakond, need on kõik niisugused, aga siis oli ka välisinformatsiooniosakond. Oli keeleosakond, mis tegelikult võib-olla mõjutas, vaatad kõige rohkem kõigist nendest osakondadest üleüldse Eesti ajakirjandust. Keeleosakond tegeleb sellega, kuidas uuendada keelt, tegi ettepanekuid, andis välja trükiseid rääkimata sellest, et noh, keeletoimetajad käisid koos, arutasid asjad läbi, tõid häid ja halbu näiteid. Leppisid kokku seal, mis, mismoodi miskit asja eesti keeles räägitakse, öeldakse, õpetasid keelt, nii-öelda tegevajakirjanikule. Niisuguseid asju tehti tõsiselt ja loomulikult siis loomevõistlused, loomingulised konkursid, mis andsid võimaluse omavahel mõõtu võtta, on üks asi ja parimaid välja selgitada. Seal tekib muidugi jälle see küsimus, et mis, mis siis on nüüd kõige parem, mis reeglistiku järgi see konkreetne võistlusest peeti, aga kuna tegemist oli peaaegu pooles ulatuses satiiri, huumori ja karikatuurivõistlustega neid oli palju nende aastate jooksul siis ma arvan, et see piiride katsetamine, mis on ja mis ei ole lubatud ja selle niisugune populariseerimine, selle tähtsust ei tohiks mitte mingil juhul alahinnata. Tegelikult karika turistidel ja satiirikutel oli lausa kaks eraldi osakonda, nii et ühed olid need, kes kirjutasid ja teised olid need, kes joonistasid. Nad said põhjalikult arutada ka omavahel, kuidas, kuidas riik Jaltumata. No ja siis, kui mõnel ajakirjanikul olid väga rasked ajad haigused ja sellised asjad, siis oli ajakirjanik liidsee, kust nad võisid taodelda teatavat toetust, rahalist otseselt rahalist toetust. Lisaks sellele, mis iganes siis ühiskonnas nagu saada oli ja tõenäoliselt oli see siis ka ikkagi oluline. Sest et neid teemasid nendes juhatuse koosolekute protokollidest, kuidas kellelegi jagada toetust, on päris palju. 80.-te alguse 70.-te lõpust ja 80.-te algusest hakkas silma torkama ka juba see, et hakati matusetoetuseid jagama. Jah, mingil hetkel mingis osas olid seal ka autode jagamised ja korterid tulid lõpukümnenditel. Aga praktiliste küsimustega tegeleti ka palju väga palju ja see oli, see oli koht, kuhu, kuhu tuldi kokku ka põhimõtteliselt tõenäoliselt just selleks, et tunnetada seda kummalises keskkonnas, toimivas ajakirjanduses seda nii-öelda õlatunnet. Kas mis ja kuidas muutus pärast Eesti iseseisvuse taastamist? Muutus tegelikult enne iseseisvuse taastamist. Sest et noh, nagu ühiskondki siin hakkas muutuma ju 80.-te lõpus juba siis ajakirjanike liidu muutused samamoodi paigutada 80.-te lõppu. Liidu esimees ja liidu juhtkond. Ma just mõtlen seda seltskonda, kes nii-öelda sellel suure juhatuse pleenumitel sõna sai, see oli üldiselt niisugune nomenklatuurse liidu esimees oli pidevalt Rahva hääle peatoimetaja. Üldiselt muud ei olnud, aga 80.-te päris lõpus enne sõda, kui siis taastati Eesti ajakirjanike liit valiti sealt siis nii-öelda rahva hääleväline peatoimetaja ehk tirib alma. Aga ta pidas nii-öelda vastu seal väga lühikest aega, sellepärast et ajad muutusid kiiresti. Ja 89. aastal tuli kokku kaheksas kongress ennetähtaegselt erakorraliselt, sest kongresse peeti muidu üle viie aastaga. Siis otsustati, et, et ei ole enam aega oodata ja tuli kokku, kongress. Otsustati seal ühiselt ära, et kaotame ära. Enne sõja oma nimest taastati siis nii-öelda Eesti ajakirjanike liit võeti vastu põhikiri, mis ei olnud seotud Moskva põhikirjaga. Ja valiti väike ja uus juhatus, uus esimees Märt Müür. Uus juhatus koosnes põhiliselt niisugustest tollel ajal tuntud ja ka suhteliselt siiski ühiskondlikke protsesse juhtivatest ajakirjanikest. Hea algus justkui kuna tegemist oli jälle väga murrangulise ajaga. Väga palju ajakirjanikke, kes olid nii-öelda võimelised mingit protsessi vedama, otsustasid, et nad jäävad seda protsessi poliitikas, mitte ajakirjanduses. Ajakirjanike liit jäi niisuguseks uutele ajakirjanikele vähem tähtsaks, Nad ei tajunud ära, et noh, kas seda on tarvis ja vaatasid ka ilmselt selle peale, et oi, et seal on mõned niisugused vanad ajakirjanikud ja nad võib-olla ei tahaks ühes liivakastis mängida. Ja siis nad ei läinudki sinna liivakasti. Kõige põhilisem tõenäoliselt siiski on see, et nad ei tajunud seda olulisust, seda liidus üheskoos on võimalik mingisuguseid muutusi lihtsamalt teha kui igalühel eraldi. No ja loomulikult ka siis ei saanud päris mööda vaadata, seda tehti mõningaid halbu otsuseid. Üritati äri ajada, aga ajakirjanikud on noh, kuigi ükski majanduslik otsus ei ole kunagi väga katastroofiline organisatsiooni mainele, aga eks ta ikka mingil määral mõjutas küll. Kui tekkis, mida sa silmas pead? Konkreetsemalt pean ma silmas Saksamaal sisse ostetud trükikojaga toimunud janti mis andis liidule teatavaid tagasilööke ja mille niisugune avalik lahkamine ei mõjunud. Kõige paremini üritati nii-öelda liidu siseselt üles seada trükikoda ja hakata välja andma mingeid asju, aga sellest trükikojast ja sellest kõigest tulid põhiliselt ainult võlad. Siis olid suhteliselt halvad otsused inimeste suhtes, kes büroosse tööle võeti kes lõpuks sõna otseses mõttes liidud varastasid, kelle suhtes algatati kriminaalasi, aga see jõudnud kuhugi. See on nüüd küll juba see, et me jõuame 90.-te lõppu välja põhimõtteliselt no ja siis ka mõned muidugi poliitilised avaldused. Ajakirjanike liit on selles mõttes tundlik organisatsioon. Et kuna nad peaksid nagu esindama kõiki ajakirjanikke, siis ei saa olla liidul kui organisatsioonil noh ja siis vastavalt ka juhatusel või siis esimehel liidu nimel rääkides poliitilisi vaateid, no lihtsalt ei saa. Missugune on ajakirjanike liidu staatus ajakirjanike seas ja ühiskonnas praegu Eestis ja kas sa oskad võrrelda ka näiteks mõne välisriigiga mõne teise riigiga? Täiesti sõltub riigist, kas on olukord parem või mitte. Kui me võtame nüüd vahetud naabrid. Soomes on olukord fantastiline meie vaatenurgast. Nad on võimelised kaitsma neid ja kõik nii edasi. Lätlastel näiteks on kaks ajakirjanike organisatsiooni, kumbki neist tegelikult eriti midagi ei suuda ega tee. Natuke tegeleb ajakirjanike kaitsmisega nende ajakirjanike liit aga neil on ka ajakirjanike assotsiatsioon. Balkanil, näiteks on suudetud ajakirjanikke liiduta, ennast hakanud jalgadele tõstma ja väga edukalt. Mis puudutab meie liidu mainet? Meie maine, ma loodan, on paranenud. Sellepärast et vähemalt poliitilise poole pealt on meid hakatud võtma kui partnerit. Meie ka arutatakse läbi, kui asi puudutab ajakirjandust. Erinevaid seadusprojektides on juttu olnud. Loomeliiduna oleme me saavutanud selle, et meid võtavad võrdse loomeliiduna teised loomeliidud poliitiliselt poolelt mitte. Aga seaduse järgi ajakirjanikud ei ole veel loomiseks. Loov ei, ilmselt ei nad autorid aga nad ei ole loovisikud. Loovisiku või õigemini loomeala Eestis määrab ära kaks seadust, võiks olla Kultuurkapitali seadus ja teine siis ongi loovisikute ja loomeliitude seadus, kummaski ei ole ajakirjandusest mainitud. Kultuurkapitaliga, me oleme nüüd aastaid tegelenud tegelikult mõlema seaduse puhul me oleme mingis mõttes ma mõtlen, liit on tegelenud nende teemadega, aga edasiminekut pole nagu erilist olnud. On olnud mingit hetked, kus on mingid lootused tekkinud, aga otseselt head, lootusetu ja head tulemust nagu asjal ei ole olnud. Ma loodan, et asjad ehk muutuvad siiski ühel hetkel, sellepärast et ajakirjanik on loovisik Kultuurkapitali suhtes ajakirjanike sihtkapitali osas saime mõningase niisuguse edasimineku. Aga see ei tähenda jälle seda, et, et seadusesse ajakirjandus sisse kirjutatakse. Ikka veel mitte. Tööpõld on lai, väga loovisikute ja loomeliitude seadusega, noh jah, jälle me ei ole selle ajakirjandust, ei ole seal mainitud kasu praeguse olemasoleva seaduse järgi saaksime endale loomeliidu staatust taodelda, ma ei tea. Meie praegu see olemasolev juhatus ei ole proovinud. Aga ma ei ole eriti veendunud tahavad, sest küsimus on jälle selles, et Need seadused annavad siiski võimaluse tugevdamisele organisatsiooni niisugusele tugevdamisele. Ja võib-olla väga ei taheta igast kandist, sest et noh hea küll, poliitväli poliitväljaks, aga ma olen üpris veendunud, et omanike poole ei näe eriti meelsasti, kui ajakirjanikud organiseeruvad nende toimetustes. ERR-is on ajakirjanike liidul väga tugev korralik osakond. Mistõttu siin on kõik niisugused ka ametiühingu lisad ja, ja loomeliiduliselt ülesanded nagu võimalik täita kollektiivläbi r olemas kõik niisugused noh, kõikvõimalikud positiivsed pooled on olemas. Aga väljaspool seda me toodamegi tegelikult pakkuda ju ajakirjanikele praegu põhiliselt seda, mida teeb loomeliit, ehk et kaitsta nende nii-öelda üldiseid õiguseid, kaitsma kvaliteedi mingisuguseid põhimõtteid, seista eetikanormide eest ja, ja nüüd rääkida siis läbi näiteks sama justiitsministeeriumiga autoriõiguste seaduse üle mida siis praegu tegelikult jälle kohandatakse vastavalt nende digidirektiivide seadusele. Aga noh, otseselt niisugust ajakirjaniku kui isikukaitset, kui meil ei ole kuskil meediamajas organisatsiooni on meil märkimisväärselt keeruline teha. Nii et noh, see on niisugune nõiaratas mõnes mõttes kuni ajakirjanikud ei näe vajadust ise liituda, siis ei saa liidult ka midagi eriti oodata. Ja vastupidi, nii et noh, me oleme natukene niisuguses jah, maineliselt ja olemuslikult natuke raskes kohas. Aga ma loodan, et see jää päriselt niimoodi, sest et noh ajad muutuvad, inimesed muutuvad, räägime uute inimestega, üritame, selgitab. Sa tahad kui te tahate, et liit midagi teeksid, midagi oleks. Kui te tahate, et teil oleks hääl. Küsimus on selles, et ühiselt on seal Ajakirjanike liidu 100-st aastast rääkis ajakirjanike liidu esimees Helle Tiikmaa. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Sõna saab Eesti raadiovaramust ajakirjanike liidule. Vladimir Raudsepp, kes töötas ajakirjanikuna 1928.-st aastast kuni 1991. aastani ühes raadiosaates, rääkis ta oma ametivennast ajakirjanike liidu liikmest Ernst Jollist. Palju on kirjutatud sellest, eriti Rudolf Sirge, ta oli ka omal ajal vabamajandusajakirjanik, ta on kirjutanud sellest, kuidas siiski reporter pidi töötama selle ikka nalja kopikate eest. Pidin nii palju kirjutama, et saapatallad vastu ei pidanud, öeldakse, et jalad hoida toitsid ajakirjaniku rohkem kui, kui käe niisugusi. Koloriitsed kujud olid mitmeid, kasvõi ennast Joll. Ja me isegi praegu olema kuulda, et öeldakse ära ja kägu ja ära aja käojaani seal veel täpsem. Ennast Jolleri õieti omal ajal tuntud spordimees ta oli, rahvusmeeskonnas oli korduvalt, oli kesktormaja jalgpallimängijad, hol oli kesktormaja ja tema niisugune elu suurimaks sündmuseks spordimehel oli see, millest aga ikka kunagi jutustama jätnud, et mina lõin ameerika värava peal. See oli nimelt Pariisi olümpiamängudel, kus Eesti kohtas Ameerika Ühendriikidega. Ja asi oli selles, et anti 11 meetri karistuslöök ja ennasttüvel pandi seda lööma, aga ta ei saanud seda mütsi väravasse. Eesti langes pärast seda esimest kohtumist juba väljaturniirilt. Aga siiski ta, tal oli jalgpallimehena ka nimi. Ta oli uudis lehes kirjutas följetoni pseudonüümi all käojaan. Ta oli välja töötanud omamoodi niisuguse, võiks ütelda linnavurle žargooni, ta naeris üht-teist seal ikka päris tugevasti välja. Naeris peamiselt välja, noh, niisuguse elulisi vastu oksusi, mis, mida Tallinn sel ajal kus ja sai populaarseks sellepärast et tal oli huumorit suutis inimesi köita selle oma erakordse, võrdlemisi täpselt välja töötatud nisuütlemisviisiga, mida hakati nimetama käojaaniajamiseks. Kaua aega ta kirjutas käojaani, hiljem ta sellest loovusest. Igasuguse žanriga võib ajakirjanik ennast lõpuks tühjaks kirjutada. N roll oli, ta oli niisugune boheemlane. Seda juhtus sel ajal ajakirjanike hulgas ka. Näiteks räägitakse niiviisi, et ta omal ajal üüris endale kaunis suure korteri, otsustas nii soliidselt elama hakata, aga siis tal ei olnud veel jõudnud mööblit muretseda, sinna korterisse. Ja üks ühel heal päeval ilmus ajalehes kuulutus, oli vist Päevalehes, et ennast Joll tollivõlgade katteks müüakse enampakkumisel 500 eksemplari brošüüri email pole kerge kellelegi. Noh, nii. Mis seal teha? Tuli jätma? Nii rääkis Vladimir Raudsepp 1977. aastal saates kirjutamata memuaarid Lembit Laurile. Ja päris lõpetuseks väike katkend Jaan käo Feljetonist, kuidas ta kordusõppustel käis 1932. aasta uudislehest. Nimelt mehed tahtsid minna ja väiksed tutvuse võtmised teha, aga mundrimees ei lubanud välja mehe lubatud, küll aga väljakäigu kohta, kus keiser jala käib. Liisutõmbamisega tuli Jaanil endal läbi akna viina järele minna. Jaan Kägu kirjutas. Panime siis viinarahad kokku ja raske südamega algasin tee nõnda vabadusse. Aken oli kole kitsas, seda põld mõeldagi, et sellest üksi oleks läbi saanud. Eks Karla ja Oskar hakkasid siis mind aitama. Kõigepealt pistsin käed aknast läbi ja siis selle järele läks pea üks õla takkajärele ja teine k ja suure pugemise peale oli pool keha niimoodi juba väljas. Siis aga tuli seisak, see osa, kust ütleme, näituseks kõht algab, see ei läinud kohe kuidagimoodi enam edasi. Oleks sellest üle saanud, oleks jalad iseenesest järel tuld. Ei oleks niimoodi nagu lupsti läbi olnud. Ma kahtlesin juba enne ronimise algust selles suhtes, sest olin kõhu kodus kõvasti täis ajanud ja vat sulle nüüd tundsin ära, et nihukesest inimese vägistamisest ikka asja ei saa ja karjusin kallale ja Oskarile tirige tagasi. Olge täitsamehed, et oodake, ma õiendan enne asjad ära. Mis asja, torises Oskar. Läheb niisama ka, põle häda kedagi. Karla tahtis ka miskit öelda, aga ei saanud jälle sõna suust välja, siis lõi käega ja hakkas mind uuesti litsuma. Mulling kinni, külmad higipullid lõid pealaest juba välja ja silmade ees hakkas kõik triibuliseks minema. Nii kui ükskord, kui mul elutüdimus oli, otsustasin sellest patusest maakeral lahkuda sel kombel, et panin nööri kaela ümber ja teise otsa ahju konksu külge. Siis läks ka kõik silmade ees triibuliseks, aga no nöör ei pidanud vasta ja läks suure plaksuga pooleks ja niimoodi jäin ikka elusse. Ja nagu näha, olen siin Mahani elus. Eks Karla ja Oskar tüdinesid muidugi viimaks mood rügimisest ka ära ja jätsid järele. Oskar ütles, et ega köit ikka õmblusnõela taha ei aja ja elevant läbi sõrmuse ei lähe. Karla muidugi tahtis öelda, et ega ei lähe jah, aga sai alles siis suu lahti, kui terve see rumal jant läbi oli. Mao suurte palvete peale hakkasid mõlemad siis ning tagasi tirima. Mul muidugi hea meel, et mis viga tagasi tirida, et varsti olen jälle normaalne inimene, käin kahe jala peal ja kõik. Oskar haaras ühest jalast ja Karla teisest jalast kinni ja sikutasid, nii kui jõudu oli, aga mis paigast ei liikunud, see olin mina, kohe mitte ühte sentimeetrit ei läinud tagasi. Just nagu ühe koha peal kinni naelutatud, olin Mullex ehmatusest silmade ees veel kriibulisemaks, kui enne oli. Noh, mõtlesin jää viimaks eluks ajaks siia ripneva pool keha väljaspool keha sees. Olukord oli tõepoolest kriminaal. Oskar ja Karla sikutasid nii, et ragin olid, aga ei midagi nagu liimitud, olin akna vahele. Kurat, Karla, nii ei lähe. Kuulsin Oskarit rääkivat. Nii, kurat eri teise inimese jalad otsast ära. Mul läks nihukest juttu kuuldes silmades veel triibulisemaks tirivad jalad ära, viimaks ja kuhu ma siis ilma jalgadeta lähen või mismoodi elan? See, et vandusin, et eluaeg viinatilka suu sisse ei võta, et viina pärast on kõik see asi tulnud ja näe nüüd, mismoodi olen. Oscaria Karla puhkasid natuke ja tõmbasid hinge tagasi. Nüüd ei aita muu asi, kui tuleb terve sõdurikodu maha lõhkuda ja niimoodi saab siis jaanivälja, muud moodi ei saa, otsustas Oskar. Mul tuli juba nutt peale. Pidin suure häälega, hakkame appi karjuma, aga sel samal hetkel kõlas seestpoolt kõik mehed paigale. Oskar ja Karla vaatasid tummalt teineteise peale, siis minu peale siis ukse poole. Tõmbame veel üks raks ehk tuleb mõlemat sikutasid, nii et mul tulejuga käis silmist välja, aga mis paigast ei nihkunud, see oli mu oma ja keha. Oskar lõi käega, Karla lõi käega ja siis panid mõlemad uksest välja, jättes mao üksi päinest akna vahele kõlkuma. Lugu järgneb nagu ikka üks hea lugu uudislehe järgmises numbris. Eesti loos, järgmisel nädalal aga uus teema, kõike head kuulmiseni.