Kuulama 600 seitsmendat Eesti lugu, milles me läheme korraks tunnikeseks keskaega tagasi maaõigusest, kas kõik, mis maa sees oli maahärra oma ja rannaõigusest või peaks hoopis rääkima röövist ja ka Ungru krahvi, st räägime saates, mis on sündinud kuulaja kirjast ja mis võiks kanda pealkirja Lohja Aare Lohja on üks kena kohake Soome pealinnast Helsingist pisut lääne poole. Mitte väga kaugel mererannast. Kuidas see kohake on seotud Eesti looga Kuulete kohe Tallinna linnaarhiivi teadurile, Johan kreemilt, saate toimetaja Piret Kriivan. Alustame sellest, et 1429. aastal juhtus selline lugu et üks Soome talupoeg leidis Soomes sure aarde ja põgenes millegipärast selle haardega Tallinna. Kas see on üks põnev lugu, aga see on üsna tavaline lugu, tavaline juhtum või on see erakordne juhtum? No sellele saaks vastata vast vast nii, et, et et noh, see, et inimene Ühest õigusruumist läheb teise, on üsna tavaline, et seda, seda keskaegses õigusemõistmises juhtus alatasa eriti mõrvajuhtumite puhul, et kui keegi kellegi maha löönud, et siis siis oli turvaline vahetada, vahetada asukohtadest, sest üldiselt sellistel puhkudel nii-öelda kogukonna sees mõisteti õigust väga ruttu ja ja veriselt. Aga näiteks kui meil on hulgaliselt selliseid teateid Tallinnast, kus Tallinna turberaamat on paksult täis talupoeg, kes tulevad linna kellel on olnud juhtum Maal ja saavad linnas turvet ja see turbesaamine ja teises õigusruumis olemine andis aega ja võimalust läbi rääkida kannatanutega kokku leppida kuidagi mingisuguse teistsuguse lahenduse, mitte mitte siis süüdlase hukkamise, noh, ka Toompealt tullakse Tallinnasse, linnast minnakse Toompeale sama moodi, et, et ühest kohtusüsteemist teise natukene võita aega. Et selles mõttes ka see Soomest Tallinnasse tulemine või vastupidi, Eestist Soome minemine ei ole üldse üldse haruldane. Mis nüüd selle konkreetse juhtumi juures veel on, väga tüüpiline on see, et me ei tea selle algustega puu. Et kuidas tema käsi siin käis, kuidas kuidas see asi lõpuks läks ja et, et siis me peaksimegi võib-olla vaatama sissejuhatuseks sellesse, mis juhtum see üldse selline on, kui palju sellest teada on. Ja ega sellest rohkem ei olegi teada, kui see ainus kiri 22. septembril 1429 kirjutab Turu piiskop Magnus Tallinnasse ja see, mis ta seal kirjutab, see ongi kõik, mis sellest teada on. Nagu ma ütlesin, ei algust ega lõppu ja kui lühidalt kokku võtta, millest ta kirjutab. Ta kirjutab sellest Lohja kihelkonnas fraase, puri läänis. On üks talupoeg, leidnud aarde. See sõna, mida ta kasutab, Putin sünd on noh, selline nagu põhjaleid või ja see on natukene segane, kas, kas ta leidis selle maa seest või või veest. Aga põhimõtteliselt öeldakse nii hõbedat kui sularaha oli seal. Ja erinevalt sellest, mis rootsi õigused ette nägid, et sellist leidu tuleb avalikult kuulutada on mees võtnud selle raha kõigepealt põgenenud Rosenborgi läänist Turu piiskopi juurde ja sealt edasi Tallinnasse, noh, kas see oli suur või väike raha, see oli piisavalt suur, et tekitada furoori või sellest numbrit teha. Nüüd, mismoodi see õigusruum Soomes selliseid asju käsitada ütles, sellised maa seest tulevad leiud, on Rootsi kuningas Magnuse Ericssoni maaõiguses kirjeldatud ja just nimelt, et sellest leiust tuleb kuulutada avalikud. Ja kui aasta ja ühe päeva jooksul omanik ei ilmu välja siis tuleb pool anda anda kuningale ja pool leidjale. Et sellise selliste leidude põhiprobleem oli see, et hõbe ja sularaha need ilmselt kuulusid kellelegi enne noh, see siin ei saa olla olla kahtlust ja keskaegse õigus mõtte, nagu eesmärk on välja selgitada, kellele nad siis kuulusid. Ja selleks antakse üks aasta ja üks päev selle väljaselgitamiseks. Kas mingi sümboolne aeg või miks see, miks see üks päev seal otsas on? No see on? Ei tea, see on, see on, see on hea küsimus, tegelikult mõnikord seda ka ka venitatakse, et kui on pikemad vahemaad, siis on see see kas kaks aastat või koguni kolm aastat. Aga noh, konkreetselt nendes nendes Rootsi õigustest, mille järgi seal rasbori läänis neid asju pidi otsustatama, pidi see nii käima. Nagu me vaatame natukene, mismoodi, mismoodi Liivimaal neid neid asju määratletakse, siis, siis siin on käsitletud saksa õiguse järgi neid maa seest leitavaid varandusi, nii nagu nagu maavara, meil on teada Tallinnast 1506. aastal on leitud Toompealt kah nii märkimisväärne parandused, et sellest on, on juttu tehtud ja see Toompealt leitud varanduse leidja koos oma varandusega tuligi Toompealt alllinna. Ja siis puhkama sellest sealt me saame nüüd teada sellest kogu juhtumist, ordumeister hakkab Tallinna kirjadega. Jah, kui ma ütlen kirjadega pommitama, siis see võib-olla natukene üle pingutatud, meil on koguni kaks kirja sellest juhtumist. 50 protsenti rohkem kui sellest Lohja aardest. Ja ordumeister hakkab Tallinna kirjutama, et ma volitan nüüd Tallinna kontuuri seda aaret vastu võtma, sest et kõik, mis, mis maa seest leitakse rauamaagid ja varandused kuuluvad maahärrale ja siis ta müristab päris päris kõvasti. Ma võin seda paavstide ja keisrite, kuningate ja teiste härrade kirjadega tõendada, et see nii on. Ja Tallinn puiklev vastu, see on päris segane, segane, kuna meil Tallinna kirju ei ole, et siis, siis me ei tea, mida, milliste argumentidega Tallinn seda asja üritas siluda või või vaidlustada, noh, igal juhul on, on asi segane, ordumeister nõuab, nõuab varandust, varandust endale, kui, kui maahärrale ja linn linn üritab, üritab seda seda tagasi lükata. Nagu ma ütlesin, see on peremeheta vara käitlemine seal mingisugune vara, mille omanikku ei ei ole või oma omaniku üks probleem, siis mida üritatakse teha, on omaniku väljaselgitamine sellistel puhkudel ja teine on lihtsalt selle kuulutamine maahärra või, või kuninga omakson, kuninga, kuninga regaal, regaalid on valitseja võimu juurde kuuluvad õigused, mis hakkasid just rooma õiguse mõjul 12. 13. sajandil juurduma tugevamalt, et mis, mis siis on kuninga, mis on riigi õigusriigi eesõigused. Ja nende kohale on, on väga mitmed nendest kõige levinum on mündi regaal siis valitseja tohib münte. Lüüa loomulikult ta annab selle õiguse edasi kellelegi seda praktise lööma ikka ei hakka, lööma ei hakka, aga tema kontrollib seda, ta seab need alused ja see on, see on seal seal mündi regaal. Aga samamoodi tolli, Turu, kohtu mäe ja soola regaalne määre, kaal ongi just see, see maavarade küsimus ehk siis maavarad on riigi omad. See ei ole praegu üldse teistmoodi, vaid täpselt samamoodi. Ja noh, on niukseid spetsiifilisemaid regionaalsemaid näiteks näiteks saksa ordu Preisimaal oli, oli merevaigu regaal ehk siis kogu merevaik kõige kõik sellega käib äri oli ordumonopol ja keegi teine ei tohtinud sellega tegeleda, sest sai sai orduga silmapaistvalt sissetulekut. Üks asi on see, et valitseja saab raha juurde teha igasuguseid asju, aga et see põhiline noh, tagamõte seal on, et neid kasutatakse, seda raha kasutatakse üldiseks hüvanguks. See on, kuna see on, see on kogu kogu riigi heaks peaks minema ja noh, tollimaksud või, või turupidamise, õigus, see on see, et oleks turuplatsil rahu, et seal käiks, käiks rahulik kaubandus, mitte ei võetaks kaupu üksteise käest vägisi ära. Määri kaal, kui nüüd minna kaarega just jõuda kuidagi meie paranduste juurde tagasi ja siis määregaal oli keisri privileeg ja seda võis võis läänistada, keiser võis õigused maavaradele anda edasi. Enamasti seda tegigi Saksa maades siis sellele konkreetsele maa härrale sellele riigi pürstile, kes, kes noh, kas Baierimaal või, või Saksimaal parasjagu võimul oli, samamoodi siis ka Liivimaa maahärradel oli see määr määregaal, need tulevad päris päris naljakates kohtades ürikutes jutuks näiteks kui, kui Taani kuningas müüb põhjaeesti ordule siis selles selles ostu-müügilepingus muude õiguste seas, mis antakse ordule üle on ka kulla, hõbeda, metalli ja soolakaevandused. Täpselt niimoodi järjest järjest ongi kirjas. Noh, see on selline ette ulatav, noh, me ei tea, ei kuningas ei tea, selliseid ei ole kulla, hõbeda ja siin on raudmetallid on ka ka veel kirjas, et, et see on ainus ainus asi, millega ainult metall, millega on, on Eestis tegeletud, aga kui ma just tahtsin öelda, et Eestit ei puudutasid miski peale selle viimase. Aga see ongi selline see, ega nad ei teadnud ju seda, et et noh, meie tänased geoloogilised teadmised on nii head, et me vast väga ei usu, et siit kuskilt kulla tuleb. See käis sellesse õigusse komplekti, mis maahärral oli, sinna juurde tulevad ühesõnaga soolaja ja hõbedakaevandused ja, ja seda on praktikas isegi 1516. aastal ordumeister Volter fon, Klettenberg läänistab kellelegi Hans Bloombergile ja tema meestele kes on ilmselt tegelenud maavarade otsimisega liivimaal. Ta läänistab kulla, hõbeda, raua, tina ja vasekaevandused Liivimaal. Juhul kui need leitakse. Et see ilmselt on niisugune koht, kus on hakatud aktiivsemalt metallide otsimisega tegelema, üks seltskond siin sellega tegeleda saab, saab nii-öelda kontsessiooni selle peale. Ja need on siis maavara või mäemäe regaal, aga siis on, on ka varanduse regaal saksa keele Shats regaal. Mis seal ikka eraldi, see on eraldi jah, just. Aga noh, loogika on sama, et see, mis maa sees on ja see on, on 13. sajandil saksa õigus siiani siia levis siis saksi peeglis sakslus Spiegelis on see sõnastatud täiesti ühemõtteliselt. Ehk siis kõik varandused, mis on maa sees sügavamal, kui ader künda suudab. Need kuuluvad kuningale. Ka need, mis on see, mis on kõrgemal kõrgemal see, mis on kõrgemal, ei ole, see on, eks ole, põllupidaja leid. Et see on niimoodi sõnastatud ja küllap sellele siis siis ordumeister Klettenberg ka toetus, kui ta Tallinnaga pahandama hakkasid. Et kus siis varandus andmis tompelt leiti? Šots regaal on, on tänapäeva Saksa õiguses ka täitsa täitsa olemas nähtus ja selle üle mõnevõrra vaieldakse, et kas see, mis, mis leitakse, on on tingimata riigi oma, kas ta peab riigi oma olema, kas see kehtib ja kuidas, kuidas, aga noh, kuna ma ei ole ju selles valdkonnas juuras, nimelt olen ma asjaarmastaja, et siis ma parem siin selles sellest pikemalt ei räägiks, kuidas ta tänapäeval on? Aga keskajal oli, oli see täitsa täitsa ühemõtteline Liivimaal. Aga kui palju neid juhtumeid võis üldse olla mingit parandust talumees näiteks leidis põldu kindas? Ei saanudki eriti palju olla ju neid varandus sinna ei saada. Sellise keskaegse statistikaga noh, ükskõik mis, mis valdkonnas väga keeruline selle kohta midagi arvata, et kui, kui levinud need asjad olid ja kui palju seal sellel ajal probleeme tekkis, noh, mingisuguse väiksema raha leiu ju. Noh, seda, seda andis ka kuidagi niimoodi, jurist serveerida, et sellest suuremat pahandust ei tulnud või käibesse tagasi tuua. Aga noh, ma ütlen, et, et see Lohja aare või see Tallinna aared, need mõlemad näitab, et niisuguseid asju juhtus raske öelda, kui tihti aga tuli aitäh. Aga selline selline valdkond nagu peremeheta vara või nii nagu noh ju teisest küljest lähenedes peidetud varandus on. Et siis see valdkond hõlmab ka ühte Eesti ajaloos suhteliselt hästi tuntud või kurikuulsat nähtust nagu, nagu rannaõigus. Noh, see on ka seotud põhimõtteliselt arhailise arusaamaga, et kõik, mis meri annab, on on Randlase oma sellest ka õigus, et kõik kõik võib siis omastada, kuni meeskond meeskondade traalideks tegemiseni välja. Wilson, IT maa, Soome uurija on sellega sellega kõige mahukamat ja monograafiliselt tegelenud, ta nimetab seda tavaõiguseks ja, ja teatud õigussüsteemiks, kui ma seda nüüd lugesin seda niitema rannaõiguse käsitlust, siis, siis mulle järjest järjest enam hakkas tundma, et see pole kellelgi õigus. Et noh, kõige paremal juhul on ta tugevama õigus, sest et noh, igasuguse laevahuku tagajärjel need, kes selle laeva peal on nõrgemas seisus ükskõik, kes seal rannas vastas on ja et see, et, et inimese nõrkust ära kasutada jõuga see on, on, on imelihtne, aga, aga tundub jah, et see praktika jah, ja praktika, see, et vägivalda kasutatakse varade omandiõiguste muutmiseks, seda ikka tuleb ette, aga kas see just tavaõigus on selles osas tegelikult natukene kahtlusi sest et, et kui ükskõik kuidas lugeda rannaõiguse ajaloost siis kogu see ajalugu on rannahaiguse vastu võitlemine või noh, kogu selle praktika ära keelamine või, või distsiplineerimine Et ei ole kuskil kirja pandud, et kellelgi on õigus võtta see, mis sinna laevavrakile on sattunud või sealt merre uhtunud. Sellist seadust ei ole, ei ole. Olnud sellist seadust ei ole, seda tehti jah, meil on, on ka anglosaksi allikatest teateid selle kohta, kuidas kuidas Randlased seda ja toda tegid, aga see, et see oleks, see oleks mingisugune õigus, siis sinna võiks panna panna vähemalt vähemalt küsimärgi. Nagu ma ütlesin, rannaõiguse ajalugu on võitlus selle vastu või selliste praktikate vastu ja ja eriti, mis puudutab inimesi, siis orjastamise küsimus, noh, seda hiljemalt ristisõdade ajal ei ei tunnistada niukse niukse õiguse olemasolu, et noh, niipea kui hakatakse, tullakse Rooma õiguse juurde tagasi seal 12. 13. sajandil, siis, siis on see ilmselgelt vargus. Kui võtta endale selle, see, mis kuulub kellelegi teisele. Ja see, mismoodi teda Põhja-Euroopas hakatakse ellu viima või, või, või neid privileege andma seda on, on Lübecki puhul saab väga ilusti näha, kuidas 13. sajandi esimestel kümnenditel ümberkaudsed maahärrad kinnitavad Lübecki kaupmeestele, et et laevahuku korral need varad, mis laeval on nende omandiõigus, ei muutu sellest, kui nad kuskile randa tulevad, lapsed, neid nimetatakse niisugust rannaõigusest vabastamised või selline privileeg. Neist sõnastasin hästi, kogu 13. sajandil antakse välja kümneid kümneid selliseid privileege valitsejate huvides, et noh, see teeb kaupmehe reisi sellesse piirkonda ja turvalisemaks, kui mereõnnetuse korral jäävad kaubad ikkagi kaupmehele, mitte kellegile teisele, noh, neid sõnastusi on ka natuke leebemaid, et, et see, mis ise suudetakse päästa, see jääb kaupmeestele. Ja siis on, on seal 13. sajandi keskel, näiteks Kura piiskop Heinrich lubab ka veel seda, et need kaubad, mis randa uhutakse, et ta hoiab neid aasta ja ühe päeva. Et see praktika on muidugi see, et need kaubad, mis kaovadki ära, aga, aga et tema siis kehtestab selle aasta ja ühe päeva. Ja Riia Riia peapiiskop ka 1256 on, on tal niukene ja, ja selline võimas mandaat, kus ta paneb rannaröövlid kirikuvande alla ja päästetööde eest siis annab võimaluse valida, et kas päästjad soovivad siis päästetasu või raha või siis saavad 40 päevase indulgentsi, et see on selline, selliseid variante pakutakse, siin on, on noh, kui mõelda selliste Nende rannaõiguse vabastamist ja peale siis siis või rannaõigusest või sellest rannaõiguse ärakeelamise peale, siis tasub meeles pidada, et need, need juhtumid on praktikas hästi keerulised. Et üks asi on see, kui, kui laev sõidab randa ja mehed on peal hakkab seal mingi toimetamine. Ja see tuleb ka juba mereõigusest välja, et tihtipeale mere merehätta sattunud laevad viskasid osa kaupa üle parda. Ehk sellist asja, mis ujus vees, mida võeti välja ja mille noh, omanikku oligi raske tuvastada, sellist kraami oli ka. Ja lõpuks on ju ka selliseid vrakke kell, mis jõuavad, jõuavad kaldale, kedagi peale ei ole. Et mis moodi nendega, kes, kes need on, mismoodi nendega ümber käia, siit tulebki see õhk-õhkõrn piir nüüd nüüd nii-öelda mere õnnistuse ja, ja päästetööde vahel need varasemad arusaamad rannas, mis meri annab, Põhjamere ääres annab meri teinekord ka suure vaala viskab kallale ja see ei ole kellelegi oma, tegelikult aga siis, kui tuleb, tuleb merelt ajupuud, siis see ka ei ole kellelegi oma. Aga et kui siis on seal puudel juba juba majamärgid peal siis ta ilmselt kellelegi oma on, peaks olema, noh, tuleb linn mingisuguse kaupmehevärgiga siis ta ilmselgelt on kellelegi oma. Aga noh, kelle, et kas, kas ja kuidas seda seda välja selgitada, see on nüüd selle juures see probleem tähendab suured võimalused laveerimiseks ees ja annab, annab jah, ja see ja see teebki sellest et need vaidlused hästi keeruliseks ja siit tuleb ka see, et kui, kui leitakse peremeheta vara, siis peab aastapäeva hoidma. See selline üks, üks mahukam paragrahv, mis ma leidsin 1370, kui Taani ja hansasõda saab läbi just niukene hansa võimu kulminatsioon siis Taani riik kannab Hansa kaupmeestele siis kogu rannavabaks selles mõttes, et mis ka rannas ei juhtuks, kaubad jäävad ikkagi kaupmeeste omaks. Aga see on juba selline aeglane, 14. sajand, kus hakatakse täpsemalt kirjutama, et kuidas reeglid ette näevad. Et laevahuku korral päästku siis meeskond kaupa ise või his palgaku mõistliku tasu eest päästjad. Et see mõistlik tasu on muidugi ka seltsi on ka seal, seal annab ka vaielda, palju kohalikega. Ja siis on see, et kui kedagi ellu ei jää, kui randa tuleb tõesti noh, mitte just Lendav Hollandlane, aga, aga ühesõnaga ta tuleb vrakk, kus keegi ellu ei ole jäänud, siis peab ranna eest vastutav foogt laskma need varad päästa ja hoidma neid kohaliku kiriku juures. Aastaja ja päevakirik on selline. See on avalik ruum keskajal, kus kus kogu informatsioon liikus ja kus, kus olid nagu seal kindel koht. Ja siis aasta aiapäev hoitakse avalikult seda kraami kiriku juures. Ja kui siis inimesed tulevad, kellel on tõendid, osutavad tõendid selle kohta, et see on nende vara siis tuleks neile välja anda. Et siin on just see kohaliku foogti roll tuleb välja, ja mis rannavalitsemise juures on hästi tähtis, et nii-öelda kohalikul võimul ei tohi käed lühikeseks jääda. Kui ordumeister Võnnus pahandab saarlastega, siis, siis ta on tegelikult päris kaugel. Aga et see peab olema ikka ikka noh, Maasi foogt Ilon Kihelkonnal nagu rohkem öelda. Ja see on see mees, kes peab, siis, siis vaatavad rannal, käitutakse korralikult ja vastavalt vastavalt seadustele ja kaupmeestele liiga ei tehtaks. Kas siis olid paneeli spetsiaalsed inimesed, kes läksid koha peale ja jälgisid sedakorda no põhimõtteliselt küll jah, et selline kohalik kohalik võim Liivimaal on see, et me kahjuks ei tea sellest kuigi palju, noh, mismoodi ta ta niimoodi päris mikrotasandil töötas, aga kahtlemata see oli, oli mingisugune kohalik autoriteet, pidi sellega tegelema ja noh, ei ole harvad ka need juhtumid, kus see kohalik autoriteet teeb ka natuke sohki. Ma lugesin, et olid olemas mingil ajahetkel ranna kupjad. No nemad need olidki, nemad võisid ka sokkide ja, ja noh, see, kes, kes kui palju sohki teeb, on, on seda on tagantjärele väga keeruline tuvastada. Noh, kui me hakkasime kima peremeheta varast või nii nagu see lahtine kraam, mis, mis randa tuleb siis vanaskandinaavia õiguses käsitletakse selliseid asju leidudena, leidjale, leiutasu. Aga nüüd keskaja jooksul hakatakse üha üha enam rääkima sellest, et need asjad päästetakse merest ja see leiutasu muutub pigem päästetasuks. Neid jaotusi, kuidas merest leitud vara jaotatakse, neid on hästi palju erinevaid, natukene proportsioonid vahelduvad. Aga üks selline Neljateistkümnenda 15. sajandi normaalne päästetasu või suhteliselt levinud päästetasu on, on julmalt üks kolmandik. Ehk siis, kui laevahukk päästetakse midagi, siis üks kolmandik kuulub päästjale ja kaks kolmandikku on siis Nende kaupmeeste oma on natuke teistsuguseid jaotusi ka üks kolmandik päästjale üks kolmandik siis sellele maahärrale, kelle maadelt need päästeti ja siis üks kolmandik meremeestele niuksed, niuksed, eba ebaõiglasemat proportsioone ka. Ja häid päästetasusid, et noh, need võivad olla ka väga palju väiksemad, kuni üks kümnendik. Aga jällegi, see on nagu tohutu läbirääkimiste vaidlemiste allikas. Et mis on õiglane päästetasu esiteks, ja millest, mis on see kogus, millelt seda ühte kolmandikku võetakse? Et siin on alati, noh, kuna me teame nendest juhtumitest ju mitte kohalikust rahvasuust vaid vaid kirjalike allikate vahendusel, siis see tähendab, et asi on juba läinud kohtusse, kus reeglina on kaupmehed esitavad nõudmisi nendele rannavaldajatele või rannast päästjatele ja enamasti kurdavad, et neile on liiga tehtud. Kas ja kui palju see on, seda nagu öeldud, meie ei suuda välja selgitada, kas inimeste päästmise eest ka tasu maksti? Ei, siin on neid reegleid või need jutud räägivad või need, kõik need kirjad räägivad ikka kaupade päästmisest. Et inimesed, inimeste elu päästmine ei ole ole selline asi, mille eest mille üle oleks palju arutatud pääste kolmandikule, siis, siis enamasti nüüd nüüd selle see on ka tegelikult päris palju, kui mõelda, noh, nihukese ei tea, sõltub sellest, kui suur varandus leiti. Ei noh, see on kolmandik alati kolmandik. Et kui terviku seisukohalt mõelda, kui kolmandik sinu omandist läheb äkitselt kuskile teistesse kätesse. Et kahju küll, on kahju küll, jah, et kui, kui eks ole praegu tulumaks on viiendik. Et siis siis annab, annab selle pealt ju mõelda ja proportsiooni tajuda. Et see üks kolmandik sellega on hiliskeskajal põhiliselt käibki mäng selle ümber, et, et kuidas seda jaotuda, et kas nagu praktikas need reaalselt need mehed, kes käisid, päästsid kujutleme et jama ja mehi täitsa üldmõistena koos kõikvõimalike mõisa inimestega, noh, toomas merelt ära kraami siis teine osapool, eks ole, kohalik maa härrasjamaja puhul või Sõrves oleks siis ordu. Et kuidas nemad siis jaotavad selle tulu, mis sellest juhtumist tõusis. Et siin siin on mitmeid nagu võimalusi sellise sellise olukorra lahendamisel tihtipeale, eks ole. Kohalikud kurdavad, et foogt võttis kõik endale, foogt kurdab, et ta ei ole midagi saanud. Ja siis tulevad kaupmehed ja ütlevad, et kus päästetud kraam on. Et nad ei ole ka seda saanud. Et see on, see on hiliskeskaegse arengu puhul, mida tugevam on, on riigi keskvõim, mida rohkem ta suudab kontrollida seda, mis, mis kaldal toimub, seda vähemaks niisuguseid juhtumeid jääb või seda selgemalt nad nad on. Kui kontroll on korralik, siis ei teki sellest tarbetut tüli, aga noh, Iirimaa hiliskeskaegne areng on, on pigem sinna suunda, et maahärrade võim järjest nõrgeneb või see, mis nagu kohalikul tasandil toimub, et sellesse on, on väga raske sekkuda ja, ja noh, siin kaupmehed alatasa kurdavad ka Liivimaa maapäevadel tuleb see aeg-ajalt ette, kus tõstetakse jälle küsimused, päästetasud on liiga kõrged. Rannas tehakse liiga. Noh, me võime, eks ole, seda keskaegsele Liivimaale veel kuidagi nagu Ühest küljest pahaks panna, et kuidas siis siis kord nii käest ära oli, et lasti rannas röövida. Aga kui me mõtleme mõningate hilisemate juhtumite peale, siis pole midagi imestada, kui ka päris uusaegne riik nagu Rootsi riik, varauusaegne riik, absulotistlik, monarhia ja nii edasi ei ole alati suutnud rannas korda tagada ja, ja on sellest tõusnud palju pahandust. Noh, üks kuulsamaid selliseid juhtumeid on Virumaa rannast mahu või uht saartel laevahukk 1696. aastal millest Ottoliivan on kirjutanud pika artikli suur suur protsess kus karil läinud laevalt päästeti mitmesugust kraami, aga siis ka seda hakati ka järjest kohe otse realiseerima ja, ja, ja sellest oli suurkohtuasi, kus, kus on näha, mismoodi väljub kontrolli alt, tegelikult selline, ütleme alguses normaalne päästetegevusega, aga, aga kuidas seda juhtumit ei ole suudetud suudetud ära hallata ja siis on sellesse segatud, kuna kõik kõik kuni kuni mõisnikeni välja. Asi läheb ju keerulisemaks veel, kui me saame rääkida nendest, kes ise korraldasid. Laevahukkusid võib isegi öelda ju Eesti ajaloos. Jah, selliseid selliseid juhtumeid on ka ja nende juhtumit teemaline folkloor on veel palju ulatuslikum suurem kui asi ise oli julgeks. Ei no kui, kui ka inimesed reaalselt Siberisse saadetakse, siis oli asi ka, aga neid neid juhtumeid arma armastatakse meenutada ja tegelikult see valetulede jutt, mis Hiiu madala ümber ja Ungern-Sternbergi ümber on, selliseid, samasuguseid lugusid on teada rannikut ju mujalt ka. Ma, ma ei ole folklorist, jällegi ei ole neid kogunud ekstra, aga see on, see on üks selline, selline hästi kirjanduslik motiiv, juba sellist sellist on, on Skandinaaviast ka teada, et kus siis rannaröövlid olid ja ja mis nad tegid? Meri toob või meremereannid, meri viskab kaldale väga palju sihukest kraami, mida annab ära kasutada. Mäletan isegi olen käinud aakriku kogumas või nagu seda seda Saaremaal kutsutakse ikka ikka parandus, mis on randa uhutud varandus, mis on randa uhutud ja, ja ütleme, praegusel ajal tuleb seal enamasti sellist, mida varanduseks võib pidada ainult selline loova mõtlemisega poisiklutt. Kõik võimaliku muu kraami näiteks leiab ka praegusel ajal ja, ja, ja noh, vanasti olid kõikvõimalikud välismaa joogipudelid ka väga niisugune kõva, kõva valuuta, mis mis, mis randa tulid, peened peened asjad ja see on noh, selline kraam, mille jah, eks ole, võiks ju ka olla valitsusse viia ja aasta ja ja kuu oodata, aga, aga noh, üsna tõenäoliselt selle omaniku välja ei ilmu, sellist nihukest pisemat on rannas kogu aeg üles korjatud. Ja siis, et mis kohapeal on see piir, kus, kus see suur asi, mis randa tuled, noh, et sellesse peaks kuidagi teistmoodi hakkama suhtuma. Et kui tuled noh, päris terve laev, et kas see siis on ka samasugune mereannid või peaks sellesse teistmoodi suhtuma, et kuna see piir on selline noh, ujuv siis see on olnud keskajal probleemiks ja on olnud uuemal ajal ka selliseid päästeoperatsioone, mille käigu merepäästeoperatsiooni, mille käigus nagu osa varandust, osa kraami, ma parandasin, see kõik mõtlevad kohe kullakirstu ja ja klientide peale teie lihtsalt lihtsalt kraam, mis on laeva peal, et, et millest osa nagu vasakule läheb või, või ei, ei ilmu enam hästi välja, sellist asja on, on 19. sajandil kasarlastele juhtunud või, või ka 20. Et kuidas, kui talupoeg, selle või kes iganes selle varanduse sealt mererannast ära tõi? Ja endale võttis, mis te sellega edasi tegi, kuidas ta seda turustas? Tuvalt sellest, millega, millega on tegu tavalise lauakoorma või, või, või heeringatünni annab realiseerida ju, annab ise ära tarbida? Pole küsimust, pole küsimustki. Nüüd kui me tuleme, aga need hõbeehteid drilli ainult just nimelt, kui me tuleme alguse juurde tagasi ja kujutame ette seda, seda Lohja talupoega, kes, kes leiab, leiab hõbedat ja sularaha. Et see, miks see asi avalikuks tuleb, ongi ilmselt seotud selle realiseerimisprobleemiga. Sest et esiteks, kui mingis piirkonnas käib raha, siis pead käibima selle piirkonna raha, et kui sa tuled välja mingisuguste vanade müntidega, noh üle-eelmise valitseja müntidega võõra valitseja müntidega, et siis esimene küsimus sulle kohangust said. Et see ei ole niimoodi, et, et et ah, et mul siin oli, et need asjad, asjad külaühiskonnas on, on suhteliselt hästi teada ja kohe kaugele näha, kui kellelgi on, on midagi, mis tema käes ei peaks olema. Et selles mõttes ma usun, et, et noh, nii selle Lohja aarde kui me seda niimoodi võiksime, võiksime nimetada, et see tuleb üsna lihtsalt avalikuks just nimelt seetõttu, et et kui sa lähed turule selle raha eest midagi ostma, siis see tegelikult ei saa selle eest midagi osta, sest need mündid on valed ning isegi kui me võtame sellise pöörasem oletus, et äkki need on araabia mündid siis ei ole nendega noh kellelgi midagi peale hakata, sest et need tuleb linna raha pojas ikka kõigepealt kohalikeks kehtivateks minutiteks ümber lüüa. See tuleb kõigepealt sinna viia, et sellega üldse midagi teha saaks. Ja noh, see 15. sajandi esimene otset, et noh, sõnastus ongi just et hõbe ja sularaha, et et seal ilmselt on, on siis toorhõbedat ka olnud, aga noh, sellega ei ole ka sellega peab ikka keegi midagi enne tegema, enne kui sellest raha saab. Et selles mõttes ei ole olnud sellel Lohja talupojal ilmselt kerge selle realiseerimisega siin Tallinnas me Tallinnas võib-olla oli kergem, aga, aga lihtsalt, et, et tal seal kohapeal rase Purifaktiga kindlasti õieti noh, nagu me sellest kirjast teame, tekkiski arusaamatus või lahknemine. Ja ta pidi ikkagi sellise äärmusliku sammu ette võtma, et tuli üle lahe siia. Tallinna linnaarhiivi teadur, ajaloo doktor Juhan Kreem. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Rannaõiguste rannaröövide saate lõpetuseks tagasi Hiiumaale, sedakorda läbi Eesti raadiovaramu. Ungru krahv Parun von Ungern-Sternberg vahistati 1802. aastal oma Hiiu-Suuremõisa mõisas. Ta olla ehitanud Kõpu tuletorni lähedusse vale majaka, et laevu Hiiu madalal näki madalal karile meelitada. Ajaloolase velgi Põllo ja Urmas Selirand 1991. aastal. Hiiumaa koduloomuuseumi teadurid rääkisid silmaringi saates sellest loost ja Ungern-Sternbergide perest. See pere oma väga aktiivse tegevusega on Hiiumaa ajalugu ikkagi väga värvikaks ja väga elavaks muutnud pikka aega kuni selle sajandi alguseni välja ja tõepoolest juhtus drastiline lugu, et Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg tappis ühe oma laeva kapteni, aga kuna see toimus Suuremõisas ja toimus ütleme kabinetis lausa töötoas, siis on selge, et see ei olnud küll tahtlike ettekavatsetud toiming, sest sellist asja, kui see oleks plaanitud, oleks kindlasti tehtud natukene teisiti ja teistmoodi, aga aga kui millest tüli tekkis, seal on mitmeid seisukoht. Me ei saa seda päris täpselt teha kindlaks enam kui 60 ja kohus ka ei saanud, sellepärast et tegelikult ei suudetud seal kohtus selgeks teha ei seda suurt laeva röövi, küll tehti kindlaks, et on pisut karget tasu nõutud laevade päästmise ja nende tööde eest. Ja on ka Sternberg oli iseendas nii palju kindel, et ta ise püüdis seal kohtus hakkama saada vastamise ja enda kaitsmisega. Aga ta endiste mõisaomanike Stenbockis kõikide korraldamisele tõesti, onupojapoliitikat lausa kasutades saadeti tema Siberisse 19. sajandi alguses ja see oli siis vist küll esimene mees, kes Hiiumaalt nii pika teekonna ette võttis ja on seda hiljem tulnud veel ühel ja teisel ette võtta. Aga mina arvan, et Ungern-Sternberg oli Hiiumaa esimene tõeline kapitalist selles mõttes, et ta oli väga hästi haritud ja ta võttis siin oma uutel maadel kasutusse kõik Euroopas juba käibele tulnud majanduslikud võtted ja majapidamise korraldamise, mis siin võib-olla pisut vanameelsetele maaomanikele teistele, kes siin olid, tundusid väärad ja nad said oma vanade tavadega ja vanade asjadega. D hakkama ja nad ei tahtnudki midagi kuulda sellest, et Ungern-Sternbergide pere hakkab talumeestele laevadel palka maksma. Ta hakkab kasutama majanduslepinguid ja paberi peal kirjutatud tehinguid ja nende mittetäitmise eest eraldi tasu võtma ja kõik need sellised uued asjad tekitasid võib-olla rohkem laineid. Aga muidugi kõik teavad väga hästi lugusid, kuidas meil on kivide otsas põlenud vale tuled ja ega me ei saa öelda, et mingil ajal need seal ka ei ole põlenud. Sellepärast, et sõdade ajal tihtipeale kustutati tuletornidest tuled ja iga teine tuli, mis oli, võis oskamatule ja tormis hädas olevale meremehele tunduda päästva või hoiatava majaka tulen, on nii, et ega me seda ei saa eitada, aga mingisugust dokument reaalset tõestust ei ole ja ma kaldun arvama, et siin karidele läks ilma igasugused tuleta neid laevu niigi ja seda asja sai siin korraldada. On mitmeid andmeid, kuidas Ungern-Sternberg pakkus oma laoplatse ja ja nende kasutamise eest võttis tasu ja pakkus oma laevu kõrgema tasu eest kauba äraviimiseks mujale ja need olid majanduslikud võtted ja ma arvan, et lausa kirvega vehkimist nagu püütakse, mille seda Hiiumaa temaaegset elu ette kujutada siin siiski ei toimunud, aga mõningaid üksik juhuseid ei saa ju eitada, aga ma arvan, et tema ise seal ei olnud niivõrd tegelane, vaid see oli mõne teise mehe võimalus. Ka pimedal ööl. Eks see ole kohutavalt romantiline ka, kui ikkagi on jälle see eri moodi saar, et siis teha Temastel mereröövlite saar teatud ajajärgul ja kõik need Vitali vennad, mis on küll kord Saaremaal, kord Hiiumaal ja nii edasi, alates kas või sealt ja et selle vale vale tuletornide kohta, minul on ka oma arvamus olemas, selles suhteliselt kui mindi siis rannapealt päästma kas või sinnasamasse näkimadalate peale hädasse jäänud laeva oli ju vaja rannale tagasi ka tulla ja siis seal rannal tõesti sihti võib-olla tormiga ei olnud ja siis pandi mõne kõrgema koha peale või mõne kivi otsa pandi need laternad põlema, mille, mille peale orienteerusid päästjad, mitte röövlid orienteerunud, aga noh, sellest tekib muidugi vale tuletorn jälle, sellepärast see oli jälle mingi lisa tuli. Kuigi see laev, mis oleks pidanud nagu meelitatamisena karidele, see juba seal oli. Nii et päästjate jaoks oli see täiesti õige, tuli sinna pandud, et nad näeksid randa tagasi tulla. No ma mõtlen ka, et kuna Kõpu tuletorn on kogu aeg olnud hoiatada, tuled on, et ärge tulge siiapoole ja siis Igase tuli oleks pidanud siis põhimõtteliselt tähendama sedasama, mida Kõpu tuleks p ja siis, kui oleks ta ikkagi hoiatanud, ärge tulge siia, siis ta ei oleks saanud ka seda eriti palju lähemale meelitada, tõepoolest, et kui nüüd kõpust see tuli kaugemale viia, et siis võib toimuda niisugune efekt, aga ma ei tea, kuidas seda silmaga vaatlusel üldse nii kergesti suudab kindlaks teha, nii et ilmselt siin on ikkagi muud muud tagamaad selle juures aga aga kunagi kirjanikele mitte ainult eestlastele, vaid ka kõigile muudele ungarlastel, nii välja on see fakt, et on kusagil üksikul mere saarel olemas. Röövel, kes sellega elatub, on nii palju huvitavat ainest pakkunud, et seal veerenud niisukese laviinina ja lõpuks Siberisse saatmine, lugu ja, ja kõik sealjuures nii, et see on lihtsalt läinud ja läheb edasi, nagu me näeme siin lõpuks on ju serkogi veel rand röövli valmis kirjutanud ja see aine, et aga mul on väga kahju, et, et jäi ilmumata, õigemini lõpuni kirjutamata Aino Kallasel see töö, sest mulle tundub, et tema ise ka kõrgemas seltskonnas liikunud oleks võib-olla kõige paremini osanud kirjutada Ungern-Sternbergis. Rahvalaule esitas selles samas saates õpetaja ja koduloolane Evald Teras. No legend räägib nii muudelt sellel Näckmandus krundil või Hiiu madalal veel suur rahul, mille pärast siis Kõpu tuletorn ehitati, oli elutsenud siis suur ja hirmus võimas must merekoer. Ja kui siis torm hakkas tõusma sissi merekoer hakkas ulguma ja meelitas meremehed sinna karile ja see koer siis hukutas need. Ootab saaki suurel rahul, must merekäpad välja sirutanud must mere. Pöörab koonu vastu tormi, must merekoer ulub oma surmalaulu must merega. Kutsub noori meremehi must merega kutsub surma karidele must. Kaaridel peab surmapidu must merega hukkav noori meremehi, must merega. Ootab saag Ki suurel rahul must merega ulub oma surmalaulu must mere. Varamu saatest kuulsite helgi põllul Urmas seri randa ja evalt erast 607. Eesti lugu oli sellest, kellele kuulus keskajal maast või merest leitud varandus, kellel oli sellele õigus ja kellel ei olnud seda mitte Juhan Kreemi varasemaid saateid keskaja ja reformatsiooniaja sündmustest ja inimestest saate kuulata Eesti loovaramust näiteks ka sellest, millal kaotas Riia peapiiskop Liivimaal sõnaõiguse. Seda kuulete 252.-st Eesti loost pealkirjaga kirikuelu ümberkorraldamine. Nädala pärast on vikerraadio saatekavas uus saade ja uus esineja. Kõike head.