Emakeelse Tartu ülikooli 100. aastapäeval räägime saates naistest Tartu Ülikoolis tudengitest ja õppejõududest naiste teekonnast akadeemilise kõrghariduse juurde Eesti rahvusülikoolis. Akadeemilistest naistest räägib Tartu Ülikooli Eesti ajaloo lektor Janet Laidla. Ja kuulame ka varamu saab. Helmut Piirimäelt, mis toimus esimesel detsembril 100 aastat tagasi ülikooli aulas. Saatejuht on Piret Kriivan. Missugune oli suhtumine haritud naistesse 20. sajandi alguses või, või veel enne seda, millal naised jõudsid haritud inimeste sekka? No tegelikult neid haritud naisi on läbi ajaloo kogu aeg olnud ja teiste suhtumine nendesse, nii meeste kui naiste suhtlemine on olnud väga erinev, olenevalt sellest, et mis on selle inimese enda uskumused ja kogemused haritud naistega. Läbi ajaloo on olnud selliseid üksikuid säravaid pärle, kellestki rohkem räägitakse. Valitsejate hulgas on olnud väga haritud naisi küll mitte ülikooliharidusega, aga siiski õukonnas väga hea ettevalmistuse saanud naise. Ja eks need esimesed või üksikud naisharitlased läbi ajaloo olidki mõnes mõttes nagu huvitavad eksootilised, meile meeldivad sellised uudsed eksootilised asjad ja uudsed eksootilised inimesed ja nad tekitasid siis päris palju elevust ühes või teises kontekstis. Et kui me lähme sinna ülikoolihariduse juurde, et siis juba seitsmeteistkümnenda sajandi lõpus. On teada esimese naise, kellel õnnestus erinevatel asjaoludel siis ülikooli uste vahelt sisse pääseda ja 18. sajandi alguses siis Polonias Laura passi kaitses oma doktorikraadi füüsikas. Ja tema see doktori kaitsmine ja kogu see tseremoonia võeti ette siis oluliselt suurema pidulikkusega kui sama ülikooli mees, doktori kaitsmine, sest et see oli kuidagi eriline ja tema siis ka sai edasi sinna ülikooli tööle. Ta abiellus oma kolleegiga ja nad said ka 12 last ja jätkas ka pärast nende laste saamist tööd, siis ülikoolis. Aga ilmselt, sest emal aitasid seda pere- ja tööelu hoida tasakaalus terve hulk teeniaskonda. Aga kui me tuleme meile lähemale Eestimaal ja Liivimaal Eestimaal ja Liivimaal, eks see liikus ka natuke üles-alla. 18. sajandil näiteks, eriti Inglismaal paistis silma selline naiskirjanike ja võib-olla isegi naisharitlaste puhang, 19. sajand jälle konservatiivsem baltisakslased üldiselt jälgisid 19. sajandil seda konservatiivset tiiba. Esimesed naised, kes siitkandist Euroopa Ülikooli pürgisid, olid pigem siiski venelannad juuditarid aga ei saa öelda, et nende hulgas üldse ei oleks olnud ei baltisakslase ja eestlase. Et üldiselt siis pigem konservatiivne. Aga jällegi oli neid erandeid, kes nii-öelda kinnitasid reeglit. Margarete või Daisy fon rangel on kindlasti üks selline silmapaistev näide naisteadlasest, kes siis omandas oma hariduse Euroopas ja edaspidi ka töötas seal Saksamaal naisprofessorina. Aga kas siis, kui Tartu ülikool, kui Rootsi kuningas Tartu Ülikooli tegi, kas siis naised need vähesed keelistasid Tartu Ülikooli või läksid ikka Euroopasse? Seitsmeteistkümnendal sajandil meil ei ole teada, et rootsiaegses ülikoolis ka, nii nagu Hollandist on teada, kardina taga, mõni naistudeng loenguid kuulas. Aga kui me räägime 19.-st sajandist sees, kuigi täieõiguslikeks üliõpilasteks naise ei võetud, siis juba tegelikult 19. sajandi teisest kümnendist esimesed naised olid ülikooliga seotud, nii et nad tegid siin eksameid. Tartu ülikooli juures tehti siis näiteks hambaarsti, eksameid, ämmaemanda, eksameid ja ka kodukooli, õpetajad sooritasid eksameid, mitmed neist olid saanud oma hariduse kuskil Lääne-Euroopas, aga selle jaoks, et praktiseerida Venemaal oli neil siis vaja tõestada, et see haridus, mis nad olid saanud, oli piisavalt adekvaatne, et Venemaal praktiseerida. Aga millal siis naised Tartu Ülikooli õppima pääsesid? Õppima pääsesid ikkagi 20. sajandi esimesel poolel pärast 1905. aasta revolutsiooni üsna lühikest aega immatrikuleeriti naisi vaba kuulajateks. Aga siis leiti ikkagi, et see ei ole kõige parem mõte. Seejärel siis Tartus avati mitmed kõrgemad naiskursused või õigemini mitmed kõrgemad kursused, mis võtsid vastu naise, Rostovi omad, olid last kõige mõjukamad ja sealt just arstiteaduskond, kus siis omandasid päris paljud naised haridust. Ja siis 1915 on see aasta, kus luba, et naise, Tartu Ülikooli täieõiguslike üliõpilastena. Aga kuna nad pidid sooritama lisaeksamid siis reaalselt 1915 veele immatrikuleeritud naise 1917 on siis teada esimesed nii-öelda täieõiguslikud naisüliõpilased Tartu Ülikoolis. Aga mis aineeksamid need lisaeksamid olid, siis mida naised rohkem pidid teadma? Asjal olnudki selles asi oli gümnaasiumihariduse korralduses. Et naistkümnaasia metsast, et gümnaasiumid ei olnud segagümnaasiumid, gümnaasiumid eraldi naisgümnaasiumid ja mees, gümnaasiumid ja neile, et natuke erinevad õppekavad, aga selle jaoks, et ülikooli astu tuli siis sooritada ja see tegelikult oli väel ka eestikeelse ülikooli alguses mitte ainult muidugi naiste, vaid olenes lihtsalt gümnaasiumist, kus sa tulid probleemiks, et tuli sooritada lisaeksameid, populaarsed olid sees puudujäägid matemaatika, füüsika, ladina keeleeksamitest. Et need olid siis midagi, mida oli vaja uuesti teha või siis järele sooritada. Ja see puudutas siis nii, noh, eriti rohkem naisaga siis ka mõningaid mees üliõpilasi. Kas siis 1900 seitsmeteistkümnendal aastal ja sealkandis, kas naised tormasid ülikooli? Oli kindlasti naisi, kes tormasid ülikooli, et tegelikult see huvi õppimise vastu oli päris suur. Kui vaadata 19. sajandi lõpus 20. sajandi alguses ikkagi seda eesti naisharitlaskonna vaadetega baltisakslasi vene ja juudi rahvusest naisi, siis nad tormasid erinevatesse ülikoolidesse siis nii idas kui läänes, kuhu oli võimalik siis sisse astuda. See huvi oli piisavalt suur. Et tekitada sellist väikest ehmatust. Ja enne 1900 üheksateistkümnendat aastat võiks öelda, et see huvi oli suurem vene ja juudi rahvusest tütarlaste hulgas aga kindlasti jõudes nii Euroopasse, kui hästi palju, õppis Peterburis siis eesti soost tütarlapse ja just see kodukooli õpetaja või, või erinevate Peterburi kõrgemate naiskursuste osavõtt oli üsna elav meie esimeste naisharitlaste hulgas. Need aastad olid muutuste aastat ka ju laiemalt tegelikult mitte ainult selles osas, kui palju naised või tüdrukud ülikooli õppima pääsesid, vaid ka eesti mehed rääkisid rohkem ülikooli. Ja kas sellel ajal juba ei olnud ka eestlastest professorid? Ja üldiselt oli see igatpidi selline murranguline periood üle Euroopa, mis puudutas üldse erinevaid seisuslike vahesid ja üldiselt erinevaid ühiskondlikke protsesse, demokraatlikke protsesse. Ja see naisliikumine, naisõiguste nõudmine ja nende saamine ning naishariduse areng on kõik sellega osaliselt seotud. Ja eestlased olid siis ülikooli pääsenud vähemal määral ikkagi juba 19. sajandi esimesest poolest. Mida aeg edasi, seda rohkem noori eesti meestudengeid siin õppis ka selliseid, kes ei saksastunud, vaid jäid siis hoidma seda eesti rahvuslikku liikumist. Aga üldiselt see eestlase karjääritee akadeemiline karjääritee Tartu Ülikoolis jäi ikkagi toppama ühel hetkel. Ka venestusajal ei olnud seda, et nüüd siis pääseksid eesti rahvusest professorid võimule, vaid see ikkagi oli aastal 1917, kui me saime oma esimesed eestlasest professorit, nii et tegelikult väga hilja. Et paljud haritud ja andekad noored inimesed otsisid õnne kuskil mujal, eriti siis Venemaal, Peterburis ja Moskvas. Nii aga 100 aastat tagasi, 1919. aasta esimesel detsembril oli rahvusülikooli avaaktus. Aga loengud ilmselt olid, õppetöö oli tegelikult alanud juba. Emakeelse ülikooli ettevalmistamine hakkas siis juba sisuliselt aasta aega varem. Üliõpilased, kes ikka on sellised idealistlik, lootsid tegelikult saada eestikeelset ülikooli juba jaanuaris 1919, aga nii kiiresti ei jõutud. Ülikooli ettevalmistamine oli ka väga raske, käimas oli, vabadussõja kõigest oli puudus. Vahepeal oli Tartu vallutanud punaarmee, ka baltisakslastel oli veel endiselt, et mõtteid rahvusvahelise ülikooli osas, mida nad väljendasid. Et see olukord oli hästi keeruline. Huvi eestikeelse ülikooli vastu oli päris suur. Ja septembris oli siis immatrikuleeritud üle 350 üliõpilase ja neist pisut alla pooled olid naised, aga siin tuleb silmas pidada, et noormehed olid siis vabadussõjas. Et sellepärast oli siis, kui loengud algasid, naiste osakaal Tartu Ülikoolis üsna kõrge. Aga aeg, kui siis vaadata maid 2020, et siis oli see tasakaal läinud selles mõttes paika. Ta oli umbes üks kolmandik, milleks ta jäi siis ka terve Eesti vabariigi Tartu Ülikooliperioodi jooksul. Et umbes üks kolmandik emakeelse ülikooli tudengitest enne teist maailmasõda olid naissoost kaks kolmandikku mehed, kaks kolmandikku mehed. Aga mida siis nüüd öelda selle Eesti vabariigi Tartu ülikooli kohta, oli see, et kui enne siin jäi kõlama nii sakslased kui ka venelased ja juudi üliõpilased, nii vabakuulajate hulgas kui, siis ka nende hulgas, kes vaatasin rohkem sinna Euroopa ülikoolide poole, kes võtsid naistudengeid vastu varem siis kui vaadata nüüd seda Eesti vabariigi, Tartu ülikooli ja noh, näiteks vaadata esimest, 100 immatrikuleerunud tudengit nii mees- kui naistudengit, et siis nende hulgas ikkagi domineerivad juba eestlased ja domineerivad siis tööliste, oskustööliste, talupoegade tütred ja pojad. Et kui neid siis vaadata, et siis seal selle esimese 100 hulgas oli 49 naist ja nende hulgast. Me leiame siis ühe sakslase. Ühe poolatari, kes hiljem mõttes Eesti kodakondsuse oli pikaaegne kooliõpetaja ja ühe juuditari, et ülejäänud kõik olid ikkagi eestlased, mõned neist on alustanud oma haridusteed varem. Päris palju oli neid, kel just nende esimeste naiste mängijate hulgas, kelle õppimine jäi pooleli, et see oli võib-olla selline algus tuhinas, nüüd on võimalik astuda eestikeelsesse ülikooliastmete sisse, aga erinevatel põhjustel siis õppetöö jäi, jäi pooleli vaadata siis muidugi neid perekondi, kus nad tulevad, siis need põhjused võisid olla päris paljuski ainelised. Aga jah, ta oli ikkagi tudengite mõttes, oli ta ikkagi Eesti ülikool, eestlaste ülikool, rohkem kui siis kunagi varem oli olnud, kuigi oli 1921, vaatasin tudengite nimekirja, lasin silmaga üle, seal oli isegi Ameerika ühendriikidest mõned tudengid. Midagi ei ole uut. Kas nende eestlastest naistudengite seas on teil teada, oli seal ka hilisemaid tegijaid, tuntud inimesi, tuntuid, teadlasi. Päris esimeste hulgas oli neid natuke vähem, aga see valim oli selles mõttes natuke juhuslik, et esimesed 100 matrikuleeritud. Et iseenesest see oli päris päris põnev seltskond. Et seal esimeste hulgas oli siis nii klassiõdesid, kes võib-olla siis võtnud julguse kokku ja koos tulnud teised kaks olid siis bioloogilised õed. Ja nendest üks Liidia Pintmann nüüd pärast seda, kui ta oli töötanud erinevatel ametniku positsioonidel ja aga siis õpetajana tuli tagasi ülikooli 1938. aastal klassikalise muinasteaduse instituudi abijõuks ja tema siis oli hiljem ülikooliga seotud. Aga loomulikult, mida aeg edasi ja mida rohkem neid noori inimesi, noori naisi siia ülikooli tuli, seda enam oli ka neid, kes siis lõpetasid ülikooli kõigepealt magistrikraadiga. Nende esimese 100 hulgas on päris mitu magistrikraadiga inimest, küll näiteks siis seesama saksa neiu, keda sai mainitud Erna Sophie Heleene Valter. Tema isa oli advokaat, ka tema vend õppis Tartu Ülikoolis. Et ema siis kaitses magistrikraadi keemias. Aga edasi ta oli seotud siis näiteks 35. aastal Tartu Ülikooli Agricultuur keemiakatsejaamaga, et selles mõttes mitte mitte päris dotsendi positsioonil veel Eesti vabariigi perioodil. Ka mõned humanitaarteaduste magistrid olid esimese 100 hulgas. Mõned hilisemad kirjanikud, näiteks Noora Peets oli üks, kes esimeste hulgas, siis pürgis emakeelsesse Tartu Ülikooli. Aga noh, hiljem loomulikult oli neid nende esimeste hulgas tegelikult või esimeste töötajate hulgas või võib-olla esile tuua neid inimesi, kes said oma hariduse, kas siis vabakuulajatena kassis Rostov tsele kõrgematel naiskursustel või siis näiteks Peterburis erinevatel kõrgetel naiskursustel. Et nemad tulid siis ülikooli esimeste eks õppejõududeks, et üks huvitav näide on siis Jenny või dženny leidid, kes oli ennast täiendanud Inglismaal Taali, Puškini kooli õpetaja tegelikult temast oleks võinud saada juba Keiserliku Ülikooliperioodil inglise keele lektor, aga Riia õpperingkond oli vastu. Sest et naisõppejõud ikkagi ei olnud, et kui võib-olla naistudengeid veel vabakuulajana, siis naislektor ei tulnud tol hetkel kõne alla. Aga Eesti vabariigi Tartu Ülikoolis siis ta oli 1921. Ta on inglise keele lektori kohusetäitja ja ka soome keele lektori kohta täitis siis hilja, Kätu näen, kes oli Lauri getoneni abikaasa ja hiljem siis oli Aino suits näiteks soome keele lektor. Et sellised esimesed need positsioonid, mida täide olidki keele lektorid, erinevaid assistendid, abijõud, kui vaadata Tartu Ülikooli isikliku koosseisu 1921. aastal, et siis naisi kõige rohkem oli muidugi kantselei, ametnike, aga näiteks meteoroloogia, observatooriumi vaatlejate hulgas olid mõned naised. Ja siis arsti erinevates kliinikutes olid naisassistendid, osad neist siis olid kas enne või pärast 20 esimest aastat, aga need, kes enne olid 1917 juba et need olid siis oma hariduse saanud mujal. Nii, aga kui sõda oli lõppenud ja Tartu rahu alla kirjutatud 1920 kuni teise suure sõjani selles vahemikus, missugused olid motiivid, miks naised õppima läksid ülikooli ja mida nad läksid õppima, mis neid kõige rohkem huvitas või kas see sõltus üldse huvist missugustest tingimustesse veel sõltus? Ma usun, et nagu praegu siis oli neid põhjusi väga mitmesuguseid oli neid, kes lihtsalt tahtsidki teadmisi, saada juurde, kes olid uudishimulikud, kes olid akadeemiliselt võimekad, keda siis ka perekond toetas, oli neid, kes ei suutnud rahulduda siis nii-öelda perekonna. Et iga või noh, jääda siis ainult koduseks perenaiseks. Oli neid, kellel olidki majanduslikud, väga praktilised motiivid, sest tegelikult tol ajal naised ise kirjutasid, et majandus nõuab nagu mõnes mõttes ka tänapäeval seda, et on kaks inimest, kes teenivad sissetulekut selle jaoks, et mõnusasti ära elada. On vaja kahte palka, et mehe palgast üksi ei piisa ja seetõttu nad nägid selles ülikoolihariduses siis ikkagi võimalust saada paremat sissetulekut tulevikus, et nad mõtlesid, praktiliselt oli nahk kindlasti neid, kes läksid ülikooli parema idee puudumisel nii nagu ära, kuna see oli üsna kulukas lõbu, siis neid tõenäoliselt oli mõnevõrra vähem. Ühesõnaga neid põhjuseid oli sama erinevaid, nagu neid on täna. Mõnes mõttes paistab silma võib-olla see perekonna toetus, et kui perekonnas oli palju tütreid, siis leitakse võimalus nendele tütardele siis ka haridust anda. Mõned perekonnad paistavad siin silma ka selles mõttes, et kui vanemad ise on haritud, näiteks ise ülikooliga seotud, et siis sattus näid tütreid ülikooli ja arstiteadus tegelikult algusest peale paistab silma. Sellega, see on juba enne Eesti vabariigi Tartu Ülikooli kuhu siis naised pürgisid, vabakuulajad ja tegelikult seda siis esimese maailmasõja ajal ka soodustati, sellepärast et arstidest oli puudus. Ja osaliselt ka sellepärast, et arstide puhul nad alati pidanud ootama seda vabanevat ametikohta, vaid et nad võisid avades oma praksise. Et see oli võib-olla üks selline boonus esimesed, et naised, kes tegid keiserliku ülikooli juures eksamid, nad olid ka hambaarstid ja hambaarstid, siis ka kahekümnendatel kolmekümnendatel olid valdavalt naised. Naise oli ka siis proviisorite hulgas. Aga kui vaadata näiteks kooliõpetajaid, sest just see kooliõpetajateni koduõpetajate kui siis ka kooliõpetajate hulk eesti aktiivse naisaret laste hulgas oli siis hästi suur. Et siis erinevalt võib-olla sellest pildist, mida me läheneme täna harjunud eesti koolis nägema, siis algkooli õpetajatest veel Eesti vabariigi algusperioodil pooled olid mehed ja gümnaasiumi õpetajatest enamik olid mehed, et see gümnaasiumi õpetajate naisgümnaasiumi õpetajate pealetung ja kindlasti oli siis suur. Eesti vabariigi perioodil aga siiski olid gümnaasiumi õpetajate hulgas väga paljud mehed. Et ülikoolist päris paljud naised ka magistrikraadiga naised läksid just gümnaasiumiõpetajaks. Ent neid oli siis päris palju, oli ka neid, kes tõusid kooli juhataja koha peale aga neid oli ka siis suhteliselt vähe, aga paljud need, kes olid, olid jälle legendaarsed. Näiteks näiteks Elfriede Lenderi kindlasti, kelle nimelisest gümnaasiumist siis ka päris paljud tulid. Tartu Ülikooli. Kui paljud Jaan Poska tütardest, kes kõik said vist kõrghariduse, kui paljud neist arstiks said või mida nad õppisid? Jaan Poska oli päris mitu tütart ja enamik neist said kõrgema hariduse. Nüüd, kui rääkida vanematest tütardest, et siis nemad alustasid oma koolide, et mitte Tartu Ülikoolis Ksenja ja Tatjana ja Tatjana õppeski lõpuni välismaal ja tema oli siis pigem humanitaarteaduslike kalduvustega, Ksenja Poska oli siis arstiteadlane ja Veera Grünthal, Poska oli õigusteadlane. Ja sealt siis edasi on ka veel noorematest tütardest kindlasti. Niina Poska tuli ülikooli. Kas oli mõni eriala ka kindlasti oli, ma arvan, kuhu naised õppima ei läinud kas ei tahtnud või ei lastud või kus need olid? Kui vähe tegelikult päris sellist eriala, kuhu naised üldse ei läinud, ma neid kohe peast ei oska öelda, et olid muidugi masku liinsemad, üksmaskuliinsemaid erialasid oli usuteadus, usuteaduses siis ka vabakuulajatena ei ole teada, et oleks neidusid pürginud teine maskulinsem ala, siis tundus olevat agronoom ja põllumajanduskuigi seal tudengeid kindlasti oli. Aga et kus siis oli põhimõtteliselt ka, kui vaadata neid assistendi abi jõuda, et siis naisterahvaid oli vähem, aga see ei tähenda seda, et neid üldse poleks olnud. Noored naised tundsid ikkagi huvi kõige vastu, aga mis on põnev sellel perioodil, millest me räägime 1900 19.-lt 940 oli see, et kui me räägime doktorikraadi kaitsnud tõest et siis need jäävad siis ikkagi kas meditsiinivaldkonda või siis loodus-täppisteadustesse. Ta filosoofiateaduskonnas ja usuteaduskonnas humanitaaraladel üldse naised doktorikraadini 1940. aastani ei jõudnud. Et seal oli väga palju magistrikraadiga noori tegusaid naisi kellest osad siis jäid assistendina tööle või lektorina tööle aga siis doktorikraadi või professori ameti, niisiis 1940. aastani ei jõutud, et see on päris põnev, võib olla selline kontrast jälle tänase päevaga, kus räägitakse rohkem sellest kõrgemate kraadidega naisi, loodus- ja täppisteadustes on vähem ja humanitaarteadustes rohkem aga võimalik ja siin oligi lihtsalt just selline praktiline mõtlemine mängus, et miks siis miks siis päris palju. Naised pürgisid edasist arstiteaduses ja loodus-täppisteadustes. Aga tegelikult see on päris huvitav probleem, mida võiks lähemalt uurida. Ka täppisteadlased reaalained, siis naised olid ka kõvad arvutajad. Kuuldavasti. Ja iseenesest, kui vaadata laiemalt, et siis näid selliseid töid, mille peale juba 19. sajandil võeti naise mingisugustes ettevõtetes osaliselt põhjusel, et neile võiks natuke vähem palka maksta, oli teisigi, aga kui rääkida nüüd ülikooli kontekstist, et siis paistavad silma naisarvutajad ja seda näiteks astronoomias. Ja võib-olla selline suurem traditsioon sai alguse Harvardi ülikoolist Ameerika Ühendriikides, kus siis arvati observatooriumi juurde linnalegendi kohaselt vihahoos palgati siis esimesed naisarvutajad. Legend on siis see, et observatooriumi juhataja olevat ühel hommikul tööle tulnud ja öelnud, et minu teenija oskab ka paremini arutada. Ja et selle tõestuseks võttis ta siis selle teenija tööle. Aga, aga tegelikult jah, sinna kogunes terve hulk naisi, kellest siis mitme sest said silmapaistvat astronoomid. Ja Tartu Tähetorni astronoom Ernst Öpik veetis aega teaduslikult Harvardi observatooriumis ja panin tähele sellist kommet ja võttis selle kasutusele ka siin Tartu Ülikoolis. Tegelikult selliseid assistent, abijõude, arvutajaid. Neid nimetati siis kompuutrit, eks sellepärast Ta selliseid kompootraid nagu meil praegu on, tol hetkel veel ei olnud. Neid oli siis siin ka ja kippus nii olema, et meestest said siis edasi assistendid ja tulevased kuulsad eesti astronoomid. Neiude Se karjäär astronoomias kippus piirduma selle arvutajaga teisest küljest vaadata neid naisterahvaid lähemalt, siis osad neist olidki tegelikult mõne teise eriala üliõpilased kes siis lihtsalt kasutasidki oma matemaatilisi arvutusoskuse selle jaoks, et teenida taskuraha. Et igasugused sellised tööd on, on täna ja olid ka siis ka naistele teretulnud, et nad hea meelega võib-olla käisidki seal lihtsalt arvutamas. Et oli ka loodusteaduste tudengeid. Ühest nendest sai sellest õpiku abikaasa. Aga tegelikult neid naisarvutajaid oli siis mujal ka, et see oli selline komme, mis levis. Ja viimastel aastatel on sellest räägitud ka kosmoselendude kontekstis. Need arvutajat, kes siis töötas, et Ameerika Ühendriikide kosmoseagentuuris olid ka paljuski naised. Kui siis tulid arvutid teed ja esimesed arvutiprogrammid siis paljudel juhtudel saadeti kogu seda peensuste omandama naisarvutajad ja mistõttu siis Ameerika Ühendriikide kosmoseagentuuri mitmed esimesed programmeerijad olid naised. Kas seal 20.-st 40.-ni oli ka mõni seadus, näiteks mis mõjutas naiste võimalusi ülikoolis õppida kas positiivses või negatiivses mõttes? Selles mõttes olid naised 1920.-te aastate Eestis huvitaval positsioonil, et põhiseadusega olid nad võrdsed meestega ja ülikooli pürgime seal selles mõttes ka ei olnud neil mingisuguseid seaduslikke takistusi, et kui noh just need eksamid välja jätta just alguses, siis kui gümnaasiumite võrk ja uued gümnaasiumite õppekavad olid veel väljaarendamisel, et siis ikkagi oli neid, kes kes siis jäi alguses vabakuulajaks või kelle ülikoolide katkes enne, kui nad olid suutnud oma eksamit noh, näiteks ladina keele eksami või matemaatika eksami korrektselt järgi teha. Aga no mis puudutas siis pereelu? Et seda siis reguleeris Balti eriseadus, mis oli pärit 19. sajandi keskpaigast ja kandis just mis puudutas sellist pereelu ka 19. sajandi keskpaiga väärtusi ja oligi siis mitu naisõiguslased ja, ja siis ka naisjuristi Vera Poska-Grünthal nende hulgas, kes siis tegelesid selle uuemate perekonna seaduste väljatöötamise ja, ja siis ka seal olevate naiste õiguste eest võitlemisega ja selle kallal töötlemisega. Millal sai Eesti või Tartu Ülikool ja Eesti koos sellega esimese naiseestlasest naisprofessori ja kes see oli? Esimesed doktorikraadid kasti siis juba varem, aga professorini jõudsime alles aastal 1940 ja selleks oli siis Alma Tomingas. Ta lõpetas ülikooli 1988 ja alustas siis nagu paljud teised naised assistendina. 1929 sai ta juba magistrikraadi ja 1933 oli ta siis juba doktor. Ta ei olnud esimene doktor, mitte esimene eestlasest naisdoktor. See oli siis Liidia Poskateis, kes kaitses oma doktorikraadi 1930. aastal. Aga tema siis jõudis esimesena professori kraadini ja tema oli rohuteadlane. Et jällegi natukene sinna meditsiini poole kaldu. Me oleks võinud oma esimese eestlasest naisdoktori saada tegelikult juba 1920.-te aastate alguses, kui ülikoolis töötas assistendina Anna Sossi kes oli siis saanud oma hariduse näiteks Rostovi. Ja ta oli ka Eesti naisüliõpilaste seltsi üks asutajaliikmetest. Ta asus tööle ülikooli assistendi koha peale ja hakkas ka ette valmistama oma doktoritöö valmimist, mis tegelikult ta lootis valmis saada 1000 982983. Ja täiendas ennast siis ka välismaal. Millised võimalused siis olid juba tol hetkel ka naistele põhimõtteliselt avatud? Aga kahjuks ta suri, nagu päris mitmed tolleaegsed tudengid haigusesse. Et tema kahjuks selleni jõudnud. Esimene eestlasest naisdoktor oli siis Liidia Poska teis ja selles ajavahemikus jõudsid doktorikraadini veel Elfriede Ridala ja Eliise Käär, Kingissepp. Kas nendest naistudengite hulgas, kes õppisid enne teist maailmasõda, oli ka neid, kes pärast teist maailmasõda ilma tegid? Ja noh, selles suhtes, et Alma Tomingas ju jäi professoriks et ta ei kaotanud oma kohta võimuvahetusega, aga need, kes olid sees olnud ülikooliga tud või saanud oma hariduse kahekümnendatel kolmekümnendatel, et nendest siis külla tuli hiljem mitmeid õppejõude näiteks siis Marta Smi tähele, kes tegelikult oligi peenaat Peterburis või noh, tol hetkel siis Petrogradis ja lõpetas Tartu Ülikoolis filosoofiateaduskonna juba 1923. aastal. Ja doktorikraadi sai tema siis alles 1956. Et päris pikalt läks siis aega, et 1924 kuni 1944 töötas ta siis arheoloogia kabinetis konservaatorina ja konservaator assistendina aga ta lõi kaasa siis erinevates teaduslikes tegevustes, ta oli ajaloolise ajakirja toimetuse liige, õpetatud Eesti seltsi sekretär aga selline kõrgemad. Ometi, et siis tulid alles hiljem nõukogude perioodil või siis näiteks noh, kui enne sai räägitud nendest reaalteadlastest, siis mõned naised humanitaarteadlased ka, et et keeleteadlastest siis näiteks Paula palmeoskes sai siis hariduse veel Eesti vabariigi perioodil, ta lõpetas siis ülikooli 1939 filoloogia magistrina. Ta õppis soome-ugri keeli, täiendas ennast siis Ungaris ja hiljem siis töötas väga pikalt, kuni 1989. aastani õppejõuna Tartu Ülikoolis. Et 56.-st aastast sai temast dotsent, õpetas siis ungari ja soome keelt. Kui me nüüd läheme ajas tagasi sinna 1919.-sse aastasse ja sinna kant kas samal ajal, kui neiud said täieõiguslikeks tudengite, eks kas siis algas ka nende täieõiguslik tudengielu, kas korporatsioonid moodustati ka siis kohe, kui olid need juba olemas, mõni? Vaevalt? 1919 ühtegi naiskorporatsiooni ei olnud, tegutses Eesti naisüliõpilaste selts, mis oli moodustatud just nende kõrgemate naiskursuste tudengitest ja alguses oli see tegevus siis üsna selline põrandaalune ja, ja omade võlude ja ohtudega seotud. Aga Eesti vabariigi Tartu ülikool avas siis võimaluse igasuguste erinevate organisatsioonide asutamiseks, asutati päris palju üliõpilastega täidetud teadusseltse aga siis üks organisatsiooni tüüp, mida rohkem oli seotud meestega ja mis tekitas siis ühiskonnas ja mees tudengites palju küsimusi, et miks seda kõike veel vaja. Naljad siis naiskorporatsioonid end esimese Eesti naiskorporatsiooni asutamine jääb siis ka nüüd peaaegu 100 aasta noh, tegelikult 99 aasta tagusesse aega. Et järgmisel aastal on siis 100, selleks oli naiskorporatsioon file Patre ja selle asutajaliikmed siis käisid, et tõenäoliselt Eesti naisüliõpilaste seltsi külalisõhtul. Kuigi neid nais- ja segaorganisatsioone oli siis tol hetkel juba teisigi nime, nõndanimetatud diskreetselt ja viisakalt ja ei olnud päris rahul selle õhkkonnaga või ei tundnud ennast seal koduselt. Ega Need naised, kes tulid ülikooli, olid ju ka väga erinevad, et kõik nendest ei olnud siis midagi, mida me täna võib-olla nimetaksime võitlevaks veel ministriks. Nüüd nii nagu esimesi naisharitlasi võeti ka esimest naiskorporatsiooni vastu väga erinevate tunnetega. Loomulikult oli päris palju neid organisatsioone ja ka ühiskonnategelasi, kes teda tervitasid või seda lubasid ja saatsid õnnitlused. Ja noh, loomulikult oli neid, kes leidsid siis võimaluse äärseda pilgata seda ka alavääristada solvata räägiti sellisest, kuna nii-öelda avalikus pildis võib-olla selline õlleklaas ja meestudeng või eriti õlle klaasja korporant tunduvad hästi koos käivad, siis tekkis küsimus, et kas see on siis jääb siis ka selle esimese naiskorporatsiooni põhitegevuseks, kuigi tuleb mainida, et eriti tol ajal, kui karskusliikumine oli, oli päris tugev, et siis Need õlleklaasid võib-olla natuke liialdatud päris paljude tudengiorganisatsioonide puhul. Aga iseenesest üsna kiiresti võideti selline üldisem heakskiit. Kuigi, kui lugeda üliõpilaslähte, siis veel 20.-te aastate lõpus ka kolmekümnendatel aastatel pidid naistudengeid kirjutama sellest, miks nad tulid ülikooli, miks nad moodustasid organisatsioone miks üldse on vaja naisharitlasi, et selline eneseõigustamine või see ei kadunud tegelikult. Ja noh, on teada ka neid õppejõude, kes võib-olla ei suhtunud naistudengitest kõige paremini veel 20.-test 30.-test ja, ja siis ka kaastudengeid, nii neid, kes olid siis väga positiivselt meelestatud, kui neid, siis kes võib-olla ei tervitanud seda sammu. Aga kas see naiskorporatsiooni sündimine, kas see suurendas kuidagi ikkagi naistudengite rolli ülikoolielus? Iseenesest arvestades, et Ülikooli üliõpilasesindusele ehk siis tolleaegse nimega edustusel oli päris laialdane tegevust ampluaa, alustades siis üliõpilassööklast üliõpilaslehest lõpetades siis püüa ega tekitada mingisugust haigekassa või tervishoiusüsteemi tööbörs rahvusvaheliste suhete hoidmist. Ja sinna kandideerisid üliõpilased üldiselt rühmadena, et ei olnud sellest üksikkandidaati või ei olnud siis teaduskondade kaupa kandideerimist, vaid kandideerite, sest selliste erinevate valimisnimekirjadele ja kaks kõige suuremat valimisnimekirja olid siis seltsid ja korporatsioonid. Ja neile siis lisandusid ka vähemusrahvuste organisatsioonid organiseerimata tudengeid erinevate nimekirjadega. Et siis tegelikult selline, kui organisatsioonil oli kõrge positsioon selles nimekirjas, et siis nende liikmetel oli suurem võimalus saada sinna üliõpilasedustusse. Ja tegelikult tol hetkel see edustusse saamine oli võib-olla mitte kõige organisatsioonide jaoks, aga aga mõnes organisatsioonis paistis eriti silma selline väga oluline päevakajaline küsimus tekitas oluliselt rohkem kirgi, kui see võib-olla Tartu Ülikoolis täna tekitab. Ja seetõttu siis võideldi nende kõrgete positsioonide pärast ja naised, kui nad olid siis organiseerunud, siis neil oli ja lihtsam pääseda kõrgematele kohtadele. Nendes nimekirjades oli ka üks periood või äärmisel juhul kaks, kus naiskark operatsioonid õige me tegelikult kaks nendest kandideerisid ühe nimekirjana. Aga kuna selle tegevuse initsiaator ei saanud oluliselt rohkem kohti, kui saadi ühises nimekirjas meestena, siis lõppes üsna kiiresti ära. Ning naistel ikkagi mingi otsustusõigus oli, said otsustamise juures olla ülikoolis. Mis võrdles üliõpilaskonna siis küll, mis, kui me räägime ülikooli üldiselt siis kuna naisi kõrgetel juhtivatel positsioonidel, siis ikkagi enne 1940.-te aastate ei olnud siis siis kui me räägime ikkagi sellest kõige kõrgematest otsustest, sest nendest jäid nad pahatihti eemale küll aga jah, edustuses, juba aktiivsed tudengid ja erinevate teadusseltside juhatuses said siis naistudengid sellist juhi rolli proovida või siis juhtida mingisuguste väiksemate üksuste tegevust ja loomulikult kõikide nende organisatsioonide enda juhatus koosnes ju vastava soo esindajatest ja selles mõttes tõsi ikkagi seal edustuses kas või osakonnajuhatajad täna või siis juhatuse liikmetena. Said nad siis oma vaateid ja oma suuniseid edasi anda küll. Mis teemadel nad sõna võtsid? Missugustes küsimustes nad kõige rohkem armastasid sõna võtma. Eks naistudengitele olid olulised paljuski samad asjad, mis mees tudengitele tol hetkel ikkagi olid. Tudengitele oli oluline Eesti vabariigi hea käekäik. Isamaalisus korraldati erinevaid kõnelenud näiteks vabariigi aastapäeva puhul käidi erinevates kohtades koolides rahvamajades pidamas isamaalisi kõnesid. Naisküsimus naistudengite küsimus oli oluline paljudele naistudengitele sel teemal võetud Briti ühiskonnas sõna lasteaiahoid, aga see võib olla pigem läheb juba vilistlaste ampluaas. Kui Eestis algas vaikiv ajastu, siis oli loomulikult Ta ka naistudengite hulgas need, kes protesteerisid ülikooli autonoomia piiramise vastu. Et ka nende hulgas oli naistudengeid, kes siis rohkem või vähem välja astusid selle vastu lauluprotestide või või siis ka mõnede sõnavõttudega ja põhimõtteliselt hõimu küsimas karskus küsimas. Võib-olla on üks, kus ka eesti naisharitlased ja ka naistudengid võtsid võib-olla sõna rohkem. Lõpetuseks haaran sõnasabast kinni laulu protestid vaikiva ajastu vastu, mis need olid? Et üliõpilaslehe järgi, kuigi selliseid, võib-olla massi ülesastumist see ülikooli autonoomia piiramise vastu väga palju ei olnud, siis teadaolevalt ikkagi korraldajat, selliseid vaikivaid, miitinguid, kus otseselt ja Snantsikitavaid kõnesid ei peetud, aga lauldi mõned laulud ja mindi laiali, et vähemalt üks selline väljaastumine on mul üliõpilaslehti ja lugedes silma jäänud ja seda siis tõlgendati justkui vastuseisu ülikooli autonoomia piiramisele. Et tudengid ja laulud ikka kuuluvad kokku ja eestlane ja laul kuulub kokku, et siis ka ka sellisel puhul, siis otsustati niimoodi meelt avaldada. Tartu Ülikooli Eesti ajaloo lektor Janet Laidla. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Kaunite daamide uurijana ajaloos sattus tudengilauludesse legendaarne ajaloo professor Helmut Piirimäe kes oli Tartu ülikooliga seotud peaaegu 60 aastat. Tema üheks uurimisvaldkonnaks oli Tartu Ülikooli ajalugu ja 10 aastat tagasi rääkis ta sellel teemal ka Eesti loo saates. Valisin sellest saatest katkendi, sellest, mis täpselt esimesel detsembril 100 aastat tagasi ülikooli aulas toimus. Esimene detsember oli siis see ülikooli ametlik sünnipäev on ja see avaaktus toimub siis esimesel detsembril sebi toimuva kell 12, aga tulijaid oli siiski nii palju. Ta hilines vähemalt pool tundi ja siis võib nüüd meenutada ka esimese detsembril lähedasel ajal, kuidas aktus toimus, kõigepealt aktuse algul loeti ette Gustav Suitsu luuletus ja mängiks siis ka Vanemuise orkester ja avakõne pidas peaminister Jaan Tõnisson ja siis ta meenutas Eesti rahva haridusteed ja siis tõi esile, et Eesti rahvaside ei ole nõrk vaimsuse sörk. Aga et on toimunud suured muudatused oma kõnes ta näiteks meenutas seda, et Meie rahvuslase Carl Robert Jakobsoni isa oli ülikooli uksehoidja, kes avas professoritele auditooriumite uksi. No tänapäeval küll kellelgi ukrust ei avata, igaüks astub sisse, aga tol ajal see niimoodi oli. Ja siis Jaan Tõnisson rõhutas ka, et me oleme ikkagi suuteline oma rahvakultuuri arendamiseks ja selle arengukandja peab olema siiski eesti haritlaskond. Ja siis ta kuulutas ka Eesti vabariigi valitsuse nimel Tartu ülikooli avatuks juuni esimesel detsembril ja siis selle järgi pidas, ka oli eralive pidukõne ja selle pidas ülikooli hoolekandja või kuraator Peeter põld, kes oli tegelik organiseerija ja tema on siis rõhutanud järjepidevust ajaloos aatelist sihtide seadmist ja ütles, et me võtame vastu Gustav Adolfi ja teiste meie maa endiste valitsejate päranduse, nii et sellega siis ka järjepidevust ja rõhutas ka rahvuslikust märkis eitavalt venestamist ja siis sõnaga tõi tolle oludes välja ka selle eesti rahva tee ülikoolile. Ja siis edasi on loetud ette tervitused roosades ehi tervituskõnedega. Postimehe andmetel olevat olnud 52 tervituskõnet üldse, aga siis ka loetajad teistelt saaburute telegrammid ja riikidelt ja teistelt asutustelt, nii et neid oli umbes 45, nii et kõik see võttis aega siiski päris palju, mitu tundi toimuvasse aktus, kuni siis ikkagi ülikool sai pidulikult avatuks ja selle järgi õhtul veel toimus siis ka pidu piduõhtu 400-le külalisele kõigepealt ja, ja kuna kõik ei mahutanud Jarase Harry peosaal, siis peeti eraldi, teine pidu toimus ülikooliteenistujatele ja ja noh, muidugi oli ametlikele veel eraldi oli lihtsamale rahvale. Aga ülikooli rektor ei nimetanud ülikooli rektorit Nevate tol ajal ongi eripära, see, et rektor ei olnud juba alates rootsi ajast, ei olnud rektor kõige tähtsam mees vaid esialgu on olnud kuraatori hoolekandja kõige tähtsam ja nii et Peeter põld oli tegelikult ikka see mees, kes ülikooli loomist juhtis ja noh, selle järgi juba tulevad ka Taaveti vohada. Rääkis Helmut Piirimäe, kes töötas Tartu Ülikoolis õppejõuna 1956.-st aastast kuni 2001. aastani. Varamu saadet rahvusülikool 90 ja teisi Tartu Ülikooli ajaloost tutvustavaid saateid leiate hõlpsasti üles vikerraadio kodulehelt ja Facebookist Eesti loo seinalt. Teemaviide on rahvusülikool 100 head kuulamist.