Noored. Ja teie eesti lugu. Tere. Minu nimi on Piret Kriivan ja tänases jõulusees Eesti loos on jutt seentest seentest, taevas ja maal ja pühadekaartide peal. Mida meie vana rahvas on arvanud sellest, kuidas seened on taevast maa peale saanud ja kuidas on sündinud seeneringid. Kuidas on juhtunud nii, et just punane kärbseseen sagedasti tuju rõõmsaks teeb ja mida arvata päkapikkude ajal sellest pakk on mitmel pool Eestis tähendanud ka just nimelt seent. Sellest kõigest räägib Tallinna Ülikooli etnoloog Aivar Jürgenson. Kõige alustuseks võib-olla peab ikkagi rääkima sellest, kas eestlased on seenesööja rahvas või ei ole seenesööja rahvas. Selle kohtume päris täpselt ju ei tea, väga vana vanade aegade koht, et meil esimesed kirjalikud teated selle kohta tulevad kuskil 18.-st sajandist, aga pigem selle sajandi lõpuosast. Fischer ja August Wilhelm Hupel on sellest natukene kirjutanud. Ja üldiselt ikkagi no Hupel kindlasti jah, toonitab, et ei eestlased ega lätlased eriti seeni ei söö. Edaspidi 19. sajandil, kui on juba rohkem kogutud materjali argikultuuri kohta, siis sealt tuleb nüüd välja küll, et on teatavad sellised seene mitte nimed niivõrd, aga jõhvemismid olnud kasutusel nagu seenekoht. Ta on öeldud siis ühe jalaga oina oznhoss, osku liha või ühe jalaga linnuliha või siis suisa metshärjapraad. Nii et noh, see jälle viitab sellele, et justkui nagu mingil määral süüakse ja, ja justkui kuuluvad seened, siis ka toidustruktuuris pigem lihatoitude hulka. Mingil määral see muutus. 19. sajandi lõpus ja 20. alguses tulid kõikvõimalikud kokaraamatud ja eestlaste toiduharjumusi üritati kaasaegsemaks muuta ja siis lapata ka neid 19. sajandi alguse või ta just lõpp puu ja 20. alguse kokaraamatuid, siis tuleb sealt välja, et eestlastele tutvustati kõikvõimalikke seenesalatit teed ja, ja õpetati marineerima ja see nagu viitab justkui sellele, et toidustruktuuris hakkasid seened nihkuma võib-olla pigem sinna taimetoidusfääri ja ja ei saa enam võib-olla ka rääkida sellest, et nad oleksid nagu lihaasendaja, kui mõelda nende varasemate, nende eufemismiks peale. Et seda, seda küll jah. Ja noh, eks võib olla üks põhjus ka, miks võib-olla vähem söödud on praktiline põhjus, et seened on ju kergesti riknev ka ja kui nüüd näiteks varem ka neid on soolatud, aga kui sa lähed pahaks, siis siis tegelikult võivad seened kui päris ohtlikud olla ja, ja küllap rahvas seda teadis. Ida pool on ju ka seeni hapendatud usinalt, et venelased ja siis vene mõjul ka ka eestlased. Aga siis see purki tegemine, noh, seal kuskil seal 19. sajandi lõpp ja 20. algusega need plekist konservikarbid, mis tulid. Et see võib-olla aitas ka kaasa, et sai nagu seeni säilitama hakata rohkem. Et, et noh, 20. sajandil me saame ikkagi rääkida, et eestlased jällegi on justkui seenesööjad Plekist konservikarbid seenekonservid olid olemas. Jah ja noh, võib-olla laiemalt ka veel niipalju öelda, et siin mõned etno mükoloogid, noh, need, kes siis seente orgi kultuurilisi tähendusi uurivad, et nad on välja toonud, et vähemalt Euroopa rahvad, et nad kuidagi jagunevad nagu kaheks, et ühed on siis seenearmastajad ehk mükofiilid ja teised siseneb põlgurid ehk mügofoobid ja ja kuidas see jagunemine on geograafiliselt pigem siis Lääne- ja Põhja-Euroopa kuuluvad nende põlgurite hulka ja siis lõuna ja ida Euroopa pigem siis selline armastajate. Ja kui nüüd vaadata rahvuseid, kes siis ikka pigem romaani rahvad ja slaavi rahvad on need, kes siis seeni on nagu rohkem söönud ja kellel on võib-olla ka natukene rikkalik kume, vaimne traditsioon, mis seentega seostub ja kui need veel usundiliselt rääkida, siis luterlased on pigem need põlgurid ja katoliku noh nii Rooma kui kreeka-katoliku rahvad siis jällegi pigem pigem seenesõbralikumad ja see tuleb võib-olla sellest ikkagi seened on olnud oluline paastutoit ja siis see ei ole lasknud neid kunagi ka kuskile perifeeriasse kukkuda. Luterlane, ühesõnaga on teinud meid seene põlglikeks. Selles mõttes, et tegelikult me ju varasema aja kohta ikkagi ei tea, et kui palju neid söödi, et seened on ikkagi noh, nagu öeldud, et ega see, kui neid sisse teha võivad, nad tahaks minna, aga tegelikult on ju väga palju seeneliike, mida noh, mis võivad ju ka ohtlikud olla ja see on tõenäoliselt ka hoidnud inimesi ikkagi eemale. Et jah, kindlasti, ega siis meie võib-olla väga kauged esivanemad, kes olid korilased katse-eksituse meetodil, nad kindlasti tegid ka selgeks, mis kõlbab süüa, mis ei kõlba süüa. Aga jah, meil ei ole eriti allikaid selle kohta, et kuidas, kuidas varem sellega oli, aga noh, samas jälle mingist usundi kujutelmad ja sellest me saame ju ka midagi aimata nendest hiljem siis võib-olla tuleb natukene juttu. Aga jah, meil on mõningad Seeni natuke halvustavad sõnad või mõisted käibel seeni treial Tatika vaht, et kes noh, nii-öelda päevavargad siis või väljend seent toksima, see tähendab sygavlemist või võiseene külvaja, kes oli siis nii-öelda kaltsakas inimene seenekuningas seenekuningas. No see üks tähendus on tal väike kui inimene, eks ala seente sees on ta justkui nagu päris mehe moodi, aga muidu mitte või seene hind seenehinda nagu odavalt müüdud see noh, kauba hind, eks ole. Me kõik teame ka sellist väljendit nagu seenele saatma, saatma ja sõitma, eks. Et jah, et võib-olla ei ole see noh, võrreldes näiteks venelastega kindlasti oleme kuidagi kaugemal seentest. Üldiselt on ju arvatud ka ikkagi, et eestlased on selle seene söömise kombe, need, kes söövad, saanud sealt ida poolt venelastelt. Noh, jah, jäi, et ega see, kui vaadata nüüd tõesti, et näiteks Eesti Rahva muuseum on omal ajal korjanud pärimust ja seda, kuidas, kuidas sein on korjatud ja tarvitatud, et sealt tuleb nüüd natuke välja küll see jah, et eriti Peipsi ääres ja mida, mida lääne poole, seda, seda vähem, et siit võib, võib teha nüüd selle järelduse küll jah, et saartel veel 20. sajandi algul seeni eriti ei tunnistatud, noh, räägiti sellest, et need kõlbavad ainult lehmadele ja lammastele söömiseks, aga et see sealtpoolt noh, võib see olla küll niimoodi, et vene mõju, aga noh, ma arvan ikkagi, et see 19. sajandi lõppu propaganda üldse metsasaadustele, mis Eesti ajakirjanduses tehti. See oli väga saksamõjuline tegelikult, et Saksamaal samal ajal toimus sedasama ja sealt tulid ka näiteks võimalikult seenenäitused ja kokanduskursused ja nii edasi, et noh, et meil on nagu kus, justkui selle kahe sellise kultuuri piiri selles osas vähemalt ühelt poolt Vene mis võis olles varasem mõju ja siis natuke hilisemise saksa mõju, sest nagu ma ütlesin, et saksa ja luteri, et see on pigem seene põlglikud olnud, aga siis Saksamaal hakata juurutama seda. Ja tegelikult nemad hakkasid jälle prantslaste majal juurutama, seda kuskil 19. sajandil, siis seda, et ikkagi tasuvad korjamist ja söömist. Kuidas see siis nii on ikkagi juhtunud, et ühest kõige kardetumast seenest kärbseseenest on saanud kaunistus olgu pühadekaartidel või kujunduselemendina, aedades või, või laste mänguplatsidel? Jah, ja kui juba sent seost, no ütleme, kui oli juba juttu sellest, et siin saksa mõjusid, et siis tegelikult need postkaardid näiteks ka need need jõulu ja eriti uus aasta postkaardid, kus on kujutatud seeni siis nende kübar on loomulikult jah kärbseseeneks, et seal on punane ja valgete täppidega, need on need noh, väga selge, et siin ei saa nagu segi ajada. Aga kui me vaatame selle seene kuju, siis need on tegelikult pigem meenutab ta puravikku, sellepärast et tema jalg on selline võrdlemisi jäme ja, ja liha, mida me metsas kärbseseene puhul ei kohta. Nii et see on tegelikult üks selline sümbolfiguur nendel postkaartidel ja võib-olla ei pea väga rõhutama, aga nüüd seda kärbseseenemomenti vaid see on lihtsalt üks kõige tiivsem, see, mis on pandud siis kuidagi nagu kokku sellise võib-olla teistpidi jälle seenesümboliga, mis on puravik, aga see mõju? No see tuleb jällegi ka niimoodi otsapidi ikkagi Euroopast ja eelkõige Saksamaalt, sest 19. sajandi kuskil keskpaiku, kui üldse jõulukaarte valmistama ja saatma hakati, siis läks natuke aega mööda ja Saksamaal hakati neid massiliselt tootma kogu Euroopale ja siis sealt tulid ka käibele. Loomulikult, sakslased kasutasid omaenda sümboolikat, millel võib olla sügavaid mütoloogilise tagamaid, kasutasid seda sümboolikat ja see läks siis üle Euroopa. Need olid üsna ühtemoodi need kaardid igal pool, et Eestisse jõudsid nad ju ka ja näiteks 1900 kahekümnendatel ja kolmekümnendatel aastatel välja antud postkaartidel, noh, põhiliselt on need uusaastakaart, tähendab, soovitakse head uut aastat, aga noh, pisut on, mõned on siis ka kus soovitakse häid jõule ja kui nüüd vaadata ka edasi, siis hiljem on hakatud tegema ka Eestis. Ma vist ei ole tähele pannud, aga kuskil mujal on olnud ka neid sünnipäeva kaarte kus on kärbseseen peal ja miks siis kärbseseen seal kujutatud üldse on, et me, tegelikult kui me neid kaarte vaatame, siis tavaliselt on kärbseseene kõrval ka teisi selliseid sümboleid, mida me tavapäraselt seostame õnnega hobuseraud siis ristikheinaleht, neljaharuline, ristikheinalehte, siis on seal sageli ka põrsas. No me teame hoiukassa põrsaid need ikkagi õnn, viljakus, rikk, kus need on, need moodustavad sellise selge sõnumi, mida me soovime ja kui need kaardid põhiliselt on olnud uus aasta kaardid, siis eks uus aasta me teame ka need vanast Ta lõpu kõikvõimalikke maagilisi toiminguid näiteks kas või õnnevalamine, eks, et õnn on ikkagi see, mida igaüks tahab oma järgmisesse aastasse. Ja kummaline, kummaline see, see kärbseseen on, tegelikult ju nimetatakse ka õnneseeneks on saksakeelne väljend glüks pilts ja sealt kaartidelt me olemegi siis saanud selle selle mõiste ka, et kui muidu räägime siin noh, kohati ka võib-olla halvustavalt sitaseentest, aga tegelikult meil on õnneseen olemas kärbseseenel õnnese kärbseseen on õnneseen, aga noh, ma arvan, et ikkagi, seal tulebki teda vaadata sellise sümboolse seenena seen, seen kui selline ja mis kõige pilkupüüdva on ikka, on kui, kui just punane kärbseseen, see on, mõned autorid küll otsinud seoseid ka seente hallutsinogeenseid, kana, sellega me teame küll, et paljud paljude rahvastega plaanid on puhas, kärbseseent tarvitanud, aga aga ma arvan, et siin ei ole võib-olla noh, see nagu oluline, sest ega kuskilt ei tule nagu väljapärimusest, et näiteks sakslased, kust need pärit on, need sakslased oleksid punast kärbseseent nüüd kuidagi niimoodi manustanud, eks, et see on pigem tänapäeva mõningad fantaseerivate teadlaste kirjutuslauatoodang, pakun mina välja. Noh küll jah, seda me teame, et don rahvaid, kus on šamanismi, kus on siis tõesti seda ühe vahendina kasutatud, ma arvan, et tegelikult siin kaartide puhul noh, kui me otsime põhjuseid jah, et siis siis võib-olla see peamine põhjus on siin ikkagi hoopiski selles, et need seened on võib-olla looduses üks kõige kiiremini kasvav organism. Bioloogid, mükoloogid muidugi teavad ja vaidlevad võib-olla vastu, et seeneorganismi kujunemine võtab kaua aega, aga need viljakehad, mida lihtinimene näeb, et need tegelikult tulevad paari päevaga tõusevad mullast ja siis noh, mõnda aega nad siis on ja siis nad jälle kaovad, et see võis juba ammu, tähendab, ma kujutan ette, et ikkagi sajandit võib-olla aastatuhandeid tagasi inimestele jätta väga sügava mulje, tähendab see, kuidas kuidas looduses tegelikult tõeline vägi võib äkki manifesteeru ühes konkreetses objektis ja võib-olla sealt tuli siis ka nende viljakus sümboli tähendus siia juurde. Ja see viljakus on need seotud ka näiteks noh, võib-olla ka siis karja ja viljaõnnega, et no näiteks on meil Eestiski teada et kui lehmadele kuskil seal jaanipäeva paiku on antud võimet nakaid süüa tähendab, siis siis usuti, et lehmad annavad pärast piima, millest tuleb eriti kollane või analoogiamaagia, on siin tagasi päris selgelt. Ja meil võib-olla jah, et kui näiteks rääkida seentest, me rääkisime siin seentest kui toidust, aga aga teame ju, et on selline omaette toidukategooria nagu tavanditoidud, tähendab mida süüakse alati siis, kui on mingisugused kalendri tähtpäevad ja sind. Nende toitude eesmärk ei ole sugugi sugugi ju ainult kõhutäide, vaid see peaks nagu ka midagi meie tulevikus või meie saatuses aitama muuta. Ja sakslastel on nüüd, et tõesti selline ka uskumused jaaniööl seente söömine, see tagab järgmiseks aastaks materiaalse heaolu. No meil Eestis kuidagi miskipärast ei ole neid jõuludega seotud tavanditoite, kus need seened oleksid, et ainukene, mida ma olen neid kohanud on jällegi Peipsi äärest ja sealt võib-olla siis ka vene arvata võib, et see on venemõjuline, et kus jõulu esimesel pühal söödi seenepirukat. Et noh ja selle kohta nüüd ei olnud ka mingisugust teadet, et, et mille jaoks see hea on, et kuidas see siis võiks edaspidist mõjutada, aga meilid mõningaid tavanditoite seentega seoses muidugi on ja need on enamasti kõik sügisesed, need Jakobi päev näiteks 25. juuli ja mihklipäev 29 september, et need on Need on juba see aeg, kus ka seened kasvavad ja siis ei pea selle taga nägema ju. Või nende seentega ei pea nii palju vaeva nägema, sest need on juba värsked toidud, siis aga näiteks seesama mihklipäevane seente söömine arvati, et just, et jah, seened kartulitega mihklipäeval, et see pidi järgmiseks aastaks piimaõnne andma. Ja noh, et miks just seened, seened on selline tugev viljakussümbol ikkagi ma usun, et siin nagu on see taust isegi näiteks Saksamaal, mis on jälle on põldude väetamiseks on ka seeni kasutatud, kui me mõtleme, põld on suur ja seeni on üldiselt vähe, et me ei saa ju koormate viisi seeni viia põllule. Noh, siin on jällegi ikkagi pigem on see maagiline toiming, et mingisugune tugev vegetatiivne ollus viia põllule, et küllap siis ka põld saab sellest osa, et küllap on niimoodi mõeldud. Sa viitasid juba sellele, et seened on tegelikult väga salapärased kas olendid või asjad, ükskõik, mida arvata, et ühel hetkel on, teisel hetkel ei ole, siis jälle on. Et mida rahvas on arvanud, kuidas seened tekivad. Tekkimise kohta on tegelikult mitmeid erinevaid selliseid noh, kuidas öelda siis teooriaid või, või selliseid rahvalikke seisukohti ja mis on hästi kummaline, et need on, need on hästi rahvusvahelised seened seostuvad sageli kummalisel kombel just nagu taevasfääriga. Me teame küll jah, et mis asi on seenevihm ja seostame seened ikkagi vihmage. Bioloogide seisukohalt on see ka täiesti arusaadav just sügisene aega, kui nüüd taimed juba hakkavad lagunema ja kui siis tuleb vett vihma näol, et siis saavad need Saprofiitidena toimivat seened saavad siis hästi kasvada ja aga vanarahvas üldiselt ei sidunud seeni üldse vihmaga vaid nad seostasid pigem taeva ka hoopis teistpidi tähendab Meristamise välguga ja kui need usundid teateid korjata ja lugeda, siis tegelikult vihm üldse ei mainita. Ja siis, kui näiteks on sellest juttu, siis vahel isegi toonitatakse, et kui just nimelt kuiva välku lööb, see tähendab, et kui vihma ei tule aga tuleb kuiva vält, et siis see külvad nagu seeni on isegi selline väljend jah, et nagu kes ei külva ja siis on seal taevast küll vaja, et siis noh, Oskar Loorits on seda siis vahendanud need erinevaid usundiuurija neid teateid ja siis ise ta tähendab, ta räägib, kuidas vanaisa külmas jumal vanaisa külvab taevas stseeni, ta ise seostas seda surnutekultusega ei ole selleks ma arvan, mingisugust erilist põhjust ja kui vaadata laiemalt seda uskumuste kompleksi, mis seob seened taevaga, siis see on hästi rahvusvaheline, ma ütleks ausalt, globaalne. Et meil näiteks kui antiikaega minna, siis kreeklased teadsid, et seened tulevad müristamisest. Roomlased omakorda, et, et seened kasvavad sellest kohast, kuhu välk sisse löönud. Germaanlaste näiteks ka, et on väga selgelt doonori või tooriga siis seotud taeva Meristamis jumalaga, väikse jumalaga. Ja just et kuna teda on kujutatud punajuukselise punase habemega, et siis siis eriti nagu seostatud just punaste seentega, et, et tema nagu külvab just selliseid seeni tšuktši teel, näiteks on üks selline müüt, kuidas kujutatud välk kui ühekäelise ühe jalaga mehena ja siis, kui tema mööda taevast läheb ja lohistab enda järel samuti ühejalgset oma õde siis see võrdub seal vastu pilvi ja siis sellest tuleb müristamine, nii et ja miks ta seal ühejalgne teda on kujutatud siis ka just seenena, nii muidugi, siukseid on sama mõistlik rahvas ja ja seal on kärbseseenel väga oluline roll. Et noh, ikkagi selline seos jah, taevaga Eestis ka nüüd veel no kas või seesama see nii-öelda pilvede peal hõõrdumine, et see, justkui meil on Eestis ka selline kujutelm olnud, et kui taevas pilved üksteise vastu puutuvad, et siis tekib hõõrdumine ja sealt sajavad alla. Ja need nimetatakse rahvapäraselt pilvetükid või pilvepala, need on tegelikult ka nii-öelda noh, neetud nimetatud bioloogide poolt limaseened, et need on need mitut erinevat liiki selline ollus, mis mis teinekord maa peal või kuskil puur huntide peal kasvab ja siis, kui näiteks vihma sajab, et siis ta tavaliselt tõmbab ennast täis endale rohkem näha ka, nii et bioloogid küll tänapäeval ei nimeta neid enam seentax, aga noh, rahvapäraselt ikkagi ka kuidagi seotud ja ja siis seal. Me näeme ikkagi sellist väga tugevat seost. Seost jah, seente ja, ja taeva vahel väga rahvusvaheline näiteks motiiv on, kuidas. Mõned üksikud näited siin need Zemangid näiteks malaka poolsaarel teavad, et kõuejumal on maa peale heitnud hinged ja need hinged on siis need seened, kes maa peal kasvavad või siis maooridel müristamise ajal vabandage väljendamist pasandavad vaimud ja siis, kui see väljaheide maa peale jõuab, siis sellest saavad seened või tuleme nüüd jälle natuke lähemale, ta tšikidel on selline uskumused taevane vanaema raputab oma pükse ja sealt pudenevad maa peale täid ja neist täidest saavad seened. Et noh, võin lõputult selliseid teateid tuua, aga no siin ma võib-olla kord lihtsalt rõhutaksin seda, et et putukate nii-öelda maa peale heitmine taevast on üks hästi rahvusvaheline. D. Ja noh, mõned autorid on siin näinud ka seost selle ürgse ürgse looga sellest, kuidas taevaisa läheb tülli oma lastega ja siis osa neist heidetakse ja peale Rahva kristluses on ju meil ka, et juttu sellest, kuidas taevas on inglid jumala vastu üles tõusnud ja siis kuidas on suur sõda ja siis kuidas osa heidetakse maa peale ja noh, meil siin Eesti pärimuses on palju lugusid sellest, kuidas need maa peale heidet tud heidetud inglid, et kuidas neist on saanud siis haldjad või mingi mingite paikadega seotud mütoloogilised olendid, nii et see rahvusvaheline selline motiivist ikka neist pidi vähemalt, kui rääkida seentest, siis vist üsna ühtlane ja raske on võib-olla öelda ainult, et kust see kõik pärit on ja need võivad olla ikkagi väga vanad motiivid ja ja ma ei ole kohanud kuskil väga head seletust, et miks need seened peavad just taevaga seotud olema. Jällegi eks siin on mõned autorid väga niimoodi kergekäeliselt tõmmanud paralleele seente ja hallutsinogeenseid maailma vahel, aga võib-olla võib-olla see ei peagi tingimata niimoodi olema. Seened kui viljakussümbol miks see siis ikkagi on see põhjendatud? Noh, otsapidi jah, nüüd sai sellest räägitud, et et nad on vegetatiivselt lihtsalt nii võimsad ja see võis inimestele kindlasti muljet avaldada igal pool maailmas. Aga siin on võib-olla veel mingeid põhjuseid, sest kui me vaatame seene välimust, siis esiteks, kui sein on väga väike, siis ta meenutab meile muna ja muna on ju teatavasti väga suur see viljakussümbol. Aga kui seen kasvab suureks, siis jälle mitmed autorid on siin toonud välja, et hakata minema. Ja see on ju jällegi eks ole väga rahvusvaheline viljakussümbol tegelikult andnud ka näiteks mitmetele seentele tänapäevaseid nimesid, need nimed on tavaliselt loodud niimoodi, et tulevad targad mükoloogid kui, siis hakk ja keeleinimesed ja siis hakkavad seentele nimesid otsima ka näiteks roheline kärbseseen kannab nime oma niita falloides. Või siis seen, mida meil rahvapäraselt nimetatakse tanuseeneks, aga siis temaga ladinakeelne nimi on antud talle Fallus impoodikus. Sedasi teda on pigem kasutatud. Rahvameditsiinis näiteks ja võib-olla sellest sellisest ütleme nagu noh, mingis mõttes nagu seksuaalsest sümboolikast on tulnud ka mitmesuguseid uskumusi, näiteks sakslased usuvad, et et naised, kes palju seeni söövad, need meeste hullud ja mehed palju seeni söövad, on jällegi naiste hullud. Ja kui käia näiteks Saksamaal ringi kas või näiteks ülestõusmispühade ajal, kus on ka toodud kokku kõikvõimalikku sellist noh, ütleme viljakus, sümboolikat, siis vaateakende peale on seal jänesed, kes on ju sigimise sümbolid ja siis on seal ju muna iseenesest ka viljakussümboli munad on vahel ka. Noh, eks mu silm on otsinud võib-olla need seosed, aga kohati on need munad siis ka värvitud kärbseseent, eks. Ja muidugi siis seened ka nendel nendel vaateakendel ja enamasti ikkagi just punane kärbsed, aga mitte alati tähendab kohati on seal ka näiteks tõesti nüüd väga liha vaid puravikke kujutatud. Ja siis võib-olla veel üks selline uskumus tuleb nüüd lõunas laablastelt seal bulgaarlased ja, ja serblased, usuti nimelt, et kui rase naine sööb palju seeni, et siis tema laps hakkab kiiremini käima ja rääkima ja siis, kui ta suureks kasvab, siis on ta rõõmsatujuline, lauluhimuline ja tantsuhimuline, et eksingise viljakuse ja kasvuväe sümboolika taustal on ja võib-olla veel üks nagu selline motiiv, et mõned seened võib-olla meenutavad jällegi noh, kas siis lisasid udarad, tähendab, on ju selline seene nimi meil siin Eestis olemas nagu hobu udar ja lehmanisa, noh, need on need konkreetsed mürkeid, et nad tegelikult natukene näevad tõesti sedamoodi välja. Ja siis noh, eks siin on ka selline teatav see viljakusega ja võib-olla veel üks seos viljakusega tuleneb sellest, et noh, riisikatel Me teame, tuleb piim. Ja võib-olla see piimamotiiv ka, eks ole, võib siin nagu mingisugust rolli mängida. Ja väga rahvusvaheline Eestis ka näiteks on ju see uskumused unes nähtud seened. Need tähendavad ka ikkagi rikkuste raha, et kõik see, mis näiteks talupoja ühiskonnas oli oluline seoses karjaga ja põlluga, et siis tänapäeval see on nagu võib-olla ka kui eestlased ka ei ole tänapäeval enam nii väga põlluinimesed, et siis pangakaart on ju kõigil ja siis see raha on ju alati tähtis inimeste jaoks, et et miskipärast jah, on nüüd niimoodi, et seenel on hästi palju selliseid võimalikke viljakuse ja heaoluga seotud nagu sümboolseid tähendusi. Aga väga palju vastuolu on ka näiteks enne oli juttu, et seenehinnaga on odavalt. Aga siis, kui seent unes näeme, siis see tähendab hoopis rikkust. Aga need on noh, ma ütlengi, et, et need, mis, millest me siin alguses rääkisime, need on sellised noh, tõenäoliselt natukene vanem pärimus ja siin kohapealne pärimus ja seostub just eestlaste kui sellise võib-olla eriti seenelembesem rahvaga, aga kõik see hilisem noh, kasvõi see õnneseen näiteks ei ole üldse vana termin meil ka, et seal ikkagi saksa vahendusel tulnud ja ja kõik see selline sümboolika, et see olla pigem ka hilisem, eks, et et noh, meil on raske neid, need erinevaid kihistusiga dateerida. Aga noh, loomulikult võib olla võib-olla saab seda ka niimoodi mõista, et et ühelt poolt sellised nagu söögiseent nagu noh, ei ole võib-olla seentele söögitoiduna nagu väga oluliseks peetud, eks kalorsusega ikkagi tuleb ju välja, eks, et tegelikult ega seene kalorsus ikkagi väga suur ei ole. Aga. Jah, aga noh, jah, et, aga kui me seal nüüd hakkame vaatama, et kui palju me sealt kaloreid saame, siis tegelikult mitte väga palju. Seened on tegelikult selles mõttes huvitav objekt või noh, ütleme selline ollus, mis mine raku ütleme, kestad on nii tugevad, et lihtsalt meie seedeorganid isenesest tegelikult seintes on näiteks valku päris palju, aga noh, et me ei saa seda nagu võib-olla kätte, et see on tänapäeva selline ökoloogiline teadmine. Et jah, aga noh, võib-olla jah, ei pea neid asju tingimata ka siduma kõikse materiaalkultuur, kõik see, mis söögiga seostub, aga teiselt poolt see sümboolika sümboolika on seotud usundiga ja ja nende vahel võib-olla ei ole nii väga selget seost ka. Aga kui palju siis Eestis on üldse neid rahvajutte või Rahtova uskumusi seentega seoses, et need, mis sa rääkisid, need mujal maailmas jutud, kas need on kõik või suur osa neist on meile jõudnud või motiivid on meieni jõudnud. Kui palju meie seenepärimust on uuritud üldse? Ja meie pärimust on tegelikult ju väga vähe uuritud, et ega tegelikult see on olnud ka Eesti rahva teadvuses selline väga kõrvaline, lausa marginaalne teema, pole osatud ka küsida inimestelt. Kui ei ole seenehuviline, siis ei küsida. Jah, see on kindlasti üks põhjus, jah, ja tegelikult, ega nad kirjutatud on suhteliselt ikkagi vähe ja siis, kui meil ongi niimoodi, et tegelikult see, mida me oma oma esivanemate argielu kohta teame, see, see on põhiliselt see, mida on osatud küsida. Et see, mida küsida pole osatud, see ongi, ongi teinekord läinud ja siis sageli me peamegi tuginema mingite naaberrahvaste mingisugustele, mingisugustele, analoogidele, aga need analoogid ei tarvitse alati olla ka niimoodi väga hea seletusvahendit. Postkaardid, millest juba juttu oli sageli on see kärbseseen, mis seal postkaardi peal on natukene ka päkapiku moodi. Kärbseseen ise ei ole päkapiku moodi, aga nendel postkaartidel on sageli kujutatud päkapikud. Kas siis seente kõrval või jah, aga tegelikult on, see oli täiesti õigus, et siin mõnedel kaartidel tõesti on ju, on ju lausa päkapikunaga kujutatud neid? Jah, teine motiiv on siis see jah, et kus on nagu need seened nii suured, et nad sobivad lausa päkapikkudele eluasemeks, vaatavad sealt aknast välja või on nad siis kujutatud seal kärbseseenekübara peal istumas näiteks mõnedel kaartidel. Et jah, neid variante on erinevaid, et seal on seal on ju palju ja see võib tekitada tõesti küsimus, et mispärast siis ikkagi need päkapikud seal selle nende kaartide peal veel on? Ja sime tegelikult jõuame jälle ikkagi usundi juurde ja mitte tingimata Eesti, aga noh, et Eesti tuleb siin ka kindlasti mängu ja võib-olla natukene kaudsemalt, aga ma alustaksin kõigepealt võib-olla natukene teiste maade juurest, on mõned näited, et näiteks saksa usundis Ongi olnud haldjat oma nii-öelda pidusid pidanud seenekübarate all, tähendab see on nagu selline üldine motiimida mitmelt poolt Saksamaalt üles korjatud. Et seal võib-olla selline vanagermaani mingisugune taust. Aga siis sinna kõrvale ka näiteks keldid keldi rahvad jällegi, et et Neil on ka see haldja motiivistik väga rikkalikke haldjaid kujutatud siis väikese ja väga ilusa rahvana ja siis noh, ütleme kasvõi siin Sõrmuste isanda peale näiteks, et kus need on siis kujutatud niimoodi eriti kaunitena. Aga mida siis keldi usundis, onju, Nad on tavaliselt olnud ikkagi elanud kas maa-alustes, elamutes või siis kuskil kõrvalistest paikades ja nad öösiti siis tantsivad ja nendes kohtades, kus haldjad on tantsinud, seal on hiljem seened kasvanud, seda Narva ja kuna tantsitakse ringis, siis seened kasvavad ringis seeneringe me ju teame, et metsas ikka näinud, aga eks vanarahvas oskas neid seostada, aga siis tõesti, kas haldjatega meil Eestis on ju ka seda vähe, kus neid nimetataks seeneringideks, pigem ongi haldjaringid või nõiaringid ka näiteks, et noh, meil on siin ka. Et on need teatud ringid, mis kuidagi eristuvad muust maastikust, et kas siis rohi kasvab seal kuidagi ringikujuliselt natuke teistmoodi, et selle taga on tegelikult ka muidugi seened, need viljakehad lihtsalt ei ole võib-olla alati nähtav, mitte kõik seeneliigid ei moodustage üldse nähtavaid viljakehasid. Et see matiivistik on meil siin Eestis ju ka olemas ja noh, mis on võib-olla ka huvitav, et 19. sajandi tolleaegses isegi otsapidi teaduskirjanduses oli juttu sellest, et haldjad, et need on üks Euroopa kunagine põlisrahvas, sellised väikesed olendid, kes nüüd tänaseks päevaks kuskile varjunud, peitnud ennast ära, et noh, nii on üritatud seletada seda haldja usundi kompleksi. Aga jah, et usundis on noh, näiteks mul on siin mõned taanikeelsed seenenimed, näiteks, mis tõlkes tähendavad kas siis trollimüts või venekeelsed seenenimed, eks ole, trollimüts trolliseen trolliluud. Et ikkagi seos jällegi seentega ja kui vaatame, mis siin Eestis siis selle koha pealt nagu Silma torkab, et meil on ju ka ettekujutus olnud maa-alusest rahvast on tegelikult ka selline väljend maa-alused ja see tähendab tegelikult meil siin mütoloogilised päris palju erinevaid asju tähendab ühelt poolt ka sellised nahahaigused, mida maa alt saadakse nüüd aga miks just maa alt, sest maa all elavad maa-alused ja nende hingamiskohtades, kui sa seal maha istud, siis sa võid saada endale mingi nahahaiguse näiteks aga maa-alusteks nimetada, eks see meil ka tõesti seda rahvast, kes siis sealmaal elab ja kus nad elavad siis näiteks Kagu-Eestis on nad sageli just nimelt neid ongi nimetatud seenealusalusteks. Nad ongi nagu seene seente ajal elanud Setumaalt üles kirjutatud lugu näiteks kuidas üks kordne metsas, kuidas seente alt tulevad välja väikesed mehikesed ja siis korjad viidi Peterburi näitusele, et me ei saa olla vist väga vana lugu iseenesest. Aga kajastab tõenäoliselt mingisuguseid vanu usundikujutelmi või üks muinasjutt, mis on näiteks hallistest üles kirjutatud. Kuidas vaene naine läks metsa ja korjas seal ühe seenega seene Alt. Seal oli üks, avanes selline värav ja sealt tuli hulk väikseid mehikesi välja ja need kutsusid ta endaga kaasa ja siis nad läksid kõik maa alla ja naisele anti palju raha, aga öeldi talle lihtsalt, et, et sellest ei tohi kellelegi rääkida, siis läks mõni päev mööda ja siis ta võttis kaasa ka oma tütre, tere, läksid uuesti sinna, selle augu juurde ja siis läksid uuesti maa alla ja siis sellest selle vaese naise tütrest sai siis maa-aluse kuninga naine. Nii et eks meil need muinasjutud tavaliselt niimoodi lõpevad, et kõik asjad, keegi saab rikkaks ja keegi saab hästi kas mehele või naisele. Nii et sellised lood, aga, aga nende taga võib olla jah selliseid muistseid kujutelmi ja kui me nüüd vaatame kasvõi sedasama meil eesti keeles see sõna päkapikk näiteks, et kuidas sõna üldse tekkida sai, kuidas ta seostatakse nii palju ka näiteks eriti Lõuna-Eestis ja Setumaal ka seentega. Et mis taust siis võiks olla? No mõned usundiuurijad on siin nüüd arvanud, et siin võiks olla seos venekeelse väljendiga Maltsiks Paltsik või siis või siis saksakeelne toimling, eks need on seotud siis sõrmega või, või siis jah, et pöidlaga, eks, et nagu nagu või noh, mingisugune mingisugune kehaosa, et see kuidagi seostub, aga, aga tegelikult need sõnad on meil tulnud ikkagi ju niimoodi otse, need on tõlgitud eesti keelde pöialpoisiks, mitte päkapikuks. Nii et see pöialpoiss on ikkagi seostub 19. sajandiga nende muinasjuttudega, mis sealt siis no kasvõi lumivalge ja seitse pöialpoissi päkapikusõna iseenesest on tunduvalt vanem. Ja see pakk tegelikult Lõuna-Eestis tähendab ka seent, nii et pätt ei tarvitse siis tähendada kehaosa, vaid see võibki tähendada seent. Noh, kas või näiteks üks selline ka setukeelne väljend bussi suur poi, no see on, see buss on siis ämmatosse, eks, ja noh, selle, ta on ikkagi seenesuurune, mitte siis mõne ihuliikme suurune. Nii et siit me võime järeldada, et päkapikuks või vähemalt oletada, et häka pikuks. Me saamegi nimetada kedagi, kes on seotud seentega. Ja kui see nüüd see motiivistik meil siin Eestis ka tõenäoliselt on ikkagi vanem kui näiteks need postkaardid, et see võib ikkagi kajastada mingisugust kaugemat, sest võib-olla isegi vist Euroopa ühist mütoloogilist pärimust. Kui me söömisest alustasime, siis tegelikult seened ilmselt ei ole ainult söögiks, vaid seentega. Ravitakse ka inimesi, kes on ravitud Eestis näiteks inimesi. Ja, ja see on tegelikult olnud üsnagi levinud ja tuntud jällegi eksin teistel naaberrahvastel muidugi ka aga Eestis tõesti jah, et on päris palju neid noh, nii-öelda ka retsepte, et kuidas on ravitud ja näeksin, osalt on muidugi ka maagiaga tegemist siin näiteks kui veel mingi aeg tagasi ka Eestis usuti näiteks, et kui lõikuse ajal või buss inimese sisse minna kui lahtise suuga kuskil väljas magades vussi saab välja, kui süüa toorest leppa seen, et noh, kuidas see toimib jällegi no raske öelda, eks, et ei ole nagu ise järele proovinud. Aga noh, näiteks hambavalu vastu on mitmeid erinevaid seeni kasutada. Sa ütled, et siin on, on, on öeldud jah, tõmmuriisikad, ma ei tea täpselt, kuidas seda tõmmuriisikad on siis hambavalu vastu kasutatud. Aga näiteks punast kärbseseent on päris kindlasti hambavalu vastu kasutatud ja üldse igasugust luude ja närvivalude vastu on, neid retsepte on tegelikult ju ju päris palju. Noh, näiteks hambavalu puhul siis kärbseseenest saab sellise tinktuuri, see vedelik tuleb sealt välja, kui teda hoida mingisugune nädal või kaks nädalat kuskil kinnises kohas. Ja võrdlemisi soojas ja siis tuleb sealt sinikollane vedelik välja ja seda on siis peale määritud, et hambavalu puhul siis põse peale ja siis, kui näiteks seal põlv valutab siis põlve peale ja nii edasi ja seda on ka säilitatud seda ollust. No ma olen seda ka ise proovinud, täiesti tõhusalt, toimib, aga aga muidugi ärgu siis ära ehmatutega võrk siis lahti tehakse, see on võrdlemisi sellise nagu raipehaisuga. Aga siis, et noh, sellest jah, et kuidas teda säilitada siis tehtud tinktuur kas siis piiritusega või noh, näiteks kui ma kunagi Siberi eestlaste külades pärimust kogusin, siis sealt kuulsin ka mitmeid erinevaid variante, kuidas sellist peale määrimisega välispidise kärbseseene kasutamise ravimeid on tehtud, et siis puskarit on kasutatud selleks ja ja näiteks Petseris kunagi ühelt kohalikult Rahvaravitseja Alt kuulsin sellise huvitava retsepti, kuidas võetakse pudel, pannakse sinna suhkrusiirupit ja siis selle peale lähevad sinna sisse sipelgad, kui panna see kuskile sipelgapesa ligidale. Sipelgad jäävad sinna siis lisada sinna kärbseseen, lasta 14 päeva kogu see krempel seista. Ja siis see inimene õpetas, et kuidas siis segada, kas vaseliiniga või saadud selline sall. Ta rääkis ka jah, et missuguses vahekorras kõik need asjad, aga see võib-olla siinkohal ei ole nii oluline, et niimoodi on kasutatud jah, välispidiselt kärbseseent üsna laialdaselt, aga näiteks Siberi eestlaste juurest mitme inimese käest kuulsin ka, kuidas näiteks on vähiraviks kärbseseene sellist tinktuuri sisse võetud niimoodi väikse lusikaga. Ja üks naine, kes oli sel ajal, kui mina temaga rääkisin, 91 aastane ja tema ütles, et ta oli selle küla kõige vanem inimene ja tema ütles, et tema on hästi palju kasutanud just sissevõtmiseks punast kärbseseent ja siis näiteks kuidas ta oli oma maksa ravinud sellega. Noh, need on need rahva ravimatut. Ta ei tea, kus sa nüüd oled kuskilt üles kirjutanud, siis muidugi ja võib-olla sellest ka niimoodi rohkem rääkinud, aga siis võib olla ravimiametile see väga ei meeldi, aga lihtsalt ja seal mingisuguseid teste pole ju tehtud, aga lihtsalt, et noh, ma räägin siin sellest, et kuidas üks või teine inimene on ennast niimoodi ravinud ja veel näiteks 1900 kolmekümnendatel aastatel Tallinna ja Tartu turul on sügiseti müüdud punaseid kärbseseeni just reuma ja, ja noh, ütleme radiku liidi ravimi valmistamiseks. Noh, see oli jah, huvitav, et need üle vaatama, et seeneturust kolmekümnendatel aastatel ilmusid ka ajakirjanduses, et mida seal siis müüdi üksikasjaliselt välja toodud, aga näiteks siis ämmatossu on kasutatud pere sulgemiseks ämmatossu, noh, ütleme seda seda tolmu, sisulised eos teoseid. Ja see on hästi rahvusvaheline, see on Euroopas noh, praktiliselt igalt poolt antud siis värsket murumuna näiteks on pandud konnasilma peal, et see ära kaoks või varvaste vahelt ära haudub, siis on jällegi kasutatud ka murumuna ja põletushaavade puhul ja siis ka näiteks noh, ütleme kriisikate seenepiima näiteks on ka reuma puhul kasutatud peale määrimiseks. Ja võib-olla kõige tuntum on nüüd, ütleme seente puhul, kui ravimisest rääkida, siis kõikvõimalikud need puuseened tähendab kasekäsnad kasekäsna on kasutatud ka vähiraviks joodud sellest tehtud teed. Nii et noh, meditsiinis on jah, meditsiinis on võib-olla siin, kui Eestist rääkida eesti rahvapärasest seente tarvitamisest, siis võib-olla meditsiinis on isegi seeni rohkem tarvitatud, kui need on söödud, et et me vaatame, et meil on nüüd seenetoitude retsept. Ta ikkagi suhteliselt kasinalt, aga seda kõikvõimalike retsepte, mis on seentega, need on päris palju. Jälle jäi kärbseseen kõlama et tegelikult ma tahaksin hoopis lõpetuseks teada, miks kärbseseen on kärbseseen ja mis juhtub kärbsega, kui ta kärbseseent Kärbseseenele jah, et kui vaadata nüüd jah neid neid varasemaid kirjapanekuid, et miks on eestlased nimetanud kärbseseent just selle sõnaga, et siis seletuseks ikka selle juures kärbseseenega sa ikka kärbseid. Ja kuidas, kuidas siis kärbseid tapeti, tee kärbseseenega, et need pandi kas tehti leotis piimaga, siis kärbsed õitseda ja siis justkui surid ja siis või, või sõid nad seda päriselt niisama. Ja noh, tõenäoliselt jah, et kui teda panna niimoodi seisma, et tal tuleb selline raipe hais juurde, täpselt, lendavad sinna meelsasti. Aga kui nüüd vaadata, et tegelikult, ega kärbes sellest ära ei sure, vaid satub teatavasse sellisesse targiasse, millest te siis mõned päevad on ja siis lendaks ta kindlasti hea meelega minema, kui teda just juhtumisi ei ole sealt siis kas ära pühitud või näiteks kanade ette pandud ja võib-olla kanad nad ära nokkinud, aga eks taru inimesel ei olnud tõenäoliselt ka aega vaadata, et mis sellest kärbsest saab pärast seda, kui ta kärbseseent, see nii, et jah, väga tõhus ravim või ütleme mürk siis kärbeste vastu kärbseseen siiski ei ole. Aga noh, samas jällegi väga paljudes keeltes on kärbseseenenimes ikkagi sõnakärbes sees, nii et kas teda on kasutatud siis igal pool niimoodi või on see lihtsalt sõna laen kandunud niimoodi edasi, aga väga paljudes keeltes on tõesti kärbsenimes kärbes. Noh, aga samas jällegi, eks kärbes on olnud ka hingeloom väga tuntud, selline hingeloomad kuju ja sealt mõned autorid jälle arvanud, et tegelikult me ei pea hoopiski mitte sealt seda kärbseseenenimetuse tähendust otsima, vaid et siin läheme jälle kuskile samanistlikusse maailma. Et jah, neid seisukohti. Seentest taevas ja maal ja pühadepostkaartide peal, rääkis Tallinna Ülikooli etnoloog Aivar Jürgenson. Saate toimetaja Piret Kriivan. Veel üks tore sõna on seenevana, kes on sõnaraamatu järgi päkapikk. Tõnu Tepandi on Bernard Kangro luuletusele seenevana kirjutanud muusika ja seda lauluga ise laulnud. See oli all ka sihitada. See serv on ka see, et ta on üles ja nii Ussest tuhka täis, on ka käed üles ja nii uss lukku. Täis on ka sipelgate jooksurajal kuku nuus sukka. Sipelgate jooksurajal tyhi kuukalana. Alles hilja ja Raatuutaares tukka. Puhuge spaku päeva peheli. Kämbeekin, tahad käe? Pruudil skee sooli, see ei tööta Ta jänes Läänemeres, pess, gaasi asub Minni vastu. See saali käis harvakuuni räiri. Ka saali käis Marbaari. Kuunini leeri. Minagi poen see alla suhkruta spinni. Laagi poen seene alla suuta täies. Taevalge reetakse valla Koidu nahas triini. Taevalge reetakse val koidunahas tripuu.