Tere tulemast vendade maailma rokiajaloos on mitmeid kuulsaid bände, mille asutajateks on olnud lihased vennad Ray Deiw, David Kinks Twain, Gregolmanni teolman Brothers bänd Noel ja Liam Gallagheri Oasis ja muidugi koguni mitme venna loodud legendaarsed The Beach Boys ja ta siis lihtsalt, et mainida neid, mis esimestena meelde tulevad. Meie tänastel kangelastel Steve Raivoonil Jemivoonil ühist bändi polnud. Nad jõudsid koos vaid ühe kauamängiva salvestada. Aga Steve'ile Jimmyle oli kaks olulist asja, mis neid ühendas. Esiteks armastus bluusi vastu ja teiseks mõlemal lemmikpill. Elektrikitarr. Jemivoon on oma venna kohta öelnud. Kitarr oli Steve'i vabaduse instrument, tema võlumõõk. Ma ei suuda kujutleda Steveitin magitarrita. Kitarrimäng oli tema eneseväljendusviis, tema identiteet, kitarr aitas stiivil ennast leida, kostüümi mängis, kõneles temagi Tarr ja rääkis Steve'i lugu. Kui kuulad, siis kuuled, kuuled, stiivid kõnelemas oma kitarri kaudu. Vähemalt mina küll kuulan. Kaunilt öeldud, kas pole. Meie tänased kangelased on vennad, stiibylvei, Jemjoo alanud on. Helijälge ajas. Rahulikku pühapäeval vikerraadiost, mina olen Helgi Erilaid ja mina olen ikka Christopheri loid ja me otsustasime seekord, et mina räägin stiivist jääke. Christian vanemast vennast Simmist avalaul HCP oli vendade voonide aimselt ühiselt kaua mängivalt rämilistajal, mis ilmus septembris 1990 selle halbu meloodiaid Steveirey viimasteks stuudiosalvestust. Eks ta oli andmuga igatsenud koos vanema vennaga muusikat teha ja Simmi mõjul ta ju hakkaski kitarri mängima, hiljem ka laulma. Veel üks lugu vendade perekonna stiili plaadilt. Ootuseks headeks asjane muidugi tšemmi Essteevirey olid ju Texase poisid tollasel lähedal sündinud Jimmy 1951 ja Steve'i 54. Kust tuli neil seal kauboid ja kantrimuusikamaal nii suur bluusi armastus, mine võta kinni. Igatahes häda, et juba päris varases eas kuulasid vennad innuga bluusimehi Albert kingi, Haulin Wulffi. Õutis rassi ja eriti madi others. Ma Tivoders muidugi köitsid sellised põnevad kitarrihelid, andekaid voni, vendi, synni kinkis nooremale vennale oma kitarri ja kui uskumatuna see ka tundub, üliandekas Steve'i oli juba enne oma viieteistkümnendat eluaastat mitmes bändis mänginud. Peagi oli ta laval koos selliste nimekate pluusi meestega nagu paadiga ei laid ning Hopkins ning tema varase nooruse imetlusobjekt Albert King. Steve'i rei muusika juured olid pluusis rockis ja džässis. Tal oli hulk eeskujusid, kellelt õppida eriti mõjutanud Jimi Hendrix, kelle kohta ta öelnud. Oled kindel, kas ta mängis kitarri, mängis muusikat. 1978 andis Steve'i rei oma järjekordsele bändile uue nime. Võltschab Montree džässfestivali korraldaja. Ps kutsus nad festivalile esinema temas Steve'i rei on tõeline kalliskivi. Nii erakordne anne võib ette sattuda vaid üks kord elus. Festivalil esitatud laulude hulgas olid ka Steveirey enese kirjutatud lood nende seas järgmine. Maybraedendioi ta on mu uhkus ja rõõm ja nii ta rockis seal laval otsekui pöörane, meenutab keegi festivalil viibinud otsekui ei tea kust välja ilmunud Zorro tüüpi tegelane, uhke sirgete äärtega, kaabu peas, strato kaster puusadel kahel pool sama pöörased kaaslased, keda ta kutsus, lab õhtrabel. Need olid Tommy, Shannon ja Chris leitav. See bänd polnud teinud ühtki plaati. Neil polnud plaadilepingut, polnud isegi õiget nime. Pärast nende esinemist tahtis kogu festivalipublik teada, kes nad uustulnukad on. Juba järgmisel õhtul oli tabel Rabol kutsutud esinema Montree kasiinosse, kus rokiti koos läxomrauniga Ivo Linnat salvestusstuudios. Juba kutsus David Võuineid oma uuele stuudio plaadile. 1980 ilmus tabel Raboli esimene täispikk album Texas flaad. Arvustajad märkisid, et seep vaatan kitarri Pugi fännide unistus. Ja pole kahtlust, et noor Texase muusik on üks ajastu suurimaid kitarrivirtuoos. Roose. 84. aasta kevadel ilmus stiivi räienda Travli teine plaat. Kunstanud vever ei suutnud taluda seda ilma. Ja sellel leidub ka järgmine laul. Alati loominguline ja uut otsiv Steveiray katsetesse Raadil õige mitmete muusikutega ühes kitsas lõime loos kaasaga, vend Simmi. Arvustaja on leidnud, et mitmetes selle plaadilauludes on improviseeritud pealiini taustaks kindel tugev, trummeldab rütm. Nagu Kaiust kuuldud loos. Seda rütmi kuulsid õige pea Austraalia, Uus-Meremaa, Kariibi mere saared, Jaapan-Euroo. Kõik need maailmapaigad, kuhu stiivi reie lõbul travel oma tuuridel jõudsid. House'is rock n kui terve maja kogu hingest Rakipsis ära uksele koputajaid, astu kohe sisse, vähemalt esines väga palju, aga kontserdipubliku ebameeldivaks üllatuseks hakkasid nendes show'd Aja möödudes kohati segaseks kaootilise ekse kontrollimatuks Trallitamiseks muutuma. Tugev tööpinge oli kindlasti üks põhjus, kuid mitte peamine. Steveir ei tunnistanud kunagi, et ta hakkas juba kuueaastasena oma isa klaasist alkoholi maitsma möödudes üha rohkem ja sõltuvus oligi käes. Viski ja kokaiin kuulusid Steveirey ellu rohkem kui kümmekond aastat. 986. aasta Euroopa Touril kukkus Steveirey pärast üht kontserti kokku. Arst teatas, et kui ta niimoodi jätkab, jääb tal elada veel umbes kuu aega. Järgnes sõltuvus taastusravi Ühendriikides. Muide seejärel taas kokku sai, oli Steveirey üpris hirmul. Ta polnud ju seni päris kainelt muusikat teinudki. Õnneks ei olnud tema võrratu anne ja oskused kusagile kadunud. 89. aasta suvel ilmus Traveli uus album, inste. Samm astumine Steveirey ütles, lõpuks astun ma ühes taktis oma elu iseenda ja oma muusikaga. Ta oli 35 aastat vana. Ja plaat võitis Grammy auhinna. Esmaspäeval, 27. augustil 1990 esines Steveirey voon koos Eric Clapton ja tema bändiga Alpa kuurordis Wisconsinis. Pärast kontserdile. Kent, ihukaitsja ja piloot helikopterisse, mis pidinatsiga, kus viima. Me ei saa iial teada, miks helikopter varsti pärast õhkutõusmist vastu mäekülge põrkas ja alla kukkus. Kõik selles viibinud said silmapilkselt surma. Kui kurb, kui kahju ja kui ebaõiglane. Steve'i Raivo on sa just kuuldud, laul ilmus alles pärast tema surma Bostonsel plaadil Sky Eskraing, mille pani venna salvestustest kokku Šivool. Nagu paljud põhjaeestlased, kuulasin minagi kaheksakümnendatel aastatel päris palju soome raadio muusikasaateid. Stiibrivoonist räägiti seal tihti, tema muusikat hindasid Soomet raadio tiitšveid väga kõrgelt. Ajastul, mil vähesed noored muusikud valisid oma stiiliks, pluusid peetis stiilid oluliseks traditsioonide edasikandjaks, hakkasid vanad kuulsad bluusimehed vaikselt lavadelt lahkuma. Ja praegu sellele ajale tagasi mõeldes. Traditsioonide edasikandja, Steami Raivo on kahtlemata ka, oli paljud hilisemad muusikud on teda oma iidolile maininud, aga räägime nüüd vanemast vennast ka. Jimmy foon oli kaheksakümnendatel aastatel samuti päris tuntud muusik aga seda mitte sooloartistina. Juba 70.-te keskpaiku oli ta hakanudki kitarri mängima bändis nimega häblas Thunderbird. Nii kõlas laulja ja suupillivirtuoosi Kimmo Hudsoni juhitud Farlast standard aastal 1986 kitarril. Chemi püsis Kim Wilsoni kõrvale lahkudes bändist umbes siis, kui nad koos tiimiga selle ainsa ühise plaadi tegid, mille lugusid saate alguses kuulasime. Sadulas Thunderbird jätkas juba uute kitarr ristidega, nagu näiteks selleski saates kuuldud liug krabilaad. Ja õigupoolest jätkab kimbu ilmselt oma bändiga täna. Kas on mitte isegi korra Eestis esinemas käinud? Jeremy Hunt alustas üheksakümnendatel aastatel vaikselt soolokarjääri. Debüütplaat streinsblases, mis ilmus aastal 1994, on minu suur lemmik. Küllap panin Jimmy just sellele plaadile oma parimad aastate jooksul kirjutatud laulud näiteks selle vaimustava Rockiliku pluusi. See minu räägime temast veidi lähemalt ka ta sündis niisiis Texases Dallase lähedal aastal 1951. Huvitaval kombel nimetab ta täna oma lemmikmuusikaks just oma lapsepõlve 50.-te aastate muusikat, rütmi ja bluusi, rock n rolli ja ka kantrimuusikat, mida tema onud ise mängida armastasid. Loomulikult mängisid kõik trimmi onud ja tundub, et neid oli mitu. Kitarr ja trimmi sai ise ka loomulikult kitarri juba väikesena proovida. Onud küsisid Chimm, aga mis muusika sulle meeldib? Poiss vastas, mulle meeldib bluus. Onud olid hämmingus, mis see veel on? Ka kantrikuulsus World Travis, kelle laule voonide kodus pidevalt ette kanti mängist tegelikult pluusid. Kõik see on ju seesama nimetatagu stiili, kuidas tahes. Laulud räägivad ikka sellest, mis meeldib ja mis ei meeldi või mida tahetakse ja mida ei taheta. Kui Jimmy juba ise kitarri mängima õppis, olid tema lemmikud miibik, hing ning paadiga. Ja uskuge või mitte, aastal 2019 esineb Chemivoon koos 80 kolmeaastase paniga haige, peaaegu viimase elusoleva vanakooli bluudi legendiga. Veel üks tore lugu Jemivooni esimeselt sooloplaadilt. Ühes oma intervjuus on ta rääkinud, et muusikale plaate ta ise suurima rõõmuga kuulab on siinmail üpris tundmatu saksofonist. Šiin Ämmots, ämm on see lugu on väga omapärane. Ta veetis pea 10 aastat oma üsna lühikesest elust uimastite tõttu vanglas. Nädalavahetustel lubati ta välja, viidi stuudiosse ja seal ta siis mängis lindile oma parimad lood ja seejärel viidi vanglasse tagasi. Timmivoon ise lahkus kodunt juba 14 aastaselt. Ikka selleks, et bändiga liituda. Tee viis ta Texase muusikakeskuses oos teenisse Jaama kitarri jättis ta nii siis neli aastat nooremale Steve'ile. Noorena puutus kokku paljude legendaarsete muusikutega, näiteks oli ta kord Jimi Hendrixit bändi soojendajaks. Edasi tuli juba sadulas Tanrbeuts. Kõik selle bändi algusaegade liikmed olid aastani muusikud, kuulame Jimmyt veel. Seekord esitab ta laulu, mille autor on kuulus muusik, produtsent nail, raadios. Nii ta tunneb ennast nagu kuningas vool temalt on muidugi korduvalt küsitud, milline on tema pika karjääri tipphetk. Jimmy enda sõnul on ta kõige õnnelikum just praegu. Tal on vabadus mängida just seda muusikat, mida ta ise kõige enam soovib. Ei ole enam mingisugust plaadifirma poolset hiti survet nagu stander peatse päevil. Chemi on tihti tuurilt ja enda sõnul mängib kitarri absoluutselt iga päev on parajasti kontsert või mitte. Ja see muusika, mida Chemi hetkel suurima rõõmuga mängib, on vana pluus. Tema tänavu ilmunud uus kauamängiv sisaldabki, vanu bluusi laule, šimivoon oma isikupärases stiilis kuulajata toob. Kuigi ta ütleb, et ka enda kirjutatud laulude plaat olla peagi plaanis. Varsti seitsmekümneseks saav Šemivoone laps suurepärast elu. Ja kui talle ikka jälle venna kohta küsimusi esitatakse, pole Jimmyl selle vastu midagi, sest muusika elab edasi ja tööd tööd tuleb iga päev teha. Siin veel kord minu ja üks tema päris uus laul. Selline sai lugu bluusivendadest stiibi räiežimmivoonist. Siin veel üks laul nende ainsal tühisel plaadilt Sämile staajal.