Kuueteistkümnenda sajandi Saksamaa ajalooannaalidest on leitud viiteid ühe eriliseks liuglema libiseva kummalise rütmiga tantsu kohta. Prantsuse filosoof Michel demandaani märkmetes leidub 1580.-le ratastel Augsburgi nähtud tantsukirjeldus. Tantsijad olid teineteisele nii lähedal, et nende näod puutusid kokku. Missugune koletu jumalavallatus. 1750.-st aastast säilinud tsitaat laieria tirooli talupojad on leiutanud paaristantsu, millele antud nimeks valdser siis Vass. Noil aegadel tantsis kõrgeim klass vallidel minu ette, kuid viimastest tüdinenud aadlimehed hiilisid üha sagedamini teenia rahva pidudele. Seal toimuv oli hoopis huvitavam. Kõrgklassi leedid olnud alguses maruvihased, kuid avastanud õige pea hoopis uusi võimalusi. Ajaloolane riieldanud vini pall 18. sajandi lõpul köit tantsisid valssi kui hullud ja daamid said selles tantsus näidata oma ilu ja graatsiat ega tüdinud sellest kunagi. Pidigi minema, sest pildile astusid õige pea Straussid nii isa kui poeg Johann Straussi juunior. Valsikuningas. Klassikaline viini valss oli sündinud vähem pidulik valss ikka üks-kaks-kolm. Üks-kaks-kolm oli küll juba hoopis varem sündinud, et aegade jooksul vallisaalidest tänavatele jõuda, üle ilma liuelda, areneda, muutuda ja püsima jääda rokiajastu nii välja. Heli jälg jälgi ojas koerast. Helijälg ajas. Rahulikku pühapäeva vikerraadio Helgi Erilaid ja otsigem seekord lihtsalt huvi pärast valsirütme rokk ja popmuusikast ehk leiame mõne üllatusegi. Vanthri. Gold, mida mõni mees küll teeks, et saada teemante ja kulda. Muidugi oli see, ta on Vaidsi kare ja käriseb hääl juba seitsmendasse. Elu kümnendisse astunud Tom on üdini andekas muusik, laulja, helilooja ja filminäitleja. Tema otsiv ja katsetav, kohati eklektiline stiil koos selle Carrede häälega on muusikute seas hulganisti austajaid ja järgijaid kogunud kuid laiemas ringis teinekord ka hoopis teistsuguseid arvamusi tekitanud. Erilisus millessegi avalduks toob ju tavaliselt ikka ebakindlust ja võib isegi hirmutav alla. Õnneks ei lase erilise andega õnnistatud inimesed end sellest segada. Tom poisist on saanud kultusfiguur. Ta on kümneid heliplaate teinud täna kuuldud laule. Teemant ja kuld on pärit 1985. aasta plaadilt Raindox vihmakoerad. Tomi nooruse ajal innustasid teda muuhulgas ka Bob Dylani varased laulud ja nende hulgast polegi raske valsirütmi leida. Lombi elan, kirjutas selle laulu tuhanded 163. aasta septembris-oktoobris. Ta oli kuulanud palju iiri ja šoti ballaade ning otsustanud luua ülistuslaulu igavesti muutuvatele aegadele. Folkmuusikakogus tuure ja muidugi oli segaprotestil, sest põhjuseid protestimiseks oli küll ja küll ja elu muutus üha keerulisemaks. Novembris 1963 mõrvati Dallases Texases president John Kennedy. Järgmisel päeval oli Dylan kavatsenud alustada oma kontserte ikka selle sama lauluga Times või Chain sind ning rääkis ühes hilisemas intervjuus. Ma mõtlesin, et kuidas ma nüüd siis selle lauluga alustan. Publik hakkab mind kividega loopima. Aga ei hakanud, maad oli tabanud tohutu vapustust, kuid inimesed ikka plaksutasid mulle ka pärast seda laulu. Ma ei saanud tol hetkel millestki aru. Maailm tundus täiesti hullumeelsena naja, söör Bob, aegade muutudes on ju meie maailm veelgi hullumeelsemaks läinud. Aga valsi rütm püsib ka rokkmuusikas. Nii kõlab 2019. aasta septembris ilmunud väls mälestus Memorial leevenrabanharty tuliuuelt albumilt ma hõõrnie traagiline austusavaldus kolmele lahkunud sõbrale ühtlasi enda Wendre Bernhard ka möönnud, et püüdis selle lauluga auselt oma valust ja tunnetest rääkides oma armsamale meenutada, et meile kingitud lühikest aega tuleb hinnata, sest inimese side eluga võib vägagi habras olla. Wendre Bernhardi kohta veel seda, et on Texases sündinud Venetsueela süles kasvanud ja täis meie Oscaliforniasse elama asunud andekas laulja ja muusik kelle stiili on asjatundjad kirjeldanud kui Psy edeelilist, folki, alternatiivset folki ja folkrokki, kes eeskujudeks Axel Rose ehk kobaniemmik Chagerit ning kelle südamevalust Ararati laulus Memorial on varjundeid lõunat Goeline loost on Vaskennet piranud ja Leonard kõveni lauludes on valsi rütm teadagi kindlalt oma kohal. Tänast teemat see teos salu, aja siin. Leonard kõven üks ja ainus, tõeliselt kaunis meloodia ja tekst, mis on puhas poeesia. Midagi sellist saab sündida vaid siis, kui meistrid on ametis olnud. Testi puhul oligi neid kaks. Leonard kõven nimelt tõlkis selle laulu jaoks hispaania keelest ühe oma lemmikpoeedi Federico Garcia Lorca poeemi Pequenio Vals müüenes Väike-Viini valss. Kõvena on tunnistanud, et selle tõlkega nägi ta kokku 150 tundi vaeva, et ta ise sellega vähegi rahule jääks. Niisiis Viinis on 10 kaunist naist, 900 aknaga ballisaal puu, kuhu tuvid surema lendavad. Vaar, kus poisid on vaikinud, sest bluus mõistis, nad surma jagus, ripuvad värskelt korjatud pisaratest põimitud vannikud mõtlase valss, milles on brändi ja surma hingust vaid mõni kujundi killuke sellest päris vapustavast tekstist üksnes näitena. Pealegi mida suudab minu nõder sulg. Ots ilmus esmakordselt 1000 986 kõveni albumil põued in Yok, mille ta pühendas Federico Garcia Lorca-le. Muidugi valitses valss, ammugi rõõmsaid ja rahvarohkeid tantsupidusid, mitte Austrias ja Saksamaal. Prantsusmaa oli ju siinsamas kõrval riigipiirid, helisid kinni ei pea. Esmalt man Maatri vanadesse veskites sisustatud tantsusaalid levisid kiiresti, allin teagi üle terve maa ning armas akordionivalss elab siiani ka prantsuse rokilegendide uuemas loomingus. Käheda häälega, mis Renno õieti Renate Järv, Manuel Shang on Prantsusmaal vägagi hinnatud laulja ja näitleja kuid väljaspool kodumaad teda eriti ei tunta. Ja see ei olnud kaugeltki rõõmus väls, pigem vastupidi. Sest mida ta meile siin jutustab? Elu on kurb ja liiga lühike, ei jõua õieti õnnetugi olla. Päevad muudkui lähevad pöördud ringi ja oledki vana. Jõuab ikka olla küll nii õnnetu kui õnnelik ja palju muudki. Kõik üle 2016. aastal ilmunud plaadi nukraldoonil on kindel põhjus. See oli pühendatud Renno lahkunud isale vägagi tuntud prantsuse kirjanikule, oli Veežaanile. Aga ma ei saa siin mängimata jätta veel üht väikest prantsuse valssi kolmest väikesest noodist, mis tulevad sind kummitama. Kui meenutad ühte ammust suve ja tüdrukut, kes laulu imisedes mööda tänavat jalutas. Itaalias sündinud Ivo perekond kolis Prantsusmaale, kui poiss oli kaks aastat vana. Ta on meenutanud, et lapsena jäi ta õhtuti alati liiga kauaks õue mängima ja ema hüüdis teda tuppa. Ivo Manta. Või on see legend? Mine võta kinni. Igatahes Ivost üle ilma tuntud laulja ja filminäitleja, kelle lavanimi oli teadagi montaaž. Aga nüüd kiire, põige üle ookeani, kus kuumas Louisianas seisab pool kuulin New Orleans ning seal elavad Tihedate New Orleansi rütmide kõrval ka selliseid vahvad muusikastiilid, nagu käidi seal ja saideka neist sündinud valsirütmi tõid kaasa nüüd juba sajandite eest teisele poole ookeani rännanud prantsuse uusasukad. Siin grupp pakuid, saideka, Sholiblanud. Pagoid saideka ja järjekorras marjatšid, triibulised värvilised vees Davidson, Preirad tegutsesid Lääne-Mehhikos juba 18. Islandil ja tegutsevad edasi hoopis laiemal alal. Nende muusika tehaania ehk teeks meks arenes Kesk ja Lõuna-Texases. Aga meil on siin Elm pronksi, Mariatsid, õigemini Los Angeleses 2002. aastal loodud grupp pronkskes alustas õnneliku punk bändina, kuid teeb aeg-ajalt ootamatuid hüppeid, eks eks muusikasse ja nimetab end sel juhul marjatši. L pronks. Noh, need popi ja rokiklassika valsid tunduvad aina armastusest rääkivat ja muutuvad teinekord natuke nukraks. Kutsume söör tammi appi, Tandžeals, mida kõike tema oma ligi 60 aasta pikkusel muusikuteel teha poleks jõudnud. Hittsinglid, tele-show'd, lugematu hulk kontsert lõpututel, tuuridel, Pikride albumeid ja filme, filmide teema, lood kas või pöördhacaragi vaats New bussikat põhilaul samanimelises filmis. Selle kohta olevat Tom alguses arvanud, et temaga tehakse nalja. No mis laul see selline on? Ongi natuke naljakas laul ja valss pealekauba. Sööte on, sai selle filmilaulude eest muide Grammy auhinna. Ja edasi üks kaks, kolm, üks, kaks, kolm. Soo. Soo, soo, saldu. Aastreda. Leegiast. Mureida toa. Liiga elus Itaaliast võib selliseid leida Frankaga, Velli lavanimega. Frank maiko ongi tegelikult itaallane, kuid elab lapseeast peale Belgias. Liisi lähedal tuleb nii itaalia kui prantsuse keeles ning mõlemas riigis kõrgelt hinnatud popmuusik. Nii palju, kui olen kuulnud, tema laulud ongi tavaliselt natuke liiga ilusad ja armsalt vanamoodsad. Aga valsil pole moega midagi pistmist. Valsson traditsioon elab ja püsib nii Viini ballisaalides kui rokilavadel sobib igale poole ja on terves maailmas tuntud. Linnukuuske. No see oli suur põhjamaa mees, kareda hääle ja pikkade juustega habemik Joni Madsen, kes elab Taanimaal Faera saarel, teeb seal oma muusikat ja maalib oma pilte, et seal on tal ka oma galeri massens Malerier. Üks ioni suuri eeskujusid on van goog, see ütleb tema kunsti kohta juba mõndagi. Rokia folk, kui on tema stiilid muusikas, valssi tuleb ka ette. Ja seekordne teema ongi siis valss, rokiklassikas Niili Ancon, kahtlemata klassik. Aktse muusika jääb ikka ja alati. Kanadast pärit Californias elav nii Liang on ligi kuus aastakümmet rokkmuusikat käinud lauljal loonud, laulnud kitarri ja suupilli, mänginud tema grupid Halles, Springfield, Crosby, Stiles mässanud Jangi agreesifoos on rokiajaloos kohal, rääkimata Niilist enesest. Viimane elab küll Ühendriikides, kuid on ikka Kanada kodanik ära teeninud mitmeid oma kodumaa au, märg ning tunnustuse terves muusikat armastavaid maailmas. Valsse jätkuks meil siin ikka veel küll ja küll, aga nende aeg hakkab tena otsa saama. Ehk suutnud teid veenda, et aeg-ajalt tuntakse ka popi rokimaailmas ikka veel sellegi rütmi järele. Vajadust üle ilma tuntud on ka järgmise valsi esitaja. Selle kirglik stiil viitab ladina temperamendile. New York Citys sündinud Marco Antonio munis on muusikamaailmas hinnatud ja tuntud kui Hanssoni ladina salsa rütmi jaga tunnetest tulvil ballaadidel, laulik ja valsirütm tuleb ka temal kenasti välja.