Keset basseini seisval väikesel kunstlikul saarele. Kolm suurt valget päevavarju, plasttoolid ja käterätikud, kõige selle keskel istub laulja, stiilne must kübar, valge särk, mustad püksid, kitarr süles. Tema ümber basseinis teeb muusika taktis oma trikke valitult kaunite kujundujujate parvkart tõusevad veest käed, siis jalad ja nii edasi. Video on päris naljakas, julgelt eneseirooniline, niisiis vägagi prantslaslik. Nagu ka laulu nimi, elegants. Helieriline jälg jälgedel ajas. Helijälge ajas. Elegantset pühapäeva vikerraadio Helgi Erilaid ja seekord prantsuse rokkar alanbashong. Siin mõned tema nooruki, jah, lemmikud. Ja muidugi Elvis Presley, kellest sai noore alani nagu lugematute teiste Karites suurim eeskuju, kui emane laule raadiost kuulsin, tundsin end esimest korda elus õnnelikuna, on muusik hiljem meenutanud. Enne kui sellised olnud 1957. aastal Pariisis sündinud lämbažungi varasesse teismeikka jõudsid, oli ta läbi elanud üksildase poisipõlve oma võõrasisa vanemate juures Strasbury lähedal. Viimased ei osanud isegi prantsuse keelt, et lähen oli kindel, et temast saab rokkmuusik. Kuid tee selle lohutuse täitumiseni oli raske ja konarlik. Ta proovis erinevate bändidega ilmus mitu singlit, isegi üks album, kuid edu ja tähelepanu ei tulnud. Kuni aastani 1980. A käbi ei tohiks mind ööseks mere äärde üksi jätta. Nonii lõpuks oli see sündinud, lõpuks oli läänel ehtne hitt, mis kõlas üle kogu Prantsusmaa raadios ja televisioonis, päeval öösel. Alan oli juba 33 aastat vana, 14 aastat laule loonud ja esitanud. Ühes oma hilisemas intervjuus ütles ta, et selline äkiline edu pärast nii pikki katsetusi oli liiga ootamatu ja ajasta hämmingusse ja segadusse. Ometi just seda oli talle vaja, oli vaja üht ainsat hitti, oli vaja ilmuda teleekraanile kogu oma vapustava filmitähe välimusega pikk sale mustad lokid. Ale nägi tõesti võrratu välja. Algus oli tehtud, ühe hooga tuli peagi järgmine hitt. Väärti endalamuur armastuse keeris 1981 juba väga Rockilikule albumil pitsa ja just seesama lugu avas lämbashoonile ka Pariisi kuulsa kontserthalli olümpiauksed olümpiale. Lavale pääsevad teadega ainult tõelised tähed, nagu näiteks söör, teenis vur kellega. Alan 82. aastal koostööd tegi sörs on siinkohal meenutamist väärt. Mar elu tuleb mängu ja kui ta tantsib On see üks nauditav pilt. Marylou puhkab lume all. Arvatakse, et siin võib peituda viidemeri lugu tegelasega koomiksite sarjale, mis äkki ilmumast lakkas. Oleks muidugi hoopis huvitavam, kui tegelikult olekski olemas olnud keegi salapärane. Määri luu. Kes kandis Lewise teksaseid ning tõi nendega laulu teksti loojale meelde, Lewis? Võrreluriidia Rolling Stones sellisest mari luust laulsid nii söötš kui Alan oma loos variatsioonid Mari-luuteemadel kuulakem täna Alenbashungi variatsioone. Kaheksakümnendad möödusid Alan Roshungi jaoks vahelduva eduga. Ilmus hulk singleid, mis ta ikka ja jälle esile tõstsid. Mõni sellel kümnendil avaldatud plaat meeldis jälle hoopis vähem tähelepanu. Seda viimast ei saa küll öelda 1986. aastal ilmunud albumi üle Rio Grande kohta, millel leidub ka selline lugu. Tore, tugev rütm, mille taustal kõlab armas. Rull rock n roll'i rallitus. Videol hüppab Nad kelt juba liikuma hakkavasse rongi. Sellisesse rangimis võisid sõita Ta mööda Põhja-Ameerika tohutuid asustamata avarusi. Umbes noil aegadel, kui raudteede ühendriikidesse jõudsid, lähen, hüppab niisiis viimase vaguni lahtisele platvormile, võtab kitarri ja laulab. Rongist, ujuvad mööda lagedat heledad liiva ja kivikõrbed oma küngaste muinasjutt tuliste mägede ja madalate rohu puhmadega. Võiks arvata, et Rio Grande äärne maastik. Üheksakümnendatel pöördus Alenbashong tagasi akustilisema helipildi juurde millest ta eelmisel sündisaatorite ja kõiksugu helimasinate kümnendil peaaegu loobuna Dali. Tema järgmine kuulus album Joseph iin 1991 salvestati osaliselt meensises koos Ühendriikide muusikutega. Memphis oli laeni juba noorpõlves võlunud ajast, mil ta Ameerika raadiojaamadest bluusi ja rock n roll'i kuulas. Finiplaadilt on asjatundjad leidnud rokkmuusika jaoks pisut ootamatuid kooslusi, bluusi, kantrikeelpilliorkester ja muidugi prantsuse keel ning bashoungi vaimustav hääl. Memphises handendi stuudios salvestatud plaadil teeb Ühendriikide muusikute seas kaasaga Louisianast pärit slaidkitarrivirtuoos soni Landrew. Aga ma ei saa kirjeldamata, jättes inglina-Prantsusmaal üpris kõrgele tabeli kohale jõudnud loo Joseph rin videot. Prantslased oskavad neid nii elegantselt teha. Valgustatud tsirkuseareeni keskel rokivad oma kitarridega seljad vastakuti. Sädelev punases, pisut härjavõitlejat meenutamas ülikonnas Alan ja tema partner noorde Musta spitsis. Areeni servas kihutab ringi ja ringi ja ringi lumivalge hobune. Seoses siin ma julgen, José friin, olen petturite kuningas olema muusa ja tee kaunid hetked, kestaksid need teksti tõlked. Vassongi peamine tekstide autor oli tol ajal saanhock ja isegi asjatundjad on väitnud, et tema tekstid olid ülikeerulised ja segasevõitu. Teinekord ei saanud vist isegi aru, mida ta öelda tahtis. Nii et pigem kuuleme laule, need on seda väärt ka ilma tõlketa. Plaadil leidub. Ka USA rokiklassikat lisaks kena intiimselt kõlav bluus. Alan pažol oli ligi 45 aastat vana, kui ilmus album Hosensuse friin. Tema maasikamuutus aastate jooksul üha mitmekülgsemaks. Talle meeldis otsida ja katsetada. 93. aastal asus ta Brüsselis oma järgmist plaati salvestama. Sellele kogunes palju erinevaid, kes stiile ja appi tuli ka mitmeid tuntud välismuusikuid, nende seas taas Karlssoni Läändreff. Plaat ilmus 1994 nimeks Chatestan ja sellelt tõusis esile too järgmine laul. Minu väikeettevõte. Tore on teada, et toosama laulu Innustas filmirežissöör Pier soli veed laastama samanimelise komöödia maabeti enda PRIZ. Alambashong jõudis väga palju teha, seda enam, et edu ja kuulsus jõudsid temani alles siis, kui ta oli juba üle 30. Piisas, aga ma esimese kas ingliga teleekraanile jõudmisest, tuletagem meelde, singel oli käbi, käbi kui maailm Alani jaoks avanes ka filmimaailm. Kaheksakümnendatel tegid kaasa kahes filmis, üheksakümnendatel juba kuues ja kokku sai neid 20. Oleks olnud ka lõpmata kahju, kui temasugune filmitähe välimusega mees polekski suurele ekraanile jõudnud. Bashungi jõudis palju, ta oli tuntud ja hinnatud muusik just prantsusekeelsetes riikides, Belgias, Šveitsis ja Kanadas, kus ta aeg-ajalt esinemistuuridel käis inglise keeles. Ta ei laulnud 90.-te lõpus ja uue aastatuhande algus mööduski tema jaoks peaasjalikult tuuridel. 2003 oli ta tagasi Pariisis, andis siin kümneid kontsert ja ilmselt nautis sellist liikuvat sündmusterohket elu eelistades publiku ees esinemist salvestusstuudiote vaiksele pingele. 2008. aastal oli ta ka siiski taas stuudios. Tõde ikka olla, et ta ei näe. Tsiteerides arvustajad alambashoungi viimane poeetiline ballaad, milles ta annab meile tumeda inimlikkusega üle oma igatsused, soovid ja kahetsuse. Sest midagi oli vahepeal muutunud. Aastal 2007 selgus, et läänele oli kopsuvähk. Pisut hilisemas Reviews andis teada. Mul oli kaks võimalust jääda koju, mitte midagi tegema või kogu allesjäänud jõuga edasi lasta publikut. Armastus, mida ma kontsertidel tajusin, andis mulle tunde, et võidan igasuguse haiguse. See armastus oli nii tugev, et suutsin endale öelda. Ma olen surematu. Niisiis alustes olen oma 12. stuudioalbumi lööb, et rool, bensiinisinine salvestamist. Ja ka kõveni Susan on Bashungi bensiinisinisel albumil nagu ka järgmine laul. Ta ütleb mulle samu sõnu. Sa nägid välja nagu katkine ingel, midagi pole järel peale kurbuse kagualbumi nukker toon. Ani mõistetav. 2009. aastal võitis lämbashon ameti veel kolm prantsuse muusikat auhinda aasta parim meesartist, parim album, toosama lööbed all ning aasta parim esinemistuur. Kokku sai ta selliseid auhindu 11. Jaanuaris anti talle üle ka prantsuse auleegioni orden. Kuid publiku armastus ei muutnud teda surematuks. Allen lahkus märtsis 2009 61 aastasena Prantsusmaa peaminister Franz Sophie joonites. Me mäletame teda prantsuse šansoone härrasmehest rokkarina lämbažongi matusetalitust, kus toimus Pariisi vanimas kirikus sõrman depress ja ta maeti Berlošeesi kuulsuste kalmistule, kus puhkab ju ka meie Eduard Wiiralt.