Kui raskejalgne naine on sügis, tujukas kordan ta tuhm Rade kord mornilt kujukas. Ta vilu vihmakeeris ja tige tuulehoog, kõik raputavad läbi, puud painduvad, kui loog. Kord tõmbub enesesse, kord tuleb kallale, on poolikult riides, jääb patsid, vallale on enesega riius ja teistel ristiks vaid. Ja meelest minna lasknud on suveunelmaid.