Tere kiire saates räägime täna ühest kollist ja see koll on keelereeglikoll. Minu nimi on Piret Kriivan ja minu saatekaaslane on Tallinna Ülikooli keeleteadlane Peep Nemvalts. Tere. Tere. Ma vaatasin sõnaveebist järele, mis või kes on koll, see on ebamäärane, pahatahtlik vaim, tont paharet, näitelaused on last hirmutati kolliga. Laps kardab kolle kolli tegema, kollitama, kollinna hirmutama. Näitelauseks võiks öelda näiteks, et Tootskollitas Tondina. Üldine hoiak meil kipub olema, et keelereegel on üks hirmus koll mis on nii hirmus, et seda tuleb karta. Mis keelereegel on tegelikult? Noh, võib-olla tõesti, et paljude jaoks kollimaadi tuleb võimalikult kaugele hoida. Aga mis keelereegel muud on kui üldistus keelenähtustest, mis keeles on kõige levinumad ja ja ükski reegel tuleks kohe rõhutada, ei ole absoluutne, et see kõik on omavahel vastastikuses toimes ja, ja reeglit. Tal on oma üleminekualad mida tihti märgitakse eranditena. Jaa, erandid tulevadki sellest, et tegelikult, et keelt ei saa reeglistada niisuguste jäikade piiridega või jäikade lahtritena sellepärast ongi reegli olemas ikkagi mingi keskse keelenähtuse sõnastame näha sellele tähelepanu juhtimine. Keelereeglid muutuvad, arenevad, aga kas, kas see on niisugune olukord ka võimalik, et keelereeglid kaovad ära? No kõik on võimalik. Siin muidugi tuleb lähtuda kõigepealt ka sellest, et kas ja kuidas keel muutub. See on muutunud isa juba niisuguseks justkui aktsioomikse. Et keel muutub. Aga kui järele mõelda, kas keel iseenesest ikkagi muutub, keel ei ole ju ürgmets, mis ilma inimese puutumata kujuneb, areneb sünniga, sureb vaid keel muutub, ainult et sedavõrd, mil määral keele kõnelejad keele kasutajad seda keelt muudavad. Ja see on juba natukene teine asi. Tihti tundub mulle, et et kui ei teata Ta ei mäletata manda keele reeglite, ütleme siis, tehakse midagi omamoodi, öeldakse, kirjutatakse teisiti. Kui keelereegel peaks määrama, siis öeldakse, et aga keel muutub niikuinii. Mõtlemata sellele, et keel iseenesest ei muutu hetkele, kõnelejad muudavad seda. Et reeglid on küll vajalikud keeleõppes ja keelekorralduses on niisugused kesksed märgid või majakad, kui soovite, mille järgi orienteeruda. Aga need ei tohiks absolutiseerida. Hiljuti oli ühe kohtulingvisti artikkel meedias, kus ta minu meelest sisuliselt vastandas nagu keelereeglid ja keele kujundlikkuse ja värvikusel. Samal ajal tõi näiteks, et õigesti ja õieti, et ma sain tema artiklist aru, et see ei ole nii üldse tähtis, aga samal ajal minu meelest on see ka keelerit, kus, kui tehakse vahet sõnade õigesti, õieti tähendab. Kahtlemata on see rikkus ja see võimaldab ju tähendusi eristada ja muidugi selles suhtes saab vastu väita, et konteksti abil selgub ka ebatäpselt kasutatud sõna täpsem tähendus tihtilugu sugugi mitte alati, nii et ei ole sugugi halb tunda. Sõnade hädad said tähendusi ja neid sõnu vastavalt kasutada. See ei loe ainult rikastab keelt. Poolest reegleid ja keelerikkuse ei ole kuidagi vastuolus omavahel. Et ühesõnaga, me ei peaks häbenema, kui me teame keelereegleid ja samal ajal me ei peaks teiste kohal näpuga viibutama. Jah, see, seda võib öelda niisuguse vaba omavahelise inimeste omavahelise vaba suhtluse kohta. Natukene teine asi on muidugi avalik keelekasutus. On siin väga hea meelde tuletada, et tõesti, see on olemas keeleseadus. Keeleseaduse esimene paragrahv sõnastab seaduse eesmärgi. See eesmärk on arendada, säilitada ja kaitsta eesti keelt ning tagada eesti keele kasutamine peamise suhtluskeelena kõikides avaliku elu valdkondades. Et kui me räägime avalikust elust, olgu siis tahad ja, ja telekeelekasutusest, kohtukeelekasutusest riigikogu keelekasutusest, näiteks poliitikute keelekasutusest laiemalt, siis kõik see on ju avalik keelekasutus. Kuigi ka need päris täpselt vaadata sellesama keeleseaduse paragrahviga üks, mis sätestab seaduse reguleerimisala. Sest seal on niisugune huvitav piirang, et eraõiguslike juriidiliste isikute ja füüsiliste isikute keelekasutust reguleeritakse, kui see on õigustatud põhiõigustega kaitseks või avalikes huvides peaks siis küsima, mis nad avalikud huvid on? Sama paragrahvi kaks, lõige kaks keeleseaduses jätkaga avalikud huvid käesoleva seaduse tähenduses on ühiskonna turvalisus, avalik kord, avalik haldus, haridus, tervishoid, tarbijakaitse- ja tööohutus. Niisugune loetelu on sinna pandud. Kui kaal, avalik haldus- ja haridus, tervishoid seal sees, siis ju ka hõlmab üsna suure osa ühiskonnast ja avalikust keelekasutusest, nii et et võib-olla siin avalikud huvid ja avalik keelekasutus selle seaduse mõttest päris täpselt. Aga siiski enam-vähem. Et ei maksa võib-olla sõpruskonnas ja kereringis tõesti näppu viibutada, kui kellegi arvates ei peaks päris nii ütlema. Küllaga on mõnikord vaja meelde tuletada avalikult keelt kasutajatele kuidas täpselt ja normikohaselt väljendada, sest et see ju on kõikide huvides, et kõik saaksid ühtemoodi aru, mida mõeldakse. Mul tuleb siinkohal meelde, et ma pean nüüd tunnistama üles Tallinna Ülikoolis ma paari asja selgeks ei saanud, aga see näpuviibutamine, mul on sellest siiski kasu olnud, ma mäletan seda, et minu pinginaaberkooli ajal tegi mulle selgeks, mis on pärast ja peale, sest temal oli see väga hästi selge. Siis kui ma ise olin õpetaja, siis ma sain selgeks üksteise ja teineteise vahe. Ja nüüd mul tütar hoolitsenud selle eest, et ma teeks õigesti. Vahel vahet ja nii et ikka pole kadunud veel, eks ole. Aga lärime siis ikkagi tänases saates natukene tähte ka avalikus keelekasutuses, mis on silma jäänud, mis, mis võiks olla teistmoodi. No seal on päris palju niisuguseid moehaigusi ja ja taude, mis levivad. Üks, mis kohe silma torkab, näiteks sõnavara puhul, on see kõrva torkab on see, et ülemäära palju kasutatakse võõrsõnu taipamata, et personal ei pruugi olla igas keeles sugugi mitte ühesugune tähendus. Täna näiteks lugesin päevalehest niisugust tuntud ajakirjaniku kirjutatud lõiku. See räägib sellest, et Perlingu ametiaeg peaprokurörina lõpeb 31. oktoobril. Poliitikakoridorides on toimuma hakkava üle hulgaliselt spekulatsioone. Alustame vähem, tõenäolisemalt. Nimelt spekuleeritakse, et valitsus paneb peaprokurör küsimuse hääletusele. No mis on spekulatsioon ja miks spekuleeritakse Eesti ääres? Tõenäoliselt saab seda kavatsetud tähendust edasi anda sõnadega oletama arvama oletus et ei ole põhjust kasutada tõenäoliselt jälle inglise keele mõjul seda spekulatsiooni spekuleerima. Siis väga levinud on jällegi inglise keelest üle võetud sõna moderaator, üks ainukene tähendus köögi moderaator inglise keeles on mitmetähenduslik sõna nagu igas keeles, paljud sõnad on mitmetähenduslikud. Aga millegipärast on sealt totsis elase väitlusjuhi või arutelujuhi tähendus ja arvatakse, et see on siis peab tingimata moderaator olema. Kui võiks sama hästi olla eestikeelsena, väitlusjuht oli arutelu, nagu annaks ka arvamusfestival Elaleja ei ületa, oli vähem soliidne ja või siis niisugune sõna, mis juba aastakümneid on kasutusel, aga mille asemel Sakk täpsemalt kasutada mõnda teist võõrsõna või omasõnana näiteks sõna konkurss on konkurss mõistes ja tihti seal võistles, tahetakse mingit suurt hoonet kuhugi saada, siis kuulutatakse välja arhitektuuri konkursi võistlusarhitektid ise singel enamasti kasutanud võistlust, aga aga paljud ajakirjanikud ja saatejuhid näiteks kasutavad ikkagi konkurssi, isegi kui nende kõnelus partnerist, arhitekt, võistlusest ja nii edasi. Ja tihti kasutatakse konkurssi selles tähenduses, kus täpsem võõrsõnana hoopiski konkurents, võtke näiteks igal suvel hulk kooli lõpetanuid pürib ülikoolidesse ja, ja ühele kohale on rohkem soovijaid. Kui üks, siis nende vahel tekib konkurents. Ei ole ajaladi põhjust konkurseks nimetav. Või siis jällegi väga levinud viimasel ajal on sona kontekst mida kasutatakse kõikvõimalikel võimatutel juhtudel näiteks seose või olude või muu niisuguse tähenduses. Räägitakse, et laulukoori kontekstis on asi nii või naa midagi, mis on laulukaarega seotud ilmselt, aga kas ja kui palju seal kontekst, kontekst võiks jääda ikkagi kaasteksti tähendusest ta seal. Ja niisuguseid sõnu on, on ta isegi siin saates ja sega peale pärast vahekorrast sellega, nagu ka paljude teiste sõnadega, sealhulgas mõne sõnaga niisugune huvitav lugu, et et meie keelekorraldajad ei korralda keelt sugugi järjepidevalt ja, ja ühtselt, nii nagu see teoorias peaks olema. Omaaegne tuntud keelekorraldaja Rein Kull on näiteks öelnud, et keelekorraldus on järjepidev ja kavakindel kirjakeele seadmine, soolamine, arendamine, teadlik soovitavas suunas mõjutamine. Kuidas on kokku pandud õigekeelsussõnaraamatut mis on tegelik keelekorralduse seis, meil siis seda kavakindlust ja järjepidevust on väga raske näha, seal. Et mingisugune reegel või norm, antakse vabakssugune väga levinud mõttekäik, et midagi antakse vabaks, mida see sisuliselt tähendab. Et kui peale ja pärast tähenduse erinevust enam ei peeta oluliseks, antakse vabaks nii-öelda, et et käega, kas sõna peale võib kasutada ajalises pärast tähenduses et võivad tähistada ühte ja sedasama. Siis ühtpidi on see jah, keelereegli senise keele reegli muutmine nii-öelda vabaks laskmine. On keelekaasajastamine, kuna ei tehta enam tingimata vahet kahesõnade tähendusel. Samamoodi on ka näiteks siis, kui ilmus 2013. aasta õigekeelsussõnaraamat mis peaks siis teooria järgi andma ühtseid soovitusi keelekorralduslikult. Siis kirjutas peatoimetaja Maire Raadik ajakirjas õiguskeel ühe artikli, mis hiljem avaldati samal kujul ka kogumikus Keelenõuanne ravitab viies. Et mis on sisu USA-s siis aastal 2013 ja, ja need muudatused on need jäänud sisse kuni viimase asjani, seal näiteks oli siis tegusõnade verbide pööramise koha pealt. Ütleks niisugune väide, et verbide vaagima rauguma, hauduma ja kudema puhul on keeruliste laadivahelduslikke vormide vaen näoun Haun kael kõrval lühendatud, lihtsamaid astmevahelduslikke vorme, vaaginud laugul haudunud kuden Neugul. Kas vahel või vaagen Haun või haudun, koen või kudel mõlemad on siis reeglikohased või normirahasid. Aga kuidagi ei selgu, et millise järjekindla põhimõtte alusel seda otsust siis on veendud või miks sedasama võimalust ei ole antud täpselt samasuguse häälikkoostisega verbide saagima põdema oli täiesti niisuguste puhul saagini põdenud siis ka nõela, just et kui, kui on järjekindlus siis võiks olla järjekindlalt ühtemoodi siis vastupidine. Ja mis on veel imelikum, on see, et on siis siis võõrsõnade tähendust nii-öelda vabaks lastud. Ja, ja siin on siis Maire Raadik kirjutanud, et Sarakasutuse asjus on keeletoimkond teinud ühe eraldi otsuse sõnade peale ja pärast kohta siis need sabaks lasta ja ühe protokollilise soovituse sõna kompetents, jaga sõna tolerants kohta. Seda protokolli ei ole kuskil näha olnud, kuigi emakeele seltsi keeletoimkonna protokollid on muidugi emakeele seltsi veebis näha ja igaüks saab neil lugeda nii, et tegu on mingisugusel salaprotokolliga selle kohta, siis on siis ei peatoimetaja kirjutanud mesi uuendusi tutvustades sõnad, kompetents ja tolerants, avad õigekeelsussõnaraamatus 2013 senisest laiema sisu. Kompetents on võimkond, võimupädevus kui ka uue tähenduse asjatundlikkus pädevus, mis seni oli teatavasti sõnast tuletatule kompetentsus. Nagu öeldakse seal siis ka tolerantsi kohta, et see on lubatav hälve, tehnikaterminina kui ka uue tähendusena tolerantsus, nii et ei tehta enam enam vahet sellel. Ja eriti huvitav on muidugi see põhjendus, et muudatuse taga on tugev surve, tegeliku keelekasutuse, cool ning toimkonna ja osi soovitused ongi olles vastutulek neile, kes senist normingut omandada pole suutnud või soovinud. Siis jätkab Maire Raadik, need aga, kes sõnade peale ja pärast kompetents ja kompetentsus vahe endale selgeks teinud, midagi sellest ka edaspidi julgesti kinni väljendus, saab üksnes täpsem ja vaheldusrikkam. Et kui taotleda täpsuste vaheldus, kas siis tekib jällegi küsimus, et miks siis õigekeelsussõnaraamatus, mis on eesti kirjakeelenormi allikas miks sellest siis peaks seda tähendust nii-öelda kinni mätsima või ära ka, et oma ja ja vastu tulema nendele, kes ei soovi või ei suuda keele rikkust endale selgeks teha. Nii et niisugust keelel korraldusel eeldatavat keele soovituste ühtsust on paljudel juhtudel väga raske näha. Õigekeelsussõnaraamatus. Kui mõelda, nagu äsja oli juttu aeglast verbi vahelduse verbi tüvevahelduse muutmisest, et seal on antud mitu võimalust. Aga see ei ole järjekindel, kõiki ühesuguste sõnade roosisama paigaldada ta kompetentsi ja tolerantsi taoliste võõrsõnade kohta, et näiteks intelligent tsi ei soovita sest seal raamatus kasutada ka intelligentsuse tähenduses. Et kui juba tolerants võib-olla tolerantsuse tähenduses järjekindluse huvides peaks ütlema ka, et intelligentsi võib kasutada mõlemas tähenduses. Või veel lähemal sellele kompetentsile. Ebakompetentsuse asemel võis soovita ebakompetentsi. Nii et kuigi need ei maksa aru saada sellest kirjeldusest, nii et ostja ei saa üldse usaldada, aga kassi nagu ka iga teist allikat, et tuleb vaadata kriitilise pilguga ja mõelda sellele ja eriti need, kes avalikult keelt kasutavad, et nende keelekasutus oleks võimalikult rikas ja mitmekesine ja täpne ja, ja vähemalt need inimesed, kes avalikult keelt kasutavad see on tore talulised tähenduserinevused selgeks teha. Lihtne, ja nauditav neile, kes juttu või kirja vastu võtavad. Täpselt nii, kui me võiksime siiski reeglitest esimese asjana ikkagi kinni pidada ja siis vaadata, kuidas eranditega on. Aga kas keeles on ka niimoodi, et erandist võiks kinni pidada? Et erandid on tegelikult niisugused, kahe reegli kokkupõrkealal või üleminekutsoonist tekivad kerele nähtused mida on raske painutada kas ühe või teise keele alla, aga, aga mis siiski selguse huvides on keeles ajalikud. Ma näiteks üsna levinud on sedalaadi sõnade nagu kõne ja pere laenamisel jätta ära osastava käände tee. Et öeldakse, et kuulasin seda kõne, selle asemel, et ta kuulasin seda kõnet. Imetleme nende tubli pere, selle asemel, et ta Nende tublit peret. Et mõnes mõttes võib öelda, et siinse osastava käände eristamine tee tunnuse abil on erandlik Esimese vältelise kahesilbilise sõna puhul. Aga tegelikult, kui vaadata täiesti tee, siis laiemalt üldistada siis ei olegi erand. Et kui näiteks Eestis eristatakse üldse kokku kolmekümmet kuut tantsuna tüüpi siis nendest seitsmeteistkümnes käändsõna sööbis ongi ainsuse osastava tunnust tee alguses tugev või nõrk tee. Et üle poolte tüüpidest, kui sinna juurde panna veel need 10 tüüpi, milles osastav kääne eristub armastavast ja nimelt tavast astmevaheldusrikkalt eripärase tüvedatu näiteks kurba osastav kääne tarka kaela siis on selge, et osastav kääne reeglipäraselt eristub omastavast käändest ja nimetavas käändes tuvad erandlikuks hoopiski need tüübid, kus, kus, kas omastav ja osastav ühesugused veel ära erandlikumaks need, kus kolm käänet nimetav tav omastav ja osastav on ühesugused, nagu näiteks ema, ema ema. Nii et ka selle üle saab arutleda, mis sõideti ära mis tasandil keelt vaadata. Pilti vaadates või kõrgemalt või kaugemalt vaadates kõnet ja peret ei olegi erand. Jah, see on täiesti loomulik püüd eristada osastavat käänet selgelt teistest muudel juhtudel sarnastest käänetest omastavast aitaks. Ja samamoodi kipub paljudel juhtudel eriti kirjas, aga, aga olen märganud ka, et häälduses ka raadiouudistest paljudel juhtudel ei erista Ta enam lik lõpuliste tõest Igaa lõpuliste sõnade omastavat-osastavat, et omastav näiteks õnnelike perede õnnelik ja teises vältes kirja sellega ja õnnelike pere siis osastav kolmandas vältes, õnnelik käekirjas kahe käega kirjutatakse osastava asemel ka tihti ühe käega ja hääldatakse nõrgalt justkui teise vältalisena. Ja alati ei aita ka lause seos, kontekst aru saada kas siis ikkagi all mõeldud osastavat käänet või midagi muud. Et oluline on püüda võimalikult selgelt sõnavorme eristada ja sealt edasi, siis saab rääkida ka sõnavormide täpsest kasutusest lauses. See mõjutab väga oluliselt ka lauseehitust. Ühe kuulajakiri puudutab ka osastavat käänet ja i mitmust, tegelikult täpsemalt nimelt väitis ta, et i-mitmus hakkab ära kaduma. Ja ise panin ka tähele, et hommikul loeti värskeid lehtesid mitte enam värskeid lehti. Nojah, see ei ole päris kindel, kas ta ära hakkab kaduma, aga aga võib-olla väheneb valest. Mõnel juhul lähi- mitmuse tarvitus. Tegelikult ju on mõlemad võimalikud, aga, aga ei ole tõesti põhjust ära kaotada. Jällegi keelerikkuse vaheldusrikkuse nimel. Võiks ju tunda kõiki võimalikke keelevorme ja neid ka vaheldusrikkalt kasutada. See on nii kummaline, et suuresti liigub keel lõhenemise suunas aga siis järsku mõned vormid võetakse hoopis meelsamini pikemalt. Kasutusele, ja eks see võib ka olla teinekord niisugune vastukaal. Et mõnel juhul tundub, et läheb liiga lühikeseks, lühike ei suuda Meristada vajalikku vähendust võib-olla. Ja siis läheb pikemaks. Nüüd tingimata selle mitmuse osastava kohta, aga aga paljudel juhtudel võib nii olla. Aga mis veel osastava käändega meelde tuleb, on see, et eesti keelele on omane, et harv sõnadega seoses kasutatakse tõesti öeldes nimisõna ainsuse osastavat kolm inimest neli õpilast ja nii edasi, aga nüüd olen märganud. Ta on üha rohkem ka selle vastu eksitud. Näiteks on olnud niisuguseid seoseid, kuulume OSCD riikide kolme kiirema hariduskulude kasvuga riikide hulka. Kolmeriikide hulka kolme riigi hulka peaks olema eesti keeles loomulikult. Ja mis arvude arv sõnadega seoses välja tulevad? Ei eristata enam, mis seal arv ja mis on number. Tahaks mingitest majanduskasvunumbritest näiteks öeldes, et majanduskasv tuleb 2,5 protsenti. Aga 2,5 protsenti on protsent, arv, mis esitatakse numbriga kaks ja viis vahel kama. Et number on harva väljendamiseks vajalik tähiskõnes või kirjas. Et rääkida arvu asemel numbritest, on umbes sama hea nagu rääkida sõna asemel tähtedest häälikutestut. Mõeldes salatähenduse peale Nende tähtede tähendus, nende häälikute tähendust. Kas lauseehitus ka muutub? Lauseehitus muutub ka seal kuivõrd mil määral inimesed keelt kasutades 100 muudavad ja ja kindlasti on siin muutusi näha ja mõned on juba kavasemad. Mõned on. Ja lauseehituses mängib palju kaasa kindlasti ka sõnavormi valik, milles Trasiaali juttu. See, kuidas sõnavormid omavahel seostuvad ja tähendusliku täpsematega lause moodustavad siin vaikselt räbala juhtida näiteks sõnade enamus ja enamik kasutamisele lauses see kulub küll ära, tulid väga-väga levinud on niisugused kasutusviisid sõna- elamus just nagu oleks muutumatu sõna, ei saagi käänata. Enamus ilmselgelt on käändsõna nimisõna, aga ometi on kuulda ja näha lauset nagu enamus inimesed ei kasuta enamus asju, mida nad kohvrisse pakivad. Enamus maakondades on korterite pakkumishinnad langenud, ometi peaks sõna elamus käänama, kui seda kasutatakse enamikul tähenduses, siis tõesti, niisugusel juhul nagu siin oli enamus inimesed, siis peaks käänama enamus inimesi, et enamus nimetavas käändes ja inimesi osastavas käändes. Aga kui on näiteks kohakäänded, muud käänded, enamus maakondades siis jällegi kui seda sõna elamus kasutada enamiku tähenduses siis Peaks olema enamuses maakondades. Nimisõnana enamus käendab aga tegelikult kõige tähtsam oleks ju eristada ka elamust ja enamiku mõelda täpselt, et enamus tähistab arvulist ülekaalu. Ja enamik tähistab suuremat osa. Keda enamikust inimestest, kes teevad nii või naa või ei tee nii ja naa enamikust maakondadest küll aga on omal kohal näiteks küsimus, kas eestlased jäävad Eestis elamusse ka kolme inimpõlve pärast. Kui need tollasele enamiku juurde siis eriti sellega seoses, aga vastupidiselt äsja räägitud osa näidetele ka enamuse puhul mõnikord kiputakse jällegi ühildumisega liialdama. Näiteks lause, nagu enamikel juhtudel on nõutav eesti keele oskuse B2 tase. Enamikel juhtudel, kui enamik on suurem osa, siis seda ei saa olla mitu, ei saa olla enamik jälle mitmuses vaid loogiline, loomulik, tähenduslik, sääres on enamikul juhtudel riideid küll käändes, aga mittearus. Huvitav, kas matemaatikat jagavad inimesed jagaksid selle paremini ära? Võimalik võimalik. Kõik võiks vähemalt sel määral matemaatikat jagada oroloogitatud arusaadavat enamik ei saa olla mitmuses. Mida arvata sellistest lausetest? Sõõrumaa ostis konkurendi, see on onlainmeediast veebimeediast välja võetud uudise pealkiri. Minul küll tekib küsimus, et kas ostis konkurendi üles või ostis endale konkurendi. Konteksti nüüd õiges tähenduses kaasteksti, kus lause all et siin juba liigume, siis mõnes mõttes ka kujundlikkuse poole et mida või keda või mil määral saab osta. Ka ei saa öelda, et lause suruma, ostis konkurendi oleks lausa vale või et keegi sellest aru saaks. Aga kahtlemata täpsem oleks öelda, et ostis konkurendi üles. Mõeldud ka ilmselt mitte seda konkurenti ennast, vaid konkureerivat firmat aetakse rongi paljudele. Juhtudel minu meelest niimoodi, et sa loed teksti ja siis sa saad aru, mida tegelikult rääkija või kirjutaja tahtis öelda, et sa pead nagu selle ise välja mõtlema, mida teine öelda tahtis, näiteks teine lauset advokaadibüroo õigusekspertiis maksis presidendi kantseleile üle 3000 euro. No oluliselt täpsem oleks, kui oleks öeldud. Läks maksma presidendi kantseleile. Selle lause puhul muidugi on eriti oluline täpsus, sest oletame nüüd ma ei tea küll, kus lausa täpselt on, aga eriti kui niisugune lause oleks mingi artikli pealkiri siis võiks küll olla üsna üsna eksitav, et et kes siis kellele maksis, et tavaliselt on eesti keelelauses alus öeldis ja sihitis alus advokaadibüroos õigusekspertiis mida tegi, maksis, kellele presidendi kantseleile. Kui on mõeldud teistpidi, siis on niisugune pealkiri, kelle eksitav, et siis tuleb see ümber sõnastada, kas siis tõesti, et ekspertiis läks maksma presidendi kantseleile või siis presidendi kantselei maksis advokaadibüroole ekspertiisi eest siis oleks mõlemal juhul selge. Ühemõtteline. Mitmekihilise ja mitmetähenduslikkus kindlasti olemas, sellest ei pääse üle ega ümber. See teebki keelest paindliku suhtlusvahendid. Aga seda mitmetähenduslik, kust tuleb teada, tunda, sellega hakkama saada ja mitte kasutada mitmetähenduslikke sõnu või lauseid seal, kus oluline sisuline täpsus. Tuleb mõelda sellele, mis on olulisem ja mis on vähem oluline mitte sellele, mis on vähem olulise ämm, nagu need ka tihti öeldakse topeltkäskvardaga. Meil oli plaanis täna natukene rääkida ka kirjavahemärkidest ja, ja kirjadest, kuidas kirju tänapäeval kirjutada, kuidas alustada ja lõpetada, aga ma arvan, et me lepime kokku, et selle võtame teemaks jutuks mõnes järgmises saates kokku leppida ja aitäh. Palun. Saates rääkis keelereeglitest ja keelevabadusest Tallinna Ülikooli õppejõud Peep Nemvalts, saate toimetaja Piret Kriivan. Kõike head kuulmiseni.