Tere keele kujundlikkusest räägime keelesaates täna, kujundid on meie keele loomulik osa. Kas me neid alati tajume, kas me neid alati tee õigesti pruugime ja kas neist alati õigesti aru saame, sellest räägime. Aga me ei pruugi täna suud. Mina olen saate toimetaja Piret Kriivan ja minu saatekaaslane täna mitmel sõnaraamatu ja teiste hulgas ka fraseoloogia sõnaraamatu koostaja Asta Õim. Tere. Tere. Kas minu sissejuhatuses polnud ka mitte üks fraseologismiga, üks vähemalt? Kinnilasti metafoorselt täiesti ülekantud tähendusega. Sõnad on nii tavalised ja nii igapäevased ja mitte ainult sõnad, vaid ka pikemad keelendid. Et me neid ei märg, aga nad on nii loomulikud, et me teisiti nagu ei oskagi ennast väljendada. Kas tegemist on otseses tähenduses sõnaga või ülekantud tähendusega, see ei oma tähtsust, kui me mõte on selgelt väljendatud. Ja miks see nii on. Asi on selles, et nii otsetähenduses, sõnad kui ka ülekantud tähenduses sõnad või pikemad keelendid tähistavad mõisteid. Ja me teame, et maailmas on loendamatu hulk mõisteid aga piiratud hulk sõnu. Uusi mõisteid tuleb pidevalt juurde, sõnu nii palju juurde tulla ei saa. Keel on ökonoomne süsteem ja ta kasutab oma olemasoleva vara uute mõistete tähistamiseks. Ja väga sageli on nii, et me ei märka neid, me ei taju neid ja me ei mõtle selle peale. Võtame kõige lihtsama näite, kehaosad. Igaüks saab aru, et me võime nad kohe hoobilt üles lugeda, pea, silmad, suu, käed-jalad, selg, kõht ja nii edasi ja väga kiiresti jõuame lõpuni. Kui aga võtame needsamad sõnad ja hakkame neid kasutama ülekantud, mis on ju loomulik siis seda hulka on juba üpris raske üles lugeda. Näiteks kasutame igapäevakeeles neid kehaosi nõndaviisi, et alateadlikult anname endale aru, mida see kehaosa märgib näiteks pea, et see on inimese kõige ülemine kehaosa või kael, et on kõige peenem kehaosa, no võib-olla mitte kõige peenem, aga igal juhul pikliku kujuga. Ja siit tulebki naelapea naela samasugune osa kõige üleminud kael pudelikael selgmäe, selg, südalinna sõda, jalg, lauajalg, keha, küttekeha, meid talu, tegelikult neid liitsõnu üldse metafoorsetena tassikõrv, tassikõrv ja selliseid metafoore, mida me tajume, nimetame keeles surnud metafooridest. Kui aga nüüd neid samu kehaosi hakata kasutama mitte selles samas konkreetses konkreetse maailma asjade tähistamisega seal küttekeha või, või pudelikael, vaid viime nad abstraktsete valdkonda, siis tekib metafoorne ülekanne. Ja neid me juba hakkame tajuma. Näiteks kui me ütleme, kirikupea siis märgib, mitte nüüd enam seda inimese ülemist kehaosa, vaid kõige tähtsamat kehaosa. Sest me ju teame, et peanglil mõtlemiseks ja tarkuse talletamiseks et pean meil siin mõtlemisorgan ja kui me siit natukene edasi läheme, saamegi väljendid helge pea või puupea. Meil ei teki mingit probleemi, et me ei saa aru, mida nad tähendavad või pea jagab või ei jaga. Või väga oluline kehaosa on süda. Ja sedagi teame, et süda on selline. On ruum, kuhu mahuvad kõik meie emotsioonid, olgu nad siis negatiivsed või positiivsed. Ja Me omistame tegelikult ka kehaosadele neid tunnuseid või neid omadusi, mida tal tegelikult ei pruugi olla, vaid me arvame, et neil on Need omadused. Aga see teadmine tuleb koos keele õppimisega koos lapsekeele omandamisega ei pruugi nüüd teadlikult esile tuua, rõhutada, see tuleb nagu alateadlikult. Ja sellepärast, et süda on selline mahuti, siis peab ta olema ju ka millestki tehtud, süda on kivist või puust ja süda mahutab nii, kui ta mahutab positiivseid, siis ta on puhas ja soe ja kui ta mahutab negatiivset, siis ta must või kõva. Ja kui me seda saab millestki täis, siis enamasti mitte rõõmuste eestlased, vaid siis on juba tegemist negatiivsete emotsioonidega, süda on täis siis keegi umbvihane. Või kui inimene jääb ükskõikseks, siis ta süda jääb lukku. Aga kui ta on empaatiline, siis ta süda on lahti, väga loogiline, eks need ongi tegelikult need kujundid, mida me kasutame, aga meid aju Me tajume tegelikult me tajume ja saama sellest täiesti vabalt aru, ilma et meil tekiks probleeme. Ja see on just see kategooria väljendeid, mida me iga päev nii vabalt kasutama, mis on mitte ainult kõnekeelses tekstis, vaid ka tõsistes tekstides arvamusartiklites teaduslikus tekstis, need võivad kõik seal osaleda, nii nagu teksti moodustada, nii nagu tavalised sõnadki, need on nii tavalised, nii loomulikud, et me saame neist ilma probleemideta. Ja just nimelt põhiline on see, et kõneleja või kirjutaja eesmärk on ju öelda midagi, millest teised aru saavad. Nendest väljenditest saab vist iga eestlane tõepoolest aru. Samas ka needsamad surnud metafoorid, millest mees pool rääkisime võivad nüüd konkreetsest sfäärist naelapea konkreetse naela teatud osa. Kui me kasutame seda nüüd metafoorselt, siis tähendus komplitseerub sa naelapead tabama, siin võib tekkida juba pisuke selline mõtlemise koht, aga enamasti eestlane ikka saab aru, mida tähendab naelapead tabama, et väga täpselt ütles väga, väga tabavalt ütles ja nii edasi, või kui me räägime liikluses pudelikaelast see on nagu kaheastmeline metafoori toimimine alguses, siis füüsilise valdkonna piires ja siis edasi abstraktses. Kui me mingid keelendid praegu me peame saate piires siis silmas mingeid väljendeid, aga see käib sama hästi ka otseses tähenduses sõnade kohta, et kui meil nende tähendust ei tea siis on pigem tegemist sellega, et meie teadmised maailmast on lüntlikud. Ühed valdavad keelt paremini, teavad maailma asju paremini täpsemalt ja oskavad neid täpsemalt iseloomustada ja nii edasi, teised teavad vähe. Ja sama skeem toimib ka siis väljendite puhul. Erinevalt küll sõnast väljendi puhul me saime aru, et ahaa, millegagi on nüüd tegemist, inimene jääb nagu kõnes või kirjas pead aga ta ei saa aru, mida see võiks tähendada. Ja selline hulk väljendite hulgas on selliseid keelendeid nüüd üsna palju, mida me mitmel põhjusel ei mõista. Ja see on ka üks asi, millest tuleb see, et kirjutaja paneb need väljendid jutumärkidesse nagu hoiatus talle endale või ka lugejale tegemist millegiga, mis, mine tea, mida ta täpselt võib tähendada või isegi nii-öelda pannakse ka kirjas, rääkimata siis kõnest. Tegelikult selle järele mingit tarvidust ei ole, tegemist on lihtsalt mingi keelendiga nagu tavalise sõnaga, mõni teab, mõni ei tea, enamus teab, vähesed ei tea ja meil ei ole põhjust neid panna jutumärkidesse. Nüüd on kaks näidet, kohe üsna värsked näited. Nii-öelda moraalne kompass ja nii-öelda läinud rong. Ei ole mingit tarvidust, rong on läinud, on vist igale Eesti lihtsurelikule selge, et keegi on mingist asjast lootusetud, millel hiljaks jäänud ilma jäänud või midagi taolist mitte mingit vajadust. Sama asi on, võtame mingi eriala termini, me teame sellesse termin, tähendab, me ei pane jutate jutumärkides, sellepärast et ma ei tea teda parasjagu. Ja nii alga väljenditega. Küll, aga kirjutaja tavaliselt tahab kasutada midagi erilist, oma arust ja täpselt sisu tajumata. Igaks juhuks kasutab näites võtan näite postimehest. Ministril on kaks mütsi peas, ma ei taha nimetada ministrit. See väljend tähendab eesti keeles kahte asja. Tavaliselt hakkame nüüd mõtlema, tavaliselt on inimesel üks müts peas. Kui tal on kaks mütsi peas, peab midagi olema viltu. Ja kaks võimalust on siin. Kas ta ei ole päris korras, tema mõistus või teine Ta on lihtsalt purjus. Teksti lugedes selgus, minister peab kahte ametit. See on juba natukene tõsisem eksimus selles mõttes, et ajakirjanik tahtis küll olla pealkirjas ligitõmbav ja kutsuma lugema, kutsus mind kaasma, tahtsin kohe teada, mis selle ministriga on juhtunud. Aga pärast selgub, et tegemist on hoopis millegi muuga. Mul on ka siia kohe jälle üks väga värske näide. Juhtkirja pealkiri on pauk tuli luuavarrest ja ma lugesin ka seda, et kes selle kujundi sisu tunneb, siis saab aru, et tegemist on ikkagi millegi ootamatus ootamatusega ja ebameeldiva ootamatusena. Kas pole? Enamasti küll jah, sest kui pauk käib, ega see pauk ei ole ühelegi kõrvale meeldigi. Aga sõnumi sisu oli hoopis tegelikult, et Kaimar Karu liitumine valitsusega on positiivne, nii oli seal selles tekstis otseselt öeldud. Nii et pealkiri oli ikkagi täiesti valesti pandud. No ilmselt ajakirjanik mõtles sellega, et lahendus tuli ootamatult ja lahendus oli nüüd hea lahendus. Aga välja kukkus nii nagu alati, nagu öeldakse. Nii, vahel on nii, et keeles ei olegi otsetähenduses nimetust mingile asjale või nähtusele või tegevusele ongi ainult ülekantud. Kui me tahame, otsetähenduses öeldes me peame, ütleme pikemalt. Näiteks lühikest nimetust ei ole vanemliku hoolitsuseta jäetud laste laste ema tähistamiseks. Niisiis peabki pikalt kirjutama, ma ei vaadanud järele, kuidas seadustes on, aga ühesõnaga lihtsalt on seal rongaema. No nagu me mäletame, põhjustas palju probleeme. Ja ma usun, et võib-olla tõesti eestlased tajuvad seda sõna natukene halvustavana. Aga tegelikult sõna ei ole halb, vaid see sisu, mis selle taga on, see on taunitav, seda me ei aktsepteeri. Aga ühtlasi võtame siis ka seda rongaema nimetustada sõna, seda keelendid ka nagu negatiivsena. Ja sellega me teeme väga suured meistriliiga, ei kellelegi muule kui sellele samale rongale kes pidavat olema Soloogidel teadmisel väga hoolikas ema. Võib-olla see negatiivsus kaasneb sellega, et meil on see kogemus, et rongad on nii targad ja visad linnud, et nad teevad inimesele vastuvõetamatut tegusid, et oma lastele toitu hankida, nagu ma hiljutises kirjutises ka kuskil ajalehes lugesime, võib-olla sellepärast. Aga meil on ka teisisõnu selle mõiste tähistamiseks, mis ei ole võib-olla nii kulunud ja nii vähem, vähemasti minule tundub, ei ole nii negatiivse tundetooniga käoemand käomamma käoema ja isegi käo papa on olemas. Ainult et me oleme natuke ära unustanud. Tasub meelde tuletada, vahel natuke arvutit klõbistada ja me leiame need asjad üles. Ja kui me kellegagi kohtuda ütleme, et käomamma, siis vist ei tekigi kellelgil arusaamatust, kellega võiks tegemist olla, sest seda teab iga eestlane, kägu muneb oma muna võõrasse pessa ja laseb võõral teisel linnul selle poja üles kasvatada. Rongaema, meil sellist informatsiooni niiviisi esmapilgul ei sisalda, ju et mõnikord tuleb mõelda ka kujundite sisu ja tekkeloo üle. Loomulikult loomulikult ei maksa kohe esimesest juhtuvad käiku lasta. Aga noh, kõigil on kiire, aeg on kiire, meilnudki. Või näiteks teine, natuke parem näide on pesimat päästevõimalust või pääsemisvõimalust. Me nimetame ühesõnaga õlekõrs. Ja viimasel ajal on seda väga sageli arvamusartiklites ja poliitilise sisuga tekstides ka kasutatud. Seal tuleb, see õlekõrs on nüüd ilmselt välja tõstetud, väljendist haarab õlekõrrest. Aga nii toimub keeles ikka mingi see õlekõrs on selle väljendi nagu sulle tuum, mis hoiab teda koos ja siis tuumakad nokka oma elu elama nagu pähkel, Ki näiteks pähklid. Alles 50 aastat tagasi, võib-olla ainult pähklid pureti, aga nüüd on pähkel juba muutunud selliseks probleem selle ülesande tähistajaks. See on keele arendus täiesti loomulik asi. Kuidas teile tundub, kui te olete? Jälginud avalikus ruumis räägitavat keelt, kas see fraseologismiga ja kujundite muutumine ja tähenduste ähmastumine võib olla, kas see on nüüd tänapäeval probleem? Ei, ma ei usu, et see on probleem, probleem, ta ei saa olla, see on, see on, see on täiesti tavaline. Et paljusid kujundit enam ei mõisteta ja sellepärast kasutatakse valesti, aga on tulnud ka uusi. Ja no see sõltub kirjutajast, kõnelejast, kuidas ta keelt valdab. Ma ei usu, et see oleks nüüd nagu mingi probleem, millele eriliselt peaks tähelepanu pöörama. Isasin teid. Kujundlik, Viljandit kasutatakse mitte päris õiges kontekstis stiili mõttes, ainult nagu näiteks olgu öeldud ka siis ära Pealtnägijas, kus on korralikud keelekasutusega ajakirjanikud, tehakse sissejuhatus, et tänases pealtnägijas me räägime sellest ja sellest Pealtnägija annab pasunasse asja eest pealtnägija kunagi pasunasse ilmaasjata. Kas see oli vajalik? Mina vahetan kanalit, kui ma arvan, et kellelegi hakatakse nina veriseks lööma seda saanuks teistmoodi öelda. Kas kutsus nüüd vaatama rohkem? Ma arvan, et minusugused, võib-olla tõesti vahetasin kanalit selle peal. Nüüd ikka, selles mõttes on tähtis, kuidas me ja missuguseid kujundeid ja kus me kasutame ja kas õiges sõnakestki vali õigesse stiili, õige keelend. Aga seda ei ole tegelikult nii, et inimesed enam ei kasuta kujundeid. Kasutavad küll inimesed kasutavad, mul on näiteid nopitud, ma ei hakanud üldse kaugemalt otsima, kui võitsin viimase paari päeva postimehed. Ükskõik milline artikkel võtta, on ta toimetaja veerg või on ta arvamusartiklid? Need on täis kujundlike sõnu, väljendeid, sest ilma selleta ei saa. Näiteks Aleksei Lotmani keskkonnalehe juhatas keskkonnale ja siis sellega, et oleme kahe jalaga maa peal. Nord Stream kahe puhul ei ole veel aeg püssi põõsasse visata. Ta, aga tekst on teaduslik, peaaegu. Nii et neid kasutatakse kogu aeg ja õige ja loomulikult nüüd tulebki kasutada, nad väljendavad täpselt seda, mida me öelda tahame. Nii nagu me valime õige sõna õigesse kohta. Nii me valime kõige väljendi pikema kui sõna. Ega siin muud vahet ei ole. Õigesse teksti. Kas eesti keele puhul on kujundite moodustamisel mingi eripära võrreldes teiste keeltega? Ja kui palju need kujundid üldse näiteks liiguvad ühest keelest teise alustame lõpust. Kuidas, kas kujundid liiguvad ühest keelest teise ja kas siin tekib probleeme? No te peate silmas neid otsetõlkeid? Tähendab, asi on nüüd selles, et ütleme, niisugune põhitemaatiline sõnavara on üsna sarnane keeltes ja laenatakse, on, nad on kunagi väga ammu laenatud me seda täpselt ei tea. Iga väljendub konkreetselt, millal saan juhtunud. Aga osa väljendid, ma olen selles päris kindel, võivad tekkida paralleelselt mitmes keeles korraga. Sest vaadake, inimene kui homo sapiens, tema näeb maailma enam-vähem ühtemoodi. Vastasel juhul ta ei olekski homo sapiens. Seal on väikesed nüansid ja väikesed kõrvalekalded, aga põhimõtteliselt on, maailm on ju üks, mida ta näeb. Nii ongi. Kas see, mida Dane vastab teaduslikule nägemusele või mitte, see pole oluline kogemus, ütleb selle ette näiteks kõik räägivad, mitte ainult eestlased, venelased ja sakslased, vaid indiaanlased ja kes kõik, et päike tõuseb ja loojub ometi me teame seda, kui kaua juba, et ta ikka ei liigu. Ja oledki me räägime nii, tähendab, meil on kõigil sarnane kogemus, see on nüüd selle kinnituseks, et me saame asjadest ühtemoodi aru. Aga miks me siis peaksime arvama, et kõik need väljendid, mitte kõik väljendid, vaid mõned väljendid on kindlasti tekkinud seal ja mitte siin? Mina olen nagu seda meelt võime näiteks me räägime täiesti psühholoogide meelest valesti, et keegi kaval nagu rebane, mis on levinud väga paljudes keeltes. Zooloogid ütlevad, et kuulge nüüd, Rebane on üks rumal room, tark loom on ups hunt ja nii ongi, aga me ikka räägime ja kõik räägivad nii. Paljud keeled kasutavad nii, see on meie ühisjoon ja selles mõttes pole midagi imelikku, et see kujundi alus sarnunud. Ja kui nüüd teisest keelest tõlgitakse mingi asi meie keelde ja see kujund on meile tuttav ja saame sellest aru see läheb meie keeles kohe käiku ja egas vale ei ole, nii peabki olema. Halb on aga siis, kui seal kujundanud meile võõras. Meil ei ole sellist, me ei seosta seda mitte millegiga. Me lihtsalt nagu tehniliselt mehaaniliselt omandame selle, siis ei ole asi päris korras. Näiteks näiteks võtan hea näite. Ja nagu ma enne juba mainisin ka, et me tähistame mõisteid, peame seda kogu aeg silmas. Mida, mis siis meil on tarvis tähistada. Võtame lumehelbeke, see ilus eestikeelne sõna, midagi pole öelda. Idagi mõtleme, mis seostub eestlasel lumehelbeke, sega. Mingi värvus. Õrn heljub ja sellega asi piirdub. Aga me ei suuda ette kujutada, mida ta võiks tähendada, mina mõtlesin välja, arvaksin, et võib-olla baleriin võiks olla lumehelbeke aga mitte rohkem. Aga me oleme selle tõlkinud otse ja pannud tähistama inimest, kes on tundehell kes teab, mis on tema õigused, eriti noort inimest kes teab väga hästi oma õigusi, oma kohustusi ei pea millekski. Ja kui keegi nüüd puudutab tema sellist sisemist mina, et mina olen seda väärt, siis ta on jalamaid solvunud. Need, inimesed ei ole ju nüüd tekkinud, nad on olnud ajast aega ja põlvest põlve. Igal ajal on selliseid inimesi olnud kas rohkem või vähem, aga nad olemas olnud. Järelikult keeles peab olema ka nimetus, kuidas me neid nimetame. Miks me tõlgime siis lumehelbekesed, kui vaatame, mis sõnad meil on olemas näiteks hell pill, potilill, vesi, kas pits, prilli, pupe, nukuke ja lõpuks ka memmepoeg ja mamma tütarpallid, missugune võib valida erinevaid korraga samasse teksti, aga me ei pruugi sellele võtta seda ilusat sõna lumehelbeke, panna seda tähistama seda, mida me tegelikult tahame anda edasi siiski niisugust negatiivset sisu sellele mõistele on mul õigus. Potilill on mulle tuttav väljend, selle ma sellest loetelust võtaks. Aga sealt memmepoeg ja nukuke, neid ei saa võtta, sellepärast et seal tuleb see soolise võrdõiguslikkuse küsimus. Oh jah, eks ole, soolise õiglus kus aga läheb ka sinnamaani, et kui meil ükskord on kesksoost inimesed, siis siis me neid ei kasuta, aga praegu ikka kasutame. Aga Helm Pill, kas see ei ole teile mõistetav? Mõistetav on, aga ma ei ole seda kuulnud. Sellega selle asjaga, et kas keegi on kuulnud või ei ole, on mul isiklikus kogemusest võtta selline tore nähtus, tore asi. Kirjutasin ükskord ühe artikli füsioloogiast ja toimetaja tõmbas mul maha seal seal väljendi. Ma küsisin, miks ta selle maa tõmbas? Seda pole olemas. Ma küsin, kust te teate, et seda olemas olemas? Aga ma ei tunne seda. See ei ole kriteerium. See ei ole kriteerium, ei ole, see ei ole kriteerium ajakirjanikule see ole kriteerium ühelegi kõneleja. Kui ei tea, siis tuleb võtta aega ja vaadata järel, äkki on. Ja näiteks needsamad potililled ja vesikasvud ja pitspreilid on ju meile, kui me võtame selle lihtsana, lahtine on meil väga arusaadavad. Potilill vajab poputamist, loputamist isegi mitte midagi. Helbil On veel selgem, iga asja peale pill lahti, nii Hellakene, eks ole, jälle ei teki arusaamatust või piits, preili meil ei teki vajadust hakata seletama, kellega on tegemist. Lumehelbekeste puhul küll. Nüüd kui võtta ühiskonna kehtide teine polaarsus noorte asemel nüüd vanad siis mulle väga meeldis viimane Mihkel Muti kirjutis Postimees arvamusartikkel vanad värava ees. Kus ta siis rääkis sellest? Meil on tekkimas nüüd mina ütlen nende lumehelbekeste vastandina mõtte ei vastanda neid lumehelbekesteks, aga kirjeldas seda, kuidas meil on oht, et meil tekib uus riskirühm vanade näol kes hakkavad käituma ettearvamatult. Sest nad on põhimõtteliselt nüüd, on jälle, tsiteerin muti nagu prioriteriaat, kellel pole enam midagi kaotada. Ja ta kirjeldab seda, kui ohtlik see võib ühiskonnale on. Ja kõik need hädad, nii nagu need lumehelbekesed kui ka nüüd need vanem generatsioon tuleb väärtushoiakutest ühiskonnas. Ja Mihkel Mutt mõtles välja sellise, see on uus mõiste, sellist põlvkonda vanurite põlvkonda meil pole enne olemas olnud, mis on tekkinud, see on uus mõiste ja loomulikult sellele ei ole nimetust. Mihkel Mutt pakkus välja väga vaimuka liitsõna ja see on geronto pohhuist võrreldes nii, miks ma selle näite toon? Aga ainult sellepärast, et lumehelbeke, mis on ilus eestikeelne sõna kuid kujund neile mõistetamatu, me ei saa aru, kes seal lumehelbeke on nukkes on omandanud selle, see teab, aga kes ei ole kursis selle probleemiga, ta ei seosta seda millegiga. Aga gerontobohisti seostub küll, kes vähegi teab, et kes on kerjaater. Ja kui ta teab, kes on pohhuist. Noh, nagu me teame, see on vene keelest otsetõlkes kokku sulanud sõna- ja eesti keeles õnneks ei tajuta seda nii otseses, nagu ta vene keeles on. Ja kokku on see siis selline vanainimene, kes käitub ettearvamatult. Mina aiman selle tähenduse hoobilt sellest lihtsamast välja lumehelbeke, sest ma ei arva. Ma tahan sellega öelda seda, et kui kujund on läbipaistev siis ta läheb käiku ja kui kujund ei ole läbipaistev, siis ta sunnitakse käiku minema, aga see ei ole vist keeles kõige õigem tee. Vahel on muidugi ka nii, et see, mis mida serveeritakse nagu uuena tegelikult unustatud vana, nagu juhtus selle tädi maaliga. Ja ma isegi olin arvamusel, et saan Lennart Meri sõnastatud soome keele eeskujul, aga põhjalikum uurimusel selgus, et ammu eesti keeles olemas ammu isegi riigikogus kasutusel stenogrammidest täiesti olemas. Lennart Meri teene oli ainult selles, et ta tõi selle nii-öelda avalikkuse ja selleks hullu pööraseks kasutamiseks, nii et enam vist keegi ei tahtnud maalidega tädi Maalit näha. Või, või teine oli see, tule taevas appi. Meil on kümneid selliseid väljendeid, mis tähendavad sedasama. Mis tähendab tule taevas appi, aga ühtegi enam ei mäletanud ei kirjutaja ega kõneleja. Ometi on nad kõik kättesaadavad, tehke ainult arvuti lahti ja küsige sealt. Prarheoloogia sõnaraamatut ei, sünonüümisõnastikus on nad ka olemas ja vastavalt füsioloogia sõnaraamatus on nad tähestikus, aga sünonüümisõnastikus on nad vastava tähenduse all kõik reas. On ka kirjakeele seletava sõnaraamatust leida ja, ja guugeldada oskame me kõik väga hästi. Isadepäeva puhul kast sõnaga isa seotud kujundeid on palju, nagu ei kipu olema. Tõsi, ta on, ütleme, selliseid kujundlik väljend difrazologisme on isa ja emaga küll, aga pidupäeval ei passi nendest rääkida. Nad enamasti on seotud vallasisa tegeva lasemadega jagu seisis ta kõrval. Küll aga on kujundlikku kasutust vanasõnadest ja siin tuleb öelda nii fraseologismiga vanasõnad, tegelikult rajanevad nendel samadel kujunditel samadel kujunditega. Üks üldistab selle mingi õpetussõnaks nagu vanasõna, teine jätab selle keeleliseks vabalt kasutuseks, nagu näiteks, kes teisele auku kaevab, see ise sisse kukub ja prosoli, kes mon auku kaevama. Kujund on nagu sama, selles mõttes. Füsioloogiast rääkides võib siia nüüd näiteks tuua isa puhul küll vanasõnu. Ja mis on huvitav, nagu ma enne juba teile mainisin, miks on huvitav teada nende keelendite päritolu. Et mida me sealt saame välja lugeda oma esiisade ja esiemade ja eellaste kohta. Ja nii huvitav, kui see isa vanasõnade puhul välja tulin mulle eneselegi pisut üllatavamana ei ole vanasõnadega süvitsi tegelenud, on see, et isa rolli ei olegi hinnatud. Esmajoones. Et isa on pere toitja vaid hoopiski sellest seisukohast, et isa on kasvataja ja eeskuju selles rollis tähendab nende vanasõnade hulk, mis näitavad isa on pere toitja on, mis ma sealt leidsin, on ütleme kordades vähem kui neid, milles kajastub isa roll kui kasvataja, kui eeskuju, kui poja tee kui suunaja, kui laste eest hoolitseja. See oli eriti sümpaatne. Näiteks kaks vanasõna, mis on selle kohta, et isand peretoite on isand eral leiva tugi selge. Kui isa ahjupeol haigutab, külmetavad lapsed-le Lõukal selge isa, koju leiba ei too siis arusaadav. Ja ülejäänud kõik, mis ma nüüd välja nokkisin, puudutavad kõik seda, et isal on peres hoopis teistsugune roll. Palju rohkem hinnatud. Isa sõna on enam kui emavits. Keda isa ei õpeta, seda petab ilm. Kuidas isa ees, nõnda poeg taga, kuidas isa ütleb nõnda, laps õpib, mis isa ees vilistab, seda poja taga tantsivad. Kas jätkan? Putini saab? Väga mõtlemapanev on, väga mõtlemapanev. Väga huvitab, väga mõtlemapanev asi, ma siiamaani olen ilmselt nii selle arvamusel, et emal on selline roll. Esmane ongi vanasõna. Ealine kaob, ema kaob, isa kaob, pool kodu kaob, ema kaob terve kodu. Et need vanasõnad ongi umbes jaotuvadki, nii et isa on see, kes toob leiva lauale. Ema on see, kes hoiab ja hellitab aga selgub, et isaroll on väga suur ikkagi kasvatuses, võta näpust. Nii et, kallid isad, pidage seda silmas. Sobib teil kallistada oma lapsi sama samamoodi, nii nagu nagu emalgi. Aga isa sõna maksab, on ka üks tore vanasõna veel selle kohta. Et kuidas isa peab olema peres autoriteet. Isa-s on nüüd näpunäide isale, isa peakübar peas, kuni elad laste seas. Kellel on müts, teadson, peremees, eks ole. Keelekujunditest ja keele kujundlikkusest räägib keeleteadlane Asta Õim ka tuleval nädalal. Muu hulgas tuleb juttu ka sellest, missugune on väljendi, kui on must, siis näita ust. Keeleline aluspõhi. Väljendile, tule taevas appi, leidsin sünonüümisõnastikust 11 rida vasteid, ühekaupa väljendeid ei jõudnud üle lugeda. Näiteks olid teiste seas sellised väljendid nagu heldene aeg, oh sa poiss, no küll on lugu lahti. Issa pojuke, püharistike ja nii edasi. Valik on suur. Kõike head kuulmiseni.