Tere keelesaade on sedakorda pühendatud Eesti raamatukogunduse rajajale Friedrich puks soole. Ja me räägime temast ja rahvusbibliograafiast. Paari kuu pärast, 100 aastat tagasi, 1920. aasta esimesel päeval, kinnitas Petty Friedrich Pukso eestikeelse rahvuskeelse Tartu Ülikooli raamatukogu juhataja kohal. Mina olen keelesaate toimetaja Piret Kriivan ja minu saatekaaslane, Tallinna Ülikooli akadeemilise raamatukogu bibliograaf Tiiu Reimo. Tere. Tere. Kõigepealt siis pea kangelasest, kes oli Friedrich Pukso. Friedrich Pukso oli nagu juba ise ütlesite Tartu Ülikooli raamatukogu direktor ja direktori ametisse astunud, kus ta tõepoolest 1920. aasta esimesest jaanuarist, kuid sellele eelnes konkurss raamatukogu juhataja kohale ja pärast seda, kui Pukso kandid tuur oli selleks välja valitud, anti talle ligi pool aastat ettevalmistusaega, mille jooksul ta sai tutvuda, näitama, eks Soome raamatukogude korraldusega ja seejärel mõelda juba, mida teha Tartus. Tuleb meeles pidada seda 1920. aasta alguses ei olnud veel sugugi kindel, kui palju Tartu Ülikooli raamatukoguvarasid tuleb tagasi Venemaalt, kuhu nad esimese maailmasõja ajal olid evakueeritud ja tegelikult puks. Ülesanne oli luua rahvuskeelsele ülikoolile vajalik ja vastav raamatukogu. Ja seda tööd tehes andis pukk soo väga palju kogu Eesti raamatukogunduse arengule ja ka oli see, kes esimesena asus välja õpetama raamatukogu tööd Tartu Ülikoolis, alustades sellega 1926. aastal loengute sarjaga ja samuti alusepanijaks Eesti rahvusbibliograafiale ja eesti raamatu ajaloo uurimisele. Nii et, et igal juhul on tegemist väga tähendusrikka mehega. Eesti raamatukogunduse loos aga mis on bibliograafia, bibliograafia on tegelikult kasutuses kahes tähenduses, ehk siis kõigepealt bibliograafia kui tegevusala tähendab trükiste või siis tänapäeval ükskõik mis formaadis või mis kujul ilmunud väljaannete kirjeldamist. Ja teiselt poolt on bibliograafiaga kasutusel nimestiku tähenduses ehk siis bibliograafia töö tulemusena valmivat bibliograafiad ehk nimestikud. Tänapäeval muidugi trükitud bibliograafiate asemel räägime Me andmebaasidest ja elektronkataloogidest kuid need täidavad sama ülesannet, mis bibliograafiat, põhikaartkataloogid sadakond aastat tagasi. Nii, aga mis on siis rahvusbibliograafia, rahvusbibliograafia oma määrangu järgi on laiem mõiste ja hõlmab siis kas ühe rahvakeeles või ühe riigi territooriumil välja antud väljaannet nimestiku kirjeldamist ja registreerimist. Miks see vajalik on? See on ühe rahva kultuurimälu, mis sellega kirja pannakse, alles hoitud lõks jäetakse tulevastele põlvedele, analüüsimiseks ja uurimiseks, mida siis ühel või teisel sajandil on tutt, mida on välja antud. Mida on Need selle rahvaautoreid tähendusväärseks pidanud. Nii et igal juhul tegemist on ühe olulise instrumendiga kultuurimälu säilitamiseks. Missugused olid need Friedrich Pukso tõekspidamised Nende nimestike koostamisel ja kui paljud nendest tõekspidamistest on ka praegu veel tõekspidamised, et nende järgi neid nimestikke koostatakse? Friedrich bokso tõstab. Ta ütles esimest korda rahvusbibliograafia küsimuse 1923. aastal Eesti raamatukoguhoidjate esimesel kongressil siis, kui moodustati juba Eesti raamatukoguhoidjate ühing. Ja Ta pidas seda ääretult tähtsaks, öeldes, et, et rahvusbibliograafia on iga kultuurrahva tunnuseks. Tõsi, juba järgmisel aastal tuli tal endal Tartu Ülikooli raamatukogus alustada Nende nimestike koostamist ja seda tehti siis vastavalt trükiseadus selle Tartu Ülikooli raamatukogule ja sealsamas lähedal asuva Eesti Rahva muuseumi arhiivraamatukogule antud sundi eksemplari või vaba eksemplari järgi ja esiots avaldati need nimestikud ajakirja Eesti kirjandus igakuistest numbrites, lisadena siis ajakirjale ja niimoodi valmis siis Eesti rahvusbibliograafia kuni aastani 1940 ja juba 1931. aastal valmis siis ka esimene nii-öelda seni puudunud või tagantjärele registreeritud trükist osa 1918.-st kuni 1923. aastani. Ja veel üks märge siia juurde, alates 1934.-st aastast hakad tee juba rahvusbibliograafias registreerima ka Eestis välja antud võõrkeelseid, see on siis mitte eestikeelseid trükiseid. Sel aja bibliograafiast rääkides räägime ikkagi ainult trükistest. Teie olete ise uurinud hoopiski veel varasemate trükiste nimestiku koostamist või see ei ole olnud niisama lihtne, et seal on ka küsitavusi või küsimusi, et kas üks või teine trükis kuulub ikka Eesti bibliograafia hulka? Jah, ja tegelikult ei, olen ma ainult 1978. aastal eesti rahvusretrospektiiv see rahvusbibliograafia programmi loonud raamatuloolase bibliograafi Endel Annuse töö jätkaja sest tema juhendamisel on kokku pandud need nii-öelda algselt põhimõtted, mida peaks siis ka nii-öelda võõrkeelse trükitoodangu bibliograafia sisaldama. Ja loomulikult siia juurde tuleb kõigepealt öelda, tänu Endale annuse rahvusbibliograafiaprogrammile valmisid retro spektiivset nimestikud eesti keeles ilmunud raamatute kohta, alates siis nendest esimestest teadetest test 1525. aastal ilmunud Saksamaal ilmunud ja eestikeelset teksti sisaldava raamatu kohta kuni aastani 1917. Need on siis nüüd trükitud bibliograafiad. Kuid sama materjal mitte küll nii põhjalikult, vaid trükiste bibliograafilist kirjetena on leitav ka Eesti rahvusbibliograafia andmebaasis. Kust siis tänapäevane kasutaja esmalt andmeid otsib selle kohta, mis Eestis varem ilmunud. No aga kui me sinna kaugesse aega 16.-sse sajandisse ennast nüüd kujutame, siis eestikeelset kirjandust ei olnud ju kuigi palju eestikeelset kirjandust ei olnud või õigemini, need mõned teadaolevad raamatud on välja antud Saksamaal. Ja ega tegelikult eestikeelset kirjandust ei ole ka küllaltki palju seitsmeteistkümnendal sajandil pitsee, mis eesti keeles on ilmunud, on enamasti siis usuõpetuses vajalik katekismuse raamat kiriku laulu- ja palveraamat. Ja see ongi praktiliselt kõik, mida siis nõndanimetatud maarahvale tarvis oli. Ja tuleb tõdeda, et, et kõik mida me varasema Eesti ajaloo kohta ja ka eestlaste kohta seda teame on kirja pandud ikka võõrastes keeltes, enamasti saksa keeles või siis ka ladina keeles. Sest ladina keeles on ilmunud kõik ka 1632. aastal Tartus tegevust alustanud Academia Gustav Yana tiputatsioonid, dissertatsioone unid, sinna ka siis natuke võib-olla muid väljaandeid ja muidugi mis kõige olulisem, seitsmeteistkümnendast sajandist tulevad ju ka esimesed eesti keele grammatikat. Tõsi naad ei ole kokku pandud eestlaste poolt, nad on kas saksa lugejale või siis ladina keelt valdavale lugejale. Aga nii-öelda, et eesti keele põhimõtet ja grammatilised alused on nendes ju kirjas. Tõsi, siis on olemas veel kaks eesti keelt. Põhjaeesti murretele põhinev nõndanimetatud Tallinna keel ja lõunaeesti murretele Tartu keel ja grammatika edungaks mõlema kil kohta. Kõik on arvele võetud, kõik on arvele võetud. Nii et kõik need muud võõrastes keeltes ilmunud asjad on siis see osa, mida registreerimine. Võõrkeelne, retrospektiivne rahvusbibliograafia. Mis on selle bibliograafia koostamise põhilised probleemid? Kõige suurem probleem on see, et suur osa nendest trükistest ei asu mitte Eestis, vaid üle Euroopa laiali erinevad, kes raamatukogudes või arhiivides väga palju Rootsis küllalt palju Soomes, Saksamaal, ka Inglismaal on mõned päris huvitavad väljaanded, mis eestlastest rääkimata. Kas te võite mõne näite tuua? Näiteks on Kopenhaageni Ülikooli loodusteaduste Muuseumi raamatukogus kaks Tartus 19. sajandi alguses ilmunud taimete nimestiku millest, et siiamaani ma ei ütleksime. Kuni möödunud aastani ei olnud meil Eestis üldse teavet. Kuid nüüd on olemas nende väljaannete koopiat, tõsi küll, ja täpne teave nende asukoha kohta nad on leitavad ja kasutatavat ka meie uurijatele. Või teine näide. Rootsis skoo kloostri lossi raamatukogus on teadaolevalt 1658. aastal Tallinnas trükitud vaimulik luuleraamatuke autoriks Johan lingen, fon Lübeck raamatu, kes on 142 lehekülge. Me teame seda kirjelduse järgi Rootsi raamatukogude andmebaasis liibris. Kuid tänini ei ole mees kist veel näinud. Sellepärast et selleks tuleks võtta ette sõit Rootsi. Et originaalis näha, milline see eksemplar välja näeb on sattunud meie üksikuid ka nii-öelda kokku köidetud või ühtede kaante vahele köidetud juhuluuletrükiseid. Isegi mitte suurtesse, vaid suhteliselt väiksematesse Saksa linnadesse, näiteks siin pea kümmekond aastat tagasi tuli välja niisugune köide spikov kunagise raekooli raamatukogust see sisaldab ligi 30 Tallinnas trükitud väljaannetes seitsmeteistkümnendast sajandist. Sellega on küll paremini läinud, seda on originaalis nähtut korralikult kirjeldatud. Vot ja kõik need eksemplarid on praegu ka Eesti rahvusbibliograafia andmebaasis leitavad koopiaid meil sellest väljaandest on ainult üksikuid. Nii et juba see on probleem, kuidas neid kui tuua. Mis nüüd puutub näiteks Briti raamatukogus leiduvast 1603. aastal välja andnud tot raamatu, kes kus räägitakse 1602. aasta katkust Liivimaa all, siis see tegelikult on tõlge juba öelda, et varem 1602 Saksamaal ilmunud saksakeelsetest väikestest ülevaadetest. Ja üldse võib öelda, et suurem huvi Liivimaa, sealhulgas siis Eestimaa vastu algab Euroopas seoses Liivi sõjaga 16. sajandi keskpaigas ja neid niisuguseid väikesi uudis lehekesi sõjasündmuste kohta on Saksamaal ilmunud päris päris baasil. Tähendab, te olete üritanud tagasivaateliselt või üritada ka edaspidi üles tähendada ja nimestiku võtta kõik, mis vähegi on ilmunud eesti kohta. Sest tegelikult on ju tegemist allikmaterjaliga ajaloo uurijate jaoks. Ja kui sinna juurde saab kirja pandud, kust siis neid leida võib või kui ühes või teises raamatukogus Euroopas pass on tõepoolest need juba digikogudesse jõudnud siis on meil võimalik teha ka digitaalne täistekst meie uurijatel kättesaadavaks. Nii et ma arvan, et kokkuvõttes on see meie ajaloo ja kultuurimälu jaoks äärmiselt oluline. Ega me oma ajalukku ümber keerata ei saa, isegi kui me tahame ja mõtleme esmajoones eesti keelel, eesti keele säilitamisele. Ega see ei tähenda, et me peaks kõik muu kõrval ka, mis läbi sajandite siin toimunud on. Aga võtame siis mõne hilisema aja 20.-test 30.-test pisut juba rääkisite, et siis bibliograafiateadusalane arenes. Kiiresti loodi see oli, kui ma õigesti mäletan. Ta on 1921 juba Eesti Rahva muuseumi juures Eesti bibliograafia asutis. Seda juhtis samuti meie raamatukogunduse ajaloos hästi tuntud mees Richard antik. Tema küllam emigreerus 1944. aastal. Kuid sellega pandi või õigemini selle asutise tööga pandi alus artiklite biblio grafeerimisele. Varasematest eestikeelsetest ajalehtedest. Need, tõsi küll, kaartkataloogid või kart kartoteeki on praegugi Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogus olemas ja annavad sammud. Palju materjali nimelt selle kohta, mis siis Eesti elus toimus? Väga erinevatest valdkondadest. Nii et bibliograafiatöö on ka Eesti vabariigi algusaegadest ikka alguse saanud. Tõsi on ka varasemaid saksakeelsetest, piibli, Agraafiatest kõige märkimisväärsem ja mida praegugi hästi palju kasutatakse, on Eduard Vinkel Manni koostatud biblio deka Lifooniahhis toorika ja Seito kasutavad ajaloolased tänapäevani. Ainus probleem tekib selles ka Vinkelmannil näinud, eks on antud leidumusse kohta mõningasi andmeid. Ainult neid raamatukogusid tänapäeval ju enam ei eksisteeri, sellisel kujul lihtsalt Nende tõkiste otsimisel peab teadma ka seda, mis ühest või teisest raamatukogust edasi saatma. Nii et bibliograaf peab uurima ka raamatukogude ajalugu. Kindlasti ja mitte ainult, kui nüüd veel tagasi minna selle küsimuse juurde. Ta, mis probleemid selle võõrkeelse bibliograafiaga on siis üks niisugune tõsine küsimus on, et kuivõrd Eesti ala praegune Eesti ala oli kuni 1900 seitsmeteistkümnenda aastani osalt Liivimaa koosseisus mille keskus oli RIHA ja Riias, on välja antud päris palju niisuguseid väljendeid, millel oli suur mõju ja loetavus ka Lõuna-Eesti alal. Ja siin all muidugi igasugused seadused, määrused, kasvõi näiteks Liivimaa talurahvaseadused või siis näiteks veel varasemast perioodist mitmesugused korraldused ja määrused, mis Liivima kohta käisid, aga sama kehtib ka näinud, eks õpikute kohta, mida siis kogu Liivimaa koolides kasutati, sealhulgas Lõuna-Eestis. Kui need on olnud suur osa mehi oma rahva arengus, siis kuuluvad ka need väljaanded Eesti rahvusbibliograafiasse. Kuidas tänapäeval see siis on, sest trükist arv on ju tohutult kasvanud ja nagu te juba nimetasite, et nimestiku ei kuulu mitte ainult trükised, raamatut, e-raamatut, ilmselt ka videod noodid, kaardid, perioodika. Ja juba see nimekiri on pikk. On küll. Ja tegelikult nii-öelda rahvusbibliograafia see lugu on, jätkab ju Eestis ka pärast 1900 neljakümnendat aastat. Tõsi, Nõukogude okupatsiooniperioodil nimetatakse seda riiklikuks bibliograafiks. Aga riiklik või rahvusoma ülesannet täitis ta täpselt samal moel. Katki ei jäänud see asi, Teiegi raamatuid ju hävitati, osade raamatut pandi luku taha? Ei katki jäänud, sest kõik see, mida siis alates ütleksime 44.-st aastast väljundit tee on ju nendes biblio nii-öelda, et riikliku bibliograafiaväljaannetes vägagi täpselt kirja pandud. Ja muuseas jätkus ka artiklite retsensioonide biblio grafeerimine, ehk oligi niisugune väljaanne nagu artiklit ja retsensiooni bibliograafia ja seda tööd tehti siis sõjajärgselt algselt, et nii-öelda riiklikus avalikus raamatukogus, mis praegu on Eesti Rahvusraamatukogu vahepeal aastal 1962 moodust isegi iseseisva asutusena Eesti NSV riiklik raamatupalat ja nii-öelda siis Eesti taas vabanemisega läks töö jälle tagasi sinna, kuhu ta peaks kuuluma. Eesti rahvusraamatukokku hakkasid ilmuma täpselt samamoodi. Algselt trükkis raamatu bibliograafiat Perioodika kaardid noodid ja alates 2004.-st aastast, sellest ajast on siis kogu see materjal kättesaadav ka rahvusbibliograafia andmebaasist. Rahvusbibliograafia andmebaasi haldab samuti Eesti Rahvusraamatukogu ta enam päeval. Ja tagasiulatuvalt on siis trükistest või trükis ilmunud bibliograafiate sinna sisse viidud ka varasemat rahvusbibliograafiaväljaanded. Eesti rahvusraamatukogust valmis nüüdsama. 1212 kuni 14 ilmus trükist uuesti aastat 1918 kuni 1940. Trükiste bibliograafia, kuivõrd, et omal ajal ei jõutud seda ju teatud põhjustel pulli viia. Kui võrkväljaanne koostati kuupõhiselt, siis 10. aasta välja anda, et ju enam Tartu Ülikooli raamatukogus ei koostatud ja ei ja nii-öelda siis täiendatud andmed sel perioodil ilmunud trükiste kohta said, said uuesti talletatud ja ka trükisena välja antud. Tagantjärele on koostatud bibliograafiaga siis esimese nõukogude okupatsiooni ja saksa okupatsiooniaastate kohta ja mis veelgi olulisem, veel 2000 seitsmeteistkümnenda aasta lõpuks valmis ka köide siis väljaspool Eestit ilmunud eesti autorite või siis Eestiga seotud autorite väljaannete kohta. Anne Valmaselt ja see sisaldab ka need eestikeelsete kõrval ka siis eesti autorite võõrkeelseid raamatuid. Ühesõnaga, märksõna on ikkagi Eesti. Ta kas kirjutab Eestist või on ise eestlane või siis on Eestis elanud, tegutsenud. Kui rääkida nüüd nendest võõramaalastest, kes siis varasematel sajanditel Eestis on olnud siis nimelt need võib jagada päris mitmesse niisugusesse rühma. Kõigepealt need, kes on Eestis sündinud, kuskil mujal koolis käinud tavaliselt siis ülikoolis ka tavaliselt Saksamaal, mõned Prantsusmaal, mõned Šveitsis. Nad on Eestisse pärast ülikooliõpinguid tagasi tulnud, et ja siin nii-öelda töötanud siin kirjutanud välja andnud oma raamatuid kuidas kee, mõned ainult Eestis, mõned ka Saksamaal mujal. Teine grupp on siis põhiliselt Saksamaalt pärit haritlasi, kes on Saksamaal sündinud, seal koolis käinud, ülikoolihariduse saanud ja siis leidnud Baltimaadel endale tööd ja lill näiteks eriti palju, muuseas, tuleb neid siia seitsmeteistkümnendal sajandil kui Saksamaal on kolmekümneaastane sõda. Ja siis järgmine laine tuleb juba 18. sajandil, kui selle 18. sajandi laine kohta öeldakse, et Saksamaal oli tööd haritlastelt vähem tulid Liivimaale ja Eestimaale, sest siin oli ees niisugune saksa haritlaskond ja nad said väga hästi siin hakkama. Näiteks 18.-st sajandist, niisugune nii-öelda täitsa meie oma mees August Wilhelm Hupel. Tegelikult tuli ta algselt Riiga, Riiast edasi, suundus kõigepealt Äksi pastoriks, sealt edasi Põltsamaale ja suri siis lõpuks paides. Kirjutas mõlemas keeles. Tema eestikeelseid väljaandeid peaksime me ju kõik teadmata on ka väga põhjalik, kui eesti keele grammatika välja andnud. Aga teema saksakeelsetest väljaannetest on hästi tuntud sarjad Nordisse, mis selle niin ja Jenoie Nordisse, mis selleni on need kõik ilmunud Riias hardcnochi kirjastuses. Nii et me ei saa teda mitte kuidagi rahvusbibliograafiast välja seetõttu, et need asjad on Riias ilmunud teise riigi pääl kas või siis, kui võtame seitsmeteistkümnendast sajandist, siis näiteks Tallinna meestest gepartiimsel, Tallinna gümnaasiumi matemaatikaprofessor hiljem siis ka arst, linnakindlustuste ülem ja meie põhiline seitsmeteistkümnenda sajandi kalendrikirju taia kalendrit muidugi on taaskord jälle saksakeelset algul ka Saksamaal ilmunud, sest trükikoda Tallinnas alustab tööd allestud 634. Nii et nende esimesed kalendrit, mida himisel siin kirjutab, valmis teeb, need on siis samal trükitud, hiljem on neid trükitud siis juba 19. sajandil on juba väga palju niisuguseid õpetlasi, kes siis on mõnda aega Eestis töötanud ja siis kuhugi edasi läinud. No näiteks meie nii-öelda astronoomiateadusele alusalusepanija Struve on üks niisuguseid mehi, ta on Saksamaalt tulnud Tartusse õppinud, Tartus pikka aega tegev olnud ja siis läinud Pulkova observatooriumi juhtima. Nii Nende roll tegelikult Eesti elus on täiesti olemas ja meie teadusajaloos ka täiesti nii-öelda märkimisväärse jälje jätnud. Aga tänapäeval ma ikka ei kujuta ette, kui suur see nimestik kokkuvõttes on. Et kui palju igal aastal sinna võib juurde tulla. Erinevaid raamatuid või kaarte või noote on keegi kokku lugenud ka või? See number võib ikka väga uhke olla. Praegu selline numbri ma küll vaatasin järele. Praegu peaks olema rahvusbibliograafia andmebaasis ligi 359500 kiirgiat ja seda uuendatakse igal nädalal. Palju neid bibliograafia peab olema, kes sellega tegelevad, kes leiavad üles kõik need, mis ilmuvad? No hea küll, Eestis ilmuvad eesti keeles ilmuvad aga kõik, mis on kuidagi Eestiga seotud või mis ilmuvad või mille on kirjutanud inimene, kes elab Eestis, aga ei kirjuta üldse Eestist ja ei kirjuta eesti keeles, aga ikka te panete selle kirja? Mat, kõike päris ei pane alla, see ei ole seotud nüüd mitte niivõrd palju nende autoreid ega vaid sellega, kuidas kirjastamine ja polügraafiatööstuse arenema. Miks me peaksime Eesti rahvusbibliograafiasse võtma? Ainult need välismaa väljaanded, mis on Eestis trükitud, millel ei ole meiega mingit muud seost kui ainult nii-öelda trükikoht, tegelikult on siin nii, et ei, kindlasti tehakse valikut, kaalutakse, kaalutakse, mida võtta ja mida jätta. Nii et ainult see, need, et keegi siin midagi valmis kirjutab, need ka oluline ei ole küll võib-olla. Ta on küsimus, et kes on nüüd oma ja, ja kes on siis nagu võõras, et võtame näiteks Mika Keräneni Eesti autor või soome autor? Mina ütleks, et on hästi autor ja mina ütleksin ka. Kuigi ta kirjutab lünga soome keeles ja avaldab ka Soomes, aga ja, ja samal ajal, et meil on alati võimalus nii-öelda, et tõepoolest valida seda, mis siis mis siis nagu, nagu te ise ütlesite. Mis on Eesti asi see nagu see kõige suurem mõõdupuu, asja, mis on vajalik, et säiliks meie kultuurimälu ja ees on suur tähtpäev 2025. Kuidas selleks valmistuda, kas on midagi, mida me peaksime selleks veel ära tegema, et sellele tähtpäevale väärikalt vastu minna? Ma arvan, et sellel tähtpäeval läheme vastu väärikalt niikuinii, võrreldes eesti keele ja eesti raamatu arengut. Meil on huvitavat sügavat ilusat väljaanded, millega sellele tähtpäevale vastu minna. Ja ma arvan, et selle tähtajaloo puhul saame rääkida nii nagu kõigi Eesti raamatutähtpäevade puhul. Nii eesti keele arengust, eesti kirjanduse arengust ja ka Eesti arengust mida ma ise tahaksin selleks ajaks kindlasti lõpule viia, on seesama kõige vanema perioodi retrospektiivne võõrkeelne bibliograafia aastate 1508 kuni 1830 kohta. Nii, nüüd ma ei saa ikkagi küsimata jätta, et 1508 ja 1525 peaks olema igal raadiokuulajal selge, mis siis juhtus? 1508 ongi nüüd niisugune natukene küüsid seda sellepärast, et see nii-öelda, et raamat on leidumuseta, selle kohta, on vaid märkmeid vanemates allikates ja selle autoriks on tallinlane Christian pomfoomer. Ta on alamsaksakeelne ja räägib ühe loo Liivimaa ajaloost. Kas seal Liivimaa ajaloos on ka eestist jutumehi, isegi ei tea, aga me ei julgenud seda ka välja jätta, sest kuni Liivi sõjani kannab kogu Eesti ja osa Läti alast siis nimetust Liivimaal. Ja sealt edasi tuleb siis juba 1516, kus Tallinnasse piiskopiks määratud saksa ordu liige on andnud omapoolse panuse paavst Leok, kümnen Enda bulla kirjutamiseks. Nii et need juured, mis puudutavat võõrkeelset trükki toodangut ulatuma natuke kaugemale. Aitäh, Tiiu Reimo ja soovin jõudu, et oma töö jõuaksite lõpule. Aitäh. Tallinna Ülikooli akadeemilise raamatukogu bibliograaf Tiiu Reimo rääkis Eesti raamatute nimekirjast, milles esimene nimetus on siis veel vanem kui 1525. aastal ilmunud luterlik käsiraamat Liivimaal kõneldud keeltes. Kuni selleni välja, mida ja kuidas biblio grafeeritakse praegu saate toimetaja on Piret Kriivan Kuulmiseni nädala pärast. Ja ikka head keele aasta jätku.