Tere braseoloogia sõnaraamatu ja paljude teiste sõnaraamatute koostaja Asta Õim ütles nädal tagasi keelesaates nii. Meie keel on täis kujundeid, sest ilma selleta me ei saa, nii nagu valime õige sõna, nii valime ka õige väljendit. Tõsi, mõnikord siiski juhtub, et me valime vale sõna või ka vale kujundi. Esimeses saates meie väljendusrikkast emakeelest, kirjeldas ja selgitas Asta Õim kujundite sisu ja rääkis nende tekkelugusid. Juttu oli sellest, kes on lumehelbeke ja kes on rongaema, miks päike tõuseb ja loojub ja mida tähendavad väljendid ministril kaks mütsi peas ja nagu pauk luuavarrest ja pasunasse andma. Uues saates juttu jätkamegi saates on niisiis keeleteadlane Asta Õim ja saate toimetaja Piret Kriivan. Keelesaade. Nii kuna enne oli juttu sellest, et kuidas me neid kasutame pasunasse panemise näide siis see on nüüd väike libastumine, aga kui ebakorrektset keelt või taotluslikult räägib keegi, kellel on ühiskonnas kas prestiiž või võim siis läheb asi käest ära. Näiteks ütles üks minister, pensionärid on nagu kaarnad riigieelarve kallal kulunud, selge, mis juhtub. Aga kuidas tunnevad ennast need inimesed, kes saavad vanaduspensioni, toitjakaotuspensioni, kes on puudega inimesed, minister saadav nendel inimestel selle väljendiga sõnumi, et meil ei lähe üldse korda, Te, olete üks koorem, üks tüütu alb asi riigi kaelas. Kas minister tohib endale seda lubada? Istiga inimene ütleb, ega ei tohi küll. No kui siit veel edasi minna, siis päris kurioosne oli see, kui telesaates üks poliitik saatis teisel sinna kohta, mida ma välja öelda ei söanda, vaid ütlen, et sinna, kus on pime ja pinke ei ole. Tähendab, mitte mingi keelekasutus ei ole enam prestiižne. Kuidas võib endale lubada avalikus keelekasutust sellist väljendust? Minu omand, viisakas väljend, kus on pimepinke, ei ole, ja võib-olla see kõneleja ei teagi, mida sa tähendab. Võib-olla ta sellepärast ei osanudki tuua paremat väljendit kui parasjagu üle kees ja närvid kaotas, aga kas selline inimene on siis ka õige, kes on kutsutud meid juhtima? Viimasest ajast meenutada, siis tahaks meenutada ka seda hobusevaraste kooli. Tegelikult hobusevaraste kool on eesti keeles tähendanud algselt kui ta käibele tuli, Peterburi linna kogunisti kogunisti ja see tähendas seda, et provintsist. Me teame, Eestist läks väga palju inimesi, Peterburi eestlaskond oli ju väga suur, väga palju noori inimesi suundus suurde linna, kõige lähem linn oli Peterburg kus ta siis õpiti, ametit võib mis tahes, aga ju siis lapsevanemad ei suhtunud sellesse kuigi positiivselt, lihtsalt hirmust, et suures linnas on palju ahvatlusi ja väga kerge on minna libedale teele. Mis ta sinna ikka läheb, õpib hobusevargaks ehk suliks. Ma ei tea, kas meie minister pidas silmas seda või pidas ta päris hobune vargaid, aga jäägu see tema teada. Üks asi, mis, mis võiks üldse natukene muret tekitada, on see et üldiselt on ju nii etega väljendid ei ole ju jäigad ja muutumatud. Nad muutuvad nii morfoloogiliselt, Me nimisõnad käenduvad ja tegusamad pöörduvad ja nii edasi. Aga neid on võimalik, nende komponente on võimalik asendada, vahetada ja vastavalt vajadusele natuke sättida. Ainult peab kehtima üks tingimus, see väljend peab olema arusaadav. Näiteks ämbrisse astuma, kõik me teame, mida see tähendab eksima, suurt apsu tegema. Ja kui ma lehest loen, et ministeeriumi trepil, siis kui ministeerium asus veel Majas ministeeriumi trepil oli kurde ämbri kolinat kuna see ämbri kujund on nii tugev, me tunneme sellest lausest aru, millega on tegu, meil ei teki mingit kahtlust. Ja sellise kasutuse vastu ei saa ju kellelgi midagi olla. Öeldu oli selge. Kui aga väljendid muudetakse, võib olla palju vähem koostisosadelt või struktuurilt, aga muudetakse nii, et tähendus muutub hoopis millekski muuks. Siis ei ole see enam õige. Näiteks kui on must siis näita ust. Tegelik väljend, mis on eesti keeles vana väljend kahjuks küll ei kasutata, ma ei tea, kui palju seda üldse teatakse, aga juuütlejad, jäätis, kus ta muidu sellise struktuuri võttis, kui miski asi oli must, kasimata või pesemata või ei tahtnud süüa või selga pandasid. Ja kui öeldi ette heita need, see on ju must. Kui on must, viska vastust. Sama struktuur, sama põhimõte. Aga rakendatud poliitilise vankri ette minu meelest nii on ebakorrektne käituda. Pealegi jah, muidugi kõik said aru, mida mõeldi aga tegemist ei olnud enam selle väljendiga, mis ta tegelikult oleks pidanud olema. Iseasi, kas ütleja üldse teab seda varasemat väljendit. Mulle tundub, et vaevalt et ta nüüd luuletama hakkas, riime sättima hakkas, küllap oli talle see väljend siiski tuttav, sest sellel süntaktiline struktuur on ju väga osav lühike riimis rütmi ja rütmis. Et võib-olla on andekaid inimesi, teevad ise ka väljendit ja, aga ma arvan, et siiski mitte, ma tundsin selle kohe ära. Nii kuidas väljendid. Sisuliselt ma ei hakka siin rääkima vormis külge, see on võib-olla igavavõitu, küll aga räägiksin paar näidet, kuidas väljendite sisu muutub kvalitatiivselt. Näiteks läheb nagu lepase reega tänapäeval läheb ladusalt, asi edeneb. Aga kui me läheme sajandi jagu tagasi isegi rohkem kui sajandi jagu tagasi, siis väljendan tähendanud otse vastupidiselt. Kui miski läks nagu lepase reega, siis ei läinud üldse, see ei edenenud üldse ja sellele on täiesti loogiline alus. Kuidas eestlane mõistab leppa? Ega see lepp suurem asi puu ei ole, seda teab vist igaüks, kui just ei ole tegemist musta lepaga konkreetselt, mis küttepuuna kõlbab küll või on päris hea. Aga see Harelikleb on kehvavõitu puu. Lepp oli pehme pehme puit, temast oli hea dialusikaid ja muid asju. Aga ta ei kõlvanud Ühegi sõiduvahendi tegemiseks tal lihtsalt ei pidanud kulumisele vastu. Ega tänapäeva inimene ei tea enam seda lepase reega ikka lepase reega, teab aga just. Aga ma olin seal eral, tegelikult ma lihtsalt püüan seletada, kuidas tähendus muutub. Ja siis oli loomulikult regi ikkagi tehti sellest lepast, et siis ta ei olnud ju suurema see leppimise selle sellega ei saanud ikka päris korralikult asja ajada, mida oli vaja. Ja nii oli kasutusel ja ma olen leidnud 1904 kirjalikust allikast, kui esimest korda oli kasutatud seda väljendit just positiivses tähendus. Nii ta on tänapäevani siis jõudnudki positiivses tähenduses. Seega et väljend võib muutuda tähenduselt otse vastupidiseks, mis me nendega pihta hakkame selle teadmisel ja ega ei olegi, see on niimoodi muutuvad. Toimub nii pika aja jooksul, et, et üks põlvkond seda ei taju ja see on rohkem võib-olla selles mõttes oluline, kes uurivad keele najal eestlase tõekspidamise ja olemust ja mõtlemist ja ja, ja seda poolt, et neil on see väga oluline, et kui meile tänapäeva ja Flaseoloogia on just see valdkond, kus on säilinud palju sellist vanu hoiakuid, endise selliseid arvamusi, tõekspidamisi, hoiakuid, suhtumisi, see tuleb kenasti keelest, mitte ainult fraseoloogilist must sõnavarast ka päris kenasti välja. Ja selles mõttes on see äärmiselt huvitav ja kasulik. Või näiteks suur süda. Ma ei tea, kuidas teie seda tänapäeval mõistate. Kui kellelgi on suur süda, siis ta on ikka suure hingega nii just heada klik abi vahel just nimelt ta süda on täis positiivseid emotsioone, empaatiline inimene, aga nagu ma enne rääkisin, seda võib-olla täis ju ka negatiivseid emotsioone. Ja seda tänapäeval kohtab palju harvemini. Et kui kellelgi on suur süda, kuhu mahub ka palju viha, siis on vihapidaja inimene. See tähendas, aga nüüd juba on, ma olen seda päris palju otsinud, leiab, aga leiab väga vähe. Küll aga oli see tavaline, võib-olla 50 aastat tagasi olid nad kahes tähenduses. Kui lapsel oli suur südas, oli üks jonni täis laps, kes ennem sai vitsu, kui taandus. Kas niisugused asjad omavahelisel suhtlemisel, kui parajasti piiripealse kujundi muutumine kas need tekitavad palju segadust? Ei tekita, sest ega kui te panete konteksti suulises või kirjalikus, teil on ümbrus olemas, seal ei teki mingit arusaamatust. Et kunagi see tähendas seda, et on kangust täis, ei saa täis sellist jonnakust täis, et lapsel ei tohtinud olla, on ta süüa näiteks pulli südant selle pärast, et siis kasvab tal suur süda tähendab kuri süda, vihane süda, selline kangekaelne inimene. Nii et see on igati mitme teise väljendika Ell kinnitatud, et see nii on olnud. Hoopis keerulisem on näiteks väljendi roheline tee kujunemine, roheline tee selles mõttes, et vaba käik, edu kõik lahti, palun, tegutsege, Euroopa rahad annavad või teevad meile rohelise tee. Mingis sellises kontekstis tundub kaunis eestikeelne väljend, eks ole, tegelikult on see tõlgitud vene keelest vene keeles, teatavasti on see sel joone uulitsa selle uulitsa tänava, eks ole, sellest on saanud eesti keeles tee. Ja sellest ei ole midagi, tähendas see vene keeles algselt. Kadalipu ja kadalipp on sees ihunuhtluse kõige rängem vorm, eks ole, kus oli siis sõdurite peksurivi kaks Viilku vahel tee peksta, võeti sealt läbi ja siis sõdurid nüpeldasitledas pajukeppidega. Ja seda rivide vahelist teed kutsutigi vene keeles siis roheline tänav sõna-sõnalt nüüd oligi tänavakujuline pikk, eks ole, ja roheline värvus tuli siis sellest, et need pajukepid olid rohelist värvi, paju ongi rohelise koorega, kui ta nõtke, veel kaunis ränk. Seejärel kui hakkas edenema raudtee ehitus Venemaal siis rööbaste kulgemine meenutas kangesti sedasama sõdurite rivi veergu. Kahe poolega teed hakati seda kasutama raudtee tähenduses, et see oli ka samasugune ja roheline oli veelgi lihtsam õitsema varitsema Foril soli keelav tulipunane ja roheline tuli vabakäik. Nii et seda kasutati nagu raudtee tähenduses. Ja Eestis on see võetud üle nüüd just selle raudtee ehitamise ajal tuli ta eesti keeles mitte tänavana, vaid teen nii, ja kui me nüüd sellest konkreetsest raudteest jõuame teel ühe astme edasi abstraktses valdkonda siis selles valdkonnas ta saigi selle tähenduse, mis ta tänapäeval on vabakäik, vabadee, vabad, arenguvõimalused ja nii edasi. Aga millal siis tuleb mängu see kujund, roheline tuli, siis on, see on arvata võib jah sammast, et kuna seal Zemaforid sel ajal oli, olid Ilus sedasi mahvariks. Et roheline tuli oli siis see, mis lubas rongi liikuma. Praegu meil tuleb kohe roheline tuli, siis tuleb ka kujundliku kujundi puhul tuleb silme ette rahulikult, aga see on täiesti loomulik, et selliseid on nüüd roheline tuli, sa võid üle tänavaauto sõita ja selle, see on niisugune peaaegu juba tajumatu kujundlik ütlemine. Küll aga tuleb öelda seda, et kahjuks või nii see on. Et keeles kaob väga palju selliseid kujundlike ütlemisi, mis on seotud ja mille kujundi aluseks on igapäevaesemed ja asjad, eriti tarbeesemed, igapäevase elu-olu asjad. Ja Eesti Fratsioloogia suurem osa kujund sõnu ongi seotud just kas siis inimese kehaosadega või siis selliste igapäevaste olmeesemete, tegevuste ja muude sellistega. Kui me ei tunne, mis asi see on, siis me ei saa ka aru, mida see tähendab. Ja seda ei jäta keegi meelde, seda ei kasuta dieediga, välja arvatud mõned üksikud juhtumid. Üks näide. Sõnad on tänapäeva eesti keeles olemas aga sõnade tähendus on kadunud näiteks nagu lõhnast võetud. Mis te arvate, mida see võiks tähendada? Nagu lõhnast ja nagu tuulest võetud? Vot just seda ma arvasingi, et tavaliselt siis hakataks, seostatakse sellega, et see on nagu õhust võetud või laest võetud või tuulest tulnud või tuulest võetud. Aga tegelikult tähendab see hoopis midagi muud. Lõhnad ei ole aroom siin lõhnast võetud, eks ole, ütleme tuulast võetud või juust võetud, siis on ikka mingi liikumine olemas seal. Aga selles väljendis ei ole tegemist lõhna, kui aroomiga, vaid lõhnaga, kui ahju pealsega. Tule taevas appi, vaat nii, et lõhn oli ahjupealne, mis oli. Ta oli sellise teatud kujuga, kuhu pandi kuivama siis seda, mida oli vaja kuivatada näiteks puuhalge. Ja kui ta nüüd maantee silmade ette pildi, kui need halud pandi sinna kuuma. Kui kuum ta nüüd oli, aga vähemasti soe, siis need talud kuivasid kokku. Aga kui meil selle kanname üle inimesele, kui inimene kuivab kokku, milline see inimene siis on? Kõhna sedasi väljend tähendabki? Niisugune on tema teekond siis. Ja kui tänapäeval kasutada seda vaevalt keegi nüüd oskab seda, kuid on pandud konteksti ja ees on selge, mis ümbrus on siis siis loomulikult, aga niiviisi üksikuna välja võetuna vaevalt keegi seda oskab arvata. Rääkimata siis sellistest asjadest. Näiteks nagu endisaegsed maatööd ja tubased tööd, mida tänapäeval veel enam üldse ei teata. Ja, ja seal ei ole ka midagi imelikku, need tõepoolest taanduvad. Hobusega keegi enam ei künno ja sellepärast keegi saad via käsitsi, keegi ei niida. Ja keegi suuri koormaid vankri peale ei lao ja nii edasi keegi ei käi seahanega kanakarjas ja kõik need piltlikult ja ilusad väljendid kaovad koos nende töödega. Taste näiteks oskad öelda, mida tähendab deep, hundi küljeluid? Sügav vaikus sellepärast et toimetaja lihtsalt mõtleb, ei läheks, ega seda ei olegi võimalik välja mõelda, siin võib filosofeerida selle üle, et Kylie lood on ju paaris ja midagi miski asi, mis ei aita ka see, selle tegelik sisu on see. Et kui te veel teate, kuidas niidetakse üks kaar ühtepidi ja teine Kaarses vastu, eks olles tekib kokupaks kaar. Nii niideti sellepärast, nii et pärast oleks kallis, saame seda heina kokku korjata, muidu on nagu kulli pask mööda põldu laiali. Nii öeldi ka, et oleks tihedam niideti kaks kaart. Aga kui mõni ei teinud seda, siis tema tegigi, hundi küljeluid, tegi ühepoolse Kaara. Pealegi sellel oli veel see häda, et see maa niidetud hein langes nagu veel kasvava heina peale, Eino kaotas, oli ka veel kõigele lisaks. Selliseid asju muidugi ei teata ja kas peabki tegema või mida tähendab kurepõlves? Ma pean silmas ikka nüüd ikka seda maaelu. Loomulikult keegi jälle ei mõtle väljad, kurg on ja kurepõlved seal midagi. Kuidagi see põlv seal midagi liigub, see on ka kõik. Tähendab, kurat, põlves, kolmandas vältes, et seal nagu põli, et mingi seisund peab olema, ei, mitte põlivaid, mingi seisund peab olema. Tänapäeva kalla maandunud vilju keegis, nii enam kahjuks ei kasutada, võiks kasutada vili lamandu pika olides 100 aastat tagasi või tänapäeval. Ja see on siis nii, öeldakse lamandunud vilja kohta. Aga kes on kanade kapral, kukk? Ülemus, kes on kõige suurem ülemus, keegi ei käi ju kanakarjasena. Kana, karjus kanadega. Aga taolistest väljendist, nendest näiteks kas või seesama niitmine ja sealt saab välja lugeda väga palju suhtumisi töö tegemise kohta, kas inimene teeb korralikult oma töö, keeta väga korralikult tomateid või ta teeb selle lohakalt, siis need hinnangud on kõik väljaloetavad nendest väljenditest, kuidas seda tööd või sellist töötegijaid iseloomustatakse. Nii et selles mõttes on nad hästi huvitavad ja hästi põnevad. Või näiteks, kui keegi ütleb, et sa oled nagu Leitzee augu tropp, ma ei saanud mitte midagi aru, mis asi on leitseid, muidugi teaktor, nii sellest augustis välja suid, järelikult see inimene oli nõgine, tahmane lihtsalt pust. Või kui keegi on nagu Kolgid. Ja kui ei tea, mis asi on Kolgitsema, üritan aidata, et see on sama, mis lõuguti, siis on sama hea, kui ma poleks seda öelnud, eks ole. Aga lõuguti või Koldits oli siis selle linaluu purustamise tööriist taoti katki ja see oli selline pikk kui Pikaga pikk ja ühetaoline, selline vormitu võid selles mõttes kui inimesega võrreldes vormitu, ühetaoline, puutlik. Ühesõnaga Koldits on kõhn inimene, loomulikult siis, kuna tal ei ole seal mingisuguseid vorme rohkem tanud, sile, ta pidi purustama selle valu. Aga kui naine läheb sauna, siis kuhu ta läheb? No kuhu tal veel minna sünnitama läheb, sest vanatädi saunas, eks ole, nii, ja vot seesama viimane on nüüd primitiivne näide sellest, et mis on nendest väljenditest välja loetav, et vanasti naine läks sauna, kui see oli nii tavaline ütlus, et siis sünnitamas käidi saunas, kus käepärast oli siis soe vesi ja, ja nii edasi. Nii eesti frasioloogia üldiselt nagu siit jutust juba ka välja tuli, on selline ütleme, selline argikeelne ta ei ole, ütleme väga halb või, või mingi halvamaiguline, aga ta ei ole ka kõrgstiilne, tähendab rohkem selline kas neutraalne või tavaline, selline igapäevane keel, mis ei tähenda muidugi meie keeles ei oleks sellised Lyderatuurseid, raamatulke ja väljendid näiteks piiblifüsioloogiast on palju pärit väga palju väljendeid, mis on kasutusel ka tänapäeval silm silma vastu ja Peri kellelegi verest ja ja. Ja samas on ka veel küllalt palju sellist sellist Trasioloogiat, mis on pärit klassikalise kirjanduse tõlgetest, antiikkirjanduse tõlgetest, hiljusa kand, Gordioni sõlmus, Augeiase tallid ja sellised. Ja need on nüüd sellised väljendid, millest ei tasu lootagi, et me mingi kujundi suudame ise välja lugeda, vaadates selle väljendile peale, vaid me lihtsalt peame teadma, mida nad tähendavad. Kui nad on konteksti õigesti asetatud ja neid kasutatud selles tähenduses, nagu nad mõeldud oli, siis on nad ka arusaadavad. Aga nad ei ole ju meie igapäevakeeles nii väga kasutada. Et kirjakeelt Achilleuse kand ilmselt tuleb, kultuurilugu, tuleb tunda. Ma muidu ei saa, ei mõista just nimelt. Just nimelt, et need omandatakse siis juba teistmoodi, mitte keele rääkimise käigus, vaid hariduse käigus, eks ole. Ja neid väljendid on muidugi küllalt palju. Et hariduse käigus omandatakse Aga uuema aja fraseoloogid, väljendid ja kujundid, neid tekib siis, kui ma nüüd õigesti aru saan, neid tekib pidevalt juurde. Ta ju ka, aga see on loomulik, et tekib. Meil tekib ju kogu aeg juurde mingeid uusi mõisteid. Neid on tarvis kuidagi tähistada. Iga kord ei tasu muidugi tormata kohe otsetõlke juurde, mis on lihtsam vastupanu teed. Et tasub ikka alguses mõelda, kas on tegemist uue mõistega. Aga võib-olla on tegemist vana mõistega, siis otsime äkki meie keeles juba olemas? Kui ei ole, loomulikult siis tõlgitakse ja kui pelga õnnestub, sel juhul, kui see kujund on meile vastuvõetav tähendab meie alateadvusesse seostub täpselt selle sama asjaga. Noh, nagu ma rääkisin selle Mihkel Muti keerulise sõnaga, eks ole, meil seosed on olemas, me saame sellest aru, me võtame selle vastu nagu näiteks poliitbroiler broiler ongi täpselt meie mõistes ka sedasama nuumata, noorlind ei ole küsimust arusaamises, aga kui me võtame üle tõlgime otse sellise kujundi, mis teises keeles on inimestele iga päev, on arusaadav aga meile seostu mitte millegiga, nagu seesama lumehelbeke oli siis ei ole see hästi muidugi ajapikku omandama selle, olgu neetud luukered kapis ja ja, ja mis asjad. Aga vahel on seal sellisest laenamisest või toortõlgete, seda see kasu, et kui hakati rääkima ja võeti üles rongi allajäämine rongi peale saanud, mis ei ole üldse võõras liiklusvahendiga ja nii edasi, siis äkki tuli kellelgi meelde, et meil on, samas tähendas kasutusi regi. No realla küll ei jääd, aga ree peale saadakse, reelt jäädakse maha, saab kellelgi ree peale täiesti tavalised. Ja enne seda olin isegi ühes kirjutises leidsin selle üles, Andres Sõber kasutas seal ta ükskord, kes teatavasti oli väga värvika keelekasutusega, kasutas seda ükskord ühes Intervjuus, siis oli hulk aastaid vaikus, kuni see tuli see rongi alla asi siis Läks uuesti regi, nagu ta leidis kohe kasutusest, ta oli meile nii arusaadav ja nii omane. Mis siis, et me ei teadnud võib-olla seda, et tegelikult oli ammu olemas, aga kujund oli meile selge. Me saame aru, mida kuskil on alateadvuses. Aga kui seda alateadvuses ei ole, siis on palju raskem seda omandada. Aga kipuvad võib-olla sellised asjad peale kasvavatel põlvkondadel alateadvusesse mitte jõudma, ütleme niimoodi. Jah, kui kodus ei kasutata ise raamatuid, ei loe koolis sellele tähelepanu ei juhita ega pööratagi. Siis muidugi muidugi. Lisaks tuleb ju raamatutest meie keelde palju kujundeid ja filmidest ka tänapäeval. Et me oleme Tallinnast, me maksame. Jah, leiva parim, need on niinimetatud tsitaatväljendid, et neid nimetatakse veel ka igasuguste lendsõnadeks ja autoriväljenditeks, mis iganes, mis ei ole nüüd sedalaadi väljendid, nagu me enne rääkisime, need on kellegi poolt mingis väga õnnestunud kontekstis kasutatud, mida hakatakse, üldistan. Väga tore ajalugu, on ju see isa Arnuga koolivahejõudis, eks ole, kõik me teame, et Luts ei tahtnudki muud öelda, kui Arno jäi esimesel päeval natukene hiljaks. Seoses filmiga ekspluateerida, seda muidugi niipalju, et läks ikka päris kohe hulluks kasutamiseks. Kõik me mäletame vene ajast, kui Leida lehmaga Moskvasse jõudis, oli kongress juba alanud, sel ajal oli olemas. Meie praeguse ajast, kui vahetusüliõpilane koju jõudis, oli Eesti rahvas juba välja surnud ja nii edasi ja nii edasi, kalapüügid tööd, kõik on selles, kui guugeldada, siis on täis seda konstruktsiooni, kui keegi kuhugi jõudis, siis oli juba hilja igasuguses kontekstis ja nii edasi. No las nad siis olla, pealegi konstruktsioon on sama, sõnad on teised sisu ikka peaaegu saama ja nagu natuke liiga hilja. Mõnikord läheb asi natukene natukene viltu ka, nagu minu meelest on juhtunud sele väga äraleierdatud Tammsaare tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus tegelikult Tammsaarel seal päris nii olnud, seal oli natuke pikemalt ja natukene teine mõte oli ka, aga tagasi seda enam keegi pööra. Ja, ja nii ta jääbki, jääbki selle autoriks Tammsaare keeles nii juhtub. Ega sellest nüüd midagi väga katki ka ei ole, keel ikka areneb, muutub miks me ütleme, et meie, väliseestlased räägivad teistsugust keelt, ei oskagi algus öelda, mis asi see teistmoodi on, isegi kui hääldus on veel perfektne? See tähendab, ta on, keskkond on olnud teine, keel on ümber, teine, endal on säilinud vana, selline natuke teistmoodi, kui ma tänapäeval räägime, nii et isegi sedasama lühikese ajaga võid märgata, et keel kogu aeg tasapisi muutub. See sõnavara täieneb. Kui sõnavara täieneb kiiresti, siis on tegemist mingi pöördelise hetkega ühiskonnas. No nagu meil juhtus, see terminiuputus. Suur vajadus tingis termin uputusel on aru saada, pangandust ei olnud, paljusid asju üldse eraettevõtlust ei olnud, kõik olid uued asjad, kõigile tuli leida eestikeelsed sõnad. Loomulikult kõige hakati siis väga palju, aga palju tekkis laene. Ajapikku mõned asendusid oma sõnadega, sama toimub ka väljenditega esimese hooga muidugi võtame üle kõik need. Luukered kapis ja diilid ja mis meil siin kõik on. Ja ainukene asi, mida võiks rõhutada, on see et enne, kui võtta see uus otsetõlge või veel halvem, toortõlge kasutusel, korraks tasuks napp klaviatuurilt pidama jätta. Kas see mõiste on uus, kas see on meile võõras uus asi või ma juba tean, et selline asi on põhimõtteliselt olemas, järelikult on põhimõtteliselt olemas ka nimetus kas ta on siis otsetähenduses sõna üle kantud metafoorne sõna või hoopiski mingi väljend. Aga ta peab olemas olemas keeles, kui see mõiste on mulle väga tuttav. Võidu. Noh, vähemasti minu meelest peab enne kasutusele võtmist ka mõtlema, et kuidas sellele inimesele mõjub, kes seda kuuleb. See näide on kirjanduslikest tekstidest, õigemini raamatu pealkiri, mida minu pärast kasutatakse praegu valesti kasutatud, tehakse niimoodi, et ta on väga värvikas kujund, aga selle sisu nagu enam ei teata või ei taheta teada, see on orgessija, kobriku kellavärgiga apelsin mis tegelikult on niukse õõvastav raamat ja õõvastav kujund minu jaoks vähemasti et seda ma ütleksin, et kuritarvitatakse küll on kellavärgiga mandariinid kellavärgiga metsõunapuud ja ma ei usu, et nad tahavad mulle öelda, et nende kirjatükk või raamat või või mis iganes asi on, millega nad tegelevad. Et see on üks õõvastav lugu. Ma arvan, et sellised asjad ei jää püsima, need on hetkelised. Inimene on saanud tugeva emotsiooni osaliseks, loomulikult ta üritab seda kuidagi kasutada muus kontekstis, see on väga tavaline, aga selle üsna kiiresti, see unustatakse selle üle. Aga seoses sellega tegelikult on ka nii, et kui me tahame midagi kujundlikult kasutada pea tingimata alati valima mingit metafoorselt sõnu või mingit väljendit või asju selle kujundi, saab edasi öelda ka täiesti harilik, et otseses tähenduses sõnadega. Ma leidsin väga toreda näite sellest samast postimehest ikka. Ajaleht on täis tavalist, meie igapäevast ilusat keelt näiteid võtta igaks elujuhtumiks. Sellesama neljanda novembri Postimehe arvamusküljel kirjutab Ivan Makarov sellise lause. Kuna see lehekülg on pühendatud ühiskonna väärtushinnangutele ja, ja muu sarnasele, siis arvan, arvamusveerg käsitleb sedasama teemat ja seal on kirjas linnaasi. Ta räägib sellest, millised inimrühmad või grupid on Eestis olemas. Ühte rühma iseloomustab niiviisi. Nii meie ühiskonnas on ka neid kel on nelgid kallite saabujate jaoks juba 1940.-st aastast, et sa otti valmis seatud. See on ühe rühma iseloomustus, mitte ühtegi sõna ei ole ülekantud tähenduses mitte ühtegi metafoorid. Kujund on vägev. On mõjub. Keelendite päritolu, on, on tõesti huvitav teada. Mõni päev tagasi mõtlesin, et väga sagedasti kasutati. Ma arvan, et just võib-olla sovetiaja lõpus ka väljendit Nuhk Albert. Ja küll mina mõtlesin, et millega või kellega võiks seotud olla. Üritasin meenutada, et kas Viimse reliikvia seal need mungad, mõni Albert, aga nüüd ma klõpsisin arvutit, nagu te ütlesite, mitu korda. Ja selgus, et tartus oligi tegutsenud, elanud ja tegutsenud KGB agent, kelle eesnimi oli Albert. Kas võimalik, et niimoodi tekivadki kujunduvadki. Tekivad loomulikult näiteks päris nimelisi selliseid väljendikus on, mille koosseis on, pärisnimi on päris palju, ei ole ainult mihklid ja Jürid vaid on konkreetselt, ma olen nendega hästi hädas olnud, sellepärast et need lahti muukida, ma tähendus on väga raske, sest ma ei kujuta ette, kes oli mingi Albert aga küsida ka kellelegi käest ei olnud, nähtavasti oli tegemist mingi kohaliku mehega, kes oli väga eredalt mingi asja, vot niisugune musternäidis. Aga tagantjärele seda arvata on üpris raske. Sest isegi kui nüüd Eesti kirjandusmuuseumis Tartus on kõnekäänd kartoteek, kus on igasugust põnevat materjali ja selle põhjal varsti kohe saab valmis kaheköiteline eesti kõneljendude Väljaanne mille peatoimetaja ma juhuslikult olen. Ja tegelikult tegin selle mõistelisena, et oleks siis kokku koondatud kõik väljendit ühe mõiste all, kui ta on laisk, siis on kõik laisa väljendit kujundan seal puu peal, siis on kõik see sedalaadi väljendit, kuid on tark, siis on kõik targa väljend sellisel viisil koostatud ja kõige raskem oli lahti muukida just neid väljendeid, kus on sees pärisnimed. Ega te peast ei tea, kas Albert on seal sees või ei ole? Ei mäleta, neid on nii palju, et ühesõnaga oli, mis ta tegi ja nähtavasti ka siis, kui see on üles kirjuta, tud on see üleskirjutaja küsinud. Siis ta paraku ka see, kes ütles, ei, kihased vaidleb, mis ta oli, selline ta oli. Või ta ütleb, et seal oli mingit, kui on need, kes on nüüd keelejuhid, kelle käest küsiti, kui nad ise ei tea, siis nad inimene on selline, et inimene tunnistab päike ja nii nagu tänapäeval ikka, inimene on kõigepealt üritatud keerutada natuke ja kuidagi väljapääsu leida, niisama on olnud ka need keelejuhid. Ja kui see üleskirjutaja ei ole kuigi osav olnud ja küsib otse, et mida see tähendab? Oi jumal hoidku veel, kuidas käändub, kuidas selle omastav kääne võiks olla, siis on lõpp, siis ei tule midagi või ütleb. No mis ta ikka on, noorest peast saiti küll. Aga seda on nii tore lugeda, sest see väljendus ja paraku, mida ma tähele panin, on just sellised nagu noh, pahameeleväljend, no mis ta ikka oli siis tuleb konverendit. No siis, kui ta juba kolm väljenditud reas, küllap on siis esimesest aru saanud, mis on ja pärisnimedega on tihti need ka need kasutajad, kui see kontekst on olnud nii väike, et üleskirjutaja sa aru siis, ega tegelikult ei selgunud, milline see mees või naine või tüdruk või kes seal oli. Meie väljendusrikkast emakeelest rääkis läbi kahe saate keeleteadlane Asta Õim. Kellel suurem huvi, siis keelesaatevaramust soovitan kuulata vanasõnade uurija Arvo Krikmanni saateid sellest, missugused väljendid on piiblist rahva sugu jõudnud ja missugused, vastupidi rahvasuust piiblisse saadete pealkirjad on piibli ütlused ja oh issand. Viited leiate selle Asta Õimu saate juurest vikerraadio kodulehelt. Kuulmiseni nädala pärast.