Tere põhja konn on hiiglaslik ja kuri koletis Kreutzwaldi loomingust. Mis või kes on põrguga on ja mis on kõigel sellel pistmist luterliku lauluraamatutega, selle saame teada tänases keelesaates ja meil on keelesaates Eesti keele instituudi juhtivteadur Kristiina Ross, tere päevast. Tere päevast. Alustame nendest lauluraamatutest. Kui lauluraamatuid tõlkima hakati, siis kuidas see üldse võimalik oli, kuidas need sakslased, kes seda tõlkima hakkasid, sellega hakkama said, sest et kas eestlane tundis siis niisugust riivilist värssi, nagu me praegu teame, et on olemas? Meil oli ju regivärss? Ja, ja muidugi ei tundnud eestlane niisugust Riinilist värssi sel ajal. Ja ega eestlane sel ajal tõlkinud, üldse kui tõlkima tuli hakata 16. sajandil. Siis hakkasid tõlkima sakslased eestlaste jaoks. Aga neid laule tõlgiti olgu lihtsalt tõenäoliselt proosavormis. Ega meil ei ole säilinud kahjuks 16.-st sajandist ühtegi laulu tõlget päris nii, et mille kohta saaks kindlasti öelda, et see nüüd 16.-st sajandist üleskirjutust ühes pole säilinud. Aga kaudsed andmed, mille põhjal võib öelda, et laulu hakkad ikka väga vara juba tõlkima, 1500 kolmekümnendatel aastatel ilmselt sest neid oli lihtsalt väga vaja, kuna just laulude kaudu kirjaoskamatul rahvale õpetati usutõdesid lihtsate jah, Riiniliste kergete laulude abil. Aga umbes 100 aastat olid need tõlked tõenäoliselt proosatõlked, vähemalt need, mis meile meieni on säilinud. Seitsmeteistkümnenda sajandi algusest, kõige varasemad tõlked, need on lihtsalt sõnasõnalised proosatõlked. Nii et neid oli väga keeruline laulda. Ei olegi vist võimalik ette kujutada? Jah, on on säilinud selleaegseid selleaegseid, kurta Mesi pastorite omavahelisi märkusi selle kohta, et neid on tõesti raske laulda ja et siis, kui juba hakati mõtlema sellele, et tuleks luulevormis tõlkida. Aga teisest küljest on see ka kõige alus ju meie meie eesti keele jaoks meie kirjakeele jaoks. Ja kogu see kristlik kirjandus on laiemalt muidugi meie kirjakeele alus aga mis need neid kirikulaule puudutab, siis need on ikka tõesti kogu Eesti kunstluule alus. Kui siis lõpuks otsustati, et et need laulud tuleb tõlkida värsivormi, siis oli parasjagu Saksamaal väga moes Martinopitsi õpetus 1624 oli ilmunud tema raamat saksa luulekunstist ja seal tema rääkis, missugune peaks olema hea saksa luule, nii ütles, et see peaks olema vahelduva värsimõõdus, mis tähendab, et rõhulised ja rõhutud silbid vahetavad kassi hambaid Rohos ja siis lõppriim peab olema loomulikult. Ja need ideaalid jõudsid siis siia saksa pastorite kaudu siia Eestisse ka ja vot siis otsustatigi, et hakatakse, hakatakse neid saksa kirikulaule siis niisugusse, vormi vormi tõlkima, see tähendab asja konks. Sealjuures oli see, et need vanemad saksa laulud, Ta oli endale olud, näiteks need ei ole kuigi puhtalt ei vasta opitsi reeglitele, need on niisugused suhteliselt konarlikud ja palju vabamad ka küll silbis rõhulised põhimõtteliselt ja lõpp, Riinilised, aga, aga mitte nii ranged. Aga siis meie tõlkijad võtsid ette, otsustasid, et tsoonid teeme ühe väga hea tõlkija, tõlgime väga, täpselt nii, nagu opits ütleb, et on hästi. Kuidas see neil õnnestus, õnnestus neil ootamatult hästi tõesti, ja nad olid ise ka väga vaimustuses nad oma sissejuhatuses kirjutavadki. Et vaadake neid saksa laule, et seal on kõik Jambidjad, rahvuslased segamini aetud ja palju viletsamad riimid on aga nüansid, et saab küll veel parandada, aga üldiselt neil on ikkagi palju puhtam rütme, puhtamad riimid ja tõesti selle meetrumi koha pealt neil on äärmiselt äärmiselt täpselt, on nad seda hopitsi juhendeid järginud. Ainuke häda siis jah, mis selle kõige juures kannatas, oli muidugi eesti keel parandamatult, sest nad lihtsalt surusid, surusid sõnad sellesse rütmi, nagu neil vaja oli. No näiteks kui, kui eesti keeles sõna jumal käändub ala, aga niisugust vormi neil oli keeruline sinna värsimõõtu suruda ja siis nad lihtsalt käänavadki jumal, jumala läbi, kõikide nende laulude. Tekib niisugune ilus raiuv rütm, väga ütlane ja täiesti süsteemne riimid siis ilmselt ei olnud ka mitte alati põhjendatud või tulid otsitud riim riimi pärast, jah, Jeriinidega nad muidugi olid isegi rohkem hädas. Sellepärast et eesti keeles siiski suhteliselt vähe on. Vähe on, ütleme, mees riimi ja naisnaisriimi mõlemaid tõenäoliselt vähem kui saksa keeles ja opits pealegi oli öelnud, et niisugune kaasrõhu riime ei ole päris korralik. Riin peab ikka Riinima niimoodi, et sõnarõhulised silbid, pearõhulised silbid, riimuksid ja vot niisuguseid Riin eesti keelest oli suhteliselt raske leida, nii et siin nad tegelikult ikkagi natukene lasid ennast võib-olla lõdvaks ja seriini päris puhas ei ole. Aga noh, nad olid ikka need esimesed tõlkijad, baroksed, tõlkijad olid, olid väga leidlikud, nad siis hakkasid niisuguseid riime leidub oma hakkasid moodustama igasuguseid liitsõnu. Esiteks, ühelt poolt said nad riime sedasi, et nad lihtsalt jätsid, jätsid mingid silbid ära, ütleme kui on mingi lapsukene, aga neil oli vaja. Riini positsiooni langeks kaasrõhuline üks silp, siis nad sellest moodustasid lihtsalt lapsuken, tuled n, lapsuke n ja see oli ilus, ilus riim ja nende jaoks kõlbas hästi. Aga laimsetega, et seda nüüd jah, see oli niisugune häda sunnil, aga niisugune vaimuka on lahendus, oli jah, see, et nad hakkasid looma uusi sõnu ja ühelt poolt siis püüdsid nad leida häid riime niisugustele olulistele sõnadele, noh, aga need ammendusid väga ruttu näiteks taevas, seal vaevas laevas, seda kasutati kümmekond korda on võimalik kasutada, siis juba kulub väga ära. Ja siis nad hakkasid ise jah, välja mõtlema barokne esteetika ja kase opitsi luuleraamat. See õhutabki leiutama liitsõnu, liitsõnade niisuguste vaimukate liitsõnade oskuslik leiutamine oli nagu ühe korraliku poeedi andekuse märk. Ja seda nad tõesti kasutasid. Ja noh, näiteks kui sõnaühendi, mis lauludes tihti esineb, on püha vaim sellel on nagu raske ilusat Riin eesti keeles leida. Aga siis nad moodustasid niisuguseid sõnaühendeid, kus kasutasid teise poolena sõna taim, mis nagu õieti mitte midagi ei tähendanud, noh rõõmu taim, rinnataim, mis konteksuaalselt vaadates tähendas lihtsalt süda. Aga ta läks ilusti riimi selle püha vaimuga ja see sobis neile hästi. Aga jah, siis üks üks sõna, mille nad leiutasid tegusõna vormi on Riiniks, mida paratamatult ju lauludes hästi kogu eestikeelses igasuguses tekstis hästi palju esineb ja millele ilusat Riini muidu ei ole võimalik leida. Siis nad leiutasid niisuguse kuradi sünonüümi põrgukon, mis vastab igati sellele barokusse liitsõnamoodustamise mehhanismile. Ja ta on vaimukas ja igatepidi põrgulind, kasutati ka see riimus ilusti sõnadega sind ja mind, seda oli ka hästi mõnus mõnus kasutada. Aga see põrgukonn, see sellega nad ilmselt ise nagu natuke kahtlesid ja see siis hakkas jah, ringlema igas kriitikas ja igasugustes aruteludes sest ei olnud nagu päris selge, et kas see on selles mõttes hea, et konn mõjus kuidagi nagu naljakalt, et et see ei ole kuradi sünonüümina, ta ei ole ikka küllalt võimas, nagu aga teda siiski ta ei ole hirmutav, ta pigem, mis ta ajas juba selle naerma. Kriitikud hakkasid selle üle ilkuma, mõned küll püüdsid kaitsta seda jälle ja otsida siis piiblist niisuguseid kujundeid või kohti, kus nagu kujundlikult konna kasutatakse mingisuguse halva ja ja inetu, aga no see on enamasti siiski ikkagi kärnkonn, keda siis kasutatakse inetusi, Lutter kasutab ka võrdlust, kurat on nagu kärnkonn. Aga no lihtsalt niisama, kui on see nagu tundus, kuidagi väga armetu ilmselt. Ja seetõttu see sõna Põhja-Eesti lauluraamatutest seitsmeteistkümnenda sajandi lõpul, siis jäeti siiski välja. Aga Lõuna-Eesti lauluraamatutes seda jäi püsima. Aga kas keegi on teada ka, kes selle põrgukonna siis täpselt välja mõtles? Tõenäoliselt Georg Saalomon, sest et sellel esimesel esimesel lauluraamatul oli neli autorit Georg Saalomon, Martin kilous, Rainer Brockman ja Heinrich Göseken. Ja see põrgukonn esineb Saalomoni ja Gösekeni tõlgetes. Aga üldiselt Gösekeni vähemalt peetakse rohkem nagu epi kooniks ja ta on hästi palju tõlkinud, aga ta oli teistest noorem jäänud pigem ikka niisuguse õpipoisi rollis selles seltskonnas. Aga saleman oli just see, kes tõenäoliselt selle idee üldse algatas, et kirikulaulud tuleb värsstõlkes panna ja tõenäoliselt juba kolmekümnendatel aastatel ise midagi tõlkis. Nii et arvata võib, et tema, tema leiutas selle ja tal on muid niisuguseid keelelises mõttes vaimukaid leide ka, nii et siis sobib nagu tema temal leiutiseks. Aga nagu ma aru sain, siis põrgukonn see sõna kadus käibelt ära, vahepeal. Ta kodus, no vot seda ma ei tea, ta kaob ära Põhja-Eesti kiriklikust kirjasõnast küll Lõuna-Eesti lauluraamatutesse ta jääb mõneks ajaks veel alles, sest Lõuna-Eesti lauluraamat tõlgiti esimene variant 1685 tõlgiti selle põhjaeesti lauluraamatu järgi ja põrgu con võeti sinna üle ehkis lõunaeesti keeles, ta ei anna headriini pomm ja põrgu on üldse hästi. Riimi ei lähe, aga sinna ta jäi sellele vaatamata püsinud mingiks ajaks. Ja mis temast vahepeal sai ja kuivõrd ta juba rahvakeelde läks, seda on väga raske öelda, sest ei ole ju korralik allikaid, mis, mis seda tegelikku rahva keelt sellest ajast neile talletaks on. On teada ainult see, mis on kirja pandud ja kirja pandud uuesti siis aastal 1780 huupeli sõnaraamatus, kus ta on pandud kirja just nimelt kui LõunaEesti variant, kuradi tartukeelne, kuradi sõnani. Aga siis Hupel võis selle ikkagi rahvasuust saada, seda ei oska öelda või saada jah, rahvasoost, aga võis, võis võtta ka ikkagi kirikule lauluraamatust lihtsalt seda on aga raske öelda, ehkki üldiselt ju nii Hupel kui hiljem ka Wiedemanni nad üritasid ikkagi koguda just seda keeleainest, mida nad pidasid rahvapäraseks. Nii et ega kui nad näiteks kirikuraamatutest leidsid mingisugused puhtalt ilmselgelt saksa laenudega, nad neid oma sõnaraamatutesse ei pannud. Aga Wiedemanni siis 1869 tema juba kajastab ka seda põrgukonna ja paneb selle juba üld-eestiliseks, nii et tõenäoliselt no võiks arvata, et Wiedemanni ajal see ikkagi juba rahvasuus kuskilt oli kas sealt huupeli sõnaraamatu kaudu või oli ta kogu aeg tegelikult nendest esimestest lauludest ikkagi läinud läinud rahva suhu juba, aga ta oli siis ikka kuradi tähenduses kuradi tähenduses. Jah, aga noh ilmselt sinna rahvaliku keele pruukida võib-olla sobiski rohkem, sest ega see vanapagan ei ole ju ka midagi nii väga hullu neil olnud. Pigem armsake kohele, pigem natukene totu ja niisugune, nii et konsobis võib olla väga hästi selle. Aga põrgukonnas siis nüüd põhja konna juurde, Kreutzwaldi põhja konna juurde, kas neil on mingi seos? Võiks arvata, et neil, et neil on seos, sest et sest et see Kreutzwaldi põhja konn on niisugune imelik elukas, mille päritolu on, on ju uuritud. Ja August Annist arutles, et põhja konna eeskuju võiks olla ikkagi euroopalik, lendav lohe. Ja midagi niisugust. Ja et see põhja on siia pandud lihtsalt selleks, et et teda nagu natukene kodustada ja Eesti pärastada ja anda talle seda värvingu, et midagi väga muistset on pärit Soome poolt, mis tol ajal hästi sobis. Aga otsekonn muidugi valmistas talle ka natukene raskusi. Ja siis tema pakkus välja, et see on hoopis palataliseeritud konn, mis tähendab kolli. Aga kui vaadata nüüd ikkagi seda, et Hupelil ja iidemonil see põrgukonn esineb siis põrgukonnast nagu põhja konna juurde on palju väiksem samm kui mingist lendavast lahest palataliseeritud konn konni kaudu seda tuletada. See tundub nagu palju tõenäolisem. Loomulikult kõik, kõik need teised teised tegurid võisid kaasa mängida ja siin võis, võis Gretsoldil olla see taust palju laiem. Aga no tundub küll, et ta ikka kuskil kuskil seda põrgukonna kohtas ja ja selle põhjal selle või noh, ühesõnaga see põrgukonna andis talle igatahes tuge selle põhja põhja, konna loomisel. Ega sellest saati ongi meil ju pigem põhja konn. Ka ilukirjanduses on hiljemgi põhja konnast kirjutatud. Tõsi küll, leebuks põhja. Ta põhja konn jah, leebub ja muidugi eriti eriti toreda väljundi ta on saanud ju Andrus Kivirähki romaanis mees, kes tundis ussisõnu, kus ta on pigem juba nagu eesti rahva kaitsja, nii või noh, kas nüüd lausa kaitse, aga no suur lootus igatahes magab vist enam ei saa, magab, aga, aga nagu ikka ju kõigil on lootused, kui ta ärkab, siis, siis läheb asi kuidagi paremaks. Et pole veel Kreutzwaldi, Juri selle tagasi ja aga, aga kindlasti ei ole mitte nüüd niisugune kuri kurat enam. Ja võib-olla ja päris päris tore, tore niisugune lõputiir sellele peale on veel seotud tutt selle Kivirähki romaani prantsuse tõlkega mille kohta tõlkija Jean-Pierre Minodi On sirbis kirjutanud, kuidas just põhja konn valmistas talle nagu raskustes, mismoodi seda tõlkida ja täpselt seesama häda oli tal, mis nendel seitsmeteistkümnenda sajandi kriitikutele, et konn on ju pigem naljakas kui kui tõsiseltvõetav Ta loom. Ja tema lahendas siis nii tõlkis selle hoopis põhja Salamandriks. Ja kõik kõik olevat rahule jäänud, nii et selle prantsuskeelse raamatu kaanel neid ongi siis tegelikult tehase põhja Salamander mingisugune salapärane loom, kes ma kahtlustan küll, et alguse on saanud lihtsalt nende barokktõlkijate fantaasia ja rini otsingutes. Kui tõlkimise ja meie jutu alguse juurde tagasi tulla, et kui palju tõlkijat siis tegelikult Ta arvestasid sellega, et kirikulaule või arvestasid nendega, kes need kirikulaule pidid kuulama, kirikus ja laulma. Kuidas nad tegid neid tõlkeid iseenda jaoks rohkem ja neid riime. Või mõtlesid ka selle peale, et Eesti talupoeg peab sellest aru saama, et see peatele hinge minema? Eks nad natuke mõtlesid selle peale ikkagi kõik, arvatavasti, aga aegade jooksul see seeni väga tundub, et see väga palju teisenes, lihtsalt kogu see mõttemaailm mõtlema on see kogu see periood kuni reformatsiooni algusest siin, kui need tekste tõlkima hakati, kuni siis lõpuks lauluna vaata, piibel valmis said? 1700 kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel, see oli nii pikk periood, et paratamatult arusaamad selle aja jooksul muutusid. Ja no võib öelda küll nüüd, et needsamad neli meest, kes selle barokse lauluraamatu värsistatud lauluraamatu tõlkisid ja põhja konna, ega nemad nüüd väga palju vist ei mõelnud selle ja ei arutanud selle üle, ehkki nad sõnades seda isegi nagu väidavad, see on nüüd nii tore, et eestlastel on võimalik kirikulaule sedasi Riinis laulda. Aga no nende jaoks tundub küll, et tegelikult see iseenese kui luule meisterlikkus oli ikkagi esiplaanil ja see vaimustas neid niivõrd tiivustas see, see lihtsalt see, et nad suudavad demonstreerida oma oskust eesti keeles nii vaimukalt ja nii toredasti luuletada. Kas hilisemad tõlkijad, kes olid pastorid enamasti? Ja nad olid kõik, kõik, kõik, kõik, kõik olid pastorid jah, ja siis sat sajandi lõpus, sajandi kaheksakümnendatel aastatel, siis tekkiski niisugune vastureaktsioon. No kõik, kõik need neli esimest tõlkijat või need selle barokklauluraamatu tõlkijad, nad olid kõik sündinud väljaspool Eestit, nad olid täiskasvanuna Eestisse tulnud Teie jaoks eesti keel oli hiljem juurde õpitud võõrkeel mida ju tegelikult vist ongi lihtsam väänata mingisuguste abstraktsete reeglite järgi kui keelt, mida sa päris hästi tunned. Aga kaheksakümnendatel aastatel, siis hakkasid siin tegutsema juba kohapeal sündinud pastorid, kes olid sündinud kohalike pastorite poega täna ja tegelikult lapsepõlvest peale juba eesti keelt hästi oskasid. Ja nemad hakkasid siis väga kogu seda niisugust tehislikku barokset keelt kritiseerima ja selle seda naerma. Ja just nimelt nõudsid, et eel peab vastama sellele midagi, tegelikult talupojad räägivad ja see on see nii-öelda õige ja ilusa keele kriteerium, mitte see, et ta vastaks mingisugustele reeglitele ja riimidele ja nõuetele. Ja siis nemad hakkasid neid laule ümber tõlkima palju normaalsemas või ütleme siis kõnekeelele lähemasse vormi ja kindlasti keeleliselt need laulud muutosidki kohe palju paremaks. Aga Ma ei saa jätta mainimata, et mingi niisugune Ta läks neist kaduma. Vaat kui see põrgukonn ja niisugused vaimukad leiutised sealt välja võeti siis tegelikult natukene ta kõik tuhmus, aga keeleliselt läks kindlasti paremaks. Ja noh siis Pietistlik lauluraamat, mis lõpuks nagu kõige olulisemaks osutus 1721 mis valmis sai ja püsis praktiliselt need väikeste lisanduste ja võib-olla väikeste muudatustega. See lauluraamat küsis praktiliselt 19. sajandi lõpuni. Ja see väga kaua isegi selle aja kohta. Väga kaua tõesti ja ja vot seal on üritatud siis seda kahte poolt nüüd natukene ühendada, et uuesti nagu ta kujundlikult niisuguseks värvikamaks teha, aga keelt säilitada siis ikka võimalikult kõnekeelsena, nii palju, kui nad vähegi suutsid. Ja nemad kindlasti Pietistlikud tõlkijad nüüd juba päris kindlasti tegelesid selle küsimusega, et kui palju talurahvas sellest aru saab, seda võib näha kasvõi sellest, et, et nad on nagu päris ilmselgelt teadlikult välja praakinud liiga niisuguseid Literatuurseid väljendeid ja asendanud neid siis ilusat eestikeelsete väljenditega. Näiteks neil on esimest korda registreeritud kirjakeele ajaloos kasutavad nemad väljendit metsa või puude kohta hiire kõrvul olema. Sest nad on niisugused peene peene Barakse väljendi homoks Clayt lootuse rüü asemel. Nemad tõlgivad, et hiire kõrvul hiire kõrvul viigipuud. See näitab juba head keele tundmist. Neil oli kindlasti juba väga hea keeletunne ja ikkagi just arusaamine ja see siht, et see laulude tekst peab olema lauljatele endile arusaadav. Need olid needsamad inimesed, kes tõlkisid piibli Apiiblinud samas tõlkisid väga täpselt ja sõna-sõnalt, sest et Pietistlik karusaam piiblitõlkest oligi just suunatud selle originaali täpsuse edasiandmisele aga kirikulaulude juures hinnad sai selle täpsuse arvelt siis pigem arvestada just seda keelt ja seda, et sihtgrupile see pärale jõuaks ja seda nad ilmselt tegid. Ja vot nende Jetiklike tõlkijate nimesid ei olegi teada, sest et sest see on see seltskond Anton Thor Helle ümber, kes oli seal ei ole nii, et iga nagu esimese lauluraamatu puhul on iga laulu all, kes tema tõlkis, ma seal võib ainult aimata ja neid on hästi palju neid tõlkeid, aga nad ise ütlevad, et nad on kasutanud varasemaid tõlkeid, varasemate tõlkijate tõlkeid, avaldamata tõlkeid. Aga tegelikult noh, võib ikkagi öelda, et alates sellest esimesest esimesest värsistatud lauluraamatust see 1656 kõik need laulud, mis nüüd repertuaaris püsivad, siin võib vaielda, kas vahepeal tõlgitakse üle või lihtsalt toimetatakse midagi, tegelikult jääb neist kõigist nii, et seda võib pidada niisuguseks pidevaks toimetamisprotsessiks ja lihtsalt uusi laule võetakse juurde, siis need tõlgitakse siis igaüks juba tõlgib oma uute arusaamade järgi. Kas seal mõned tänapäeval väga levinud sõnad, mis on just lauluraamatutes kasutusele tulnud? Kindlasti niisuguseid on või ütleme, see lauluraamatute sõnavara saksa ja eesti keeles on nagu natukene erineva ajaloo ja erineva tähendusega siis saksa keeles üldiselt paljud nendest sõnadest väljenditest on olemas juba luteri piiblis, nii et saksa keeles nagu ei saa öelda, et need oleks need kirikulaulude sõnavara. Aga kuna meie see esimene piibli tõlkimine, needsamad Pietistid tõlkisid, see tehti väga täpselt originaali järgi heebrea kreeka originaali järgi, mitte luteri piiblitõlke järgi siis on juhtunud nii, et jah, väga paljud niisugused sõnad, mis saksa keele puhul, või väljendid, mis saksa keele puhul võiksid olla, kas kirikul, neid võiks nimetada kas kirikulaulude või piiblitõlkeväljenditeks, aga eesti keeles nad on üsna selgelt ikkagi kirikulaulude väljendid ja no väga, väga selgelt tuleb sealt kirikulauludest esile ja kõik niisugused tundeelu ja inimese hingelisi kannatusi kajastavad väljendid, eriti näiteks seoses sõnaga süda võib välja tuua terve suure hulga väljendeid, mida, kui neid urgitseda, siis neid võib leida nagu piiblist ka, aga päris selgelt nad eesti keeles ikkagi on kodunenud just nimelt tänu nendele kirikulauludele. Ja need muidugi nopiti siis üles 19. sajandil meie ärkamisaegse luule poolt kus taas võiks võiks öelda, et tulid ju ka saksa romantilise luule kaudu tegelikult aga nupuna nad kattuvad eesti luules selle kirikulaulu sõnavaraga siis neid võiks pidada ikkagi jah, meil täiesti niisuguseks kirikulaulu panuseks siis sellesse ärkamisaegsesse luulesse. Ilus näide, siin on võib-olla Lydia Koidula minu arm silmas teatavasti 1867, siis kui sedasama Pietistlik lauluraamat oli täiesti kasutusele. Ja siin teine rida on kohe mu isamaa on minu arm, kel südant andnud ma südant andma. Väljend tuleb, tuleb esile juba tahtsid 21 ilmunud distlikus lauluraamatus. Seal see, kellele südant antakse, ei ole muidugi mitte lisama, vaid jumal. Juhaneermani populaarse kirikulaulu tõlkes, heldust tahan mina meeles kanda ja sulle üksi minu südant anda. Seal see sulle on jah, jumal, aga siis selles rahvuslikus kontekstis see sina, kelle poole pöörduti, oli isamaaga, sõnavara oli tegelikult võetud siis nendest kirikulauludest. Kas see teema, millest me täna oleme rääkinud üsna kaugetes sajanditest juba, kas see teema on juba läbi uuritud, kas seal on võimalik veel midagi uut ja põnevat avastada? Ma usun küll ja loodan, et talle jagatakse võib-olla avastama, peksta mingite väikeste väikeste Gidena, on ju muidugi juba sellest kõigest räägitud ja, ja neid materjale uuritud, aga niisugust päris korralikku ülevaadet sellest, mismoodi ja missuguste põhimõtete järgi eesti kirjakeelt arendati ütleme siis, kuni 19. sajandini. Ega sellistele vaadetel ei ole me praegu Eesti keele instituudis, üritame, üritame ühte niisugust raamatut kokku panna, mis võiks aidata seda teha. Kai Tafenau, Aivar Põldvee ja Hicki Reilaga neljakesi koostame raamatut mis peaks kajastama võimalikult palju neid dokumente, kus sellest juttu on siis, seitsmeteistkümnendal sajandil ja 18. sajandi alguses, kus, kus need sakslased omavahel, sakslased, kelle jaoks kellelegi eesti keel ei olnud igapäevane kõnekeel, nemad omavahel siis arutavad, kuidas eesti kirjakeelt tuleks arendada ja mis põhimõtetest lähtuvalt. Raamatu pealkirjas on aastat 1632 kuni 1732. Miks just need? Aastad ja me seda pealkirjatükk aega arutasime ja see oli lahtine ja eks ta on praegugi lahtine, kuni ta trükist ilmub. Aga mingil hetkel me avastasime, et lihtsalt täiesti juhuslikult esimene dokument, mis me sinna tõlgin, on aastast 1632 vihane aastast 1732, et tekkis niisugune ilus ümmargune sajand. Darlikke lauluraamatute sõnavarast ja tõlketöö uperpallidest rääkis Eesti keele instituudi juhtivteadur Kristiina Ross. Keelesaate toimetaja ja saatejuht on Piret Kriivan. Kõike head kõigile.