Loetud ja kirjutatud. Saatejuht Peeter Helme. Tere, mina olen Peeter Helme ja tänases saates võtame kokku lõppeva kirjandusaasta. Stuudios on kirjanduskriitikud Kaupo Meijel ja Joosep Susi. Tere, Kaupo. Tere, Joosep. Tere. Tervist. No kirjandusaasta on selline tinglik nähtus selles mõttes, et ega me ei loe ju ühe aasta jooksul ja ainult selle ühe aasta jooksul ilmunud raamatuid, aga ometigi on see miski, mida me oleme harjunud üheks kindlaks kogumiks pidama ja ja mingisuguseid järeldusi tegema sellest, mis siis ühe aasta jooksul ilmunud on. Ja, ja meil on siin lauapealgi terve hunnik raamatuid, mis kõik ennast tänavu ilmunud, et kui palju te jõudsite tänava lugeda, küsime siis nii. Esiteks on muidugi aasta on kohutavalt pikk aeg ja enne kui oli sellest kirjandus aastast juttu, hakkasin meenutama, et noh, mida ma lugesin eelmine jaanuar-veebruar või märts ja tule taevas appi, ei mäleta. Et ma õnneks laenutan väga palju raamatukogust ja siis ma saan sealt oma laenutatud raamatute nimestikust vaadata, et mida ma olen laenutanud, aga noh, mõned on ka need, mis ma olen ostnud, on võimul kingitud või ma olen varastanud erinevatel tingimustel kirjandus noh, ta valgubki nagu laiali. Ja aasta jooksul Eestis ilmub tohutult palju, et siin ongi küsimus, et kas me oleme jõudnud sellesse hetkelt, ilmub juba liiga palju, et inimene, kes ma teoreetiliselt peaksin lugema väga palju, et mul isegi füüsiliselt seda aega jagu. Julgen ehk öelda, et ma olen võib-olla lugenud mingi murruna seda ütlema. No kui ma ütlen kümnendikku, siis ma olen ikka kõva mees juba. Ma arvasin, et sa alustad täpselt sellise sellise jutuga nimetas iga aasta räägitakse lõpus sama juttu, et need Numbrid on väga tinglikud ja loomulikult on oma nadi võrrelnud seda kõrgem Marko Kompuse luulekogudega. Seal luulekogude piirid on väga-väga tinglikult sisuliselt suvalises kohas, paneb punkti ja siis annab luulekogu välja. Mina olen sunnitud lugema sisuliselt kogu luuleväljal ilmuvat. Nii et ütleme, luulekogud, mis just ei ole ilmunud viimase kuu vältel siis need Muhan kas kiiremas korras või natukene süvenenumalt läbi lugenud seda kümnendit või kui palju, seda ma ei oska öelda, arvestades, et ka luuleväljal, nagu kindlasti paljud teavad, siis tänavune aasta oli Eesti vabariik 100 kontekstis natukene teistsugune, ehk siis ilmus ühelt kirjastuselt niivõrd palju luuleraamatuid. Noh, ütleme selline lugemisstrateegia, minu soovitatav lugemisstrateegia oleks kiirkorras läbi sirvida lihtsalt? Jah, nii et. Äkki räägimegi natuke statistikast? Meil ei ole käes 2018. aasta andmeid, aga meil on käes 2000 seitsmeteistkümnenda aasta andmed, nimelt 2000 seitsmeteistkümnendal aastal ilmus Eestis 3900 raamatut mõni siia-sinna meist eesti keeles 3227 ja ilukirjandus sellest 3900-st oli 1395 ja kõikide nende raamatute kogu tiraaž oli 4,5 miljonit eksemplari. See tundub hästi palju, aga võrdluseks 1991. aastal oli raamatute kogu tiraaž 23,3 miljonit, samal ajal nimetuste arv vaid 1654. Ja 2008. aasta oli Eesti raamatutoodangu mõttes kõigi aegade tipp, siis ilmus kuskil 4500 raamatut. Need on ikkagi tegelikult jaburad, arvud, sest et mul on näänet Joosepile. Ei, ma lihtsalt tahtsin, tahtsin öelda, kui kümnendik, siis ma saan aru, et 1300. siis sealhulgas vähemalt 130 raamatut. Tõlkekirjandusega kindlasti, sest ma olen ka väga noh, et ega eesti eestikeelne kirjandus koosneb, see algupärandid on üks osa ka väga suur ilmselt noh, laias laastus pooleks viskan tõlkekirjandust. Jah, Eesti omalooming on, võtke rohkem umbes 55 protsenti ilma uutest raamatutest on eesti autorite teoseid umbes 45 protsenti tõlkekirjandus, mis on üsna anomaalne. Enamikus suuremates riikides see nii ei ole, enamikes suuremates riikides on see omakirjanduse hulka märkimisväärselt suurem. Aga noh, see ongi selline väikese kirjanduse spetsiifika. Las suuremad keeled ja seal on juba kirjutajaid rohkem ja ka kvaliteeti rohkem, et mida laiem on püramiidi alus, seda kõrgemal püramiidi tipp, eks ole. Ahaa, nüüd me jõudsimegi hinnanguteni, et seal kirjaga sihuke ainult hinnangute andmine, et naatildaks, aga lihtne ju panna põhja põhjapanev arvamus. Joosep ütleb luule kohta, et täitsa okei, luuleaste proosa kohta võiks öelda. Äh, käis kah. Ja see on täpselt samasugune hea arvamus nagu iga teine sellise abstraktse asja kohta, nagu seda on kirjandus, kui me räägime ilukirjandusest, eks ole, sest müüginippe valitsevad hoopis teistsuguse draama. Püramiidi tippu ja siis püramiidi alumise osa selline suhe minu arvates sellest on kuidagi väga sinus õitsvat räägitud eesti kirjandusloos, et mäletan pool sajandit tagasi räägiti pidevalt luule devalveerumisest ja, ja sellest, kuidas harrastada, kirjutavad luuletusi, avaldavad neid ja, ja muundu natuke. Umbes 10 aastat tagasi räägiti sama juttu pidevalt ja kindlasti loomulikult 90.-te keskel, kui oli joonis. Peetri välja toodud numbritest kõige selgemalt silma hakkasid torkama. Ja sa tahad siis öelda, et praegu luule osas ei ole põhjust rääkida devalveerumisest? No vot siis nüüd läheme juba päris sisu juurde, jah. Ka ikka ikka kohe sisu juurde, et ega kauase raamatu kaant ikka imetlen, et ühel hetkel teater lahti tegema. Ja kui me räägime Ütleme, kirjandusaasta kokkuvõttet ütleme funktsioonist, siis ma kujutan ette, et me räägime ikkagi ainult püramiidi tipust ja seda vaadata ja vaadata ka eelmised aastad siis väga enne siia stuudiosse tulles rääkisime põgusalt sellest, et kui varasemad aastad paar viimast olid kindlasti proosastad minu arvates ei ole seal suurt kahtlust, oli üks aasta isegi sõitnud klaaslaps never land. Ja nii edasi väga tugevad novellikogud heinsaar uue tulemusega, ütleme siis väga värske tulemisega siis see aasta minu jaoks oligi tõesti luuleaasta väga palju huvitavaid luulekogusid ilmus aga minu jaoks ütleme selline. Kui nüüd lubate natukene pikemat monoloogi, siis siis minu arvates, mis ma olin ka Betti Alveri luuleauhinna žüriis ja, ja neid tekste lugedes mul tekkis nagu selline äratundmine. Et mis on teisenenud siis mul on tunne aetud, luuleloos on ka sellised. No samamoodi selline kõver joonistub välja, et kui luule on justkui midagi püha või autonoomsed 90.-te aastate alguses kõigi nende maski mängudega interdakstuaalsusega kõige sellega kuidagi luule autonoomsus vähenes, pigem oli luule väga reaktsiooniline ühiskondlike protsesside suhtes ja nõnda edasi siis minu arvates väga palju ilmus sel aastal luulekogusid, kus on tunda, et luule on oluline asi tuule, midagi püha või, või ühesõnaga luule prestiis minu arvates luuletajate seas on tõusnud, kui seda väga banaalselt väljendada. Tisse sama Triin paja nõges on minu arvates üks väga hea näide selle kohta. No kindlasti, aga kui vaadata, ütleme, siis esik luulekogusid siis minu arvates ei olnud mitte ühtegi sellist luulekogu ala, mis siin ütleme kunagi ristiti naisluuleks või, või ütleme sellised kui Hasso Krull kunagi rääkis Kasema ja kas siis Triin tasuja tulemusest kui mingisugusest anarhilisest häälest või, või ütleme, selline Triin tasuja Andra teede on umbes sellised autorid. Et sellist hoiak Kutt ei kohanud üldse, mis oli võib-olla natukene üllatav jah, et pigem oli tegemist valdavalt lüürilise luulega ja lüüriline siis selles mõttes, et ta on selline a- temporaalne, ajatu ja mis on üks üritsuselise kesksemaid tunnuseid. Et Eestis on eluliselt heaks läinud, ilmselt tähendab see seda et sotsiaalsed muresid on vähem, et siis on tore hõlmitseda kujundeid ritta panna ja niisugune tuleb sihuke lüürilisem toon. No sõltub, mida keegi lüürilisus all silmas peab, aga minu arvates jah, selline ajatu ja, ja see aa temporaalsuse nõks subjektiivsus, emotsioonidele pigem ütleme siis võib-olla kõige lihtsamalt keskendutakse autori siseilmale, mitte välistele sündmustele, mis ühiskonnas toimuvad, minu arvates luules on sellist nihet näha ja see toob omakorda kaasa, et luule võib-olla on natukene vähem ligipääsetav, on nii-öelda ütleme lugeja, et ega arvestamine on natukene väiksem ja, ja mul on selline teooria luule loosi jällegi samamoodi joonistuvad välja sellised perioodid, kus proosa on selgelt domineerivam ja siis hakkab luule muutma. Ja luule muutub tavaliselt just kuidagi lihtsamaks. Seda me nägime seitsmekümnendatel näiteks aga muudel perioodidel ka, kus luule ei ole esiplaanil. Kui vaatame kuuekümnendatel luulet või noh, ütleme siis kuldseid kuuekümnendaid, siis luure oli absoluutselt keskmis ja luule oli oluliselt raskemini ligi pääseda. Samal ajal ma nüüd näiteks seda järeldust küll ei teeks, et tänavune luule oleks kohe hermeetiline, et autorid tegelevad küll rohkem oma siseilmaga ja võib-olla on vähem sellist sotsiaalset kommentaari, aga see ei tee seda vähemalt minu lugemiskogemuse pinnalt raskemini ligipääsetavaks. Jah, või ühelt poolt öeldu ka seda ja minu arvates üks suund on selline tõepoolest, mis on võrdlemisi lihtne, kui me vaatame ka näiteks Betti Alveri žüriid, aga tööd siis seal tõesti oli väga palju selliseid väga kergesti ligipääsetav vaid aga mida ma silmas pean eeskätt mingi suund, nagu Kaupo ütles, on pigem kujunditihe ja kujunditihedus juba automaatselt muudab selle teksti noh, nagu see jällegi, aga klišeelik luule selline definitsioon on, et see on noh, keeruliselt väljendatud mõte. Et on keeruline, kuna noh, kujundlik kõneviis on andma mingis mõttes kokku pakitum, kui, kui igasugune tõin Minule tundub, paranda mind, kui ma eksin, et seesama kujundi tihendusin, teadson omane praegu nii nais- kui meesautorite loomingule sealt nagu seda, seda nagu konkreetset piiri ei olegi nagu isegi võimalik tõmmata või siiski on. See ei ole jah, ma, ma olen täiesti nõus sellega. Või jällegi üritada sedasama tendentsi kuidagi teistmoodi sõnastada, siis mul on tunne, et kui ollakse sotsiaalne, siis sotsiaalsed on pigem ütleme, luure väljasisene. Ehk siis jah, et ta, et see luule välja kuidagi reaktsioonilisus luulevälja suhtes võib-olla on, on see, mis on, pigem käskis. Aga võib-olla veidi naiivselt küsida, siis kuidas lugeja sellesse suhtub, mis, mis tunne teil on, et teie olete mõlemad eriala inimesed, aga kas see, et luule siis on selles mõttes ligipääsetav, aga võib olla isiklik kas see läheb lugejatele korda või mitte? Ma millegipärast kardan, et suurema osa võib-olla isegi 60 protsenti, kes ei ole nagu superstaarid, nagu võib-olla Hasso Krull et nende raamatute lugejad on autorit kitsam ring, kes on su ümber sõbrad, perekond ja ütleme sealt edasi umbes mingi kaks astet, kus on nagu isiklik soovitamine, mis on jätkuvalt kõige adekvaatsem hea kirjanduse leidmise moodus. Et inimene, kelle arvamust austad, soovitab sulle head raamatut. Ja et see lugeda ring, ma kardan, on nagu väike ja see on, võib saada mõnel autoliga saatuslikuks, sellepärast et oma inimesele ei ütle keegi halvasti. Aga õnneks on meil väga palju häid toimetajaid näiteks Carolina pihelga tööd nõgesega, ma väga hindan, et see on kohe tunda, et seal või vähemalt tundub, et on noorte autoritega, et nähakse vaeva, mis on tõesti kvaliteetsed raamatud. Hannelile mis on põhimõtteliselt kogu aeg. Noore noore Kaldma eesnimi, üteldes läheb keel sõlme, anna andeks, Hanneli Leele, aga noh, jälle väga tubli töö ja raamatud näevad ilusad välja, et see on ka. Aga ma kardan, lugejate ring on väike ja väiksem, kui ta võib-olla oli 20 aastat tagasi. Mõtlen just ütleme see, mis moodustab selle korraliku keskmise hulga, et jättes kõrvale superstaarid ja mõtetud harrastajad kella, isegi ema ei viitsi nende raamatuid lugeda. Ja ütleme, selle toimetamise osas ma olen tõesti nõus minutes värske rõhk on üldse väga tänuväärset tööd teinud antakse tagasisidet neile, kes isegi värske rõhuajakirjas oma tekste avaldada ei saa. Nii et selles mõttes koolina on see loomulikult suurepärane, kui vaadata ka näiteks jällegi Betti Alveri nominentideks viiest kolm olid ju, olid ju, ütleme, selle taustaga. Ma alati toon sellise mõiste, mis on, väga meeldib, on Scheneti mõista, arhitaks duaalsus mis tähendab seda, et me ei loe kunagi ühte teksti, vaid me loeme paljusid tekste korraga, meil on mingisugune üldine teadmine, missugune noh, näiteks luule peaks olema ja, ja mul on tunne, et ikkagi arusaam, missugune luule peaks olema, on võrdlemisi tugevalt lüürilisusele kaldu vähemalt arusaam, mille me saame võib-olla kätte juba kusagilt kirjandustundidest ja seas siis edasi ilmselt kui keegi ülikoolis juhuslikult kuidagi kirjandusega kokku puutub, siis ka kirjandusloolistest ainekursustest. Ja mul on tunne, et pigem vahepealne periood, kus kirjutati natukene teistmoodi, noh, ma ei tea, mul, mul on tunne, et ütleme, selline esimene tõuge oli seal kuskil Jürgen Rooste esimesed tekstid ja siis võib-olla süvendas seda FPS-i ja, ja nõnda edasi. Siis ei haakunud kuidagi sellise arusaamaga, missugune luule olema peaks. Et nüüd võib-olla on luule küll raskemini ligipääsetav, aga samas ta vastab sellele, mida me nagu peame luuleks või kuidagi noh, paradoksaalselt midagi sellist. Jah, aga ma ma nüüd natukene tagasi vaadates enda senisele jutule, sest ma tuletaks meelde selle Peetri saate alguse väidet, et ühe aasta lõikes ei ole mõtet suur üldistuse teha, aga ütleme nende kogude piires, mida me siis sel aastal oleme saanud lugeda. See jutt ei meeldi ja sul on siin laua peal ka Sven Kivisildniku, kui ma ei eksi, siis 61. luulekogu Ma olen siga, et noh, et kus siis avaldub Sveni olemas, lõpuks aga sellesama raamatu saatetekstis ütleb ju lugupeetud Sven, et ei teha, kultuuris ilmus häälettena olemas sportlase hinge anda, viimasel ajal läinud sportlase hing on juba natukene kokku tõmbunud, aga laienenud vabandustega. Et selle raamatu saatesõnas ütleb, et eesti luules valitseb täditsemine ja tegelikult on seesama see mulil tulid täpselt see täditsemise kujund, tuli meelde või hinnang sellele lüürilisusele ja ja ajatusele vajadusest nagu rääkides. Aga äkki sa oled nõus natuke defineerima seda, mida sa mõtled või mida tema mõtleb täditsemisel. Ei noh, ta ongi see, et ta kirjutatakse seda luulet, mida kooli, et, et milline peab luule olema. Et silbilise rõhulist luulet me kohtame väga harva. Vanema generatsiooni klientide seas, kuidas on, Rimiga lood on tänapäeval väga vähe, mul tuleb ikkagi meelde sedasama. Eda Ahi tulek oma maskiballiga kõik olid vaimustuses, sellepärast et inimestel silbilise luulemine ja ja inimene oskab Jambi kirjutada, aga ma, ma arvan, et enamik luuletajaid oskab kirjutada ja ma arvan, et aga vähe kohtub enamik luuletajaid teadmises, Jamb on muidugi, aga täritsemise juures võib-olla Kivisildnik muudab neid definitsioon, sest kunagi oli selline väljend nagu tartu häma peksma ja Tartu häma ei kehtinud ainult laste kohta vaid sisuliselt kõigi eesti luuletajate kohta. Et Tartu hämaalsed Luulele muidugi teinud korvamatut kahju, sellega selles osas majandus veniga nõusu. Aga mida siis Eesti proseistid jällegi oskamatusele kõige kõrval teha, kas nad ka millegagi silma on suutnud paista? Noh, paratamatult ikkagi tänavuse aasta minu arvates proosa selline keskne, kui eelmistel aastatel me nimetasime neid nimesid võib olla õnnepaluga veel juurde ja neid nimesid on palju. Aga ikkagi minu auhinnad on, on mingisugusel kesksel kohal mis ühelt poolt puudutab väga tugevalt kirjandus välja seestpoolt. Et kindlasti inimesed, kes on kirjandusega rohkem kursis, loevad seda huviga. Mida siis ikkagi Maarja tegi, täpselt, kui ta läks hulka žürii auhinda üle andma või midagi sellist. Aga teiselt poolt, see on minu arvates ka teatud määral sellise kirjanduse populariseerimine ka välispidiselt või kuidagi. Ikka on ju alati nii, et, et kõik tahavad kuidagi mingile saladusele lähemale jõuda ja võib-olla sealt natukene selles seda saladust antakse kätte. Jutt käib siis Maarja Kangro raamatust minu auhinnad, mis on žanriliselt hästi raskesti paigutata või eks ta ongi meelega sellisena kirjutatud, tan korraga autobiograafia ja natukene ka selline populaarteadus. Ja nii tore raamat, kui see ka on, siis ma siiski jääksin ettevaatlikuks sellele nii suure tähtsuse andmisel just sellepärast, et ma kardangi, et äkki meie kirjandus inimestena hindame seda üle, et võib-olla kõrvalt vaadates ei ole pooltki nii põnev, kui meile tundub, sest sest meie jaoks on see oluline ja huvitav. Kindlasti täpselt täpselt nõus, esiteks ma olen nõus, Joosep mis puudutab seda, et ka minu jaoks oli see aasta üks väljapaistvamaid proosateoseid, mis ma olen lugenud seal oli nauditav lugeda mitte ainult sellepärast, et et peaaegu kõik, välja arvatud bulgaarlased, on mul nagu tuttavad Eesti inimesed, eks ole. Et nad olid äratuntavad selgelt identifitseeritavad, et ta oli suurepäraselt ka kirjutatud nauditavalt ja Peetriga, ma olen nagu selles osas, et see on tsunftisisene kirjandus, mis pimetähn. Et selles mõttes ma kardan, et ta on noh, nii-öelda lugejale, kes kuuleb sõna kulka nagu harva ja täiesti muus kontekstis, ma ei kujuta ette, mis kontekstis võib-olla see kui ka mingi tööriist kuskil vabrikus, et nende jaoks jääb kaugeks, et seal kirjandusinimesed kiidavad 11 jagavad üksteisele auhindu ja siis arvavad, et nad on hästi olulised. Ja neil on muidugi õigus niimoodi arvata ja neil on õigus, kui nad niimoodi arvavad. Aga sellest hoolimata nii-öelda asja sees olles see on väga lahe raamat, mis oli väga valus lugeda, aga ma ei soovita seda eriti kellelgi teisel lugeda. Nojah, mina soovitaks küll lugeda minu mulle meels lugemise juures see, et alustasite ja siis olid juba lõbus, need tundub mõnus lihtne lugemine. Aga Kaupo, mida sa siis soovitaksid lugeda? Vot soovituste jagamisega on, on, on võib-olla raske, aga võib-olla teha nagu üldiselt tegelikult millise proosaraamatuaasta seekord tuli ja ma mõtlesin selle peale ja minu jaoks minule tundub, et selle aasta suurim tegija oli tegija minevikust ja soli Silver ICO raamatu rusikad, mis siis ilmus noh, see on põhimõtteliselt seda öelda, et seal nagu taassünd sest ta on kolmandiku võrra pikem, kui ta oli kunagi ehk siis kärbitud osad juurde pandud, et kunagi hoida menukas. Ja ta on ka praegu tohutult menukas nagu rahva seas ja noh, sellest faktist võib järeldada peaaegu kõike, mis pähe tuleb. Sellest võib järeldada näiteks seda, et kui isegi keskpärasel raamat Sul on suurepärane legend, siis on ta loetata, on ta levib, seda ostetakse laenutatakse. Et Silver, Anniko on üks eesti kirjanduse suuri legende. Raamat pole üldse mitte halb, aga noh, ma ei, ma ei julge öelda, et tegu mingi eesti kirjanduse tippteosega aga ta on omal kohal ja samuti võib sellest järeldada ühe väga kurva asja. Et kui vaadata selle läbimüüginumbrid, mis olid väga head, seda osteti, noh vaevalt on neid ostjate hulgas väga palju neid, kes ostavad seda noh, puutuvad esimest korda sellega kokku, et nad on selle kärbitud versiooniga vähemalt kuulnud, ilmselt kunagi lugenud. Ja see hulk on nüüd neid inimesi, kes 20 30 aasta pärast on rahulikult teises ilmas ei osta aega, loeram eestikeelset kirjandust. Et see murdepunkt võib-olla meil siin praegu ongi, et siit edasi ongi ainult allakäik. Ma räägin just turusituatsioonist, on ju, et, et kõik see asi on turul alla kolmekümneeurost uudisraamatut on juba raske leida poest 30 euro eest. Me saaksime mingeid muid asju ju hulga rohkem, et noh, ma räägin nagu korralikus toekas proosaraamatut. Aga ma ei tahaks nii depressiiliks minna, nagu sina just läksid ja mina seletaksin seda, nii et äkki see näitab seda, et kirjanduse puhul on turundustänapäeval olulisem, kui see kunagi varem olnud on. Ma kunagi rääkisin ühe välismaise suure kirjanduse kogemusest ja mulle piltlikult öeldes öeldi niimoodi, et kirjastus suur kirjastus arenenud maailma mõistes mille hulka Eesti on vapralt pürgimas, tähendab seda, et on pisike maja, kus on noh, mõned toimetajad, mõned kujundajad ja siis on 10 korda kõrgem maja, suurem maja, mis ainult tegeleb turundusega ainult Morketingiga. Aga Eesti võimekus sellesse mängu noh, sedalaadi suhtumisega jõuda noh üsna väike, et kuna turg on, kuna turg on väike ja turg paneb asjad paika ja ja minu teatab depressiivsus võib olla põhjustatud ka sellest, et tulles raadiomajja, et siin muud liiklusega Gonsiori tänaval jalutades oli väga mugav lugeda Mihkel Muti viimase raamatut, kõik on hästi mõtet, kaks ja ma leidsin sealt ühe koha, et mis uitan, muhe, muhe kirjutaja puha. Ja selles osas on teda raske nihukese kurjakraaksujaks nagu nimetada. Aga samal ajal paneb mõtlema, kui tohib, ma loeksin ühe lõigu tema väiksest miniaturist Peipsi peal. Siis Mihkel Mutt kirjutab, nõnda. Siiski hakkab rahvastiku vähenemine, eesti keele oskuse primitiivistumine, tõlgete tulv ja muu selline oma mõju avaldama. Uued isikut tõendavad raamatut pole valdavalt ilukirjandus, vaid oma eluloolised, mida hakatakse kokku seadma üha nooremalt või blogid, pidevad lihtsalt reageerimised ümbritsevale, nagu müübil, valguse ärritusele. Traditsiooniline eestikeelne belletristikasse siiski ei kao, küll aga hõreneb tublisti. Kunagi hiljem hakatakse seda vaikselt kokku kuivavad kirjandust, millel on sidet pärismaalaste psühholoogiaga konkreetsete geograafiliste muude reaalidega ning spetsiifiline keelekasutus nimetama näiteks vana eesti kirjanduseks. Et üsna üsna tume pilt avaneb meil sealt, et minu arvates see muti selline nägemus ei välista absoluutselt, meil puuduksid nagu head kirjanikud, kaugeltki mitte, et ma nüüd natuke aega tagasi just võtsin kohe novellikogu Kai Aareleiu Salaelud väga mõnusa, nõtke stiiliga kirjutab ja üsna üsna eluline ja ka samas noh, ma ei tea, mis, mis võiks korda minna, ütleme keskmisele lugejale, kes võib-olla loeb harva. Aga noh, kes tahaks nagu midagi ilusat, midagi, midagi mõnusat, sellisest argisumbus kõrgemale küündivat lugeda väga hästi nagu sobiks talle see, õilistaks teda, see õilistaks, seda lugejat. Esiteks ma ei tea, kas on keskmine, lugege, aga sellest on hoopis teine asi, aga no okei. Aga siis on keskmine lugeja, et laias laastus, et on inimesi, kes üldse ei loe. See on keskmine lugeja, kes, kes loeb ja siis on mingi hulk, kellele makstakse lugemise eest nagu sina näiteks või vahel ka mina. No me teame, Mihkel Muti väljaütlemised, need on tugevalt ideoloogiliselt laetud ja minu arvates nutmas analoogsed. On räägitud mitukümmend aastat. Mina nii pessimistlik, kas toonides nüüd ei vaataks, ühel hetkel kogu aeg nagu rääkida, ühel hetkel selleks viimasena räägib sellega õigus. Paul Keres oli ta igavene, teine nagu Mihkel Mutt ütles enda kohta. Aga, aga mis ma tahtsin jah, selle igasuguse bloginduse ja nende kohta öelda, tegelikult kahjuks ma pean või õnneks pean kuidagi viitama Kivisildniku kes on ju pidevalt välja toonud seda, et, et luulel on selles mõttes head ajad, et teatud luule, lisus või, või luuleline väljendus on ju kogu aeg esiplaanil. Et kui me vaatame näiteks Twitteri postitusi või Facebook'i üldse, siis tegelikult sinna luuleline kujundlik keelekasutus ja see on ju igapäevaelus võib-olla isegi võimendunud. Teiselt poolt, mis puutub nendesse blogides, siis mina ei näe mingit probleemi selles, et kui varem kirjutati käsikirjadega, siis nüüd vahel postitatakse kõigepealt blogi sissekanne ja siis hiljem toimetatakse nagu Raul Orežkin neil tänavu ilmunud debüütkogu samamoodi ka tuleb meelde Tõnu Õnnepalu klaasveranda, kus blogi oli isegi tugevam kui, kui lõpuks välja tulnud poeem ja nii edasi, nii et. Aga seoses selle Maarja Kangro minu auhinnad raamatutega on ju tegelikult, et mulle ta meeldib nii ideeliselt kui ka minu arust täiesti okeilt välja kukkunud raamatusari kirjastuselt, hea lugu, kus kirjanikud, eesti kirjanikud kirjutavad kirjanduse elust, et seal on välja tulnud ja minu 10 10-st raamatust koosnev sari teiste seas kirjutanud Maimu Berg, Jan Kaus, Veiko märka, kas oli Kaplinski ka äkki või oli küll, autor oli Hitler, Sauter, et selline väga hea läbilõige esiteks Eesti kirjanikest ja siis ka elust ja nad on edasi andnud seda neid ümbritsevat välja, et vot see on nüüd küll sari, mis võiks olla inimestele, keda võib-olla noh, see minu auhinnad, kellele jääb kaugeks vot selle sarja abil saadakse toreda sissevaate mitte ainult nii-öelda noh, ei tahagi rõhutada seda kirjandusellu lihtsalt Eesti ellu, sest nad on inimesed, et väga erinevatest põlvkondadest, erineva suhtumisega, kes on siin meie kõrval elanud ja toimetanud ja kõik on suurepärase, et kirjanikud, et troll, Jaak, Urmet ja nii et võib-olla kõike jah, 10 ei saanud ära nimetatud kahjuks aga sa väga lahe sari sulgem peal ja, või kolm sulge lausa. Et vot seda sarja hülgeks julgeks küll soovitada, et seda enam, et noh, et eriti just nagu Maimu Bergi, keda ma pean üldse no peaaegu kõige paremaks elavaks eesti kirjanikuks praegu. Jah proosa ma väga pikalt roosastada rääkida, siis ma mõtlesin, et äkki äkki nagu mõtlesime, keldriga oleme, kuulame, äkki räägiks varsti luulest proosasse puutub, siis seal vahepeal tekkis tunne, et et väga palju on hakatud kirjutama novelle ja ka väga kvaliteetset on hakatud kirjutama novell, vaik näiteks ja, ja nõnda edasi tõesti väga kvaliteetset kai sama moodi. Et mul on tunne, et see kuidagi jätkub isegi mingil määral. No välja läheb hästi, mulle tundub, et meil siin tuli juba välja ju oluline Eesti novell, algas uus sari, mis loodetakse iga aasta välja anda ja esimese, kogu need autorid on ju kõik väga tugevad või tulid mõned tugevad ja mõned on lihtsalt tublid, aga täiesti adekvaatselt novellikirjanikud. Ja kui siit teha nüüd väike hüpe nagu ulmežanris, siis ka neil tuli täiesti täiesti osalt muhe novellikogu vinguv jalaluu, kus siis ulmekirjanikud lähenevad kõik omamoodi Friedrich Reinhold Kreutzwaldi loomingule. Et seal juba kud tuulut tulevad mängu ja ja noh, et mis näitab, et võib-olla siis Eesti suurest novell, novellimeistri Friedebert Tuglas kunagine ütles, et eesti kirjanduse suurim viga on tema fantaasia vaesus. Et võib-olla sellest saame siis ulmekirjanike ja Kreutzwaldi abil ka lõbuks. Nõudena töötas Tuglas, Tuglas või see nii-öelda, aga tegelikult on Tuglas sõltumata eesti kirjandusest palju huvitavaid arenguid toimunud, aga mulle tundub, et see on väga oluline, et te tõite praegusele novelli välja, et ühtepidi võiks eesti kirjanduse trendidest rääkides mainida teemasid, aga, aga teine moment on võib-olla just žanreid, et võib-olla me peaksime hoopis niipidi lähenema on nagu tugevamad, kui me enne ka siia stuudiosse tulles arutasime, et mis siis sinu meelehärmiks ikka proosa juurde läks, et mis siis on proosas tänavu ilmunud ja nagu kuidagi ei tule võib-olla mingisugust tohutut säravat nime meelde, aga kui me vaatame jällegi žanri kaupa, siis on tõesti olnud äärmiselt tugev lühiproosa-aasta. Jah, ütleme, kui üldse pikemaid tekste vaadata, siis võib-olla Olle Lauli läheb ikka ajada, avaldas ja kui žanritest rääkida, siis üks selline anomaalia ilmus ka. Mida, mida ma ise tahan ääremärkusena ära mainida. Graafiline romaan, mis on väga-väga huvitav, aga jätkata sealt, kus see pooleli jäid, siis tõepoolest, nii miiniatuurid kui ka novellid on minu arvates mõlemad sellised noh, kõrgel tasemel. Ja aga võib-olla on selle taga kirjanike pragmaatiline selline suhtumine, et romaani saad sa maha müüa ühekorraga novelli täitsa maha müüa mõttelist kaks korda, et esimene kord, kui sul õnnestub, avaldaks loomingus või vikerkaares ja teinekord panna tõsis oma novellikogumikku, kus ta on siis uues kontekstis ja põhimõttelist saad sa nagu kaks korda raha. Kolm korda 30 kui vaadata näiteks Mehis Heinsaare avaldamist, siis osa tekstidest ilmub vikerkaares osa loomingus. Kaks tükki ja sisaldav raamat, erinevad tekstid? Ei no seda küll jah. Selles mõttes, et kõike sa jõua ikka ju isegi heinsaart ei avaldata nagu sama teksti mõlemas ajakirjas, eks seda vist mitte veel. Ühesõnaga, me jõudsime lõpuks ikka selleni, mis Eesti Kirjanike kõige rohkem kummitab nimelt see raha teema. Ei no kahtlemata, et kusjuures ma olen täheldanud, et see on teema, mida, mis kummitab ka inimesi, kes ei ole üldse kirjandusega seotud. Kas me räägime nüüd kirjanikupalgast? Ei, ma räägin lihtsalt tavalistest inimestest. Lihtsalt pidasin seda asja all väljend tavaline inimene, ütleme et need normaalsed inimesed, kes ei tegele kirjanduse loomisega Tahtsin lihtsalt vihjata sellele, et tundub, et võib-olla kirjandusest rohkem erutab uudisajakirjandust see, kes saab kirjanikupalga ja miks just see ja mitte keegi teine ja, ja kui palju nad saavad ja mis sealt selle eest teevad või tegemata jätavad ja nii edasi ja nii edasi. Kas keegi loobub, kas keegi loobub Tõnu Õnnepalu ühe ühe korra loovus ja siis seal ei ole, see on ju tavaline tavaline uudis, ega ta ei olegi oma suhtumiselt hea ega halb, et noh ei ole vähemalt kuulda olnud, et keegi kannaks väga suurt vimma mõne riigi kirjaniku vastu. Mina isiklikult armastan neid kõiki, eriti Indrek kohvi. Aga mis veel, mis tegi rõõmu eelmisest aastast? Oli see, et Piret raud, võimas lastekirjanik on, on asunud kirjutama täiskasvanutele ja see juba seal juba faktina, lihtsalt see oli kuidagi nii südamelähedane, et mõni asi teeb lihtsalt nagu rõõmu. Et kui Piret raud kirjutavad, Mihkel raud ei kirjuta, et see on, see täidab südame rõõmuga. Jah hea tähelepanek, aga et kui me räägime proosaaastat, sest minu arvates kuidagi ei saa sa nagu ikkagi täiesti ära lõigata seda sellest, mida tõlgitakse ja ma ütleks jällegi, et väga tugev Loomingu Raamatukogu aasta nagu sisuliselt kõik aastad no see aasta kuidagi nagu eriti Ma küll võtsin ainult ühe luulekogu ühe luuleraamatu käsi protski tõlkega proosas sama moodi. Et vinge. Täiesti nõus ja muidugi Loomingu Raamatukogu on alati hea ja see on tõesti üks, võib öelda selline kindel suurus eesti kirjandusmaastikul, et kogu aeg ilmub seal väga tugevaid tekste, aga mulle endale on ka lõppevast aastast meelde jäänud kohe terve rida seal ilmunud raamatuid tuleb meelde. Moritz von Kotzebue teekond pärsiasse, väga huvitav raamat baltisaksa ohvitseri mälestused aastast kui mõned sassi ja 1818, kui ta oli vene diplomaatilise missiooni liige, mis läks pärsesse suhteid sõlmima, siis tuleb meelde Lazlo. Krasnahorcai ühest lausest koosneb umbes 35 leheküljeline novell. Võimsaid asju oli. Jah, ma just võtsin nimekirja ette, mõtlesin, mis mul kõige enam silma kindlasti Euro-Piano tänavusest aastast Peetrile kindlasti eriti sümpaatne. Sorry, kindlasti sul see niitsin, Bergmann, no need järjest, me võime kõik peaaegu ette lugeda, mis seal on tõesti väga ilus aasta. Ja tegelikult. Kuldet kui nüüd minna, noh, natukene noh, nii-öelda puristliku kirjanduse juurest nadi pildi juurde tervikuna siis elab Eestis minu arvates täiesti kenasti krimi kirjandus. Et mõtlen siin Katrin Pauts i peale või Birk Rohe lennu peale, kes panevad sarju ja, ja lähevad vist iga iga korraga järjest tugevamaks, järjest paremaks ja ja see, et on tekki, noh raske on öelda tekkinud aga järjest elujõulise elujõulisemaks muutub isi krimi kirjandus. Et see on ju see on ju igati lahe, et et isegi Rein Raua raamat on võib-olla selline viimane raamat võib-olla üllatab nagu Rein Raua sulest, aga mis on läinud kaapis mingi ulme ja põnevuse ja krimikanti tungivat, kuidas, nagu žanrid ka toetavad üht-teist ja ja tulemused on, tulemused on, on ju on ju head ei ole, ei ole nagu midagi ette heita mis on nagu selline hästi hästi tuim ütelus, aga, aga vahva, et see seal olemas. Ja minu arvates kriminaalkirjandusega kipub minu arvates alati olema, et seal on väga ustavad lugejad. Ja kirjutatakse palju kogu aeg minu arvates ja võrdlemisi kõrgel tasemel, isegi kohati saavutad Eestis igal pool igal minut, igal pool krimifänne on ikkagi ikkagi väga palju, kirjutas teine, nagu suund, mis on juurde tulnud, on ikkagi plahvatusliku ulmekirjutamise suurenemine minu arvates küll iga aasta me näeme, seal tuleb jälle jälle uusi või no kas on ulme või mitte, võib-olla see piir on hägune, mõtlesin, žanripiiride määratlemine on, tundub natukene üleliigne. Aga, aga nii on, et nii ulme kui ka ütleme kriminaalne. No selle taga ulmekirjandusse pideva järjekindla arengu taga on kindlasti selle alažanri entusiastide aastatepikkune, väga tublid nad teevad ulmekirjutamise, töökodasid, tulevad kokku, kõik kirjutavad nad on hästi hingega asja juures, et ja noh, pluss veel oma seal fännilehed, et ma just mõned aastad tagasi, kui ma kirjutasin loomingule proosaülevaadet, et siis ma nagu mõtlesin, et näiteks eesti eesti realismi-il ei ole oma fännilehte, aga ulmekirjanikele on neid vähemalt nagu kaks ulme ajakirjandus, Jyrka ilmuvad virtuaalselt, kus on omavahelised intervjuud, uued tõlkelood arutletakse enamasti väga vihaselt, aga selle tulemusena kogu asi läheb edasi ja ja ulmekirjandus ei koosne ainult Indrek Harglast, on ju, et noh, paljud ei teagi võib-olla, et Indrek Hargla on ju tegelikult ulmekirjanik ulmekirjanikuna alustanud ja lihtsalt nagu oma oma annet laiendanud nagu mujale, aga neid on ju terve punt veel. Siim Veskimees või jõeli ansi või või eesti ulmekirjanik on loomulikult Tammsaare kõrval Kivirähu teise ilmselt väidab vastupidist, aga ei tehta. Nii, nii Rehepapp kui või ussisõnad ainult etnoulme. Ja selles samas kogumikus vinguv jalaluu on ju ka Andrus Kivirähu üks novell. See see on väga lahe lugu puulastesse tohtlastest, kes, kes käivad Balti ketis. Siiralt soovitan, kui te vingujad jalaluud, muu tundub liiga karm, siis lugege Kivirähki Hargla läbi ja siis kreedo läbi loetud, siis tekib tahtmine ka ülejäänud looliselt läbi lugeda. Need on väga muhedad ja väga fantaasiarikkad ja mõni autor maadleb muidugi eesti proosakirjanduse põhiprobleemiga. Ta on ebaloomulik dialoog. Aga, aga ka sellega saab lõpuks maadlemised vaadeldud. Kui sa Harglat mainisid, siis ma nüüd hetkeks tulistan täiesti puusalt. Ma pole raamatut läbi lugenud, aga natukene olen. Nimelt sisekaitseakadeemia sisejulgeoleku instituudi juhataja Erkki Koort andis välja keskaegse kriminulli. Kättemaks kilum pääl, see on küll huvitav lugeda. See on raamat, mille kohta ma ütleksin kogu tunnustuse juures ja järgneva ei ole üldse mõeldud kriitikana, et see on poistekas. See on selline poistele, kellele meeldivad põnevad seikluslood ja et oleks eksootiline keskkond, milleks keskaeg kahtlemata on. Ja et oleks vägivalda ja seksi ja joomist, need tegelased ju põhiliselt tegelevadki kõigi nende kolme valdkonna ja suurt, ei millegi muuga. Poistekaid võiks, üksik, võiks rohkem olla, see on nii tänu vääritu publik, et selles mõttes, aga kui nendeni jõuda, et ma arvan, see on väga ise, mitte kriitikas, on väga suur tunnustus tegelikult ühele ühele raamatule. Aga ma julgeksin selle Erkki Koordiromaaniga seoses mainida, et mitte ainult tema raamat, vaid veel teisigi ajalooromaani on ilmunud, et see ikka paistab olevat ka üks selline jätkuv trend eesti kirjanduses kirjutatakse ajaloost ja ja tehaksegi seda just sellises nii-öelda poisteka võtmes, et sellised seikluslikud moega lood, millel muidugi on mingi filosoofiline alltekst ka, aga rõhk on narratiivid. Jah, ega selle ajalooga klaarimine ega see, ega see ilmselt kunagi ei lõpe ka, et noh, et Eestil on ka ette näidata ju väga põnev ajalugu ja ajalugu on meil vedanud ei, ajalooga nagu vedanud, sealt leiab ainest ikka, et vali suvaline aastaarv välja. Et võtad sealt alates 14000 aastat tagasi ja kuni tänase päevani ja siis midagi põnevat ikka juhtus. Algul vähene pärast. Ma julgen arvata, et täpselt sedasama võivad ükskõik mis riigi kodanikud öelda. Ei, ma arvan, et Eesti ajalugu on palju olulisem kui teiste riikide ajalugu. Jah, täpselt, see viib selleni, mida ju kirjastajad ka ütlevad, et eesti autor müüb iga kell paremini kui välisautor mis on omamoodi teatav traagika muidugi, sest et ei ole midagi jubedamat, kui anda välja välismaist väärtkirjandust. Seda kurdavad kirjastajad kõige kallim ja halvemini müüv ettevõtmine üldse. Aga ka üks keskpärane eesti autor, kirjutage siis ajaloost või, või kirjutagu ta kriminulle või kirjutage noorte inimeste probleemidest. Selle vastu tunneb eesti lugeja huvi. Ja ma arvan, see. Kui huvi on põhjendatud, tal on juba sellepärast põhjendatud, et suurt osa meie ütleme lähiajalugu või siis noh, pigem kahekümnendat sajandit, et raamaturiiulites puudus, vaid see on läbi kirjutamata Ta ja seal seda teemat, kuidas seal läbi kirjutada, kuidas seal hästi kirjutada on palju ja nii palju, kui ma tean, on Eestis isegi, no ma reaalselt tunnen ühte ühte autorit, aga neid on kindlasti veel. Kes hakkasid Eesti ajalugu, võtsid kätte, hakkasid mastaapselt lahti kirjutama reaktsioonina Sofi Oksase-le. Et miks peab soomlane kirjutama meie ajalugu, meie ise teame, me olime ju siis siin ja oskame sellest paremini. Ja ja on samas formaadis, nagu me teame, kaks korda ka kirjutatud paremini sisuliselt kui Ene Mihkelson proosaloomingut üheksakümnendatel meenutada Aga mis puudutab veel Pruus aastat selle tugevusi ja nõrkusi, siis üks põhjuseid olla jällegi väga pragmaatiline, Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlus on ennast tõestanud väga tugevalt käsikirjade avastajana, väga hea tase on seal väga hea maine ja selle tähtaega minu teada umbes pooleteise kuu pärast. Ehk siis. Ma oletan, et väga palju käsikirjad, romaani käsikirjad, mis oleks võinud juba ilmuda sel aastal ootavad lihtsalt romaanivõistlust. Ja sellele järgneb, siis saame jälle rohkem proosat, mõnda aega. Tänapäeva romaanivõistlus. Ma ei teadnud, millal see toimub, aga kindlasti on osa ka, et kes siis hoia hoiavad selle jaoks ja siis on veel olemas vist romaanivõistlus bestseller. Et need romaanivõistluse on tegelikult hea, hea tugi. Et kellelt tuleb häid asju, kellelt ei tule häid asju, aga, aga kirjanike liidult noh juba võtame Vahur Afanasjevi menuromaani on ju, noh, on tulemus väga hea. Java kohvi, sinine mägi ja tänapäevalt näiteks sunnisüli n on ja mis oli, oli viimane võitja, mis oli minu arust väga. Väga kena teos, Afanasjev muidugi tabas märki ka kõigepealt 10 aastat räägiti suurt romaani vaja ja siis lõpuks võttis kätte ja kirjutas valmis selle. Aga kui, kui tulla selle Peetri jutu juurde veel põgusalt tagasi selle tõlk ja kirjanduse lugemise juurde, siis ma kahtlustan, et ikkagi Loomingu Raamatukogu on põhiline ligipääsetav. Kes ei ole väga kirjandus väljas sees, siis tihtilugu saan ikkagi koht, kus ta sellise noh, kokkupuuteväliskirjandusega saab, et minutite sarjad mõjuvad alati väga hästi ja, ja samamoodi ikkagi see, kuidas näiteks filosoofilist mõtlemist antakse ju Eestisse edasimõtteliselt avatud Eesti raamatu sari. Vaimustav mõtlesin praegu, et 2018 ilmunud noh okei, ilmselt Schopenovery, et ma olen kuulnud, et on soetanud ainult Mihkel Kunnus, aga ülejäänud vaimustavad raamatut. Mihkel Kunnus ostis muidugi, kaks on ju, et seal ongi, kaks ei lähe selles mõttes, et noh neli raamatuid, neli raamatut, et selles mõttes noh, tegemist ikka nii kõva mehega. Meie saateaeg saab päev läbi ja luulest muidugi rääkima. Täpselt ma tahtsin just öelda, et ma tegelikult tajusin seda, et Joosep, sa oled olnud rahulolematu, et me oleme kauppaga kogu aeg seda juttu ikka proosa juurde ajanud ja tundub, et proosa osas me võime kindlasti joone alla tõmmata, aga ma hea meelega annangi saata Lõppsõnadeks sulle aega, et sa saaksid nüüd selle kõik südamelt ära öelda. Mida sa enne teha ei saanud. Jah, ma, ma ei tea, kui palju aega sa mulle annad, aga ma kõigepealt ma hoian käes Mihhail Lotman ja Maria-Kristiina Lotmani raamatut Eesti silbilise rõhulise rütmika jooni. Lihtsalt mainin ära. Mis puutub, puutub tõlgetesse jällegi, siis kindlasti minu arvates selle aasta üks huvitavamaid hetki oli Märt Väljataga väike inglise luule antoloogia. See, ma ten reklaami, see sobib ka raamaturiiulisse väga hästi, ta näeb ilus välja, et kui seda sisse ei ole võimalik vaadata, siis raamaturiiulis võis ta ikkagi seista. Aga see aasta, mis mu meelest oli kuidagi eriti mõjus, oli see, et paljud sellised autorid, kellelt oodati uut luulekogu nüüd avaldasid üks Mehis Heinsaar kindlasti, kelle esimene luulekogu oli selline, nagu ma tean, et Tartus käisid inimesed ringi, oli täiesti vaimustunud, et lõpuks tuleb mingi väga isiklik suhe sellega. Aga pingeväljade aednik tasub lugeda minu arvates mõned väga lahedad kujundanud kõigepealt ses ja teine selline autor on Sveta Grigorjeva kes hiljuti andis välja oma teise luulekogu, ilmselt kõik luulesõbrad mäletavad, missuguse reaktsiooni sai Sveta Grigorjeva esimene raamat, kes kordas ta Grigorjavad. Ja nii neid raevunud vastuolijaid kui ka pühendunud pooldajaid, näiteks nagu Hasso Krull, kas lõpuks ütles, et me ei pea uut generatsioonist ära põlgama? Need on kindlasti tekstid, mis noh, minu arvates silma jäid, aga kindlasti Hasso Krull ise. Euroopa tasub kindlasti lugeda, ka ajaloohuvilistel tasub lugeda. Need olid sellised tekstid, mis kindlasti mul väga mõjusid. Aga Tõnis Vilu on selline autor, kes on avaldanud kuus luulekogu ja kõik nad on täiesti teistsugust. Nad on, nad on kõik väga erinevad ja libavere on küll raamat, mis minu arvates on. Esiteks, see autori hääl on niivõrd kummaline siin raamatus ja, ja seda ei olegi võimalik nagu kõva häälega ette lugeda. Jällegi ma pean tsiteerima Mihkel Kunnus, kes ütles, et noh, et ma ei saa sest keelest üle ega ümber, et et miks ta mängib, miks ta jamab siin selle tähtedega, aga, aga võimas tekst on võimas, tekstan, aga eks need on teisigi, ma ei tea, kui palju aega annad, Provskit mainisin, triin paja nõges sai Betti Alveri preemia, see on seda kaupa sa ise mainisid ja ja minu arvates mingis mõttes on ta sümptomaatiline tatud vähemasti vaadates esikkogusid. Mulle tundub, et kokkuvõtvalt tuleb tõdeda, et meie raadiokuulajad said need lugemissoovitusi terveks 2019.-ks aastaks ja võib-olla enamgi veel. Ma tänan selle vestluse eest. Mõlemat, Kaupo Meijel, Joosep Susi. Mina olen Peeter Helme. Kuulmiseni.