Loetud ja kirjutatud. Saatejuht Peeter Helme. Tere, mina olen Peeter Helme ja tänane saade on pühendatud eesti ulmekirjandusele ning sel puhul on minu külalisteks siin kaks ulmekirjaniku. Leo Kunnas, tere, tere. Ja Indrek Hargla, tere. Ja räägikski sellest, et mis toimub tänapäeva ulmekirjanduses, mis toimub ka teie loomingus. Kuidas eesti ulmekirjandus haakub üldisemalt maailmas valitsevate trendide ja tendentsidega ja millised on eesti oma ulmekirjanduse arengut? Kuidas teile tunduvad ja milline on ka teie enda loomingu areng? Sellest kõigest tahakski kuulda ja tegelikult ma alustaks sellest, et mida te loete, mida te viimati lugesite? Ma ise eesti ulmest viimati lugesin Heinrich veenberil tõrkeotsingut, et noh, endal on ka täitsa kahju, et iga aasta jõuab lugeda tegelikult ainult paar raamatut. Et raamatuid on õnneks nii palju ja seepärast ja minu nagu suutlikkus on umbes kaks keskmiselt. Eesti autorite võib eesti ulmekirjaniku teost aastased, teised rohkem jõuad. Et aeg on natuke erinev võrreldes nõuka ajaga, kus iga ulmeraamat oli nagu suur defitsiit ja paati läbi, nii nagu see ilmus, oli siis autor kes aga oli, et nüüd on õnneks raamatuid on ikkagi palju rohkem. 10 15 tuleb tegelikult aastas ära mis võiks erinevate ulm Alasandiste alla minna. Ja ma arvan, et mina lugesin viimati Indrek Hargla koostatud antoloogias, vingub jalaluu ja umbes neli-viis korda otsast lõpuni, kuna ma pidin seda olude sunnil ja töökohustuste tõttu koostama, siis sai neid jutte seal loetud hästi, palju. Seda siis eesti autorite loomingust, aga kui nüüd rääkida zhanri ulmest jah, siis kaks minu lemmik, ma ei, ma ei saa öelda sõna lemmik, aga kaks väga oluliste autorite asjake Siimava, Steven Baxter. Nende romaane lugesin. Loomulikult see vinguv jalaluu siin on nüüd nii, et see oli sinu valik, eks sina ise valisid sinna autorid ja mingis mõttes kas või nii-öelda, et see raamat peegeldab sinu maitset. Ei, ei, niimoodi ei saa öelda, ta ikkagi peegeldab autorite noh, autorite loomingut, eks ole, ja eks looming on selline, et ega me meil ei olnud mingisuguseid kokkuleppeid või plaan, et me teeme igaüks. Me ei leppinud kokku, kes, millest nagu kirjutab, et lihtsalt ma palusin autoritel olla saada inspireeritud Kreutzwaldi muinasjuttudest ja ja noh, mingisuguse valiku ma lihtsalt pidin tegema jah, et ma küsisin nendelt autoritelt lugusid, kellelt ma siis uskusin, kes võiksid selle teemaga nagu haakuda. Ja kuna ma olen läinud aastal tegin kahe antoloogia, siis ma ei tahtnud nagu päris täpselt sedasama autorite kooslust nagu korrata, võtsin siin aga mõned uued nagu sisse. Et ei, ma ei tea isegi täpselt, mis on minu maitse nii ulmes kui kirjanduses üldse, et ma ei ole seda endale kunagi defineerinud. Võib-olla minu enda maitse on selline, et mulle meeldivad rohkem sellised klassikalised kammerlikumaid tekstid, kus ei ole palju tegevust ja on rohkem rääkimist ja mõtlemist ja kus on kus ei ole mingeid suuri massistseene ja selliseid kammerlik kirjandus, võib-olla istub mulle rohkem. Ahah, no vot, sa saidki aru, kuhu ma oma küsimusega tüürisima tahtsingi uurida, et mis on sinu ja Leo, mis on sinu ulmekirjanduse maitse, et kui sina enne ütles, et sul lihtsalt ei ole aega liiga palju lugeda, siis kui hoolega sa valid neid teoseid, mida sa loed? Osalt valini, osalt ka mitte, mõned satuvad lihtsalt kätte. Et niiviisi näidis juhtus. Pühowski metroo 2000 30 335-ga, lihtsalt vaatasin, tundub huvitav, võtsin lugesin alguses ühe ja siis pärast teise, aga manitses teadlikult, ma viimasel ajal valisin lugesin järjest nüüd kaks Strugatski nagu teemaliste lühiulmejuttude kogumiku, mis, mis on nagu vene vene ulmeautorid Strugatski maailmade alusel nagu ehitanud, et et see oli selline nagu teadlik valik, et et Strugatskite, mul on vene keele Strugatskite nagu kogutud teoste täielik kogu, et tegelikult ma ei ole kõiki neid lugenud, mõni lugemata, aga näiteks enamust küll, et ega mul hulga tegelikult ei ole mingit kindlat maitset üldse. Et samas noh, kui ma olen ise sõjaväelane teadlikult ma olen ikkagi üritanud näiteks lugeda läbi läbi need ulmejutud, kus nagu sõjateemat on käsitletud ja kusjuures noh, need iseenesest ei olegi nii väga palju, et see on, võib-olla mul on selline veri huvi. Aga kas te olete teineteise teoseid ka lugenud? Ja muidugi Ikka tuleb lugeda nii palju, kui jõuab, tihti kõike ei jõua, aga põgusalt tuleks nagu ikka ikka teada, mis ilmub. Et kui sa küsid selle nagu maitse-eelistuse kohta, siis ega ütleme nii, et tegev prosaist või noh, tegevkirjanikega ta ei saa olla nii väga ulmefänn, nii palju, nagu ta tahaks, eks ole. Et lugeda ja, ja rääkida sellest, mis ta loeb ja kirjutada, et rohkem juskui kirjutavad ise kui, kui loetud. Et see on see, isegi kui tahaks olla selline korralik ulmefänn, siis ei jätku aega kõigi jaoks. Paraku nii see, nii see täpselt on, et Indrek kirjeldas seda olukorda hästi, aga noh, enne kui me sind ootasime siin siis avalikult ma küsisin Olegi käest, et aga mis on neur siis nagu järgmisena tegemas, et et ikka mõnede asjade vastu loomulikult huvi tunda. See on praegu eile õhtul, ta läks üles Toompeale, kusagil ma mäletan minu meelest kella viie paiku hommikul, siis nagu reaalajas vaatas ta seda mõrvapaika, kuhu ta oli kutsutud. Ja see oli tema jaoks selline uus kogemus, ütles, et ta ei näe, laipase mõrv oli juhtunud seal tükk aega tagasi, aga ta peab selle sellegipoolest nagu lahendama. Aga noh, see ei ole nagu ulme ulmedi. Täpselt seda ma tahtsingi just küsida, et Indrek, sina ei ole ju ainult ulmekirjanik või kust see piir sinu jaoks läheb. Ja tegelikult sama küsimus Leole, et sina, Ma julgen väita, minu silmis vähemalt oled küll just ulmekirjanik ja ikkagi ma tahan sinult ka teada, kuidas lugejana sinu jaoks piir jookseb. Kus on ulmekirjanduse ja muu kirjanduse piir, kas seda üldse on vaja defineerida? Ja no see piir on kahtlemata olemas ja ega teda defineerida, ega ulmet jah defineerida ei olegi võimalik. Ulmekirjandust on üritatud defineerida, aga ainuke kindel definitsioon, mis tõesti töötab minu jaoks ulme kohta, on see, et sellest ei ole võimalik teha teadust. Nagu üldse kirjandusest, on ka kõik, aga see piir, ta on paratamatult maailmas lihtsalt olemas, kasvõi juba sellega, et on kirjastusi, kes annavad välja ainult ulmet, ulme, näeb raamatul on natuke teistsugune välja, siin on peale kirjutatud siis kas ta on see ulme? Mis žanriulmega täpsemalt nagu on, et noh, ta on selline nišižanri teemana, sellise tootena on Dana Kirjanduses ilmselgelt olemas. Loomulikult on palju selliseid piiripealseid asju, aga ulmefännid, kes tahavad lugeda, näidanud zhanri ootused, et nad tahavad sellist žanripuhast kraami lugeda, et ega siin definitsioonid võib midagi defineerida, aga, aga ütleme nii, et elu paneb asjad ise paika selles mõttes, et et ega kui keegi ennast vägisi nagu oma loomingut tahab ulmelaagrisse sokutada, aga ei võeta selle omaks, et noh, siis, siis nii lihtsalt on ja ja vastupidi mõni asi on selle tava või selle päris kirjanduse või kuidas me siis ütleme, selle peavoolu kirjanduse jaoks liiga segane, liiga ulmeline, sinna ta ei pääse, aga, aga ulmefännidele võiks nagu sobida. Mõne teose puhul on üsna täpselt selge, et ta näiteks zhanriulme kortashin, seda kahtlemata on, aga kui ma võtan näiteks seda 2023, et mis asi see täpselt on, on see ulmeteos, ei ole soolama teos, on see miski muu teos? See on hoopis teine küsimus, et et kui ma seal kujutlesin kaks erinevat stsenaariumit, mis võivad nii või teisiti minna ja need asjad praegu tegelikult ühele või teisele poole nii-öelda reaalajas, siis kalduvad kasarmud kuni selleni välja, et kui ma kandideerin ja saanud näiteks kaitseministriks, siis tõenäoliselt see kaldumine tuleb sinises stsenaariumi suunas, et minu võib-olla eesmärk ongi, et kallutada see tegelikus punases stsenaariumis kõrvale, mis on väga ohtlik. Näiteks et siin ongi raske tõmmata seda piiri, et kus teatud juhtudel jookseb see piir ja, ja ma ei usu ka puhtalt ulmefännide seda kahte kahte-kolme suudaks sellise puhta ulme pilguga üldse vaadatagi, et et seda nagu raske kuskile panna kuskile lahtrisse. Ma tunnistan ise ka seda. See on kohati ju, eks omal veidral moel vastupidi ka, et kui ma loen Sarookini raamatuid, siis mulle tundub, et mida päev edasi, seda vähem on see ulmekirjandus ja seda rohkem on seal lihtsalt Venemaa igapäevakirjeldus. Ja see peab paika küll. Et noh, see sari noh, enda kogemusest öelda, et ma olen kirjutanud jah, ajaloolisi kriminulle ja mõned näitemängud stsenaariumid, mis, mis ei ole ulme. Et noh, siis lihtsalt teadki, et see nüüd ma kirjutan, mitte ulmet, aga ma kirjutan mingis muus žanris, kuigi see noh, võib-olla sinna lipsab mingisugune ulmekirjanduse väike elemendiga kuhugi sisse vahele, aga aga ta nagu seda üldpilti ei mõjuta, aga kui sa hakkad, tahavad ikka nagu seda õiget kirjandust teha, ehk siis ulmekirjandust, siis, siis on vaja täpselt jah, tuleb abiks, kus sa tead, et ma tahan teha asju selles žanris, et ei saa päris nii väga vabalt, Sandrisse tuleb suhtuda ikka väga tõsiselt sellesse alamžanris see ka, et võib neil natukene omavahel segada nendega mängida, kasutada ühes žanris teise elemente, aga žanri puhtus on ikkagi ikkagi oluline. Samas ka mõlemad siiski olete kirjutanud sellist kirjandust, kus need žanrid on natuke segamini, noh, leo ju just ka ise juhtis tähelepanu oma viimastele raamatutele, mille puhul raske öelda, mis žanr see on, need on kas see on ilukirjanduslik analüüs poliitikast või on see puhas fantaasia või on seal midagi kolmandat? Nojah, vaata ka kirjanik võib-olla ei peagi ise selle üle vaevama, et eks ma ütlengi, et see kirjanduselu peaks selle nagu paika panema, et kui ulmefännid võtavad selle nagu oma enda hulka siis võtavad ja kui ei võta siis, siis ta jääb sellise noh, kirjandusliku esseistika või kuidas me seda belletristikasse või kuidas me seda võiksime nimetada, eks ole. Noh, näiteks Andrus Kivirähki ulme on nagu ulmefännid teavad teda ikka endavaks Buttlar talle endale vist väga heli ta ise ikka vist ta ei pea seda nii oluliseks, aga aga ütleme, et see Rehepapp ja ussisõnad need on nagu loetakse eesti ulmekirjanduse alla ütleme, meie laagris siis nii-öelda Ja sinna alla nad peaksid minema küll. Et võib-olla Kivirähk nagu öeldi, et võib-olla ei ole ise sellega rahul, aga aga sandi poolest küll, jah. No kuidas teile tundub mulle endale tundub, et viimastel aastatel on eesti ulmepositsioon selles mõttes paranenud, et ta ei ole nii väga enam nii-öelda kapis, et ka need inimesed, kes võib-olla ei pea ennast tingimata ulme kogukonda kuuluvaks on valmis lugema raamatuid, mille autorid ennast ise ulmekirjanikest nimetavad ja nagu natuke kuidagi avatumaks on see vaade muutunud. Kuidas teile tundub, kas ma eksin või kuidas te kommenteeriksite seda? No ilmselt sul on rohkem infot, ütleme niimoodi, et sa tegeled selle kirjanduseluga ju niimoodi seestpoolt ja tunned rohkem inimesi, mina istun üksinda. Kirjutan ja selle, noh kus on küsitud hinnangut jah, et ma ei loe nii palju. Ja, ja ma tegelen oma asjadega, et mul on nagu raske seda niimoodi eemalt vaadata, sellist. On ka siiski vahele segama, et aga teistpidi on sul üks väga hea vaade sinulgi kirjalikult, sind kutsutakse esinema kuskile rääkima, sa suhtled lugejatega, nad esitavad sulle küsimusi, mis tunne sul on, et kas need lugejad, kellega sa suhtled, on siis need nii-öelda klassikalised ulmelugejad või? Seda on igatahes Melchiori pärast. Et ma küll ütlen neil selle vahest tegelikult nagu elukutse poolest ametlikult ja päriselt, ma olen ulmekirjanik, kes on kirjutanud mõned ajaloolised kriminullid, aga nad ikka küsivad ja tahavad rohkem Melchiorist teada. Ja siin ongi, mul on ka huvitavaid olukordi just kohtumisel lugejatega, et seal on selgelt nagu grupeeruvad erinevad inimgrupid, erinevad fännide grupid, et et on inimesed, kellele meeldib sõdurjumala teener, kustumatu valguse maailm, mis on täiesti teine ja siis tunnistavad, et nad ei ole kunagi ulmejutte lugenud. Aga noh, reeglina need, kes on ulmejutte lugenud, on lugenud ka muud, et siin on mul näiteks kohtumistritel selgelt nagu täiesti erinevad grupid täiesti erineval põhjusel inimesed tulevad ja osad tunnistavad ausalt, et nad praktiliselt ulmet ei loe ja nad ei saa sellest aru, aga miski ei pane neid lugema. Mis nii teatud mõttes kurb, aga laenult nagu aus, aus ülestunnistus, et nii on Aga siis äkki esiviib selleni välja, et võib-olla lihtsalt asi nimetuses kinni. Äkki sa ei peaks oma raamatute kohta ulme ütlema, äkki siis loeksid? Raske tõesti raske öelda, aga aga noh, see oleks ka mõnevõrra, see oleks valetamine, et kui on ulme, siis on ulme. Ei ole mõtet rääkida, et kord realistlik raamat Tegelikult ikka noh, vaat selle vinguga jalaluu, kui ma nüüd jälle enda asjadest nagu rääkida, et selle peale ma kirjutasin vist moodi esi ja sisekaaned kokku selle sõna ulme kolm korda, et noh, et nagu see hoiatus on antud, et tänapäeval peaaegu inimeste hoiatama, et see on ravim ja see on, see tähendab ära osta, kui ja luule läheb riimi, kui inimene luuleraamatust ostab, eks ole. Mõnele ei pruugi sobida Riinis luule, aga et kui tulla tagasi selle juurde, et noh, et kui sa nüüd oletab, et kas ulmekirjandust on hakatud tõsisemalt võtma nagu eesti kirjanduselus niimoodi tervikuna. Noh, ma ei oska sellist üldistust teha, aga ütleme, et jah, et seda ma võin väita küll, et ulmet on peetud enamasti eesti kirjanduses alaväärtuslikuks, žanriks nagu ka kriminulli peetakse selliseks napakaks ja, ja see selliste tõsi Literaatide poolt, eks ole, enamasti nii on olnud mitukümmend aastat, nii, ta oli, oli ka vene ajal oli nii ja kas suhtume nüüd on hakanud muutuma. Ma siiski ütleksin, et kui ta on hakanud natukene muutuma, siis siis siis pigem jah, siuke mööndustega. Et eesti kirjandus on väga realismi keskne olnud alati tavalise inimese elu kirjeldamine kas maal või linnas, kaks paradigmad eesti kirjanduse nimel linna või läheb linnast maale. Mina olen mõlemad käsitlenud ulmežanris romaan merivälja ja, ja kaks romaani süvahaavata. Et ega neid ikkagi eesti kirjandusse ei tunnista nende romaanide olemasolu isegi siis, kui sa kasutad seda klassikalist paradigmat seal, sest seal on nagu kõvasti üleloomulikke asju sees. Ja mõne autori puhul vahest tehakse jah, selline mõni ulmekirjanik lubatakse nagu sinna päris kirjanike seltsi, kellest on viisakas ja korrektne siis nagu kuskil seal kultuuriajalehes nagu kirjutada, aga enamasti mulle tundub, et hea toon on nagu ulme maha vaikida. Et see inimene, kes liiga palju nagu ulmest, seal hakkab kirjutama, võib-olla ta kaotab sellise tõsiseltvõetavuse, et ta ei ole ikka nagu see päris kriitik või päris. Kirjandusinimene loeb mingisugust kahtlast asja. Indrekul on täiesti õigus tegelikult, et kui ma mõtlen seda, et kui ma oleks kirjutanud ainult kordasheni mitte näiteks kustumatu valguse maailma ja sõdurjumalateenrid, siis tõenäoliselt ka kirjandusringkondade ja ja avalikkuse suhtumine minusse oleks hoopis teine, noh seda on tegelikult kurb tunnistada, aga ma arvan, et nii, nii see on. Vaata, see sõdurjumala teener, see oli enne kõvasti, eks ole, ja see sai ju mingisuguse auhinna, eks ole, et siis kindlasti juba sinna nagu sisse. Ja siis tuli hiljem tuli välja, et vot millise kahtlase tegelase me oleme enda hulka võtnud, hakkas ulmet kirjutama. Aga noh, siis oli juba hilja kuskilt välja arvata, midagi. Te olete praegu rahvusringhäälingu raadiojaama eetris ja väidate seda, et neid ei võeta tõsiselt või teid ei lasta püünele. No kuulge, millised paremad küüned siin Eesti vabariigis veel on võimalik saada? Ei, ma ei ole seda nüüd öelnud, et mind ei lasta, aga ša küsisin üldistust, eks ole, et noh, et siis mulle tundub, et sellise üldistuse ma pigem jah, teeksin ikkagi, et noh, ma olen seda ise kuulnud, ma ei hakka nimesid nimetama loomulikult, aga mitu tunnustatud kirjandusinimesed on niimoodi omavahel ja tunnistanud, et jajah jah, ulme jah, et nojah, et ei, ma ei salli ulmet ikka, et see on nagu niisugune käsi ja. Jah, mõtlen, et ega me ei pea siin hakkama nüüd ju vaidlema ja ja ega on raske asju tõestada, mida ei saa otseselt mõõta ja paberile panna ja kaaluda. Aga noh, see klassikaline Eesti kirjandus on ikka üsnagi mitteulmeline. Samas kui kõik Eesti tunnustatud klassikalised kirjanikud on kirjutanud ka ulmet, et vahest ma olen nagu raamatukogudes olnud juttu sellest, siis palun nimetada mõne mõne kirjaniku ja koos siis raamatukogu töötajaga me üsna pea kohe tuvastama ka, jah, aga tema on ulmet kirjutanud, et Tammsaare on kaugueron. Vaata Egon rannet vist ei olnud, nemad ei leidnud midagi, aga päris kindel ei saa muidugi olla. Mõnikord ju ma olen ise vaadanud seda, et näiteks Stalkerite auhinna kandidaatide nimekirja näiteks ja siis pinnad rõõmustanud tegelikult see, et igal aastal, kui pikk see nimekiri tegelikult on, loomulikult kurb, on tunnistada, et need ei jõua kõiki lugeda, aga juba see, et seal on ikkagi näiteks mõnda romaani kategoorias, on 10 12 või 15 raamatut, on tegelikult ju no kõva sõna ja on on ka näha, et kõikides alamžanrites siin fantasy raamatuid kirjutatakse, õudusjutte kirjutatakse. Ma isegi lõbusalt plats ei loe, aga kindlasti on sellel oma fännid, kes neid loevad, et, et kõik need ala žanrid on, on täiesti olemas esindatud eesti kirjanduses, et nii väike rahvas ja nii väike kirjandus ikkagi suudab kogu seda laiasektorit Catania iseenesest juba positiivne. Jaa, tähendab vot siin ongi huvitav see, et ütleme, suurtel rahvastel, see ulme võib olla ja on ka täiesti eraldi, eks ole, Ameerikas diivan, king näiteks on selline, keda siis ka nagu päris kirjanduselu peab nagu Ameerika kirjanikuks, aga ulmefännidele on ta laulmagi. Aga noh, mida suurem see riik on, seda rohkem see ulme saab seal oma nišis elada ja talle selliste üldrahvaliku riikliku tunnustust aktsepteerimist ei olegi vaja. Ta saab hakkama, aga vaata nüüd väikeste rahvaste puhul jah, on, on näiteks siis Eesti puhul. Et kas me oleme nii selle kirjanduse poolest nii jõukad, et me nagu saame ühte žanrit oli ära unustada, maha vaikida, kõrvale lükata, et mitte teda sinna päris lasteaed seal nüüd iseasi jah, loomulikult ma ei taha sellega öelda seda, et et halvasti kirjutatud ulme ei ole hea kirjanduse tulekski maha vaikida või öelda seal halvasti kirjutatud ja ei vääri käsitlemist. Olgu tal siis žanr missugune ja, ja sellest ei ole eesti ulme muidugi siis puhas, nagu ka see tavakirjandus tihtipeale juhtub, selline ebakvaliteetne kirjandus satub trükki ja saab ka sappa tunnustatud. Nii ulmes kui tavakirjanduses. Aga mulle tundub, mitte nüüd isegi võib-olla eelkõige Eestit vaadata Tõzmaid, sellist üldisemalt lääne kirjandust vaadates, et ulme on mingis mõttes muutumas rohkem meinstreimix. Just selles mõttes, et paljud ulmekirjandusest pärit elemendid tungivad sellises psühholoogilise realismi sisse ja vastupidi, selline psühholoogiline realism tungib ulmekirjandusse sisse. Ja mulle tundub, et just see ühiskonnateemadel tikkimine kuidagi olulisemaks kirjandusest kui sellises muutunud ja siin nii-öelda kutsutakse ulmest appi elemente kõlas võib-olla natuke segaselt, aga mida ma tahan öelda, et mulle tundub, et ulme on viimasel ajal muutumas palju ühiskondlik mass, kui oli näiteks viiekümnendatel, kuuekümnendatel aastatel või vastupidi, selline kirjandus, mis ennast ise ühiskondlikuks muutumas, palju ulmelisemaks. Kuidas te seda kommenteeriksite? Võib-olla on see huvitav nähtus tegelikult ulme nagu jõuab maailmas nagu võib-olla ka kohtadeni, kus ta võib-olla ei ole olnud nii levinud, et neis USA ja endine nõukogude liit nagu Venemaa, kus nagu ulmekirjanduse alanud traditsiooniliselt nagu üsna tähtis, et et mul on selline viimase aja tegelikult tõeline ulme luge, mis elamus on olnud, siksin Liu triloogia hiinlane, keda, noh, ma sain tänu sellele loomalt lugeda ta inglise keelde tõlgitud. Et hiina keeles ju originaali ei suudaks lugeda. Tõesti, ulmekirjaniku peaks oma raske hämmastada, aga kui seltsinud pool, kui ma lugesin ja mõtlesin, et kurat, kuidas, kuidas aju töötab nagu. Ütleksin, et, et jällegi seda, mis ma juba ütlesin seda raadiokuulajale muidugi huvitav kuulda, et noh, et sa oled nagu teises positsioonis, eks ole. Mina istun niimoodi üksinda ja nokitsen oma asjade kallal ja mul on nagu raske selliseid suuri üldistusi teha, et sul on see suur pilt nagu ilmselt rohkem mees ja ulme kirjanduse sees on ju olnud jah. Eeskätt siis muidugi Ameerikas on olnud neid selliseid laineid, kus on nagu see mingi sotsiaalsuse momente rohkem esile tõstetud ja mis me kirjutame siin ainult mingit Pulpi ja madinat, et me peaksime ikkagi kuidagi ühiskondlikest asjadest rääkima ja rohkem olema sellised sotsiaalselt erksamad ja noh, eeskätt see puudutab siis võib-olla seitsmekümnendaid kui selline uus laine tuli Ameerika kirjanduses, aga jah, ega üldse tavaline keskmine ulme lugeja, kui juhtub kuskil selline olemasoleva mass. Kas meil on selline keskmine olemas, et ega ta ei taha ikka seda väga seda mingit sotsiaalseks minemist, et noh, Ameerikas siin ka on, on viimastel aastatel olnud juhtumeid, kuidas mingisugune poliitiliselt laetud seltskond on üritanud kaaperdada teatavate auhindade jagamise. Noh, Euroopas me teame ka, on selliseid asju toimunud igasuguste lauluvõistluste ja asjadega, kus mingi ideoloogiline platvorm üritab mingeid formaati endale nagu kaaperdada. Ulme on selle ka ja läbi elanud. Samal ajal ma julgeksin väita, et teie mõlema loomingus on ikkagi teatav sotsiaalne dimensioon kahtlemata olemas. Kui sa nii ütled, jah, ma just tahtsin seda öelda. Et. Ega kirjanik, isegi ulmekirjanik ei saa ennast niimoodi päris asetada väljaspoole oma aega ja ruumid on ikkagi noh, selle aja inimene ja sellest rahvusest, kes ta on, et kuidagi see kindlasti peegeldub, isegi kui sa ei taha, et nagu peegelduks, aga ta on nagu tajutav ja tunnetatav mõtteliselt. Ma ei usu sellesse, et inimene saab maailma aga parandada, aga ma usun sellesse, et inimene saab ise ennast parandada. Et seda ma olen püüdnud oma loomingus nagunii käsitleda nii hästi, kui suudan. Kui me nüüd räägime eesti ulmest, nii palju, kui me saame üldse öelda, et on olemas selline asi nagu eesti ulme tegelikult on olemas noh, ütleme 20 30 kirjaniku mõnedel alga jaamad, mõned on sellised profimad, kes lihtsalt kirjutavad siis seda, mis neile meeldib kirjutada ja noh, kas me saame selle pealt mingeid üldistusi üldse, tehas on nüüd iseasi, et noh, teeme, aga mis kasu sellest on või mida see meile ütleb? Et eesti ulme pigem on suuresti ikkagi tegevuse, mitte ideekeskne. Et ta on olnud seda algusest peale, et rohkem nagu selline kiirekäiguline filmilik ja ideekesksust osal ikka tunduvalt vähem kui. Noh, ma ei tea. Kui võiks olla, okei, ma ütlen. Kui võiks olla. Ma saan aru, mida sa silmas pead, et ei, ei kirjutata nii nagu a'la ma ei teagi. Naisaka Siimon kirjutanud, kirjutatakse rohkem sellides teksti, kus toimub tegevus, aga samal ajal selle tegevus on alati mingi ideeline taust ja siit ma tahaksin jõuda nüüd ühe kontseptsiooni, mida ma teie mõlema loomingus aga üldisema teiste hulgas näen nimelt mina näen, et eesti ulme on, võiks isegi öelda rõhutatult rahvuslik. Ma ei pea silmas mitte seda, millised on ulmekirjanike ideaalid ja eeskujud, vaid ma pean vist teemasid silmas, kui võtta kasvõi sellised tõeliselt humoorikad asjad, nagu näiteks kogu saladusliku tsaariraamatusari või ka kui võtta teie mõlema looming, mis on sellest väga erinev, siis mis kõigis on alati mingi rahvuslik nuud sees. Nojah, vot see nüüd jälle selline küsimus, et et mis on see kirjaniku enda hinnangul oma loomingule, et kui ma olen kirjutanud lugusid, mis toimuvad Eestis ja kus on tegelased, eestlased lugusid, kus ei ole neid üldse mitte ja ma olen lihtsalt nagu teinud sellise tähelepaneku enda jaoks, et et Eesti lugejate mingeid välismaal toimuvad asjad välismaa tegelastega väga ei huvita lihtsalt et Eestis nagu siuke Eesti Eestiga seotud kirjandus meeldib inimestele rohkem, mis on arusaadav ka ju minu meelest. Et minu viimane ulmeromaan meriväljal toimus tervenisti Eestis ja seal vist ei olnudki ühtegi välismaalast enne seda, mis ilmusid ulmeromaanid, needsamad Süvamad samamoodi seal noh, tegevus toimub veel maal Eestis. Ja ainult siis see viimane jutukogu kolmevaimukivi seal on jah, niimoodi tegelasi siit-sealt erinevatest aegadest, tegevuskohti igal pool, aga jah, et noh, kas me saame mingi üldistuse teha peale selle, et kirjanik nagu vaistlikult tajub ära, mis nagu publikut rohkem? Huvitav? Ma mäletan, kunagi ma kirjutasin nyyd alternatiivajalugusid välismaast Euroopast. See ei huvitanud mitte kedagi Eestis, noh keegi ei mäleta ka neid raamatuid. Ei, seda 2023 kahtlemata on rahvuslik teosed seni nii on ja see see käsitleb nagu erinevas võtmes nagu meie rahvuse võimalikku tulevikku läbi selle sõja pris maaga, kortashil muidugi seal võib-olla pole rahvusliku peale Anton irve nime ja ühe episoodi, et, et oleks soovinud Tallinna vanalinna, mis oli täielikult rekonstrueeritud Neljateistkümnenda sajandi kuju, et oleks soovinud seda näha, aga ta ei jõudnudki seda näha. Et seal ei ole võib-olla rohkem viiteid, et kõik oleneb teosest kontekstist. Tahaksin sealt endale mõnikord öelda, et ma peaksin olema selle eesti käsitlemisega raamatutes ettevaatlikum sest ma olen täheldanud üks neli-viis korda, kus ma olen mingisuguse asja ette ennustanud. Ja parem oleks, kui ma ei oleks Need võib-olla kirjutanud neid asju, sest need ei ole nagu väga head asjad olnud. Kui sa ei oleks need ette ennustanud, siis nad ei oleks kunagi teostanud. Südametunnistus oleks kergem, vähemalt jah, et lihtsalt see nagu süvendab sellist pessimistliku meelelaadi, et näed, kui sa arvad, et asjad on nii halvasti ja paned kirja, siis tegelikult paari aasta pärast tuleb välja, et on. Meie jutunoh, kas nüüd just kokkuvõttena, aga ütleme siis vahekokkuvõttena, et et võib-olla me tõesti ei peakski tegema nii suurt eristust, et mis on ulmekirjandus ja mis seal mingisugune muu kirjandus, sest et lõpuks ikkagi kõik algab ju sellest, et kirjandus on kas hea kirjandus või halb kirjandus. Kas saab olla olemas algkirjandus? Kahjuks saab kella, ma puutun sellega iga päev pidevalt kokku. Et aga ta saab kirjanduseks siis, kui ta on nagu ilmunud raamatus, kahjuks küll kuskil mingisugune filter lekib, järelikult siis, et noh, tegelikult see ei peaks läbi minema, eks ole, need kirjastused ja asjad, kes ütlevad, et kui siin loevad mitu inimest, loevad seda teksti ja ütlevad, et see ei kõlba trükkida, aga ta läheb läbi, noh ja eks ta on vist. Ma ei tea, kas meie häda, et meil on nagunii vähe seda kihti või ma tean Ei, ei, ma pidasin ikka silmas pigem seda, et ka kirjastamisel on väga erinevad motiivid ja mitte iga kirjastus ei taha ju välja anda tingimata maailma kõige paremat kirjandust ja kusjuures kas ma tingimata tahan kõiki maailma kõige paremat kirjandust lugeda? Jah, see teeb meele nukraks. Aga ma lootsin, et kuidagi rõõmsamaks ta läheb järjest kurvemaks. Tegelikult ulmekirjandust on ka selles mõttes raske hinnata, et, et kui sa ikkagi näed, et üldse ulmet teha, on vaja ju ju mõelda põhimõtteliselt midagi nagu uut välja ja see ei ole üldse nagu kerged, et kuidas sa hakkad nüüd hindamad. Okei, ta ei mõelnud päris hästi seda uut välja või tal on idee hea, aga ta ei suutnud kirjanduslikult teostada, seda lihtsalt veel, et ma ise püüan ka ka, ega ei pea ennast pädevaks või teisi hindama, et kui hea keegi on, selleks on ju kirjandusteadlased, et las nemad tulevad selle kallal vaeva, tead. Ei viitsi, püüame kirjutada, et nii hästi oskama. Mina nagu ulmet armastan ja tähtsaks peale ongi see, et ulmekirjanduses on kirjanikul kohustus alati millegi uuega välja tulla. Tavakirjanduses seda ei ole. Sa võid kirjutada rahulikult sellest samast, mis aknast välja vaadates näed oma elust ja enamik eesti kirjanikke selles kirjutabki. Aga ulmes publik ootab sult midagi uut, originaalselt midagi efektset, midagi vahvat, mis nende mõttemaailma ergastaks, mis tekitaks neile huvitavaid mõtteid kujutlusi pähe. Ja teine põhjus, miks mina nagu ulmet nii tähtsaks pean, et on, on see, et kolm kõige olulisemat küsimust inimese elus. Kas jumal on olemas, kust me tuleme, mis meist saab, kui me läheme ulmekirjanduse, saab neid käsitleda realistlikult. Just nimelt realistlikult saab ulmeliselt tavakirjelduses nagu ei saa, aga need on kolm kõige tähtsamat küsimust inimese elus ja ma nagu olen vist kogu aeg üritanud nendest kirjutada. Ja leidnud, et ulme on just see kõige õigem võti selle asja kohta. See on väga hästi öelnud, et tegelikult mu enda lemmiktegelane tegelikult kõikidest teostest üldse kokku ei ole üldse Anton Irv või, või keegi teine, vaid hoopiski tagasihoidlikke invasiooni jalaväe peavaimulik, Kothelist ta tulla account, seitsmes et see, kuidas, nagu tema saab maailmast aru ja kuidas ta saab aru jumalast ja religioonist ja kuidas ta püüab see nagu teistele õpetada, et mõned sõbrad, kes lugesid, retsenseerisin minu nagu asja, siis nad ütlesid algselt ütles selle kohta, mida sa suudad seda nagu veel paremini teha ja veel paremini tee seda veel tee seda veel edasi arendada, ideid, arendada, arendada kuni lõpuks, nagu see jõudiski sinnani, et ma tajusin, et, et ma suutsin jumalast ja religioonist kuidagi hoopis teistmoodi aru saada kui siiani. Noh, ma loodangi võib-olla mul lugejatel õnnestus vähemalt osagi sellest edasi anda selle tegelase ja tema nagu tigude ja tema nagu kuju läbi, aga noh, seda muidugi mul on endal nagu raske hinnata, et, et mis on siis see nagu uus või mis on see nagu käsitlus maailmast, mida sa tahad siis lõpuks edasi anda kuskil realistlikkus raamatus tõesti, seal on lihtsalt võimatu teha ja siis inimesed vaatasid kirjanik võib-olla hulluks läinud. Aga, aga siin on see tõesti võimalik. Nojah, võib-olla selline üldine tavaline arusaam ulmest ongi see kolistavad mingite kosmoselaevadega ringi, kuskil põmmutavad laserpüstoleid ja hüppavad, jooksevad seal kosmoses, et mis ma sellest ikka loen, et, et see ei ole see aga aga tegelikult mõtlen minu jaoks selline ulme ja inimesega seotud kõige olulisemad asjad on, on nagu üks asi, et kuidas sa tahad kirjutada maailmast, mis juhtub näiteks mingi 200 aasta pärast ta kus Lääne tsivilisatsiooni on nagu lõplikult leidnud, et me oleme selliseid ilusaid mõnusalt ka ilma jumalata ja heidame selle kõrvale, sest paljudele see võib olla solvab ja mismoodi see maailm siis nagu, nagu välja näeb ja kuhu ta nagu langeb tagasi, et see on ulmekirjanduse teema ju, eks ole. Meie saateaeg hakkab läbi saama ja seda saadet ette valmistades ma ausalt öeldes hetkekski ei oodanud, et rääkides kahe ulmekirjanikuga meie jutt jõuab lõpuks jumala ja selliste väga suurte filosoofiliste küsimusteni, aga mul on väga hea meel, et sa jutt selleni jõudis ja ja mulle tundub, et siit võiks nagu juba täitsa uue saate alustada. Selleks meil kahjuks aega ei ole, aga. Ma väga tahaks mõelda, et see, kuhu ta oma jutuga välja jõudsite, ajendab nüüd päris paljusid raadiokuulajaid, kes ennast ulmekirjanduse lugejateks ei pea nii teie raamatuid kui ka üldse Eesti või miks mitte ka välismaa ulmeraamatuid lugema, nii et ma tänan veel kord selle vestluse eest. Leo Kunnas, Indrek Hargla. Äärmiselt huvitav oli kõigile raadiokuulajatele, lugege, lugege ulmet. Mina olen Peeter Helme kuulmiseni.