Loetud ja kirjutatud. Tervist, mina olen Urmas Vadi, algab saade, loetud ja kirjutatud. Rein Pakk on kirjutanud raamatu, too ajateenistus ja sõjaajaloolane Jüri Kotsine on seda lugenud. Tere, Rein. Tere. Tere, Jüri. Tere. Tõsine kirjandushuviline, teab sind, Rein Pakk, kui reklaamikirjutajad, teatritekstide kirjutajad, leiad lavastajat ja muidugi ka söögikohtade loojat. Aga nüüd oled sa kirjutanud raamatu, nagu öeldud, ajateenistus. Ja see põhimõtteliselt räägib sellest, kuidas sa käisid nõukogude sõjaväes. Rein, miks sa selle raamatut kirjutasid või kus algimpulss? Ega see ettevõtmine kirjutada, raamat oligi väga riskantne täpselt neil põhjustel, mida sa nimetasid, et seda kõike kokku tavaliselt öeldakse minu kohta multitalenti multitalentidele on alati risk, kui nad veel mingi järjekordse ettevõtmise teevad, et see võib ebaõnnest ja et ütleme siis nagu võimalik tunnustus sellele ettevõtmisele jaguneb ühtlaselt kõigi teiste ettevõtmiste vahel ka, et alati on oht, et kui multitalent kirjutab raamatu, siis ütleme see või teine või näiteks Urmas Vadi on kirjanik, aga Rein Pakk kirjutab ka selline, aga no see selleks, et sa küsid, miks ma selle kirjutasin. Ennekõike põhjusel, mida ma kahtlustan ka väga paljude teiste raamatute puhul, ma tahtsin seda ise lugeda. Mitte et ma ei oleks teadnud, millest ma kirjutan, mitte et mul ei oleks olnud läbielatud kogemusi, mille põhjal ma kirjutan. Ja mitte, et ma ei oleks teadnud ka enam-vähem, millega lugu algab, kuidas ta kulgeb ja millega lõpeb. Kuid ometi siin ma ikkagi teada paljusid asju, mis ei olnud mulle kirjutamise alghetkel endale ka selged. Et ikkagi ma tahtsin näha, kuidas ma seda kõike Tähendab ühelt poolt see raamat on hästi siiras, kui palju seal tõde on, või fantaasiat, seda tead, võib-olla ainult Rein, sina võib-olla sa ise ka enam ei tea? Kardan tõsiselt, et nüüd, kui sa oled üles kirjutanud, sa hakkadki mõtlema, et see on kõik tõde või et asjad olidki nii. Aga igatahes on see väga naljakas, samas ka kurb, mingil hetkel ka natuke õõvastav pilt sellest ajast sellest Nõukogude armeest sinust endast ja mis selle juures selle raamatu puhul huvitav on, ongi see rakurss või see, et kellele sa selle kirjutanud oled? Mulle tundub, et see on väga selgelt kirjutatud inimesele, kes ei ole sellel ajal elanud ja kes ei tea ka selle aja sõnavara ja mingit muud atribuutikat. Ise kujutasin ette, et, et kui nüüd tsivilisatsioon kaob siit maa pealt, aga tulevad näiteks ufod leiavad sinu raamat ajateenistus siis nad saavad päris hea ettekujutuse, kes sel ajal oli Rein Pakk ja missugune nägi välja nõukogude armee. Et kas see oli taotlus selline, et nagu inimesele, kes mütsigi ei tea sellest ajast. Jah, tõsi, just nimelt see oligi taotlus, ma üldse ei hinda ega lähe kaasa sellise hoiakuga, mida ka nõukogude armees ajateenimise teemal väga palju on hoiakuga, et noh, seda asja mõistavad nad küll tõesti, ainult need, kes seal käinud on, ainult tõelised mehed saavad sellest aru. See hoiak on arusaadav, sest neid mehi on väga palju elavate kirjas, kes on seal käinud. Ja loomulikult on see kõigile väga intensiivne ja meeldejääv elukogemus. Ma saan sellest aru. Täpselt samamoodi on niisugune väljend nagu selle kogusele hoiaku kohta, laiem väljend on õun, leidis giid, andestanud, eitis ja nõnda edasi, et minu meelest on need väga rumalat hoiakut, me ju loeme raamatuid ristisõdadest, teisest maailmasõjast, pagan teab, millistest sõdadest ajaloos ja ometi suudame neile kaasa elada omamata sellest isiklikku kogemust, et selles mõttes ma tegin seda just nimelt silmas pidades inimesi, kes ei tea mitte midagi nõukogude armee ajateenistusest. Ja enamgi veel, püüdsime pidada silmas ka inimesi, kes ei oma üldse ei Nõukogude ega ka Eesti ja Vene kultuuritausta. Teoreetiliselt usun ma, et see raamat võiks pakkuda või vähemalt mina olen sinna pannud oma oma kavatsuse kõnetada ka kasvõi uusmeremaalast. JÜRI Koit, sina, sina kui sõjaajaloolane, ütle, kuidas sind kõnetas. No see kõigepealt tuletas mulle meelde pool elatud elu nagu punavõimu all Moskva võimualu Nõukogude liidus, eks ju. Ja ega need pildikesed on meil kõvaketas seal, kes on sündinud viie-kuuekümnendad selle ikka talvel. Aga kui sa seda loed, siis sa vaatad nagu mingit vana noh, ütleme olümpia moskva. Plakati retropoes ja need pildikesed jooksevad kohe nagu varnast võtta nagu leeveedeelt või CD-plaadilt ja, ja esimese asjana tuli mul meelde raamatu alguses lugeda, siis nad kiilaspead. Kiilaspead, need on juba ilma juustuta paljakspöetud peadega. Veel kutsealused, kes olid juba sõjaväkke kutsutud, nad õieti kihlaksin Tallinnas Lasnamäelt, nad sõitsid siis nagu tavaliselt oli balti jaama villani väiksema väeosades Nõukogude Liidu avarustesse. Tõesti, need roosakad, kiilaspead, suhteline, niisugune kahuriliha mõiste oli siis ju väga aktuaalne, Afganistani sõda käis ja sinna ei tahetud sattuda. Aga samal ajal ma mäletan seda linnapilti Nõukogude ajal, no ma ei tea, kas sa mäletad need laulupidusid Tallinnas, kus oli Špaleeris piki seda Narva maanteed, nii merekooli kursandid kui ka sõjaväelased ja miilitsakursandid, kõik kahel pool teed ja üldse, kui palju oli esindatud Nõukogude Maardust, meie argielus oli tõsi. Kusjuures nad olid äratuntavad oma nendes ülestõstetud kõrvadega, läki Räkides orni mütsidest. CVs suversisklõpsetab umbes mees või kitlites niuksed tegelikult kihu meestest, klounid, Need pühapäeva sõjavägi, et ka ohvitseridel, kui nad ei olnud välivormis, kus nööbid olid kaitseväe plastmassist vaid nende vasest. PS. Mehest krooni kohe. Ma ei tea, mis oli selle taotlusega väga naljakas vaadata. Aga miks ma nii palju sellest välimusest räägin, mul tuli kohe meelde, et esimene kokkupuude Nõukogude liidus sellise mõistega nagu disaini reklaami mõiste nagu firmast stiil takkajärgi targana oligi Nõukogude armeed vaadates oli ehtne firmastiil SA. Sa oled armi nadolid unifitseeritud ja vot selle firma stiilid taju mälupildis kohe endale meenutas ja kui ma seda raamatut hakkasin lugema, sest et seal, kus on kiilas, on ka omaette firmastiil istuvad poisid oma kampsunite üles tõstetud kraega Eestist rääkides, nii venelased kui eestlased ja mis need võrdseks, vot just need niisugused niukesed nagu sõrmeotsa täna mõjuvad pead. Aga, aga veel üks asi, mis on natuke laiem mõiste, nõukogude elu elustiil, mida need armee, kuigi armee oli seal üks karmimaid murdepunkti oli nimelt see nõukogude inimeseks olemine, mitte ideeliselt ega vaidlused Nõukogude võimuga võidelnud kogu oma teadliku elu, aga ma räägin hästi lühidalt enda kogemusega ma Lääne-Saksast tulin tagasi veel Nõukogude Eestisse, 80.-te lõpus siis Dortmundi ja kuskil piirilinna vahel tuli üks kolmekümnepealine looma, mitte roomav omang. Poola, Poola kari, võõrtöölised, kellel krundid kaenlaaugus, kellel külmkapp turjal ja ma nägin nende saksa, Lääne-Saksa härrade ja prouade, punnis silmi, hirmunud pilke, mis nüüd toimub Ateenas, Poola võõrtööliste invasioon, sõita tagasi Poola ja siis minus ärkas, nõukogude inimene. Tähendab olmelised ja käitumuslikud iseenesest. Ma teadsin, see on poolakad ka, teadsid, et Venemaal ei olnud sinu eest. Mul olid küünarnukid. Ja vot siis, kui ma sain 30 pealisest looma karjast jagu ja jäin ellu ja sakslased vaatasid mind nagu ma ei tea nagu fermaanikustust. Siis ma sain aru, et isegi Poola rahvavabariik Nõukogude inimesele vastu ei saa. Ja vot see kogemuslik nõukogude inimeseks olemine üllatatud samal kombel sellises ekstreemolukorras või välja. Sellest nii palju eemal undaga taga nutta, seda ma isegi ei kujuta ette, kui kaugele me oleme sellest ajast, kus me kõik olime, sisuliselt vangid, kas siis vabakäigu vangid, vooluvabakäigu nagu sõjaväe relvi, päris hundid nagu endortuv. Mart Niklus, vot need olid need esimese esimese 100 lehekülje muljed, õigemini esimese 15 lehekülje muljeid, mis hakkas pilt kohe jooksma. See on tore, et sa, Jüri, ütled, et see sina jäid ellu, kui sa neid poolakaid nägid piiri peal. Tegelikult trein, sina tegeled selles raamatus ajateenistus samasuguse asjaga, et see ellujäämisküsimus on hästi oluline nagu oled justkui mingisugune loom, kes teeskleb surnut. No peamine, mulle tundub, ongi justkui varjuda seal sõjaväes, et mitte jääda kellelegi ette ei teistele sõduritele ega, ega ka nii-öelda ülemustele ja ollagi nii-öelda selline keskmine, kes kuidagi jääb kellelegi taha või varju, et mitte silma paista. Ja, ja tõepoolest see võrdlus, et, et täitsa proovidki olla justkui surnud teeskleb loom, et mis sa selle peale Reinbok, Nad proovisid olla seda? See kujund on, ma arvan, täitsa paslik. Kuigi Ma mäletan ennast sellist tee ääres surnud muinasjutt rebast. Mängimas, või, või teesklemas ka enne sõjaväge oma oma lapsepõlves ja nooruses, sest kogu see periood, nii nagu Jüri ütles, oli, oli tegelikult üks tervik, me kõik olime vähemal või rohkemal erineval korralduslikul moel tegelikult vangid. Et see aeg oli, oli surnu teesklemise vajadus oli nagu laiem kui sõjaväes, aga kindlasti sõjaväes oli see väga-väga olulisel kohal. Ses mõttes raamat räägibki võib-olla sellest, mis toimub surnute Eskleva looma sees. Ma proovisin nagu kõnelda sisevaate kaudu. Ses mõttes on see just nimelt jutustus ja mitteromaan, et ta ju on kogu aeg ühe, ühe inimese vaade sellele ümbrusele ja tema tunnete ja mõtete kirjeldus. Selles mõttes võiks isegi öelda, et tegemist on lausa naisteka kasest. Raamat räägib ju kaanest kaaneni ainult tunnetest ja mõtetest. Aga jah, see surnud looma teesklemine on, on kindlasti hea kujund, mida seda tehes tuleb silmas pidada ja mida seda tehes tuleb õppida. Ehk siis ellujäämisolukordadest tuleb õppida ja aru saada sellest et see, mida me vajame, mis on kõige olulisem, mis on tegelikult ka see, mida me nimetame intelligentsiks on kohanemisvõime. See on see, mida on vaja ka kõige karmimates olukordades. Ja just nendes olukordades tundub tihti, et niisugused üldised moraalsed kategooriad nagu viisakus, teise inimesega arvestamine, empaatia, kaastunne, et need justkui ei ole enam oluliselt seal on juba seal mängivad rusikad ja jalad ja naad. Tegelikult just need asjad muutuvad seal eluliselt tähtsateks ja just need määravad selle intelligentsiga kohanemisvõime. Noh, ütleme toimimisel. Ja mis selle juures veel, Rein Pakk on huvitav, et sa ütled, et sinu jaoks olgugi nii õõvastav ja vastumeelne, kui see ajateenistus seal oli oli see aeg sinu jaoks kuidagi silmi avav või isegi nagu vaimne koht, et sa oled öelnud, et kui sa läksid pärast humanitaarinstituuti vastu võtma too eksamina oli vist nii jah, et siis sealt küsiti, et kas oli jube või mis oli see kuidagi nüristab või mismoodi see sõjavägi välja nägi ja siis sa ütlesid, et, et sinu jaoks oli ta vaimne koht, mis oli nende jaoks üllatav. See küsimus isegi täpselt oli tegelikult see, et kas ei olnud mitte õudne see, kuidas kõik oli Vene sõjaväes ja vene ideoloogias üldse oli niisugune väljund, Jüriga kindlasti teab nagu printsiip on president mis on siis ühetaolisust printsiip ja et, et kas ei olnud see õudne, seda rakendati, et sina, haritud baltlane ja Kislakist pärit lihtne usbekistani poiss või midagi sellist tellite siis nagu ühele pulgale pandud toimisite ühtedes samades riietes ühtedes samades toidulaudades samadel kelladel endale, kas see polnud õudne? Et kõik muutus üheks ja minule, vastupidi, tundus, et see ei olnud õudne, sest see oli tegelikult erinevuste proovilepanek oma olemuselt siis ju selgubki kas on mingeid erinevusi või ei ole, vaimne oli see kogemus selle võrra, mida ma teadsin juba raamatu kirjutamise algushetkest peale. Et ma kavatsen kirjutada raamatu, mis räägib sõjast, ta on põhimõtteliselt sõjaraamat, noh, hea küll, ma ei olnud Afganistanis minu ümber lennanud kuulid, aga minu ümber lendasid suured betoonist ehitusdetailid mille hukkamisvõime oli täpselt samasugune nagu koolidel. Et ma kirjutan raamatu sõjast. Aga selle raamatu sisu ja sõnum on pigem rahu. JÜRI Kotsine, sina oled mitmeid ja mitmeid raamatuid sõjast kirjutanud. Mida sa ütled Reinu raamatu kohta, kas kas räägib rahust ja kas see aeg? Sina oled natukene vanem kui Rein, et kas see aeg tundub sulle nagu teistsugune kui see aeg, kui sina olid sõjaväeteenistuses? Meil on selline mõiste nagu vaimsuse võimelisus ju tänapäeval ikkagi kuidagi nagu Riigikogus on ülikool, aga see vaimsus, tavaelus ma mäletan, ma aitasin kunagi kellelgil teha sellist referaat nagu vaimsus tavaelus. Et see võiks olla kokku võetav intelligentsus, võimsus. Universum paneb inimese teatud punkti, annab talle sünniaasta kuupäeva ja annab talle geograafilise punkti, kus ta sünnib ühe universumi esitada. Kaebusi on mõõdetud, oleks, läheb liiga kaua aega nagu ütleb, suur. Kui inimene on rumal, siis on peaaegu igavikuks. Ja nagu ütles kunagi tootšittus, mida pärast, kordas angerjas ning kuulas lauda, üks parimaid vormelisõitjaid omal ajal. Et loll õpib sõpradelt, et vähem kui tark vaenlastelt ja võtsin enda proovilepanek, et mis siis nagu toimib ja kuidasmoodi sulatusahi sulata kõike lõpuni välja. Sest ega need tadžikid usbekid, kui sa neid vaatad. Seal ju samamoodi nõukogude võimalu alguses kõik ülikond ikkagi hävita ja kui sa vaatad nüüd neid Sava inimesi nendest praegu iseseisvatest riikidest, siis jääb mulje, et need on kaua pekstud näoga vastu lauda, nad on läinud lapikuks. Ja kui sa vaatad nende intelligentsi aristokraatiat, mis imekombel säilinud, siis sa näed nii valgeid inimesi, et sellega võiks võrreldanud Tiibeti kaunitare juhul kui sa neid ei tule, et need on tõelised kaunitarid. Ja see eripära kultuurides. Põimumine ja kuidasmoodi need asjad tiksusid, et hakkama saada ja ellu jääda, igaüks võitles elu eest oma kasinat, fantaasiat pidi, aga inimestes tekkis taibukas, minu arust on õudne hoopis teine asi. Õudne puit, aimukaks, muutub eestlane, leedukas, valgevenelane või asi juhataja siis kui tarvis käituda nii, nagu tahetakse, üleval Kontsert toimub, kus on nagu sünnipärane inimesed, arve jääda alles ja rääkida siin moraalist ja eetikast on mõttetu. Miks on raske noorel tuhhi lõhk vaimulgeda isegi inimeseks ei peeta esimesed pool aastat noorsõdurit tuhhi lüüa teist inimest, kui tal ei ole selleks mingit kaasasündinud loomupärast vajadust. Aga sellepärast, et teise inimese nägu on teise oma puudud midagi sellist, mis on teise oma. Aga kui sa vaatad neid asju teistmoodi, et vastasel juhul jääd sa enda korralikust sihverplaadist ilma siis nagu unenäos kaotab eetika igasuguse kaalu ja siis asi läheb just füüsilise mehaaniliseks, on päris huvitav, mis omakorda tekitab taigukuse oponentides ja vot neid kogemusi, see on kahtlemata Ta jala alles kaks aastat mereväes kolm aastat kestnud ekstreemsituatsioon teebki sellise peegelpildina selgeks, kes inimene tegelikult on ja millised on tema võimed. Aga paremini muidugi mitte sattuda sellisesse olukorda parem inimesel, kes pole vanglas istunud, parem on isegi mitte seadvus, vangla asub tema tema linnas või kuskil. Aga kuna sealt juba läbi tuli käia. Ma mõtlen siin sõjaväge. Et siis tuleb sealt võtta paremini valmimiseks kohaks, magedad suureks. Zen kloostris tegelikult, kui niimoodi veel. Jätkub saade, loetud ja kirjutatud, räägime Riin pakku raamatust ajateenistus. Ja meil on stuudios sõjaajaloolane Jüri Kotsinase autor Rein Pakk. Ja Reingume sellest raamatust räägime siis kindlasti on hästi oluline see aeg, see on 80.-te lõpp. Noh, me teame, et Nõukogude liit oli siis kohe-kohe kokku kumas. Kas see, et sa selle raamatu just praegu eelmisel aasta lõpul see ilmus, et sa kirjutasid just praegu? On kuidagi lihtsalt sa, see juhtus nii või siis kuidagi see teema on ka kuidagi oluline, sest mulle tundub, et, et see üheksakümnendad ja kõik, see teema on kuidagi nagu taas tulnud, et mingi aeg ei tahtnud me üldse 90.-test rääkida, aga nüüd kõik räägivad. Ma arvan, et kui ma oleksin kirjutanud seal raamatu varem oleksid kogu sellele mõttemaailmal oleksid mingid mõõtmed puudu. Ma usun, et protsessid, mida ma ka seal raamatus kirjeldan ehk siis Mugava olmetulek, lääneliku pehme jõu võit siis siukse totalitaarse tugeva terasjõu üle. Need protsessid on just täna kulmineerus. Tookordne aeg oli vabanemise avanemise müüride langemise aeg. Tänane päev on kõige vastupidise aeg, ütleme siis nii, et müüride ehitamise sulgumise aeg ja kaugel see vabanemise vastand siit siis enam olla saab. Kõlab väga pessimistlikult. Ei, ma, ma arvan, et need asjad käivad ikkagi kuidagi nii elliptilisi üles-alla, et ega ma ei usu, et seal mingisuguse loo lõpp ja mind huvitas tegelikult Gorbatšov ütles tol ajal tollane riigijuht ütles, et me elame erakordsel ajal ja ma olen temaga täiesti nõus. Et, et aeg oli erakordne, et mind huvitas samamoodi tissidentlusega, mind ei huvitanud mitte poliitiline samamoodi siis nagu laiemalt ajaloolise sel perioodil huvitab. Mind ei huvitanud niivõrd poliitiline difidentlus, kuivõrd ulmeline mind huvitas see, kuidas mitte ideoloogiad ja sinimustvalged lipud ei tulnud põranda alt välja. Mind huvitas see, kuidas naudingud tulid põranda alt välja. Ja sellest olen ma ka kirjutanud. Miks see mind huvitas? Laias laastus võib ju öelda, et me pidime saama proletaarlased, eks, toonase ideoloogia aina kahaneva sisuga loosungi põhjal, aga meistreid hoopis tarbijad. Jüri sa kindlasti tahad midagi selle peale öelda. Nojah, seisus kohustab, vaat seda Nõukogude armeed sõimusõna ka Eestist pärit ajateenija eestlane, aga siin on üks väike huvitav erand, rääkides oma roodu komandör ist, vot see oli hea mees, vot see oli torezzarley, eks Tarzsolitsime näiteks. Vot me saame siiamaani väga hästi läbi ja see on ka niisugune, mitte kahetine kaksikmoraal, vaid noh, inimesi on ju igal pool ja kui sinu roodu komandör on normaalne inimene, tavaliselt eestlastega, nad olid kõik normaalsed inimesed, sest neid huvitus Nõukogude lehesperimaltika. Hiljem käidi külas isegi, et seda ei saa kuidagi võtta ühe mõõdu ja ühe mütsiga ja ma tean jõuetuks, Kasahstanis paikneb jalaväeosa, oli kuidagimoodi keegi oli seal Tallinnas kunagi käinud ja nad olid puust vana Toomasel meister lipuvardale ja kui siis vaene polkovnik, kes ootas oma pentsi mõnda need polkovniku, kes olid sõjaveteranid ja ääri-veeri Hruštšovi reformist pääsesid kindralstaabi akadeemia undki ei näinud. Nägija küsis, mis asi see on, suuritseletasid Tallinna sümbol, mis on praegu ta ei teadnud, mis on raekojaga kodavad siis ütles, tõmmake kohe alla ja pange sinna asemele sõdurise sammunegi sadama eetris. Ta ei saa. Ja vot see on ka vot selline noh, rahvaste sõpruse ja, ja samal ajal siiski see vana Toomas jäi sinna mastilippu ja loomulikult vot need sidemed, mis on nagu sõjaväe ajal sõlmitud osutunud pidavaks ja väga uhke tunne on ju näiteks vaata, sõjavägi, riik riigis on Moskva, eks sa tahad sõita Moskvast Tallinnasse, Asta on 80, no ma ei tea, seitse. Sa oled sõjaväe kaasas. Sa saad sõja sõjaväelasele mõeldud. Pool vagunit on tühi ja samas eks ju kolm nädalat ootavad inimesel on riik riigi isiksusena, ulmeliselt aheneb aga üks väike aspektiveeruvad, Eestis seda ei tunnetatud, aga kui sa oled Saraatovi vist või Kurskist ja sul ei ole mingit väljavaadet isegi Marfaga abielluda, kui sa ei ole inimene ja siis sa oled sõjakooli, sinust saab nooremleitnant abielud juba Marbaga abiellud mingi kaunitariga ja põhimõtteliselt igas ajas sai ka polkovniku kindraliks, vot vot seda tuleb mõista. Suur totalitaarne riik kindlustas inimesele söögi, mundri väljanägemise, staatuse, mida muidu tema kolhoosnikest ja kaaslased tavaliselt joovad ennast surnuks 27-ks aastaks, seda Baltikumi inimene nagu ei tajunud ja nüüd ta ka ei taju, et see oli nii-öelda Putškov siin. Ehk siis saatekiri ellu. Aga vot see sulatusahi ja see tegi inimesest võitlusvõimelise enda eest seisma. Tolles ajas selle kogu selle süsteemi traagika oli seisnes selles, et Ta tiksus ainult selle süsteemi piirides. Sa võid olla geniaalne maginaator, paraposhik, aga pane sind Soome tegema kõige tavalisemate ehitustega hävitsest, et sa hakkad kohe varastamas, hakkad tegema neid, et mis kehtisid nõukogude liidus ja sedagi teatud Assadi näol sai ju tegelikult kilogrammi naelte varastamises. Surmaotsus. Aga jah, vot see impeeriumi lagunemist on üldse väga huvitav jälgida, siis on väga vähestel võimalik kogeda Ja mina tahtsin veel lisada siia sellesama teema juurde omaenda kogemusest, et tegelikult Baltikumi pojana võin ma öelda, et ka mind puudutas see nõukogude armeeteenistusega seotud materiaalne hüve. Nimelt kui ma tulin koju tööpataljonist teenina, siis Eesti oli juba vaba, ei, seda küll, aga ma tahtsin nimelt öeldes ei olnud veel. Kui ma tulin koju, siis selgus, et ma ei olnud nende kahe aastaga teeninud mitte pelgalt aega, vaid ka raha. Kuna ma olin ehituspataljonis ehitasin elu mõju, siis selle kahe aastaga olin ma teeninud tolle aja kohta väga soliidse summa ja ühel heal päeval tuli mulle postkontorist siis koju teade, et tulge järgi. Ma võin eksida, aga noh, ühesõnaga suurusjärk oli, oli ikkagi ütleme, minu mõlema vanema nelja-viie kuupalk kui mille ma tegelikult sain, ma sain päris korraliku summa raha ka teenitud selle kahe aastaga, sellest ma küll seal raamatus pole kirjutanud. Lihtsalt kuidagi ei, ei mahtunud teema pealkirjaga läheb ikka kokku, ajavad teenist. Tõsi, tõsi jah. Et, et noh, nii nagu siis ohvitserid, kes teenisid mitte ainult aega, vaid ka palka ja ja, ja kõike muud, mida ikka inimesed teenivad, siis tegelikult läks mul ka korda. Aga Rein, ütle ka seda, kui sa hakkasid seda raamatut ajateenistus kirjutama siis kui kavas otsisid seda õiget tooni või, või pigem rakurssi. Et kuidas seda kirjutada, seda kindlasti saaks kirjutada selliselt, et mina käisin ja olin nõukogude armees ja juba sellel ajal ma õõnestasin nõukogude liitu ja ja nii see kokku kuskil või siis teine äärmus oleks see, et Te näete, kuidas ma kannatasin, noh, eestlastele need kannatused ka hästi olulised, seal juba kannatasin, aga siiski ma jäin ellu ja lugege nüüd minu kannad, tõsi. Aga sinu sära kursson kuidagi palju ambivalentse, et tõesti see sa kirjutad ja see on jube naljakas. Minu meelest iga lehekülje peal on üks naljakas asi, aga ta ei ole nagu. Kui hakata mõtlema, siis tegelikult jah, sa kirjutad naljakalt, aga paradoksaalne on see, et kõik need asjad, millest sa kirjutad, on iseenesest sünged ja ebameeldivad ja vastikud. Aga, aga see, see toon või see lood, kuidas sa selle leidsid või, või oli see algusest peale seal see, et ta on kuidagi nagu naerad, raamat. Küllap ei pääsema sellest omaenda loomuse tõttu, ma olen ka naerev kuju. Nii nagu šveik. Vahva sõdur, šveiki juhtumised ilmasõja päevil on kirjutatud esimesest maailmasõjast, mis tegelikult on teadaolevalt üks suuremaid humanitaarkatastroofiks. Kõige suurem mõttetute ohvrite arvuga sõda maailma ajaloos on kirjutatud kergelt, naljakalt hoogsalt tegusalt. Ma arvan, et huumoriprisma ongi miski, mis lubab hirmsatest ja koledatest asjadest kirjutada avameelselt ja põhjalikult. See nagu rehabiliteerinud või lunastab nende asjade. Karmuse on nali, et juba sellepärast tuleks minu meelest võtta nali sellise teema kirjutamisel meetodiks, et see lubab sul kirjutada asjadest avameelselt, ma olen seal kirjeldanud ka vägivaldseid homoseksuaalseid stseene, lisaks see rõve lisaks lisaks ka muidu vägivaldselt ühesõnaga igasugustele ebameeldivustega. See on üks põhjus, miks ma arvan, sai valitud naljameetod, teine asi on see olles teinud nalja või ütleme siis nagu töötanud nalja või huumoriga. Juba aastaid tean ma, et kõige paremad naljad tulevad siis, kui sa neid teha ei püüa. Kui ei tee nalja. Nali sünnib iseenesest, sa pead looma eeldused, lase lase jumalal läbi enda nali sündida, mitte ära punnita seda ise teha. Need on koledad, need onu Einud, kes näpp püsti, teatavad meile, et nüüd hakkab tulema. Olge nüüd tähelepanelikult, ma teen nalja, häält ka, kui ma räägin ja nii edasi. Et ses mõttes dramaturgiat on selline termin nagu sündmusele seljaga. Mis tähendab siis seda, et sa räägid tõsisest asjast naljakalt naljakast asjast tõsiselt, et sa nagu töötad vastu asja sisule sest muidu on sul alati oht muutuda pateetiliseks liialt pitseerida mingit ühte meeleolu. Kui sa lood oled nii-öelda seljaga sellele asjale, siis mina olin ka seljaga seljaga asja tõsidusele ses mõttes meelega. Aga nüüd ma hea meelega palukski Rein, et äkki loed ühe katkendi sellest raamatust. Noh, nagu ma ütlesin, et see situatsioon, kus mina olin, oli siis ehituspataljon ja ja mina ise olen inimene, kellel siiamaani, aga eriti lapsepõlves ja nooruses oli väga suur kõrgusehirm. Minu kõhtu ümbritseva laia ja tugeva vöö küljes oli paarimeetrine köis, mille sai omakorda kinnitada umbes 20 sentimeetri kõrguse ja kogu katuse ulatuses mööda katuse serva jooksva armatuurrauast piirde külge. Polnud muidugi mingit võimalust loobuda tööst hirmu põhjendusel. Sõjavägi ei sallinud hirme, sellepärast oli targem neid sõjaväe eest pigem varjata. Tuli ninna, ennast julgestuseks piirde külge kinnitada ja hakata neid laudu lööma vältides iga hinna eest alla vaatamist. Vältida tuli muidugi ka libisemist. See nõudis Crumpliku ettevaatlikkust. Ütlen vahele, et oli märts ja kõik oli kaetud sellise vesise jääga kattus. Kui pool katust sai valmis, märkasin, et alla vaatamine ei olnud enam talumatult õudne. Ma olin harjunud peaaegu töö, viimasel päeval oli päike katuse juba kuivaks sulatanud. Manin löönud paika viimase laua, ohkasin kergendatult, istusin maha. Ma olin nende kahe nädalaga sisuliselt oma kõrgusehirmust võitu saanud. Oli uskumatult mõnus olla. Kõrvatud kattus minu tagumiku all oli soe, pehme kevadpäike täitis avara taevalaotuse, silitas mu nägu kogu armee, kõik mu võitluskaaslased koos kogu ülejäänud maailmaga olid kuskil all. Väga kaugele. Naeratasin ja tundsin üle pika aja midagi, mis meenutas õnnetunnet. Toetasin selja vastu armatuurrauast piiret. Piire nihkus paigast, hüppasin hetkega püsti, jäin tardunud vaatama, kuidas kümmekond meetrit piiret üle katuseääre vajus ja sinna õõtsudes rippuma jäi. Sain aru, et piire, mille külge ma olin ennast kogu aeg julgestuseks kinnitanud. Minu ainus võimalik päästerõngas libastumisi kukkumise korral oli olnud kõik need kaks nädalat katuse külge kinnitamata. Nii et kui ma oleksin tõesti kukkunud ja isegi kui ma oleksin kukkudes imekombel mõnele rõdule enam-vähem elavana pidama jäänud, oleks mulle veel järele sadanud kümneid meetreid köiega mu keha külge ühendatud armatuurrauda. Hea, et ma selleni hilja avastasin. Jürik otsine, kui sina seda raamatut lugesid ja nüüd, kui kuulasid seda, kuidas Reinsalu katkendit luges, siis sina sellesama huumori või naljasuhtesse oled sama meelt nagu, nagu Rein, et et see on üks võimalik viis üldse ellu jääda. No ja ma enne lugema hakkamist mõtteliselt tugevam kui võrrelda siin muidugi Hašeki Šveitsi ja selle raamatu naha priori võrdlesin ja mõtlesin natuke Schweigi peale ka ja siis, kui ma lugesin läbi kuskil 95 või 100 lehekülge Leenu raamatut, siis ma hakkasin tundma Schweidki, mina lugesin paar korda läbi kaanest kaaneni omal ajal. Ja mõtlesin, et huvitav, et jah vot see suhtumine läbi huumori ja et, et kes on siis selle kogu selle asja valguses nagu sihuke ikooniline kujus, et ei saa öelda, et kõigil on vähe mõistust. Minu arust kõigele pole üldse mõistust. Aga, aga täitsa nõus. Aga miks see on nii, kust tulevad need tendentsid ja suisa eetilised steit? Mendid Schweigiltada, šveik on peegel, näitab suure impeeriumi sihukese armee Austria-Ungari noh, niisugust mõttetuks muutunud ideoloogilist suhtlus, kollapsid ja selleks ta peabki peegel olema, peegel ei tohi olla enda arvamust peegeldab valesti ja vot huumor on ju ainuke viis õitse, mitte et üle elada kirjeldatav, ma räägin kas või kiiresti esimesest ilmasõjast vaid üleüldse seda edasi anda. Sest muidu, kui on kole-kole oleneda kast inimese koleda tajumise piir on ka limiteeritud ja rohkem ei mahu. Aga kui kogu koledust koledusena kirja panna olles situatsioonis, siis lämmatab su ära nagu vihagi ei vii edasi, on võimalik juustu läbi huumori ja mis on ju ka tegelikult nagu organismi enesekaitse. Ja kui kagedes tõuseb adrenaliin ja valutaju taandub, see on täiesti loomulik reaktsioon ürgajast, saati siis läbi huumori. Psüühiline adrenaliin tõuseb ja sa suudad tegutseda ja sind ei halva sinuga toimuv. Iga sekund on kallis, võideldes enda elu eest. Need paralleelid, šveik nagu mingisugused taustana saatis kogu aeg, kui ma lugesin, aga mitte ma ei lugenud šveiki kui humoorikad peost, nii et kõik see on arusaadav ja selle suure mängu see on tegelikult väiksem mutrit kese, ehk väikese inimese suur tragöödia eetika, sest et ookeani võib peegeldada ka väikses veepiisas ja kuna nõukogude armee ja kogu see nõukogude riigi monstrum oli nagu ookean oma kodanike suhtes, siis ma arvan, et vot vot seal hinguse nagu avastasin ja leidsin sealt ja pole üldse tähtis minu jaoks, mida on konkreetsed ja kuidas kirjeldatud vaid et selle ajastu vaimsust on tiksutatud nagu nendele lugejatele, kes sündisid alles aastal 90 või kes on praegu noored inimesed, kelle jaoks see kõik on terra incognito Ta, aga ometigi, et ei, kaoks need kümnendid ja need inimesed, kes olid enne tänapäeval sündinud noori nagu liiv läbi sõrmede, vaid sealt ikkagi õppida küll ja noh, anda mingigi ettekujutus sellest kuidas kujunesid tänapäeva üliõpilaste isad-emad. Millised olid need saatused, aga kummaline on jah, see, kuidas tarbimine tegelikult ja tarbimisühiskond Jonautlemise ühiskond võitis ära ideoloogia, mis tunguusi murdmatu ja vähemalt Meie elu lõpuni kestev, mõtlen nõukogude raudbetoonist ideoloogiat selles, et kui nüüd ma meenutan aastat 80 788 tohutult rahvamass, mälesin, tõsi küll, siis Saksamaal mul õnnestus põgeneda Nõukogude Liidust, aga ma tulin tagasi, ma vaatasin neid kaadreid kroonikast ja siis juba nagu 89 neid järel sündmusi laulva revolutsioonile. Siis ma hakkasin mõtlema, et kas tõesti aated sinimustvalge, Laidoner, Tõnisson, päts, ikoonilised kujud Eesti lähiajaloost või ikkagi Pauligi kohvi, president, malburumenduvaid teksapüksid, Soomedyseemsid, kargud ja menukad ja õudusega avastasin, et ja et isegi kui inimene läheb safari seelikus PBK, kellel on lumi jalas kivipesu, et ta räägib Kungla ajast ja Vanemuises Carl Robert Jakobsonist, aga mõttes mõlgub Pauligi kohviaroom ja, ja teemsite eksad. Tegelikult me iialgi ei saa teada, kust jooksis piir ja kui palju taheti nuusutada ja tarbida lääne hüvesid. Kui palju taheti olla väärikas oma riigi kodanik. Lõpetuseks, Rein Pakk, ole hea, ütle, sul on raamatu kaane peal selline pilt, kus oled sina vist ma ei tea, kaheksateistaastasena või noh, ütleme 19 ühe päris näljane ja no see on siis, kui sa oled just läinud, et nõukogude armeesse ja seal kaane peal on ka teine Rein Pakk, kes siis on sama vana, kui sa praegu oled. Seal on vist kas 30 aastat vahet ja inimesed, kellel on olnud mingisugune trauma kuskil lapsepõlves või noorpõlves selliseid teraapiaid, kus lõpuks see vanem mina võtab selle noorema mina nagu käekõrvale ja kaitseb teda. Ja millegipärast mul tekkis kohe küsimus, et et kas see raamat sinu enda jaoks selle kirjutamine oli ka teatavas mõttes teraapia. Mulle tundub, et kui oli Siis pigem nõnda, et see noorem ehk kaitses seda vanemat sama palju kui vanem nooremat, et ma läksin sinna varasema enda käest küsimusi küsima või meenutusi küsima, selgust saama iseendas. Et ma ei saa küll öelda, et sellesse armeeteenistusaega oleks jäänud mul valulisi lahendamata küsimusi. Aga seletust annab see tänasele maailmale ja tänasele mulle endale küll, et selles mõttes oli see küllap ka teraapiline odüsseia. Alates tänasest hakkab iga loetud ja kirjutatud saate lõpus kõlama üks verivärske lühivorm autori enda esituses ja see uus rubriik näeb ilmavalgust koostöös rahva raamatuga. Alustab Kaupo Meijel. Kord Hiinas Joani ajastul kutsus ühe kloostriülem enda juurde kolm munka ütles neile 11 saab koha minu paremal käel. Aga te peate ise otsustama, kes selle koha vääriline saab olema. Esimene munk ütles, me peame võitlema, sest parem käsi peab olema tugev. Teine munk ütles, me peame kirjutama luuletused, sest parem käsi peab suutma sõnastada sõnastamatut. Kolmas munk ütles. Me peame küsima rahvalt, sest rahvas on tark ja teab, kes sobib paremaks käeks. Kloostriülem kuulas neid ja langetas otsusena. Kõigepealt pidid kõik kolm munka kirjutama luuletuse, seejärel omavahel võitlema ja viimaks vidinat küsima rahvalt kes neist sobiks kohale kloostriülema paremal käel. Kolme munga mõõduvõtmist kogunes kloostriesisele väljakule vaatama inimeseni ümberkaudsetest, küladest kui ka Hiina pealinnast. Samuti levis kuuldus Mongooliasse, kust samuti hulganisti vaatlejaid saabus. Kõigepealt luges iga munk rahvale ette luuletuse. Rahvas juubeldas, sest kõik kolm munka olid kõrges luulekunstis haritud ja mõistsid kujundite abil nende hinge kõikehõlmavat lootust istutada. Kui pealtvaatajate imetlushüüded olid vaibunud, võtsid kolm munka sisse võitlusasendid ja tormasid siis üksteise poole. Võitluse alguses moodustasid kaks esimest munka liidu kolmanda vastu ja olid teda peaaegu alistamas kui esimene munk vahetas poolt ja ründas koos kolmandaga teist munka kellega omakorda sõlmis liidu hoopis kolmas muuk. Ei läinud kaua aega, kui mungad mõistsid ajutiste liitude püsimatust ja edasises võitluses seisis igaüks vaid iseenda eest. Võitluses valitud vahendeid. Käiku võeti rusikad, bambuskepid ja mõõgad. Kõik kolm munka olid kõrges võitluskunstis haritud ja järjest enam tundus rahvale. Tulemuseks võib olla viik, mis ei oleks lahendus, mis kloostriülemale rahvale sobiks. Kloostriülem ei pidanud kolmandat mõõduvõtmist välja kuulutama sest rahvas mõistis ise, et valik on enda teha. Kolme mungavõitlus oli rahvavere januliseks muutnud ja nüüd tormasidki pealtvaatajad väljaku keskele. Kähmlus muutus kiiresti üle üldiseks. Kolm munka lebasid ammu elutuina väljakul ja neid tallasid pealtvaatajate kloostri ülejäänud mungad, kes kõik võitlesid omavahel võttes käigu rusikat, bambuskepid ja mõõgad. Võitlus kestis tunde ja tunde. Õhtu saabudes katsid kloostriesist väljakut pealtvaatajate ja munkade surnukehad. Ainsana seisis püsti kloostriülem, kes vaatas väljakut nägemata silmapiirile loojuva päikese poole. Seejärel kloostriülem, ohkas ja võttis kloostri isikust harja ja leia ämbri, mille ta juua hommikul oli valmis pannud ning hakkas väljakut koristama. Selle sündmusega algas Hiinas esimene valimiseelne ajastu mis kestis 1000 aastat. Kurnas põllumaad, kuivatas jõed, kulutas mäed kõrbeks. Tänases saates rääkisime Rein pakku raamatust ajateenistus, stuudios olid Rein Pakk ja Jüri Kotsinev. Kaupo Meijel esitas oma miniatuuri. Saate panid kokku Maristomba ja Urmas Vadi kõike head ja kohtumiseni.