Loetud ja kirjutatud. Tervist, mina olen Urmas Vadi, algab saade, loetud ja kirjutatud. Hasso Krull on kirjutanud luulekogu Euroopa ja Ülo Valk on seda lugenud. Tervist, Assa. Tere. Tere, Ülo. Tere. Ja mulle tundub, et seda luulekogu saab lugeda väga erineval moel. Et on lihtsalt luuletused, kujundid, sellised läbivad tiivid tegelased ja sellest täiesti piisab, saabki väga hea elamuse. Aga siis võib lugeda seda kui ka nii, et oleks vaja juurde autorit ja, ja lisaks veel ka rahvaluuleteadlast ja praegu ongi need kõik tingimused väga hästi täidetud, et sellisel viisil seda luulekogu lahti harutada. Kõigepealt ossa küsiks sinu käest selle raamatu moto kohta mille sa oled võtnud Timoti Liirilt. Sa oled pannud selle inglise keeles, aga kui seda tõlkida, siis see kõlaks niimoodi, et sa valid ise välja müüdi. Mis tuletab sulle meelde, et sa oled ühe muistse ja pühaprotsessi osa. Kui sa natukene Hasso seda lahti seletada, et mis protsess see on. Leeri muidugi kasutas seda oma manifestis staatia Rõun Lindsin ja seal on siis näpunäited, kuidas igaüks võiks algatada oma religiooni, see oli mõeldud ka siis teatavate asjade legaliseerimiseks teatavate praktikate rituaalide ja nii edasi. Aga sealjuures on siis see oluline moment, et religiooni algatamiseks peab olema mingi oma müüt. Ja see müüt ei ole lihtsalt niisama vaid see viibki kuhugi kaugesse mäletamatusse minevikku. See, et ta on siis selline meenutajase müüt. See tähendabki, et ilma ühtegi müüti valdamata võid tundmata ma ei suuda lülid teda sellistesse rituaalsetesse religioossetesse kosmilistesse ütleks liikumistesse, mis on minust suuremad, ilma et ma saaksin viga. Müüt on teatud mõttes siis ka selline nagu kaitse pookimine või noh, teatav niisugune vaktsiin. Aga samal ajal ta ilmutab seda muistset protsessi ja seda nüüd tegelikult küsida, et mis protsessi on, sellele annabki vastuse ainult müüt ise, sellepärast et see on liiga suur. Sa ei saa nimetada niivõrd suurt, et asju noh, võib küll öelda. Et see protsess on minu seose esivanematega pärimusega mitte ainult inimlikke, vaid ka mitte inimlike olendite, loomade, taimede ja vaimudega, kogu kosmosetervikuga. Aga anda sellele ise veel mingit muud nime. See on tegelikult edevus, liialdus. Aga hea on, minu meelest see jutt juba väga hästi avab seda, seda ruumi ja vaadet, aga, aga veel sellest Timoti liirist siis teadaolevalt tema oli ka kõva psühhotroopsete ainete propageerija ja eksperimenteerida ta ju söötis ka vangidele sisse psühhotroopseid seeni ja lootis, et äkki pärast need vangid siis muudavad oma meelt. Et kas seda sinu kogu, mis on ka nagu tõesti müütidest, erinevatest Arhotüüpidest, tekstidest ja nii edasi ja nii edasi, millest me kohe jõuame rääkida millesse kubiseb see raamat, et kas seda, sinu teksti võib ka selle kandi pealt lahti arutada, et et see ongi nii-öelda üks trip. Või teekond luule ongi tegelikult teatav selline psühhoaktiivne toimeaine ja et kas teda just päris psühhotropiks nimetada? Ma ei tea, aga igatahes luule on mingi selline jõud, mis peaks jah, inimese hingekihte niimoodi läbima, et elavaks muutuvad asjad, mis on väga kaua maganud või millest isegi ei teata, et nad seal magavad. Ühesõnaga, luule annab jõu just tänu sellele, et ta on niisugune psühhoaktiivne mõjutaja ja noh, ta muidugi teeb seda hoopis teisiti kui näiteks muusika või või mingid keemilised toimeained. Aga ei saa sugugi öelda, et see mõju oleks väiksem. Ülo Valk, sa kindlasti tahad selle jutu peale kohe midagi lisada või milline see ruum sulle tundub, mille siis Assagroilenda selle koguga on tekitanud? See timm, liri mõtte seal teksti alguses kindlasti annab mingisuguse vihje kätte, et kuidas sellest raamatust aru saada, et müüt, noh, ta ei ole mitte aken, kust midagi paistab, vaid pigem on ta uks, mis, mis avab mitte ainult selle ühe ühe loo vait avab lugude maailma, mis kuuluvad väga erinevatesse aegadesse. Mis on olnud enne enne meid, millega võrreldes meie oleme tõesti need nagu Hasso kirjutab siin, kes on oma keha saanud laenuks või kingituseks esivanematelt, et meie, meie tuleme elavate inimestena, liigume läbi selle selle ruumi korraks, aga, aga see, see müütide maailm on enne meid seal pärast meid. Et seda raamatut tõesti võibki hakata lugema oma nagu sealt teispoolsest lähtuvalt. Et see on üks viis, kuidas sellele läheneda. Ja kindlasti on piisanud, ma räägin natuke omaenda lugemiskogemustest, on viisa, mis võib-olla viivad sellisele ummikteele ja on on lugemismooduseid, mis võib-olla avavad nagu järjest rohkem neid tähendusi. Et üks esimene katsetus oli mul, mis nagu lõppes ebaõnnestumisega Jah, Rotten ootan seda Krulli raamat konkreetset teksti ja ja see oli lugeda seda sellises Jungiaanlikus võtmes. Kusjuures siin alguses kohe on selliseid vihjeid, mis nagu osutavad et seda võiks lugeda kui sellise kollektiivse alateadvuse ja, ja arhetüüpi tõelise käsitlusena. Sest kõik need sümbolid, mis siin on, eks ole, unenägu, kaga meri, sest need on selliseid klassikalisi kollektiivse alateadvuse märgid nagu kuidas muinasjutu-uurijad sellest aru saavad või lausa selline Campbell monomüüt, et see on nüüd ühe, ühe mehe, ühe kangelaslugu, kuidas ta rändab läbi selle müütide maailma, et see nagu tõmbaks selle raamatu nagu väga sellisele kitsale liistule ja nagu ma arvan, et väga palju meid edasi aitaks. Aga siin on veel mitmeid mooduseid, mida ma katsetasin, mis ka võib-olla juhtisid mind eksiteele ja isand mu oma nagu folkloristide lugemismeetod, mis nagu järjest rohkem hakkas minu jaoks avama midagi ja võib-olla midagi sellist ka, mida, nagu Hasso ise ei mõelnud, kuidas seda kirjutasid. No väga huvitav selles suhtes kindlasti kohe räägime sellest edasi, et mismoodi see raamat Ülo Valk sinu jaoks avanes aga võib-olla lugeja jaoks või kuulaja jaoks, kes ei ole seda raamatut lugenud oleks võib-olla hea natuke rääkida sellest kasvõi sellest pealkirjast või nendest mingitest läbivatest tegelastest Pealkiri euroop kes siis on justkui üks tütarlaps ja, ja seal on veel tütarlaps, siin on Aafrika ja Aasia milles selline kujund või kust see tuli, et alguses noh, tundub ju kõike, tean mis on Euroopa ja Aafrika ja Aasia tundub, et ahaa, et siin on mingi allegooria, aga tegemist, et ja võib-olla nende nende kummalist tegelaste näol, et, et siin on mingi kuskil kirikus on luukere ja kusagil on veel, kes Plyllijaid on valge, teda ohverdatakse mingi hetk, et tundub, et äkki siin on mingi globaalselt sündmustega seotud asjad, et see on kuskil näiteks Angela Merkeli kuskil Putin ja niimoodi, et kas saaks kuidagi nagu seda veidi ka lugeda seda. Aga mulle tundub, et seal koor ja noh, see on veel kitsam liist kui, kui see Jungiaanlik võti. Hoso ainult sel juhul, kui võtta üks allegooria ja jääda selle juurde, aga kui ole koriaid, on mitu neid tõlgendusvõimalusi mitu ja saab valida huvitavamate ja vähem huvitavate vahel, noh siis on kõik väga hästi, et luule mütoloogia pool tegelikult samuti on, nii et tõlgendada võib alata omamoodi ja see on alati õige, kui see on hea tõlgendus ja toob sellesse asjasse elu, kui ta nagu taandav vähendav tõlgendus, siis tõenäoliselt on ta ka vale, ükskõik kuidas seda ka ei põhjendatakse, et siin on siis tõe ja valetelg on hoopis teistmoodi seatud. Ja neuroopa muidugi kui tütarlaps. Ta on siin tegelikult selline jumalik avataar ja ma võtsin selle müüdi versiooni ikka vanalt healt raberit Kreimsilt demagrega müütide raamatust. Teatavasti on kõige tun Euroopa nime saamise müüt, see, kuidas üks vastik põll ühe tüdruku kuskilt üles korjas siis temaga ümber Euroopa ringi küll, et seal edasi ja lõpuks jah, no ühesõnaga kuskil vees. Ja et see on niisugune selline Kreeka orjapidaja, vaata selliste, üsna jämedate tooria sõjameeste töötles ilmselt mingist vanast ja tõesti ilusast loost. Et see köisi arvates igatahes algne Kreeta müüt. Ta on ikkagi seotud jumalanna, Aga, ja härjaohvriga, tähendab, Euroopa on jumalanna, kes ohverdab mererannal valge härja, enne pannakse siis härjale krohvi härjale kaelalilledest pärg. Ja siit saab nüüd kontinent oma nime. Samal ajal see Euroopa nimi ise tähendab täiskuud, mis on ka jumalanna üks atribuut või tema esinemise vorm. Sõnaga euroopaadid, samal ajal kontinent täiskuu ja jumaliku olendi epo liim, eks ole. Ja siit ma siis lähtusin, et et mitte vägistamine, vaid ohverdus, mitte lihtsalt üks õnnetu tüdruk ja mingisugune polka, vaid tegemist on siis jumalannaga. Ja siit läheb asi käima, aga muidugi see, et tegemist on ikkagi tänapäevase raamatuga, noh, selle vastu ma üldse ei vaidle, sellepärast et noh, see raamat ei ole kontseptuaalne, aga mis ta ei ole selles mõttes, et mul ei olnud niisugust valmis stsenaariumi, et mida üks või teine asi peab tähendama. Et kuidas, nagu see trajektoori märkida noh, et kui see oleks kunstinäitus, siis ma ei saaks seina peale panna sellist teksti, et mida see kõik tähendab. Aga et ta on nagu ikkagi mõisteliselt oli enne valmis ja et ma ikkagi mõtlesin jah, Euroopa saatusele, et nagu esitada kolm niisugust müütilist versiooni Euroopa saatusest 21. sajandil. Nojah, et sa oled jaganud selle raamatu nagu kolmeks osaks, eks ole jah, et ta on selline üks versioon on suhteliselt hea, ükson väga vilets ja siis kolmas on selline utoopiline. Aga Ülo Valk, kibe läkski teada saama, et mismoodi see see raamat sinu jaoks avanes või mis, mis see võttis, hind viis selle raamatu avanemiseni. Nii see pealkiri ja kangelanna selles raamatus ise jällegi annab nagu mingeid juhtlõngad kätte. Kusjuures ma hakkasin nagu mõtlema ühele teemale, mis otseselt sõnastatud raamatus ei ole, aga see teema või mõistan liminaalsus, et vahepeal olekut kultuuride kokkupuutealad tühjad teadvusseisundid ja kaasa rituaalne liminaalses, millest Fan Kennet kunagi kirjutas, kes selle mõiste üldse üldse tõi seoses kas või surma või pulmateemaga pulmateema, on siin, on siin oluline. Aga on ka see kultuuriruumi liminaalses nagu, nagu see Vahemeremaailm kust tuleb ka Euroopa kui, kui jumalanna see, kes meile nime on andnud ja samas ka läänemeresoomeruum, kus niisamuti nii paljud kultuurid on, on kokku puutunud ja siin seesama härja ohverda nagu kandubki üle jõuvahemeremaadest sellistele lumistele, randadele ja kaldadele, et siin minu meelest on, on juba noh, juba nagu selge maagiline rännak toimunud Vahemere maadest siia, siia, kuskile meile, millel on selgelt viidatud kand suure härja, eepilise lülitiga, pilise Eesti regilaulu vihjetega ja, ja värssidega, mis noh, ilmselgelt rõhutavad meie Eesti mütoloogilise maailmale. Ja veel liminaalsuse mõiste seoses on nüüd ka selle sõnakunstiga või sõna jõuga, milles dist enne oli, oli juttu, et ma ise usun niisamuti, kes on ikkagi tõeline sõnakunstnik või luuletaja, kes, kes valdab sõna, et see ei vaja neid psühhotroopseid aineid. Aga kui, kui minna ajas tagasi sellesse müdilisse aega, kas või vanaindia, eks ole, riig, veeda ühed maailma vanimad müüdid, loomisloomislood, need riid vieda, laulikud Richid kasutasid küll joosta Sooma vägijooki, mis, mis tekitas neil nägemuspilte, mida nad valasid sõnadesse, kusjuures see, mis, mis juhtub või mis nendega juhtus, oli, oli see, et nad andsid oma häälejumalatega. Jumalad hakkasid rääkima, laulma inim inimkeeli, et see on nagu kõige hämmastavam asi, et see ei ole enam inimese sureliku inimese hääl, vaid seal kas Hindra või varuna mingi tõeliselt vägev jumal, kes kõneleb mina-mina-vormis iseendast. Et selline sõnakunst või sõnamaagia valdamine. Ma olen päris päris kindel, et see, et see lööb midagi midagi lahtise, tekitab hoopis nagu teisi teadvusseisundeid pilasiminaalsega seoses ka võtame kasvõi Tiibeti surnuteraamat Dust tuntud pardo seisund, see vahepealne seisund, mis on, mis on surma ja uuestisündimise vahepeal, kus siis teadvus hakkab Kabloomanit pilt, et rahumeelsetesse, raevukatest, hirmu äratavatest jumalale tõest ja siis kuidas sa nende nägemustega seal seal toime tuled või või ka teised sellised pardo seisundi näiteid kõigi inimeste argielust või igapäevasest elust, kas või mingid sügavad unenäoseisundid või ka teadvuse katkestused, mis võivad juhtuda, kas või orgasm, on üks, üks võimalus, aga haigutamine või aevastamine või siin raamatus on ka üks, üks hetk on, eks ole, peldikus käimine, mis samuti on nagu selline tugev kehaline kogemus, mis mis võib võib viia inimese söökla, jah, teistsugusesse mõtte, mõttemaailma ja, ja, ja kujundite maailma. Assa kas sama see mingi vahepealne olek, mida Ülo Valk nimetab, see noh, mulle tundub ka, et, et see on väga täpne või see just nimelt kuidagi väga hästi nagu tajutav, et oli see eesmärk. Loomulikult, et mina ei ole kunagi tundnud, et mingi jumal minu kaudu räägiks. Ma olen selleks liiga nägu. Selline põline animist, et kui mina tunnen, et see ei ole nagu enam minu hääl et ma justkui räägin või mitte isegi esindavaid omamoodi nagu kehastandoon siia, kedagi teist, siis mina tunnen, et need on esivanemad. Et jah, see, see tunne on küll, et ega, ega päriselt ei tee seda kõike, isa. Jõudma teatava momendini, kus on võimalik rääkida nii, et sa ise noh, mitte just ei kao, aga et sa vaikselt kuhugi riiulisse või kõrvale panna selle iseenda See on huvitav, mis sa ütlesid, et, et see sinu, sinu hääl või, või seal esivanemate hääl või et kes räägib, et nendes luuletustes on ka vahepeal on justkui nagu mina hääl või minajutustaja hääl, et kas see on Hasso, sina kui Hasso Krull? Ma olen ikkagi mõelnud seda nii, et lugeja jah, Braditseeriks selle nihukese autorikujundi peale, et siis oleks ikkagi see auto või ka seal raamatus sees. Kuigi noh, see on selge, et noh, nii nagu lüüriline mina ei katu kunagi päriselt selle autori isikuga on, on lihtne tõestada, et see ei ole niimoodi, siis aga need teised mina vormid, et siin on nagu ei, ma ei ütleks, et mingi lüüriline mina, aga võib-olla mingi eepiline, mina tuleb sisse, sest ta natuke sellise eepilise koega luuleraamat ja siis need teised hääled tulevad nagu sinna lisaks ühesõnaga, et see on justkui teatav lähtepunkt. Ja sealt edasi saad siis tulla järgmised kihid peale. Jätkub saade, loetud ja kirjutatud, mina olen saatejuht Urmas Vadi ja täna räägime Hasso Krulli luulekogust, Euroopa stuudios on Ülo Valk, Hasso Krull ja noh, me jõudsime enda jutuga sinnamaale, et tõepoolest see, see ruum, mille su raamat Euroopa tekitab, ossa on noh tõesti, ta on nagu hästi vaba ruum ja seal on igasuguseid asju, igasuguseid aegu, igasuguseid tegelasi, igasuguseid tekste. Tõesti, siin on ka midagi väga asist, midagi müütilist, aga, aga on ka täiesti päevapoliitilist, et sealt võib välja lugeda ka. Noh, ütleme meie metsa, noh, probleeme, mis praegu on, eksi seda liigset raiumist, isegi harvester vilksatab läbi. Kataloonia küsimus on, et sealt need viimase aja poliitilised või noh, globaalsed teemad jooksevad ka sisse ja siis on selle kogu lugedes tunne, et see, see aeg või see ülesehitus on justkui nagu suvaline võisid lausa tsentrifugaal lne. Ülo Valk, kuidas, kuidas sul see tunne on? Ja mina jälle tundsin ära seal selliseid teemade koondumispunkte ja kui, kui veel selle vahepealsuse juurde tagasi tulla ja siin kuskil alguses korduvad, et värsid või see mõte, et tõde on kuskil vahepeal ja üks liine nägemisviis, mis, mis jälle mul nagu kuidagi pildi selgemaks või avaramaks lõi oli see äratundmine, et mida selles raamatus on tehtud žanritega päringuid, huvitatud folkloori žanritega, kuidas nendega on, on mängitud või, või kuidas on toimunud žanrilised meta morfoosid. Sest siin on nii nii müüdilist ainest ja on tõesti sellised nagu päevapoliitilisi vihjeid, eks ole viiteid Eesti meediateemadele, neile teemadele, kas või metsaga seos, mis meid meid kõiki muretsema panevad. Aga siis on siin ka üks selline tõeliselt äge õudusjutt, tude kihte. Kusjuures jälle sina mõtled seda luukeret, mõtlen seda luukeret, mõtlen seda valget palakati, seda sääre säärepaela, mis sealt surnuaialt ära ära tuuakse ja mis nagu hästi ei lõpe Euroopale. Ja, ja siin oli ka Jah, ma jutustan, see luukere lugu räägib siis sellest, kuidas üks Teie mees ripub kiriku ees ja kõrtsmik seal praalida, kes selle ära toob, saab kõvasti kõvasti raha ja niuksed, julge tüdruk, seesama Euroopa, kes, kes läheb seda luukere ära tooma, toobki kõrtsilaua peale, mis tekitab suure segaduse ja kõik hakkavad kartma ja nõutakse ette selle luuga raviks võiks tagasi, aga tüdrukule kaela ümber kinni ja siis et sellest vabaneda, peate minema öösel kirikusse, laskuma seal altari juurest trepist alla ja kohtuma seal ühe musta naisega. Ja noh, teine lugu on niisamuti selline julguseproovi lugu, et see on terve suur muistendite lugude tsükkel. Kusjuures alguses see tõesti eksitas mind, seesama luukere, seda mõtlesin, mida see tähendab, et selles raamatus üldiselt on palju viiteid sellisele kiviaegsele või pigem nagu küttide, kalurite, metoloogialased, ristiusuga siin on täiesti nagu oma teemat, seal ristiusk on selline marginaliseeritud kui ka nüüd kiri, eks ole, ja see on see luukere. Mõtlesin, et kas see luukere. Ta viitab sellele. Et see on ülestõusmise sümbol, nagu see tihti küttide uskumustes on, et luud viiakse metsa tagasi ja loomad pöörduvad tagasi tagasi elluga risti, õhus on, on see varasem kiht, eks ole, et skeleti tuleb hoida, et ülestõusmine oleks võimalik või et kas see luukere nüüd Kristusele endale, kes on seal kuidagi kirikuga seotud ja kirik ei ole siin üldse mingisugune helge koht vaid pigem selline tõeliselt õudne. Õudne. Aga ongi, ongi niimoodi, et kui ka meil Eestis ja kusjuures need neid jutte. Ma leidsin üles ka need algtekstidega, ma ei taha kirjanduse uurijate elu liiga lihtsaks teha, neid lehekülje viiteid anda, et need on liivi pärimusest, võiks olla samahästi ka läti folkloorist või eesti folkloorist. Kuigi üks see luukerega jutt on üsna üsna eripärane, aga terve suur hulk lugusid ka siin, Eesti rahvaluule arhiivis sadu või isegi tuhandeid, mis räägivad, eks nimelt sellisest initsiatsiooni või julguse proovist. Ja tihti on kas leeri tüdrukud või leri poisid, ongi, eks ole, kristlikus kultuuris täiskasvanuks saamise aeg kus valmistatakse ette esimeseks armulauaks ja siis veetakse kihla, Need, kes läheb kabelisse või öösel kirikusse, toob sealt midagi ära, et kas surnuaiast toob ära pealuu või või sellesama surnuvalge valge palaka. Ja tihti need jutud lõppevad halvasti. Need on hoiatusjutud, kus selge sõnum on, et ärge ärge seda tehke, need on ikkagi tõeliselt ohtlikud teemalikud jõud, kes, kes valitsevad seda, seda ruumi pimeduses. Ja siin seosed on nüüd reformatsiooniajaga ja selle perioodiga, kui, kui jälle suhe surnutesse Euroopas muutus. Sest katoliiklikus traditsioonis on elavate ja surnute suhe selline vastastikku abistav, eks ole, puhastustules viibivaid hing elavad, saavad aidata oma eestpalvetega, kirik on see, kes seda, kes seda vahendab. Aga luterlik reformatsioon hävitas selle kujutelma puhastustulest ja surnutel ei olnud enam õiget kohta, nüüd hakati demoniseerima. Need on kõik need kodukäija jutud või, või kurat, kes ilmub surnukujul? Nojah, selles algtekstis on ka juttu, et kurat oli just see, kes selle luukere riputas sinna kiriku ja see, see must naine, teades jälle nende lugude konteksti, need intertekstid, mis seal avanevad nendesamade jututüüpide sugulustekstis, siis see must naine ei saa olla keegi muu kui kurat. Aga nüüd ongi see sõna- kunstniku ime ime on see hoopis teine tähendus, sellest mustast naisest on saanud Aafrika ja ma nüüd küll ei taha, et selle minu jutu peale inimeste hakkas lugema seda, kui mingid kuradi muistendid euroop Põhja-Aafrika ja siit nagu kangastuvad hoopis mingisugused sellised nagu varasemad mütoloogiat, võib-olla mingid viited sellele Aafrika esiemale Eevale. Et aga neid neid kihte on, on seal seal päris. No need sa said sellise võimsa vastukaja lugejalt, et kuidas sa ise, kas see klapib sinu nagu? Mõttega jah, et mul ei ole midagi vastu vaielda ja see on tõesti allikad, konkreetsed allikad on olemas neil lugudel. Ma ei hakka siis ka praegu ütlema, kuna üla ei ütelnud. Aga noh, ega sisenesid, mingid saladus ei Peaks olema. Aga tõesti tõsi on see, et ma olen naine lugudele tahtnud anda teistsuguseid tähenduse. Ja noh, see ongi niisuguste mütilist struktuuride omadus. Et neid võib tähenduslikult tublisti muuta. Selles mõttes, et kui jutustada sedasama lugu hoopis teisel ajal teises kohas ja teisele rahvale siis ongi teine lugu. Kuigi teisest küljest on seesama müüt Nojah, mulle tundub ka, et tänu sellele tulebki täpselt mängu see, et, et miks see raamat on praegu siin sellel aastal kirjutatud, et see on ka kuidagi hästi nagu vajalik või kuidagi oluline, et see ei ole lihtsalt raamat ükskõik mis ajal, vaid et on tänase päevaraamat Jah, ja noh, sellepärast on seal sees Kataloonia selle teksti muidugi kirjutasin siis kõik Kataloonias just need sündmused toimusid. No seda, et Kataloonia on minu jaoks nagu selline eurooplase kriisi märk. Et mina ikkagi usun Euroopasse nii, noh, umbes nagu peetavas looterdaik on arvanud, et Euroopa peaks nagu ületama oma sellise interiaalsed pärandi, et Euroopa olemus on kogu aeg olnud see, et alati keegi püüab Rooma impeeriumi taastada ja mida rohkem on saanud neid väikesi rahvusriike, seda rohkem neid, kes kõik tahavad nende impeeriumid olla. Aga noh, selleks, et Euroopa tänapäeval saaks kuhugi edasi minna, et tal oleks maailmas laiemalt mingi oma roll, mingit tähtsust, selleks ta peaks ikkagi saama transa imperiaalseks selliseks riikide liiduks. Ja nüüd Hispaania ja Kataloonia küsimus, see on just selline, kus oleks tulnud teha õige otsus, loomulikult Euroopa liidu sees, see ei ole tähtis, kui palju neid liitriike on üks liitriik rohkem või vähem, see ainult annab juurde, et need niisugused postimperiaalsete armetud püüdlused seal Hispaanias. Aga minu meelest see on vastik ja noh, see oli õnnetu läbikukkumine ja Euroopa Liit oleks pidanud seisma sellele vastu oleks tuled näidata, mida tuleb teha, mitte niimoodi lihtsalt takka kiita nagu tehti. Ja noh, teine asi on muidugi see eesti küsimus. Et Eestis on, testib praegu tõsine kriis, mina nagu oma eluajal ma ei tea nagunii kriitilist momenti pärast seitsmekümnendaid kus, nagu tulevik oleks nii kuidagi küsitav ja kahtlane, sellepärast et et lihtsalt see loodusressursside hävitamine on läinud nii kaugele, ta tuleb nagunii mitmest allikast, üks asi on alates sellest rail Balticust, mis on ju tegelikult see hiinlaste uue siiditee üks ots, Hiina kapital tuleb sisse, aga mitte heaga vaid päeva, nagu kurjaga siis see tselluloositehas üldse. Kas see, kuidas riiklik metsamajandus keskus hävitab, siis Eesti energia, mis niimoodi jõhkralt kaevandab Põhja-Eestis ja ja hävitab põhjaveevarusid, põhjavesi ja metsad on seotud sõnaga sihuke tunne, annet, vaipa tõmmatakse alt ära. Aga rahvas ise on praegu võrreldes sellega, kuidas näiteks kaheksakümnendatel suudeti reageerida selle fosforiidisõja ajal. Praegu on rahvas kuidagi abitud ja nagu uimastatud, et ja noh, samas see Eesti on osa Euroopast ja Eesti kriisid on osa Euroopa üldistest kriisidest, et nagu noh, need kõige halvemad lahendused on Eestis ka täiesti võimalikud. Hasso Krulli luulekogus, Euroopa on juttu ka metsast ja Ülo Valk küsiski Hasso Krulli käest, et kas see on ka korilase mets. See on ka selline mets nagu küttide kori, laste maailm on oluline ja noh, see on tõesti oluline minu jaoks, seal nagu üldse üks olulisemaid asju siis kui ma pärimusele lähenen, sellepärast et selline talupoeglik elutunne ja ka kõik talupoeglikust kristluse ja muude rahvausundivormide tsoonid. Et need on meie jaoks ikkagi selline ajalooline minevik, et me enam talurahvaks tagasi ei saa. Ja kui praegust maailma vaadata, siis on küsitav, kas üldse keegi kuskil enam talurahvaks tagasi saab, et kui inimkond ikkagi tuleb praegustest katsumustest ja noh, sellest tõesti väga segasest sajandist meie sajand on ikka tunduvalt segasem veel kui tulevikule mõelda. Kui 20. sajand kunagi oli. Need asjad, mis aitavad, on mingid sellised tarkused, sellised vormid, mis olid pigem omased küttidele ja korilastele ja küttide ja korilastena. Tsivilisatsioon on olnud väga vastupidav, noh, meie meie selline poliitiline maailm on kuskil 12 ja pool 1000 aastat vana. Aga Buschmanid suutsid omal viisil elada 150000 aastat, nad elaksid ka praegu samamoodi edasi, kui neid liiga palju häid takistataks selles sõnaga seal on nagu mingeid selliseid nippe ja ka selliseid nagu mentaalseid momente, mis tuleks avastada selleks, et taasavastada need ei ole ka meie endi sees kuhugi kadunud, nad ei ole isegi tänapäeva kultuurist kuhugi kadunud, aga nad tuleb nagu tuua päriselt käeulatuse, päriselt aktualiseerida. Ja siis Siis noh, siis on tulemuseks töine aeg. Elas kord mees, keda saatis ebaõnn. Kui ta metsa läks, olid seened alati ussitanud. Kui ta linna tuli, näitasid tüdrukud talle keelt ja pöörasid seljamees läks kasiinosse. Võib-olla seal mulle ometi naeratab õnn. Poole tunni pärast, täpsemalt 24 minuti pärast tuli ta uksest välja. Ta oli kaotanud kõik kogu raha ja kinnismaga isegi läikiva musta maasturi, mis nukralt kasiino Eskonutes otsekui hobune, kelle peremees vangis. Mees kõndis edasi. Viimase raha eest võttis ta ostukeskusest odava viina. Siis heitis ta pargipingile pikali ja jäi magama. Unes nägi mees, et teda ootab õnn. See oli ilus tüdruk, helkijate huultega, seljas kirevad riided. Õnn kutsus meest, taastas ise ees mööda kitsukesest rada, puusad lõõtsasid nagu puulehed. Sukkade muster, meenutas pilvi. Mees kõndis õnne järel ja mõtles, kas ta tõesti ootas just mind. Kas äkki jäi õnn seisma ja viipas mehe enda kõrvale. Kauguses komandasid punased kaljusid mäed. Mees ärkas üles. Unenägu oli tal selgesti meeles. Kas see oli nali, mõtles mees, kas uni võib teha ühe õnnetu mehega nalja? Helkijad, huuled liikusid ta silme ees ja ütlesid. Tule. Mees nägi kitsukesest rada ja pilvise mustriga sukki. See oli meeles nagu laul. Kas ma tõesti pean minema, mõtles mees. Kas see tõesti on mull? Kas mina olengi see? Mehele meenus maastur kasiino prior, mõlemad rattad, käte värin, lärm, kas, kas kasiino oligi paik, kuhu ebaõnn maha jäi? Kust ta kaasa ei tulnud? Mees tõusis, käed olid tühjad. Nagu vahtralehed mees, hakkad astuma mägede poole. Ülo Valk, kuidas sina tõlgendasid seda, seda Hummeriga kasiinos käinud meest, kes jõuab lõpuks päikesekotta? Noh, nüüd on selgelt mingit viited tänapäevale ja paratamatult me siin selles maailmas praegu elama, nii nagu ta meie meie ümber on. Aga jah, see see raamata, ta lõpeb nagu kuidagi helgesse meeleolus. Et mees tuleb väikese kujastel tagasi ja saab sealt päikesepealt kingituseks ühe koti, kus ta tooksis ilusaid riideid, mida ta jagab see kõlabki irooniliselt. Noh, see on jälle selline tänapäeva rikutud lugemine, et kui, kui mõelda kaugemale minevikule, müdilisele mõtlemise, mis seal taga on, et siis need uhked riided kõige midagi oivalist jumalikkust kui ja ja suurepärast ja helge on ju see, et Euroopa tuleb tagasi koos Aasiaga ja nad noh, see lõpebki viidetega jälle vist nagu pulmale või taevasele pulmale, sest eelmises osas just Euroopas papa kadus ära, siis ta oli see julge tüdruk, kes läks surnuaiale, palakad tagasi piima ja nagu sellistes juttudes tihti juhtub, et see tüdruk ei tulegi tagasi või see poiss ei tulegi tagasi, ta loob selle ohtliku kontakti teispoolsusega. Aga siin veel üks selline mõte, mis mul endal tekkis, kui ma nüüd just jalutasin alllinnast siia siiapoole stuudiosse testi regilauludes on üks väga põnev teema, on ju see taevase pulmateema salme laul, tähemõrsja laul ja seesama Karlova linnaosa, mis meil siin kohe kõrvalt Ta algab, et sellesse ongi kirjutatud sisse sama nagu tähemõrsja laul Kalevi tänav, Tähe tänav, Linda tänav, päeva tänav, kuu tänav. Olekski võinud luua mingi seltsilt selliseid mikroseoseid keskkonnaga teisel pool on, eks ole, Tähtvere oma taarausu metoloogiaga taara Taara puiestee ja jõuku tänav ja mis seal, mis seal kõik kõik on, et, et kas tähemõrsja laul kuidagi ei haakunud, et siin on nagu hästi põnevalt ja võimsalt on see see pulmateema taevane pulm. See laul on mulle tohutult oluline, laulja see mulle nii meeldib. Et sellised paralleelid mul on meeles mõlkunud küll, jah, aga ma tahtsin, et ta jääks ikkagi niimoodi noh, enam enam-vähem vähemalt pooleldi maapealsesse võtmesse ka seal lõpus, et noh, mina ikkagi igatsen. Ja natukene usun ja eriti tahan, et Euroopast saab asja ja noh, mulle tundub, et Eestil on ka just Euroopa sees on mõte. Ja selline asi, noh nagu Inglismaal juhtus, see absurd, ma loodan, et seda kuskil mujal ei juhtu, aga sellest ei ole midagi kellelegi kasu. Ja noh, paistab küll, peaksid. Ta on ka väga paljudele kainestavalt mõjunud, näiteks kreeklastele, kellel ka ennem oli, olid sihuksed meeleolud euroliidust lahku lüüa, noh nüüd kui on näha, mis Inglismaal toimub, keegi enam ei räägi sellest ja ühesõnaga, et nagu ma igatsen sellist. Praegusest võimsamad ja tugevamad ja mõistlikumat Euroopat. Ja tänase uue verivärske luuletuse esitab meile Contra Contra ütle mis luuletus see on ja kuidas meie tänasesse päeva sobitub. Kuigi trehvas, nii et ma sain luuletajana tuntuks just tuulaul, kui ma oli ametlikult Postimees ja viimase postiringi mad ei muide, juba 20 aastat tagasi täpselt tuul päeval, kui Tartu rahu sai 70 ühtesse. Aga siiamaani Mairodust Postimehe varjust valla saanu Sellest varjust, et sa oled Postimees Jah, mu käest küsitakse, tihtipeale tähendab see päevani veel, et kas sa postiga vead või juust kõgest ongi luuletus. Postimehe needus õlal sinine kott jalgsi ja jalgrattal, kolm aastat käisin läbi tuulest veest, kuid 20 aasta eest tööraamat lakkas nägema mus postimeest. Siiski ära joosta ma ei suuda oma varju eest rahvas ikka minus näeb, vaid ikka ainult postimeest tulevad mu juurde ja kirjalehte telegrammi tahavad nad saada. Mult ma vaikin häiritult. Sest samal ajal mõttes kirja panen eesti rahva järgmis Deepost, mis tahate te minu käest, kas elektripost ehk e-post-del kallima käest kirja siis ei toonud ja selle Eestis suudlust teie käest ei saanud, kuid ei, ei ole nii, et mõned taastastad postivead ja jätad sellest vaid tööraamatusse, mõned read? Ei. Kui korraks Postimees siis terveks eluks Postimees sellegagi veel ei piirdu. Kui paradiisi väravad kord avanevad, Postimehe ees ta taevast põrgusse, siis hakkab mõõtma postiringe mille maapealne osa paitab igaühe hinge oma seitsme värviga. Kuid taeva põrgu Postimees olema peab raudse närviga ja ilma püksata sest põrguvärava peal koer, püksid rebib, 100-ks ribaks, ükskõik kui kiiresti Postimees ka sibaks. Edasi sai küll ühest postimehest mõneks ajaks, aga mõne aja järel ikkagi läks edasi nagu alati, edasi, taas Postimehe vormi valati ka minul nüüdki 20 aastat hiljem üle õla, tihti ripub Postimehe kott see muu maskott. Ma selle kotiga marssalitelegi kepikesi koju viin. Kuid ühel päeval ilusal Ühe kepikese maha istutan, kui tollest kasvab post, hoia kinnid ost ja postitantsumeeste postitantsupostimeeste tantsu teie rõõmuks teel. Tänases saates rääkisime Hasso Krulli luulekogust Euroopa stuudios olid Hasso Krull ja Ülo Valk ning uue luuletuse esitas Contra. Saate, mida te kuulsite, mängisid kokku Maristomba jaaa, Urmas Vadi kõike head ja kohtumiseni.