Loetud ja kirjutatud. Tervist, mina olen Urmas Vadi, algab saade, loetud ja kirjutatud. Veronika Kivisilla on kirjutanud raamatu, kuni armastus peale tuleb ja Kalju Kruusa luulekogu 10 kükki ja kolmekesi, kes me siin stuudios oleme, oleme neid raamatuid lugenud. Tere, Veronika. Tere, Urmas ja tere Kalju. Urmas, te mõlemad olete enda nende raamatutega, ka Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia nominendid, Kalju sina siis luulega kategoorias ja Veronika, sina siis vabaauhinna kategoorias. Praegu me muidugi ei tea veel, kes selle auhinna saab, et võib-olla ongi selline mõnus ootusärev hetk. Kui saade on eetris, siis juba kõik teavad, et ma ei tea, võib-olla ise teate, kas te saate või ei saa, aga aga mida see teile tähendab? Veronika Kivisilla? Kusjuures me kumbki tõesti ei tea, ma just enne ukse taga rääkisime sellest aga loomulikult ei saa noh, väga võimalik, sest et võimalus ongi ju üks viie või kuue vastu ja minu arust tegelikult noh, ei saa salata, see oleks hirmus tore, aga, aga nominatsioon on ju tegelikult isegi juba sama hea kui võit. Sest et ma olen selles žüriis ise ka olnud ja tean, tegelikult kui raske see ühe laureaadi väljavalimine on, et et nominatsioon tegi mulle väga palju rõõmu, seda enam, et ma tõepoolest nagu kuidagi ei arvestanud sellega ega oodanud ja ei mõelnudki sellest üldse. Ja veel eelkõige selle tõttu, et selle raamatu ilmumine on noh, kõik olnud üks mõnevõrra imelik protsess. Need on ju tegelikult minu Facebooki päevikulood ja ma ei plaaninud neid avaldada, aga kuna ühel hetkel muutus kuidagi väline surve nii suureks, siis ma alistusin ja mul ei olnud alguses endal selle raamatu suhtes nagu mingeid ootusi, ma ei kujutanud üldse ette, kas ta nagu võiks kuidagi vajalik olla. Aga see, et ta on hakanud nii toredasti oma elu elama ja ma olen saanud nii palju head tagasisidet, kirju siis ma kuidagi tunnen, et tema ilmumine on õigustatud ja kui mõni inimene muutunud sellest ka rõõmsamaks, siis on ju ongi juba kõik hästi, siis ongi auhind käes, mõtleksin. Aga Kalju Kruusa, mida sinusse nominatsioon Ja mis ma olen väga rõõmus ja rahul seda ette ei oska kunagi arvata, sest see mulle tundub, oleneb suhteliselt palju neist otsustajate, sest et kui teaks kes sel aastal otsustavad, siis võiks midagi aimata, et kas on lootust, ei ole lootust. Aga kuna see on ka salajane või noh ta vist on salajane, igal juhul seda ei kuule. On jah, et sise siseon alati tuleb üllatusena. Tõst lähemalt siis kalju, sinu raamat 10 kükki on väga selgelt luuleraamat, kus on sinu luuletused sees ja aga sinu luuletõlked sees, mida, mida sa oled juba teinud tegelikult mitmeid-mitmeid võib olla kõigis oma raamatutes, kus sa oled võõraid tekste ja hääli ka sisse Pitkinud enda enda tekstide vahele. Ja sellest me saame kindlasti rääkida, aga, aga Veronika, sinu raamat on, on just kuidagi selline kummaline, et ei oskagi öelda, mis ta on, et et ta nagu luule ei ole samas võib-olla selline proosa luule. Et pigem minatuurid on need tekstid, et kuidas ise neid nimetad ja ja mis hetkel sa neid kirjutanud oled, sa juba mainisid seda, et need on seal Facebooki lood. Ma eriti ei nimetagi ja sellepärast mulle meeldibki tegelikult, et see nominatsioon tuli vabaauhinna kategoorias, sest et noh, mis on parem kui olla vaba. Mulle tegelikult kui tuli teade selle selle nominatsiooni kohta, siis ma just mõtlesingi, et et näiteks aianduses, mis mulle väga huvi pakub, mul mulle ei meeldi kunagi ka mingisuguseid põõsaid või puid niimoodi vormi lõigata vormi pügada, et võib-olla kirjanduses mulle meeldib ka olla kuidagi sõltumatu ja mitte, on andagi asjadele tingimata nime, aga kui miniatuur võib-olla kõige üldisem, kõige täpsem ja see mulle meeldib, sest et anda napis vormis edasi midagi võib-olla vahel suuremat või rohkemat. Ja kui see siis õnnestub, siis, siis see on äge. Ja, ja sellised napid on need lood eelkõige selle tõttu, et mul ei ole viimastel aastatel. Õigupoolest pole mul kunagi olnud aega väga palju pühendada kirjutamisele või ta seda aega, mis nagu vajaks mingi kuune, suurem vorm on võib-olla isegi ei teagi, kas ma selleks suuteline olen, võib-olla kunagi saan teada. Loodetavasti, aga need ongi siis kirjutatud kuidagi sellises kiires eluetapis, kus on kõike muud korraldust ja sebimist Sahnemist hästi palju olnud. Aga ei ole raatsinud ikkagi ju loobuda sellest, et mingeid hetki salvestada ja, ja mingit olukordi sõnastada. Ja siis need ongi sellised kõige muu kõrvalt kirja pandud lood tihti teel olles kuskil väga paljud on rongis kirjutatud ja väga paljud tõesti tänaval. Tänavamärjad kirjutanud, võtad märkmikud välja, kirjutad tänaval? Ja ma olen suur märkmiku kasutajana, et see on mul kogu aeg käepärast ja siis mõnikord see võib-olla näeb isegi täitsa jabur välja ka, eriti kui ma olen kuulnud mingisugust sellist lookest või sõnastust, mis tuleb ilmtingimata kohe üles tähendada, sest muidu järgmisel hetkel ma võib-olla mäletan seda kuidagi nagu umbkaudu, aga aga et tihtipeale just selliste inimeste kõnepruuk mis muidu võib-olla minu igapäeva ei kuulu, et võib-olla mingisugused eluheidikud või joodikud või või seesama selle raamatu üks peategelasi pääskülapoemüüja, kes räägib korraga kahes keeles eesti ja vene keeles, et siis need, need asjad tuleb nagu tingimata kohe üles täheldada ja ka laste ütlused, sest nendes on mingisugune selline asi, mis läheb muidu kaduma, kui kui hakkad hiljem selle peale mõtlema. Need on mulle endale pakkunud sellist rõõmu ja tagantjärele ka need on viie aasta jooksul kirjutatud, et juba juba näen, kui ruttu ikkagi aeg läheb ja kui hea on mingid asjad. Kasvõi oli selle tõttu üles kirjutada, et lapsed nii kohutavalt kiiresti kasvavad. Loetud ja kirjutatud. Päikesesüsteem ja seguauto on asju, mida on ikka lõpmata keeruline ette kujutada. Eelkõige lõpmatust muidugi, aga ka ainuüksi me oma päikesesüsteemi selle toimimist ja liikumist ja rütmimaad ja päikest. Vahel seisan ja ootan bussi ja püüan maad tajuda tema hingamist, tema pöörlemist ümber oma telje ja tiirlemist ümber oma päikese. Peaksin seda natukenegi tundma, sest kas pole maa telg ka minu telg? Iga elusolendi telg? Kas tunneksin seda, kui see pöörlemine ja tiirlemine korraga lakkaks? Ootasin täna bussi ja mõtlesin kosmilisi mõtteid. Kui peatuse lähedal seisatas seguautojuht, tuli kabiinist välja ja näis murelik. Segu tünni pöörelnud miskipärast. Süsteem oli seiskunud, kosmos kokku kukkumas. Valamise voolimis valmis vedelat ollust ähvardas hangumine. Midagi aga juhi kosmiline käsisel krutise käivitas, sest korraga hakkas tünn jälle pöörlema. Päikesesüsteemi maalid päästetud. Meid ei ähvardanud, hangumine. Hingasin kergendatult. Kõik, mis pidi pöörles ümber oma telje ja tiirles ümber oma päikese ja mina olin osa sellest kõigest. Selle Veronika Kalju Kruusa hiljuti ühes oma intervjuus ütlesid, et et need, sinu luuletused on väga eraelulised ja mulle tundub, et see on ka üks märksõna, mille pärast ma sind Kalju Kruusa ja Veronika Kivisilla teid koos siia saatesse kutsusin, et mulle tundub, et et see on tõesti üks selline noh, hea pidepunkt, mis teie mõlemate kogusid, kuigi laadilt ja poeetiliselt on nad väga erinevad on nad ikkagi kuidagi mahuvad selle eraelulisuse alla kalju, sinu luulekogus 10 kükki võib tegelikult väga aga selgelt ka vaadata kronoloogiliselt lausa noh, sinu sinu tütre kasvatamise ja kasvamise lugu. Et noh, samas nagu Veronika vist mainis, et aeg läheb hästi kiiresti sa mingid asjad unustad ära. Et kas see on ka sinu jaoks olnud nii-öelda märkmik. Ta ei ole tegelikult märkmik olnud, et see kogu on sündinud suhteliselt juhuslikult niimoodi märkamatult. Sest mul ei olnud nagu kavas sellist asja kirjutada. Ja õigupoolest märkmikku näiteks ei ole mul peaaegu kunagi elu jooksul olnud, ma sain, ma võtsin esimese märkmiku kasutusele eelmisel kevadel sest mulle kingiti head read festivalil esinemisest märkmik. Ja siis ma mõtlesin, et, et ahaa, et hakkaks seda kasutama kuidagi, see oli alguses üsna harjumatu. Pidin kuidagi endale teadvustama, et mul on märkmik, mul on pliiats, on taskus olemas, et ma võiksin kohe üles kirjutada. Esimese sissekande ma sinna tegin, oli vist ma ema ja tütrega nõmmel mäletavad, kust, kuhu me läksime, aga me sattusime sinna Nikolai fon kleeni kuju juurde, seal seal nõmme turu juures, Nõmme turu juures seal väljakul ja siis tütar hakkas küsima igasuguseid asju, et kes see on ja miks ta siin on ja ja siis, ja siis mingil hetkel ma nalja pärast ütlesin, et igast tähtsast kujust tehakse ykskord kuju siis ma selle märkisin üles, et siit võib-olla hakkab midagi kooruma, aga enamasti nagu pikemalt vaadata, siis, siis mul ei ole olnud kunagi vaja olnud luuletusi üles kirjutada niimoodi kohe. Et kui on mingisugune selline üsnagi meelerahu seisund, siis siis nad seisavad piisavalt hästi peas ja ja et siis kui arvuti taha istuda ja siis saab nad kõik korraga kirja panna või, või varem oli mul mingi kaustik või läksin õhtul tuppa, võtsin kaustiku ja kirjutasin üles, aga tütre sünniga asjad muidugi muutusid, et sellist rahuseisundit tegelikult ei ole. Siinsed tekstid tegelikult on mingitele suvalistele kas või ostutšekid ele või kribitud. Ja mul puudus tegelikult Ta isegi ülevaade kui palju mul tekste on ja mis mul on ja sest, et nad niimoodi Nad tulid korraks pähe, ma kirjutasin kiiresti ülesed, et meelest ei läheks või tähendab, et ma saaks nad kirjast, ma teadsin juba ette, et nad lähevad mul meelest. Ja seda nad muidugi ka tegid ja et siis nagu selline ülevaade, mul täiesti puudus. Aga kuna neid argielulisi tekste sai tegelikult nii palju ja ma vaatasin neid, Need olid kõik kohad täis ja noh ja mul ei olnud nagu kavatsustega hakanud oma tütrest näiteks kirjutama, nagu kuidagi jäädvustada, et et oleks hiljem huvitav. Jälgida, kuidas ta kasvanud on ja nii edasi, aga ta nagu lihtsalt ise tuleb kogu aeg pildile, et ta on nagu kogu aeg nagu ripub küljes ja siis noh, paratamatult lihtsalt suur osa tekste on tütrest, et et see on paratamatus, et nii ta, nii ta kujunes nagu. See, kuidas elu ette annab, nagu sa ütled, Kalju Kruusa see on ka sinu kogu ülesehituses väga selgelt näha, et sa oled dateerinud neid luule, tõsi ja mitte lihtsalt, et kuupäevaga, vaid lausa kellaajaga ja ja keset tõusuga kuu seisuga, see tundub juba nagu hullumeelsus või mis sellega on. Et tegelikult see see ülesehitus, et sa panebki kõik luuletused nagu kirjutamise järjekorras, kogusse see on tegelikult juba noh, see on päris mitmendat kogu järjest selline ülesehitus. Ja see ongi niimoodi, et see on nagu tegelikult teeb asjad väga lihtsaks, et lihtsalt tuimalt kirjutamise järjekorda nad asetada ei pea nagu hakkama seal Neid tekste niimoodi põrandale laiali laotama ja siis proovida midagi kompunnida ja üks tekst saab olla kirjutatud teise teksti järel või mitte kunagi teisest tekstist näiteks varem, et noh, ikkagi elus või mõtlemises toimub mingisugune liikumine või noh, areng või mingisugune muutused, seal on mingi kindel suund, et kui seda suunda nagu arvestada tekstil valikul või nagu esitamisel, siis on nagu kõik õige. Ja ma võtsingi endale põhimõtteks, et ma hakkangi edaspidi niimoodi tegema ja ma olen nüüd 10 aastat niimoodi teinud ja mul praegu ei ole mitte mingisugust tunnet, et ma peaksin seda kuidagi muutma, et ma lasen samas vaimus edasi. Nagu sa ütlesid Kalju Kruusa, et väga eraelulised tekstid, et aega ongi vähe ja tulebki kirjutada ostutšekid ja nii edasi, et et ja, ja noh, tõepoolest seal ei ole selliseid sotsiaalseid poliitilisi teemasid, et filosoofilisi teemasid muidugi on. Mulle tundub, et seda Veronika Kivisilla sinu raamatu kuni armastus peale tuleb täpselt samamoodi öelda, et nad on kuidagi väga eraelulised, et seal ei ole mingit sellist, tõesti mingit sotsiaalset poliitilist seisukohta. Et see pigem nagu vaatled nagu siga vertav käis ringi oma kinokaameraga, et sa teed midagi sarnast, et et sa lihtsalt vaatad, et see ei ole isegi mingisuguseid hinnanguid. Lihtsalt mingite võõraste inimeste hääled, et vahel oled sa ka ise seal tegelane. Aga vahel oled sa justkui või enamasti minu meelest oled sa justkui inimene, kes käib tänaval ringi ja vaatab võõraste inimeste akendest sisse nende inimeste akendest, kes ei ole endale kardinaid ette tõmmanud. Mulle tõesti meeldib inimesi vaadelda ja kuulata, nad on väga huvitavad, ma ei väsi sellest ja üks põhimõtteid tegelikult seal raamatul on see, et ma olen tahtnud. Ja üldiselt tahan ka elus ikkagi nagu võimendada seda, mis on, on hea ja mis on soe. Et tal on vist üsna selline soe ja positiivne raamat. Võib-olla natuke isegi tõesti, nagu ma olen öelnud selline heade lugude või heade uudistesahver, et kui tunnetad, et hakkavad otsa lõppema, et siis võib sealt sirutada, käe võtta. See on lihtsalt üks põhimõtteid, et mulle tundub, et see, mida sa võimendad see on ju sinu otsus ja milleks seda halba võimendada, kui seda niigi on palju. Mis ei tähenda, et et ma näeksin ainult, et ma oleksin selline päikesejänku, kes ainult näeb elu päik päikselisemat poolt ja üldse ei valutaks südant. Rasketel teemadel ja apoliitiline on see raamat muidugi tõepoolest. See on ka üks asi, kus ma nagu olen hästi ettevaatlik sõna võtma ja mis ei tähenda, et ka, et mul puuduks igasugune huvi, aga aga need ei ole need teemad, mis ma tunnen, et mulle nagu annaksid mingit, et elujulgust või seda rõõmu õhtul kuma päevale tagasi mõtlen, aga, aga need hetked, mis ma siin olen kinni püüdnud on küll sellised, et, et see on nagu minu mingi väikese parandus ka olnud, et ma õhtul mõtlen kasvõi mingit tibatillukese hetke või loo peale, et siis et see on nagu on see rikkus, mida ma tahan korjata. Ja see rikkus mille, mille korjamiseks ma olen võimeline. See paneb jälle mind mõtlema, et mul on tegelikult selline. Ta on väga palju selliseid vastakaid tundeid ja seda ma olen püüdnud nagu väljendada tõepoolest, et noh, mul on siin nihukseid, soojasid nihukseid, armsaid luuletusi või selliseid ja siis on mul ka selliseid ütleme luuletusi, kus on võib-olla mingi perse või raisk või mingi selline meeleolu, et ja siis on mingisuguseid tekste, mis mul endal vähemalt ma ei tea, kuidas teised inimesed seda loevad või tajuvad, aga kus on nagu selline ongi selline kahevahel olek, et nagu ongi selline elu ja ütleme, inimese tunnete selline nagu otsustamatus või just selline vastakus, et rõõm ja kurbus on nagu korraga või? No ma ei tea, siin on näiteks ma ühe hästi lühikese, siin jääb mul silma. Oi jah, see tütar mu ükskord hauda ajab loodetavasti, ega mitte kuidagi kuramuse teisiti. Et noh, see on sündinud noh, et mu ykskord hauda ajab, noh see on umbes nii, et eks ju, et ta mu hulluks ajab või mu juuksed halliks ajab. Masendunud, laetud selline, ütleme siis eksju mingisuguse mõttetu jauramise järel umbes ja siis jääd järsku mõtlema, et appikene AT. Aga siis ma olen ju üldse kõige õnnelikum inimene, et kui selline asi saab olla esiteks, et et mul on tütar, on ju väga paljud inimesed soovivad, võib olla lapsi, kes ei saa näiteks mul on. Ma olen väga õnnelik, onju see on kõik ajastuse küsimus, aga kui niimoodi kui niimoodi hästi sügavale minna ja mõelda. Ja et mina lahkun siit ilmast näiteks varem, eks ju, milline õnn, onju, vaat milline kurbus oleks vastupidine olukord või siis näiteks, et ma kuskil ma ei tea, kuskil lahinguväljal kahuritule all kuskil kuskil mudas on näiteks lihtsalt jään vedelema on ja mis, mis võimalused kõik on, aga ma olen nii õnnelik, et et mul on nagu oma tütar jama. Ja no kõik sellised asjad, et see läheb võib-olla liiga sügavale, aga, aga ma tegelikult mõtlen nii sügavalt nagu. Aga kas sa kujutad ennast ette kuskil lohingus muda sees? Mina küll ei kujutasin ette seal noaga elu, elu, elu, elu võib sundida nii nagu elu annab ette Kirjuta oma tütrest luuletusi samamoodi, ta võib sulle anda ette nii, et pane nüüd võta automaat õlale ja mine, eks ju, et sõjaväes, et sa oled käinud kalju, ma ei ole käinud, sul ei olnud automaati ka. Aga tegelikult kalju, kas sa võiksid lugeda veel ühe teksti? Jõulukuuse all midagi jõulukuusetaolist on meil olnud peaaegu igal aastal. Tavaliselt oleme soovidele vastavalt saanud terve puu või mõne oksa malt sugulastelt. Vahel oleme segastel asjaoludel juhtunud saama mitu kuuske korraga. Sel aastal sugulaste kaudu kuuske ei paistnud saavat ja ise jalamehena kuuske metsast välja ei tassi. Meeli rõõmuks pidi kuusk kindlasti olema ja Elli arvas, et peaksime kuuse ostma. Jõuludeks pidime maale minema. Jõulueelse nädala veetsime kingitusi otsides ja tehes ja puu ostsime varakult valmis pääski, Laboest. Saime isegi allahinnatu, oli teisel ladvast midagi murdunud, aga meile just sellisena sobiv. Tahtsime kuuse panna laua peale, et meeli teda ümber ajada ei saaks. Tegu oli kõige haarama kuusega, mis meil kunagi olnud on. Maksis 25 eurot. Ise mõtlesime, kas järgmisel aastal üldse enam mingit sissetulekut on. Ellil töölepingut ei pikendatud ja mul oli viimati selline asi 20 aastat tagasi, kui öövalvurina töötasin. Kel on leping alati olnud, need ei saa niikuinii aru. Maal olles sain viiruse linna tagasi tulles jäime kõik kordamööda haigeks. Ja üldse kiskus nii kurvaks. Kuusele pilku heites oli nii hale ja kahju. Täna viskasime kuuse välja, kuusk oli korteri teises otsas, Meeli toas. Otsustasime, et ei hakka teda uksest välja vedama. Muidu pärast korista okkaid parem viskama sealtsamast aknast alla. Oli juba videvik väljas. Kruvisin kuusejala küljest lahti. Tassisin ta ettevaatlikult akna juurde. Helli tegi akna lahti ja ma lasin ta okste sahinal aknast välja, kuni hoidsin teda lata, pidi käes rippumas ning kujutledes homse õhtulehele Ööpi. Sulerüütel viskas kuusega naabril silma peast välja. Või midagi sarnast. Vaatasin kolmanda korruse otsaaknast alla, ega keegi inimene jõuaks kuusele ette jääda. Siis lasin lahti, kuusk kukkus lumisele teele koguda, okastik tuli ühe ropsuga lahti, jäi kuusekujuliselt maha hunnikusse ja kähar kuusepuu ise vupsas vetruv alt üles ja lendas üleni raagus ana mitu meetrit eemale aia äärde. Ses hüppes oli midagi tomaasid, Lampedusa gepardi koera nahka meenutavat. Samas kuusk otsekui vabanenuks oma okaste koormast. Pärast vaatasin mitu korda aknast alla. Veidi Valendaval lumel oli okastest kähar kuuse tume kujutis mis meenutas korjust. Kujutlesin, kuidas homme tükitame kuuse all. Vaatame, kuidas päev kujuneb. Silma jah, kujutlen muidugi, silmaga kükitan, kuigi see 10 kükki ja, ja seal 10-l tükil on mitmeid tähendusi silma kikitan kuuse all. Kas 10 korda või vähemalt kujutlen tikitaval. Jätkame saadet loetud ja kirjutatud täna on meil külas Veronika Kivisilla, kes on kirjutanud raamatu kuni armastus. Peale tuleb Kalju Kruusa, kellel eelmisel aastal ilmus luulekogu 10 kükki. Ja just enne vahepala muusikapalaga Kalju Kruusa luges enda luuletused kuusest. Ja sa veel lisasid, et, et nad päris nii see ei olnud. Ma ei öelnud, et päris nii ei olnud, täpselt nii oli, täpselt nii oli, aga et kas päris kuuse alla ei pidanud minema või midagi? No ja see oli jah kujutlus, aga ma tõesti kujutlesin Aga Veronika, kui palju sinu nendes minatuurides on fiktsiooni või, või kui palju sa seal nagu tegelikult nagu hea loo mõttes juurde kirjutad. Või püüad sa nagu hästi hoida kinni sellest konkreetsest juhtunust või et väga täpselt ja punktuaalselt seda olnud nii-öelda kirjeldada, mida sa siis näed või kuuled või koged? Kui päris aus olla, siis oleme ikkagi 99 protsenti on see nii olnudki. Ja see on mõnikord mulle endale ka uskumatu, aga ma kipun sattuma tõesti mingitesse kummalistesse olukordadesse. Ja nagu mulle paar tuttavat ja sõpra on öelnud, siis ilmselt on mul mingisugune magnet naha all, kas selline aeg-ajalt selline hullumagnet et mingisugused veidrikud mind tõmbavad või tõmban mina neid või, või kellega ma tihti satun lihtsalt juttu rääkima? Kuidagimoodi on täiesti võõrad võõrad vanainimesed ja võõrad lapsed. Ja ma olen selle üle tegelikult väga rõõmus, et olen just saanud niimoodi täitsa võõraste lastega tänaval juttu ajada. Et ju siis midagi on, kas minus endas ka sellist lapsikud võib-olla. Aga siis ma, mul on kuidagi mõne situatsiooniga meenub see, et kui ma väike olin, siis ma natuke häbenesin oma isa, kes ka kuidagi poes käisime, siis hakkas mingisugust pada ajama täitsa võõraste inimestega, sest mulle tundus see kuidagi kuidas ta võib ja kas tal piinlik ei ole, kas ja miks minul peab olema nii piinlik ja nüüd ma olen kuidagi vist ise samasugune, et et lihtsalt hästi tore on vaadata, mis, mis saab, kui sa ütled mõnele võõrale inimesele midagi täiesti ootamatut näiteks kassapidajad, kes muidu teevad ju igapäevaselt üsnagi nüri tööd, ei pelga rasket tööd minu arust. Et suur osa ameteid ongi üleüldse sellised. Ma kujutan ette, et ma neid tegema peaksin, siis. Päris ränk on mõelda, et musti saakski hakkama, aga et siis noh, väike võimalus muuta nende inimeste päev võib-olla natukene närvilisemaks ja ja, ja vastupidi ka, et kui siis arenebki mingisugune tore vestlus või tekib mingi tore tore situatsioon või nali, et siis siis läheb ka minu päev toredamaks ja siis on mul jälle üks lugu, mida ma saan teistele jutustada ja niiviisi see, see lumepall läheb veerema. Aga see Veronika Kivisilla on ka hästi tunda, tõesti, sa ei ole neid tekste kirjutanud noh, kuidagi kirjanduse tegemise pärast, et nad ongi justkui need pildid, aga et mis hetkel sa said aru või kui teadlikult sa hakkasid neid kirjutama. Et nüüd, kas sa mingid tekstid oled kirjutanud tagantjärgi juurde juba teades, et sa kirjutad raamatut või koostad raamatut või, või need on kõik nii-öelda need sinu märkmikusse kirjutatud lihtsalt ülestähendused, ilma et, et sa oleks mõelnud, et need võiks kunagi avaldada üldse. Siin on küll puhtalt lihtsalt üles kirjutatud asjad, mille puhul ma üldse ei mõelnud kunagi raamatusse võiksid saada. Aga noh siis, kui, kui ühel hetkel see otsus küpses, et hea küll, las nad siis saavad. Et las minu minu pabermärkmik ja minu minu virtuaalne märkmik siis saab raamatu kuju siis no neid ritta lükkidel iseenesest lihtne ma lihtsalt need võtsingi Ghana kronoloogilises järjekorras, nii nagu nad olid seal Facebookis avaldatud. Mulle tundub, et see on ka sinul ja Kaljo kruusal väga sarnane, et seal on samamoodi dateeritud ja tegelikult vist üsna liiguvad samamoodi kronoloogilises järjekordades. Ja nad liiguvad siin täpselt samamoodi, nagu nad Facebookis ilmuvad, et uuemad eespool ja, ja vanemate allpool tagapool. Ja meil on siin kaljuga veel mitmeidki ühiseid asju, me oleme mõlemad pääskülas, niiet. Väga paljud kirjanduspääsküla kirjanduskaanoni just just. Ja olen näiteks isiklikult pääskülapoe müüja Svetlana vestelnud samamoodi nagu Veronika. Sul ei ole swed laulust, Kalju Kruusa luuletust ei ole. Vot. Jah, et need lood jah, tõepoolest on kirjutatud ainuüksi selle mõttega, et ma tahan nad üles täheldada. Nüüd on nad raamatus ja tegelikult ma olen muidugi jätkanud nagu sarnaste lugude üleskirjutamist ka pärast seda, kui raamat novembrikuus ilmus aga ka nende kohta ma pole üldse mingit otsust veel teinud või mõelnud, et kas, kas nad peaksid kunagi raamatuks saama, ma arvan, et lihtsalt aeg näitab ühel hetkel, et ma üldse olen avaldamise mõttes seda meelt, et. Mul ei ole mingit eesmärki toota mingit hulka teksti mingi teatud aja jooksul, et see tunne avaldada, peab olema kindel ja ja selge, ja, ja kui kuidagi teisiti ei saa ja see tundubki ainuõiget, siis ainult aga. Üks küsimus veel, Veronika sulle, et noh, Kalju Kruusa on vana kala, teda Me teame ammusest ajast, aga, aga Veronika, sina oled hirmutanud, et praeguseks neli raamatut, kolm luulekogu ja nüüd siis selle Winiatuuri kogu, millest me täna rääkinud oleme, kuni armastus peale tuleb. Noh, sa oled õppinud ülikoolis samal kursusel, kus olid Wimberg ja Ivar Sild, Jürgen Rooste. Keda me teame juba samuti nagu 100 aastat. Ja Kätlin Vainola, lastekirjanik Kätlin Vainola. Just et, aga et mida sina sellel ajal tegid, kas sa kirjutasid sellel ajal või seal sa kirjutama hakkasid? Võrreldes nendega oluliselt hiljem ma arvan, et Jürgenil oli selleks ajaks juba 12 luulekogu ilmunud, kui, kui mina tegulteerisin 2011, mida ma tegin Ülikooli ajal, ma tegelikult hoopiski kuidagi kaldusin kas pigem keeleteaduse või isegi folkloori poole ja siis ma ühel hetkel hakkasin elu elama, sündisid lapsed ja ma töötasin koolis. Ja kui ma kirjutasin, siis siis pigem aeg-ajalt arvustusi ja kahe kirjandusõpiku kaasautor olen ka. Et luule kirjutamine tuli hiljem, see tuligi kuidagi kõik, nii minu enda jaoks ka nii, nii ootamatult kaasa arvatud see, et siis kui ma selle esimese luulekogu käsikirja, mida ma ise üldse käsikirjaks ei pidanudki, lihtsalt järjekorda pandud teatud hulgast tekstidest ma saatsingi Jürgenile lugeda Jürgen minu käest midagi küsima, kas sa saad, saatis need tekstid edasi Doris Karevale, kes kes toimetas ja toimetab siiamaani kirjastuses verb. Ja siis tuli korraga Toriselt kiri, et nad annavad selle välja. Ja sisuliselt sellisel kujul ta ilmuski minu arust seal vist isegi tekstide järjekorda ei muudetud ega, ega ei olnud ka mingit olulist toimetamisteta. Oligi siis järelikult kuidagimoodi ühe jutiga minu sees sellisel valmis kujul välja tulnud. Väga lühikese aja jooksul kirjutatud tekstid on selles esimeses kogusid võib-olla kahe või äärmisel juhul kolme kuu jooksul ja sellega seoses on muide üks täiesti jabur lugu. Ma sain selle raamatu kätte, et umbes samal ajal, kui on praegu märtsi keskpaigas vastsündinud raamatukene käes, tulin ma Kirjanike majast ja pöörasin Vana-Posti tänavale sinna ümber Pegasuse nurga katuselt langes tohutu jääkamakas mu jalge ette täpselt jalge ette. Kui mina oleksin pool meetrit seal sealpool või sa oled kukkunud kuidagi pool meetrit minu poole, siis oleksin ma ilmselt surmalaps olnud. Ja ma seisin, see raamat, käsi ja täiesti napakas. Ma sel hetkel mõtlesin esimese mõttena et kui ma nüüd oleksin surma saanud, siis ma oleksingi jäänud ühe raamatu autoriks ainult alles järgmisel hetkel meenus mulle, et mul on kaks last ja kõik muu muu oluline. Kõlaga Veronika siia lõppu sobiks väga kenasti, kui sa loeksid enda miniatuuri limast. Tohoh, selle peale siis lima äkki. Kuidas see siia sobiks? Ja lima vastandid? See oma, võib-olla siis peaksin ütlema ka selle kuupäevasi, et see lugu on kirjutatud kolmandail mail 2018. Bussis minu vastas kaks plikatirtsu, üks roosa jopega käes purgitäis lillat mängu lima teine lilla jopega, temal samasuguses plastpurgis roosa lima. Mõlemad sikutad, mudivad ja sõtkuvad seda veidrat lima mõnuga, tõstavad purgist välja ja siis jälle petisti purki tagasi. Üks ütleb teisele. Lima on ikka täiega hea asi. Mulle vist meeldivad kõik Limased asjad. Kas sa konna julged katsuda? Teine ja kõiki limasid loomi julgen. Ma võin Limaseid toitega süüa, kissell ja aasa sülti. Sööd vä? Muidugi. Esimene kavalalt. Kas sa tead, et ühe maa pealinn on Kalima? See on Peruu. Ma tahan sinna minna kunagi. Äkki seal on majad Kalimast. Me võiks siis valida endale ühe lima lossi ja esimese asjana läheksime lima vanni või hüppaks lima basseini peakat. Kalju Kruusa ütled, kas see kirjutamise soov või tõuge on sinu jaoks vahepeal muutunud ka aja jooksul, sest et noh, praegu sa rääkisid sellest enda tütre liinist, mis siin luulekogus 10 kükki väga selgelt läbi jookseb ja noh, see kindlasti on midagi, mis on nagu teistmoodi, aga aga et kas see on mingisugune algtõuge, on nagu muutunud või see kirjutamise vajadus Ju ta siis ei ole, ju siis see vajadus on nii tugev ja kõikehõlmav, et ta paneb nagu vastu kõik, kellele ma ei tea, kas takistustele või siis takistuse vastand Sunius sundustele. Et ühesõnaga, et see nagu jääb juhtu kui elus, mis või ärgu juhtugu elus mida tahes või üldse mitte midagi. Et see kirjutamise vajadus nagu on jätkuvalt, et ma kirjutan kogu aeg põhimõtteliselt. Ja see viimane luuletus, mille sa saates ette lohet ütle, see kuupäev ja kellaaeg, kuu seis on ka kindlasti seal märgitud palju kruusa. Jah, sa palusid mul lugeda seda pinsile jäämise, õigemini jäämatuse luuletust. See on kirjutatud 2015. aasta viienda kuu 11. päeval pääskülasse maie kunagi pinsile Maie kunagi pinsile. Kuigi tõusuteel olev eesti mehe keskmine eeldatav eluiga ületab samuti tõusuteel olevat pensioniiga praeguseks oma tubli seitsme aastaga. Võib juhtuda, et saan vanaks. Aga pinsile ei jää. Ilmselt tuleb mul oma eestimaine vara maha müüa ja saadud raha eest kuhugi mujale kuhugi piisavalt vaesesse kohta kolida. Samas rahuliku ja mitte liiga palavas. Ja eelistatavalt usuleigesse. Seega näiteks poliitilis klimaatilised seismiliselt kuumadesse putanis ka Nepaalis, ilmselt mitte. Aga kargele ja sündmuste vaesele mongoli maale. Meeleldi. Tuleksin kodunt puude tagant metsant välja, laotaksin oma kondid sinitaeva all Rohtlasse laiali. Juba nooruki aastandmusse sügava jälje jätnud Abe koobo, luite naine ja Tiina put saadi tatarlaste kõrb jõuaktsioni eluõhtul üle minna mongoli keelele mongoli häll ning lähemale kõrbele ja mägedele. Ühesõnaga need Veronika tüdrukud lähevad Peruusse ja mina lähen Ungari. Jah, aitäh, Veronika Kivisilla ja Kalju Kruusa, et saatesse tulite. Täna rääkisime siis kahest Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital. Ta oli aastapreemia nominendist. Kalju Kruusa vastavalt siis 10 kükki ja Veronika Kivisilla tuurikogust. Kuni armastus peale tuleb. Mina olen Urmas Vadi ja saata aitas kokku panna Maristomba kõike head ja kohtumiseni.