Algab saade loetud ja kirjutatud. Ja täna me räägime ühest Kalamburi kogumikust, mis on just äsja ilmunud ja selle pealkiri on ka samuti Kalambuur poeetiliselt korrektne. Ja selle paksu ja kollase raamatu autorid on Keiti Vilms, Contra Juur ja Oliver Lomp. Nii et meil on täna rõõm, et 50 protsenti autoritest on siin stuudios esindatud. Tere, Keiti Vilms. Tere. Tere konta tere. Peab ütlema, et enne teiega kohtumist. Mul oli peamine mõte nagu see või ma korrutasin endale seda raamatu pealkirja poeedid tehniliselt korrektne, poeetiliselt korrektne. Et mitte öelda poliitiliselt korrektne, aga mulle tundub, et see ongi nagu teie tootem. Jah, mõnes mõttes küll tegelikult sai rihitud selle peale, et see raamat tuli meil välja 14. märtsil ehk siis pea nädal pärast valimiste lõppu ja siis ma tegelikult natukene turunduse mõttes küll riskisin, nii, aga tegelikult poeetiliselt korrektne on mul endal olnud selline üks minu selline. Ma ei teagi, selline juhtlause, et kui inimesed räägivad, et nad on poliitiliselt korrektsed või huvituvad poliitikast, siis näed traadid an poeetiliselt korrektne. No see tähendab, et ei ole tegelikult korrektsust, sest poeesiat ei, sa ei saa, noh, siin ei ole ju korrektsust, et kõik on korrektne ja kõik, noh nagu selle Kalamburiga ka, et tegelikult noh, ta ongi selline. Noh, et seal ei olegi. Nii ongi kõige lahedamad, siin iga on hästi palju tuntuid hüüdlauseid meie kalaraamatul, mis ei ole üldse korrektselt kirja pantu ja see, nende võlu ongi just. Ja siin on ka see, et kui ma seda raamatut toimetasime, Maia Tammjärvega, sest üksinda mul kasvas üle pea, et mul oli vaja sellist kõrvalpilku. No ma ütlen siin kiillause vahele, et see on üle 600 lehekülg 24 lehekülge, see on jah, mingi selline ikkagi matsakas ja sellest mahust muidugi pärast veel. Jah, ja seal ja see on oluline, aga sellepärast, et kuna igal autoril on erinev stiil ka kirjapildis kontre näiteks ei kasuta komasid ja ei kasuta suurt algustähte, mina vahel kasutan suurt algustähte vahel ei kasuta johtuvalt, siis kuidas tunne on Mart noh, täpselt sama, et kõigil on erinev ja siis sinna said ikkagi pandud iga stiili igaühe stiil siis, et ühes osas on suur algustäht ja punktid osades ei ole ja siis Maia Tammjärv, kes on hästi selline korrektne toimetaja, ütles, et noh, et aga äkki keegi hakkab vinguma, mõtlesin, et aga siis ütlemegi, et kõik on poeetiliselt korrektne. Contra, miks sa kavasid ja suuri tähti kasuta? Komadega on niimoodi, et ma väga aste ei mõista neid kasutada. Ja kui kunagi ei ole mõistnud et see on ka nii, et kuivõrd-kuivõrd, ma olen noid eesti keele reegleid, reegleid kui sihukesi, ma nii väga ei püüagi. Aga ma olen kiir Tognu, lihtsalt lugeden ja siis noh, ei, ei ole võib-olla nii tähelepannu, kus, kus nagu oma peas olema, vahepeal ma kasuta, oli mingi rida Genialistide laulust tuua mulle natukese abis komade pandmises loom ja ega ei ehk või kui ka käivad ilma komata, meenus kohe selle peale, eks kalapüügimille. Võimegi 200 vabalt vahetada. Vahele ja mille, mis sai ka emakeelepäeval tehtud, et keeleteadlane tegi koma janti. Contra äkki sellepärast sa kirjutadki luuletusi, et siin saab nagu vabam olla, et ikkagi pikka proosat nagu siis sa ei saakski kirjutada, kui see ei oska, nagu ei tunne reegleid. Ja muide kirjavahemärkidega aga selline näide, et võiks kõrt elun maale tänu seda eesti keele, raadio etteütlust ja mul vigu küllalt palju ja Ena muidugi komavigu, aga veel rohkem hüüumärgi vigu, nimelt et ma pean sisu märke puhtalt emotsiooni pealt. Nii et kui mulle tundub, et see lause lihtsalt tunduvaid lause hüüumärki väärt, et silla pealt lõppu panna, aga lõpuks on kuskil männegi reegel, mille perra ei peasse hüüumärki olema mu meelest tegelikult tunde perra või hiiu märg, igale poole pandud. Aga kui nüüd sellest Kalamburist kui žanrist rääkida, siis mulle tundub, et et selle Kalamburi ja sisse kirjutatud paratamatult mingisugune segadus või häire või eksitus, et ta ei saa olla olemas nagu, nagu lihtsalt ta peab toetama nagu millelegi, et see nali nagu tekiks ta on ikkagi nagu mingi teatud käibefraasi nagu, nagu nihestatus, et kas ütleb midagi teie kohta ka kleiti. Jah, see nihe saabki tegelikult juba ajust valguse, et, et kõigepealt sa näed, need klambrid tekivad juhustest enamjaolt, et sa ju ei istu maha, et ma nüüd täna kirjutan. Oliver küll on selline, kes suudab kirjutada tunni aega, näiteks ma ei tea, 50 Kalamburi järjest juba seal on amet jah, et kuna ta on loov juhtum. Ta on kuldmune palju võitnud selles mingis agentuuris, et temal on küll seal, temal tuleb see hästi lihtsalt, aga noh, minul tulevad nad kindlasti juhustest. Ma ei tea, kuidas sinuga. Ja tavast esituleva ja ma lihtsalt teatna kirja pandma. Jah, aga see ongi, et sul tekib kohe mingisugune seos ja noh, ega sa ei oskagi selgitada, kust see tuleb, et noh, ma vist olen eelnevates intervjuudes kuskil ka öelnud, et, et ikkagi kalambuure mõista või et nad tekkida saaksid, peab olema olemas olema mingisugune kirjanduslik taust kirjandusest midagi justkui peaks või võiks teada, et et noh, kui ma olen teinud Kalamburi Lendav Hollandlane, et noh, kui sa ei tea, kes on Lendav Hollandlane ja kui sa ei tea, mis, mis sõnan hõllandus, siis sa ei saa neid asju kokku panna, et. Ja põnev, et tegelikult, kes pes võrdlema, et kuskil vist Facebookil on ka sääne grupp kus ongi valesti lugemist grupp. Et, et kuigi võis võrrelda näide Kalam puuridega, mida meie oleme nii-ütelda tootnu tootma või saagi ütelda, et pigem on too näo nagu selle, et et väga tihti ei tule ette, et mitu imemist tuleva, suhteliselt sarnase kalambuure peale sellepärast Neuma tegelikult enam-vähem keelen olem on, kes on nüüd seal tark ja selle üles korjas. Ja nii ongi. Mart Juure raamatu puhul on mul küll nii, et võta raamatu valla ja ka, et et kuskil reanum juba minu, kus kunagi kirja pantu Kalam, Buuria. Ja ka selle raamatu koostamisel me neli olime tulnud ühe sama Kalamburi peale ma sisse ma ei mäleta, kellele ta sisse jäi, et ma ei pannud kõik, kuigi ma hiljem mõtlesin, et oleks võinud ju jätta kõigile sisse, et lihtsalt võib-olla ma jätsin ka, ega ma ei ole päris kindel, see oli see, kuna igal pool on need teetööd kogu aeg siis hästi loo loogiline kalapurse tee tööd, siis tuleb ka armastus, on ju ta lihtsalt erinevatel kujudel. Ave Taavet, kelle pilt Kalamburid siis on siin raamatus ka, kes siis noh, justkui oleks nagu viies autor. Ta läks seekord küll kirja kui illustraator, aga, aga noh Mulle tundub ka, et selle Ove Taaveti, no need on tõesti väga vaimukad ja tabavad Kalamburid ja pildid. Et need on tõesti sellised, kus see tekst ja see pilt saavad suurepäraselt kokku, et, et need on täiesti nagu selline mõnus tort nagu kirsipeal teie raamatus. Jah, kirss tordil, aga aga, ja just see, see minu noh, ma ei tea, kas eesmärk, kui ma seda raamatut hakkasin koostama, üks eesmärk oli kindlasti, kuna mul on hästi palju veebis jälgijaid, et tuua see digikirjandus ja trükikirjandus, siis kuidagi teha nad üheks ja võib-olla need inimesed, kes ei ole raamat tutest väga palju huvitatud nüüd võtavad siis ka selle päris raamatu selle Facebooki või Instagrami voo asemel. Ja siis teine eesmärk oligi näidata neid erinevaid stiile, et mina ise olen siin raamatus nagu tagaplaanil oma Kalam puuridega, sest et minu eesmärk oli just näidata, et on erinevad stiilid ja erinevad autorid ja kõigil on jah, selline oma väljund siis Kalamburi näol. Vot kohe polekski teile, et te loeksite mõned Kalamburid ette, aga ma tahaks veel rääkida enne sellestsamast sellest veebitekstist või sellest veebikirjandusest, et tõepoolest sinu Keiti Vilms, kalapuurid on kõigepealt ilmunud kusagil Facebookis või Instagramis ja mulle tundub, et, et see sobib sinna, sest see on lühike tallev. Sa ei pea väga palju nagu seal süüvima, sellesse, ta tuleb nagu hästi lihtsalt nagu kätte. Et mingis mõttes, kas see ongi saanud nagu sealt nagu alguse see, et, et sa, või sa oled ka kõigepealt kirjutanud mingit kalambuure, siis mõelnud, et pane nagu ülesse või mismoodi need tekkinud. See, kui ma hakkasin seda asja tegema twitteris kõige esimesena, siis ma isegi ei teadnud, et selle asja nimi on kalambuure või mis see üldse on, et ma lihtsalt, et tegin midagi, mul oli noh, keeruline periood oli kuidagi selja taga või sellel hetkel ka. Ja see kuidagi tuli mulle nagu abimeheks see vorm, et tekkis nihe ära ajus ja, ja, ja pärast seda noh, ma ütlen, need sõnad on ikka wind päästnud hullematest kohtadest. Hinge lisas mõttes, aga jah, ei ma ju ikka kõigepealt kirjutan ta Twitterisse Mullen omas süsteem Twitterisse siis Facebook ja Instagram on nüüd eriti, kuna noored on Instagramis ja ja noh, mul on hästi oluline, et see noorte keelemasin läheks ka tööle. Et mõtled küll, et noh, mis see kalapurika on, aga tegelikult noh, ta on ju mõttemaatika, ma teda võrdlen, et noh, et ta ikkagi paneb ju su mõtted ja, ja selle aju teistmoodi tööle ja noh, avardab ju seda keele noh siis maailma. Ja, ja siis mul on jah oma süsteem Twitterist pean siis tegema kõigepealt telefoniga kuvatõmmise siis ma pean teda, Heli Allik ütles hästi, kui ta mind intervjueeris, et ma olen noh, teised inimesed on, oled kirjanik, sa pärast läheb raamat küljenduskujundusse mida iganes, et mina olen noh, kõik see, et ma teen endal korrektuuri, küljenduse kujunduse, kõik teen ise ära. Et see sedasi veebivorm nagu võimaldab jah, et sinna instagrami tega saada, siis on vaja lõigata ja, ja ilusti. Heli Allik on ka nagu kalambuure põhimõtteliselt. Heli Allik, ah jah, on tõesti, aga jah, et see tänu sotsiaalmeediale on see Kalambur muutunudki omaette žanriks, et ma ühel päeval nägin, Rein raud on juhuslikult sattusime Kristiine keskuses kõrvuti ja ja siis paar sõna pistsime juttu ja ja siis ta ütleski, et jah, et sellest Kalamburist ongi saanud nüüd täitsa eraldiseisev kirjandusžanr. Vot ma just ennem natukene uurisin ka seda, et kas Eestis on üldse nii-öelda Kalamburi kogumiku välja antud selles mõttes, et noh, on tõesti, eks ju, tunnelile on kalambuure Ehinil Vanapal et neid inimesi tegelikult, kes neid asju üksikult enda luulekogudesse on pannud, on tegelikult päris palju. Aga niimoodi, et oleks selline mattakas 600 leheküljeline raamat kohe Kalambuuri kogumit. Et seda minu meelest varem pole olnud üldse, et ja et veel neli autorit koos. Et mis selle juures on positiivne, see raamat nagu kehtestab või paneb nagu kanna maha just nimelt selle Kalambuuri žanriga. Mis veel selle juures on oluline, on see, et, et lugedes ta ei muutu tüüp. Sest tegelikult minul alguses oli see mõte, et, et noh, ju nad korduvad või see võttestik kordub ja mingil hetkel tüütab ära, et noh, tõepoolest neid on väga palju neid kalambuure ja mõned on tugevamad, mõned nõrgemad, aga ta ei vaju kuidagi nagu laiali või ei tüüta nagu ära, mis on ka nagu hästi huvitav. Et selles suhtes sulle keti ka kindlasti nagu tänusõnad selle kokkupanemise puhul, et ma nagu tegelikult nagu tajun ka seda, et mismoodi sa oled pannud, et seal luuletus või nendest Kalambuurist kalambuure liiguvad märksõnad või seosed, nii et seda on väga-väga huvitav, nagu lugeda järjest ka See muidugi jah, läks mul sellise terve mõistuse hinnaga, et et see ikka võttis mul väga suure tüki küljest, et mul on see obsessiiv-kompulsiivne häire visuaalne ja nüüd, et neid kõrvuti hakata panema, ma jah, tahtsin joonistuks mingisugune loogiline seos ja leia nüüd ülesse, mul oli mark. Ta oli, saatis mulle vist mingi 10 käsikirja kontra saatis mulle aastast ma ei tea, mis, ühesõnaga ka mitmete mitmete aastate käsikirjad ja siis sealt ma neid noppisin, et teiste asjade hindamine või teiste asjade tegemine läheb hästi libedalt. Noh, seal saan kohe aru, et mis ma tean, mis mulle meeldib, mis ei meeldi. Et ma valisin kõike enda maitse järgi enam-vähem välja, sinna raamatusse, aga siis enda osaga mul läks väga jamaks, ma ei tahtnud seda enda osa nähagi, et noh et see ongi noh, ära selle kirjutanud ja sa ei taha neid asju tegelikult nii väga üle lugeda ja siis sa pead seda lugema panema otsima ja noh, see oli ikka päris, aga hea, et sa sellest aru said, nii et siis ühesõnaga No näed, üks lugeja on tänulikult tagasisidestatud oma lugemiselamuse, aga kuule ketti, räägi sellest obsessiiv-kompulsiivne häire, et mis, mismoodi, kas kuidagi sinu teksti kirjutamist paigutamist ka siis mõjutada. Ma pikemat teksti suudagi kirjutada, see lühivorm on, ongi kuidagi minu noh, ma ei tea, ravimeetod siis, või ma ei tea, kas sarja Monk oled kunagi näinud? Noh, inimestel on, erinevate, on see, et sa tuld pead kustutama umbes 30 korda ära, enne kui sa lähed toast välja ja noh, mõnel on see pisikutega, aga minul ma olen täheldanud, et on visuaalne, et näiteks kui mul on kodus on köögiaken ja suure toa aken ja näiteks need rulood on seal üks ühel kõrgusel teineteise, siis ma lähen. Mul tekib. Ma ei oska käega, me tegime ka ärevushäire, et ja nende sõnadega on seesama asi, ma olen täheldanud jah. Et kui ma pikema teksti kirjutan näiteks Facebooki postitusi, ma teengi väga napisõnalisi max kaks lauset. Sest et siis mul on juba, Ma kirjutan ära ja siis ma pean juba, hakkame neid sõnu ümber paigutama või ümber muutma ja siis mul läheb, tekib selline virvarr peas, et see on päris häiriv tegelikult, ja ma ravi selle, noh, ma ei, ega ma ei otsinud ei ole, aga aga mõtlen minu, minu vorm ongi see lühivorm, et ei peagi pikalt lällama. Siis ongi kalambuure ravi just just jah, et sellega ma olen rahul, sellega ma tean, see tuleb mul ilusasti välja ja vahel harva on mingi Kalambur, mille ma kirjutan välja pikema ja Facebookis on õnneks see hea asi, et sa saad seda seal muuta, Twitteris Instagramis sa seda enam muuta ei saa. Et jah, et siis ma ikkagi vahel neid veel mudin, aga, aga üldiselt ta tuleb, ikka tuleb välja ja siis ta nii jääbki. Kontrast hädasti midagi öelda. Ja ma tahtsin lihtsalt seda ütelda, et raamat on ka enam ei saa teksti muuta, vaat ei saa eriti kui ta on loovutuitsub, põlatud ja jah. Jah, Poolas hiljuti Harry Potterit, nad põletasid, et oli uudis lolliks. Aga jah, see selleks, aga noh, selle digikirjanduse üks võlu ongi just see, k, et noh, kui sa kirjutad muidu paberraamatut, et siis ongi, sa tuleb sul välja ja sa siis hakkad ootama, mis kriitikud ütlevad, aga kõigi kirjandusele sa saad selles vahetuse kohe saad selle kätte, mis on mis saamasele Kalamburiga tahtsid edasi öelda kriitikute hulka rohkem ja seda on, seda on alati. Ja kindlasti see nagu levik kuskil veebis on suurem ja mulle tundub, et see, see levi, see on ka Kalamburi žanri puhul just väga hea ja oluline, et see on põhimõtteliselt nagu rahvaluule. Et see ongi lõpuks nagu kõigi oma, eksju, et sina oled autor, aga noh, et nagu sa ennem te mõlemad kontraga ütlesite, et teil oli nagu ühed kalambuure tekkisid. Võib-olla kellelgi on tekkinud need saamad Kalambuurid, et noh, mingis mõttes ta lähebki nagu, nagu levima. Folkloor ja mina olen alati öelnud, et, et võtke aga, et tihti meie asju jagatakse. Ma olen näinud kuskil, et, et tahtsin minu omaga, no mis siis, et see nii eesti keel, et keel ei saa otseselt kellelegi oma olla, et kui pahatahtlikult muidugi keegi hakkab raamatust võtma, kasutama reklaamis ära, et siis võib-olla natukene teistmoodi see, see kuidagi reeglistik. Aga muidugi jah, sest et mida rohkem see keel levib ja seda parem ju on. Contra kuule, ütle sina seda, või teate, äkki loekski nüüd neid tekste, et kuna marti juurde ja Oliver lompi meil stuudios stuudios ei ole omasid ka, siis äkki loeme nagu ette neid tekste, et äkki sa keti alustad ja siis kontrataki vaheldumisi väiksed. Ja ma korra ütlen seda veel ära ka, et minu jaoks on Kalambur küll selline vorm, mida sa pead ise tegelikult lugema, et et seda ette lugedes ei avalda üldse võib-olla nii sellist mõju kui siis, kui sa ise loed, näed kuskil, et siis aju saab hakata ise mängima. Muide, muide mullo mütsi Kalambuurikas luuletus Juhan Liivist, mida ma ei suuda kuidagi kirjapandu, selle, et see on ainult etteloetav asi, see on sihuke, et mu näpu vahel on oliiv oliiv oliiv Juhan Liiv, Juha, Liivo heldeke, ood tasalumehelbeke ja ma ei saa eriti seda viimast rida, ma ei saa kuigi kirja panda selle, et ma ei tea, kus teda kirjutas selle, et seda sa kirjutada mitut muudu. Nii et. Kas see on nagu teistpidi sa mõtlesid, eks ju, vastupidi, eks ju, mõned mida sa pead ainult nagu lugema. Mul endal tuleb praegu meelde Mart Juure tekst, kus siis füüsilisest isikust karugeni Täpselt seesama siin just lahti ma tahtsingi selle ette lugeda, näed, füüsilisest isikust karu kõnnib metsas, MTÜ MTÜ MTÜ. Sest sa tead, et seal on mitmeid, mitte aga, aga jah, et kui sa ja seda ette loen, siis ta ei avalda mõju, aga no vaatame, võib-olla leiame mõned sellised, mis siis avaldama. Mulle tundub, et neid on ikka hulganisti selliseid, mida saab lugeda ka. Oliveril on siin keemikute paar tülitset, ei ole mõtet üle reageerida. Martioret, kuidas seal nõue läks? Palju jalu. Oliver õõvastav kaalulanguskojamehest on alles vaid luud ja sahk. Minu. Mul on luulerõuged, ahah, kontra olin ikka paras pastel aju, kuni avastasin astelpaju. Kusjuures ma Isavil kommentaari siia manu, et müts üts Kalambuuridest, mille puhul just kerkis esile tuua, et see olevat juba keski olevat seda naljadele juba 20 aastat tagasi. Aga seda ei ole lihtne või keeruline avastada astelpaju pastel aju, noh, mis siis, ega ei tohiks, tegelikult ei tule. Küll selle peale, et see noh, ütlengi, et sul sul peab ikka olema, endal see selline võime seda luua. Aga Mart juurelt mul meenub sellesama peale kas see, mis läks lõhki, oli pangamull. Ei selli, mungad. Pall ja, ja, ja, ja mul on, ma ei tea, kas siin raamatu ilmselt ei ole, aga mul on, palliga on ka see, et diaatrismo mängiksin pahelist rolli ümmargust seksikat rohelist palli. Et vaat siis üks jälle kontramaa, mis mul päevi peas kummitanud, siit siit siit taat ei tohi võtta mitte üks tsitaat, nii. Tule contra oma jälgi. Kevad ilms ja Keiti Vilms kavaldavad ühtemoodi. Alguses on ilusad ja pärast viivat voodi. Ja mulle meenub veel üks sinu oma minuga köiti kuulaketi Aarne Oiti, noorsooromaan, seltsimees laps. Ja seal oli meil omal, jah, mul endal on siin kahe järjest on ka. Kui paavst käis meil külas, siis olid Tallinnas hästi suured liiklusummikud, katoliiklus, ummik. Nii Mart Juur, haikala vajab täisväärtuslikuks eluks. 5000 kalorit päevas. Aeg parandab haavad. Kontra ameeriklased käisid ära kuul, aga venelased käisid juba möödunud kuul. See Oliveri kala puhul, mis või ka päris mitme mulle tundus, et seal või ka keti kalambuure olla. Politsei tabas reidi käigus mitu jopes juhti. Ja ma olen midagi taolist olnud täiesti. Kõik neuroosid, ma kingiks siin sulle. Nad ikkagi on mõned, mis just nimelt lugedes tulevad kenasti välja. Ja siin kõrval on kõik poosid, ma kingiksin sulle, et vahel saab seal ühe tähega ainult mängida. Nii kontra Musto kassat öösel ei näe. Nii, ja mul on ka selliseid kontraette matkajuht. Luht on suht kaht kihvt sihtkoht. Tragöödia Ateena juuksurisalongis tema pea kohal rippus Tamoklese kõõm. Mart Juur, Mart Juur. Ma ei tahaks teada, milline tomoklaseks. Rippus praegu õlgadel ise rippus ta kohalist Aga mulle tundub see vahel öeldes just see, et, et näiteks juurele on kuidagi noh, tegelikult kõigile on niimoodi, et on, aga mulle tundub Juurele võib-olla natukene seda sotsiaalset või päevakajalist Nendes tekstides rohkem, kuigi samas ketti, võib-olla seal on nagu varjatamalt, et kui sa ütlesid, et näed, et sa kirjutasid selle katoliikluse ummik sellel ajal, kui paavst, et Tallinnas käis, siis noh, mina seda teksti lugedes ei, ei seostanud seda mulle tundub jah, et, et selles suhtes see võib nagu yldiselt olla, aga kuidagi üle lugedes või lugedes ei tule niimoodi kätte. Ja vot selle, see on jälle see, et sotsiaalmeedias, kui sa selle teed ära, siis sa teed seal täpselt sellel päeval ja sellel ajal justkui miski on, et noh, kui on munadepühad, siis mis mul oli, et mune nii palju, et jätkub sulle mulle ja tallegi. Et noh, see on kõik päeva kajalisusest tulenev, et tõesti siin on mõnes mõttes kontekst kadunud, aga ma väga palju ka sellist jätsin välja, mis võib-olla üldse seost ei looks. Et lihtsalt keele ilu pärast siis katoliiklus, hommik, et igaüks siis loob oma seosed ise sellele. Contra, ma tahtsin sinu käest küsida seda, et et mis ajal kirjutasid sa selle suusatamisluuletuse See on, aga ma ei tea, mitu aastat tagasi, et eesti suusatamist vaevab alaväärsus kompleks. Et see on jällegi nagu, et noh, praegu lugedes nüüd peale seda skandaali, siis siis ma mõtlesin, et huvitav, kas see on just praegu kirjutatud selle nagu ajal või siis on eelmise skandaali najal Luuletustega juhtus tegelikult tihtipeale nii, et naa saava mingi sündmuse kaudu täiesti uue tähenduse. Jah, ja et et ma olen ikkagi veendunud, et ma kirjuti juba litsekümne viiendal aastal kuus aastat varem New Yorgi kaksiktornide teemal. Räägi seal luuletusest, punk on lahe kats salmi, siin saab ise Bullolt korgi, neid ei torgi, need New Yorgi kõrged pilvelõhkujad, oleme siit lahkujad vesi tunginud kummipaati põlvist saati tõmbonteraati ärikeskusesse, et nüüd paadi jagu vett. Jätkub saade, loetud ja kirjutatud, täna räägime Kalambuuri kogumikust poeetiliselt korrektne mille autorid on siis contra Mart Juur, Keiti Vilmsi Oliver Lomp ja stuudios on Keiti Vilms ja Contra. Ja kui nendest Kalambuuridest veel edasi rääkida, siis mis need teie jaoks on? Et ennem keti rääkisime sellest, et see on sinu jaoks nagu mingisugune noh, lausa teraapia või olemise viis kirjutadki ainult neid. Aga kontra, mis sinu jaoks on, et sa kirjutanud niikuinii luuletusi ka, et, et kuivõrd no ma ei tea, teadlikult sa seda teed või, või vaevalt, et sa ütled, et täna on, täna on teisipäev, teisipäev Kalamburi päev. Marvad kala puuri, minu puhul on lihtsalt sihukese luuletuse, mis saava juba ühte kate Reaga läbi ja ei olemaski mõtet neile midagi manu kirjutada. No nii, nii see on, et et kindla peale saatsin raamatu ja küllap ma panengi kui ja olen ka pannud tegelikult oma raamatu kunagi tuul kägistab ust ja siis silda ukse oksjon, mis on tegelikult avastest sihuke sõnamänguliste luuletustega, aga tihtipeale või isegi võis ütelda enamasti luuletuse seal oma ikkagi sihukese noh, täitsa pika luuletuse, et see sõna sõnamäng on kuidagi pikem. Ja ma arvan, et sihukesi raamatuid tulla liiliat nüüd modi. Nüüd ma vaata üle, mis, mis ketti valikust on vallajäänu ja kaebas, kas nendega anud midagi deta või tule veel paar paar aastat uut liha Luija peale kasvatada. Et ütleme nii, et ega, ega ma ei ole kunagi vääga pikka teksti, mis olnu, et pikk tekst on minu arust pigem pigem erand. Aga neid kate salmi luuletusi on mul küllalt palju. Ennem Keiti Vilms, rääkisime sellest massiivist või et, et tõesti, see on väga paks raamat, tekstid ise on küll väga-väga lühikesed. Sinu vaat seda praegu ei mõista, seda võib vaadata siit järele, kuskilt, aga. Aga mu küsimus oli see, et kas see oli algusest peale selline noh, nagu manifesti moodi ettevõtmine, et me annamegi välja sellise paksu raamatu, mis nagu justkui tõstab selle kalambuure zhanri esile Ei olnud, tähendab ma ei teagi otseselt, mis see eesmärk oli, et kui ma seda tegema hakkasin. Kui me kohtusime aasta tagasi, head read kirjandusfestivalil, kus meid sinna kokku pandi lava peal ja, ja sealt kuidagi siis sai algused. Selline meie see selline nii-öelda ansambel töötas hästi. Ja neid on veel muidugi meil on ju andekaid Kalamburiste veel, et Aapo Ilves ja Mart Kangur ja Kaupo Meijel ja ja et võib-olla siis järgmine projekt on see antoloogia koostamine, aga noh, seal tulevikus. Aga Ma alguses ei arvanud küll, et see nii paks tuleb. Ma arvasin, et ta tuleb võib-olla kolmesajalehe kanti ja ma alguses arvasin tõesti ka, et ma panen igale lehele seekord, kui minu enda esimesel kogul olid ka igal lehel üks. Et ma panen seekord kas kolm kuidagi see paigutus on teine, aga küllaltki kiiresti sai selgeks, et kalambuure on siiski ikkagi selline vorm, mis ei taha enda kõrvale rohkem midagi, et üks asi peab olema, kui sa seda järjest loe. Ühel lehel. No ta ei tule niimoodi esile. Et, et on jah, paks raamat, aga tõesti igal lehel on üks Kalambur. Aga minu arust on see ainuõige viis Kalamburi kujutamiseks et ta tõesti tahab seda õhku sinna nende ümber saada ja seda ei pea üldse ju iga päev lugema, et ta on selline mõnus taskuformaat. Et võib-olla kotist väga rasked ajad on, muide. Siiski peaks iga päev lugema kaid palju lugema. Teed lahti tegelikult igaks päevaks leian mingi mõte siit, et kas noh, kuna need stiilid ongi nii erinevad, et sina huumorit palju ja siin on sellist hingelisemat palju ja võib-olla noh, luulevormis ja, ja siis need Avedaleti pilt Kalamburidelt. Et võib-olla võiks mõne pildi ka nagu ette lugeda? Mis mulle endale meeldib? Noh, arvestades kogu seda meie nüüd seda poliitmaastikku siis üle ümber ju sellest ei saa siis taavetile on hea tulidega on, kus on kolm või neli tuvi, kõik tuvid teevad kulukulukulukulu ja tuvide Klu Klux ja siis sinna alla on kirjutatud, Taavi on alati nats imelik tuvi. Ja siis on veel kahe linnuga, mis mulle väga meeldib, kui ma käin koolides esinemas, siis ma alati seda ka näitan. Kaks lindu, üks ulatab teisele, palun sina, minul vidiid, kaar. Et sinu näitlejast, kas see on sudoku, aga kelle doku siis veel? Ja vaat see on ka võib-olla ette lugedes jälle ei saa ja ja siis on veel seal vihma, kaks lindu ja vihma käest rästa alla. Et, et see on jah, kuma siin, ma ei tea, kas ma avastasin taaga. Ta on instagrammis, ta teeb oma neid joonistusi ja, ja Vikerkaares vist ja nüüd on, kus tal veel on, aga, aga jah, kui mina ja fotot, et kui mina ta avastasin, siis ma olin, mul on alati väga hea, et ma ei, ma ei tunne kunagi rivaalitsemist või et mul on alati selline, et kui keegi teeb hea Kalaboris, mul ei ole seda. Oh, miks ma ise selle peale ei tulnud. Ja selline oh jaa. Et ma olen hästi selline meedium või et ma väga tahan läbi enda, noh, kuna mul on selline hääletoru siis antud selle sotsiaalmeedia näol, kus mul on neid jälgijaid siis tõesti kogunenud juba väga palju. Palju on on, ma ei tea, oota, vaatame. No Instagramis on, saab 9000 juba täis varsti, et ja noh, need on kõik noored, ma ütlen, et see on hästi oluline just see noortele seda keelepisikut sisse süstida. Ja, ja tõesti jah, et ja siis ma jagan neid kas enda omasid või siis ka teiste omi. Et lihtsalt, et läheks keel edasi ja, ja ta meeldiks kõigile. Kontraette, kas sinu kalon, puurid peavad alati olema naljakad? Ma ei tea Ma ei ole kunagi nagu kirjutanu eesmärgiga, et olles naljakas, tore peate olema ja sellega kuul tihtipeale käiguga söötav naljakas. Sulgeid. Minul just ei ole, et minul ongi see, mina ei tee huumorit üldse oma Kalambuuridega, et see, kui sealt hiljem keegi midagi välja loeb siis tore on, aga, aga mina teen nagu keele ilu pärast ja kui ma alustasin, siis mõtlen, see minu esimene raamat, sest meil on alati keegi ütles, et luges seda minu esimene Kalamburi kogu raamat. Et seal on hästi palju valu sees ja mõnes mõttes see on ka õige, et, et siis kui see oli hingeliselt, oli keerulisem periood, et kuna ta ei ole seal kronoloogilises järjekorras, aga näiteks 10 Twitterit hakata lugema järjest, et siis saab sellest hingeseisundist aimu. Aga nüüd on läinud elu lõbusamaks ja toredamaks ja nagu selgemaks, et et nüüd on igasugust kraami, et aga mina huumori nagu huumori eesmärgiga seda ideed, minul on see keelemäng just hästi tähtis. Aga ma tean, et hästi paljud võtavadki Kalamburi kui huumorit. Aga vot sellega on veel ka see, et kui me esinesime, et vaat kuna ongi kui minu Kalambursis otsibki lähedust, luulega mõnes mõttes, et kui me esinesime seal head read festivalil, siis kui teie kõik oma kalambuure ette lugesite, sisemised naersid, aga siis minu kala murdeajal oli vaikus ja pärast Piret raud ütles nii armsasti, et ta tundis, et see nii ebaõiglane, aga mina nii ei tundnud, sellepärast et minu Kalaborid ongi osad sellised, et noh, Need ei tahagi naeru saada. Et ma ütlesin, ma ütlengi, see on nagu on. Nii aga konto on käes, sama poliitiline. Postimehes ka juba tuli ära see poliitiliselt korrektne teil seal. Jah, see oli ka kalambuure, siis ütleme nii poeetiliselt korrektne, raamatan kontral käes ja ta kohe hakkab lugema. Äkki sa ketti loekaia vatele Oliver lombi, Mart Juure. Ma kuulan, mul on siin turul ka niisugune valudes kalambuure, et valuveljed, vein, Brazas. Aga see on, see on tõesti juba rahvaluule, sellepärast et ma mäletan, ma nägin sedasama. See oli keele. See oli vist mingi keeltekooli. Reklaam ja hiljem oli täiesti, ma ka nägin. Sai aines võib-olla jah? Jah, et umbes, et ärge kasutage alati googli tõlget, õppige keeli, et see valuveljed ei ole kohe peenras. See ja, ja, ja siis, ja siis on veel siin kõrval on popkorn kop Born puhtalt. Ja siis, kui piltidest kõneleda, siis see pilt nüüd raadiokuulajad, raadiokuulajad, sinome, see on just sihuke, mis, kui ma seal ette loe sisse ei ütle mitte midagi. Aga siin on väga oluline, kui ämblik ütles Tõsele, et nad usuvad, et maailm alguses oli suur pauk. Aga nalja nali on selleni, et see pauk on kirjutatu vene tähtedega, mis ongi siis ämblik vene keelen. Ka näe, vot mina seda näiteks ei oleks teadnud, minagi tähendab vene keeles ämblik, pauk. Aga jah, et, et niimoodi, kui ma ütlen lihtsalt, et läheks ämbliku teisele, oli suur pauk, siis loetate ei, ei ole nagu midagi, aga Mart Juur mälestusi Türgi sõjast pleevena all vahvasti ründamas olivad ka Ewert ja kaks traguni. Oliver jama, mis on minu suur lemmik, sest ka Alliksaare luule minu suur lemmik ja see on sealt ainest saanud. See aedniku Kalamburg ei ole paremaid, halvemaid aedu, on ainult hetk, milles viibime praegu. Et see on üks parimaid. Näiteid Oliverilt veel matemaatikageenius, seal oli naisi nagu murdu. Aga mul on siin oma Instagram ees üks viimane jah, uusi, et jälle poliitmaastikku siis võttes arvesse pätid, lurjused, sulid ja kaabakad. Ahah, no ma, mul ei ole praegust midagi muud kui see raamat, ma loen siis siis raamatust, siis mida sina mundrimees ka saare elust tead? Kui oli see emakeelenädal, siis ma käisin noh, väga paljudes koolides esinemas iga päev mitmes koolis ja ma korraldasin ka Kalamburi võistlused igal pool ja alguses oldi küll oldi pelglikud, et ei oska ja, ja nii head tulemused tulid, et ma loeksin sidet, aitäh, nõo reaalgümnaasiumi gümnaasiumiastme, siis ka laborid, mis ma valisin siis välja. Kuke karupüksid on karule Kukekad. Venelaselt küsiti, mis sa teed? Kui hommikul on pohmakas, siis kiru, valget mesinik dist Arud ette kärjekorras ja sööst itta. Aga seda tuleb ka jälle ise lugeda, et see on selline sti seest itta ja ja neid on veel, et ma neid kõiki praegu ei leia üles, aga neid erinevaid erinevates koolides tüliga, et ühesõnaga testise keelemasin on, töötab hästi, et kui räägitakse, et mida ma ka ise olen peljanud, et et noored ei huvitu keelest ja ei loeta raamatuid, siis noh, ma ei tea, see näitab hästi, tegelikult võib ju öelda, et keelega on siis kõik korras, aga noh. Kas sinuga contra nüüd pokuulja Kuubal on ühised tähet. Kus jah, kusjuures kuulja, kuubalane ühiselt tähetseeaa, kuigi minu meelest alguseni see hoopis, niiet et Eestil ja nyyd seal on ühised tähed. Aga kuigi siis tuli välja, et, et pakkuja kuuba puhul läheb seal veel täpsemalt kokku ei ters, kellele ema, kellele tatar? Ja seal kõrval peaks olema kaer on terviseks. Just. Mart Juure oma, mul siin selle seiklus Aafrikas. Mobiiltelefon, millele te helistate, on lõvist väljas. Ja ja muidugi alati väga päevakajaline. Kõik need on pool idikad, kes ajavad poliitikat. Siin on sellega oleks tore lõpetada. Klasse jäetiliselt jättis kõigi mõtetesse kõlama. Nii ja täna olid meil stuudios Keiti Vilms ja contra rääkisime Kalamburi kogumikust poeetiliselt korrektne mina olen Urmas Vadi ja saate mängib kokku Maristomba kõike heade kohtumiseni, nägemiseni.