Tervist, mina olen Urmas Vadi, algab saade loetud ja kirjutatud ja täna on selline erakordne saade, et neid siin stuudios on kohe rohkesti. Teema on ka selline väga oluline ja me räägime täna kirjanduskriitikast ja rõhuga kurjal kriitikal. Ja selle pärast ma olengi kutsunud stuudiosse Hennoste ja olen kutsunud Postimehest Alvar loogi. Ja sina oled meil siis täna sellise kurja hundi rollis ja siis olen kutsunud ka jan kausi või sellise humanistliku ma vaatega kriitiku ja kirjaniku. Kuigi on, peab ütlema, et nädal tagasi isegi kirjutasid kriitilise kirja Henn Põlluaasale ja soovitasid tal tagasi astuda. No seda on mõistetud valesti, ma ei soovitanud tal tagasi astuda oma viitasin sellele, et kui tema sõnastus peaks paika, siis oleks loogiline, et astuks tagasi, nii et see ei olnud päris päris sedasama. Aga nüüd läheme siis kirjanduskriitika juurde. Et äsja, kui oli Kultuurkapital jaganud enda aastapreemiad ära, siis Alvar Loog, sina kirjutasid sellise kurja ausa arvustuse, Eda Ahi luulekogust. Sõda ja rahutus. Et noh, paljud selle peale ütlesid, et milline vale ajastus, eks ju mõned ütlesid, et, aga jutt on väga õige, mõned ütlesid, jutt ei ole õige. Kas ise ka kuidagi valutasid südant või tuli see arvustas sul kergelt, Alvar Loog. Nüüd tuli, sest ega ta pidi tulema, ma, ma kirjutasin seda mitte niivõrd nagu kodanikualgatuse korras, vaid kui Postimehe mitteametlik kirjandustoimetaja ja selle ajastuse juures ma ei saanud ka nagu midagi eriti valida, et kui, kuna oli teada, et teatud kuupäeval kuulutav, vatavatakse Kulka kirjandusaastapreemiad välja, ma sain paar-kolm päeva varem teada, kes need võitjad on nii-öelda ürituse korraldajate lahkel kaasabil ja selgus, et luule laureaadi teos on, on Postimees aasta jooksul jäänud arvestamata. Ja ehkki ma olin üritanud teda teda potentsiaalsetele alustajatele mehele panna, keegi ei võtnud ja üritasin ka siis selle paari päeva jooksul, mis auhindamisele eelnes, siis ka keegi ei võtnud ja mul ei jäänud muud üle, kui ise kirjutada, et ma nagu leidsin, et, et Postimees ei saa endale seda lubada, et kulka kirjanduspreemiat on joosta kaks suurimat kirjanduspreemiat ikkagist proosa, luule, et nad oleksid halvustamata ja seega ma pidin seda ise tegema, et, et see ajastus on puhtalt seotud selle selle auhinna enesega. Ma arvan, et sellest arvusta, sest me võime veel pärast veel rääkida, aga, aga küsiks üldse teie käest sellise laia küsimus, et kellele on vaja kriitikat, paljud näitlejad ja ka kirjanikud on lausa avalikult tituleerinud, et nad ei loe seda või see ei lähe neile korda, isegi kui nad loevad. Noh, võib-olla salaja loevad ka need, kes ütlevad üldse ei loe. Aga, aga kellel seda kriitikat? Poe on Jan Kaus, no mina, Exus on rääkida pisut teistsuguselt positsioonilt kui Alvariaatiitses, Talvar Tiit on selles mõttes kriitiku professionaalid, aga mina olen nagu läinud seda asja, no minul ta mõlemalt poolt, et ma olen olnud nii praktiku kui teoreetiku rollis, eks ju olnud nii tegija kui vastuvõtja kritiseerija kui kritiseeritav just nimelt ja üks asi, mida ma tahaks nagu rõhutada, on see, et minu meelest ja see on nagu minu vaade kriitik ei pea kirjutama ennekõike autorile. Kriitiku ülesanne ei ole pälvida autori heakskiitu või, või olla kuidagi aut. Noh, ühesõnaga aimata ära autori kavatsusi. Et kriitik peab suunama oma mõtted siis ikke ennekõike lugejale või ühesõnaga potentsiaalsetele lugejatele. Et autorireaktsioon on küll oluline, aga minu arust üldse mitte keskne, olles ise olnud autor ja saanud väga palju negatiivset kriitikat, siis ühesõnaga aastate jooksul ikka. Ma arvan, et mul on üldse väga vähe raamatuid, noh mida on kritiseeritud kuidagi ainult ühes suunas, ainult näiteks positiivselt, et ikka. On olnud nii, et positiivsele kriitikale lisandunud selliseid negatiivseid vastukajasid. Et ma olen pidanud ennast selle negatiivse kriitikaga harjutama või seda mõtestama väga palju. Ja ma olen nagu saanud aru enda kui autori nõrkustest sellega seoses. Mulle tundub, et autoritel kipub sageli olema mingisugune ütleme siis negatiivse või autorile sobimatu kriitika puhul mingi nii-öelda emotsioonid arsenal, noh, mingisugune demagoogiliste võtete selline relvaladu, eks, kus siis alati leiab mingisuguse sobiva relva noh, et kahtlustada kriitikut mingisuguses kallutatuses noh, ükskõik milles mind näiteks ennast olles kirjutanud muidu mitte ainult kirjanduskriitikat, vaid ka filmikriitikute teatrikriitikat, siis mäletan kunagi, et üks näitleja kahtlustas mind alla nii-öelda sobimatu arvustuse puhul mind alkoholismist. Ühesõnaga, ja noh, ühesõnaga see on selline uus joob piima. Jah, mõjumuses piima ka enam ei olnud selles mõttes. Aga kui me kritiseerime kriitikat, siis minu meelest tuleks ühtlasi vaadata, kuidas me kriitikat vastu võtame, et minust alati saab kriitikat paremini kirjutada. Aga minust saab kriitikat alati paremini ka vastu võtta. Nii et ühesõnaga mitte kriitikud ei peaks õppima, paremini kritiseerima. Ütleme kui selles üldistavalt öelda vaid ka autorid peaksid õppima kriitikat paremini vastu võtma. Tiit Hennoste, milline sinu jaoks on nagu hea kriitika, et kellele ta on Janne ütleb, et ta ei pea olema ainult kirjanikule, et noh, mõnes mõttes me kõik ju loeme seda avalikult, et kellele see kriitika põlema peab. Minu arvates ei ole ta üldse kirjanikule kunagi, meil oli kriitika vestlusring seal Kirjanike liidus, ma mäletan ja siis selle juht proovisin meie käest mitme kriitiku käest välja pinnida kogu aeg seda, äkki ikka läheb korda ja me kõik ütlesid, ei lähe, ei lähe, ei lähe, et ma ei kirjuta mitte kunagi kriitikat autorile, mitte kunagi. Ja noh, rääkimata sellest, et kui ma kirjutan arvustust näiteks luule antoloogia kohta, no ammu surnud autoritel on nagu raske midagi ütelda, eks ole, see minu arvates ei ole nagu üldse tähtis, ma olen mõnikord pannud ka sinna selliseid lauseid üksikuid lauseid sisse, jah, et need võiks nüüd autorile järsku korda minna. Aga ma, need ei ole tavaliselt minu arvates vähemalt olnud negatiivsed, et natukene just niisugused siin oleks üks kihvt koht. Nii et see kindlasti ei ole nüüd teine asi mu jaoks on, on kriitik selline kriitikas kirjutab sinna avalikkusesse, nagu see oli ainult üks kriitikute seas tegelikkuses neid kriitikuid terve karja alates toimet pääst, kes räpib ju nii kohutavalt, tavaliselt autori teksti. Imelik, et autorid, kes muid pärast tulevad, kaeblevad või helistavad või vinguvad või kiunuvad, kuda nad selle vaese toimetaja vastu peavad, et seal ilmselt nad ei kiunu, sellepärast et nad on toimetaja käpa alt läbi käinud, kas on asi selles, et see on salajane ja teine on avalik ja nii edasi, siis olen mina tavaliselt öelnud, et esiteks 90 protsenti inimestest ei loe kriitikat, 10 protsenti, kes loevad, unustavad selle ära järgmise kahe tunni jooksul ja küll autor ja autor jääb see vaesekene, kes seal, kes seal niimoodi vingub mu jaoks on nagu kaks asja, üks on see, et kriitikat kirjutatakse ikkagi lugejatele. Ja kriitika asi on natukene noh, avada või mängida ja näidata, et mis asi selles selles teoses nagu peidus on. Ma ei tea, kas alati õnnestub või ei õnnestu, aga, aga põhimõtteliselt on see nagu üks selline asi, et lugeja saab mingisuguse kimpus isegi siis, kui ta saab negad ülinegatiivse. Ja, ja teine asi, mis minu jaoks on noh, niukse kirjanduse uurijana on see, et tegelikult on, on kriitikat vaja kirjandusele. Sest raamat, mis ilmub, ei ole kirjandus minu jaoks. See, see on lihtsalt üks raamat. Kirjanduseks saab ta siis, kui kriitika Panetta mingisugusesse konteksti kui kriitika paneb ta liikvele, et kriitika on see esimene aste, kes loob kaanonit ja hakkab seda kaanuaid loome kaanuaid, mitte halvas mõttes, vaid just kirjanduses on kaanon igas igas pulsialale oma Ghana kindlasti ei ole seal see, et nii-öelda, et see oleks kuidagi nagu autorile suunatud ja, ja noh, muidugi ma saan aru, et autorid on mõnikord väga Hellakesed ja kullakesed ja muud sellised asjad, aga aga see, aga see on ka minu puhul olnud. Vähemalt mu enda puhul on oluline, et ma ei arvesta selles mõttes nagu autori tunnetega. Ja noh, seda mulle ette heidetud, et ma ei ole see, kes istub seal kirjanduse ees niimoodi käpad püsti ja palvleb selle pool, ma pole kunagi seda olnud ja, ja ma ei kavatsegi hakata vanas eas enam noh, peaks nagu kirjanduskriitika on eraldi asi, kirjandusuurimine on eraldi asi täiesti eraldi asi ja mul on oma positsioon, omad õigused, omad arusaamad, et ma ei ole ja kirjanduse teener selles mõttes sarnast asja tajunud just nagu teatrikriitiku kontekstis, kus me oleme aeg-ajalt tulnud nii tegijate soovi, mõni harv korkonnagu survet hinnata just nimelt kavatsusi ja protsessi, kuigi eks ju mina vaatajana etenduse vaatajana saan hinnata ennekõike teostust, nende kavatsuste teostamist ja tulemust. Ja, ja teine asi ka, mida ma olen õppinud just nagu autorina on see, et minu arust kiita ütles väga ilusti, teos on seos, teos on olles siis teos, kui teda hakatakse seostama millega, kui tekstile antakse kontekst. Ja ma ei saa nagu autorina eeldada, et see kontekst on kõikides oma osades kõikides oma kihtides, minule meeldib või vastab minu taotlustele, et mina annan teksti vabaks ja sellega kaasneb ka see tuleb käsitlusi või tuleb vastukajasid, mis ei, ei ole korrelatsioonis minu taotlustega. Ja see on nagu tõesti minu arust normaalne. Sinna tuleb see, et, et noh, kontekstid on osalt erinevad, et see, mida autor sinna sisse paneb, ma võin ju proovida mõnikord aimata ära, mida autor on tahtnud. Okei, mõnikord on väga lihtne tegelikult pole mingit probleemi aru saada, mida ta on tahtnud öelda või teha selle, selle asjaga, mõnikord on väga segane, ma kunagi mäletan mitmeid kordi proovisin Õnnepalu varaseid romaane ja niimoodi analüüs, no ei saa kätte, ei saa kätte, saad aru, et seal midagi on kihvt, aga mina ei suutnud kätte saada noh, mingisugust sellist. Et vot nüüd on see lause, mille ma nüüd panen kirja, eks ole, teisel puhul on see lihtne. Aga see toob jälle erineva kriitika kaasa, sa kirjutad siis erinevate, täiesti erineval viisil seda asja. Alvar Loog, kui minna tagasi selle teema juurde, et kas peaks arvestama, ütleme, kritiseeriti tavatunnetega, kuidas sul on sellega või mismoodi sina kirjutad kriitikat, kellele sa kirjutad? Paljuski tõenäoliselt ise endale lõpuks ikkagi, et kui mu enda seisukoht vähemalt mulle endale kuidagi huvitav ei tunduks, siis ei ole teda vist üldse mõtet hakata kirja panema, et selles mõttes ma ei tea, kuivõrd sa nüüd nartetsistlik on see tegevus, aga aga mingil määral on see protsess minu enda jaoks, et, et üks asi on kunstiteosega kohtumine, tema ülemõtlemine temaga muide koos elamine või tema järel mõjus elamine. Teine asi on elada siis koos oma oma mingite muljetega ja ja see on ju omaette, et selline noh, ma ei nimetaks seda nüüd suureliselt loominguliseks tegevuseks, aga, aga mingil määral ikkagi selline tehniline väljakutse üritada see siis sõnadesse panna, mida sa, mida sa arvad ja tunned selle osas, et, et selles mõttes mingil määral ma olen oma tekstide lugeja ju ise, ehkki ma ei loe neid, aga ses mõttes vähemalt vähemalt ütleme kirjutades ma mingis mõttes kirjutan neid ise endale loodetavast ikka loetanud läbi, kui sa neid kirjutada. Ei nojah, see on paratamatu, aga ega tagantjärgi küll ei loe selles mõttes, et mis su küsimus oli, kas ma vastasin sellele? Küsimusele ma hakkasin ise mõtlema selle peale, et see asi, et sa kirjutad ka autorile noh kasvõi seesama konkreetne Eda Ahi luulekogu näide, et mulle tundub, et sa kirjutasid ikkagi Eda ahile ka Teadlikult küll mitte Eda Ahi tuli mängu minu jaoks kuskil tunnike peale seda, kui see oli läinud küljenduses Postimehe toimetuses trükikotta ja kui ma olin seal veebis ära avaldanud ja siis ma saatsingi Eda ahile kirja, kus ma juhtisin tähelepanu, et ma olen sellise ebatsenter piinliku teoga hakkama saanud, miks see protsent on ikka noh ütleme nii, et ma olen saanud aru, kus tuleb ta ütleb, et seesama, sa kasutasid mõistet kurikriitika enne, kuri on mingis mõttes ju eetikasse kuulu mõista üldse ja, ja ma, ma arvan, kultuurikriitika, kui ta tahab mingilgi määral üldse mingeid funktsioone täita, siis ta peaks olema täiesti eetikavaba või moraalivaba seal, selles mõttes nende kategooriatega ei ole nagu midagi peale hakata. Aga, aga ta tuleb mänguna. Sama asi, kui me mõtleme oma lapsepõlvele näiteks millised olid kurjad õpetajad, kurjad õpetajad, olid need, kes ikka ausalt hinda ära panid, kes kahe välja panid, et enamasti nad ei kiusanud mitte, sellepärast me teadsime, nad panid 2000 vaid nagu neil oli võimalus kolm kahe miinusega panna ikka pani kahe vaat see oli kuri õpetaja ja, ja samamoodi minu meelest need autorid, kes oma teoste kohta avaldatud kultuurikriitilisi tekste lugedes leiavad, et kriitika on kuri siis noh, küsimus ei olegi see, et kas tal on õigus või mitte, et ma ei tahagi kriitiku õpetaja positsiooni kuidagi võrdsustada, selles mõttes noh, mingis mõttes, need on väga erinevad asjad, õpetaja peaks lähtuma suhteliselt mittesubjektiivsetest kriteeriumitest hinnete panekul ehk võib-olla näiteks kirjandite hindamisel on natuke keerulisem, kui matemaatikast ja kultuurikriitik on, on ja jääb lõpuni subjektiivseks. Minu meelest seda subjektiivselt ei õnnestu kuidagi üllatada. Aga see, see kurja kriitiku kuvand tulebki just sealt, et kui sa mõtled, et tegelikult Tal oli ju võimalus teisiti kirjutada, mis sest, et ta nii arvas, miks ta just nii kirjutas, miks ta just nii avaldas, et see, see on juba natuke sinu enda raamat minu meelest mis mõttes noh, et tal oli võimalik minu jaoks kirjutada paremini, kas meil on meie kõigi jaoks ses mõttes inimesed loevad ja, ja, ja see on ju keegi ei tunne ennast hästi kui, kui tema, tema või tema teose kohta ja noh, sihuke arhetüüpne kunstnik ju ka mingis mõttes võrdsustab, need kaks samastab ennast oma teosega. Et kui rünnatakse minu teost, rünnatakse tegelikult justkui mind on ju, et, et sealt tuleb see, et, et okei, et ta võis nii arvata, aga, aga miks ta ikkagi tegelikult niimoodi kirjutas, et oleks võinud ju siis kuidagi kuidagi. Ma olin, ma mõtlesin selle peale, et see kuri ja kius, noh selle õpetajaga ma olen ka õpetaja, on minu arvates ajavad noh, paljud just segamini selle kaks asja, et kui kurjust nähakse kiusamisena noh, see on nagu nagu üks asi ja neid kahte asja ei tohi segi ajada ja vot siin on minu arust küll nagu kriitikuse oluline roll, et ma suudan nii palju oma kurjuse ära põhjendada ja ära näidata, et see ei, vähemalt pealispinnale ei mõju kiusamise. Ma tean, et suur osa ei usu ikka seda asja ja siis tuleb mängu see, et kas on võimalik teisiti kirjutada või ei ole võimalik teisiti kirjutada. Kas ma natuke selles kahtlen, et alati on võimalik teisiti kirjutada, sest mu enda kogemused räägivad täiesti kahte tüüpi asjadest, on asju, mida plaanin kirjutada neljal, viiel erineval moel ja mingid mõtted on samad, ma vahetan neid mõtteid, ma kombineerima, liigutan seda teistpidi. Ja on tekste, mis, mis lähevad noh, niimoodi läbi, et ma ei saa seda teistmoodi kirjutada. Muidugi päris täpselt ühest asjast, aga mina olen küll teadlikult ennast nii-öelda iseenda teksti siis enne eetrisseandmist toimetades siis nagu tsenseerinud ja mul on olnud nagu kaks asja, millele, kui mul vähegi aega selleks head ja huvi mõnikord ei ole ühtegi teist. Et ma olen korjanud välja roppusi, mis väga selgelt muudab tegelikult teksti tooni, eriti mida sa pealkirja paned või mis lausega sa alustad ja ma olen korjanud välja selliseid lauseid, et mis on kuidagi kuidagi nagu, kus ma olen läinud nagu oma oma mõtete ja tunnete väljendamisel selles mõttes natuke nagu lappama, et, et ma olen hakanud võib-olla teost või siis kaudselt ka autorit naeruvääristama, mida ma nooremana tegin rohkem ja vot need, ma olen katsunud kõik välja võtta ikkagi. Täna tundub, et kriitikoni joobun. Nüüd ta armastab üht näitlejat. Jäägu vihjet, ta lihtsalt on, loobun. Ole nüüd emast hõitle. Tema naeratab, nuusutab lille. Tema seekord ei vastuta. Miski murdis, tal puudutas hinge. Nüüd vaid laulab, ei kirjuta. Võtke see kunst enda kanda. Mina laud ja täna ilu saab nii lihtsalt tunda. Ja ei pea üldse näitleva. Mis teha, kui köidnikoni joobununa need veinid, kuid võib ka nii teha? Pole laadung. Tehke nii, et ta kaineks ei saa. Meie hula üks juua täis greid. Ema emapära on nii piinlik. Hakkame saadet loetud ja kirjutatud. Täna räägime kirjanduskriitikast, stuudios on Alvar Loog, Tiit Hennoste? Jah, Jan Kaus, saatejuht Urmas Vadi. Jann, et kas sina oled jätnud mõne arvustuse kirjutamata mingitel eetilistel kaalutlustel? Tähendab, ma olen aastaid nüüd juba püüdnud vältida kirjutamist nagu eesti autorite teostest ja olen kirjutanud ennekõike tõlkekirjandusest. Mul on ikkagi see väga tugev selline enesetsensuur, et ma tajun, et ma võin kriitiliselt arvates teha oma kolleegile sügavalt haiget, tema siis parema meelega jätan, jätan ütlemata. Kui ma kirjutan tõlkekirjandusest, siis ma saan ühesõnaga asetada raamatu mingisuguse palju laiemale kontekstile. Ühesõnaga et see teksti kontekstuaalsusesse ütleme, kriitika kontekstuaalsusesse minule nagu väga oluline kontekstuaalsusesse taju. Ja sedasi ma saan nii-öelda oma selle kriitika janu ära kustutada lihtsalt et ilma, et ma peaksin kuidagi sattuma mingite kolleegidega nagu keerulistesse suhetesse, sest ma ütlen, et minu jaoks nagu kriitika suurim probleem pole mitte see, et kui palju meil on häid kriitikuid vaid lihtsalt meil tuleks kuidagi õpetada kriitika vastuvõtmist. No see on minu, minu hoiak. Ma tahtsingi küsida Alvar sinu käest seda, et kui oluliseks sina pead, et sa hoiad selle isiku ja tema teksti lahus ja mulle tundub, et sinul on väga hea positsioon või et mulle tundub, et sina ei ole see kriitikas mehkeldaks mingi oma lemmikkirjanikega, jooks õlut või või mängiks jalgpalli ja siis sa kirjutad oma sõpradest, et et hästi palju ikkagi heidetakse ju kirjanduskriitikale ette seda, et kirjutavad sõbrad sõpradest ja oma meestest ja siis ta muutubki kuidagi hästi tasapaksuks, et et selles suhtes minule isiklikult Sinuse positsioon meeldib, ma ei tea, võib-olla siiski jood kellelegagi õlut mõnegi kirjanikuga kirjutatud. Tunnustena õlut ma ei joo, üldse, pole kunagi joonud, aga ega Eesti on ju nii pisike, et paratamatult ju eriti oma põlvkonna inimesi suuremal või vähemal määral ju tegelikult tunned kuskil seltskonnas oled tuttavaks saanud või miks mitte ka tõesti jalgpalli vaadanud või või, või mingitesse juriides koos istunud ja neid, keda ju nüüd üldse ei tunne või kellele tere, ütle on tegelikult muidugi vähe, aga Ma mõtlen autori peale võib-olla ainult sel hetkel, kui ma siis pakkumise kirjutada vastu võtan, et ja seega on nagu näiteks üks mu endine Köfranud luuletaja ja mul regulaarselt on pakutud kogu aeg tema luulekogusid ja kordagi kirjutanud. Aga kui ma hakkaks kõiki omad oma teretuttavaid välistama, siis eesti kirjanduskriitika vallas, siis peaks tõesti hakkama, kas ikkagi selgelt põlvkond poolteist eespool olevaid inimesi arvusega kirjutada surnutest või siis tõesti väga noortest? Et jah, et see nagu nagu välistaks mitte veel sündinud. No mina olen isiklikult saanud Alvar sinu käest pikka-pikka sirpi arvustuse oma lavastuse kohta, mis oli nagu selline tõeline tuuseldamine, aga, aga mulle meeldis see sellepärast, et mulle tunduski, et sul ei ole seda noh, mingisugust oma ambitsiooni mulle kuidagi ära panna või see tundus nagu aus ja tore, et, et selles suhtes Jah, tohib ma võtan sellest aususe mõistest kinni, et, et siin on ka muidugi oluline nagu märgata, et või nagu rõhutada, et selle aususega ei kaasne ju mingisugust tõde või tõe pretensioonide, seda? Ei noh, paljude meelest kaasneb, et ja, ja ka paljud lugejad eeldavad, et justkui võiks ka seda, et kui nüüd kriitik midagi ütleb, et ta ütleb seda justkui mingisuguse niisuguse suure ja tähtsa kriitika diskursuse positsioonilt, et justkui ta räägib veel kellelegi või millegi nimel, mitte ainult iseenda nimel ja seega ta justkui esindab mingit tõde või vähemalt justkui peaks esindama, et noh, näiteks minu kirjutistes on salatit puudunud see pretensioon ja ma olen ka ühel või teisel moel kas siis teadlikult või alateadlikult ja mõnikord isegi nii-öelda veel viimasel hetkel tagantjärgi lisanud oma tekste mingeid markereid, mis minu välja öeldud kuidagi diskrediteeriks või kahtluse alla seaks, et noh, põhimõtteliselt on ka nagu siis nii-öelda enda positsiooni, aga enda väljaütlemiste naeruvääristamine. Et jumala eest seda keegi liiga tõsiselt ei võtaks, et see on ainult ühe inimese arvamus ja valvur Mul tekkis üks mõte, et vaata, võib-olla siis ei peaks üldse seda kriitikat avaldama ajalehes avalikult, et siis seal on niikuinii ikkagi jõupositsioon, eks sa avalikult kõik loevad, on ju, kui on halvasti kirjutatud või väga kriitiliselt kirjutatud, et võib-olla siis oleks õige otsida üles nimelt autor, minna tema juurde koju, noh näiteks sa võtad Jan kausid. Tere, Jan, eks ma tulin sellele, et küll on, lugesin su viimast raamatut. Ma ei ole jäänud uksest sisse. Ore koduaalsele mõnda asja nüüd rääkida, istu, istu, ma olen teinud. Jah, ma tegin seda veel viimati suve lõpp, ma arvan, isegi peale seda olen teinud. Helistasin Aare pilvele peale Narvas vaadatud Aleksei Kastjevi tekstidele loodud lavastust, mille dramaturgia pälvis minu suureks hämminguks. Nüüd kirjanduse ei tea teatri aastapreemia ja, ja mulle Kastjev kohutavalt meeldib ja, ja mulle meeldib tema agenda, mulle meeldib kogu tema selline poeetiline stiihiline jõud. Ja, ja see, mida Aare kompanii olid, olid Kastjevi tekstidega teinud nagu nõrritas mind ja ma võtsin hoovi pealt kõne kohe. Ja Aare oli muidugi hämmingus, ma mäletan, et selle siukse ootamatu ja tema meelest ka võib-olla põhjendamatu nimetame seda kriitikaks ja ta ei osanud sellega midagi peale hakata, et ega see ka mingisugune maailma kuidagi kuskilt otsast paremaks ei tee, aga et selles mõttes on kohati halb, kui sul on telefoninumbrit, kus on telefon taskus ja telefoninumbrid mälus. Et see on üks asi, mis minu jaoks laulul. Ma olen paar korda kunagi siukest nalja teinud, et miski asi viib sind nii-öelda täiesti välja, et noh, kas see on mulle vastuvõtmatu ükskõik. Ja pärast seda, kui ma olen paar korda tõesti niimoodi halvasti inimestega käitunud, siis ma olen otsustanud, ma ei tee seda mitte kunagi enam, see tähendab, et ma ootan alati järgmise hommikuni, kui siin veel närvidele käib, siis ma siis ma lähen noh, nagu nagu räägin. Et vot see, see on nagu üks selline asi, mis vaata, mis on, õnneks kirjalikus kriitikas kaob ära selles mõttes, et teksti kirjutamine on ju nii aeglane protsess, et mu noh, niisugust võib-olla rängad tunded mingil kombel jõuavad ikkagi lahtuda paljude kirjanike puhul see häda, et nad ei suuda ennast teostest lahutada. Tegelikult see on väga raske, aga nad on nii selle sees, nad võtavad iga seda sõna niivõrd iseendana. Kuigi ma saan aru, et noh, luulesse ongi niivõrd lähedane kohati, et ma ei saagi seda hästi lahutada. Aga noh, ikkagi jälle kirjandusuurija kõik teavad, mis on autorikuju, mis on tegelaskuju, mis on seal vahepeal loodud igasugused erinevad variandid, et jutustaja ei ole autor ja nii edasi ja nii edasi. Kui see nagu lahti rääkida, siis, siis minu arvates aitab küll, et mõnikord tuleb lihtsalt inimestele lahti rääkida või lahti seletada. Et see ei ole ju sina või, või see ei ole ju niimoodi, et siis ma alati kasutan seda oma armastatud Oskar Lutsu, kes suves ilmub ju autorina välja, siis Tootsi pulmas hakkab seletama oma tegelastele, et kas te tõesti arvate, et te olete need ja kuidas kirjandust tehakse? No see on, seal tulevad veel tegelased, kokkavad, luts kuidas peaks kirjutama ja see on minu arust ammust ajast, aga väga lihtne ja geniaalne nipp niimoodi näidata raha, et kuidas asjad siiski ei ole needsamad, eks ole, selle sees, kuidas autor võib tulla teksti sisse tegelasena ja samal ajal tegelased õpetavad teda ja nii edasi, et see on nagu, see on oluline, sest see pretensioon tõele ei ole siin, nagu üldse. See mind kunagi väga häiris. See tõejutt sellepärast, et ma olin kunagise kurjakriitikuks prototüüpe, keda kõik sõimasid, et Hennoste ennustada ainult halvasti ta kunagi midagi hästi igavene siga ja kaabakas ja nii edasi ja ja siis mingil hetkel oli mul vist piisavalt palju autoriteeti, sorry, võib-olla nüüd eksin. Aga, aga see tuli just ma tean, sellepärast, et inimesed oletavad, sina oled autoriteet, sina ütled, sina, kehtestad tõe. Jeesus Kristus, kehtestasime mingit tõde. Et ta ära, et see ei ole 19. sajand, me räägime 20. sajandi kirjandusest, kus kõik noh, tol ajal oli 20. sajand, et kus kõik on ambivalentne, kõik on kümneti tehtav, et mis, mis tõdese siin nüüd on? Jon kohus? Mis asja asja lisan? Kuidagi oleks vaja kõigil nagu aru saada, eks ju, et hinnang ja tõlgendus ei ole päris üks ja sama asi, et mulle tundub, et kui arvustus põhineb hinnangul, mida ei saada tõlgendus, siis on igal juhul probleeme. Ühesõnaga hinnang ilma tõlgendused. Ta pole minu meelest nagu suurt midagi väärt. Et minu arust nagu hinnangu muutub väärtuslikuks tõlgendus, mingisugune interpretatsioon, just seesama kontekst, kuhu tekst asetatakse minu meelest kõige parem arvustus siiamaani, mis on Eda Ahi sellele sõjale rahutusele kirjutatud, pärineb Joosep Susi sulest. Viimases sirbis kirjutas, eks kas Eda Ahi on käpard ja minu arust nagu tema väga-väga huvitavalt asetas edasi sellise lüürilise luule, eks ju konteksti olgu, me võime selle üle vaielda, aga seal oli see kontekstuaalsusesse taotlus ja see minu arust muutis loo kuidagi nagu avardas lugu või kuidagi lõi selle Eda Ahi luule kuidagi lehvikuna lahti, kusjuures Joosep Susi suhtumine ju edasi luulesse oli ka nagu ambivalentne, eks, et ta ei olnud kindlasti tema poolt. Aga ta pidas seda nagu huvitavamaks, kui Alvar on pidanud. Aga ma jäin janud sinu eelmise jutu peale mõtlema, et et kui sa ütlesid, et sa ei taha kirjutada eesti kirjandusest sellepärast, et kirjanikud võivad solvuda ja parem mitte kirjutada, siis mulle tundub, et see mingi tasakaalu küsimus, et kui me kõik mõtleme niimoodi ja siis on mingi osa inimesi, kes justkui näod kirjandust nagu teistmoodi kui mingit teine seltskond inimesi või noh, seal ikka nagu see pulaarsuste küsimus tihti tekib. Ja siis tekib regused kirjutavadki ainult need, kellele see meeldib. Aga tegelikult noh, keegi ei ütle, et kuule, tead kuningas, sul on siin need saapapaelad lahti ikka. No tead, sellega on nii ja naa, sellepärast et Tiit just mainis seda sellise kirjandus välja pluraalsust või kirjandus välja sellist kihilisust ja mitmekesisust. Et see, et mina olen otsustanud selles osas nii-öelda enesetsensuuri rakendada, ei tähenda, et ei eksisteeriks kriitikuid, kes kes väga julgelt ütlevad oma arvamuse välja, seetõttu mina loengaalati halvuri arvamusi väga suure huviga olema nendega nõus või mitte, aga aga nad on, nad on huvitavad just selle tõttu, et valvuril. Ma muidugi nüüd interpreteerin sind, aga, aga mulle tundub, et sul ei ole nagu selline tsensuur, enesetsensuur, nii suur probleem kui minule. Aga noh, minu jaoks siin on, noh, see ei ole nagunii lihtne asi, vaata et siin on veel nagu aspekte, õudselt raske on kuidagi sellest niivõrd kompleksist asjast nii kiiresti siin rääkida, aga ma ühe asja lisaksin. Ma olin nede seal koolinoorte teatrifestivali žüriis Paides ja, ja ma kuidagi seal žürii teise soliidne Kaie Mihkelsoniga hakkasime kriitikast rääkima ja kaija ütles midagi väga-väga huvitavat. Millele ma nagu alla kirjutanud ütles, et et kui kritiseerida teost ühesõnaga, olla teose suhtes nagu nagu karm võtta teose suhtes karm hoiak siis asendasin, peab lähtuma sellest siirast huvist. Ühesõnaga et seal on siiras huvi teksti vastu. Et selline huvi, mis kutsub tekstiga kaasa mõtlema, isegi kui sa mõtled tekstile vastu, isegi kui sa oled nagu teksti suhtes kriitiline, aga see tekst erutab sind hoolimata omaenesetsensuurist, ma ei ole kunagi tahtnud kirjutada mingist teosest ei filmist ei teatrietendusest, raamatust, mille suhtes mul ei teki mingit tugevat sellist emotsionaalset sidet, ühesõnaga ükskõik missuguses afekti, et kui ma ei mõtle kaasa, kui ma ei mõtle vastu, kui ma ei hakka kuidagi sisemiselt vibreerima, siis ma lihtsalt, et siis mu käsi lihtsalt ei tõuse kirjutama. Valvur Ma arvan, minu kui kirjutad Ta ja pluss ja miinus, kui mul üldse mingeid plusse on, kindlasti see, et noh, ma kirjutan ikkagi psühhopaadi positsioonist peaaegu täierisse, tähendab ma ei, ilma igasuguse Impaatiata, selles mõttes ma ei mõtle autori peale, näiteks seesama. Me tõid mulle praegu meelde selle, ma olen juba rohkem kui korra kirjutanud sinu asjadest näidend kindlasti. No ma ju tunnen siin taas kord niivõrd-kuivõrd, sinu nägu mul küll hetkekski ette ei tulnud, kui ma kirjutasin sellest lavastusest, et ma lihtsalt Urmas Vadi oli seal inimene, kes oli teksti kirjutanud, aga ega ma sinule küll ei mõelnud. Tal ei ole pildis. Musta lindiga ja et mind ikkagi minu, mul oli silme ees ja kõrvadesse tekst, mida ma lavalt kuulsin. Et mis ma sinu peale mõtlen, selles mõttes, et see oli ikkagi, see ei puutu meie kahe asjasse oli minu ja teksti või minu minu teatrilava antud juhul siis teatris on väga oluline. Praegu just ütlesid Alvar, seda oli tegelikult sellest arvestusest minule ka tunda, nagu, et sa vaatasidki seda lavastust ja ja mina vaatan kõrvalt, mida sa vaatasid. Ja siin on üks asi veel, ratta lavastas on kaugemal kui, kui tekst noh, erinevad kunsti asjad nendest autodest väga erineval kaugusel luule on väga lähedal noh, romaan on kaugemal ja kui ma võtan ess lavastuse, mis on vahendatud veel kellelegi isegi siis, kui sa ise lavastan, see on ikkagi veel teiste inimeste kaudu, et see on veel kaugemal ja seal on nagu palju kergem noh, seda seda asja teha. Ja, aga ma tahaks rõhutada veel just seda, et kui üritada nagu kirjutajana, siis kuidagi ennast kas enne kirjutama hakkamist kirjutamise ajal või isegi kirjutamise järel enne ütlemisest teksti eetrisse andmist kuidagi positsioneerida. Mina olen küll leidnud alati, kui ma olen sellele mõelnud ikkagi oma tegevusele, olgu ta siis parasjagu avaldagu mis tahes moel tekstina selle põhjendused. Et ma olen olnud aus ilma et ma eeldaks, et sellega kaasneks mingit tõde või tõepretensiooni, aga see ausus ise on niisugune lugupidamisavaldus teosele ja võib-olla kaudselt ka autorile, et, et see, kui ma hakkaks nüüd oma muljet kuidagi maskeerima või iseennast sealt muljest välja rääkima ja kirjutama kuidagi, mida sageli tehakse, sest noh, ütleme kultuurikriitilist teksti nähakse justkui mingisuguse suhtekorraldusliku dokumendina või isegi mingisuguse kohati võib-olla armastusavaldusena või et ma ei ole nagu sellesse mängu tahtnud kunagi siseneda. Niuksed, tarbijasuhted ja, ja need ei ole, need on nagu täiega välja, siin tuleb näiteks sinu ja minu erinevus ilusti ilusti välja, ma olen ise kasutanud sellist metafoori ette, et kuna ma ise olen autor, siis ma ikkagi ei suuda kirjutada nii-öelda sellise kirurgi positsioonilt, eks, et sina Alvar kirjutab pigem kirurgi positsioonilt, sa lähed, eksju. Püüad teha, mis teha annab, aga mina olen ikkagi teine patsient. Ühesõnaga ma ei taha nagu oma nii-öelda kaaslasele skalpelliga kalale minna. Aga, aga pagan et võib olla. Mida ma tahan küll öelda, mis minu meelest on kriitikule oluline mõelda on see, et tema kontekstiga taju ei pea puudutama ainult siis nagu arvustatava teose konteksti vaid ka arvustaja enda konteksti. Et see end tema enda kontekstitaju, et ma, et ma saan aru, millises positsioonis ma ise olen ja millised minu taotlused on ja kuidas need ristuvad nii-öelda teose taotlustega. Lõpetuseks Tiit Hennoste, palusin sinu käest, et sa otsiksid välja mõned sellised head näited sellest nii-öelda kurjast kriitikast ütleme siis ajaloost, et noh, mulle tundub, et ikka kuidagi räägitakse sellest, et vot nüüd on mingisugune retoorika nii hulluks läinud, et kuidas ikka öeldakse, need Alvar Loog kirjutas ja ja kuidas ta niimoodi kirjutas, et sellist asja pole varem olnud. Aga samas kui mõelda, noh, tõesti, kuidas, kui Vilde või, või liiv omavahel kemplesid, saatsid mingeid kirju ja, või kuidas Siurulased, kuidas, kuidas, noh, ma ei tea, Visnapuutööga Tuglas ja nii edasi ja nii edasi, et Tiit ennast on sul. Meil ei ole, et noh, neid näiteid on üpris palju, aga nad hakkasin mõtlema sellele, et sealt tuleb see sisse. Et need on väga tihti nagu mingisugust sihukse paroodiate ja niisuguste asjade taustaga, eks ole. Et kui ma hakkasin mõtlema, et millal kriitikas, vot niisugune löömise ajad tulevad, tegelikult on olemas teatud kindlad ajad, et on need, kui risti vastamisi lähevad põlvkonnad, üks variant, kaks põlvkonda, teine variant, ideoloogiad väga selgelt kahekümnendatel kolmekümneile isegi praegu, eks ole, nii, kolmas variant, esteetilised positsioonid, ehk siis tulevad mingid uued noh, ütleme kui tuli, avangard või muud sellised asjad, et need on kolm sellist, sellist keskset. No ei, raha ei tekita tavaliselt poleemilised nagu hoogu, mis ajaloos tulevad vot 20.-te alguses või Noor-Eesti ajal või 30.-te algupoolel, eks ole, või või kuuekümnendatel, kui olid löömisel tavaliselt, siis siis tekivad nagu, nagu niisugust väga selgelt selge Edumine tekitab pigem solidaarsust. Vabandust tekitab vaata, see tekitab sellise jämed, et kunagi ma mäletan, et mind, see oli niisuguseks lause, kui kõik autorid hakkasid järsku kirjutama üksteise järel, kuidas neid on kriitika halvasti kohelnud. Ükskõik kes kõik tundsid, et teid on kriitika halvasti kohelnud, sa mõtlesid selle peale, aga selle ajaloo peale mõeldes noh ütleme kui, kui vaadata niisugust, noh, ütleme üks selline hoogne aeg oli 20.-te aastate alguses möödunud sajandil, eks ole, kui väga kiiresti asjad muutusid, sõda lõppes, eks ole, tulitsei urulased, kes olid siis juba lõpetanud ja kes tegid noh, niisugust ütleme uusromantilist natukene Underi pitsi vahuliste asja sinna otsa tuli kohe avan kartulid fotoristid ja siis pärast Ekspress pianistid, eks ole. Noh, ja kui siis Gailit näiteks kirjutab niimoodi, et aga löövad lõkkele Erni hiired, Albert Kivikas, ET Agnes kaudsid ja muud 1000 teisi uudismaalt ohverdatud konnadest ja teistest sarnastest prügihunnikuid, mis katnud Me tänavaid nii tihedalt, see on rohutirtsude parv nii hädaohtlik, vilja kehval ajal ja nii edasi ja nii edasi, et, et et see on niisugune ja see ei ole ta. Ma avaldan sellesuvise melanhoolia, nagu küll följetonide sarjas, aga reaalselt see on ikka väga selgelt kirjanduskriitika. Ütleme, oma aastaarvus, sest ta paneb veidi pehmemalt, aga see on niisuguste epi koonid, rohutirtsude parv prügihunnikud ja muud sellised asjad, et on meil veel päris nii hullusti ei kirjutata. Või siis teine otsisin just selle peale. Meil oli teda, ahi, asjast siin juttu, eks ole, ja siis sellest vaesest peti Alverist kes sinna siiskistia ja Ahigu, Betti Alveri, ma ei tea, mis asja jätkaja, mul tõusid juuksed selle jutu peale püsti, vabandust, aga, aga no hea küll, see selleks. Aga siis, kui oli Betti Alveri aeg ehk siis oli siis vastamisi seisid elulähedus ja vaimulähedus, ütleme arbujad ja siis elu läädvustasid. Ants Oras, kes, kes oli suur Alveri fänni, Alveri tõstja, siis ta vastandas kogu aeg Erni Hiirelt, kes oli kunagi futurist ja kellest sai tõesti kehvapoolne tavaluuletajad, härrad, kes on geniaalne kultuurist muide, maailma mastaabis. Ma julgen öelda, ma olen teda rahvusvaheliselt väga palju tutvustanud. Aga siis ta hakkab, kirjutab näiteks hiirest niimoodi, et kuid ta on omandanud teatava miitingul isuse üleskutsetooni, mis mille on rakendanud mõnede tõesti juht kirjalike tõdede teenistusse. Ta raiub ebakriitilise fanaatilised püsivusega kogu aeg teatavas sihis. Mis on muide praegu juhtunud saama ametliku heakskiidu osaliseks. Oma väljenduse udusest keerukusest hoolimata on ta vaimult võrdlemisi lihtsakoeline. Seega siis meie keskmisele lugejale, miks arvustajad üldjoones siiski väga arusaadav, kuigi detailide kallal võidakse oma hambad haigeks päev valusaks pinguta? Ja sellega olekski genosoode lõppenud, vaata ta täna rääkisime siis kirjanduskriitikast, stuudios olid Jan Kaus, Alvar Loog, Tiit Hennoste ja mina, saatejuht Urmas Vadi ning saate mängid kokku, Morris, tõmba. Aga saadet jääb lõpetama. Jürgen Rooste, verivärsket poeemid kriitikast. Kriitikat lugedes teada, ma saan aru saanud, tundes mõista, saan ka, et olen mees, olen joodik ja ennast vaid halansete hind, säärase tsirkuse palavaid rahvale rõõmuks kord võllas rippunud, sealt siiski alla veel sõõmukeseks kipun. Ai, ilusam, sõnade kunst mõnikord nii üllas. Mäletan, kuidas mulle tegin nalja, kui vihastin vana hääd Oskar Kruusi, kes keeles kirjanduses võttis kiruda, et kuigi käitusin liidu aastakoosolekul nii nirudelt, kõne ajal laulsime kost Rubaja, Liisi Oja, maga muste hääli puuvalguses. See valgus kruusini, viha mahedat, teda ärritas, et ikkama irvitin uued kirjandusloo lehekülgedel võidurõõmsalt kindlasti ka veinis. Rõõmsalt, sest jah, Berk Vaher tõdes juba 16 aastat tagasi, et laulan ainult naistest ja joomisest. Tehniliselt pole see muidugi täpne, naised ja joomine laulavad mind. Aga toon tühiasi, toon köömest on ainult tera. Hüva tõrvatopsis maguses selle kõrval, kui kooseluseadus toetasin ja siis üks kristlane kirjutas mulle paljude teiste hulgas sõimu ja ähvardamist pedeks peedistamist oli jagusalt. Aga tema toona eriliselt rõhutas, et on kristlane, sõnas, et jumal karistab mind ja mul lapsed surevad, aitäh, kristlane. Soovin sullegi 100 põrgut, kasvõi selle mõtteist. Oled selle hüva põrguma jumala käest ise välja teeninud. Pisik närune kiintsakas, pole mina jumal, et kõike andeks anda. Ei, kirjandus ja kunst on ohutud asjad, mida saab seal minu kohta öelda, et ma kirjutan igavalt, kordan ennast liialt, et mu tekstid nõrguvad enesehaletsusest, mida ma seal ise nii ei haista, ei näe, see on bluus, lihtsalt tõstan kidra keelt hetkeks käe. Taimsaifius saab krahvata, mu tükk on päris pedekas. No ja mis siis pidigi olema ju alguses pääle pidi olema pedekas, see kõik on mängija kunst. Viis, kuidas elada ja elust ses elus veel kõnelda. Aga kui ma nüüd näen pasarahet ilma kohale tõusmas, sellest otse ja ilmsiga jutlustan, kirjutatakse, ma loodan, et sa sured ja kaer oi, koer olen ma küll Koeruste hundinälga täis koer, kureda koonuga. Karid siuksed, kui näeme, siis vastutad oma sõnade eest posised, pasteedi ja keeduvorsti lõhnane mehike kuskilt kumisevase interneeduse avarustes. Aga mees, mina ju vastutan, kirjanik alati vastutab oma sõnade eest iseenda, oma lugeja ja oma jumala ees. Päevast päeva kannan seda sõnade koormat nagu mingit keele ees nagu tohutu preemia mäger kriitikat lugedes teada, ma saan aru, saan tunda saanud, mõistus on ka, et olen mees, olen joodik ja ennast vaid halan vete hindamissäärased, tsirkuse palavaid rahvale rõõmuks, kord võllas mad, ripun seal siiski maa alla veel Sõmuseks kipun sõnades peituda äng, kuid hullemini sõnus brokrustesse säng nad lõkvel parajaks mõõtmise mõnuste südames, ahistus, pakitsus, gäng. Ma ei tee teile Mihkel Kunnus tõutunnust tõugud olemises jumala ilmas niikuinii ühtmoodi end mitte ära magada, mitte parajaks magaduses voodis, pea seda silmas. Pea peab sul jagama, pea seda silmas.