Tervist, mina olen Urmas Vadi, algab saade loetud ja kirjutatud kogu aeg. Ja oma esimeses saates räägime Me Andrus Kivirähu uuest raamatust sinine sarvedega loom. Ja oma uue luuletuse saate lõpus kannab ette Peeter Sauter. Aga hakkamegi kohe Andrus Kivirähk, sinuga sellest sinu uuest raamatust rääkima. Sa oled peamiselt enda raamatuid välja andnud varraku kirjastuses mõned tänapäevas ja päris paljuga eksa kirjastuses. Ja see konkreetne raamatan teksakirjastuses välja tulnud, et mismoodi sa jagad neid. Ma kujutan ette, et mõlemad kirjastused on kindlasti, kuna sa oled niivõrd populaarne, siis nad kindlasti on väga huvitatud, et sa enda tekste neile viid, et kas nad nagu kraabivad ukse taga, kas nad teevad ka nagu mingeid ülepakkumisi või või kuidas nad saavad su tekstid endale. Ei no see on kuidagi kujunenud niimoodi aastate jooksul, et ma nagu sellised lasteraamatud viin, pakkus Eesti varakus, jah, algselt Rehepapp ilmus ka varrakus, aga siis kuidagi kuidagi jäi nii et ma nende oma täiskasvanuraamatutega kolisin üle siis Toomas Väljataga hõlma alla, ehk siis eksa anda nimi vist, eks ole. Et et seal ma olen ikka andnud kõik ussisõnad ja maailma otsese novellikogude näidendikogud ja need Toomas on ikka põhiline kirjastaja mul olnud, varrakusse on jäänud siis jah, lasteraamatut riiki päris viimasel ajal kaks lasteraamatut on ilmunud ka hoopis siis Apollo märgi alt siis Oskar ja asjad ja Tilda ja tolmuingel, et see sündis kuidagi nii, et Apollo tookord Oskari puhul ise nagu palus, et kas ma kirjutaks neile siis kuidagi kuidagi see koostöö oli, päris tore, jäigi nii, aga aga üldiselt põhiline kirjastaja Monika, Toomas Väljataga ja tänapäeval aga mul tegelikult eriti seost ei olegi, et et neil on see üks minu kaelkirjak, mis tegelikult algselt ilmus tiritamme hästi, palju-palju aastaid tagasi, aga ma ei tea, kas seda tiridama kirjastust enam ongi igal juhul tänapäeva nagu ostis õigused tiridamalt üle ja annab see sise nagu need kordustrükk aeg-ajalt välja, kui, kui tarvis on aga põhiline kirjastaja Toomas Väljataga mul jah, kellega on hästi mõnus olnud asju ajada ja noh, Varrak siis ka veidi vähem. Aga see on sellist asja ei ole, et keegi pakuks rohkem ja see on nagu mõistlikum niimodi kalkuleerida sa seda ei tee. Ei, ma ei kuidagi, olen väga truu jah, et ma käin juba varsti 20 aastat ühe juuksuri juures ja sama kaua ühe hambaarsti juures ja et mulle ei meeldi sellised muudatused, et kui vähegi võimalik, siis ma jätkan sissetallatud rada. Aga kui kusagilt sellesama raamatuga sinine mõtetega loom pihta hakata, seda natuke nagu tutvustada või midagi selle kohta öelda, siis selle raamatu tegevus toimub 20. sajandi alguse Eestis Tallinnas. Peategelane on noormees, kelle nimi on Oskar. Ta käib joonistamiskursustele, töötab merekindluses, joonestajana seda tööta eriti ei salli, aga joonistada väga meeldib. Ja mitte kusagilt pole sealt tekstist välja lugeda, et selleks peategelaseks on tegelikult kunstnik Oskar kallis, aga kui raamat läbi lugeda, siis seal raamatu lõpus on Oskar Kallise töödest reprod mis annavad nii-öelda selle, selle võtme. Et selliselt väga selge teadlik otsus, et, et sa ei kasuta raamatus kordagi seda perekonnanime või sa jätad nagu sellise avatud ruumi selle noh, päriselt elanud kunstniku vahele. Jah, sest, et ega ta ei ole ju ajalooline romaan selle sõna otseses mõttes, nii nagu nii nagu on, noh, ma ei tea, kolme katku vahel või vaistvangeri raamatud ja nii edasi, kus tõesti tehakse tehakse tööd detailidega ja uuritakse tausta ja luuaksegi, selline võimalikult autentne, täpne maailma. Minu raamat on ikka selline muinasjutt, ei, rohkem nagu tegelikult munad. Romaanid jäävad ikka mingisugune müstiline ja eba ebaloomulik maailm poeb sinna sisse ja siis ma ei tahtnud jah, seda nüüd otseselt ajada siukseks. Oskar Kallise elulooraamatuks, et samamoodi õpetaja, kelle juures ta käib, eks, eks on ilmselgelt peetud silmas Ants Laikmaad, kelle euro Oskar kallis, mis mingid mingid detailid ka sellele viitavad, et tal on seal habe ja, ja üksik mees võlgu ja võlgu kõigile jah, nagu laik, vali, et eks ma midagi kasutasin nendest Janoska kallis, tõesti töötaski merekindluses näiteks. Et need asjad on nagu noh, nagu päris sammas, hästi, palju asju, mida ma ka uurisin, Oskar Kallise kohtuma ei kasutanud. Noh, tegelikult ju ta ei olnud kaugeltki ainuke laikmaa õpilane, et neid oli seal terve, terve ateljee täis poisse püsida, neil oli oma mingi väike väike rühmitiseerimine nimeli Vikerla Vikerle album on ilmunud kus on siis nende kõikide pildid sees ja see kõik nagu jällegi ei mahtunud sellesse minu minu loos ei, sobitu on siin siis see kõrvale ja siis ma mõtlesin, et, et ei pea ju seda perekonnanimega nimetama, et eks see on ka üsna loomulik, et kui inimene kirjutab päevikut nagu Oskar siin teeb, et ega ta oma perekonnanimele selle päevikse tingimata ja kogu aeg ei, ei pane siis samamoodi täitsa tõenäoline, et ta nimetab oma õpetajad õpetajaks, mitte härra laikmaks näiteks, nii et siin nagu midagi väga vägisi varjamist ka ei ole, aga aga jah, see jätab nagu asjad asjad natuke lahti. Ja suunab ta rohkem sellisele ütleme siis muinasjuturajale, aga mitte sellisele ajaloolisele romaanile. Aga Andrus Kivirähk, sa ütlesid just nimelt see päevik, et see päeviku vorm oli seal kohe nagu, nagu selge, et mingis mõttes on see ka kõige parem, et seal saab ka nagu just nendest asjadest rääkida. Millest siis noh, hea on rääkida nendest asjadest, millest ei ole hea rääkida, mis tegelikult võib-olla tunduks huvitavad nagu näiteks ma ei tea, kui saanud alguse nagu Tallinn etnorevolutsioon Mul on just olnud ja mingeid tsaaririik hakkab kuidagi lagunema ja nii edasi, et et see aeg iseenesest on hästi huvitav. Aga et sellest Oskar absoluutselt ei kirjuta ta nagu väljaspool täiesti aega enam, mida edasi seda raamatut lugeda siis tegelikult see põhjendus tuleb nagu iseenesest, et sinna juurde, et ta ongi justkui nagu sellest ajast nagu väljaspool, aga see päeviku žanr see oli seal kohe selge. Mõte, Oskar, kallis, sest midagi kirjutada on mul päris ammune ikka. Üks, viis aastat vähemalt ma arvan, annad tema pildialbumeid mul toas riiulil seisnud ja ma olen nagu neid vaadanud, aeg-ajalt mõelnud, mis teha ja päris alguses mul oli mingi näidend. D mõte sellega seoses, aga aga ma olen selliseid näidendeid nagu kirjutanud Adolf rikastanics, noorelt surnud Kunski inimene, siis nagu tundus, et ma midagi väga originaalset äkki välja mõelda ei suuda erinevat, erinevalt eelmistest, et siis mingi hetk jah, tekisse. Et päeviku vormis jah, et Pevkur, mis on mõnus kirjutada küll, et ma olen selliseid monoloogi vormis raamatuid varemgi kirjutanud, et kõige esimene liblikas, eks ole, esimene romaan, mul on ka. Mainid seda sellepärast, et see on nagu sellega Nad on sarnased ja ja ja selles mõttes, kui veel rääkides minajutustusest on ka ussisõnade raamat. Väga sarnane sellega ka kaks tükki kokku. Nojah, eks nad. Eesti ehkki siin on siin on teatud vahe, on sees, et nii liblikas ussisõnad on nagu pigem pigem nagu mälestuste vormis, et tagantjärgi tarkusega. Ja, ja ei ole nagu see tegelases sellised nagu mingid arenguteks siin see, mis Askar alguses kirjutab, panna hoopis üks ja see, mis hiljem hoopis teine, eks ole, ta muutub ja ta ei oska aimatagi seda raamatut alustades, kuhu ta oma päevikuga välja jõuab. Ta plaanid on hoopis teised kui, kui nagu lõpus lõpus välja tuleb. Selles mõttes päevical nagu põnev ka endal nagu mängida, et sa tõesti pead nagu seda arvestama, et kui ta seda vastavat sissekannet teeb, et siis ta ei tea veel, mis homme juhtub. Et ussisõnade või liblika puhul need autorid, kes seda nii-öelda kirjutasid, nemad juba teadsid lõpp puu kohe algusest peale ette, et nad nii-öelda rääkisid loo ära algusest lõpuni järjest ja see nagu mingit tonaalsust kindlasti kindlasti muudame. Aga jah, liblikaga ta muidugi sarnane mingis mõttes, et sealsamas hooaeg on juba see aeg on sama ja samuti see jah, et see reaalne maailm nagu natuke vääratakse siukseks muinasjutu lisaks või käsitletakse siukses muinasjutulised vormis ja noh, eks lõpp on ka ju ka mingis mõttes sarnane, selline traagiline kurb, ehkki ehkki võib-olla siin raamatus nii kurb ei olegi, ma ikka on küll, on kurb. Tegelikult vaata, siin on vahe selles, et liblikas kirjeldab nagu seda ju noh, lesk kirjutatakse maha ja, ja kellel on hästi kurb, et tema liblikas suri. Antud juhul ju kirjutab mineja ise, tegelikult on see nagu reisile minek kiuse laskre jaoks või isegi nagu mingis mõttes võib öelda, tõotab pulmadega või kuidagi ühinemine Kosovo ühinemine armastusega ta nagu väga tema ise nagu raamatu lõpus ei ole kurb, et pigem selline lootusrikas ja uudishimulik, et mis seal edasi saab. See oli jah, väga kuidagi leidlik võte, mida sa kasutasid ja ja noh, eks sellest varsti jõuame veel rääkida, et, et mismoodi see raamat üles ehitatud on, aga et sellest päevikust veel, et sa, Andrus, tead, kas ta ise Oskar Kallist pidas ka päevikut või see noh, ütleme, et tunda ka selle, et, et see ei ole sina, kes jutustab sina, Andrus Kivirähk nagu mina vaid et see ongi keegi tegelane kes siis jutustab ja see lause on ka nagu selline vanaldane lause, et ta on küll nagu tänapäeval lauset seda saab lugeda ta ei kuidagi sa ei pea nagu hambaid ära murdma. Et üldse su seda teksti väga kerge ja mõnus lugeda. Aga samas ikkagi aimad järgi mingit sellist vanaldast keelt Jah, ei, ma ei tea, kas te ise pidas päevikut, et minul on see kindlasti jõudnud, ei ole see päevikaga. Aga kui nüüd öelda, et siis mul oli teatud eeskuju selle päringu kirjutamisel keele mõttes ja ja need on Johannes Aaviku päevaraamatud. Jah. Kellel oli ka Aavikul, oli veel muidugi, ta kasutas kõiki neid oma imelisi sõnu, mis talle välja mõelnud ja meid ei ole ega ei, ei ma ei neid ei kasutanud. Et, et ma, ma ei tea neid ka, et need on ju enamus neid sõnu, osa läks käibesse, enamus tegelikult ei läinud, Aaviku laevaraamatut lugedes peabki tihti mõistatama, et mida ta nüüd täpselt öelda tahab, et mida sa sõna võib tähendada, aga mingi selline vaib nii-öelda on, on, on nagu sealt sealt, et laenatud mul küll jah. Et ka selline vaimustumine või tuleviku ettekujutamine, mis kõik ilusat varsti minuga juhtuda ja see oli Aavikal täitsa olemas. Jätkame vestlust Andrus Kivirähu ka tema uuest raamatust sinine sarvedega loom. Et ma mõtlen selle peale, et kui kuidagi liigitada seda raamatut või nimetada seda kuidagi siis bändid tihti teevad mingite noh, ütleme, et näiteks Eesti bändid, Teppess mõõt kunagi kas esimest või teist korda käis või kolmandat korda siin Eestis, siis nad tegid mingit duubelplaadi, kus nad mängisid kõik siis Depasmaudi lugusid ja seda nimetatakse siis tribuudiks, et mulle tundub, et et mingis mõttes raamat, ta on nagu iseseisev, raamatada võib lugeda ilma selle teadmiseta üldse, et kes on Oskar kallis, aga aga mingis mõttes võib võtta seda, kui sinu tribuuti Oskar Kallisena. Et ja noh, sellest sai natuke võib-olla räägitud, et mis seda mõnd enda nagu elu on või et, et see, see aeg või tema enda elu loolisus justkui ei olegi siin niivõrd esil. Aga, aga esile nimelt need pildid, mida siis Oskar kallis on joonistanud ja maalinud, et et nende kaudu tegelikult, kui sa juba tead, et mis, mis pildid need on siis et kust, kustkohast need motiivid sinu teksti ka tulevad, nii et see on justkui nagu selline tribuut. Kui me ei ole nõus ja kindlasti, et ma natuke uurisin Oskar Kallise elulugu, aga nagu ma ütlesin, et ega ma sealt palju ei kasutanud, aga pilte uurisin väga ja põhimõtteliselt, eks see raamat ongi jah ja kirjutatud siis nagu noh, minu ettekujutusele, et kuidas üks inimene jõuab selliste piltideni, kuidas ta niisiis joonistab, kuidas ta kohtub oma nende modellidega ja nii edasi, et need pildid nagu olid mul ees ja mingis mõttes ma seadsin nad siis nagu järjekorda nagu koomiksis, umbes et noh, nüüd on ta selle pildi ära joonistkümnenda. See pilt, jaa jaa. No kõige vahepeal mõtlen Andrus seda, et, et see ei mõju nagu kuidagi hekseldatud, et seal on kuidagi hästi nagu mõnusalt sujuvalt, et et noh, see, kes teab, näeb selle ära, saab nagu väikse rosina, kes ei dialood lihtsalt edasi. Jah, ei muidugi ehkki, eks selleks anna draamat, raamatu lõpuga pandud need pildid, et ikkagi inimene saaks mingit aimu, millesse Ta on. Et kahju oleks, kui ta lihtsalt loeks Oskar Kallise, sest nad üldse midagi teada ei saaks nendest piltidest, et see, see mõte oli ikka ka, et neid nagu natuke populariseerida, ehkki ei saa öelda, et ta oli mingi unustatud kunstnik, et ta on ju kumus põhiekspositsioonis ja Tartu kunstimuuseumis ja need pildid on kui vähegi mingi raamat, mis räägib sajandi algus eesti kunstis. Oskar Kallise pildid, reprod on ära toodud ja ta nagu selles mõttes ikkagi oluline tähelepanu väärne kunstnik ja, ja mõnes mõttes nagu erandlik, et ega neid ju palju ei olnud. Kes joonistasid sel ajal kalevipoegi ja ussikuningaid joonistada ikka just nimelt nagu siin raamatuski üritatakse ikka maastikke ja talupoegi ja sekesis natüürmort ja võib-olla akte, mida kunstnikud ikka joonistavad, aga see, et keegi hakkas joonistama selliseid muinasjutupilte nii-öelda, et see see nagu mulle väga imponeerib, eks seal on ka mingisugune äratundmine või kuidagi mingisugune lähedus veteks minu loomingusse ka alati kipuvad pugema mingid sellised mütoloogilised olendid, et. Ma tahtsin ka seda, et see on täpselt need Eesti rahva ennemuistsed, jutud on ikkagi täiesti nagu sinu nagu lemmikud, et need ikka pressivad siit ja sealt nagu läbi ja ja nii nagu see Oskar kallis nii-öelda taaselustab neid Kalevipoeg kui ja Lindasid ja igasuguseid krat asju. Sorts ja seal, et nii, nii teed sina ka tegelikult kirjanikuna. Tundub, et see soon on selline ammendamatu, et või noh, ma ei teagi, ta lihtsalt vägisi kuidagi ronib sisse, tihtipeale, aga. Aga eks ta on selline minu meelest ka üsna loogiline, et et Eesti kirjanik nagu mingil määral lähtub sellisest eesti rahva mütoloogiast või samamoodi nagu kuskil Ladina-Ameerika kirjanik tihtipeale võtab sealselt mingit mütoloogiat, seda, seda maailma ja tihtipeale võib-olla me kõik ei tea ju, ei saagi aru miks mingi markes midagi kirjutab seal Kolumbias, eks ole. Et me võtame ta ühte maadega, küllap seal on mingid väga siuksed, sügavad rahvuslikud traditsioonid mingitele asjadele ja minu arust see on nii põnev, et see teebki kirjanduse selliseks mitmekesiseks rahvaks, et kui kõik kirjutaks selliseid krimkasid, kus tegevus toimub mingis inglise keelses linnas siis oleks lihtsalt igav, et ongi väga hea ka mingid sellised väga hiina asjad ja väga Eesti asjad ja väga vene asjad ja ja mis, mis see muu on veel rahvuslikum, kui see mütoloogia, rahva usk, mis sinna kuidagi sisse sisse poeb. Ja noh, seal ju raamatusse peategelane Oskar ka, kui ta käib seal nende õpetaja juures et siis õpetaja otsib linna pealt rahvalikke tüüpe No seda küll jah, no õpetajal on seal oma oma mingi agenda ka, et tema üritab jäädvustada seda, seda Eestimaad nii-öelda üles joonistada nii palju kui võimalik, et siin raamatus sellel joonistamisel on ju teatud selline maagiline väärtuskaaslasel, et kuidagi nagu elustub, elustab, tugevdab, kõvendab mingit sihukest sihukest maailma, mida joonista seda nagu ei ole olemas, ütleme nii, siis ja mida rohkem joonistad, seda, seda kuidagi paksemate värvidega see jäädvustub, et siis kui õpetaja jäädvustab nagu seda nähtavat maailma, mis on meie ümber, siis Oskar pigem tegeleb nagu selle mingi sisuga või variat varjatud osaga, mis on, mis on ju ka hirmus tähtis, eks ole, et et ega ilmaaegu ju Kreutzwaldi Kalevipoja nii-öelda kirjutas eestlastele, et meil oleks ka mingi selline minevik või mingi asi oma kõvamehel on mingi asi, millest lähtuda, nagu sakslastel on seal Nibelungide laul või kreeklastel hiilias, et eestlastel oleks ka üks selline milles, et millest, nagu nende juured pärit on kuidagi anda eesti rahvale mingi ajalugu ja noh, see oska, kallistasin mingis mõttes tegeleb sellesamaga ja seda ajalugu nagu nähtavaks joonistada. Aga üks muinaslugu, mis, mis tegelikult võib-olla on isegi aluseks, ma ei tea, kui palju sa selle peale mõtlesid, on justkui nagu see vaeslapse käsikivi. Et, et noh, ikkagi sellesama nagu motiiv, et oled nagu sellises kehvades oludes ja ja ja see olme on jube närune. Aga et siis ühel hetkel, kui sa oled tubli ja hea ja pead ikkagi vastu, siis mingisugune parem elu nagu ootab sind, et see on täpselt seesama nagu süsteem, millele sinugi see raamat on üles ehitatud. Jah, kas seda oskavat ootab mingi parem elu, et seda võib ju? Põhimõtteliselt võib seda raamatut ei võta ka nii, et see kõik on tema, kõik see, mis on väljaspool argireaalsusest, on haige aju sünnitis, eks ole, et ainult tema ise põhimõtteliselt enda arvates käib kuskile ära, aga tegelikult võta lihtsalt vaikselt, hääbub palavikus kuskil nurgas sonidest. Jah, mina mõtlesin veel nii pidi ka, et tegelikult, et, et need kõik need toredad kalevipojad ja mingisugused põrgutegelased ja see nii-öelda muinasilm, mis noh, on ju paljude eestlaste, aga noh, ilmselt ka selle Kallise mingisugune unelm olnud või mille poole nagu siis mõelda ja, ja kuidagi selle poole õhata. Et siis see võib ka olla, nagu see tegelikult sealt hakkavadki kõik jamad tema elus pihta, et kõik oli nagu hästi, aga Kalevipoeg õpetas jooma ja vedas nagu leksidesse ja nii edasi ja nii edasi, et et selles suhtes et Kalevipoeg õpetas halbu kombeid tundma Seda küll, aga, aga eks halvad kombed ongi väga toredad tegelikult. Jah, et eks ta on selline unistaja tüüp, otsib nagu midagi, midagi enamat, kui see igapäevane elu pakkuda saab, eks ole, et Tammsaarel on see mingisugune novell või jutustus. Vanaisa surm, kus on poiss, ihaldab endale vanaisa pia ime pihastat, oleks nagu midagi teistsugust kui see, mis on selline igapäevane maailm, kus seal putru laua taga ja siis läheb tööle, aga vaated on mingi tihane, kes toob surmasõnumit ja kepp, kellel millel on silmad nagu vanaisa räägib seal, et kuna ta on pime, aga siis ütleb, et kepil on silma tegi, viib teda sinna, kuhu tarvis on, siis poisile jätab tohutu tohutu mulje, ta tahaks ka neid endale saadajatakse Oskar ka ju tegelikult. Kogu aeg unistab nagu mingist hoopis teistsugusest elust. Et juhtuks midagi hästi põnevat, lahedat täna lõpuks siis lõpuks siis juhtubki ja, ja ka see noh, kes meist ei teaks, et tegelikult on ju väga tore vahel õhtul kõrtsi minna, seal on palju toredam kui kodus istuda, mõnikord. Et see ehk jah, järgmine päev on paha, aga selle nimel, ma arvan, tasub, kannatad ära. Et oleks üks vahva pidu mõnigaks. Saade loetud ja kirjutatud ja täna on külas Andrus Kivirähki, räägime tema uuest romaanist sinine sarvedega loom. Ja Andrus äkise loetki ühe lõigu sellest sellest raamat, sest et kui või natukene veel, kas sellest rääkida, et, et kuidas see on üles ehitatud, et siis ma juba ennem mainisin seda, et et seal on tõesti need Oskar Kallise pildid jooksevad nagu läbi ja, ja tõepoolest see maailm piltide maailma kuidagi elustama. See on seal hästi kuidagi võluvalt läbi kirjutatud. Et ühel hetkel, kui see, see päevik nagu läheb, see tundub nagu selline nagu justkui hästi lihtne asi või noh, et ma isegi mõtlesin, et noh, miks üldse sellist asja kirjutada? Tundub nagu nagu tore küll, aga et mis seal siis nagu juhtuma hakkab, ühel hetkel hakkavadki asjad juhtuma. Tõepoolest üks üks nii-öelda paadialune siis osutub kalevipojaks, kes siis hakkame päriselt nagu elama ja muutumagi kalevipojaks ja mingisugune selline nii-öelda muinas ruum avaneb siis selle peategelase jaoks, nii et selles suhtes on väga noh, väga hea nõks, kuidas sa oled neid Oskar Kallise pilte nii-öelda lahti kirjutanud, et aga ma ei tea, kas see koht konkreetselt vist ei ole sellega. See ei ole veel nii kaugele jõudnud jah, et siin alles joonistatakse rahvalikke tüüpe ja inimesi, aga no ma võin lugeda mingi mingi jupikese seltsis. Täna läks küll päris pahasti, alguses oli ju kõik Ena, mina käisin jälle turul rahvalikku tüüpi püüdmas ja sain sedapuhku ühe jämedama hamstri kätte. Mina mõtlesin ise, et kui mina oleksin näiteks Aafrika maal elav inimene öö ja siis oleks selliseid tüseda naisterahvas, suur rõõm koju viia. Küll saaks kaua süüa. Kui me prouaga õpetaja kodu poole astusime, siis mina kujutasin ette, et olengi selline Moorlasest jahimees, kes saagiga oma koopasse tagasi pöördub. Koopas ootaks mind minu naine, Viiu, meie näljased lapsed pada juba podiseks, tule kohal ja ajaks mulje välja. Mina siis näitaksin oma perele seda paksu naist, ütleksin. Olge lahked, laske hea maitsta. Sellest lihast peaks meile kaua jätkuma, leidub nii pekki kui taim ning Kont selle sees on mitu liitrit magusat tüdi. Lapsed kukuksid suurest rõõmust metsikut sõjatantsu tantsima õiskaksid, nüüd saime maiustada, nüüd sööme kõhud punni. Aga Viiu Tuleks suudleks mind tänutäheks ning hakkaks siis paksu naist keetma. Vaat sellised mõtted olid minul peas, kui ma turult püütud prouaga õpetaja maja pole krampi, seal. Küll on hea, et inimese pea klaasist ei ole, proua oleks kindlasti nelja tuule poole põgenenud, kui oleks näha saanud, mille üle mina mõtteid mõlgutan siis jõudsime pärale, jam ampsel pandi kenasti istuma ja meie õpetaja kasutasime teda joonistama. Ja mina ei tea, kuidas see nii läks, aga õpetaja ei pannud tähele, kuidas järjekordne võlausaldaja tema uksest sisse astus ega jõudnud pakku joosta. Enneli võlausaldaja juba toas ning õpetaja kratist kinni. Küll see oli kole vaatepilt. Õpetaja, kes muidu on ju ütlemata uhke mees ja kõnnib ringi, habe tähtsalt õieli, muutus korraga nii pisikeseks armetuks, habe vajus ripakile, õlad läksid longu. Tavaliselt ta kõneleb valju kõlava häälega, aga nüüd rääkis niimoodi vaikselt, ütles, et temal kohe kuidagi ei ole võimalik hetkel kogu summat ära maksta. Ehk Aulik Arrani leplik ja ootab veel ivake. Aulik härra polnud sugugi leplik, tema kärkise paukuse nõudis oma raha. Siis õpetaja pakkustele lepituseks, mõnda maali. See oli küll helde pakkumine, õpetaja on ju kuulus kunstnik, Eestis teist nii suurt meistrit polegi, tema pildid on väärt tervet varandust. Aga kuri mees ei tahtnud õpetaja maale, ütles, et temal pole nendega midagi peale hakata, on temal, on tarvis sularaha, sest tal on maja ehitamine pooleli ja tarvis osta palke ja katuselaaste naelu ja kõiksugu muud tarvilikku kraami. Nii et ega ta siis majale pilt katuseks ei saa panna. Seewee vihma. Küll oli rumal ja vastik inimene, üks õpetaja maal on rohkem väärt kui 10 maja katused. Kõige hullem oli see paks mamsele hakkas kah minu õpetaja kallal närima, ehkki kogu vaidlus sugugi temasse ei puutunud. Tema toode turul siia, ta istuks tooli pääl vait kui sukk, laseks ennast joonistada. Aga see tobe eid kukkus tänitama, et võlg on võõra oma, laenuleib, ei kesta kaua ja rääkis veel igasuguseid rumalusi. Ütles, et tema kohe imestab, et üks inimene julgeb teise käest nii suure summa raha laenata pärast ei taha tagasi maksta. Tema vaene lesknaine pole nii palju raha korraga käes, hoidnudki ja siis soovitas sellel vastikul härrale, et kutsugu politsei. Aga kas sa kujutad ette, tema tahab õpetajale politsei kutsuda? Ei, see on lihtsalt üks paks mutt. Küll on kahju, et mina päriselt inimsööja ning metsmees ei ole mina päris hea meelega, hakiksin selle eide väikesteks tükkideks ja soolaksin suurde tünni. No ma arvan, et aitab kah. Ehkki jah, ega see Oskar Kallise paaridest veel aimdust aimust ei anna, et see rännak sinna teispoolsusesse seisab veel ees. Kuule, aga lahe oli kuulata, kuidas lugesid ja isegi pukistasid niimoodi naerda. Ega ma ei ole lugenud ju seda üle nüüd tükk aega, kõik see aegumisraamat kirjastuses oli, et selles mõttes on juba tuleb. Võõras tundub natuke. Mina ka puistasin naerda, kui ma lugesin ja ja hästi lihtne oli seda lugeda, ta läks hästi mõnusalt edasi see tekst nagu sinu raamatud ikka. Et nad on nagu hea tundega kirjutatud, aga ütle Andrus, kas seal on kerge ka kirjutada? Tihti, see ei pruugi ju nii olla, et sa kirjutad, noh, sellist nagu mõnusalt hästi haaratavad teksti. Aga et kuidas seal kirjutades käib? No vahel on päris kerge ka, aga mitte alati, et noh, sõltub kuidagi, et mõnikord ikkagi väga nii-lause haaval tekitajad pingutada, punnitada ka mõnikord kuidagi ja hakkab nagu hakkab nagu jooksma. Ja, ja on, on nagu tükk tükk maad, tekstid tekib kuidagi sinna arvutisse peaaegu nii iseenesest ei märkinud, aga aga ei, eks ta on ikka töö muidugi. Et ega see ei ole nii, et need istud, jäänudki vodka valad ta ikka sihuke enese sundimine lähevad arvuti taha, siis sunnid ennast mingit mingit mahtu, iga päev valmis munema, et jah ideaalis muidugi oleks, kui kõik jookseks ludinal, aga paraku jah, tuleb, tuleb tihtipeale niimoodi sõna sõna peale panna, nagu ehitab mingit torni. Kui kaua sa seda raamatut kirjutasid, et on seal mingi selline pikema aja töö või kuidas sellega oli? Ei, ta nüüd väga pika aja töö ei ole, et ma tegelikult kirjutan suht suht kiiresti ikkagi, et mul on mingi noh, ma ei tea, mingi pool aastat ost läks, aga see ei ole nüüd niimoodi, et nüüd hommikust õhtuni nagu ehitusel, eks ole, et hommikul lähed tööle ja õhtul kell seitse koju, et ega ma üle paari tunni eriti päevasel jaksa kirjutada kuidagi. Et siis sa kuidagi vaimselt väsitab ära, et muidugi ülejäänud päävama. Mõtle, kuidas homme edasi minna selle koha pealt selles mõttes nagu aju töötab ikka edasi, mingisugused laused tekivad, et kuidas nagu järgmine päev jätkata, sealt aga. Aga konkreetselt arvutada, aga jah, paari tunni ikkagi istu reeglina. Seesama peategelane, kes seal on, see Oskar on jube naiivne tüüpe, tõmbab isegi natukene nagu mitte rumal. Alguses, aga ta tundub kuidagi hästi-hästi noor ja tegi lapsik, hästi lapsik ja ja ta tegelikult endale selles päevikus räägid sellest, et tema vend keskelt tehases tööl ja on kuidagi temast noorem, aga aga on palju kuidagi täiskasvanud nikum täiskasvanu loomulikum. Ja siis tundub, et on justkui nagu mingi selline endal käivad mingisugused kujutelmad ja tal on justkui nagu mingisugune üks mõte, mida ta mõtleb või kuidagi hästi nagu lihtne nagu tüüp ja siis mind alguses mitte ei häirinud, mõtlesin, et huvitav, miks see nii on, aga pärast raamatu edasi lugeda siis kõik kuidagi põhjendatakse ära ja ma mõtlesin, et et need pildid ka ju, mida ta Oskar kallis joonistas, et need olid ka sellised rahvusromantilised ja naivistlikut pildid tegelikult. Et võib-olla see ongi nagu see Oscar ongi mingis mõttes samasugune nagu poeesia. Et sealt tuleb see naiivsus ka või see selline noh, mitte. Jah, sa ütlesid ise see lapsel lapselikust. Noh, eks see mingil määral ju kunstnik ikka natuke iseloomustada, et ta võib-olla natuke rohkem maast lahti, kui tema, tema siis ma ei tea, siukse haisema sugulased, kes tõesti arutavad Williami hindade üle, siis tema seal mõtleb, samal ajal ei tea, mida tapmis mis seal kõik olla võiks, mis, kuidas see maailm võiks teistmoodi olla loodud ja ja eks ta sellepärast seal ka tunneb end natuke oma kodus noh, ahistatuna ja tal pole nagu seda kõiki neid mõtteid kellelgi jagada otseselt, et oleks ju tore koos lobiseda, fantaseerida aga kõik ülejäänud on väga argised ja asjalikud ja eesnimed, et see pikk sõnad täiskasvanulikud, vaat nüüd mul tuli päris hästi välja, tuli paremini. Et Anett maalid, mis ta tegi, eks? Ta oli esimene, kes neid sellised kalevipojad joonistama hakkasid, hiljem tuli Kristjan raud ja eks eks esimene pidigi nad lihtsalt lihtsalt üles joonistama nii-öelda. Et seal ei olnudki võimalik veel mingit, nagu noh, kuidagi striliseerima vigurdab hakata, oli vaheliselt joonistada nii, nagu nad olid, et jäädvustada noh, antud antud raamatu puhul nii ongi, et ta joonistama natuurist, neid kõiki istunud poseerivad talle kõik need linnad ja ussikuningaid. Nii joonistubki nagu ta neid näeb. Ta seal mingit sellist sürrealismi impressionismi harrastav nende kallal, aga tegelikult Oskar Kallisele loomingus on nagu kaks poolt, et kõigepealt ongi tal see muinasjututegelaste ülesjoonistamine. Aga hiljem, kui ta juba päris Oskar kallis haigeks jäi, siis on tal väga palju sellist palavikku nägemusi. Sellist kuumad päikesed ja tal on ka lausa lausa surma joonistanud. Korduvalt ja palavik on jah, jah, jah, ja mingit Osama, neist nagu siia tõin sisse, et neid päris päris kõike ei sobinud, sobitun sellesse loosse ka, et kuna see surm siin raamatus on selline noh, tegelikult ilus ja, ja ihaldusväärne Oscarile isegi mingil määral eksis pressilised Kont meeste pilte, mis ta ju ka joonistas, et neid nagu siia kõik hästi ei sobitu, noh mingil määral midagi vihjeid sellele on aga aga jah, et ta pärast pooleli sihuke juugeldlik sümbolist ja tegelikult need lõpu lõpu joonistusetel. Nii et, aga hästi hästi põnev, omamoodi kunstnik jah, et ega sellist teist nagu ei eriti sel ajal ei olnud kindlasti. Selle töise asise argise versus siis mingisuguse kujutelma kunsti fantaasia vastuolu, et see on küll siin raamatus väga selgelt ja tegelikult see on väga mitmest sinu raamatust noh selline läbiv teema Kas on, jäi, kindlasti on loomingus kindlasti see on siuke mäng versus tööpõhimõtteliselt. Mingis mõttes ma mõtlesin ennast ekspert, et meil kõigil on kirjutamise ajal, et ta natuke nagu vastand raamat punu eelmisele romaanile maailma otsas, mis käsitles sellist noh, väikese inimese elu, kellel ei ole erilisi pretensioone ka selliseid väga muinasjutulise unelmaid, et kes saab rõõmu sellest, et ta saab tasuta talvekartulid või kuskil kõrtsis kannukes õlut juua meeldivas seltskonnas ja see teeb õnnelikuks. Et seal maailma otsas raamatus nagu ei ole selliseid erandi erandlikke inimesi või üliinimesi, kellelt, kelleks Osgvend kindlasti mingis mõttes peab, et ta ikkagi niisugune ta nagu ei mahu sellesse lihtsate inimeste maailma ära. Selles mõttes on huvitav nagu siuksed, vastandlikud, et tookord ma tahtsin just näidata, et et siuke poeesia ja, ja ilu on ka sellises väikeses elus. Aga see raamat nagu jah, osk, Oskar selles väikeses elus mingit ilu ei näe, tema näeb seal ainult igavust. Ei, no aga samas need kõrvaltegelased, kes just nimelt on nagunii-öelda väikesed, need on ikkagi nagu sümpaatsed või ajavad enam-vähem nagu nagu sarnast rida, mida seal seal maailma otsas need teised tegelased ajavad. Siin selles sarvedega loomad või? Noh, aga Oskar arvates nendest eriti ei aja mingit sihukest huvitavat. Ütles, et tema arvates nad on ikka hästi, ma ei ütle isegi armedatud halvad, vaid just igavad, et ta otsib nagu põnevust või mingit siukest lahedat teistmoodi värki. Et talle ei meeldi see rutiin ja kuidagi selline pidev pidev pidev töö ja kõik see, et ta tahaks nagu mängida ja õilmitseb ta ja olla sihuke noh, mida ta siis ka saab siin raamatus piisavalt teha. No üks asi, mis ikkagi sinu tekstide puhul on läbi, on ikkagi ka see, et füüsilist tööd põlatakse. Et mis seal sellega on, et ja noh, muidugi jumalavallatus ka Jeesus Kristus ja ja Maria, nemad on siis Zeniilse vanaema nagu sõbrannad ja sõbrad, eks ju, et noh päevi poeg on siis selle ohvri jumal ja et ühesõnaga, et mingit läbivad teemad on seal ikkagi mingid, mis eri moel nagu avalduvad, aga jah, et see oleks nagu justkui sellise allakäik ja ja laiskuse kiituseks. Jah, no kõigepealt muidugi see, et Kristise Maarja on vanaema sõbrannad, et ega see kuidagi ei teenid halvemaks, kui need Oscari sõbrad, et pigem seda mõista, nii et Oskar on sama seniilne kui ta vananenud. Nojah, võib ju ka sellest silmanud paljusus, eks ju, või noh selles mõttes, et vanaema on selline, kes mõtleb välja, et temal ilmselt siis oletame seniilne, et ka Oscarile ja hakkavad ka ilmuma mingid sihuksed, väljavaadet sõbrad, et siis tema mõistus ilmselt on ka sealmaal, kus vanaema oma seda võib sedasi võtta, eks ole, et see ongi haige haige mehe kirjutatud raamat, kes kujutab ette ja tegelikult lihtsalt järk-järgult läheb lolliks. Lõpuks sureb ära, teda nüüd ka niimoodi võtta, ehkki noh, mina seda nii muidugi ei mõelnud, aga ütleme, selline praktiline tõsine inimene võiks seda raamatut lugeda niimoodi, et ega ju mingit muinasmaailma ju olemas ei ole? Ei ole, me teame, et järelikult on see kõik tema enda haige aju sünnitis. Aga tööd, jah, noh, jah, ma ei tea, ilmselt eesti kirjanduses on seda tööhelistamist olnud niivõrd palju, alates Tammsaarest ja teistest, et nagu tundub, mõttetu lisada veel sinna omapoolne panus, et pigem siis propageerida sihukest hedonismi või just nimelt siukest kergelt lapsikud mängurlust kui boheemlaslik, midagi säärast, ehkki ma ise mingi boheemlane muidugi muidugi ei ole, aga, aga ega ma niisugune kõva töömees, kained ei ole äärtega, eriti siukest. Ega ma ei oleks rõõmuski, keegi kutsuks mind appi kolima, kartuleid võtma ma ikkagi, ma arvan, leiaks mingi ettekäände, et ma, ma ei ole seda. Tallinnas olen kuskile ära, et ma ei viitsi teha siukseid asju. Vaata, mul tuli meelde, kui ma lugesin seda raamatut, seal on üks selline kõrvaltegelane, kelle nimi on nirgi, Eevald on asotsiaal täiesti teadlik, joodik jah, ütleme välja. Et siis sinu lasteraamatus, Sirli, Siim ja saladused on tegelane nagu kojamees, kes kaoka vaikselt ära, et ta enam enda kojamehe tööd ei tee. Kuskil uju kuskil ookeani, seal mingisugune oma oma ilma sära ja nii ka see nirgi eemalde, noh see Kalevipoeg veel tõmbab seda raamatu peategelast, et need on justkui nagu mingisugused sarnased tegelased. See on huvitav paralleel küll, jah, ma ei mõelnudki selle peale, aga kojamees on kahtlemata just selline selline tegelane nagu Asgardi mingis mõttes, kes viibib enamuse ajast juba kuskil teises dimensioonis, eks ole, ta oma unistustes nii-öelda, elab Siimu, seal üritatakse nagu seda tasakaalu säilitada, et oleks nagu see argielu. Aga tingimata oleksid ka unistused. Et siin raamatus ilmselt nendel Oskari kaaskondsetel või maja maja kontsetele eriti unistus ei ole, et Nadal pigem ära lambasarnased, kes elavadki ainult selles reaalsuses, et noh, unistused on ka väga reaalsusest saaks mingi aiamaa, kust saaks porgandit kasvatada või midagi sellist, aga aga sellist oma oma mängumaad, kuhu aeg-ajalt põgeneda, neil neil nagu ei ole ja Oskaril Oskaril jällegi on, aga võib-olla see võtab, võtab nagu võimust liiga palju, nii et ta ei tulegi sealt enam tagasi nagu ka ju kojaväest. Tegelikult kui ma nüüd mäletan, Silvia Siimu lõpus ta lõpuks läkski jälle elavdamist viidile jutt hullumaja, aastatega ta enam ei naasnud sinna kojamehe kambrisse, need ta läkski sinna vetevalda. Kõige naha ja karvadega. See see raamat on hästi positiivne ja helge, kõigi lõpp on kurb, aga aga kas see pigem nagu mitte nagu selline masendav, vaid selline eleegiline. Aga, aga üks asi ja see peategelane on ka selline korralik kena noormees. Pealegi sureb hästi noorelt, temast jäävad ilusad pildid, noh, selline tõeline nagu romantiline, kunstniku kuvand ja, ja kõike nii, aga, aga ühel hetkel hakkab see, see noormees nagu kuidagi libastub seal üks seik, kus see Oskar, see peategelane krabab trepikojas oma pruudi õde suudleb teda ja ajab käsi ligi ja noh, see on täiesti nagu ahistamine. Tema jääb nagu selle juures täiesti arusaamatule seisukohal, et mis nüüd siis nagu oli, et kas ei karda, Andrus, et sind nüüd ahistamis, ma ei tea, ahistamissüüdistust ei karda saada. Nojah, ta varastama, Oskar naaseb sel ajal parajasti teisest reaalsusest, kus kus tuleb palju hullemaid asju, palju ahistajad võivad rääkida, ma tulin ja seda küll, et seal, kas mina tulin seal on, see lubab? Jah, seda küll, jah. No eks paraku jah, need mingid siuksed, inimlikud väikekodanlikud, seadused mingil hetkel tema jaoks hakkavad nagu kehtivust kaotama, sest et ta tõesti on sealt nagu osaliselt teisest ilmast, et. Ja kahtlemata ahistajad võivad seda väita ja võib-olla võib-olla ongi nii, tegelikult kõikide ahistajad nad käivad kuskile ära ja meie siin oma rumaluse Kalevipoega või vastavalt oma oma maa traditsioonidele, et võib-olla seal kreeklased käivad Olümpose jumalatega pidutsemas kuskil Nad tulevad siia ja korraga ei saa aru, milles asi on, et mul ei või olla haare, mitte siin, eks ole, mingit punga, punga tüdrukut, kui ma käin seal kogu aeg seal, on see loomulik meie lihtsalt jama piirata, ei saa sellest aru, võib-olla jah, tõesti. Uuest raamatust sinine sarvedega loom. Saate, mida te kuulsite, mängisid kokku Urmas Vadi Maristomba ning aga saadet jääb lõpetama Rahva raamatu ka koostöös olgu rahvaraamat kiidetud. Jääb lõpetama Peeter Souteri verivärske poees, millega ta pöördub kõigi koolilaste poole. Head kuulamist ja kohtumiseni. Ma läksin kooli 50 aastat tagasi ja seniajani põlema pääsenud koolist välja. Öösiti teen kontrolltöid, eksameid ja ei oska ikka veel mitte kui midagi. Kõik on õppimata. Kosmo, rõõmsana aabits, ronitsas ja läikiv, lokkispäine leninplekitükil punase viisnurga valusalt rinnas, teadsin et jään koolimajja vangi, et sinna sisenedes tuleb jätta igasugune lootus kunagi välja pääseda. Ei teadnud. Seda varjati mu eest. Aga lapsed, nüüd võin mina teile öelda, õppimist võib alustada ja kõigil on kiusatus õppida. Aga see saab harjumuseks, millest on raske vabaneda. Peaaegu võimatu. Nii et olge ettevaatlikud kooli minnes. Isegi kui keegi hindeid ei pane, õpitakse inertsist muudkui edasi ja edasi, nii et pea paks, õpitakse ka unes. Ja kui keegi soovib õpitut unustada, avastab kiiresti, et see on palju raskem kui juurde õppida. Ja nii minnaksegi kergema vastupanu teed. Õpitakse ka õpikutata, õpitakse õues ja voodis, õpitakse elus ja saadakse koristada, kiita palju harvem. Ja siiski ei saada iialgi midagi päris selgeks, eelkõige elamist. Siis nutetakse natuke, lüüakse käega ja surrakse ära, lootes, et teises ilmas pole enam vaja ennast õppimisega piinata. Aga seda me veel ei tea, kuidas seal läheb. Sest kõik meie õpetajad on teises ilmas juba ees hirmsat tahtmist täis meid muudkui edasi õpetada. Nii et teadke, pääsu pole. Üht ma siiski soovitan. Õppimise kõrval võib ka õpetajatele mõned kibeda õppetunni anda. Las nad tunnevad, kui magus on, kui pead vastu tahtmistki mõnelt endast lollimalt õppust võtma. Nonii. Armus õpetaja, kuidas õppimine maitseb?