Tervist, mina olen Urmas Vadi algab saade loetud ja kirjutatud ja tänane saade on pühendatud Iisraeli kirjandusele. Räägime Edgar kereti Loomingu raamatukogus ilmunud raamatust Kissinger igatsedes Margus Alver iga. Ja räägime ka Amos Ozi raamatust juudas Anu Põldsam iga head kuulamist. Loomingu raamatukogus on ilmunud Iisraeli kirjaniku Edgar keret tee jutukogu Kissinger igatsedes ja selle on heebrea keelest tõlkinud Margus Alver. Tere, Margus. Tere selle raamatu tagakaanel, mis koosneb sellistest väga lühikestest juttudest tõesti pöörastest lugudest. Selle raamatu tagakaanel on öeldud, et see raamat tekitas 94. aastal Iisraeli kirjandusest pöörde. Margus Alver ütleb, milles pööre seisnes? Pöörde tekitas tegelikult juba kireti esimene 1992. aastal ilmunud raamatutorud, et sinu, oot heebrea keeles ja muidugi ka kakkisin seal igatsedes ka kuu eilegi siin-seal, mis ilmus kaks aastat hiljem, millest sai tõeline hitt ja menuk nii Iisraelis kui ka välismaal. Tõesti, miks, esiteks kõigepealt keelekasutuse pärast, kellelt kasutas kõnekeelt argikeelt palju slängi sõjaväes slängi, roppusi ja Iisraeli kirjanduses ei olnud olnud kombeks nii kirjutada, sest ei pea kõne ja kirjakeel on, on teineteisest tugevasti lahknenud, kellelt kirjutas lühikeste nappide lausetega sellise väga vaheda keelega lühidalt ja löövelt ja tema töödes puudus teostus, puudus litratuursus ja paatos seal esimene põhjuses keel ja teiseks ka teemade stiili pärast, et USA kirjanikke ja kriitikuid nimetas isegi nihilistlikult kirjanikuks kirjutanud jutlusestega seonismistega ega sellisest juudi rahva olelusvõitlusest ja ellujäämisest ja sõdadest talle heideti ette tema teostuses pole mitte midagi sellist sümboolset sümboliks, midagi ei tõuse. Ja tõesti kirjelt lähtub alati mingist suvalisest, et argielusündmusest ja argielu murest. Ja ta näitab nende selliste sündmuste murede kohatisest absurdsusest kellelegi enda sõnul tegelikult need argimured ja probleemid, ka eksistentsiaalsed, mitte üldse teisejärgulised ega pisiasjad. Senine iga lühijutt on tal omaette mikroskoopiline maailm. Tema lugudes on palestiinlasi, on, on tegelikult samu teemasid, mis, mis teiste kirjanike teostusele, palestiinlasi, seal on holokausti ellujäänuid, aga kiret näitab nende olukordade ja nende inimeste eksistentsi absurdsusest ja ambivalentsus, et ta ei anna üheseid vastuseid. Ja see võiski teisi kirjanikke vihastada ja ärritada. Ja samas just noored lugejad ja kirjuta diakaaslased. Põlvkonnakaaslased võtsid ta väga kiiresti omaks. Seal on nendes lugudes on sellist musta huumorit, näiteks jutust, tossud, mis on selles kogumikus, kesin seal igatsedes on väikesele poisile klassiekskursioonil räägitud holokaustist ja sellest, et natsid kasutasid tööstuskaupade tootmiseks juutide juukseid, nahka ja luid. Ja see väike poiss tunneb ennast seal ekskursioonil tohutult. Tähtsamatest muuseumis on väljas tema holokaustist hukkunud vanaisa pilt. Ja tema on klassis ainuke laps, kelle vanaisa on holokausti hukkunud. Ja samas selle poisi ema ja isa on just ainult Saksamaal ja toonud poisile Adidase tossud. Poiss on veendunud, et need tossud on tehtud vanaisast vanaisast. Nad ei taha neid muidugi jalga panna ja ta katsu võimalik ääri-veeri seletada, et et vanaisa oli ju ka Saksamaalt. Ema ütleb, et vanaisa oli Poolast. Selles bussis ei ole arupoiss enam siis olla ja katsub ettevaatlikult käia, et mitte vanaisale haiget teha, aga samas loodab, et vanaisa on tema üle uhke, et poiss oskab nii hästi jalgpalli mängida. Siin on näha, et see jutt on täiesti musta huumorit. Siin on õrnus ja lapselikust kuidagi Buddy, sellise julmusega ja karmusega süngusega ja need jutud raputavad sind läbi, kui sa, kui sa neid loed, seal on nad väga naljakad, aga samas väga valusad. Ja seal on palju irooniat ja eneseirooniat, aga minu meelest küünilisus sellist nihilismi ei ole seal mitte kunagi, sest kirjutad on tegelikult väga inimlik ja ja väga tundliku närviga. Selle raamatu Kissinger igatsedes järelsõnas Margus Alver, sa kirjutad, et temaga perekonnaloost, mis on üsna üsna jõhker et kuna ta on juut, siis tema vanemad ongi Poolast põgenenud ja ennast varjanud ja, ja nii edasi. Noh, seesama autobiograafilises, mida ma saan arvata, et selles raamatus kuidagi üksüheselt mitte kuidagi ei ole, pigem on need mingisugused, et noh, tõesti kogemused, mis siis selle jutustamise mõnu käigus siis kuskilt pressivad läbi need kogemused, aga raamat seitse head aastat mis ei ole Iisraelis ilmunud, heebrea keeles? Jaa, keret pole seda tahtnud, et mis raamat see on ja miks ta ei ole tahtnud, et see ilmuks, Margus Alver. See raamat seitse head aastat see nimetatu vutt on kirjuti, ainukene autobiograafiline teos, seni kus ta siis on kirjutanud enda perekonnast seitsme aasta jooksul tema poja levi sündimisest kuni tema enda isa surmani ja see raamat on eelkõige sellest, mis tähendab olla isa kiredsa lisaks siis mitte nüüd noh, väga väga noorelt ja ta on öelnud, et lisaks saamine oli tema uus suurmuutuse, teine isaks saamist tal polnud isegi ravikindlustust ja kodune söögi tegemine piirdus muna keetmisega, veekeetjad. See on hästi tore ja muhe ja liigutav lugemine. See raamatuna kirjakeeles kirjutatud ja doneeria keeles olemas käsikirjana, millest ma olen pisikese katkendiga selline elasena ära tõlkinud. Aga ilmunud tõesti Iisraelis ei ole, seevastu on ilmunud paljudes teistes keeltes, et see raamat algab kelleltki poja sünniga. Kelleltki naine hakkab sünnitama ja ta kihutab haiglasse. Taksost tulevad Luutes viid ära, aga haiglas pole mitte ühtegi arsti tööpostil, sest kõik arstid on jooksnud oma IMO kolleegidele. Just on toimunud terrorirünnakut. Jah, mind kirjuti laastub juurde ja ajakirjanike küsib, et kus ta on, kirjanike teevite kirjanik kirjutab, ma kandsin neid ära. Et kust teie selle rünnaku ajal olite, et rääkige mulle oma muljeid, palun kirjutage, et oli taksosid, rünnakud ei läinud ja, ja ajakirjanikud hirmus pettunud ütleb, et tema artikli jooksul seal on nii tore, kui, kui kiret oleks võinud Pealt seda terroriakti nii hea oleks rääkida kellegi originaalsusega kirjanikuga, kes näeb maailma omamoodi. Et muidu tulevat artikkel, niisugune väga igav ja, ja selline üksluine inimesed räägivad üht ja sedasama juttu, et kõik kohad olid verd, täispauk käis ja seal on ka niisugune must huumor, aga see on nüüd päris elust pärit. Kellelt kirjutab seal raamatus ka oma õest. Et see, tema vanema õe lugu on ka üsna-üsna traagiline õde oli tal sõjaväes? Iisraelis on, on sõjavägi kohustuslik ka naistele oli siis sõjaväes ajateenistuses, kui Iisrael sõdis Liibanoniga ja, ja kõik selle, kelleltki õe väeüksuse poisid-tüdrukud hukkusid. Ühes sõjalises operatsioonis ja kelleltki oli see nii suur löök, et ta leidis elu mõtte ainult usus, et ainukene viis edasi elada oli, oli elada ortodokse juudina ja direti veel on siis üle 10 lapse ja kuigi kireti lab ilmaliku juudina Tel Avivis, siis tema õde elab Jeruusalemmas ortodoksi juutide linnaosas, mehase Rimmil. Õde on oma vennaga väga uhke, aga aga ta pole kahjuks lugenud ühtegi raamatut, et ravi ei luba tal seda teha. Ja ühe lasteraamatu kiredki isegi pühendas oma õe lastele meie panus, raamatuillustraatorid, lihabilgid ringi, miniseelikute asemele panna pikad seelikud ja, ja naistele pähab arukad. Aga isegi see ei aidanud, noh, tegelikult on öelnud, et ta saab sellest aru, aga, aga see oli tema jaoks natukene kurb muidugi, et, et lapsed ei, ei loe seda raamatut pühendatud sai. Iisraelis pole kired tahtnud seda raamatut avaldada. Sa mõtled seda seitse head aastat. Jah, 70 aastat, et ta pole tahtnud seda avaldada, sest see on väga isiklik, väga intiimne. Ta kirjutab seal oma pojast pojast noh, väga väga väiksena siis ütleme siis sündimisest kuni kuni seitsmenda eluaastani ja oma naisest, seal oma vanemast õest, oma vanemast vennast, oma isa väsi diagnoosist. Ja ma arvan, et ta ei taha seda Iisraelis avaldada või seni pole tahtnud vähemalt eelkõige oma väikese poja kaitsmiseks liigse tähelepanu eest. Aga lõpetuseks Margus Alver, ütle miks sa üldse oskad heebrea keelt? Heebrea keel on mind paelunud tudengipõlvest taadiks üks maailma vanimaid keelisem piibli keel. Ja minu arvates ka küllalt on see imeilus keel, ma hakkasin seda õppima ülikoolis esimesel kursusel, 97. aastal, hiljem suvistel ja talvistel keelekursustel Iisraelis ja hiljem juba ise iseseisvalt Iisraeli kirjandust ja ajakirjandust lugedes ja meie tekkisid üsna ruttu ka Iisraeli sõbrad-tuttavad. Võib-olla see on natukene ebatüüpiline õppevorm, aga see koht, kus ma kõige innukamalt võib-olla kõige intensiivsemalt õppisin, oli, on teater mama hakkasin üsna juba üsna algaja keeleõppija käima Tel Avivis, teatris. Mul oli märkmikke osasema, kribasin sinna pimedasse sõnad, millest ma aru ei saanud ja kontrollis. Mulle tohutult meeldib Iisraeli teater mis on koondunud Tel Avivi. Ja ma võisin lausa iga õhtu käia ja mul oli üksvahe isegi Abunement kahte teatrisse Tel Avivis, Comedy teatris ja Iisraeli rahvusteatris ja piima. Iisraelis on erakordselt põnev ja rikas kultuurielu ja ma katsun seal iga aasta nii kolm, neli korda käia. Ja see uusheebrea keel on minu jaoks väga põnev ja omapärane ka sellepärast, et ma huvitun ka Venemaalt Kesk-Euroopast ma tõlgin vene, tšehhide, poola keelest ja selles uusheebrea keeles on palju sõnu. Isegi konstruktsioone, mis on laenatud slaavi keeltest hilistist näiteks Slaavi jidiši, inglise ja araabia laene on on sinna sisse Tiidudele sobitatud. Tooks veel ühe näite sellest keelest, kellelt ise on on rääkinud oma teost heebrea keeles spetsiifilisust ja, ja selliselt, et ta saab aru, kui raske on neid võib olla tõlkida. Et on andnud sellise näite kunagi Iisraelis väga levinud väljendi, kui inimene jätab nägemist kellegagi, ta ütleb, tuv Jallai. Seal on siis kolm sõna. Tuv on üks väga vanasõna, mis tähendab hästi või hea. Kui piiblis räägitakse esimeses, muuseas raamatus räägitakse hea ja kurja tundmisest, siis sõna hea on tofon seal piiblis. Teine sõna selles väljendis jälla son araabia laensõna, mis tähendab, las käia või läki või okei. Ja kolmandana on taim, mis on inglise keeles way way nägemist või head aega. Kõnekeelses väljendis on kolm täiesti eri päritoluga sõna- ja eesti keelde võiks tõlkida. Mõtlesin natuke kena, võiks tõlkida ka samamoodi kolme eri päritolu sõnaga võiks öelda. Hea küll. Tšau, Paco. Suur tänu sulle, Margus, selle intervjuu eest ja suur tänu selle tõlke eest ja need on tõesti suurepärased lood, soovitame lugeda siis Edgar kereti Kissinger igatsedes ja ütlen sulle lõpu džaubakaat. Jätkame saadet loetud ja kirjutatud esimeses saatepooles rääkisime Edgar kereti Loomingu raamatukogus ilmunud raamatust Kissinger igatsedes ja stuudios on Anu Põldsam, kes on tõlkinud homosoosi raamatu Juudas ja see on nüüd lähiajal ilmumas. Ütle, kuidas sa leidsid selle homosoos on selles suhtes noh, eestlastele juba tuntud reali heebrea keeles kirjutav autor, et tal on vist neli raamatut olemas, et esimene kurja nõumägi, mis on ilmunud 93 eesti keeles, siis ära ütled töö 97 ja sumpsi 2000, kas ma hääldasin õigesti sumpsi ja, ja siis on ilmunud, see on tänapäeva Punase raamatu sarjas minu Michael mis on ilmunud siis Kalle Kasemaad tõlkes 2013. Ja siis sellel aastal nüüd ilmub Amosoosi viies raamat, juudas. Eesti keeles siis viies raamat hammasoosil oli üle 20 romaani tegelikult või selline jutustuste kogu, et jah, et on ilmumas, et sellega siis saab, on ammu juba on ja siis pluss selle ühega, mis on kohe ilmumas siis enim tõlgitud Iisraeli autor eesti keeles üldse, et selline teisi on ka päris ohtralt. Tegelikult on Eesti keeles ilmunud heebrea keelest tõlgitud Iisraeli kirjandust. Amosoos minuni jõudis sellele mulle lihtsalt pakuti, minuga võeti ühendust kirjastusest kallus kes küsisid, kas ma olen huvitatud seda tegema. Ma arvan, et seal taga oli tegelikult see XL ammusoosi ihu tõlkija, üldse, heebrea kirjanduse ihu tõlkija Eestis, professor Kalle Kasemaa, minu väga lugupeetud õpetaja lihtsalt et enam ei viitsinud doosi tõlkida, ütleme niimoodi, või noh, et oli seda piisavalt teinud, neli raamatut juba tõlkinud ja et ei pakkunud talle võib-olla enam sellist pinget või huvi, et ma arvan, et mida tõlkida, seda on väga palju ja siis ta usaldas selle minu hoolde või suunas siis ma arvan, inimesed kiiresti minu juurde. Kuna sa oled Tartu Ülikoolis juda istika õppejõud, siis see juba teema poolest sama raamat väga hästi sobib, et minul on olnud õnn sellele raamatu esimest kolmandikku lugeda käsikirjas, et tegevus leiab ka aset, kas olid kuuekümnendad? Kuuekümnendatel 50.-te lõpp, 60.-te selline. Viie-kuuekümnendatel aastatel, et eelmine raamata omosoosi minu Michael selle tegevusest leiab umbes samal ajal Ja nende ema, selline endaga noorpõlveaeg või selline kujunemise aeg, et kui ta on 39 ise sündinud, et siis ka selline muutuste aeg suuresti ka, et selline, kus on kahe suure sõjavaheline aeg 48 iseseisvussõda ja siis 67, eks ole, kuuepäevane sõda, mis muutis Iisraeli geograafilist ja poliitilist maastikku, ühiskonda ka, et sinna vahele jääb selline kaabel tegelikult värske iseseisvumise järgne aeg ja selle taustal siis toimuvad muud arengud ja tegevusliinid, et osi, oks, inimsuhted on alati ka väga olulised ja sellised nagu omalaadselt kirjeldatud või nad on natuke sellised valulised, aga samas kuidagi väga usutavad ma ütleks, et tema, need lood, inimestevahelised suhted, armastus on väga oluline tegelane tegelikult lisaks ajaloole, oma soosi teostes ja ka ikkagi selline ka ajalootaju ühiskonnakriitika, et miks oos on ka üks selline, ütleme Iisraeli selliseid esiautoreid või ka maailmas suure tunnustuse osaliseks saanud, on just tema raamatut ühelt poolt sügavus informatiivsus, ühelt poolt sa õpid sealt väga palju Iisraeli kohta ajaloo kohta, aga teiselt poolt minu jaoks võlub just sellise oma eruditsiooniga, et mulle tundub, et mõnikord natukene isegi eputab oma sellise teadmistega, sest kui lugeda juudes nii, mis kohe-kohe ilmub, et, et selle sisu ühelt poolt hõlmab siis ajalugu, eks ole, Iisraeli riigi tekkelugu eellugu sellele ja samal ajal ka siis läbi juuda, kui sellise kõrvaltegelase, sellist judaismi mõtteloo arengut, seoseid kristlusega juudes, kui siis juudes juudi vaatepunktist, kristlase vaatepunktist, eks ole, et kes ta siis oli tegelikult plussis, selline noore inimese kujunemise või eneseotsingulugu tegelikult veel seal taustaks ja, ja siis ka sellise iseseisvussõja ajast sellised traagilised saatused tegelasi on vähe, aga samas nii-öelda tegevus toimub pallisamas. Mingis mõttes on seda ka väga lihtsalt lugeda, võib-olla kui kõike seda Iisraeli ajalugu ei teagi, et siis võib lugeda ka seda kui ühe noore mehe, kes on nagu rappa läinud või mingisuguse tee kaotanud kujunemislugu, et selle raamatu peategelane on siis onu Põltsamaa kindlasti kohe võitma, hääldust parandada smuell või moemoel ja ja et ta on. Ja mis on hästi huvitav on see, et ta loobub, et ühel hetkel kirjutamast oma magistritööd, mis on teemal Jeesus juutide silme läbi tegelikult seesama teema, mis on siis selle, selle noormehe Samuel L teema saab siis ka selle raamatu teemaks, et läheb selle teemaga ikka edasi, kuigi ta seda magistritööd ühel hetkel enam ei kirjuta. Avosoos on teda ka kujutanud Juudasena. Mille ümber juude teema keerleb, on reetmine, nagu sa ütlesid, et juudest enamasti oleme harjunud pidama teda sellise reeturi võrdkujuks või sellise juudi võrdkujuks negatiivses võtmes, et see on äraandja, see on see kõige tumedam, et väga paljuski ka sellises varasemas kristluses sellises mõttemaailmas juures on see, sa oled igavene juudes, eks ole, oh see vana juudes või mis iganes ta on sellise negatiivsuse kontsentreeritud kehastus mõnes mõttes ta annab tegelikult juude loole täiesti uue pöörde, mis ei ole selles mõttes, ta ei ole uus, et seda kohtab kirjanduses tegelikult ikka ja jälle, aga lõpuks juudes sellisena, nagu ta siis siin läbi peategelase smueli mõtiskluste ja kirja panna too välja koorub, on tegelikult, et ma arvan, päris üllatav ja ootamatu. Ja samas väga vabastav pilt, et see, kes või mis on reetur, et see tegelikult on väga kinni sellest, kes vaatab, keda vaadatakse. Otsisin välja ühe koha, mis väga hästi sobib selle meie jutuajamise juurde, ühesõnaga see noormees läheb ühe vanamehe juurde. Kes ta saab seal tööd selle vanamehe juurde juures. Vanaema nimi on plaat ja ta tahab, et see noormeest loeks ette. Et tal on seltsiline põhimõtteliselt selline Laad räägib talle niimoodi. See, kes tappis Jeesuse Naatsaretist soojust ja armastust kiirgava jumaluse pidi olema tugevam ja ühtlasi ka salakaval ning põlastusväärne. Need neetud jumala tapjad said tappa jumalaid üksnes tingimusel, et neil oli tõepoolest koletuslikut, jõu ja kurjusevarud. Ja juudi vihkate kõige juurdunumates ettekujutustes on juudid just sellised. Me kõik oleme üks juudas ka 80 inimpõlve hiljem. Oleme ikka juudas, kuid tõde, mu noor sõber, tegelik tõde vaatab meile otsa siinsamas Iisraeli maal. Vana juut pole samamoodi nagu moodne juut. Jah, et meetrite kujutised kipuvad muutuma juude või Hiiobi tegelase puhul, et alati leitakse see pool või see külg, mis kuidagi haakub kõige paremini, et jah, et kas võimas jumalatapja või siis selline neurootiline, eks ole, ihnuskoi või selline petis, et kuidas keegi tahab võtta. Aga siit ka juba ikkagi tahaks tagasi tulla selle omosoosi võlu juurde selle läbi, et et jah, ette lugedes ta kõlab võib-olla mitte nii, nii hästi või soravalt kui keret, ütleme niimoodi, aga, aga kirja pan tunnen teda lugedes või raamatust lugedes, et mulle väga meeldib uusi keel, et see oli ka, et ma nagu väga tänulik selle võimaluse eest hakata heitri kirjandust või kaasaegset kirjandust tõlkima just uusi kaudu või võttes uusi esimeseks, sest siin tulles piibli, heebrea keele taustest, usuteaduskonnas manustame tavaliselt piibli, heebrea keelest ja siis liigume edasi ajas ja järjest uuemate heebrea keelevormide juurde, siis uusi keeles on natuke sellist piibellik, kust või sellist arhailisust ja ilu seda piiblikeele. Ühelt poolt lihtsust, aga samas sellist väga sisukat sügavust ja laiust, et ühesõnaga saab öelda niipalju, et tõlkijana see paras väljakutse, mida saab öelda, muusine oma ettekeelega nagu agnoon samamoodi. Eks kaasaegse kirjanduse isaseid Schmuliasse Sagnoon, et emakeel on veel rohkem selline selgelt mõjutatud sellisest vanemast kõrgest Taimre keelest. Jätkame saadet loetud ja kirjutatud, räägime onu Põldsamiga Amosoosi romaanist Juudas. Ennem kui me rääkisime Edgar kereti puhul sellest lääne mõjust, siis mulle tundub, et just sellesama Amosoosi varsti ilmuvas raamatus juudas on ka üks väga hea lõik. Tegelikult ütleb ka midagi väga sarnast, nimelt paljude Jeruusalemma elutubade seintel rippuv pan, kuu keerduv tähistaevas või tema värelevad Kepressid. Väiksemate tubade põrandatele on endiselt laotatud õlgmatid orientaalse kangaga kaetud poroloon, madratsil lebab padjakuhila kõrval avatuna sik laagi päevad või doktor Siivago petrooleumi ahju sinine leek põleb õhtu otsa. Toanurgas on mürsukesta sisse asetatud kunstipärane kimp kuivatatud ohakaid. Et need erinevad kooslused ja viin erinevad ajad. Viimane lause mürsukesta sees on mingid ilusad kuivanud ohakad, noh, see on ikka väga irooniline, tegelikult. Seesama aeg, mida uus kirjeldab, viiekümnendad kuuekümnendad, selline ühelt poolt uued iisraellased, kes tollel hetkel veel olin, suurem osa iisraellasi olid tulnud mujalt, et nad olid immigrandid, kes tulnud Saksamaalt, kes Venemaad, kes veel kaugemalt. Et nad toovad ka kaasa sellise just nimelt ehk doktorphivaagozin siis kohapeal turult võib-olla araablaste käest ostetud vaip või siis mingi voodikate diivanikate siis midagi veel kuskilt mujalt, et selline Picasso, eks ole, võivangu. Ent mis on kuskile üles pandud. Selline ühelt poolt Eesti kõnekas, et varane Iisraeli kunst ja kirjandus, et kuidagi hästi emm bassellist mida me nimetame orientaalseks, viisilise orientaalne, kultuur või kunstiline orientatsioon sugune natukene harjumuspärasest, seda peeti väga enda osaks kuidagi see ei olnud võõras ja siis mingi hetk läbiva kasvavate konfliktide araabia maailmaga hakati sellest nii-öelda eemalduma, seda tõrjuma ja pigem seda asendama, võib-olla läänest võetuga. Selle üle võib muidugi vaielda, aga mul on selline tunne, et kuskilt tuleb, aga see esimene aeg on selline hästi hästi tore ja kirjanduse mõttes selline kirju. Ja just see põlvkond nagu nagu koos, kes hakkasid umbes kuuekümnendatel tegelikult avaldama, et siis nende loomingus veel kajastub sellist. Ühelt poolt seda vana, aga, aga paljugi, juba sellist uut eksperimentaalsust ja selline otsinguid mingi uue tähenduse, uue mõtestamise otsinguid, et see on just see aeg 60.-test, kui juba see esimene kümnend riigi iseseisvusest on möödas ja hakatakse otsima mingit uut sihtivi, uut, sellist uut sisu, uut vormi tegelikult ka. Aga Anu Põldsam kindlasti oskad öelda või et kas sina oskad eristada ka seda, et, et on seal ka mingi vahe, et need juudi või heebrea keeles kirjutavad inimesed, kes on nii-öelda Iisraeli sisserännanud või siis seal noh, nii-öelda kogu oma elu elanud, et on seal mingi vahe. Juba see temaatika, eks ole, mille ümber need lood keelt nagu täitsa palju on realismi, palju on sellist igapäevaeluga seotud asju või sellise tegevustik ei ole ulmekirjandust, fantaasiat. Selliseid asju Imre kirjanduses naljalt ei leia, eriti varasemast. Aga seal on tunda selline nagu põlvkondade vahel tõesti, et need esimesed põlvkonnad heebrea kirjanduses olid mujal sündinud, eks ole, ja sageli need inimesed olid vähemalt kakskeelsed, kui mitte kolmkeelsed. Et paljud neist kirjutasid lisakski jidiši keele siseks heebrea keelele, et heebrea keel oli õpitud keel selles mõttes võib-olla natuke kunstlik või valitud keeled, kes otsustasid, et ma nüüd enam ei kirjuta jidiši, soid, kirjutan näiteks heebrea keeles, eks ole. Et kui võtta seesama small Fagnoon või osas Joseph Hain Brenner, need, kes on sellised iisraeli kirjanduse, selliseid alusepanijad, tänapäevase Iisraeli kirjanduse alusepanija. Et siis, kui kasvab peale see põlvkond, kes on juba tegelikult Iisraelis sündinud või siis omakorda nende järeltulijad nagu homosoos, eks ole, et Jeruusalemmas sündinud või Edgar keret, kelle vanemad on küll mujalt, aga kes on ise seal kohapeal olnud, et et nende taju on natukene teine või et seda on raske on näppu peale panna, et kindlasti ta erineb kindlasti seal on mingi väga selline oma oma asi, et jube, see temaatika ikka on oma asi, et sealt isegi kui kirjutavad ilmalikud autorid juudiks olemise teema või kuskilt, isegi kui see ole keskmised, kumab sealt ikkagi läbi, mida tähendab elada juudi nendes väljakul, Iisraeli Iisraelis juba see teeb sellest sellise eripalgelise või kuigi me võime leida autoreid, kes on täiesti ilmalikud, kirjutavad, eks ole täiesti imelikest asjadest, aga aga kas või mingite vihjetena või tekstidena, millele osutatakse, need tuleb läbi seal. Ja mulle tundub, et seesama Amosoosi raamat juudas, mis kohe varsti ilmub, et seal on ka ta juuda lugu ja kristlust, kuidas seda, seda käsitatakse päris naljakas, sellepärast et seesama peategelane selles raamatus Smelva moel mõel ja Schmulik, et tema on ka sotsialistliku uuenduse rühmituse liige, mis on päris nagu naljakas rühmitus kirjeldatakse ühe selle rühmituse koosolekut, kus siis ühiselt kõik rühma liikmed, et nõustusid, et Nõukogude Liidu kommunistliku partei 20. kongressi otsusega. Et Stalini hirmuvalitsuse küsimused tuleb hukka mõista. Kuid nende hulgas oli ka selliseid, kes nõudsid kaaslastelt vankumatult, et nad mitte üksnes ei jääks truuks Stalini vaadetele vaid kiidaksid heaks kabriolette Ari diktatuuri põhimõtet sellisel kujul, nagu need sõnastas Lenin. Kaks rühmituse liiget läksid koguni nii kaugele, et kasutasid noore Marxi ideid vana Marxi kaljukindlate veendumustega õigutamiseks. Jube naljakas, et siis toimubki viie-kuuekümnendatel. Jah, see on see, see aeg, et selles mõttes selline ilmalikus vasakpoolses ilmselgelt see peategelane on ühelt poolt ilmalik, samas tema uurimisteema on väga tihedalt seotud, eks ole religiooniga või juudi pärimusega, et seal on ka selline tore vastuolu. Tema magistritöö teema oli Jeesus juutide silme läbi. No just et ühelt poolt see eeldab kursis olemist kristliku õpetusega, eks ole, ja teiselt poolt siis selline juudiallikate tundmaõppimist ühelt poolt selle tegelase poolt, aga teiselt poolt homosoos ka, et, et sellest ei ole palju ja valdav osa Jeesust puudutavast juudi kirjandusest, mida võiks kasutada allikana, on ikkagi selline varane juudi kirjandasitleme noh, kuni keskajani välja, aga et selline ikkagi nõuab väga suurt lugemust, et üldse kirjutada tegelasest, kelle uurimistöö kannab sellist pealkirja, et selles mõttes ka see räägib midagi uusi enda kohta, kes tegelikult oli ka ilmalik inimene pigem vasakpoolsete vaadetega, et ka, et see on võib-olla üks asi, mis võib-olla Iisraeli kirjandust eristab, et ikkagi selline poliitilisus võib-olla mitte väga otse näkku poliitilisus. Aga ikkagi sellised hoovused Iisraeli riigi suhtes selle poliitika suhtes, et, et on selgelt ikkagi autorite puhul, kelle puhul toonitatakse, et ta oli vasakpoolsete vaadetega vesised parempoolne, pigem satuvad need autorid olema sama uus, eks ole, kes oli selgelt selline ühiskonnakriitiline või valitsuse suhtes parempoolse valitsuse suhtes kriitiline. Et parem-vasakpoolne Iisraeli kontekstis on jah, see, et näitab ei ole seotud majandusega kuidagi, vaid see on just see Iisraeli-Palestiina küsimus on see, et kas ollakse siis pigem see, et üks Iisraeli liik või siis kaks lahus riiki või siis ikkagi ühine riik. Selgelt siis vasakpoolsed soovivad, et oleks eraldi riik siis. Kahe riigi lahendus on mõlema jaoks selline täpselt, millest see kahe riigi lahendus seisneb, siis on, on see küsimusega pigem ütleme, Undi vasakpoolsed usuvad, arvavad, et palestiinlastega on võimalik rahu saavutada, koostööd teha ja leida mingi mõistlik lahendus parempoolset pigem kipuvad arvama, et ei, et selged piirid tuleb maha panna, et kui kaks riiki siis võimalikult teineteisest lahus või siis heal juhul võiks ikkagi olla üks riik ainult mis ulatub siis ülega läänekalda äärmuslikult parempoolsed, et seal on erinevaid hoiakuid, käed siis et tänu oma vaadetele oos võib-olla ka ei olnud näiteks mõnede iisraellaste hulgas just kõige populaarsem autor, et ta võib-olla pigem väljapool on saanud populaarsemaks isegi. Sellest raamatust meenub üks naljakas seik, et peale seda, kui see peategelane oli seal koosolekul ära olnud mis läks siis kuidagi rappa selle peategelane järjest rohkem tunnevad, Tal ei ole nagu kindlat pinda jalge all, siis ta läheb koju ja näeb und ja uni on ka jube naljakas minu meelest, et see uni on selline. Et ta kohtub seal Staliniga, sest Stalin aitab teda. Aga tal ei õnnestunud kuidagi vuntside varjus muigavale Stalinile selgitada, miks juudid Jeesuse ära olid tõuganud. Et see on ka jällegi hästi huvitav, et, et miks ta peaks Stalinile seletama juudi lugu. Aga tegelikult see küsimus, miks juudid Jeesuse ära olid tõuganud, saab järjest olulisemaks. Tegelikult ma küsiks ka seda sinu käest, et mis, mis see teema või mis on siis selle ümber käiakse kogu aeg ringi ja erinevaid hüpoteese, on üks, on ka see, et juudas oli siis preestrit nagu salaagent, kes siis saadetakse nii-öelda Jeesust reetma. Et see teema Jeesusega selles mõttes on kuna e siis Eestist on peetud, eks ole, jumala pojaks või ta räägib ise isast, mõist testamendis ja nii edasi siis juutide jaoks, kes usuvad ainujumalasse, kes on ühtne, jagamatu ja ainus, et siis ei ole mingit võimalust, et jumalal on poeg, et noh, kõik on jumala loodu, aga see, keegi inimene võiks olla kehastunud jumal jumala kehastus maa peal või Sist jumala poeg. Et see, see nende jaoks nagu et ilmselgelt siis nad ei saa seda tõsiselt võtta, et Jeesusesse positiivselt suhtunud juudid omal ajal varases kirjanduses pigem näevad teda õpetajana või rabina, eks ole. Teised näevad teda sellise mässajana ka mõnes mõttes sarlataninatiivsuski, šarlatan, eks ole, tegi imetegusid ja väitis, et on keegi, kes ei saanud olla. Või siis no need tüüpilised lood, millele oska viitab, et mida siis juudid ette heitsid. Et miks ei olnud Jeesuse lugu neile usud, et seesama ühelt poolt see neitsist, sündimise lugu ja muu selline et lihtsad asjad, et juudid otsisid loogikaid midagi, mis oleks kuidagi usutav ja käega katsetel aga, aga jah, see juba põhimõtteliselt see, et keegi väidab, et jumalat saab jagada kolmeks isaks, pojaks, pühaks vaimuks juba ei tule enam siba rikub, läheb vastuollu selle jumala ainulisuse ideega, et et sellepärast niisiis ei ole seda ise vastu võtta või seda ei saa sellisel kujul pidada jumalaks nagu kristlased seda teevad. See juutide vaade kristlusele, see on nagu selline noh, ülevalt alla, mis teemas üldse on? Kas ülevalt alla lihtsalt ei olegi nende jaoks teema, nad ei tegele selle teemaga noh see mingi kõrvaline seal mingi selline ärakaldumine või nihestus mingist asjast, ütleme, et lihtsalt oli selline õpetaja, kuulutas ennast, teised kuulutasid teda mess ja eelkõige see, et juutide jaoks, kes on messias, eks ole, et mis seal siis viimase rahuajal tulev kuningas tõesti, kes on inimeste soost ja nii edasi, et võib-olla teda saaks, mis saaks pidada või noh, et aga, aga aga pigem see muu pool seal ümber oli selline vastuvõetamatu, et on Kamysziaanlikke juute on ka tänapäeval juute, kes tunnistavad Jeesust ja Jeesuse õpetuste järgivad seda ja jällegi nemad tekivad omakorda juudi kogukonnas ortodokse juudi juudi kogukonnas sellist poleemikat, et kas me saame neid siis enam juudiks pidada, et kes nad siis on, et noh, ühelt poolt need ütleme oleme juudid, kes lihtsalt tunnistavad Jeesust juudiks ei tunnista, sest nende jaoks on pigem juba nagu kristlased, eks ole, et noh, seal on sellised huvitavad konfliktid, tekivad siin vahel. Aga mis Amos Ozi enda suhe sellesse oli? Ma arvan, et tema mõte tulebki välja sellesama raamatu nii-öelda üsna lõpus, et selle osi viimase seejuures jäi tema viimaseks romaaniks, sest kahjuks lahkus elust eelmise aasta lõpus pärast pikaaegset raskete haiguste, et aga siis ma arvan, see juudes peasõnum on see, et Isamaailmavaadete mustvalgelt, et ei ole kas see või teine, et kas oled reetur või ei ole reetur, et asjad on palju keerukam, on teinud. Selleks, et seda keerukust näha, selleks peab oma kestast välja tulema, natukene julgema vaadata, ringi küsida, uurida, Tänases saates rääkisime Iisraeli kirjandusest, rääkisid Margus Alver ja Anu Põldsam. Saated mängivad kokku Maristomba ja Urmas Vadi ja saadet jääb lõpetama Hasso Krulli luuletus tema enda esituses. Kõike head ja kohtumiseni. Paar aastat tagasi üks minu lähedane inimene oli haiglas, tal oli korraga puukentsefaliit ja puuk borrelioos, nagu teame praegu, Eesti on väga suure lageraiesurve all ja puugid levivad igal poolmetsiku jõuga. Ja muidugi siis ka nendega seotud haigused ja entsefaliit võib tekitada sellise tugeva halvatuse lõppeda ka surmaga. Sel juhul vanad, aga arstid nägid siis vaeva, et inimese mälu taastada. Esitasid igasuguseid huvitavaid küsimusi ja sellest lähtub siis käesolev tekst. Minult küsida, kes on Eesti peaminister? Ütleb ta telefonis väsinud häälega. Nagu oleks pea pandud klambrisse. Ja suu otsib ruumi. Et liikuda poltide vahel. Ma teadsin seda küll, aga meenutamiseks kulus pool tundi. Ehmul hetkeks. Mina küll ei tea, kes on Eesti peaminister. Kuidas võiksingi seda teada? Kujutlen pressikonverentsi. Väike sinimustvalge lipp. Ülikonnas mees. Üks ajakirjanik tõuseb püsti ja küsib. Härra peaminister, kes te olete? Vaikus. Saali läbib kahin. Küsimust korratakse. Kostab pahaseid hääli. Kolmandal korral eemaldatakse ajakirjanik, saalist tulevad uued küsimused. Aga endist hoogu enam ei ole. Hind on kuhugi kadunud. Konverents jääb soiku, kõik lähevad ära. Nukrad näod läheb ka peaminister. Autosse istudes tahaks seda varjata näo kätega, aga ei julge. Ta ei tea, kes ta on. Mitte keegi ei tea. Kulub meenutamiseks ainult pool tundi.