Tervist, mina olen Urmas Vadi, algab saade loetud ja kirjutatud ja täna me räägime marusja kliimava raamatust. Blondid elajad. Mul on au tervitada stuudios selle raamatu tõlkija Kristiina Bert Harryt ja selle raamatu toimetajat Ilona Martson, tervist. Tere. Tere. Ja muidugi Ilona, sina oled sellele raamatule blondid elajad, mis nüüd varraku Kirjastus välja andnud eelnevat veel kaks mõrsja kliimova raamatut, mis on siis Loomingu raamatukogus ilmunud ja ühe pealkiri on siis esimese oma siniveri ja teine on siis väike majake Boaka lambis. Väga hea, et sa selle minu meelest ära ütlesid aga võib-olla ütled alguses Ilona ja Kristiina, et kuidas te üldse leidsite selle autori? Selline kirjanik nagu Andrei Ivanov. Kui tema alles alustas oma kirjanduslikku karjääri Eestis eestivene kirjanikuna, siis ta ütles, et teda ajendasid kirjutama konkreetselt see raamat magusa kliimaga blondid elajad. Ja siis ma mõtlesin, et ma Luisa klimava, kes ta selline on. Hakkasin guugeldama. Google'ist tuli terve hunnik poolalasti näitsikute pilt. Ilmselt mitte päris ja üritasin otsida siit ja sealt ei leidnud midagi. Ehk siis googli peale, nagu tookord otsing välja ei andnud. Nüüd, kui ma Rusjat on nagu rohkem Venemaal ka ametlikes kirjastustes välja antud, siis ilmselt tuleb, kas, aga tookord ta oli ikkagi tõeline selline andekas persoon, kes möllas ainult oma mingites Facebooki lehtede peal ringi. Aga Google'ist teda oli suhteliselt keerukas, kas leid? No ilmselt oleks pidanud kuidagi paremini otsima, ma ei osanud. Nojah, ja siis on Breivanov minu küsimise peale siis muidugi maroisse kliimavat Admal annan sulle. Sist andiski mulle selle blondid elajad, täpselt see oli selline raamat, mis oli kilekoti sees, oli nii kapsaks loetud siin ela, ela elanud inimeste poolt. Ja selgus, et ongi selline tegelane, marus sead kliimaga varjunimi tegelikult prantsuskeele tõlkija on tõlkinud. See, need on tõlkinud Luischerdinasse Lynni. Põhimõtteliselt ongi selleni maaletooja vene keelde. Ka selles viimases raamatus landid elajad väga palju jutt käia tõlkimise ümber, see teema. Jaja, et see ma võsja isasel ennist üle ega ümber oma loomingus ka siis, kui ta iseendast kirjutab. Ja siis ma natuke lugesin neid tunde, laed. Ma mäletan veel, et me arutasime koos tõlkija Veronika Einberg iga, et ei tea, et kes sellist asja loeb, et iseenesest raamat on ju tore. Aga noh, võib-olla Juku-Kalle Raid ainukene, kes sellest aru saab. Ja ei, no selles mõttes tundus, mitte asi polnud alguses, vaid tundus, et see on nagu väga Petrogradi võsis Piiteri keskne Peterburi raamat. Et seal on kirjeldatud ikkagi väga boheemlaslik ja väga selliseid figuure, kellest noh, meie ei tea midagi teatud subkultuur, aga siis selgus, et ma arvan, et seal on veel raamatuid. Ja mingeid teid pidi sattus minu kätte siniveri. Mis on siis triloogia esimene raamat, mis meeldis mulle ikka väga. Ja kuna ma olin parasjagu siiamaani tegelikult olen siis Loomingu Raamatukogu kolleegiumis, siis vaatasin, et selle raamatu maht oli täpselt selline, mis sobiks Loomingu raamatukokku. Ja pakkusin välja, loeti läbi, võeti vastu, taas oli tegemist Andrei Vanovilt laenatud raamatuga, millest ma tõlkisin, ta ei olnud küll kilekotisekretär, lagunes tõlkimise käigust ära, nii et ma pidin sellepärast laskma ära köita selle originaali siniverel läks niivõrd hästi. Siis tuli riburadapidi majake Buacolombis, siis juhtus nii, et Loomingu raamatu enam paks, nii, noh, ütleme siis blondid elajad ei oleks suutnud ära mahtuda. Ja siis selgus, et päris palju fänne maru seal Eestis ja ei ole ainult mõni Muuga. Ja mul on hea meel, et Kristiina selle raamatu nagu oli nõus seda tõlkima, sest minul oleks lihtsalt aeg on seda teha. Kristiina Bernhard, ütle kuidas sinuni blondid elajad jõudis, kas kirjastus ise pakkus välja, et me natukene ennem saadet jõudsime sinuga juttu ajada ja sa ütlesid, et see on tegelikult sinu esimene raamat, mille sa oled tõlkinud raamatuna. Jah, see on minu esimene ilukirjandusteos ja minuni ta jõudis, täpselt nii, et Ilona kirjutas mulle saatis meili, ütles selline pakkumine, teeme ära ja me tegime selle raamatu. Ma ei tea, kuidas seda projektinud nagu nimetada, see on Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni selline noorte tõlkijate projekti käigus valminud teos, kus meister ja sell ehk me ei telli, projekt oli kas, kus Ilona oli meister ja mina olin selges tema valvsa pilgu all, selle selle asja ära tõlkis ja see oli tegelikult selline jõulukingitus. Ilona kirjutas, ma arvan, et detsembrikuus kirjutaski, et et kuidas oleks, kas hakkama tegema ja siis ma mõtlesin, et oo, kui tore, nüüd on minu jõulukingid, selleks aastaks on käes. Aga kuidas see tõlkimine tegelikult oli, et see keel, see on ju hästi lopsakas ja noh, mina ei ole vene keeles lugenud, aga aga noh, see on tõesti nagu selline meeletu jutt, WADA ja see tekst on igal pool, ta nagu ruum on paksud seda teksti täis, et missugused dilemmad või ülesanded sul seda raamatut. Tõlkide sees seisid. Kristiina. Jah, kas ta on lopsakas ja seda on palju. Ma arvan, et ma olen piisavalt visuaalne inimene, et mul hakkas film jooksma nii-öelda, ma kujutasin ette, kuidas Maruusia istub mul köögilaua taga ja teed ja räägib mulle seda kõike. Ja kõik need olukorrad, mida ta seal kirjeldab, neid ma üritasin ka kuidagi väga visuaalselt ette kujuta, võtada ja siis edasi anda. Et võib-olla sellest oli abi. Aga raskuste osas muidugi oli raskusi. Mõnede tegelaste mõttekäigud on ju niivõrd keerulised, et kõigepealt sa pead läbi närima sellest, et mida ta tegelikult ei ole üldse, mõtlesin, mida ta, mida ta öelda tahtis. Kes on, nende puhul, on üldse küsimus, kas nad üldse väga mõtlevad või noh, need seal mingit loogilist rida ajada on üsna keeruline. Ja aga kõigepealt tuleb selgeks teha, et kas tegelane on tahtnud kuhugi välja jõuda ja midagi öelda või tuleb sellesse suhtuda kui sellisesse väljaütlemisi, mis ei tahagi kuskile jõuda, et kõigepealt tuli see ära otsustada ja siis sõnadega panna ja khati Me Ilonaga kahekesi nuputasime, et mida sa seal parasjagu seekord välja mõtles ja ja kohati me otsustasimegi, et ta ei tahtnudki midagi mõistlikku öelda ja sinna sinnapaika see jäigi ja kohati tuli mu ruse enda käest üle küsida, et see on tõlkimise puhul on tore, kui autor on elus, siis saab ta käest küsida, et mida sa nüüd siin õige mõtlesin jah, ja autor on ise tõlkija ja vastab super ruttu ja asjalikult. Ka mina saatsin talle Ilona, sinu ärgitusel küsimused ja ta ka vastas neile kirjalikult ja Ilona Martson nüüd tõlkis need eesti keelde, nii et meil on au kuulata seda tema Marius ja kliimova vastuseid nendele minu küsimustele. Aga jah, et võib-olla, kui veel enne, kui me sinna intervjuu juurde lähme siis milline praegu on tema staatus, ma saan aru, et teda on hakatud Venemaal kuidagi rohkem lugema. 20 aastat tagasi või natuke vähem, isegi oli ta rohkem, selline on the ground või nishi kirjanik. Vastuses sellele intervjuule taga mainib seda, et Eesti on ainukene riik, kus on nii põhjalikult tõlgitud ja mujal on olemas küll katkendeid teatud ajakirjades ja need on hästi erinevad. Aga, aga ütleme, sellist tervikteoseid ei olegi tõlgitud magus ja enesenii-öelda etableerunud. Kui nii võiks öelda, ehk siis raamatut avaldamine mitte siis oma kulu ja kirjadega, vaid ikkagi ametlikes kirjastustes leidiski enam-vähem aset Venemaal ka siis, kui ta hakkas tulema Eestis ka, nii, et siniveri ilmus 2015 vist või midagi sellist. No ütleme viis aastat tagasi, et umbes sel ajal siis hakkas nii-öelda tema ametlikustamise protsess pihta, aga no mida see tähendab, see tähendab, et lugeda rohkem vastakaid arvamusi on rohkem ja eks teda seal vene kontekstis selliseks kirjanduslikuks punkarid peetakse. Nendest kolmest raamatust veel kuidagi ülevaatlikult rääkida, siis 80.-te lõpuga kogu see lugu algab. Peale seda, kui Nõukogude liit on kokku kunud, ollakse Prantsusmaal see teine trioloogia osa ja siis kolmas osa ollakse jälle Venemaalt tagasi. Kristiina, kuidas sulle tundub, et see osa on veel kõige kurvem sellepärast et et ollakse Venemaal tagasi, Nõukogude liit on kadunud, aga on, kogu elu on ka justkui kadunud ja mis veel kõige kurvem, et mingid vaimsed lootused ja, ja ootused neid ka nagu enam ei ole ja mulle tundub, et see on ka üks nagu selle raamatu teemasid. Ja ma ei olegi niimoodi sellele mõelnud, et, et see nüüd minu jaoks olid esimesed kaks osa ka suhteliselt kurva tundub tegelikult, et seal Pariisis neil ka sugugi hästi ei läinud ja, ja ma Russel endale tundus olevat heameeleta koju tagasi sai, see oli minu kui lugeja mulje. Aga, aga kui nüüd ma ei taha nüüd mingisugust sellist sisu ära rääkida, aga lõpus on ju selliseid? On on üks helgem hetk päris raamatu lõpus võib-olla nii lootusetu see olukord tegelikult ei ole ja kõik need olukorrad, mida ma Ruusia kirjutada tähendab jah, nende eellugu või põhjused, nende juhtumite põhjused on võib-olla sellised väga kurvad ja traagilised, aga nad kukuvad ikkagi kohati nii naljakad välja. Nii jaburad, et nad muutuvad kohati naljakaks, siiski. Aga et äkki Kristiina, sa loeksid ette ise oma tõlgitud raamatust ühe lõigu, mis minu meelest ka sedasama seda vaimset seisu väga-väga tabavalt kirjeldab. Ja siin on üks tegelane kostja ja temast ongi see lõik. Ahah, see kapi lugu ja kostjal üldse meie minu ja mulle tundub, et Ilon, ma võib-olla panen sulle sõnu suhu, aga sulle, kas tegelane meeldisime tema pikkade arutluste üle, võib-olla diskuteerisid kõige rohkem selle töö käigus. Viimasel ajal ei töötanud kostja tõesti enam kuskil ja seepärast polnud tal sageli üldse raha. Ta lebas päevade ja isegi nädalate kaupa diivanil, nagu rõhuks teda mingi nähtamatu raskus. Kostja arvas, et vaimses maailmas ei saa miski kuhugi jäljetult kaduda ja lahustuda. Sest ka selles maailmas kehtib seadus, mis on sarnane füüsilise maailma energia jäävuse seadusega. Ja inimesed ise seda märkamata peavad ajast aega kandma mingit nähtamatut raskust koormat, midagi kapi taolist, mida nad nähtamatust trepist üles tassivad kui seda koormat kannavad. Kõik pole selle kaalu peaaegu üldse tunda. Selle kandmine on kerge. Seda saab teha naljatledes omavahel rõõmsalt juttu ajades. Nii nagu see oli näiteks sajandi alguses. Aga kui kõik või peaaegu kõik, kes on sinu kõrval olnud, lasevad järsku kapist lahti, siis see, kellel ei vedanud ja kes oli sattunud kuhugi keskele jõudnud õigel ajal eemale hüpata. Ta tunneb kohe, kuidas Cap talle kogu raskusega peale vajub. Ja nüüd ei saa ta enam kõrvale astuda, seda koormat endalt heita. Isegi kui ta väga tahaks samamoodi saada endalt heita seda traditsioonide kappi ega kogu inimkonda, sest alati leidub mõni temasugune kostja taoline lollike, kellel pole õnnestunud end selle alt ära veeretada. Jah, aitäh sulle, Kristiina, mulle tundub, et seesama kapi metafoor kehtib selle marocia tegelase kohta ka, kes on kõigi nende kolme raamatu läbiv tegelane, kellel on ka seesama nagu seljas, kestab kogu aeg kõiki inimesi kuulama ja kuidagi ellu jääma tegutsema. Ilona. Noh, marussa nagu kultuurisituatsiooni kirjeldaja, et ta on, tahame me seda öelda või mitte katesses vormis, ta on ikkagi vene 90.-te elu kroonik eriti just Peterburi elu suurlinna elu. Ja noh, tegelikult ka see romaan, mis räägib Pariisist siis ta räägib ikkagi sellest samast Peterburi elust, lihtsalt seesama bande on kolinud korraks Prantsusmaale. Ma nagu ei näe seda kurbust, eks. Võib-olla ma ise armastab, kangesti rõhutad talle see kurbus, kangesti meeldib Ulbus hõllandusi, alandatute solvatute maailm, et ta on selle teadlikult valinud. Ja ilmselt see ongi niimoodi, eks ole, kuna ta tegelikult noh, algselt eks ole, nõukaaja ühiskonnas kasvades kasvas ta intelligentne perekonnas. Tal polnud millestki puudus, ta lõpetas hea kooli väga korraliku ülikooli ja ilmselt et kui oleks asi edasi läinud, nii nagu tema vanemad ette kujutasid, oleks temast saanud näiteks mingis väike saatkonna töötaja kusagil Aafrikas või või, või Ladina-Ameerikas. Majake oleks mere kaldal ja, ja rõdu ja, ja palmipuud ümber ja ja siis vanemad saaksid külas käia, maru seal magusam, kirjeldab ise ka muidugi seda selles raamatus, kuidas tema emal ikkagi ikkagi on pahane, et nii ei läinud, aga läks täpselt nii, et ühel hetkel otsustas marusse, tahad elada lihtsat elu ja põletas ära oma ülikooli diplomi ja otsustas hakata koristajaks ja ma ei tea sanitariks ja mis ta kõik Ta on teinud oma elus lihtsalt sellepärast, et tal hakkas vastu selline nii-öelda heaoluühiskonna Malia mudel, mis oli ju ka 80.-te lõpus Nõukogude liidus täitsa olemas. Aga äkki liigumegi selle intervjuu juurde ja nendele küsimustele siis Roosja kliimova vastas ja ja Ilona tõlkis ka eesti keelde ja nüüd Ilona loeta, need eestikeelsed vastused. Ja võib-olla me siis ka kommenteerime või laiendame neid nagu teemasid, kui siit tekib neid. Et minu esimene küsimus oli marusja kliima uuele, just see, et, et nüüd kui kolm raamatut kogu see triloogia on ilmunud eesti keeles. Et siis see aeg, millal see tegevus aset leiab, nagu juba me ise siin mainisime on 80.-te lõpp, üheksakümnendad ja nõukogude liit on kokku kuumas või juba kokku kukkunud. Ja korraga inimesed hakkavad tegutsema nagu sõgedad. Ja ma küsisin, et kas need tegelased olid juba enne sellised hullud või on see aeg ja situatsioon nad selliseks teinud. Sellele küsimusele vastamiseks pole minu meelest üldse tarvis pöörduda nii kaugesse minevikku. Piisab sellest, kui vaadata, kuidas tänapäeva inimesed sealhulgas ka Venemaal käituvad. Arvan, et nende käitumine tõestab mõtlikult, et ajastu võib diametraalselt muutuda vastupidiseks kuid inimesed sellest palju normaalsemaks ei muutu. Sama asja võib väita ka elukoha kohta. Seesama Pariis näiteks suudab selles elutsevat Poolemeelsete hulga poolest edukalt konkureerida isegi sellise haiglase dekadentliku linnaga nagu Peterburg. Tavaliselt torkab see silma, kusjuures pakilised kohe, kui lennuk on maandunud, kuna hullude hulk on nii suur kusjuures sõna otseses mõttes suur, et sa põrkad pidevalt nendega Pariisi tänavatel ju kokku. Jah, see on väga tore, vastas ja mulle tundub, et, et osad inimesed on nii-öelda hullu Magenetid, kes tõmbavad hulle ligi, võib-olla see Margus ja kliima on ka täpselt selline tegelane. Absoluutselt selles raamatus kohe on see ju näha, eks. Ühest küljest on see, et ta ise ta teise tõmbab neid ligi, aga minule tundub, et ta võib-olla isegi otsib ta, noh, tal on hea vaist, hullud ülesleidmise. Hulluse nägemisega normaalse inimese jutt Aga ta ei põgene nende eest või ei ürita neid kuidagi vältida. Ja siis järgmine küsimus, mis ma küsisin, oli see, et, et mis oli see esialgne soov ja kavatsus, kui ta alustas selle triloogia kirjutamist? Arvan, et raamatuid kirjutatakse üksinduse tõttu kui inimeste omavahelise suhtluse tavavormid on ennast ammendanud, kuid kardan, et see on liiga lai teema, et seda siin paari sõnaga kirjeldada. Kui rääkida konkreetsematest riskidest, siis sinivere põhiline pulss oli omal ajal minu reaktsioon tookord masside hulgas populaarsetele filmidele, nagu väike Veera või intertüdruk, mida võiks tinglikult nimetada Cher, Muha. Ja siin, noh, minu meelest eesti keeles žanrile vaste puudub. Ma ise, no ma pakun, et see on sotsiaalporno, eks igaüks mõtleb oma, see siis nüüd kujutab ette, mis asi see sotsiaalporno on. Aga ma arvan, et see on võib-olla natuke selgem. Selle zhanri õitseng oli just 80.-te lõpus, nõukogude riigikord oli siis juba omajagu kõikuma löönud, ehkki mitte veel kukub, kui nüüd, aga tsensuur oli nõrk kirjanikud ja filmilavastajad tormasid üksteise võidu jagama lugejate vaate, et oma teadmisi nii-öelda karmidest elutõdedest. Lõppkokkuvõttes osutusid aga need tõed juba teatud-tuntud asjadeks, kuna seda, et nõukogude inimesed ei usu kommunism ja ropendavad joovad, kannavad koledaid rõivaid ja elavad kitsastes koliga täidetud kortereid. Seda kujutasid jänesele ette enam-vähem kõik esmanende kirjanik Käia filmilavastajate abita. Istusin siis kirjutama oma esimest romaani, mis minu kava kohaselt pidi radikaalselt erineva sedasorti kirjandusest nagu ülal mainitud. See oli minu eesmärk või nagu kirjandusteadlased ütlevad, kunstiline kavatsus. Jätkub saade, loetud ja kirjutatud, täna on stuudios Kristiina Bernhardt ja Ilona Martson ja me räägime marocia kliimava raamatust blondid elajad ja tegelikult kogu sellest triloogiast, mis nüüd on eesti keeles ilmunud. Ja Me jätkame lugemist, marusja kliimova intervjuud, et ma küsisin Rusja kliimova käest et triloogia esimese raamatuga Siniveri olete Te kirjutanud aastal 91, ehk siis te oletegi kirjutanud seda nii-öelda reaalajas, et sellist ajalist puhvrit toimunud sündmuste ja kirjutamise vahel väga palju ei ole. Ja siis ma küsisin, et ilmselt ta tajus, et see hetkeolukord on väga olulised ja vajavad talletamist. Ilona siis loeb vastust. Siniveri kannab kahtlemata täiesti erilist energeetikat või nagu praegu öeldakse, draivi mis oli iseloomulik vaid tollel ajajärgule ümberringi tajuti toimuvat toona umbes nii, nagu oleks šampanjapudelilt kork pealt Ta ära lennanud ja kõik seni pimedas keldris tallel hoitud sisu pritsib äkki korraga välja. Mis aga puutub tookord aset leidvate sündmuste tähtsusesse, siis ehkki see kõlab praegu omajagu imelikult, üritasime oma romaanis kujutada nende absoluutselt tühisust ja kerglust kusjuures mina ise arvatavasti andnud tookord endale üldse aru, kas need sündmused on head või halvad ja millised võiksid olla kõige selle tagajärjed. No võib-olla isegi otsiks sellesama teema jätkuks ühe küsimuse, mis ma küsisingi talt. Et kõigis nendes kolmes raamatus on väga palju tegelasi ja tohutult kõrvaltegelasi kokku väga palju erinevaid hääli. Kõik need tegelased väljendavad end väga intensiivselt ja teie tekst on nagu pesumasin, kus kõik tegelased on tihedasti koos mingi tsentrifugaaljõud kisub neid ja nad muudkui räägivad. Ning lõpuks tundub, et see, millest need tegelased koosnevad, ongi vaid jutt. Ja ma küsisin kliimova käest, mis asi see rääkimine on. Minu jaoks on need kõnelused justkui omamoodi moodus minu romaanide tegelasi kirjeldada. Paljud kirjanikud esinevad portreteerijatest kunstnikena kirjeldades oma tegelaskujude välimust, tegusid, iseloomujooni, aga minu meetod lubab mul kui autoril vältida subjektiivseid hinnanguid ja jääda ülimalt objektiivseks, kuna ma lihtsalt lasen igaühel endast rääkida. Asi on selles ka, et minu jaoks ei kujuta raamatu loomise protsess sugugi mitte ilmast ja inimestest juba väljakujunenud ettekujutuse esitamist vaid on ka tundmaõppimise akt, mille käigus ka mina ise jätkan nende tundmaõppimist, kellest ma kirjutan. Olen veendunud, et just see kujutluspilt, mille iga indiviid oma elu kestel loob, muutubki lõppkokkuvõttes tema maapealse tegevuse põhiliseks tulemiks. Isegi kui ta polegi pidevalt püüne peal, ilutseb poplaulja või näitleja. Mäletan, nõukogude ajal oli selline film nagu kõik jääb inimestele. Sellest on raamatus juttu. Et, et seal selles filmis siis on juttu mingist panustamisest, teadusesse ja filmi peategelane, kui ma ei eksi, jätab siis selle panuse endast peale surma järele. Taoline lähenemine, inimelu mõttel on mulle alati tundunud vaid ühe väike kodanusele mõeldud lõksuna mille eesmärk on vaataja tähelepanu eemale juhtida ja midagi palju tähtsamat varjata. Need olekski hea küsida ja mida ma ka tegin, ma küsisin Russak kliimova käest, et et kust ta neid tegelasi leiab. Lausa kiitsin teda, et ma tõeliselt naudin seda, kuidas te kirjeldate oma tegelasi, kas teil on ka mõni märkmik, kuhu te teete sissekandeid oma inimvaatlustest? Muidugi mitte ja üldse viimasel ajal üritama kodunt lahkudes vaadata pigem enese jalge ette ja jõudumööda üldse mitte kedagi tähele panna. Aga üles kirjutada, mida keegi suust välja ajab, see käib üle jõu. Sellepärast ei saa minu raamatuid mitte kuidagi pidada ka seal elavate inimeste ümberringi aset leidvate sündmuste objektiivseks kirjelduseks. Pigem tekib vaat need minus kogunenud ärrituse ja pahameelevastikus, isegi vihkamise tõttu, mis mind ümbritseb. Ses mõttes mõistan ma väga hästi. Saartrikes kirjutas romaani iiveldus. Enamik inimestest tunduvad mulle äärmiselt igavad ja tüütud ja ma eelistaks neid üldse mitte näha ega kuulata, mida nad räägivad. Paraku tuleb mul elu jooksul kellegiga paratamatult siiski lävida ja mingid faktid ja andmed ajju kindlasti sadestuvad. Selle eest pole kahjuks kuskile pääs. Ja teatud hetkel saab sellist infot nii palju, et tekib vabanemise vajadus. Siis toimubki midagi mahalaadimise taolist, et see on umbes nagu äike on looduses. Ma ei hakata siin detailidesse laskuma, kuid üldiselt nii oma loomeprotsessi, kui seda võib sedasi nimetada. Kirjeldaksin. Kristiina person otseselt kuidagi väga hapu näoga, kuulasid seda, oled sa nõus sellega? Tema põlgus või vastikus või noh, seesama iiveldus või ärritus inimeste suhtes, see tuleb tõesti blondide lähetusega muudes raamatutes jube hästi välja. Ma tahaksin minna korraks tagasi selle juurde, et et laseb inimestel rääkida, ta laseb oma tegelastel rääkida. See mõjus minule lugejana. Nii nagu sa kohtaksid neid inimesi päriselus, tekib mingisugune uus tutvusringkond mingil põhjusel ma ei tea. Leiad endale elukaaslase ja sinu tutvusringkond järsku niimoodi plahvatuslikult laieneb. Ja sa saad tuttavaks kõigi nende nende inimestega niimoodi üsna kiiresti. Ja samas sa saad nendega, saadki nendega tuttavaks selle kaudu, mida nad räägivad, mida nad parasjagu suust välja ajavad. Iga kord, kui sa nendega kohtud, sa saad nendega nende kohta midagi uut teada. Ja sellest kirjutamisviisist ma sain täpselt samasuguse kogemuse, et iga kord ma saan midagi teada kostja kohta, iga kord mõtlesin midagi teada sätiku kohta või kes nad iganes lollid. Ja siis ma küsisin muidugi ka sellise eestlase küsimuse marusja kliimova käest, et et ilmselt idabloki inimesed loevad tema raamatuid hoopis teisiti kui vanade Euroopa riikide lugejad. Meie jaoks on ilmselt see tema tekst pigem realism. Aga mida see prantslase jaoks on, et kas see on eksootiline absurd? Nüüd Ilona jälle tõlgib, loeb. Arvan, et Eesti lugejatel on teatud eelis teiste eurooplaste ees ka selles plaanis, et teistesse keeltesse ei ole veel minu raamatuid nii mastaapselt tõlgitud nagu Eestis. Mujal on ilmunud peamiselt ainult teri sisulised katkendid, mis on laiali mööda erinevaid kogumikke, ajakirju, kuid arvan sellegipoolest, et kirjandusteose vastuvõttu ei määra nii tugevasti elukohariigipiirid ja isegi mitte lugejate vanus. Kui inimesed terves maailmas on võimelised lugema antiikaja kreeklasi või iidseid hiinlasi siis miks nad ei võiks aru saada sellest, mida kirjutan mina ja vastupidi. Viimasel ajal, eriti pärast seda, kui minu romaaniga esseekogumikuga pudru on Venemaal üsna suurtest iraažidest taasavaldatud satub mulle aina sagedamini ette oma ebaadekvaatse pooles ehmatavat vastukaja. Paljud, muuhulgas ka üsna eakad inimesed, kes on jõudnud veeta ühe elulõiguga Nõukogude liidus on täiesti siiralt veendunud, et selliste elu nagu seeni pärast sel ajal ei elatud Joega saadudki elada, aga kõik elasid nii, nagu neile nüüdsel ajal televiisorist näidatakse. Mis on muidugi hästi huvitav vastus ja see, et, et kuidas inimeste mälu niimoodi transformeerub ja aga Ilona ja Kristiina, kuidas teile tundub, et, et kas see, et meil on olnud mingis mõttes seesama nagu ühine kultuuri või üleüldse ruum, see nõukogude liit, kas me tänu sellele loeme seda kuidagi teistmoodi kui mingit, ma ei tea, inimesed, kes ei ole siin elanud Nojah, vaata, ma ei arva isegi, asi oleks nii väga selles nõukogude minevikus, vaid tegelikult, et Venemaa naabrus on ju olnud palju pikem ja Venemaa kirjanduslikud mõjutused on olnud palju pikaaegsemad, kui ainult see Nõukogude Liidu aegne aeg, eks ole, et et ma, ma pakun välja, et juba algusest peale on, on eesti kirjandus mõjutatud tud suurtest kirjandusest, kaasa arvatud ka vene kirjandus ja tänu sellele, kuna me seda vene kirjandust päris palju oleme lugenud päris hästi ütleme suhteliselt hästi ikkagi eesti lugeja tunnetada siis võib-olla selle võrra ta siis on natuke teistsugune kui see, et ma ei tea, mõni ameeriklane, kes seda lugenud, võib-olla maja seal ainult tsehh gorit. Ma arvan, et tegelikult see olme ja see nõukogude aja lõpuelu ja see 90.-te elu, eriti kui sa oled näiteks üles kasvanud Kohtla-Järvel nagu mina, siis see tegelikult on russomõistmisel abiks või vähemalt minul lubasse, noh, ma ei oska võrrelda nendega, kes ei ole elanud Kohtla-Järvel, üheksakümnendatel, aga minul lubasse natuke paremini võib-olla ette kujutada seda, millest mõrusse kirjutab. Üks asi, mis mulle veel meenus, et miksima Russa Eestis on nii popula suhteliselt populaarne, eks ole, tal on ikkagi tekkinud tõesti üsna palju lugejaid siis ma mõtlen, et see on selles mõttes lainehari. Et üheksakümnendad ongi nagu moodi tulnud ja, ja, ja siis nagu kuidagi taandatud sellesse voogu, kui, nagu inimesed, kes võib-olla ei olegi elanud üheksakümnendatel täitsa rõõmsalt tahavad selle kohta lugeda, tahavad just lugeda sellises pöörases soostis, nagu, nagu see kliima on. Ja ma küsisingi tema käest ka sellise küsimuse just nimelt selle vene ruumi kohta. Triloogia teise raamatumajake paaga lombis tegevus leiab aset Prantsusmaal, aga raamatu peategelane marus ja on ka seal samasugune nagu Venemaal võib-olla tunneb end veelgi viletsamalt kurvema ja vaesemana. Ja kas vene inimese hinge elab ka siis seal Venemaal, kui ta elab Prantsusmaal ja kas seesama kehtib ka vene kirjanike vaimse ruumi kohta? Vot sellise keerulise küsimuse küsisin. Tuleb silmas pidada, et romaani majake puha Colombis tegevus leiab aset praktiliselt kohe, kui kukkus kokku NSV Liit aga NSV Liit oli äärmiselt eraldatud ja välismaailmast isoleeritud ruum, kus iga inimene polnud mitte üksnes sunnitud ennast pidevalt tundma õnnelikuna vaid ühtlasi sunnitud ka pidevalt olema ümbritsetud sama elu rõõmsatest ja vähenõudlik, kes subjekti eest. Nõukogude ajal oli ajalooline optimismiks, nõukogude kunsti põhiprintsiipe aga autorid, keda peeti eriti süngeteks, pessimistlik, eks nagu see linn olid kas keelatud või siis neid lihtsalt ei avaldatud ega tõlgitud. Nii et minu jaoks oli see Pariisi ajajärk peale reaalset eluraskuste veel ka omalaadne läbimurre vabaduse poole tunda ennast õnnetu ja üksildasena. Ma vist ei liialda, kui ütlen, et sel hetkel ma isegi omamoodi joobusin oma olemasolu traagikast. Nii juhtub, kui sa astud näiteks välja hästi valgustatud, kuid umbses kitsas toast vaata tähistaevasse ja hingad täiel rõõm rinnal värske töö õhku mis kahtlemata peegeldub ka romaani majake Buakoloomis stilistikas. Tean, et paljud lugejad nimetavad just seda minu triloogia kõige süngemaks teoseks. Ometi, olles võrdsuse ja vendluse ühiskonna hüljanud ja sattunud seejärel alandatud ja solvatud maailma, mida muuhulgas on kirjeldanud Dostojevski ei läinud ma mitte lihtsalt Euroopasse. Ma sooritasin ühtlasi ka rännaku NSV Liidust vene inimeste jaoks kaotatud maale revolutsioonieelsel Venemaal maale, mis jääb arvatavasti veel paljudeks aastateks vene inimeste jaoks, kes ei pruugi tingimata olla kirjanik kaotatud paradiisi võrdkujuks, kuhu poole nad ikka ja jälle püüdlevad ise seda teadvustamata. Elagu nad Pariisis, Berliinis, New Yorgis või isegi Peterburis, see tähendab, asudes vahetult selsamal territooriumil, kus see müütiline maa kunagi kauges minevikus asus. Aga tegelikult ei vasta sellele küsimusele, mis sa küsisid, sinu küsimusi puudutas seda, et kas tema vaim on, eks ole, läheb koos temaga või ta pöördub tagasi Peterburis. Minu meelest sa seda lugeda siis tegelikult on tajuda, ta ikkagi ei suuda lahkuda. Ehk siis tema traagika selles Pieri prantsuse alla käin taristograadist Pieri majas on ju tegelikult selles, et ta ei suuda lahti lasta sellest. Pigem ikka Peterburist, isegi ütleme see linde kirjutab kogu aeg, et see linn nagu lummas teda. Et ta kogu aeg kujutab ennast ette jälle jälle ja jälle selle linna tänavatel kõndivana, eks ole. Ja see lõppkokkuvõttes saabki nagu tema jaoks oluliseks. Ta ilmselt lõpupoole hakkab tal juba enam-vähem hästi minema, ta on leidnud endale töökoha, mingi vanamuti hooldajana ja põhimõtteliselt teenib raha ja isegi mingi elamise leidnud ja kõik nagu enam-vähem toimib, aga ta ikkagi lõppkokkuvõttes läheb tagasi oma kole talle kodumaale, eks. Nojah, millega siis algabki kohese viimane triloogia osa blondid elajad ja ma küsisin tema käest viimaseks küsimuseks selle, et mida teevad need teie raamatukangelased praegu. Kas selliseid tegelasi tänapäeval üldse saab olemas olla? Kahtlemata pole tänapäevane olukord taolist pid olemasoluks, kuigi soodne inimesed sarnanevad taimedega, mis tavaliselt närbuvad, olles sattunud järsult muutunud kliimatingimustesse. Ja tänase Venemaa atmosfäär on praktiliselt vastupidine sellele, mis vaatab vastu sinivere ja blondide elajate lehekülgedelt. Üldse kasutanud, võtaks üheksakümnendaid aastaid reeglina Venemaa tänasest massimeedias kui oma laat, et õudukat noorsoo ja ontlikke väikekodanlaste hirmutamiseks. Kuid vähemalt üks triloogia tegelane Russia siiski veel eksisteerib. Ja kui jutt juba libises kõneluse kui sõnalise eneseväljenduse peale, siis nimelt sellega ma jätkuvalt tegelen. Just neil päevil ilmub mul veel üks raamat, kus erinevalt triloogiast on kogu tegevus kirja pandud esimeses isikus. Arvan, et selle pealkiri, külm ja võõrandumine annab piisavalt kompaktselt edasi minu romaanide tegelaste meeleolu. Kui neid tegelasi peaks meie päevil veel kusagil leiduma. Aga tore, loodame ainult, et Ilona ja Kristiina selle raamatu tõlgita eestikeelne. Emb-kumb vaatame maru, isal on palju toredaid raamatuid, tal on näiteks minu vene kirjanduse teooria, kus on, see on näiteks selline raamat, kus tema kirjutab, kuidas tema vene kirjandusest aru saab, mis seal kangesti lõbus raamat. Seal näiteks ta kirjutab, et tema meelest oli Tobre Ljubov niisugune mees nagu Tobroluuba sarnanes sellise mehega, kes erinevate asutuste juubelil on alati sihuke kesklinnahallipäine mees, pigem vanemat sorti härra, kes on kirjutanud juhuluuletuse post kaardikest peale, kas pass, muuba, Marta võisti, Omrasteni on ühelt poolt ja teisel pool on see juhuluuletus ja siis ta kannab selle piduliku õõnsa häälega ette ja siis asjaosaline peab olema tänulik, õnnelik ja sillas. Ja, ja see juhtus, miks mul see nii hästi meeles. Juubeli kohta oli see, et ma Russe, kui Eestis käis hea triaadis, ta luges selle katkendi ette ja mul oli parasjagu tõlge ka tagataskust võtta. Lugesime ja selle peale tõstis esireast üles üks eesti härrasmeest, kellel oli postkaardi peal samasugune luuletus valmis ja kandis selle vastu. Ja siis ma mõtlesin, et issand jumal, et kus see naine välja ilmub, seal hakkab teater, kusjuures täiesti tühja koha pealt. Nii olija Aitäh teile, Ilona Martson ja Kristiina Bernhard saatesse tulemast täna rääkisime Marcia kliimova raamatust blondid elajad. Ja selle saate mängisid kokku Urmas Vadi ja Maristomba ja saate lõpetuseks. Me kuuleme Kristiina esituses veel ühte lõiku sellest raamatust blondid elajad. Hiljem selgitas kostja Moruusele, ta ei kavatsenud teda sugugi kägistada, kuid veidi enne Morusse tulekut torkas talle järsku pähe, et nüüd see ettekuulutus blondist elajast ei käi sugugi mehe kohta, vaid naise kohta, mis klapid tegelikult selle fraasi grammatilise sooga. Blond elajas on ju naine, mitte mees ja tal tuli peaaegu kohe pähe mõte, et marusse ongi blond elajas. Veel enam, temas on kehastunud igavene naiselikkus Margareeta Göte Faustist tundmatu blondiin, Shan tark ja ühtlasi ka vabadussammas ja Biskarjovi kalmistu emake kodumaa. Õigemini kogu nende graniiline vägi, sest samal ajal oli ta ka pika terasvikatiga surm, mis asub kohe vasakult ja paremalt koste vaenlasi niitma, puhastades talle viimasele Messijale ja maailmapäästjale teed lõpliku võiduni maailma üle. Aga kuna kostja oli tema tuleku ette valmistanud, siis võis tema missiooni esialgu lõppenuks lugeda ja ta võis istuda rahulikult kodus ja puhata. Kunima russo talle helistab, et tehtud töö kohta aru anda ja ta viimast pidulikku võiduparaadi vastu võtma kutsuda, kus kaunid paljaste rindadega neiud, maroosia saatjad, tänapäeva Amatsoonid kõnnivad sirgetes ridades kostja juurde ja heidavad võidetud vastase lipud tema jalge, et kõik need mõtted tekitasid kostjas sellist vaimustust, et niipea, kui ta kuulis, et esiuks avaneb, tormas ta ummisjalu Morpheus selle vastu, et teda rõõmsalt kallistada ja talle tema missioonist teada anda. Aga marus arvas, et kostja kavatseb ta ära kägistada ja jooksis minema.