Tervist, mina olen Urmas Vadi ja algab saade loetud ja kirjutatud ja kirjastuselt Varrak on ilmunud prantsuse autori nii Tepanti romaan Vernon Subutex, eks ja see raamat on muidugi väga haarav, vaimukas ja noh, ikkagi väga kurb ka räägimegi tõlkija Maria Eskoga, tere, Marja. Tere, armas. Ja selles saates kõlavad ka Maria soovilood. Sellepärast et väga paljusid raamatu tegelasi iseloomustatakse teatud ansamblid, et või, või lugude kaudu. Ja noh, selles suhtes see, see mingisugune subkultuur on siin väga, väga oluline. Ma küsiks kõigepealt midagi täiesti välist, Maria sinu käest ja et miks nii koledad kaaned sellel raamatul on, et need on, need, nad on nii erksalt selliselt värviliselt mõjuvad ja kuidagi külmalt, et mis tekitavad sellise tunde, et kohe läheb lahti mingisugune reiv ja tekst on kas liiga tyyp või, või on tegemist mingi post-post-post pungiga, kõigi. Tegelikult vunki seal ikka leiab ka sellest raamatust. Nojah, aga ta on ikkagi väga soe, inimlik ja kohutavalt vaimukas raamat ja noh, nagu ma ütlesin, muidugi ka hästi kurb, aga ta on noh, tõesti tõesti endasse haarav see kõik need tegelased. Et miks sellised kaaned sa ise oled rahul nendega. Mina olen rahul ja tegelikult värvivalikuga on küll see, et kuna minu värvivalik piirdub tavaliselt enamasti musta-valge-punasega, siis jah, võib-olla ma oleks ise teisiti lahendanud, aga ma usaldan kujundaja nägemust täielikult. Kujundaja on siis Eiko Ojala kes on minu arust teinud valmis tõesti suurepärased kaaned ja toonid on siis? Jah, see külmus, millal sa mainisid, on täiesti see tunne, mida mina Casansid Nendest kaantest, aga see on tegelikult täitsa hea nõks, sest et väga paljus on seal ju selles raamatus juttu sellisest kummitust ja esiteks, kuidas inimesed üksteiseni ei jõua ja kuidas on sein vahel sinu maailma päris maailma vahel või noh, nii-öelda päris maailma vahel, et see, see külmus ja see pea alaspidi kujund siin minu arust töötavad väga hästi ja miks need värvid julged, ongi jah, tõesti sellepärast et see raamatu nagu essents on rock n roll ja käredus ja ja et ilmselt on sellepärast siuksed, julged värvid valitud ja siin on tõesti ka psühhedeelia ja reivimomenti, et ja muidugi ärme üldse hakka rääkima sellest sõnavalikust, millest siin raamatust leidub, et see on kõik lihtsalt hästi-hästi julge ja selles mõttes ma olen rahul valikuga. Noh, sa küsisid enne saadet, et kui ma palusin, et äkki sa otsiksid välja mõned lõigud sellest raamatust ja siis sa küsisid esimese asjana, kas ropendada tohib ja avastasin, et tohib ikka natukene. Aga Maria, räägi kõigepealt sellest autorist viltšiniidepant, tema taustast. Ta kindlasti ei ole selline kirjanikke, kes noh, kuldmedaliga lõpetanud gümnaasiumi ja siis käinud ülikoolis ja asunud kenasti kirjutama laua taga, et ta on ikkagi väga raju autor. Ja lisaks sellele ta on veel teinud bändi, on filmirežissöör, aga räägi, kes ta on ja kuidas see out. Ja seesama raamat, mille tegelikult esimene osa nüüd on nagu tõlgitud seal. Kuidas üldse sinu teadvusesse jõudis. Tepanton parimas mõttes kaose kuninganna selles mõttes, et kohe, kui ta jala siia ilma tõstis, hakkas minema väga keeruliseks ja tema nooruspõlv oli, oli üsna karm tali siis prostituut seksitöötaja, ütleme ja ta koges üsna ebameeldivaid asju, mis tekitasid temast sellist nagu valulikku raevu, mille ta siis oma esimesse esimestesse loomingulisesse sammudesse välja elas. Taliga pornokriitik, nii et kirjutamist alustas ta siis selliste ajakirjanduslike katsetustega, et ta kirjutas pornofilmidele arvustusi. Ja üsna üsna tore töö, ma tahaks lugeda mõndade arvustust, ma olen tükk aega mõelnud selle peale peaks teisiti lugema. Ja, ja ühesõnaga jah, need teosed, millega ta siis hakkas tuntust koguma, need olid alguses tõesti väga-väga sellised raevukad kättemaksuromaan, kepi mind, ehk siis Peeemmo on jõudnud ka siis tema käe all filmilinale ja ka Eestis PÖFFil on seda filmi näidatud ja see on siis tõesti räägibki vägivalda kogema pidanud naisterahvast kättemaksu teekonnast. Aga siis mida aasta edasi, seda rohkem on nii enda sõnul ka tema raev, on nagu kuidagi. See on, see on lihtsalt kuju muutnud, ütleme nii, kui ta jõuab juba siia Subutexi kirjutamise juurde, et see autor on meil hetkel 50 aastane, ta on saavutanud mingi sellise eluterve soovi mõista, kust tulevad mingisugused asjad, millest on raske aru saada ja, ja ta kõik selle pannud siuksesse siuksesse, mõnusasse satiirivormi, et see raamat räägib tõsistest asjadest, räägib kurbadest asjadest, aga et see ei ole nagu noh, ei ole nagu jäädud kuhugi mülkasse, vaid et alati tuleb kusagilt mingi kohatu nali. Ja et autor tahab nagu aru saada, et ta lihtsalt mitte materdama tegelasi, ta ei loo neid selleks, et neid maatasa tõmmata, vaid kuidagi laseb rääkida neil et see mulle väga meeldib, mina isiklikult ei teadnud temast enne midagi, kui Krista kaer varrakust siis pakkus mulle seda raamatut tõlkimiseks, ulatas selle mulle. Ütles, et palun loe üle, ütle, kas sa tahad seda tõlkida, siin on loomingulist ropendamist vaja. Ma mõtlesin, et ahah, väga hea, mul on selline kuulsus hästi ropendanud, kusagil loominguliselt. Tore. Ja siis ma tegin selle raamatu suvalise koha pealt lahti ja seal oli lause, et vehanoon tunneb naisi nende peal kõvasti kätt harjutanud on vist nüüd eestikeelne tõlge, sellel lausel. Purtsutasin kohe naermas on üsna nagu banaalne lausega, mis mulle kohale jõudis, on see, et Depaland räägib oma tegelastest kolmandas isikus küll jutustaja hääl on olemas, ta räägib tegelastest kolmandas isikus, aga selle tegelase mõtteviisi ja hääle kaudu. Kuidagi mulle õudselt meeldib. Ja see muidugi on ka hästi tunda, et kõik need teemad, mis selles raamatus on, tõesti, need on, nagu sa ütlesid, selline kohatu nali või see, see vaimukas ja teravmeelsus on seal kogu aeg esil. Aga et need teemad nagu prostitutsioon või sotsiaalne ebavõrdsus, narkootikumid, ka erinevad subkultuurid ja ka muidugi seesama sugude vahetamine. Need on need asjad, mida sa, autor ise nagu teab, et see ei ole kuidagi välja imetud ja see on ka, ma ei tea, ma ausalt öeldes lugesin ka seda raamatut, enne kui ma hakkasin uurima, kes Depaat on, aga kuidagi ehedalt mõjust algusest peale. Jah, mulle tundub ka, et see naine on kirjutanud asjadest, mida ta teab või siis asjadest, millest ta tahaks aru saada ja selle arusaamise läbi võib-olla mingisuguseid selgus siis tekitada noh näiteks, et kuidas toimub noorte radikaliseerumine või mitte isegi noorte, ka ükskõik kelle radikaliseerumine mingisugusesse poliitilisse äärmusesse pärast ta tunneb, et teda ei ole riigile vaja või, või nii et mulle meeldib see, kuidas ta on nagu seda mõttemaailmanihet uurinud. Nüüd ma olekski soov, et Maria, sa tutvustaksid esimest lugu, mis räägiks selle selle peategelase Vennoon Subutexi kohta midagi. See on tõesti väga, väga lausa muster, et peaaegu iga tegelast iseloomustatakse mingisuguse ansambli või loo kaudu, et vot tema kuulas seda või tema lemmikbänd on see. Ja see on ka mingisugune vana aja märk, et tänapäeval enam keegi ei räägi, mida sa kuulad. Aga mida see peategelane Vernoon kuulab? Tegelikult on see huvitav asi, et see diagnoos siis on peategelane, ta oli kunagi plaadipoodnik ja tal oli noh, selline intuitsioon, et ta võis inimesele pärast paariminutilist vestlust öelda, mis muusikat ta peaks kuulama ja soovitas täpselt õiget muusikat. Ega siit väga täpselt välja ei tule, midagi ise päriselt armastab kuulata. Aga siis raamatu lõpus Vanakooli roki ikkagi. Ei, ta ei ole, kusjuures ta ei ole klassikaline rokitüüp üldse, tegelikult ei tule siit raamatust päris otse välja, mida ta ise kuulab, ta mängib igasugust kraami täiesti seinast seina. Aga mille kasuks ma otsustasin, see on raamatus, on tõesti, see kubiseb muusika, viidates, neid on siin. No ma ei julge pakkuda, kui palju, väga palju ja. Tehtud Youtube'is ma avastasin ka, et on päris palju playliste tehtud selle raamatu põhjal. Ja Spotifys ja YouTube'is on olemas playlistid ja noh, põhimõtteliselt lõbustasime ennast vahepeal sellega, et ma võitsin seal playlist'ist selle artisti, otsisin üles raamatust koha, kus mainitakse ja siis tuletasin meelde, mis jutt selle ümber käis. Kihvt, aga et noh, seal raamatu lõpus, millest ma väga palju ei räägi, kus feromooni siis ütleme, reaalsustaju hakkab nihkesse minema tema enda pähe tuleb selline lugu nagu Jimi Hendrixit, udu, Tšaevu. Ja ma arvan, et see lugu võiks väga hästi iseloomustada seda feromooni fenomeni, et ta on selline natukene müstiline, intuitiivne kuju tal ei saa nagu päris täpselt pihta ta nagu geeniuse luuseri täiuslik sümbioos. Jätkub saade, loetud ja kirjutatud, täna räägime Mario Eskoga tema tõlgitud raamatust Noon Subutex üks. Mis on siis Virginia Tepanti romaan ja sellest peategelasest Bernoonist sai juba räägitud, et on selline endise plaadipoe müüja või omanik ja see plaadipood läks pankrotti ja pankrotti on sellele peategelasele kuidagi sisse jäänud, et ühel hetkel jääb tuks. Ja tegelikult see tegelaste galerii selles raamatus on hästi lai, see on meeletult, on siin tegelasi. Aga see lugu iseenesest on väga lihtne, ongi see peategelane Vernoon, kes jääb kodutuks ja ta otsib endale ööbimispaik lisaks endal kaasas ühed kummalised videokassetid ja seal peal on surnud muusik kui intervjuu, mida keegi pole tegelikult vaadanud ja siis mingid inimesed tahavad seda taga. Aga lugu iseenesest on nagu väga lihtne. Aga mingisugune jõud on seal hästi huvitav selle peategelase juures, mis tõmbab Ta Aasotsiaalsuse poole või, või mingisugune ära pööratus ühiskonnast ja teistest inimestest, et Maria, mis on. See raamat on läbilõige Pariisi maailmast, kus ellu jääb see, kes ennast kõige tugevamini ukse vahelt läbi pressib. Me siin Eestis väga palju ei pea seda kogema või noh, selles mõttes, et me võib-olla ei saa päris hästi aru, kui intensiivne, tugev see, seal on see ellujäämise ralli ja üle laipade ronimine, et lihtsalt leidis oma tee selle plaadipoe näol, kui see kinni pandi, siis kõik katsed reaalsusega uuesti ühendust võtta kukkusid tema jaoks läbida lihtsalt ei saa. Te ei suuda osaleda selles kapitalistlikus võitlus ühiskonnas, ta ei suuda ennast pressida läbide, pigem jätkab mingisuguses omas mullis eksisteerimist kuni võimalik. Ta ei tee erilisi jõupingutusi selleks, et noh, näiteks ma ei tea, oma korteri üür ära maksta või et endale uus püsiv eluase leida. Ja muidugi noh, kindlasti on seega teema, et seal on tegemist selle peategelase näol siis nii-öelda vana maailma ja uue maailma kokkusaamisega, seal tekib see mingisugune nihe, et need vanad väärtused, mida võib kokku võtta rock n rolli, noh et need ei ole enam väärtuslikud ja see Vernon ei suuda siis nende uute asjadega ka kuidagi suhestuda ja siis ta järjest nii-öelda pöördub pöördub ära ja noh, inimesed on ka kuidagi kaugeks jäänud. Tegelikult üks oluline tegelane on koer seal raamatus. Et mulle tundub, et Vernon, kes otsib kogu aeg nii-öelda ööbimispaiku, ka leiab koha, kus olla enda sõbra juures Hawyeri juures sellise tingimuse sellega, et ta läheb oma naisega suvitama kuhugile. Ja see peategelane Vernoon hoiaks nende koera. Mulle tundub, et see on võib-olla üks peamisi eesmärke või mingit tegevust, seal toimub mingisugune elavnemine See koera siiras soov lihtsalt lähedust saada või noh, täiesti selline tingimusteta läheduse vajadus murrab siis feromooni sellest mullist läbi, mis on ühelt poolt hästi hea, sest sest diagnoonil on nagu vaja seda, aga, aga teisalt teeb ta elu raskeks ka, et siis selle hetkega see koer torkabki justkui tema selle turvalise mulli läbi, milles veonoomel olla sai mängida, et mitte midagi ei ole muutunud. Ja siis teda tabavad korraga kõik tunded, mis on seotud siis järjest surnud sõpradega sellega, et tal ei ole kodu enam sellega Ta ei tea, mida edasi teha ja nii Aga Maria, sa valisid välja ka paar katkendit, üks räägibki sellest peategelasest Fernoonist, kas oleksid hea ja loeksid selle katkendi? Vastasmaja akendes juba tuled põlevad. Koristajate kogud liiguvad suures avatud kontoriruumis, mis kuulub ilmselt mõnele kommunikatsioonifirmale. Nad alustavad kella kuuest. Veano ärkab tavaliselt natuke enne nende saabumist. Ta tahaks kanget kohvi, kollase filtriga sigaretti, tahaks teha ühe röstsaia ja hommikusöögi kõrvale arvutist pahisiani pealkirjad üle vaadata. Ta pole juba mitu nädalat kohvi ostnud. Sigaretid, mille ta endale igal hommikul eelmise päeva konide sisust rullib, on nii peenikesed, et sama hästi võiks paberit tõmmata. Kapis pole midagi süüa. Internetilepingut hoiab taaga jõus. Püsimakse läheb maha samal kuupäeval, kui laekub eluasemetoetus. See on küll juba mitu kuud otse korteriomanikule kantud, aga seni on ikkagi läbi läinud. Oleks, et see nii ka jääks. Mobiiliühendus on tal katkestatud, kõnekaartide ostmisega ta enam ei jama. Krahhiga silmitsi seistes järgib jaam on kindlad käitumisliini, ta teeb näo, nagu poleks midagi lahti. Ta vaatas pealt, kuidas asjad vaikselt koost lagunesid, siis hakkas häving hoogu koguma, aga veamo jäi ikka sama ükskõikseks. Sama sundimatuks. Tema polnud ainuke, kelle jaoks olid asjad kiiresti allamäge läinud. Nullindate alguseni said päris paljud omadega täitsa hästi hakkama. Ikka võis näha, kuidas kullerisse plaadifirma projektijuht vabakutseline ajakirjanik napsab teletoimetaja koha. Isegi suvalisel pihkuril õnnestus kohaliku finaki plaadiosakonna juhatajaks saada. Karja tagumises otsas suutsid need, keda eduväljavaade vähem innustas ennast pinnal hoida juhutöödega festivalidel pruudid Ena mõne bändi turneel tänaval plakateid kleepides. Vernoonil oli küll alust aimata Napsteri pealetungi mõju kuid ta ei osanud ettegi kujutada, et laev päris ühes tükis põhja läheb. Mõni ütles, et see on karma. Tööstust oli CD-plaatide tulekuga nii suur edu tabanud klientidele sai siis uuesti müüa terveid discograafiaid meediumil, mida oli odavam toota ja mille eest võis poes kaks korda rohkem raha küsida. Mitte ükski muusikasõber sellest midagi võitnud oleks, sest kellelgi polnud vinüüli teile midagi ette heita. Karma teooria viga seisneb selles, et kui ajalugu Downiks sigatsemist, siis oleks see juba ammu teada. No muidugi, tänapäeval on jälle need Pinüülid väga populaarseks saanud, et mul on endal ka üks hea sõber, kes Tartus peab plaadipoodi, nii et ta läheb täitsa kenasti. Keiti Vilms just hiljuti jagas mingisugust vigasta ajalehe artikli pealkirja, et vinüülplaadid teevad võimast kambaki. Ja nii nad teevad tõesti selles mõttes, et see raamatu esitlus oli ka piitmi plaadipoes, mis on siis Viru tänaval äärmiselt kihvt pood, soovid, see on, mul on endal ka kodus üle 100 vinüüli, ma ei saa üldse aru, noh ühesõnaga kuhugi Vernon oleks veel paar aastat vastu pidanud tärid ära oodanud. Siis oleks ikka nagu oleks, ma arvan, asja saanud tema poest jälle. Tead, ma mõtlesin, et vaata nüüd, see on esimene osa, et võib-olla teises või kolmandas osasse toimubki. Ma ei ütle midagi selle kohta. Ühesõnaga, kui veel rääkida sellest peategelasest, kes ühel hetkel nüüd peale seda lõiku, mida sa lugesid, tulevadki nii-öelda välja tõstjad tõstavad selle Vernooni tänavale ja siis Vernon hakkab vaatama, kelle juures ta elada saab ja tegelikult noh, jääbki tunne, et sealsamas Pariisis on väga paljud tühje tubasid ja palju ruumi. Et sellised Vernooni sugused noh, mitte midagi tegevad tüübid võiksid täitsa lahedasti sinna ära mahtuda. Ja samamoodi tegelikult on ka need inimesed, kes ootavad enda kõrvale nii-öelda teisi inimesi. Samas ikkagi see Vernoon ei suuda nende kõrval olla kuigi mulle tundub, et see oleks võib-olla väga hea väljakutse just nimelt sellistele inimestele, kellel on palju ressurssi ja neil on igav olla ja siis nad võtakski nagu inimesed, kes tööd teha ei taha enda juurde. Ja see on suurepärane mõte, muidugi, milline elukool, issand, kui ma saaks Vernooni majutada mõned nädalad, ma teeksin seda väga hea meelega. Maria Esko mis ajal see raamat kirjutatud on, et see on ikkagi noh, ütleme meie meie tänapäev ja see on ka väga selgelt tunda, kui Hispaanias toimuvad rahutused ja ja noh, sellest me oleme just ise mõned aastad tagasi osa saanud, et seal see ajastu vaim on väga selgelt tuntav. See on tõesti meile väga-väga lähedane eilne päev, selles mõttes, et tegevus algab umbes aastal 2008 2009. Triloogia lõpuks jõutakse päris tänasesse päeva välja, see raamat esimene osa ilmus aastal 2015. Nii et see oli siis autori jaoks, nagu selle loo alguspunkt oli, oli ütleme, 2008, kui Viagnooni pood oli umbes paar aastat kinni juba olnud. Kui palju neid on seal prototüüpe, seda noh, jumal teab, aga aga need kohad või see klubi revolver ja kõik need kohad ja seesama plaadipood, et õnnet, sellel kirjanikul kuskilt õhust võetud või need noh, ongi päriselt olemas olnud. Paljud kohad on muidugi päriselt olemas, mis siin mainitakse näiteks väga palju hakkab tegevus toimuma siin ja edaspidi pargis nimega Pütshomu, see on täiesti olemas, on kihvt koht. Mis puudutab seda plaadipoodi ja neid prototüüpe, siis depoont on ise öelnud. Nad muidugi pärinevad päris maailmas, aga et on jälgi seganud nii palju, et keegi ei helistaks talle, et kuule, mis mõttes minust niimoodi kirjutatud. Et jah, ma ei oska öelda jah, kas revolver on, on seostatav tema elus mingi konkreetse plaadipoega seda oleks huvitav teada tõesti. Kui nüüd sa juhataksid sisse järgmise muusikapala ja järgmise tegelase, kellega seda pala seostatakse, siis mis see on? Ja mainisid, et veano läheb siis koera hoidma oma oma kunagise sõbra sa vee juurde ja see seal on üks hästi huvitav tüüp selles mõttes, et ta on selline vana matsu justkui selline lihtsalt üks äärmiselt vihane ja kibestunud mees, kes lihtsalt no ütleme ausalt, on teenus ksenofoobia kujunenud kseno foobiks. Ja ta Tal läheb kahjuks, aga no ühesõnaga ei ole kõik läbi, päris. Tal on selline meelelaad, et kõik teised on tema hädades süüdi, milles tema hädad siis seisnevad, on see, et on režissöör ja kui ta väga noor oli, siis ta üllitas ühe filmi, mis oli üsna edukas, aga sinnapaika see kõika jäi pärast seda ta ei ole suutnud mitte mingisugust edu saavutada. Väga kibestunud, sellepärast on väga ebakindel tegelikult ja tegelikult andeks suur pehmo selles mõttes, et siin tuleb, tuleb välja see, et. Kellega tal on ka täielik Hermooni, vastan muidugi. Absoluutselt, et tema mõtteviis võib olla mis iganes, aga tegelikult on selline väike kodanlasest pehmo kellel on hea olla lihtsalt, nii et noh, et peaasi, et kõik korras oleks. Ja tema siis nagu see pehmo osus tuleb välja kahel hetkel siin raamatus, siis kui ta räägib naisest, kellesse ta armunud on kes ei ole tema abikaasa ja kui ta räägib oma koerast sellest samast koerast, keda Vernon siis hoidmas käis kui nad Fernooniga lapsepõlvesõbrad olid või noh, noores põlves siis nad kuulasid koos ansamblid stuudios ja sellepärast ma valisin neilt loo ajuhoone. Lugu kuulatud ja me jätkame Marja Eskoga rääkimist raamatust Vernon Subutex esimene osa mis on just ilmunud kirjastuselt Varrak. Kui veel rääkida sellest subkultuurist ja sellest raamatukeelest, siis ta on jah, tõesti selline noh, väga kõnekeeleline väga noh, nii-öelda tänavakeel ja see on igasugust erinevat slängi. Et kui palju sul Maria tõlkides sellega noh, tegemist oli ja mõned väljendit sa oled ka jätnud prantsuskeelseks ja toonud reaalnagu tõlke nagu näiteks sellise selline väljend nagu Bobo, et kes on Bobo ja sa võid muidugi rääkida, et et kui keeruline seda tõlkida õli või neid eestikeelseid vasteid leida. Slangiga, tegelikult kui kõnekeelega ei ole tõesti nii väga raske olnud, pigem on olnud nagu põnev ja huvi, et ma olen oma sõpradelt noh tegelikult need väljendid ju, mis siin raamatus on kõik minu peas kusagil olemas, aga et need õigel hetkel üles leida, see on teine kunst. Ja siis ma saingi sõpradega koos viibides lihtsalt maniakaalses nende väljendeid jooksvalt üles. Tänud ja siis pärast sobivasse kohta Susanud et sõpru. Ja ma muidugi peale seda niimoodi tegema, et nad ei paneks tähele, sest muidu nad hakkavad kontrollima oma keelekasutust ja siis juba ei ole enam mingit mõtet sellel. Aga mis seal Boboga andma ise ei poolda, üldse joonealuseid märkusi tõesti ei poolda, aga seda ei saanud tõlkida, sest see Boboom põhimõtet selliselt nagu nagu midagi šampanjasotsialistid taolist või noh, ütleme niimoodi, et selline hipster hakkab praegu Tallinnas, ma arvan, sellist tähendust omama nagu Bobo prantsuse keeles, mis koosneb siis sõnadest, pursuaja, poemm, bohembur, süüa on ju, et inimene, kes elab väga mugavalt elu, tal on väga hea sissetulek. Noh, ta ei pea selleks nagu võib olla, väga palju pingutama, edu on tal nagu käes ja ta püsib ilusti rööpas ja siis tänu sellele ta siis saab nautida selliseid poeemlikke väärtusi ja on tavaliselt ka pigem selline vasakliberaalsed poliitiliste vaadetega. Olen ise selles patus süüdi ka enam-vähem lähen ilmselt Pariisis selle Bobo mõiste alla, aga noh, see on midagi Pariisile nii eriomast, et seda ei saanud eesti keelde eesti keelde kuidagi tuua, nii et see noh, et see välja tuleks, sest et kui ma oleksin hipster pannud, siis oleks ikkagi midagi natukene muud tähendanud. Vičinyydepaatan ise naine ja selle raamatu peategelane on mees ja enam-vähem pooleks neid tegelasi on, aga ütleme, et see, see peategelase vaade on siis ikkagi mehelik vaade. Naiskirjaniku teema on selline ka hästi käänuline teema. Mingis mõttes selle raamatu puhul seal sugudel mingil hetkel polegi vahet, et seal on ka üks väga hea lõik või isegi peatükk sellest, kuidas üks tegelane on vahetanud endast sugu või, või kuidas ta enda keha kirjeldab, et, et see on nagu noh, sellist mingit nais või mees teemat noh justkui kõik on sellest nagu huvitatud, aga seal raamatus aga aga ütleme jah, et see, see vaatepunkt, et kirjutada nagu mehe keskselt. Et kas sa tead sellest, et kas seal on mingisugune test panti mingi seisukoht, miks ta seda tegi, miks ei ole naine, peategelane? See oli minu jaoks ka väga meeldiv avastus, ta just mehe võttis selleks tegelaskujuks, tõesti, nagu sa ütlesidki, lõpuks kui see raamatu tegelased kõik ühele balletile kokku panna, siis tulemus on see, et ei olegi soola, ei olegi mitte mingisugust tähtsust. Inimlikud hädad on ühesugused ja see keha sealjuures ei tähenda suurt midagi. Aga, aga Tepanton tegelikult feministlik autor, selles mõttes ta on, ma ei tea, mitmenda laine uue feminismi esindaja ja ta on kirjutanud ka sellise essee, king kongi teooria on, selle nimi ei ole eesti keeles ilmunud kus ta mõtestab oma seda nii feministlik vaateid lahti, aga kui ma seda lugesin, see on siis kirjutatud üheksa aastat enne Subutexi. Kui ma seda lugesin. Karm karm andmine ja. Nojah ju üsna nagu vasturääkivusi, täis ka, et kui ma sellega tutvusin, siis hakkasin Subutexi lugema, siis minu arust on need kaks erinevat maailma juba täiesti. Mulle meeldib see, et et mitte jah, tõesti, Subutexis elajad. Ta, vaid ta annab hääle väga-väga erinevatele inimestele, olgu nad siis mehed või naised ja lõpptulemus on see, et ega meist kellestki nagu mingit asja eriti ei saa ja see on okei. Ja sellest peategelasest tõesti ongi koos asjumiste Pontile ilmselt nagu põhiloomuselt on vastumeelt. Aga et sellest hoolimata just niisuguse tegelase läbi seda kõike näeb ja et see tegelane on selle loo sõlmpunkt temas on ühtaegu nii lootust kui lootusetus. Mul oli väga hea meel seda avastada. Et ei ole nagu selline vaigistav feminism, vaid selline häält andev. Jah, ma olen täiesti nõus sinuga, Maria, kas sa lõpetuseks valiksid ühe lõiku ühest naistegelasest, loeksid selle? Ja muidugi hea meelega korraks räägin sellest naisest natukene äkki. Silvi ja Silvi on siis ka selline varastes viiekümnendates naisterahvas, kes. Metsik naine ja samas kohutavalt noh, inimlik ja, ja selline hea tüüp. Pöörane naine tõesti, ühesõnaga ta on elus ikka saanud meesterahvastelt korralikult tüssata, selles mõttes, et ta on lihtsalt pettunud meessoos. Tal on abielu lõhki läinud, siis tema suur armastus, Resama rokkstaar, kelle videokassetid lisaks on tema jättis ta maha siis poeg, sellessil VII peatüki alguses on just juttu sellest, kuidas poeg on nagu kodust välja kolinud ja sellest kohast ma loeksingi nüüd kohe natukene ette. Ühesõnaga Silvi teed ristuvad siis üle 20 aastaajal diagnooni teega. Ja, ja siis tulemus on plahvatusohtlik, ütleme nii palju ära ja tulemus on plahvatusohtlik, mitte isegi plahvatusohtlik. Plahvatused on täiesti tulekul. Kui ta väike oli, ei olnud Silvile kiiremat lohutust kui pojalt saadud musi. Mälestused tema lapsepõlvest on nii eredad, et Silvi ei imestaks sugugi, kui leiaks köögiust avades eest tabureti otsas seisva lansse loo, kes püüab kappides tükike šokolaadi välja kaevata. Maiustused tuli kõrgele ära peita, vastasel juhul võista neid iivelduse Vitsutada. See on kõik läbi see pisike keha, millede hellustega üle külvas tema tillukesed jalad, Pokemon voodipesu. Kõik läks raskemaks, kui poeg sai 16. Sylvie armastas teda ikka, kui oleks võinud ta maha lüüa. Kõik see jalgpalliajane tagurlik, matša nõmeduse, millega ta alatasa lagedale tuli. Silvi tundis, et teda haavatud ja reedetud Nad olid muidu alati nii hästi läbi saanud. Kolm pingelist aastat, siis läks mööda. Tema poeg on parempoolne. Algul oli Silvia arvanud, et kogu asja eesmärk on talle ära panna, aga lõpuks pidi ta sellega leppima. Intelligentsed noored ei olegi enam ilmtingimata Vasakpoolsed. Lase loon armunud mingisse tobukesse, kes püüab prouat mängida, aga pole suuteline ahjust pizzadki välja võtma. Tüdruk on praktiseeriv kristlane. Loodaks, et ta poisile kohe last kaela ei määri. Nad leidsid endale kahetoalise üheksateistkümnendas linnajaos kohut vastavalt masendav kvartal, kus mitte keegi elada ei tahaks. Need kaks tuvikesed on islami ja judaismi osas üsna tundlikud. No ütleme nii, et seal Krimmi kvartalis seal neil kindlasti tore olema. Lase loo näitas talle korterit sellesama totaka rõõmsameelsusega, mida ta armumisest saati ilmutanud on. Silvi teabe poeg peab temast eemale saama. Laps mitte ei tapa ema, vaid jätab ta maha. Ta pole ühegi teise mehega kunagi nii helde olnud, sest keegi teine pole teda nii õnnelikuks teinud ega lahkudes nii armetusse seisu jätnud. Täna rääkisime Virginiides Paanti raamatust Vernon Subutex, Maarja Eskoga. Saate, mida te kuulsite, mängisid kokku Maristamba ja Urmas Vadi. Ja saadet jääb lõpetama Aapo Ilves. Oma tekstiga kõike head ja kohtumiseni. Jääalale kõneldas äre peate minema raha eest, võõrid on Nissa beat imema, uma, ummuta alale hoidma, milles Veedikse müübe võit, hinda ärdoitmises, õmmet, mõtle Elolec edesi, minkuvaid Pümmes, et nätari midagi seto tõld, ainsat Lainata piraka. Eestlase Takas lõõgadki võroka. Üks on viil pidada pulma ja matus omava kängen nii ala ja astusse oma tossu kujuskmisel, maraton, edese liigud kui elavaim alal hom. Tiigoleti välja, Amiiem jalale. Diego, oled välja Amiievi alale Taivale Chirkas, Vaivee alaka alades.