Tervist, mina olen Urmas Vadi ja algab saade loetud ja kirjutatud ning täna räägime kirjastuse Varrak välja antud raamatust, mis seal Velbeki serotoniini-ist ja täna on meil külas selle raamatu tõlkija Indrek Koff, tere indrek. Tere. Kui ma ei eksi, siis on see serotoniini raamat juba sinu neljas Velbeki tõlge. Laenan pudel kokku, no ütle ka, mis, mis seal kõigepealt nälgisid element ja elementaarosakesed platvorm, kaarte, territoorium ja tõepoolest serotoniin. Neljas. Kuule, aga mida see tõlkimine sulle annab, ma mõtlen just nimelt Velbeki tõlkimist. See pakub mulle naudingut sellest ajast peale, kui ma kunagi ammu-ammu Pariisis pedes sattusin elementaarosakeste peale siis mulle jäi kuidagi kahe silma mitte ainult see, millest Velbek kirjutab, vaid ka see, kuidas ta kirjutab. Mul on tunne, et see kuidagi väga hästi istub mulle ja, ja teda tõlkides see on täiesti noh, ongi nauding, et kui sa oled vähemalt enda arvates ära tabanud kuidagi selle tooni, mida autor kasutab ja kohati tundub sulle, et nüüd sa said sellega hakkama, Sa suutsid sedasama väljendada ka omas keeles. Et see on tõesti väga suur rõõm, aga huvitav on see, et ütleme, sel ajal, kui ma lugesin elementaarosakesi, siis ta ei olnud jõudnud veel väga palju kirjutada ja ta tekitas väga palju poleemikat, muuhulgas ka sellega. Kõrged kirjanduskriitikud leidsid, et tal polegi üldse mingeid stiil ja ta kirjutada õieti ei oskagi. Mulle tundus juba jah, mulle tundus juba sel ajal, et tal tegelikult on väga selge oma stiil mis on selline hästi eklektiline ta, kuhu igasuguseid erinevaid kõneregistreid ja ja stiilielemente, aga alguses ei tahetud seda kuidagi tunnustada ja nüüd ma märkan, et pärast serotoniini ilmumist on lausa üks kriitik öelnud, et see on hiilgava stiiliga kirjutatud raamat. Igal juhul on see hea raamat, aga ma ei tea, mulle tundub tegelikult noh, eesti keeles on neid raamatuid ikkagi väga mõnusalt, aga kõik on tõlgitud. Isegi see üks esseelaadne raamat on ära tõlgitud veel tekilt eesti keelde. See Eesti vastuvõtt on ka väga hea ja kas või vaadata praegu raamatut. Siis seal on see Velbeki serotoniin kenasti kõrgel kohal olemas, nii et ta on kogu aeg saanud mingit sellist tähelepanu ja tal on väga selge lugejaskond olemas. Ta on väga armastatud meil jah, ma mõnikord, kui olen käinud kuskil rääkinud nendest raamatutest, mida olen tõlkinud, siis olen ka öelnud, et ta tuli üsna kiiresti, sai kohe Eestis väga hea vastuvõtu ja nüüd on ta enam-vähem nagu eesti kirjanik või noh, et me oleme nii omaks võtnud, et ootame väga iga tema uut romaani ja ajakirjandus tunneb huvi tema uute raamatute vastu isegi siis, kui need ei ole veel eesti keeles ilmunud ja nii edasi. Aga see ei ole muidugi ainult mingi eesti fenomeniks, ta on vähemasti üle Euroopa, ütleme ikkagi väga populaarne ja kuidagi ma ei tea, võib-olla see on siis sellest, et äkki oodatakse temalt mingisugust sellist põhjapanevat sõna meie ühiskonna kohta vä. Eks ta ütleb neid sõnu, no ta ütleb ja üks huvitav asi on selle raamatu puhul selle serotoniini raamatu puhul see, et see on ka ilmunud 2019 ja nüüd kui see tõlge ilmus, on samuti aastal 2019, et kuidas need mehhanismid liiguvad või kuidas nii kiiresti see tõlge tuli eesti keelde. No iseenesest ei ole siin ju midagi, midagi eriliselt kiiret, noh ütleme, et kui on selline autor nagu Michel Välbeka on, kelle raamatuid väga oodatakse, siis kirjastused reageerivad võib-olla kiiremini serotoniini puhul oli veel isegi see, et lasti raamat rahulikult prantsusmaal ilmuda ja siis hakkasime rääkima, et millal ja ja kuidas, võiks välja anda, aga minu arust oli näiteks alistumisega, nii et selle käsikiri tasapisi hakkas kirjastajate hulgas ka väliskirjastajate hulgas levima juba enne raamatu ilmumist. Et sellega üritati kuidagi eriti ruttu hakkama saada. Aga ütleme noh, niisuguse raamatu tõlkimiseks aastakene kui on selliseid aegu, saab korralikult sellele pühenduda, siis see on täiesti tehtav. Mingis mõttes on see veel pekki stiil või võib-olla isegi mitte stiil, aga ütleme, mingid teatud teemad või või elemendid, mis seal kogu aeg tekstides olemas on mingisugune kummaline isakuju, kes on kuskil kaugel ja kuidagi ebameeldiv siis midagi rassistlikku, noh viimasel ajal on seal ka see islamivaenulikkus sees ka mingisugused sellised täiusliku ilu, taotlased. Et mingite elemendid korduvad kogu aeg, et Indrek, kas sinu meelest see veel pekki tekst on nagu üks raamatut, kas ta tundub sulle selles mõttes autor, kes kirjutab seda ühte raamatut? Ma selles päris kindel ei ole, eks nad ikkagi üks nad ikkagi muutuvad, loomulikult on need läbivad teemad Soonustasid siin, mainides ekse, mis on muidugi äärmiselt tähtis. Jah, aga kindlasti on nad erinevad juba selle poolest, mina vähemalt olen hakanud märkama tema loomingus selliseid, mis on siis ütleme, rohkem romaanilikud, nii nagu sa serotoniin või näiteks kaarte, territoorium kus on küll läbivad teemad, aga nad ei ole justkui programmilised. Ja siis mõni teine raamat noh, ütleme näiteks platvorm või mingis mõttes ka alistamine, neid nimetataksegi programmiliseks, et ta on võtnud ühe idee. Ja näiteks platvormi puhul on minu arust üsna raamatu algusest peale aru saada, kuhu ta tahab selle ideega välja jõuda. Ja, ja sellepärast võib-olla seal platvorm ei tundugi mulle nii tugev tema romaanide reas kui näiteks kaart ja territoorium või seesama serotoniin. Sest nende puhul, kui on selline nii-öelda puhas romaan, sest siin on palju erinevaid tegelasi, ütleme, siin on, tekib mingisugune selline sümfoonilisus, mis, mis peaks ühte õiget romaani iseloomustama. Ja, ja ei ole algusest peale sellist selgust, kuhu ta on hakanud minema ja kuhu ta kavatseb raamatu lõpuks välja jõuda. Nagu üks element on kindlasti see, et, et seal on üks keskealine meeshääl, kes räägib selle raamatu puhul on üsna algusest peale kuidagi tajutav see, et, et see ei ole veel pekki hääl kindlasti üks-ühele. Et see on ikkagi noh, selline üsna põhja keeratud tegelane, kellel puudub igasugune huvi ükskõik mille vastu ja ta on nagu juba algusest peale kõik nagu ära kaotanud ja see võimalus üldse inimestega mingisugust suhtlust tekitada seal kuidagi elimineeritud algusest peale. Et tihti on nagu see, et tegelane tema romaanides jõuab lõpuks sinna välja. Jah, just et depressiivsed on ju kõik need tema keskealised meestegelased panime täheletoimetaja Leena Toomas Bergiga, kellega meil oli väga hea koostöö selle serotoniini puhul, et tegelased on sarnased ja mingis mõttes muutuvad seoses sellega, kui palju siis ta ise vahepeal vanemaks jääb. Aga üle 45 või 46 nende vanus enamasti ei lähe. Ehk et ta ise nüüd juba vanem, aga see põhjakäinud peategelane on siin raamatus jälle 46. Jah, selle koha pealt on serotoniin teistsugune, et kui tõesti nagu sa ütlesid, et kui kui tavaliselt on sellel õnnetul peategelasel mingigi lootus, olgu see siis kasvõi mingi äraspidine lootus jõuda kuskile kõrgemale või mingisuguse ülenemiseni siis siin seda õieti ei teki ja see on täiesti algusest peale selge, et ta on igasuguse lootuse juba kaotanud. No tegelikult selle raamatu jooksul korraks ju on selline, ütleme tegelase enda seisukohast selline optimistlikum joon juures, aga kuna tegelane, inimene, kes alati ikkagi saab lüüa ja lõpuks ka ise lööb käega siis siis ka see optimistlik lootus puruneb ja ja kõik läheb jälle halvasti. Ja ma mõtlen, et kui palju seal need antidepressandid sellel hetkel, kui lootus tekkis, kaasa mängisid, kas sellel hetkel said need antidepressandid vist äkki otsa, võib-olla asi selles või? Ei, ma ei ole kindel, mul on tunne, et see raamat on ikka läbinisti selline antidepressandid, raamatu, et eks ta ju käib pidevalt ravimivarusid täiendamas. No ütleme, jaheda see on siis niisugune tegelane, kes ütleme, on sattunud nii sügavale depressioon ja nii sügavale kurbuse ohvriks, et ta just nagu jätab eluga hüvasti. Tema puhul käib see siis käsikäes sellega, et ta jätab hüvasti oma seksuaalsusega, mis on omakorda tingitud antidepressandid mõjust. Ja kui inimene eluga hüvasti jätab ja seda ütleb ka autor siin raamatus, siis on tal kombeks tagasi vaadata elule. Ja tema samamoodi siis meenutab oma oma luhta läinud suhteid. Ja ühega, mis oli siis võib-olla kõige tugevam nendest armastuse suhetest loodab ta vahepeal äkki uuesti üles ehitada mingisuguse elu. Aga ma ei ole kindel, et, et see on seotud kuidagi nüüd mingi pausiga ravimite võtmises, vaid pigem, pigem on see selline ütleme, et isegi läbi ravimi tuleb kusagilt minevikust ikkagi mingisuguseid selliseid tugevaid tundeid mis tekitavad mingi meeleheitliku lootuse. Serotoniin raamatu pealkiri on siis see aine, mida siis peategelase keha hakkab liiga palju tootma. Ja seal tõepoolest, antidepressandid on väga nagu oluline osa mulle tundub, et mitte lihtsalt, et nendest räägitakse, peategelane neid manustab vaid sellepärast ka, et see kuidagi kogu see maailm on läbi sellise apaatsed tuima oleku kirjeldatud, nii et igas mõttes antidepressant seal poeesia ska sees. No ikka jah, ja eks see ongi selline nokk kinni, saba lahti, olukord, kui sa oled nii meeletult kurb, et et sinu ees ei ole enam ühtegi avatud ust, ühesõnaga siis sa pead võtma ravimit ja teisest küljest ravim teeb su apaatseks. Kui palju sa Indrek Koff mingisugust meditsiinialast nõu vajasid või kui palju see nagu mingit uurimustööd tegid, selle jaoks on, seal ei ole küll mingit väga palju sellist teksti, aga siiski. Selle teksti puhul tegelikult ei olnud isegi vajadust pöörduda konkreetselt meedikute poole, mulle tundub, et noh, nii palju kui ta kirjeldab seda ravimit ja selle mõju, et see tõenäoliselt ta muidugi ise midagi uurinud, aga see info on kättesaadaval internetist ja, ja eesti keeles üldjoontes ka on olnud teisi raamatuid, kus ma olen küll tõesti pidanud ühendust võtma keemikute, füüsikute, arstidega ja nii edasi bioloogidega nagu näiteks elementaarosakesed, seal on sellist asja võib-olla rohkem. Võib-olla nüüd, et anda kuulajatele, kes võib-olla ei ole veel serotoniini lugenud, väikene näide sellest, siis ma palusin Indrek, et sa valiksid ühe lõigu ja mina teised, et alusta sina, loe see üks katkend ette. Ütle, mis katkendise valisid ja miks just see katkenud. Selle romaani puhul mulle endale väga meeldib see, et võlbeki selline terav must huumor on viidud absoluutse täiuseni, nii et seal on mõningaid selliseid kohti. Et ma loen seda raamatut ja asi tundub väga sünge. Ja ühel hetkel avastan, et ma olen kõva häälega naerma pursanud. Ja ma otsisin siit ühe sellise musta huumorinäit, et sel hetkel elab peategelane koos oma noore jaapanlannast elukaaslasega, keda ta on paari aasta jooksul jõudnud sügavalt vihkama hakata ja siis mõtleb sellest, kuidas ometi oleks võimalik temast lahti saada. Eks ta kaaluks on igasuguseid võimalusi, kas äkki peaks ta kõrgel tornis kus nad elavad, aknast välja viskama, aga samas nagu ei tahaks vangi ka minna. Ja siis vaatab ta ühel õhtul telekat. Ja see lõik, need kirjeldab siis seda, mida ta siis avastas, kui ta telekat vaatas. Kummalisel kombel leidsin lahenduse, vaadates piibliks enaad kanalit, millelt ma ei osanud suurt midagi oodata. Vähemalt kindlasti mitte midagi niisugust dokumentaalfilmi pealkirjaga omal soovil kadunud näidati inimesi, kes olid ühel päeval täiesti ettearvamatult otsustanud läbi lõigata kõik sidemed oma perekonna, sõprade ja töökohaga. Üks tüüp oli esmaspäeva hommikul tööle minnes jätnud auto rongijaama parklasse ja istunud esimese ettejuhtuva rongi peale. Teine ei läinud peoõhtult tulles koju, vaid võttis suvalises hotellis toa ja elaski hiljem kuude kaupa erinevates Pariisi hotellides vahetades iga nädala aadressi. Arvud olid muljetavaldavad. Prantsusmaal otsustas rohkem kui 12000 inimest aastas ära kaduda. Jätta maha oma perekonna ja alustada uut elu. Mõnikord teises maailma otsas, mõnikord aga samas linnas, kus nad olid ennegi elanud. Olin lummatud. Veetsin ülejäänud öö internetis, et teema kohta rohkem infot saada. Ning minus süvenes veendumus, et olen leidnud oma saatuse. Ka minust saab omal soovil kadunu. Kusjuures minu juhtum oli veel eriti lihtne. Mul polnud vaja põgeneda naise pere kannatlikult üles ehitatud sotsiaalse võrgustiku eest vaid lihtsalt välismaalasest elukaaslase eest, kellel polnud mitte mingit õigust minu jälgi ajada. Lisaks aga rõhutati kõigis artiklites, mis ma internetist leidsin. Aspekti, mida oli rõhutatud ka dokfilmis Prantsusmaal oli igal täiskasvanud inimesel vabadus minna ja tulla. Perekonna mahajätmine ei olnud käsitletav kuriteona. See lause tulnuks hiigeltähtedega graveerida kõigile avalikele hoonetele. Prantsusmaal ei ole perekonna mahajätmine käsitatav kuriteona. Nad rõhutasid seda kõvasti ja tõid rohkelt muljetavaldavaid näiteid. Kui politseiametnikud või sandarmi juhtusid kadunuks kuulutatud isikut tänaval kontrollima, oli neil keelata tema uut aadressi tema nõusolekuta edastada. Lisaks kaotati 2013. aastal perekonna soovil algatatud otsimismenetlus. Oli hämmastav, et riigis, kus üksikisiku vabaduse ja aastast aastasse aina enam piirati oli õigussüsteemis säilinud see fundamentaalne vabadus mis oli minu silmis isegi fundamentaalsem ja filosoofilises mõttes problemaatilisem kui vabadus sooritada enesetapp. Et selline kujutlus sellest, et niisugune lause Prantsusmaal ei ole perekonna mahajätmine käsitletav kuriteona, tuleks hiigeltähtedega renoveerida yhe hoonete seintele, see on minu arust suurepärane. Ja seda veel Becken nimetatud mingi hüper realistiks nagu võimendab tegelikkust, et seda seadusepügalat uurinud, et vastab tõele see Prantsusmaal. Ma tegelikult nii täpselt ei uurinud, aga ma usun küll, et selline eraelu kaitsmine nii-öelda ja et inimese andmeid on võimalik avaldada ainult siis, kui ta annab selleks loa. See, see on, kõlab tõesti tõenäoliselt. Väga hea, et sa just selle katkendi lugesid, sest tõepoolest, siit ta saigi selle idee, et ta nii-öelda lahkub oma senisest elust ja hakkab jumal teab kus elama ja sellest see raamat, sest põhimõtteliselt nagu koosnebki või, või sealt seal mingisugune nagu road movie edasi ka liigub. Kuigi muidugi allegooriline on see, et võib-olla see tema elust väljaastumine on juba ammu pihta hakanud, enne seda avastust Seda küll jah, ja sellele järgneb veel ka selline väga huvitav, uuel Beckilik võitlus, ütleme siis, see on tema võitlus suitsetamiskeelu vastu hotellides ja see on väga naljakas, kuidas, kui palju ta vaeva näeb selle nimel, et leida siis niisugune hotell, kuhu ta saaks elama minna pärast kodust jalga laskmist. Ja hotell peab olema kindlasti niisugune, kus tohib toas suitsetada, sest muidu ei ole elu võimalik. Jätkub saade loetud ja kirjutatud, täna on külas Indrek Koff ja me räägime tema tõlgitud raamatust, milleks on, mis seal veel pekki, romaan, serotoniin ja noh, me rääkisime sellest peategelasest, kes on kuidagi ära kadunud ja kuidagi ära pööratud ja Hüdini selline ebasümpaatne tüüp ega sellisega nagu sõber olla ei tahaks, aga siiski Velbekile on mingi selline suurepärane nagu oskus sellest üdini negatiivsest rassistlikust, ksenofoobia, seksistlikust, soministlikust ja nii edasi ja nii edasi tüübist ikkagi mingisugune kaasa tundma panev pilt tekitada või, või kuidas, sulle tundub selle koha pealt Indrekov. Jah, seda ta oskab, mul tunne kuidagi ta paneb nendesse peategelastest sellise noh, ütleme ikkagi, mingis mõttes raske elusaatuse ja siis ka piisavalt palju enesehaletsust. Ja, ja kuna Ta paneb nad nii rasketesse olukordadesse või mitte olukordadesse, vaid pigem nii raskesse seisundisse siis sellega ta kuidagi oskab jah, panna kaasa elama. Ütleme, et samastuda on selle tegelasega keeruline, aga tal on võimalik kaasa tunda. Ja, ja mis on selle kuju puhul huvitav, on see, et noh, siin oli enne juttu, et ta just nagu jätab eluga hüvasti ja ennekõike tähendab see seda et ta jätab hüvasti oma seksuaalsusega. Aga see ei võta temalt ära sellist, mingis mõttes hästi selget pilku ümberringi toimuvale, et ta oma raskest depressioonist hoolimata suudab vaadelda ühiskonda. Suudab mõelda selle peale, kuhu ühiskond on omadega jõudnud ja mõelda, kas siit võiks olla mingit väljapääsu. Enamasti muidugi ei ole, eks ole, nii ka, nii ka sellel puhul on ikkagi kõik väga must ja sünge. Ja nende tegelastega käib kaasas ka mingisugune selline kuidas ma ütlen siiski mingi kujutlus sellest midagi kõrgemalt on võib-olla võimalik seal nende selline suur meeletu, kõikehõlmav igatsus armastuse järele. Ja armastus on üks selline asi, mida nad väga vajavad, nad küll ise ei ole selleks enamasti võimelised aga, aga aeg-ajalt on kõrvaltegelasi armastatuid, keda ta tõstab peaaegu, ütleme niimoodi Jeesuse Kristuse tasandile, et enamasti on need naised, eks ole, kes on valmis armastuse nimel paljust loobuma ja selle nimel, et teistele armastust pakkuda. Nii sellist kõrgemat armastust kui ka füüsilist armastust on siis valmis iseendast mingis mõttes nagu lahti ütlema või ja nii on tegelikult siin siin raamatus ka, et ikkagi sellise suure armastuse ihalus käib igalt poolt läbi ja see võiks olla üks selline võimalik pääsetee. See on hästi, mulle tundub ka väga õige, mis sa indrek ütled, et mul on seesama tunne ja see, see naisjumalus on tõesti väga läbiv Velbeki romaanides, et see on kuidagi seotud mingisuguse täiuse otsingutega ka, et, et nagu peaaegu kunagi ütlesin, et ja see on ka üks läbiv teema veel VEKi romaanide puhul või noh, selline näide, kuidas ühel hetkel vaadatakse naist, et ta enam ei ole nii kena või ta nahk ei ole enam nii kena ja siis põgenetakse tema juurest. Noh, see on ka mingi selline läbiv motiiv. Jah, seda küll, jah, see on esimestest raamatutest peale tal tal olnud sarnane. Nojah, et see on siis nüüd selline põgenemine sellise füüsilise närtsimise eest. Aga ikkagi selline sügav isiklik lähedus ja, ja suur armastus mingis mõttes on viinud sinnamaani, et minule tundub, et betoon ise tegelikult ka sellist väga sügavalt, aga siiski üsna religioosne inimene. Kaardis ja territooriumis tegi ta näiteks iseendast iseendaga, niisuguse triki, seal ta on ise tegelasena kirjanik, mis seal veel pekk, eks ole, kes tapetakse väga julmal viisil ja siis hiljem selgub, et natuke aega enne surma on ta lasknud ennast koduküla kirikus ristida. Läinud katoliku kirikusse. Ja katoliku kirikust on ta päris palju rääkinud, võib-olla mitte romaanides, nii palju mingil määral siiski aga ka intervjuudes ja Esseedes ma sattusin just hiljuti lugema ühte teksti, kus ta ka siis arutleb katoliku kiriku erinevate aspektide üle, selle üle näiteks kas kirik suudab tõeliselt tagasi tulla, et hakata uuesti ühiskonnas olulist rolli mängima ja kuidas see võimalik oleks ja nii edasi. Ja kui küsiti, et kas juhul, kui see oleks võimalik, juhul kui kirik saaks korralikult jalad uuesti alla nii-öelda ja suudaks uuesti hõlmata väga suurt hulka ühiskonnast, et kas see võiks päästa meie lääne ühiskonna, selle praegusest allakäigust siis vastav põlbeksale peale, et vastus on väga lihtne? Jah. Et temas on selline religioosne dimensioon täitsa olemas. Aa, see kõlab minu jaoks küll täitsa üllatavalt, sest noh, tema tegelased on küll täiesti anti religioossed tegelased No ütleme, et nad jah, nad mõjuvad nii, aga just nimelt sa sellise suure armastuse igatsus ja, ja idealiseerimine, sa tegelikult selles on mingi selline võib-olla äraspidine, aga siiski religioossus sees. Kuivõrd palju need raamatud või ütleme konkreetselt, see samas serotoniin peegeldab veel pekki, enda seisukohti või, või hoiakuid selle raamatu puhul vist juba rääkisime, et ega väga nagu ei ole või et see tegelane seisab temast endast nagu kaugemal, aga aga kindlasti see enda, mina olen seal kohal. Sain ühe huvitava fakti, lugesin välja, et, et see peategelane siin on, tegeleb põllumajandusega ja siis selgus, et veel pekk ise on õppinud agronoomiat ühel hetkel seal selle, need lõpetanud, et kas see on ka mingisugune selline mäng tegelikkusega või enda enda minaga. Jah, see teema ei ole talle võõras, sellest on ta varem ka kirjutanud ja Ma ei oska öelda jah, et kuivõrd see, mida mõtlevad tema raamatute tegelased, kuivõrd see peegeldab nüüd tema isiklikku arr arvamust, aga aga võib-olla see isiklik arvamus ei olegi siin nii oluline, nad igal juhul vaatavad ühiskonda ja mõtestavad ühiskonda ja ma arvan, siin siiski on tema selliseid mõtteid ka. Noh, kui vaatame korraks jälle tagasi sinna kaardi ja territooriumi poole, siis see kuidas ta kujutab ette Prantsusmaa tulevikku, et ütleme, tööstus ja majandus on liikunud Euroopast kuhugi kaugele ära Hiina ja Venemaale, kus elavad rikkad inimesed ja Prantsusmaast saab seal raamatus sees niisugune noh, ütleme lõbustuspark turistidele, käsitööajalugu traditsioonid, mida me saame siis tutvustada nendele uue maailmarikastele inimestele. Et ma arvan, et see võib täiesti peegeldada seda, kuidas ta ise suhtub ja serotoniini, kui ta räägib põllumajandusest, eks ta räägib sellest läbi mustade värvide räägib prantsuse põllumeeste rahulolematusest ja raskest elust ja kuidas, kuidas toime tulla rängas ülemaailmses konkurentsis millised on Euroopa koridorides väljamõeldavad poliitikad ja kas neist võiks abi olla, noh, enamasti siis ei ole, eks ole, vähemalt tema arvates siin on kahtlemata, noh, kui inimene üleüldse mõtleb, üritab mõtestada midagi läbi oma tegelaste, siis ta ikkagi paneb sinna ka omaenda vaadet maailmale. No, ja kui mõelda kasvõi võib-olla tema kõige tuntumale romaanile alistumine, mis ilmus aastal 2015 noh räägibki sellest, kuidas Euroopat, Prantsusmaad võtab islami üle, siis islamivaenulikkus tuleb ka no kasvõi sellest, et sinu enda tõlgitud tema raamatust platvorm juba välja. See on kindlasti ka mingi teema, millele ta ise nagu alla kirjutab, et või millega ta nagu tegeleb joonistele, nagu muret teeb ja noh, muidugi see fakt, et miks alistumine on kindlasti üks kõige tuntumaid raamatuid, ongi siis seal oli Hebdo toimetuse tulistamine, et kui palju see on mõjutanud seda veel pekki, et tema oli just nimelt selle ajalehe kaane peal seal kaane peal oli siis veel pekk üsna selline närtsinud olekuga, näebki halb välja ausalt öeldes fotodel ka ta näeb välja nagu noh, Arvo Kukumägi pikkade juustega, aga seal oli veel tekst, et selle pildi juures, et aastal 2015 kaotan ma hambad ja aastal 2022 jälgin ramadaani see on nagu selles mõttes suurepärane ja samas üx jõhkram maid, promo kampaaniaid üldse ühele raamatule, aga aga ma ei tea, kuidas, kuidas Velbek ise seda on kirjeldanud või mis, mis mis ta sellest arvanud. Ma usun, sa kindlasti teda ehmatas see konkreetne rünnak, kuivõrd, et jah, ta oli tõesti seal kaane pealse langes täpselt samasse aega, kui alistamine Prantsusmaal ilmus. Et seda võis mingil määral võtta ka rünnakuna siis selle ajalehe toimetuse teiste sarnaste vastu, kelle hulka mingis mõttes kuulub ka veel Beck, kes tõesti on islami suhtes väga kriitiline olnud ja seda mingil määral ka ära kasutanud. Ma arvan, et see võis olla platvormi ilmumise aegu, kui ta ütles kuskil intervjuus, et et islam on maailma kõige idiootlikum religioon, et noh, kui sa sellise lausega esitad, siis loomulikult tekitab see palju paksu verd ja sellest kirjutatakse, sellest räägitakse palju, et ta on alati osanud oma oma raamatuid niisuguste skandaalikestega hästi turundada. Ja nüüd on ta muidugi juba läinud nii populaarseks, et seda pole enam eriti vaja teha. Raamatut müüvad, müüvad juba iseenesest. Aga jah, mul on kuidagi tunne jah, et islami vastu tal sügav okas on ja võib-olla äkki siis sellepärast, et talle lihtsalt tundub, et islami viis ühiskonda korraldada ei ole kuidagi õige või? Ta ei, ta ei pea seda õigeks ja, ja viljakaks, ehkki noh, ma ei tea, alistumise puhul ju see, kuidas ta seda kirjeldab. Tema peategelase elu on ju mõnus siis, kui islam hakkab Prantsusmaad valitsema. Jah, eriti lõpp lausa lausa selline rõõmus ja õnnelik lõpp. Aga Indrek, äkki ma loen sulle kõhe ja raadiokuulajatele ka ühe ühe lõigu sellest serotoniini raamatust veel kuulame huviga, et ma otsisin selliseid koha, kus siin tegelikult on selliseid igatsevamaid, ilusaid kohti, need on tavaliselt küll nagu meenutused olnust, aga, ja see ka, aga neid kohti siiski on ja võib-olla see katkenud, kas siis ilmestab sedasama sinu juttu, mis ütleb, et tegelikult need tegelased otsivad armastust ja mingit sellist ülevamat jõudu? Samal õhtul sõime ühes Sveriini kõrtsus õhtust. Mäletan kelnerit neljakümnendates aastates kõhna närvilist meest. Ilmselt liigutas teda meie noorus ja armastus, mida õhkus meist kui paarist ja tõtt-öelda ennekõike ketist. Kelner jäi lausa keset tööd seisma, kooli taldrikud lauale asetanud. Ta pöördus minu poole või noh, meie mõlema, aga peamiselt siiski minu poole ilmselt oli ta tunnetanud, et nõrk lüli olema ja ütles mulle prantsuse keeles. Tõenäoliselt oligi ta prantslane, mismoodi oli üks prantslane sattunud Feriini kõrtsi kelmeriks? Inimeste elu on ikka suur saladus on vaimukas. Ühesõnaga Ta ütles mulle ebatavalise, pühaliku tõsidusega jäägegi, nii nagu te olete. Ma palun teid, jääge nii, nagu te olete. Mulle tundub, et selles samas lõigust peegeldub sees, sest soov, et mingid asjad jääks niimoodi, aga nad muidugi kunagi ei elus ega veel pekki raamatus mitte. Eriti mitte tema raamatutes ja selle tegelased suudavad kõik selle ilusa ikkagi mingil totakal kombel ära rikkuda. Velbekkan ise omaenda selle teksti kohta öelnud, et või kuidagi seda kirjeldades, et et see on midagi sellist, kui sa paned sõrme haavale ja vajutad hästi kõvasti. Ja mulle tundubki, et, et see ongi selline ühelt poolt väga isiklik haav ja teistpoolt ka väga sotsiaalne või ühiskondlik kaob, ta suudab need asjad väga hästi kokku panna ja võib-olla see on ka nagu see, miks ta miks ta on niivõrd populaarne. Küllap vist ja, ja, ja ma mõtlen ka seda, et kui vajutada sõrmega haava lehestik kõvasti, et mida sa siis teeb, et see mingis mõttes teeb võib-olla pilgu selgemaks, et sa hakkad mingeid asju paremini nägema, või see, mida, mida me tema nende tegelaste pealt siis näeme, on see noh, ütleme see jäänud ise räägib ka allakäigust, eks ole, meie ühiskonna allakäigust, et siin me näeme seda allakäiku, et kuhu on võimalik, et välja jõuda kui ja õieti muud peale enesekesksuse ja ainult sellise naudingujanu ja omakasu ja nii edasi. Ja siis siis tuleb ikkagi proovida noh, unistada siis millestki muust, mis on, mis on kuskil kaugemal ja, ja võib-olla kättesaamatu. Aga üks asi veel, mis just serotoniini puhul. Mulle kuidagi päris tugevat, ma ei oska öelda, mitte mõju võib olla muljetavaldav, on see, et ta suudab nagu mõne mõnes varasemas raamatus, nii ka siin leida mõned sellised jälestusväärsed mingisugustest moraalinormidest väga kaugele üle astuvad seigad või mingeid tundeid või mingisugused hetked mis tõmbavad sind korraks nagu selle selle raamatu kontekstist välja ja tekitavad võib-olla ka sellise tunde, et mis pagana pärast seda üldse praegu vaja oli, et kas sellist raamatut üldse tohiks olla siin serotoniini on näiteks üks pedofiil ega seotud lõik, mis ma usun, võib, võib sellise mulje tekitada ja raamatu lõpupoole on siis noh, ütleme see viis, kuidas ta kujutab, et tal oleks võimalik uuesti vana armastus taastada nii-öelda kui see läheb luhta, siis ju mitte sellepärast, et ta moraalselt oleks millestki aru saanud, et miski on valesti, vaid sellepärast, et ta ei suuda astuda ühte väga traagilist sammu, eks ole, või traagilise mõjuga sammu ma arvan, et me ei hakka seda siin lahti rääkima, jääd raadiokuulajal oleks huvitav lugeda, et ei hakka spoil'i mõni öelda. Ehkki noh, selle viimase kohta ta ütleb, see tegelane ise ütleb, et see paigutub tema elus sellisesse perioodi, kus ta enam õieti millestki aru ei saanud või ütleme, et tema jaoks maailm muutus väga imelikuks. Ta oli juba oma haiguses jõudnud juba nii kaugele, et see kõik, mida ta teeb ja mõtleb, ei pruugi olla moraalselt arusaadav või või tunnustatav nii-öelda. Aga mis puudutab seda pedofiilia lõikuses seal täna üldse mingit moraalset hinnangut, see on just nagu oleks täiesti okei. Ja niisugused hetked. Need on väga vastikud, aga kuidagi selle raamatu üldmõju muudavad nad õige tugevaks, ütleks. Indrek, kui palju peaks veel peki puhul rääkima autobiograafilise, sest ma mõtlen kas või näiteks seda hüljatuse või üksioleku teemat, mis tema tekstides peaaegu kogu aeg kohal on. Et noh, Ma olen lugenud, et seda on seostatud ka sellega, et tema vanemad hülgasid ta, kui ta oli paari kuu vanune ja teda kasvatas kommunistist vanaema ja kelle perekonnanime ta võttiski enda kirjanikunimeks ehk sellesama veel pekki nime. Vanematega on tal vist olnud keerulised suhted küll, kes seda nüüd nii väga täpselt teab, aga. Tekstis on ju ka see isa on kas surnud eemal, igatahes ebameeldiv kuju ega emaga kohal ei ole. No elementaarosakeste on see ema ju üleüldse emakujuna ikka üsna võigas selle puhul ei ole määratud, et võib-olla selles on väga palju autobiograafilist just nimelt, ja pärast selle raamatu ilmumist pidasid nad emaga maha ka mingisugused poleemika ajakirjanduses. Ka ema on kirjutanud eluloolise raamatu, kus ta, kus ta siis enestes nagu kaitseb, ma ei ole seda lugenud, aga ma olen selle kohta kunagi ammu midagi lugenud ajakirjandusest. Nii et jah, selliste raskete, et lapsepõlve tõenäoliselt noh, see võib olla loomulikult üks üks põhjuseid, miks, miks inimene kannatab, miks ta nii pessimistlik ja. Aga tema puhul ma ei oska öelda, et kas selline viljatuse ja üksinduse joon, et kas see on mingisugune selline poos või või kas ta tunnetab seda tegelikult, kas see on, ütleme siis vali antud see üksindus, mingisugused üksinduse perioodid, sest üldiselt ühiskonnas läheb tal väga hästi, ta on väga tunnustatud, kõik armastavad teda, kõik ootavad iga tema uut raamatut, et justkui ei tohiks olla probleemi, aga samas ütleme nii nagu nii, nagu ütleb FS oma luuletuses kurbus tuleb peale nagu sitahäda, sinna ei ole midagi parata, eks ole. Et võib-olla siis võib-olla tal endal on samasugune lugu, et enesehaletsus läheb iseenesest nii nii sügavaks ja siis on hea, seda on hea, seda pookida ka oma tegelaste külge. Igal juhul see mõjub. Loetud ja kirjutatud. Tänases saates rääkisime Indrek kohviga tema tõlgitud romaanist serotoniin, mis on siis, mis seal veel pekki, romaan ja saadet jääb lõpetama Mait Vaigu esituses, tema luuletus, kõike head ja kohtumiseni. Tere, mina olen Mait Vaik ja ma loen teile oma luuletuse kaotaja. Minu enda jaoks on see üks minu tüvitekste kaotaja. On ruume, millest iialgi ei pääse ja seinu, millest läbimine on kaugusi, mis on niisama kauged kui igavik või sirutaksid käe. Olen vaid teel, et kaotada end. Olen vaid teel, et salata. Aeg on kaotatud asjade hing. Kõigile neile, kes uskusid mind on jälle lahkumine suguklat, mõtteid enam, May lohe. Shu liigutused. Hingamine on jäänud võõraks, kõik, mis oli soe Ma ei arene enam say luura Mu lausetes on silbid vaid Oled vaid teeled kaotada mind oled vaid teel, et salata kõike, mis hoidis sind ja mind selleks, et otsast alata. See on see maailm, talle me kuulume. Tomadeks saame ta, lapsed. Me oleme pimetaks prahiks. Kirjutuslaual kirjaklambriteks, kustu kummideks, murtud nokana, sahtli põhjades. Ja alati hirmul paberikorvi ees. Kas kiviks süda, sügis läheks hing? Sel päeval, kui ma viimaks kaotanud