Seal avati laiew, veetis veerand sajandit vangipõlve Eestimaal. Tartu ajaloo keskarhiivis leitud dokumendid kutsusid esile üleliidulise vastukaja. Pärast Päevakaja informatsiooni võtsid ühenduse Tartu arhiiviga paljud teaduslikud ja Nõukogude asutused mitmelt poolt Nõukogude maalt. Arhiivi direktori asetäitja Malle Loit saab nüüd pärast täpsustusi kõigest pikemalt ja põhjalikumalt rääkida. Kaskeerin Teaduste akadeemia filiaal kutsus kokku õpetatud nõukogu kus anti kõrge teaduslik hinnang nendele leitud andmetele ja otsustati jätkata, et ka omalt poolt dokumentide uurimist, mis kajastavad Pugatšova oblasti Salavatsjulajevi elukäiku. Väga liigutav kiri tuli ka ühelt paskyiri noormehelt noor sõdurilt, kes teenib aega Eestimaal. Tema kirjutas meile, teatas, et ta sai teada Salavat laiali kohta oma ajalehest, mis saaditele järgi kodumaalt ja palus luba aidata kaasa küsimuse uurimisel viibides Eestimaal, siis koju sõites jutustada oma rahvale nende kõige populaarsematest rahvuskangelasest täiendavaid andmeid. Meie muidugi vastasime talle, soovisime, et ta teeniks eduva edukalt ja vääriks oma rahvuskangelase nime. Oma käitumise ja teenistusega. Salati laieff oli Pugatšova, oli üks paremaid abilisi. Ta tuli küllalt suure salga, eesotsas Pugad soomlaste juurde. Salavat oli kõige noorem polkovnik tugedsoli väes. Tema alustas oma sõjaväeteenistust muidugi juba ennem ülestõusu ja ta oli 2000 mehe eesotsas kõigi nendega ta läheks üle üles tõusete poolele. Temast ei saanud mitte ainult Baskeeride juht, vaid üks silmapaistvamaid ülestõusu juht üldse. Kui Pugatšova kaotas lahingutes ja kui ta kinni võeti, siis tsaarivõime lihtsalt rabas. Et Salavat jätkas võitlust, jätkas ta võitlust veel aktiivsemalt tas kiiride maal kui varem. Pugatšova juhtimise all on säilinud raportid, ettekanded kohalikelt võimukandjatele, kes nii väga kiruvad seal alati, kes teeb neile palju tüli ja meelehärmi. Ohtlikud mehed eesosast Pugatšovaga ju tapeti, kuid olevat Julajev jäi elama. Miks on need andmed teada? Ta olevat ju laev, oli väga huvitav isiksus, vaatamata oma noorusele tema juba teenides tugevat soovi vägedes juhtides iseseisvalt askeerida ülestõusu ka siis, kui tal tuli, vastad tsaariametnikele üle kuule, petele hoolitses selle eest, missugune mälestus temast jääb paskyiri rahvale. Tema ei palunud armu, ei andnud alla nagu enamik teisi Baskeeri ülikuid, kui ülestõus oli nii otseselt kaotatud. Olgugi et tema poole isiklikult pöördus pationkin. Sest tsaarivalitsus kartis, et neli õnnestu kinni võtta Salavet ja kas see oli väga tähtis ja Potjomkini üleskutse isiklikult sale väetile jäiga vastuseta pärast kaotatud lahingut nelja temale ustavaks jäänud mehega varjus Salavat metsa suuskadel see oli juba oktoobrikuu ja metsas oli lumi ja viimased teated tema kohta räägivad, et ta kavatses põgeneda. Kirgiisia steppides ei hakata seal ette valmistama uut ülestõusu ülestõusu protokollides otseselt märgitakse, et tema ei andnud mingisuguseid täiendavaid teateid ülestõusu käigu kohta. Ei kompromiteerinud ülestõusust osavaid diaid. Ta püüdis astuda kontakti oma rahvaga oma kaasatundjatega, kirjutas kirju, kus ta manitses jääma õiglaseks mitte välja andma ülestõusust osavõtjaid, juhte ja omalt poolt kinnitas, et tema poolt ei ole kellegil karta reetmist. Ta hoolitses ka muidugi oma perekonna eest kirjutades kirju ja kui need kirjad sattusid tsaarivalitsusega Ütles, et tema ei ole neid kirju kirjutanud ja nii tsaarivalitsus temaga hästi saanud mingisuguseid täiendavaid andmeid ülestõusu kohta. Kuidas kinni võttis, raamatule Salavat ju laev võeti kinni metsa tehnikus. Ta oli seal ainult nelja mehega ja tema vastu saadeti terve väeosa. Ja pärast ägedat tulevahetust Dust Salavat ju laev vangistati. See oli nüüd Salavatiolajevi pool elu teine pool elu oli tal Eestis sunnitöö vanglas ja just siin meie põhjarannikul Paldiskis. Digisaate ka Tallinna vaateid ja pilte, kus oleks kujutatud Pikk Hermann kus olevat Salawadži laev ikka kinni hoitud varem, kui teda saadeti Paldiski Roger wiki kindlusesse. Ja edasi Paldiski. Peab ütlema, et Salavat koos oma isaga ei olnud esimesed Paškiirid, kes sattusid Paldiski. Paldiski oli määratud Vene tsaari poolt asumispaigaks, kuhu saadeti islamimaade elanik Volgatagustest, Kaspia meretagustest maadest ja seekord ka Paldiskis ootasid ees juba osa Pugatšova ülestõusust osavõtjaid. Salavad, tema isa Paldiskis, sunnitööliste töö oli üliraske. Tuli karjäärides murda lahti kive, tuli neid vedada praamil, paigaldada muulile. Balti meri on väga tormine, lõhkus nende kätetööd. Ja lootusetu oli neil selle muuli ehitamisega valmis saada. Mida mäletavad rannarootslased Paškiiridest professor Ariste on käinud kohapeal uurimas See oli 1929. aastal siis 44 aastat tagasi. Mind saatis rahvaluule arhiiv, tolleaegne Eesti Rahva muuseum osaga nüüdne kirjandusmuuseumi rahvaluule osakond saatis Rootsi rahvaluulet koguma ristirannaküladesse ja see on nii lahe ääres Kurksi küla ja otse üle mere. Paet on Pakri saared ja paremat kätt natuke eemale ja Paldiski. Kui nüüd seal kirjutasin rahva luudelt kirja igasugust jutte, kodukäijatest tontidesse, muud ja panin ka vanal rahvalaulul kirja. Tuli ka siis kohamuistendid jälgida. Rääkisin küsimisel, vanal ajal oli, mis põnevad, siin oli ja olin tookord just kaheindeksiga lambakarjamaal rannas peeti väga palju lambaid, küla lambad olid koos seal mitusada lammast. Kaks eit olid siis lambakarjas. Nad mõlemad olid nii 70 aasta ümber, siis arvad, kanad olid sündinud nii 1008 50. Ma küsisin, kes need olid ja need olid tõmmud mustad mehed. Need olid Pakri saarel ja Paldiskis nadolid sinna saatnud sunnitööle ja seal tegid, tegid kindlustus ja Pakri saarel ka, ehitas seal, aga need vahel lastiga randa tulla, tulid paadiga ristiranda ja sõnagi oskavad nad eesti keelt rootsi keelt ja tulid vana siis üks vanaeit rääkis, tema vanaema oli olnud siis tütarlaps oli tulnud sinna ühte külla paar Baskeeri ja olid tahtnud süüa. Ja siis v seal olid parajastavad võetud aiast kapsapäid, suuri kapsataid oli laual olnud ja paskhiir oli näidanud käega seda kapsapeade poole ja öelnud sõna Vokas Pilal. See sõna oli vanaisal meeles pista oma vanaemalt Vokas pila Vokas bilan. Ja siis, ja need olid aru saanud, et ta tahab sappa seda neid kapsast, saade ja tants suule kapsapea, baski, baski, kirjutatud, lõiganud selle kapsapeatükkideks, siis söönud ärasele kapsapeal, tahtsid värskelt seda saada ja siis nad olid süüa antud via leiba antud kaasa, nii edasi, kui jälle võimalust oli, seal tulitsena randa, kui palju taskile oli, on Paldiskis ja siis parklasaares, seda ei teki neid jäänud rääkida, ainult nüüd mäletas, et olid, saad anda tulla ja siis oli veel üks asi, mis sealt rääkisid, nimelt ei ole mõned Baskini tulid ilusad kenad noormehed. Siis olid Nende tütarlapsed olid seal nendega veel tantsinud, seal koos olnud. Aga omavahel kõnelda nad ei saanud, ma küssing hääldas, jäigi mõni baskide järeltulijaga sõdade. Ei, meil on kõik valgepäised Zimmel ühtlasi tõmmutamist. Tumedad baskidel olid ja me teame tasanad Villem jäik Eestimaale ja elame. Ma olen lugenud kuskilt. Pärnu ümbrile lähedusse, asus osa Pašcheri elanud kaduma ei lubatud minna, kes seal võistis kodumaal elada, aga sandisti rannas pärisin, kas sinna jäänutav Dash kiire ei ole. Aga noaroots olevat paar. Baskin läinud seal abiellunud eestlastega rootslastele Noarootsi poolsaarel. Esimesed teated Paldiski vangipõlvest on üle 20 aasta, peale seda, kui Salavad sinna sattus. See oli aastal 1797. Eesti pinnale jõudis Salavate aastal 1000 775797 koguti andmeid ka meditsiinilisi andmeid kurjategijate kohta, nii nagu tsaarivalitsus nimetas Paldiskis ja oli kavatsus saata osa neist Siberi kaevandustesse. Need meditsiinilise ülevaatuse andmed tunnistasid Salavat ju laevi täiesti terveks. Nii et 20 aastat sunnitööd ei murdnud seda kangelast. Aga ära neid Paldiskist ei saadeta. Sinastus vahele. Peterburg, sealne senat, kardeti, et ikkagi ülestõusukajad on veel olemas Venemaal Baskeerias, Siber on seal kaunis lähedal ja Salavad jäeti edasi Paldiskisse. Nii et Siberi vabadusvõitlejad saadeti asumisele Eestisse Jah, ja vastupidi. Siberist siia ja meilt Siberisse, aga muidugi aastal 1797 taheti just osa ta siit, sest Eestis olid suured rohud Eestis silmapaistvad, suured talurahvarahutused, neid kõiki Siberisse ei olnud kavatsust saatajaid puhastada nende jaoks kohta Eesti vanglates ja kindlustes. Siis oligi kavatsus Eesti kohalikel võimudel saada osa Siberisse tagasi. On teil andmeid ka, miks Salawatjulajevit ei tapetud pärast seda, kui ta saadi kätte? Süütõendite puudus, sellepärast ülekuulamisprotokollid andmed jäid kuidagi poolikuks. Nii kaudsete tõendite ja ettekannete tõttu ei suudetud tema süüd niivõrd tõestada, et ta oleks kuulunud hukkamisele peale selle eluaegne sunnitöö, see oli ju samuti hukkamisele mõistmine. Sellepärast et kui sunnitööle saadeti, sest need märgistati juba need ülestõusust osavõtjad niimoodi, et meil oli võimalik too põgeneda. Nad märgistati tulise rauaga, kisute neil nina sõrmed lõhki, saadeti nad niisugusesse paika, kus neid juba Välise ilme järgi oleks kohe ära tuntud. Neil oli võimatu põgeneda. Et sunnitööle saatmist ei saa sugugi hinnata kergema karistusena. Kui hukkamist. Ja nüüd meie ees on paber mis tekitaski nii palju sensatsiooni. See on major Kitmari raport. Major titt, Mare oli kohaliku invaliididekomando ülemus Paldiskis ja tema kirjutas raporti kohalikule kubernerile Tallinnas. Kandis ette, et 26. septembril aastal 1800 suri sale väetiule. Pärast ta kordas oma raportit, kirjutas, et, et elus on kõik seni kirjas olnud sunnitöölised. Surnud on ainult salevat julaiel uue kalendri järgi seitsmes oktoober. Nii et Salavat ju laiali eluloolistest andmesse. Selle kurva päevana märgitakse praeguse kalendri järgi seitsmes oktoober. Kas tol ajal teati, et Salawatjulajev ja tema kaaslased saadeti Paldiskisse või seda hoiti salajas? Need on kirja pandud, kas uurimismaterjal ja kohtuotsused on kirja pandud tsaari järel uurimisorganites. Ja ma ei usu muidugi, et avalikult teatavaks tehti. Salevat Julajevist rääkisime praegu kui ülestus ühest juhist, aga peale selle oli säravat Julajev ju väga mitmekülgne inimene, haritud inimene. Eks sellepärast Salavat Julaeri mälestus on nii tugevasti jäänud Baskeeri rahva hinge. Ta on muutunud keskseks kujuks pask iiri folklooris. Et temast jäi järgi ka suur vaimne pärand. Selle vaimse pärandi tõttu ongi temaga kangelane elanud üle oma aja.