Kui kogu rahvas Tuleb päev kulub, päev läheb. Nii, on see alati niisugune on elu. Ja harilikult meie mõtlegi. Tihti möödunud päevadele ehk igaühesse neist mahtus väga palju meie töid, tegemisi, aga ka tegematajätmisi. Meelde jäävad ainult eredad päevad, millel meie suhtes on olnud eriline tähendus. Teised on argipäevad, mis tagasivaates tunduvad hallid ja ühetaolised. Aga kui keegi võtaks kätte ja raiuks ka iga halli argipäevaminutid ja tunnid raamatusse täpselt nii, nagu nad olid, tuleks sellest mitu paksu köidet. Kuid mõelgem nüüd sellele, mis mahtus 40 aastat tagasi iga rindemehe sõjapäeva. Konstantin Simonovi laseb oma sõjaraamatute kangelasel SIND soovil arutleda. Mis on tänane päev eilse kõrval? Eile olid sa erainimene ja see päev oli korraks nuusata. Täna oled sa sõjamees ja tead, et sinu päevas võib-olla võidurõõmu ja kaotusekibedust. Kuid kindlasti on surmaverd ja valu aga kogu aeg raskusi, raskusi ja veel kord raskusi. Ka kõige viletsam sõdur suudab täna 1000 korda rohkem teha kui eile kõige viletsam töömees. Sealjuures jääb ta lihtsaks sõduriks, kellest ei kirjutata ajaloo raamatutes. Uutele põlvkondadele jäeta tundmatuks sõduriks. Neid tundmatuid sõdureid, kes päev päeva kõrval tegid oma rasket sõjamehe tööd, oli 40 aastat tagasi miljoneid siis oli 16. jaanuar 1943 suure isamaasõja 574. päev. Seda ei oska keegi öelda, kui palju oli siis rivis veel neid, kes olid näinud sõja esimest päeva? Ja loomulikult keegi ei võinud teada, kes näeb sõja viimast päeva seda, kui vaenlane on lõplikult puruks löödud. Ei teatud ette, mitu päeva veel võitlusi on. Täna me muidugi teame, et siis jäi võiduni 844 päeva. Nii et sportlaste keeles öelduna ei olnud sõja esimene poolaegki veel läbi. Sõjaline olukord 1943. aasta alguses aga lubas kindlalt loota, et kõige raskem on selja taga Nõukogude informatsioonibüroo igapäevased sõjasõnumid. Kannustasid mitte ainult rindevõitlejaid, vaid ka tagalas töötajaid. Teeme väikese valikuaasta alguse sõjateadetest. Viies jaanuar Nõukogude väed hõivasid proflaadni maiska jõe, kotleurovskaja marozovski ja rajoonikeskused Simjanskaja. Kaheksas jaanuar Nõukogude väed hõivasid Simmovniki. 10. jaanuar Nõukogude väed alustasid pearünnakut Stalingradi piirkonnas ümberpiiratud saksa fašistlike vägede vastu. 11. jaanuar Nõukogude väed vabastasid Georgi Jevski Mineralnõje voodi, Pieti koorski Kislovotskis, ele snoob otski ja Budjoonoskaja. Kaheteistkümnes jaanuar Nõukogude väed vabastasid Jessentucky linna ja mitu suurt asulat. 16. jaanuar Nõukogude väed tungivad edukalt peale lõuna pool varunesid murdnud läbi vaenlase kaitsest, liikusid meie väed 50 kuni 90 kilomeetrit. Edasi purustati vaenlase üheksa jalaväediviisi sealhulgas kolm saksa ja kuus Ungari diviisi. Kolm päeva kestnud lahingute jooksul võeti vangi 17000 vaenlase sõdurit ja ohvitseri. Vabastati üle 600 asula, sealhulgas rassoushi linn. Hea raudtee sõlm. Iga uus päev tõi nendele võidusõnumitele lisa. Kulus veel kaks päeva, kui tuli teade Leningradi blokaadi läbimurdmisest ja läks paar nädalat, kui kapituleerusid sisse piiratud fašistlikud väed Stalingradis. Muidugi, võidupärgi oli veel vara pähe panna, kes väejuhtidest seda siiski püüdis teha, see sai ka selle eest õpetada. Vaenlane polnud ju veel lõplikult purustatud. Üks oli aga kindel, initsiatiiv oli nüüd punaarmee käes ja ta ei andnud seda enam kordagi vaenlasele. Peatuksin veel ühel aasta alguse sõnumil, millele eraisikust lehelugeja või raadiokuulaja vaevalt et oskas olulist tähendust anda. Nimelt avaldati kuuendal jaanuaril 1943 NSV Liidu ülemnõukogu presiidiumi seadlus millega seati sisse uued eraldusmärgid. Punaarmee isikkoosseisule õlakud ehk pagunid. Teatavasti selle ajani punaarmees sellist atribuutikat ei tuntud. Pikka aega ei kasutatud isegi nimetust ohvitser. Punaarmee juhtivkoosseis koosnes mitmesuguse kraadiga komandöridest. Punaarmee uute eraldusmärkide sisseseadmine tuli paljudele ootamatult ja tekitas mõnesugust segadust. Ei olnud harvad juhtumid, kus revolutsiooni ja kodusõjaaegsed võitlejad esialgu keeldusid pagunite kandmisest. Olid ju nemad omal ajal armees revolutsiooni võitu näinud just selles, et vihatud tsaariohvitseri delt said pagunid maha rebitud. Ka tänane kuulaja võib küsida, milleks seda kõike vaja oli? Suure isamaasõjaajalootundja ja ka meie saadete järjekindel kuulaja kindlasti on kursis riigikaitse rahvakomissari käskkirjaga 1942. aasta augustist, kui punaarmee taganemine lõunas oli jõudnud dramaatilise piirini. See käskkiri kandis pealkirja mitte sammugi tagasi. Selles sõnastati äärmise selgusega komandöride vastutuse ulatus ja tähtsus. Oktoobris 1942 järgnes uus käskkiri, kus lõplikult fikseeriti ainuisikuliselt juhtimisele üleminek ning sõnastati punaarmee poliittöötajate ülesanded uues olukorras. Niisiis ei olnud pagunite sisseseadmine ühe atribuutika lihtne asendamine teisega vaid see pidi eriti toonitama komandöride vastutuse tõusu. Seda vastutust hakati nõudma järjekindlalt. See polnud aga sugugi väikese tähtsusega edasisele sõjakäigule. Täna 40 aastat tagasi, 16. jaanuaril 1943 alistus Velikije Luki garnisonil. Iidne vene linn, millest õige küll ei olnud peale varemete mitte midagi säilinud, sai vabaks. Ja selle linna vabastajate hulgas oli ka Eesti sõjamees. Rõhutaksin eriti sõna hulgas, sest tihtipeale käsitatakse Velikije Luki vabastamist nii, nagu oleks Eesti korpus olnud see peamine vabastaja. Küllap selles on endised sõjamehed ise midagi üle pakkunud. Ja sellest võib ka aru saada, sest lahingud Velikije Luki pärast nõudsid mõlemalt testi diviisilt suuri pingutusi ja rohket verd. Pealegi andis Velikije Luki garnisoni ülem von Sass ennast vangi just eesti sõjameestele. Kuid kõike tuleb õiglaselt hinnata. Velikije Luki all sai Eesti sõjamees lahinguristsed. Ta sai tunda, mida tähendab võitlus paljudes lahingutes kogenud ja karastunud vaenlasega. Ta õppis vallutama iga jalatäit maad. Need olid väga vajalikud õppetunnid. Kuid olulisem kõigest oli siiski see, et Eesti sõjamees sai tunda, mis on tõeline relvavendlus suure kodumaa eri rahvustest sõjameeste vahel. Velikije Lukit ründasid kahe Eesti diviisi kõrval kaks vene diviisi ründas kasahhide brigaad pluss veel hulk eriväeüksusi, kus oli paljudest rahvustest sõjamehi. Toetav küünarnukitunne tugevnes iga päevaga. Linna vabastajate ühishaudades puhkab paljudest rahvustest sõjamehi. Velikije Luki tänased elanikud austavad ühe võrra kõiki neid. Ja just relvavendlus silmas pidades tahaks täna rääkida ühest eestipataljonist, kelle lahingutee Velikije Lukis kulges korpuse teiste üksuste omast erinevalt. Jutt on seitsmenda diviisi 27. polgu kolmandast pataljonist, kes anti 1942. aasta detsembri lõpus 257. laskurdiviisi 943. laskurpolgu käsutusse. Seda ümberpaigutust suunas isiklikult tolleaegne Kalinini rinde juhataja kindral burkajev. Ta ütles pataljonikomandörile kapten Evald klaasile sel puhul vägagi tähendusrikkalt. Lähed ümber linna teisele poole ja tuled läbi linna omade juurde tagasi. Sellele pataljonile said osaks rasked heitlused linnas endas, mille kestel võeti vaenlaselt ära üle paarikümne kvartali. Muide korpuse mehed mäletavatel praegugi neid punaseid ja valgeid maju, mille vallutamisel tuli rohket vaeva näha. Need olid omamoodi tähised lahingukuulsuse märgistamiseks. Tollel pataljonile oli neid valgeid ja punaseid maju olenevalt pealetungi lõigust teistest märksa rohkem. Aga kes neid toona seal kokku luges. Nüüd mõni sõna, Valentin Villem soolt tolleaegselt sidemest rea võitlejalt, kes praegu kirjastuse Perioodika töötajana on oma hobiks teinud selle pataljoni lahingute uurimisel. 20 päeva jooksul kuni 16-l Yaron jaanuarini. Meil on kolmandal aastal meil operatiivne side oma polgugaatilisse puudus kus kohal polk sõdis tol ajal või mismoodi sõdis, mis edu saavutasid teistes rindelõikudes muidugi meile aimu sellest ei olnud. Ja kuna me päris sattusime uutesse tingimustesse uute ülemuste alla sõdima linna sisse hoonete vahele, kus puudusid kaevamisvõimalused, sakslane oli ja seal tuleb manööverdada, elavjõuga manööverdada, nendel olid kõik tänavalõigud ja kõik käigud teada. See kõik raskendas meie esialgsed tegevus, mis algas meil linnas 904. kolmanda polgu koosseisus. No peab ütlema, mehed sellele kohanesid siiski võrdlemisi kiiresti. Lahingristsed olid meestel selja taga ja esialgne edu, mis näis, et see nii kergelt tule, meil endilgi üllatuses kõigile esines päevade edu tuli siiski küllaltki kergelt. Kõige raskemad päevad olid muidugi detsembri lõpp, jaanuari algus, ehkki me väga kergelt ja ilma kaotusteta tankide toetusel jõudsime lausa vitsa jõeni. Aga seda me siiski ületada ei suutnud. No üks raske moment oli veel, kui me läksime peale rõbiki küla Ald. Rõbiki külaeelne maastik oli lage. Sakslasele võrdlemisi tugev kindlustatud liin oli seal jälle järjekordne kaitsejoon linnas eneses tankid, maasse kaevatud traattõkked ja meil ei õnnestunudki seda lagedat maad üldse ületada. No oli selline moment, et koos siderühma rühmakomandöri ja võitleja Vambola Markusega võtsime kaasa kaablipoolid, aparaadid eesmärgi, minna pimeduse katte all rünnak positsioonile, pataljon hiljem järgi tuleb pimeduse katte all, me jõudsime õigel ajal kohale, suutsime ennast varjuda, maskeerida, aga valgenedes pataljon tugeva tuule tõttu rünnak positsioonile ei jõudnud, ei suudagi, ületa lagedat ala ja meie jäimegi terveks päevaks kolmekesi eikellegimaale, kui tagasi tulime õhtul pataljon oli kõigile üllatuseks, et kuidas me siiski tagasi tulime. Nendest lahingutest ka teise mehe silmadega. Selleks on endine selle pataljoni võitleja, praegune tehase pioneer töötaja Edgar Kuusemets. Esimesel jaanuaril 1943 oli ta olnud pataljoni nende meeste hulgas, kes vaenlased lõi välja ühest kvartalist teise järel. Esimese jaanuari järel aga tuli teine jaanuar. See päev oli talvine päev, sompus hämar ja meil tuli minna minust kõrgendi kuust või künkast, kuidas teda nimetada üle nõndanimetatud kapsamaa, kus olid kohalikud elanikud, olid oma aiamaad pannud, kasvatanud seal kapsaid, ühteteist, juurvilja ja see maa oli risti-rästi ta traataiaga ületõmmatud. See ei olnud sõjaväe traatajat, aga lihtsalt nagu inimesed ikka, teevad ees olilisega jõe arukene pärast. Me saime teada, et see on osa vitsa jõgi ja ja selle jõe kallal Teedpol maastik jälle nagu tõusis ja seal olid uuemat tüüpi linnamajad. Linn oli selleks ajaks oli juba ahervaremetes ja eks see oli meile ühest küljest hea ka. Üks asi on ikke minna lagedal väljal ja teine kasutades ära neid varemeid. Ja nii me siis läksimegi ühe vareme tagant teise taha. Naabriteks olid meil meie oma pataljoni mehed jälle suurt tulistamist ei olnud, aga nii kui me jõudsime sakslastest üks nomeetrid võis olla 300, jäi meile, vaat snaiperid meid võtsid oma tule alla minu ees, kes mees läks, see sai raskesti pihta, kuul jooksis temast läbi ja minule vastuollu. Ma mõtlesin, et nüüd jalg maas, vaatan, ei ole jalga, Niki alles, aga rott oleks paistes nagu puupakk. Jõudsime umbes poole maa peale juba lugesime nendest traatajadest läbi siis tõmmati sakslaste poolt meile päris kõva tuli peale need, kes ei jõudnud küllalt rutta ennast varjata, need saidki surma ja haavata. Nii et see grupikene, kus mina olin meie edasi ei pääsenud Läks hämaraks, siis tõmbasime natukene vasakule. Mulle see üks niisugune zemljanka oli, sealt uksest sisse saime õhtul süüa. No ja mis siis ikka öösel pimedas tuli alustada jälle edasi. Ega pealetung sellepärast seisma jää. Ega siis päris pimedad ka ei olnud, sellepärast et Katjuša liigub, panid ühe kogupaugu, niiet uued elumajad, millest ma alguses rääkisin, need põlesid, aga kui suured suured majad põlevad, siis on ka valguste ümberringi. Nii kui jõest hakkasin roomates sülest olema sakslasel päris lähedal granaadiviske kaugusel ja hakati meile andma granaatidega, meie muidugi vastava üks ülbe sell, neil tõusis püsti ja tuli kohe, see oli transformaator putka või selle äärest seisis natuke, ei ulatanud nende granaadid veel lähemale. Aga selle, selle mehe, meie mehed kutsusid ka kohe ruttu ära. Lozovitsajõelt läheb maantee üle ja me kogunesime siis rünnak lähtealusele sinna silla Allasevalt paremal pool silda kohe päris ligidal oli üks raskekuulipildujapesa ja muudkui järjest andis meile. Ja pärast ma sain teada, et seal vasakul pool silda natukene paarsada meetrit eemal oli veel üks raskekuulipilduja pesa, sellest see oli maskeerunud seeennast ei avastanud, aga tuli välja, kui järgmisel päeval, kui me hakkasime sealt Rünno, tõuseb rünnak lähtealusele, vaat siis me saime tunda seda maskeeritud kuulipilduja pesa ka. Neid oli seal 13 meest oli ja kõige vanem auastmelt, kui amet kohalt oli meil tolleaegne pataljoni komandöri asetäitja. Kas ta oli vanemleitnant, mul ei ole hästi meeles Nikolajev noodia, tema võttis meid siis ritta ja ütles, et nüüd poisid, on asi nii. Meil tuleb rünnata seda raskekuulipilduja pesa. Eelnevalt oli pataljoni komandör, laasid oli side olemas ja käsk oli antud kätte. Aga võib arvata, et paljud neilt sealt ei tulegi tagasi, sellepärast oleme siis nii kohe kui lähme siit, lähme kohe ühekorraga abinal, nii palju kui jõudu, jaksu on sellest kiirusest, need poisid oleneb kõik. Aga enne oli helistatud meepoolt Nikolajevi poolt baasil, et millele käsigranaat, aga no mis sa selle kuulipildujapesad käsilolevat hästi vaja. Heliseski telefon, helistati staabist, et oodake sutsu, kohe saadame teile granaate ja siis lähte. Ootamine venis natukene pikale ja hakkas juba nagu koitma valgenema ja saadeti meile siis granaate ja sooja toitu ka. Sõime. Ja oli järgmine järgmine telefonikõne jälle, et kohe tulevad tankid ja siis minge nendega koos. Ei olnudki vasakult poolt teed, kolm tanki, tulidki. Rühma kaaneriks oli tollel norm leitnant Solovjov ta hiljuti oli tulnud polku ja pataljoni ma õppelaagrist teda nagu ei mäletagi. Ja tema käskluse järgi tankide järgi edasi. Siis panime ravinal sealt jõe kaldast vasakult poolt silda ülesse. Sakslased muidugi nagu nägid, et tuleme, tõmbasid tule peale. Viskasime jällegi maha tankide taha, kes, kuidas sai seal niisugune väike Genekas küün võima maja katus tal ei olnudki peal, mina mõne enega Salawioiga, kargan sealt maja sisse, võtsime seal laskeasendid sisse ja siis hakkasin ka tulistama püssidest. Üks neist sai kohe kõvasti jäävata, üks sai nagu kergelt, aga suurtükiTuljas raske kaliibriga miinipildujate tuli oli päris tihe, nii et tankid said ka rivist välja, roogeldroomikut puruks, jäid sinna seisma ja tulid eemalt, sakslased ise mööda kraavid olid roomates, noh et nähtavasti kas meid tagasi lüüa nii, aga neid oli seal majakeses kas neli või viis meest, õige vähem ja vaatasin, et saavad, nüüd on, läheb meil õiged hämaraks, see kergelt haavata, sel panime ka tema laskeasendisse nii ilusti kõhuli maha ja tegime talle too ette ja püssi panime hakkama. Granaadid, lindid vajutasime sirgeks Effühtedel, et siis on kohe käepärast võtta. No aga nemad jäid eemale ja sakslased nad ei tulnudki meile lähemale. Ja meie oma väikese grupiga ka ausalt öeldes nii väga torkima ei hakanud. Ja siis veoline terradeeaa seal, noh, eks ma mõtlesin, et tuleb meil ikka abi, tagapoolt abi ei tulnud. Aga see oli nagu kahe rindevahelise koht ja küll siis sinna tuli maja ümber küll mürske, miine, aga muidugi sakslaste oma niisamuti sakslased flantsid tankide lekke, kuigi nad seisid veel ikkagi pihta. Ootame ikka abi abi ei tule ja siis mõtlesin, et noh, et mis me siis teeme, tõmbame siis silla alla tagasi õhtupoole, kui hämaraks läheb. Ja nii me siis tegimegi. Muidugi need suured majad ei olnud lõpuni põlenud, Antslike valvust, aga õhtune hämarus ikkagi nagu varjas mitu ma sinna tagasi. Ja siis see suurtükimürskude plahvatus, see oli minule küll nii palju terve päeva peal seal mõjunud, siis kui me saime battle staabi, Ursainel sõi, heitsime natukeseks pikali siis ma tundsin kohe nagu pea puruks, kogu aeg käis ja kõmm kõmm kõmm. Aga huvitav oli see, et vastupanu liikumine ilmselt ei osanud sellest, nagu esialgu Vi aru saada oli oma töö ka sakslaste poolt okupeeritud maa-alal teinud näiteks paljud miinid ja mürsud, nooli tunda tuli kohe vahest selle väikese majakese muld vundamendist, lõke. No millest see oli? See oli, tähendab nende abi omal maal, millega nemad said kaasa aidata, et fašistidele pihta anda. Lahingud linnas olid nagu kuulsime, väga rasked ja pingelised. Ühesõnaga see oli tõsine sõjamehe töö. Nüüd aga on kiusatus jätkata sellega, mis näiliselt polnudki ehk nii väga tõsine, kuid siiski Edgar kuusemets. Eks sõda on ikke sõda ja ja võib surma saada ja haavata saada ja aga seal juhtub vahest naljakaid lugusid. Vaat sellel järgmisel ööl juhtuski minuga niiviisi. Sellest samast kohast, kust me eelmisel päeval lõpetasime sealt üks 150 meetrit umbes võis olla, eks punane pisikene kivimaja, kas ta oli kabel või kirik, igatahes tema oli säilunud ümberringi need majad olid juba ära põlenud. Ja minule anti käsklused võtma, ma seersant, olin ka nagu väike ülemust, võtad siit neli-viis meest ja kui sakslased sees, siis lehed välja ja võtad ühesõnaga vaja malla. Vale võtsime, panime granaadid valmis ja siis roomati säilides. Maa oli selle koha pealt lage. Läksimegi. Mina kutsun siis poisid oma juureni käega märge ligidal, et nüüd mina viskan granaadi ja siis hüppan aknast sisse, aga teie kohe minu järgi ravinal. Ja nii tegimegi, mina viskasin granaadi sisse isa ees, poisid tulid ka. Ja mu närv oli muidugi pingul, võib arvata Ta kummi pimedasse ruumi hüppad, et kas tuleb automaadivalang või, aga mina tean toll, seal kedagi, sakslased on juba seal välja taga nende või püssikaba löök midagi sarnast. Aga selle asemel miski käis mul üks, kas vastab kaela ja keegi küüntega valusalt-valusalt hakkas mu kaelast kinni? No kuramus küll ma ehmatasin ja tuli välja, et kas see oli mingisugune sakslastest laoruum, eks see kassikene vaesekene ei istu seal üleval riiuli peal ja ehmatasin hirmsasti granaadi plaadusest. Ja tal oli hea meel, et need inimesed tulid ja rõõmuga hüppas kohe mulle kaela. Ma lükkasin ta õla pealt maha, küll ta lõi nurru möödas, imelik, rebis jälle ülesse. Nii tühjast ja tähjast võib sõjas ka hirmu tunda, nii et küll saab. Need mehed, kes ennist rääkisid 27. polgu kolmanda pataljoni mehed olid ka need, kes oma rünnakutega linna sees sundisid Velikije Luki garnisoniülemat ooberstleitnant von Sassi mitu korda oma komandopunkti vahel tama. Kuni lõpuks puges ta juba rahuajal valmis saanud pommivarjendisse umbes 75 meetrit raudteejaamast. See oli raudbetoonist rajatis, kuid sakslased arvasid, et olemasolevast on veel vähe kaitsmaks Saaremaa paruni võsu julgeolekut. Nad lisasid variandi peale veel seitse rida, raudtee relsse valasid need üle kahemeetrise betoonikihiga ja lisasid kõige peale veel hulk koormaid, mulda. Ja muidugi ümber selle variandi, rajati tulistus, punkte ja ühenduskäike. Ega oska öelda, mida Velikije Luki sakslasest garnisoni ülem võis mõelda sealsete lahingute alguses või keskpaigas või üsna lõpu eel. Üks aga on kindel, et kogu aeg turgutas teda oma käskudega tagant. Füürer, kes oli heldaga lubadustega ja paruni kombel ja ahnusega, haaras Fonsass igast lubadusest kinni. Mis talle siis lubati koos käsuga kaitsta Velikije Lukit lubati talle pärus mõisaks linna ümbrusest nii palju maad, kui ta iganes tahab. Kas üks või kaks sovhoosi või koguni kolm, see oli tema enda otsustada. Linnale lubas füürer anda sassi nime asjaosaline ei teadnud, ainult tuleb sellest Sastat või Sasburg. Igatahes ei võinud see olla venelik Saskraad, kuigi füürer juba tunnustas nõukogude aegseid linnanimesid. Kui 1941. aastal oli sõjateadetes juttu Peterburgist, siis 1942. aastal hakati juba teatama lahingutegevusest Leningradi all. Füürer oli otsustanud asutada ka medali Velikije Luki kaitsjale. Von Sass oli seniajani näinud mõnda medalit Sevastoopoli vallutajatele Kertsi vallutajatele. Need olevat Hitler isiklikult kavandanud. Ja lõpuks füürer andis Fonsassile 1943. aasta alguses raudristi rüütliristi koos tammelehtedega Wehrmachti tol ajal kõrgeima autasu. On andmeid, et teda ülendati algul ooberstiks, siis päris lõpu eel isegi kindralmajoriks. Kuid sõjavangi tuli ta ja lõpuks sõjaroimarid võlda läks ikkagi ooberstleitnandi mundris. Kindrali punaseid Lampasse talle nähtavasti kohale ei saadetud. Eile 40 aastat tagasi, seega 15. jaanuaril 1943 olid Velikije Lukis lood niisugused, et sakslaste garnison oli põhiliselt puruks pekstud või vangi võetud. Vaenlasel polnud kuhugile taganeda. Meie saates on suurtükimees Edgar teras, kes kinnitab, et tema kahur tegi Velikije Luki viimased paugud. Kuulakem. Meile polgukomandör Ants ülesanne tuleb viia, siis oli jäänud selja taha otsa suur valge pajamadeks raudtee depo või mis ta võis olla või igatahes sisse, aga sinna ligi ei saanud, sellega rünnati mitu korda ei saanud tast jagu ja siis meile öeldi, et vaata saks peaaegu sisse piiranud bemm ringi, aga ööpimedus öeldi, et kaks suurt ei tuleks sinna sisse viia, sealt rõngast läbi viia, sealt väikest rõngast veel ja tuleb sinna pidada, need suurtükid sinna selle depo alla kohe. Ja no kui ausalt öelda, nüüd me kahte jõudnudki pidada, sellepärast kuu tõusis enne üles, ühe ainukese jõudsin pidada ja 16 mürsku jõudsin kavige sinna, mille siis nööriga vedasime neid mürskudega ronisid mööda lund ja saime sellele suurigi kohal kepp, rünnak läks lahti ja root, meier ja Zeroodeli valmis roodu komandör ütles mulle, et nüüd on vaja kiiresti sulgeda, tolmuks ära teha. Ja ma ütlesin, et ega mul neid mürskusi palju ei olegi, et 16 tükendades, noh, pole viga. Meil on sellest laskemoon olemas, kuulipildujate käike ja siis oli, ma olin siis suurigi komandör, ega ma siis hüppasin ise sinna suurde, keda mõtlesin, et ainuke võimalus läbi akende laste hästi kiiresti lasta, siis ta ei tea, kui palju neid suudlikese laseb. Lasin süherja Kuustik ühtepidi teise real tagasi veel kuus tükki hästi kiiresti ära ja jalavägi läks rünnakule, siis läks rünnakule, aga siis noh ikka see testis ka ikka päris tükk aega, see rünnak seal. Ja ta nii kergelt läinud kärinud ja müra ja valgus kõikjal igal pool palju. Sakslanna hakkas vastu, k ike. Aga see lõppes niiviisi täielikult ära ning hommikul juba, kui laseme hommiku hommikul oli see peal rünnak. Ja siis sakslane, meie omad vallutasid ära selle Teppo ja sakslastest vangi andma, siis nad tulid ise seal jalamehed, kamandasid nad rivisse kõike, siis pikk rivi tuli siia vangi, andsid ennast vangi ja sellega lõppeski. Olidki viimased paugud ka Velikije Lukis olid. See muidugi annaks ehk vaielda, kes need viimased paugud tegi. Aga on see tähtis. Lõpuotsuse langetasid ikkagi need vägevad paugud, mis tehti operatiivgrupi poolt suurtükiväe staabiohvitseri major lemmingu juhtimisel. Grupi ülesandeks oli sundida Wonsass kogu oma staabiga alistama, räägib Eduard lemming. Minul oli käsutatud ehk 29 võitlejat üks raskekuulipildujaga Suurtüki. Andsime väikse viie meetrist tulelöögis ja siis kuid ütelda kohe nii kargasime turja kinni, vaenlasele surus nädalat soti sisse. Lihtsalt blokeeritud. Me tegime ettepaneku alla anda. Kuid ettepanekut ei võetud vastu, vaid paluti, et me võtaksime välja haavatud. Lähtudes humaansusest ja sõjapidamisreeglitest. Me andsime nõusoleku ja võtsime vastu seesnemis avatud Alt. Haavatut vastu võetud. Väejuhatuste küljes, andes tingimata kas elus või surnud välja tuua ei lõpetata. Siis panime esimene kord peale 200 lõhkeainet. Tegime lahangu, no see ei mõjunud nendeni, panime teist korda samasuguse ka ei mõjunud. Ja kogu aeg tegime talle anda. Lõpuks siis 16. ööl panime 900 kilogrammi lõhkeainet peale ja ütles, ähvardasime tasemest sodiks. Ja siis, kui ühest 100 kilogrammi lõhkesiis, ta ei lömita peatsest palli külje pealt augu sisse ja nii et igatahes vedurid, vagunid hüppasid, raudtee peal saab, nii tugev oli. Nii palju võiks, ütled selle operatsiooni juures ainult üks meie mees sai omale ulatuses, ma saavat rohkem, millega autos ei olnud. Ja siis lõpus tuli valge lipp välja ja Konsassi adjutant on preede tuli välja siis oma seitsme punktiga Nõvas nõus alla andma, kui need puud täidame, no ma võtsin ta kaasa viisingi ta pärna juurde, siis me tulime tagasi, läksime soti juurde, siis tehti mulle ettepanek, et alla minna. Läksime siis niiviisi, et mina läksin siis taga ja siis on preideleks ees. Andsime käskluse kolmes keeles ja siis, kui ette loetise allaandmise leping siis läks kõigile laia naerule ja nii edasi. Siis onsasteri korralduse, et tam oma relva mul üle, annaksid Kabserve Carluse mulle alluma, noorelv anti mulle üle. Siis Sass ütles selle pealt, niukses puhul ikka võetakse väiksed napsud. Ma tean, et meie nõukogude sõjamehed ei tohi kohale ei jõua. Siis paluti aega. Pale te tahate, no 15 minutit ja 15 minutit ja siis andsin endale aega. Ja siis hakkasime tulema, mehed võtsid korrest trelvida ära sealt väljatulekul veel vastupidi, mina tulin kõige jess Sastiorile hästi tihedalt kõhuga vastu minu selga kardset keegi vahel hüppab hakanud tapma sõnal hirm nahas bostoni välja. Andsin relvad ära, Monzaspidi kohe diviisi staapi, ülejäänud võeti vangi, rivistati üles ja saadeti minemast. Nii läks looja Wonsassi ihaldatud kuulsuse, päike. Sõjamees Velikije Lukis muidugi tundis rõõmu. Võit, mis saab olla rõõmustavamat. Võite ka ülemeelikuks, meenutab pataljoni komandör Oskar Andrejev. Velikije Luki sai vabaks. Läksime siis andsin korraldused seal künka taga, kus majandusrühm oli? Noh, et ühine lõuna teha, sellepärast lahingute ajal tuli täiendusi ja isegi nägupidi kõiki ei tundki mehi, oleme künka peal veel, ei ole alla lasknud sinna lohku, igavene kisa ja lärm, det kaklema lähevad köökide juures. Arvasime, et kindlasti me mehed on avastanud kedagi sakslast sisse pugenud meie meeste hulka. Läheme ligemale, tuleb sellest kisast ja sealt välja Köögi hobusemees silmad pisarais, jäi minu juurde, et seltsimees pataljoni komandör, näete, mis uus lahing sõbraga tegid. Mis siis on? Ja nad narrivad minu lahing, sõpra. Läksime siis juurde vaatama, niikaua kui tema aitas kokkadel toitu jagada. Hobusemees. Teised mehed jällegi võtsid nendelt raudristid, mis meile uueks aastaks alla visati, ehtisid hobuse nii ära, seal rangid Jalookia aisad ja kõik raudristide igasugustega. Ja see siis muidugi poisile hobusemehele oli väga noh vastumeelt, et tema lahing, sõpra niiviisi narritakse. Eks üle meelikus ole üks võimalusi pingest vabanemiseks ja see hingetõmbeaeg, mis nüüd tulemas oli, kulus igale võit ära. Tõsi, pärast Von Sassi kapituleerumist tuli Eesti korpusel kümmekond päeva veel lääne pool Velikije Lukit kaitses asuta, sest fašistid polnud kaotanud lootust linna tagasi saada. Nagu ta oli, nii ta jäigi Vagaks lootuseks. Kuid sõjamehe hingetõmbeaeg, see on tegelikult õppuste aeg, lahingukogemuste üldistamise aeg. Ja eks iga mees mõtles põhjalikult möödunu üle oma rolli üle suures sõjateatris. Mõeldi ja nähti, kui palju oldi nende sõjanädalatega kasvanud, mehistunud ja mitte ainult lahingutulijaid tinginud seda, vaid igapäevane kasvatustöö ei katkenud ka eesliinil. Tänase saate lõpetuseks meenutus endiselt korpuse poliittöötajalt praeguselt Tallinna Polütehnilise Instituudi prorektorit Boris Tammelt. Velikije Luki all ja ka hiljem ma olin, olid töötleja. Poliittöö on hästi mitmetahuline. Kui rääkida poliittöötajate tegevusest Veliki Luki all. Kahtlematult kasutati siin väga mitmesuguseid töömeetodeid. Küll südamlikku juttu sõjamehega, küll välk või lahingleja väljaandmist, küll lahingutegemist informeerimist. Kuid mulle tundub, kas meie kogenematusest või käitusid meie poliittöötajad õigesti. Polite põhivormiks minu mõtlesime Veliki Luki all. Oli siiski isiklik eeskuju. Ega juhuslikult ei olnud ka langenute hulgas väga palju poliittöötajaid. Tuletage meelde kasvõi 300. polgukomandöri asetäitjat, major Arnold kes langes Velikije Luki all ja kelle nimeline tänav praegu Velikije Lukis on? Tuletagem meelde. Meie polgu endine komissar, hiljem asetäitja poliitalal Rüütli kodusõjal osaleja langes samuti seal meie polgu roodu poliitjuhi asetäitja ilm. Politseijuht keelu langes seal. Seal sai pihta praegune Tartu riikliku ülikooli Kõige keerulisemates olukordades tuli kvaliteet lihtsalt oma peale võtta vastutus ja mu eeskujuga näidata, see maksis rohkem kui sõnad seda. Polittöötajad võistlesid. Kindlus alistus Eesti sõjamees sai selle kindluse vallutamisel kätte tõelise sõjamehe meele ja temas kinnistus veendumus. Meie võitlus on õiglane, meie võidame.