Kes on Gustav Ernesaks? Kui jätta kõrvale need, kes veel rääkida ei oska siis leiaks eestimaalt miljon inimest, kes sellele küsimusele vastaksid. Igast neljast ilmakaarest lisaksid lugematul arvul muusikasõpru oma hääle sellele koorile. Aga mida ütleb lugupeetud juubilar iseenda kohta? Võib-olla järjekindlam oleks pidanud olema, oleks pidanud natukene hoolsam olema, vähem aega raiskama või siis õieti ka puhkama või aega jagama. Eks seegi, et olla kooride juht ja tegeleda heliloojaga, olla pedagoog, seal ise juba kolm meest ühe mütsi alla panna on raske, keegi ikka peab vihma käes käima, kui mõni mütsi kannab. Ma kardan küll, te võite praegu niiviisi analüüsida, kuid kui alustaksite uuesti, teeksite vist alati selle kolme mehe töö, kui neid mehi ees olema. Ma ei ole vist küll, sest ühest küljest on ikkagi need kolm ala jälle niivõrd seotud kuid ka erinevad seda võrra, et kui lähed jälle teist ala tegema, siis tunned, et läheb puhkusele, aga mida päris puhkuseks peatad, raske ütelda, ma loen vahetevahel kahjuks harrastan ka maletega, seega päris puhkus ei ole. Praegu on mõned ülesanded, siin teevad päris muret. Kolmekäigulised ülesanded ei lähedal nii kerget filmi tegemise, ma lõpetasin juba kümmekond aastat. Härra korra ei olnud filme kusagil saada ja siis see mees, kes mul Neid ilmutas ja lõikas ja Monteeris Läks koorist ära ja siis sellest ajast peale ei ole filmiga tegelenud, aga fotoaparaat mul ikka kaasas ja, aga pliiats, joonistamispaber, seda ma teen väga vähe. Aga puidupaberit ma kasutan kirjutamiseks. Aga kas teil reporteritöö tahtmist ei olnud kunagi ka tehade liigute, nii palju huvitavat inimeste seas ringi? Eks ma olegi peaaegu seda teinud omale kogunud ühtegi teist materjali, mul kogunud ka magnetofoni peal ühte teist tehniliselt väga halvasti mõjule halb aparaat ja, ja ei ole õieti tugevust keeranud peale jäänud, aga ka seal terve rida huvitavaid. Kirja pandud. Riho Päts, Ants Lauter ja, ja ja terve rida inimesi, mis on suurim teie täitunud unistus. No kui ma olin kolmeteistaastane, siis ma tahtsin saada kooli lauluõpetaja läks täide, mul aga on mõni unistus täide minemata jäänud. Ma olen katsunud hoiduda niisukest unistustest, mida on võimatu täita katsunud. Arvesta oma jõudu ja suutlikkust ja kuigi need unistused võib-olla on kaugemale, kas nii väikse sammukese nende poole on astunud, aga ega ma ei nurise kusagilt. Just halvasti oleks läinud ja iga ala on pakkunud teatud rahuldus ja ega vist testi oleks teinud. Te olete kirjutanud ühes oma raamatus, et aastal 2017 on raadio ja televisioonitöötajate maitse eeskuju vääriv. Nad on lõpetanud spetsiaalse õppeasutuse saanud rahvapedagoogi austava nimetuse. Tänase paraku veel niiviisi ei ole. Seepärast me teeksime ettepaneku näiteks teie juubelipäeva künnise muusikaliselt tunni muusikalise osa kujundada. Teie maitse järgi. Ema ei ole ette valmistatud selleks nõuab nagu seal on spetsiaalset ettevalmistust ja head maitset ja rahvatundmist ja näiteks ise arvan küll, näiteks peaks koorimuusikat natuke teisiti serveerima. Mitte vast raadiosse, vaid pildi kaudu. Vahest on päris igav koori vaadata, peab mõtlema uusi lähtepunkte, võib-olla tuleb sõnaga siduda ja natukene pildimaterjali pandrian kommentaaridega anda, need kommentaarid sobivad ka raadiosse. Nojaa, muidugi muidugi sobib, aga seal on suur tööpõld. Ma arvan, et kõiki alasid tuleks propageerida, et mingil suurel alal lämmatab kõik teised ära. On niisuguseid asju, mis ennast ise propageerija taga on, niisuguseid asju, mida tuleb propageerida, kelle käes nupun. Ja siiski, et mõnigi pala kõlaks selles muusikalises tunnis, mis lausa teie poolt valitud oleks. No olgu see siis vana Johann Sebastian Bachi timul dokata orelil olen seda ise orelil mitmel puhul mänginud isegi enne seda paar korda raadios esinenud sellega. Maestro autoportree oli üsnagi napp ja väga enesekriitiline. Tema täiuslikku portreed ühes saates anda oleks lootusetu. Kuid püüame seda täiendada üheksa inimese abil. Kes on Gustav Ernesaksaga erinevatel asjaoludel lähemalt kokku puutunud. Juturingis on Eesti NSV rahvakunstnik Kuno areng. Professori õpilane ja kolleeg rammis. Kus ta venelaseks minu jaoks on väga suureks eeskujuks kõigepealt ja ma arvan, et mitte ainult minu jaoks, vaid kõikidele Eesti koorijuhtidele, koorilauljatele kõikidele nendele inimestele, kes koorimuusika tegelevad, kas lauljatena või siis nende juhatajatele. Eesti NSV rahvakunstnik Olev Oja professori õpilane ja kolleeg rammis. Tema on üks väheseid isiksusi, kes on teid nagu ettepaneku sina peale minna. Koidlik suurest suurest austusest, ma lihtsalt ei ole suuteline seda sõna suhu võtma. Valdik tamm laulnud maestro käe all 1941.-st aastast alates. Rammi veteran ja noodikoguhoidja. Eka kollektiiva koos iga kolleti koos ja see on temal kogu aeg olnud, on siis mis, mis mehed on teinud, on ka tema olnud seal osavõtja sport või laulmine. NSV Liidu rahvakunstnik Tihhon Freimikov. NSV Liidu heliloojate liidu juhatuse esimees Ülleerik professori, õpilane, segakoori Kaleva dirigent. Ta kuidagi nagu oskas meid näha muusikat hoopis teise pilguga ja mitte enam mõelda sellele, kas lüüa kolm neljandikku, neli neljandiku, kaks neljandikku takti vaid seda, millist muusikat sa juhatad, mida sa juhatad ja ja põhiliselt oli rõhk pandud sisule. Valdar Viires professori õpilane, tondinimelise kultuuripalee tütarlastekoori, dirigent, muusikaajakirjanik, raamatu nii ajaratas ringi käib toimetaja. Toimetuse silmis on Ernesaks lüps hinnatavamaid autoreid selle tõttu, et ta oma loos alati ütleb ära kõik vajaliku ja mitte ümber nurga juttu ajades, vaid ikka otse. Una taremaa segakoori Kaleva dirigent. Ei pruugigi olla alati, ta peab sulle midagi ütlema, aga kui on mingisugune esinemine olnud, kuidas siis tuleb juurde ja raputab ainult käte vaatab niisuguse näoga otsa, siis tema, see niisugune, sest ja, ja ilme on niisugune, mis juba ise ütleb ära, et kas sa oled midagi hästi või halvasti teinud. Eesti NSV rahvakunstnik Ullo Toomi tantsutaat, kelle tutvus laulutaadiga algas 1930. aastal naabrimees. Ega ta suurt jutumees ei ole, kui aga tema vahel ütleb, siis on see nii hästi öeldud, et võtab tummaks esialgu ja kulub mitu sekundit ennem kui leiad selle õige vastuse või midagi edasi jätkamiseks. NSV Liidu rahvakunstnik Kaarel Ird kõigi Gustav Ernesaksa ooperite lavaletooja ja koostöö algas neil Jaroslavli päevil. Ükskõik, mis ta teeb, kas ta siis kirjutab oma mälestusi või komponeeriv või on koori ees ta teeb seda jäägitult ja võib-olla isegi rohkem, kui tarvis on. Kui me hakkame juurdlema selle küsimuse üle, miks Ernesaks on nii populaarne, miks järsku ei ole võimalik saada piletit tema juubelikontsertidele siis minu arust tema isikus peitub see põhjus, miks rahvasterani Austria ja miks ta nii armastatakse. Minu jaoks on ta üks suuremaid isiksusi üldse, mis siin meie Eestimaa pinnal on. Ja ta on igatepidi eeskujuks kõigepealt kui muusik kui helilooja, kui dirigent, kui kolleeg kui suur organisaator, sest mitte ainult riikliku meeskoori Käiku panemine organiseerimine ei ole tema õlul olnud, vaid kogu laulupidude süsteem. Eestis on ju põhiliselt tema tehtud. Meie mõlemad kuulume juba paarkümmend aastat üldlaulupeo peakomisjoni koosseisu. Ei saa ütelda, et enne saks oleks tormakas. Etta esineks tuliselt. Ei, seda ei ole. Taon rahulikkuse kehastus sees taga ettepanekud, mida ta teeb, on ülimalt läbi kaalutud. Ja otstarbekat. Kogu ta elu on seotud muusikaga, on seotud nende mõtete, nende ideedega, kuidas me koorilaulu paremat homset päeva kujundada ja mis tuleks homme ette võtta, tähendab tema niisugune juht mõtlejat, unistus ees, tegu järel. See ei ole teda maha jätnud. Momendiks või hetkekski. Minu arvates on temas midagi renessansi rikkus selle sõna kõige otsesemas mõttes. Rahutus, tema ei saa üldse tegevusetuaal, kui ta muud ei tee seda, mängib malet, mängib priitilised, mida ta mängib, kahk, sest seal suure lõbuga võetakse, oli väga huvitav, nii peaaegu tal nüüd tervislikel põhjustel natukese kooriga neid täie jõuga löömine takistatud oli, hakastab täie jõuga kohe kirja panema oma mõtteid ja mälestusi ja meil on juba mitut aretatud raamatut käes ja jäljed on veel tulemas. Mina tean ka tema fotokogus, ma tean tema Fervi kogusi. Tema auks ja tänutäheks pean ütlema seda, et praeguse laululava ehitus on algusest kuni lõpuni jäädvustatud tema poolt igat elementi, igat fraasi selles ehituses fikseeris tema oma uudsele, temal oli oma aja kohta uudne kaamera, mis töötas patareide põhjal. Huvi laululava valmimise vastu oli suur ja seetõttu käis ta päevas vahest isegi mitu korda laululavaehitust jälgimas ja muidugi filmimas, nii palju kui teada, on see film võetud noh nagu nimetatakse looduskaitse alla tema tookord filmis kõike meie avaliku elu tegelasi. Ta oskas neile läheneda ja huvitav tema ülesvõtetes. Neid ei ole mitte portreerilised, ainult kus on nagu peal, vaid ikka see on võetud mingisuguse tegevuse juures seoses mingisuguse süžeega. Ta on üks imelik mees, ma pole iialgi kuulunud, tema oleks kiilunud seda kerget muusikat, mina kirun näidanud, tema vahik muheleb või ütleb, ütleb, et ma olen ise ka seda täita olles väga sallimatu, igasuguse halvasti tehtud kunsti vastu, on ta samal ajal väga salliv erinevate kunstiliikide puhul, kui need on kõrgel tasemel tehtud. See niisugune erakordne avarus, mida sagedasti meil kunstiinimestel puudub, maga tuletaksin meelde, kui kuidas, absoluutselt ei mõistnud. Omaaegne Petrogradi võimas rössem Tšaikovski. Aga Ernesaks seal on just see niisugune suur haare. Mõista ka seda, mis on, erineb temast ja veel üks tore omadus, et tema oskab testid kunstist lugupidada, täite preetidest lugupidada, tema oskab rõõmu tunda, teised tulemustes temale huvi kunsti vastu on ju väga lihtsalt ei ole seda kunstiliiki, mille vastu tema huvi. Meie maja külalisraamatus on, on temalt õige mitu ja mitu väga tabavat väga osavat, väga iseloomuliku šarssi. Alles käesoleval aastal taanistus mulle niisugust tähelepanu, et kinkis sünnipäevaks foto, kus me mõlemad dialalene see on juba aastate eest tehtud, aga selle foto eriline väärtus seisneb selles, et selle foto tagaküljel. Ta on joonistanud oma käega meie mõlema portreed ja on pannud siis nii nagu mõistukõnes sealt, et vaat sellelt l d selle selle llee tarne isegi karikatuure teinud ja tal on selle kohtunud isegi tabav käsi. Mul on meeles, kui Ernesaks juhendas oma üliõpilasi konservatooriumi koori ees, tema tudengid olid seal nii nagu süte peal ja kõik seal laulud, täpsus, mis pidi seal olema ja see ütlemise täpsusiassesti täpsus. Kui seal midagi viltu läks, siis ta asus koheselt vahele ja me teame, et Ernesaksa on väga hea käega joonistuse käega, ta võib igast ühest endast, mis meil kõige paremini kohe seal sõbralikus Arci valmis visata nagu ühe joonega, siis tema oskas seal koori ees ka sellest üliõpilasest oma liigutustegija miimikaga ja žestidega ka kohe selle pildi luua, mismoodi ta nüüd parajasti tegin, sellel oli kohe selge, ei olnud nagu peeglisse vaja vaadata. Ta on väga näitlik. Ega see ei ole nalja pärast öeldudki, Ernesaks ütleb, et Stanislavski minu elu kunstis ja näitleja töö iseendaga, et seal kõige parem koorijuhi käsiraamat, mida tema siiamaani teab, et seal on nii palju räägitud selle pärast mismoodi, nagu koorile ennast selgeks teha väga nappide ja konkreetsete žestide, näoilmete kareid, need väga tore ja iseloomulik, ma ei mäleta, mis laulu peal see oli. Lugu pidi niimoodi käima, tuli hakkab seal põlema ülemalt fanfaari ta siis peab tulema, see laulud nüüd lähevad. Ja siis seda on ikka maestro Ernesaks seda laulupedagoog avanud. Ma olin siis ise seal üleval, koori hulgas, see lugu peab nagu hästi võimsalt pidulikult laialt algama. Ernesaks, vaata seda tuld. Käisid fanfaarid, häält ei olnud vaja anda, tõstis käe ja siis vaatas ülesse niisugune tunde kätte, nii et see oli kõigile nagu arusaadav, et üks mees ütles, et nüüd vaatab, et tahaks, lagike peab vastu ja kõik said sellest aru ja siis seda laul täiesti plahvatas. Eriti palju on saanud Ernesaksa jälgida koorijuhtide koori kokkutulekutel. Kuidas tema oskab ikka leida need õiged vändanudki nupud või hoovad, kus siis natukene keerata või vajutada või lükata, et see õige meeleolu hakkab tulema õiget meeleolu, õiget karakterit. Kuidas tema seda oskab otsida ja leida, sellest on kõikidel õppida. Proovi ajal näinud. Kui hästi palju see nali ei ole, mitte niisugune, et selle peale nüüd peab hakkama naerma ja prooviaega läheb nagu kaotsi. Aga see nali on hoopis niisugune, mis aitab leida laulu sisu ja dünaamikat ja temp poolt ja käib nagu töö juurde. Kooril on nagu lõbus koorial üldse pinge all, koor on niimoodi vabam, saab mõnusa laulda, mõnusalt tööd teha. See nali nutab nagu väsimust peletada ja innustab. Ta on harukordne inimene. Ma olen kokku puutunud temaga kümneid ja kümneid aastaid. Ei ma ole veel näinud kordagi ei koosolekutel, ei tegeliku töö juures ega ka väljasõitudel seda, et tema oleks ägestunud või endast välja läinud ümberpöördult. Kui näiteks pikemal sõidul tekkis juurde reisiväsimus ja nii edasi, siis oli tema see mees, kes tuli oma humoorika sõnaga ja leevendas neid reisiväsimuse. Ta oskas tänada kõiki esinejaid, kui kontsert oli läbi. Sõja möödus, kui me olime ringreisidel, ei olnud alati meil soojad, lubas ja ja, ja hotelli nagu praegu on, on ka niisugust kohta ei saanud, kus ükskord Tartus oli, kus tuli magada, meil selle skulptuuri majas toodi kusagilt kloosist põhud, need olisi külmetanud veel märjad. Aga, aga seda ma pean ütlema, et ei, on Gustav Ernesaks seal niisugune, et ma tahan, nõuan omale hotellituba vaid magas meestega ühes seal ja ei olnudki õiget kohta, magas laua all, kui oli meil kusagil peatuspaik, siis löödi kohe sport lahti, oli siis munakivi või tehti kriips maha, vaat siit lippama, kes kõige kaugemale saab või kõrgust või see oli ja alati Ernesaks oli ka ise see organiseerija ja ka kõrguste hüppaja malelahinguid nõelama. Õige mitmed veerand neuron veel. Protokollid järel uuri algusest, kus me oleme Kuressaare linnameeskonda võitnud males males on meie maestro alati esimesel laual olnud, kuigi ta vahest on niiviisi väljasureva kondadega võidukas olnud. Kaua aega oli tema nimel koorile rekord. Kettaheites ja kuulis ta muidugi enam vasta ei saanud, ikka siin oli mõned mõned noorem ta algaastatel oli ka isekuul ja ketas tema eriala. Ja tennises oli tal esimene järk. Ma mäletan veel ühte juubelit, kas seal 50, me läksime sinna? Ernesaks ei olnud isegi kodus, tuli tennisereket kaenlas, tuli tennist mängimas. Kui ma tulin 48. aastase koori laulma teise tenorina ja kui pärast mobiliseeriti sõjaväkke, siis oli minul tõesti väga liigutatud, oli remont, kui ta tuli mind suhtruumis, kus ma teenisin sõjaväes, kui ta tuli, lihtsalt otsis mind ülesse olles kontsert teisel kooliga Gruusias. Ja minu jaoks oli see suur üllatus, sest otsida üles üks sõjaväeosa, tunda huvi, kuidas tema endine koorilaulja seal sõjaväes oma aega teenib. Tõesti, see oli minu suureks niuksed, liigutused, mis on siiamaani meelde jäänud kogu eluks. Ta on suur loodusesõber, kõik Kadrioru oravad on tema sõbrad. Ma pole näinud ühtegi inimest, kes oleks suutnud Kadriorus meelitada orava oma käedele, seemneid sööma või, või, või pähkli tiriselt nokkima. Tema on seda suutnud teha seetõttu, et ta oskab loodust tähele panna. Ta oskab hinnata ja aru saada ühe või teise looma iseloomust ja ta on osanud ennast teha sõbraks. Kadrioru. Olime professori õpilasteks enamus tütarlapsed tema muidugi kaitses aga meest üliõpilast endale jaga. Kuna meeskoorijuht defitsiit tudengite hulgas on suur, siis pidi tema Lepma meie lilleaiaga, nagu ta seda ise nimetas. Herne üheksa juures peaks ütlema seda, et ta on hea huumorimeelega õppejõud, nii et ka väiksemad konarused, mis meil tunnis tulid välja ta oskas seda huumoriga nagu siduda. Kas ta üldse riidlas vahel. Ja igaüks neist on saanud oma riiutavad ema käest. Mul on see väga hästi meeles, teisel kursusel. Me vist juhatasime Garmini mingit ooperikoori. Ja muusika iseenesest on ju tuttav, aga väga see, mida tema meilt tahtis saada, ei tulnud, ei tulnud tundide kaupa. Ja siis ta nagu kuidagi ägestades kohe raksatas. Minge koju ja õppige kõik selgeks. Ja pärast seda nagu meil tekkis hoopis teine suhe ja ja ühesõnaga, ma sain aru, et see oli pöördepunktiks. Mida kursus lõpu poole, seda rohkem ta meid armastama hakkas, seda rohkem me saime tema kui erilisest õppejõust aru, et peaksime ikka omandama kõik, mida ta meile tahab anda. Kas tema tundidest poppi ka tihti? Seda vist mitte puutuda ei olevatki ehki jah, siiski läbu tõsime Karkil, see oli professori 60 aasta juubel. Juubelipeol viibisime kõik väga kaua, õhtu oli väga tore, meeldejääv professor lahkus alles ka kuskil kella nelja paiku hommikul. Ja nõme muidugi, läksime õpetaja juurde, et kuidas me siis teeme, et kas homme hommikul Tõnge teeme. Ja muidugi ei ole mingeid tunde, loomulikult ärge tulge, mis te üldse nii mõtete ja ja ühesõnaga saime aru, et tunnid ei toimu. Läksime järgmistesse loengustesse samal päeval ja nii kui ma sain õpilaste tuppa sisse astuda oli mul selge, et professor ise oli kohal ja ühtegi tema õpilast ei käinud trennis. No meil olid kõigile väga-väga piinlik. Me ei osanud kohe aru saada, et kuidas me siis nii valesti aru saime, järgmine kord läksime patuste nägudega Tõndy lillekesed ka nagu lepituseks kaasas ja siis ütles Ernesaks meile niimoodi loomulikult ei pidanud tulema, aga mina ei saa ju töö ajal kodus olla. Ma muidugi tundsin teda kui autorit, sellest ajast, kui töötasin ajalehes sirp ja vasar autorina on ta alati olnud niisama nagu muudes asjades äärmiselt täpne. Tavaliselt käis Meie kokkuleppe artikli äratoomiseks, nii, professor küsis, mis ajaks tarvis on, kui sai öeldud, mis päevaks siis järgnes kohe küsimus, mis kellaks ja kui siis oli kätte jõudnud see päev siis võis kindel olla, et artikkel jõuab kohale kindlasti natuke varem. Minul on ta teinud kolmele tantsule saatemuusika ja see muusika on nii väärtuslik, et tal ei ole mitte üksi taustaväärtus, vaid ta on ka kuulamisele muusika. Et iseloomustada, kuidas näiteks Ernesaks suhtub niisuguse muusika loomisesse, siis tutvusta mind korduvalt välja ja lasi endale põhjalikult selgeks teha ühe või teise liigutuse ulatus ühe või teise liigutuse mõtet ja seost eelnevate liikumistega seepärast et muusika oleks kooskõlas liikumisega, et muusika juures mitte nii, nagu möödunud sajandi ballett oli. Mida nimetati formanistlikuks, seda muusika läheb oma rada mööda, liigutused on kurat teab kust valdkonnast põhjalikkus on üldse üks tema tugevamaid jooni ja põhilisemaid jooni. Ernesaksa laule on alati olnud hea laulda just selles mõttes, et temal on need igasugused nii väiksematele-suurematele kooridele, vähem nõudlikemaid ja nõudlikkamaid, need sealt on alati olnud midagi võtta, sest peale selle on nendel alati olnud niukene väga võluv meloodia üldse väga meeleolukad laulud. Ei ole ühtegi niisugust, noh nagu öeldakse, sulevarre otsast väljaimetud laulu. Ta on üks imelik inimene, samal ajal kui teised heliloojad nutnud, ikad ei ole, laulusõnu ei ole, laulus, on siis Ernesaksale laulusõnu saada, küll tema oli Smuuli luuletusele sai kirjutatud Merilaasi luuletused, kirjutada isegi mootoreli juured on, on kõik olnud ikkagi päris luuletaja, temal ei ole laulutegijaid vajal. Vaat hea luule ei ole kunagi demolhoositseerimist sega. Mispärast on ta ka nii küllalt erandlik nähe? Rattaraamatu üksiklood olid ju enamasti ilmunud juba sirbis ja vasaras ja üksiklugudena viimistletud. Nüüd ühiste kaante vahele pannes tekkisid omad probleemid. Professor enne saaks autorina on väga tähelepanelik kuulama just toimetaja poolset nõuannet ja märkama, millest need tingitud on see autoripoolne süvenemine asjasse just raamatu kui terviku seisukohalt on jõudnud väga ilusa tulemuseni. Siit me leiame väga ulatusliku lõigu meie muusikaajalugu ja tänu sellele raamatule on need isikud, kes selles ühise perena nende kaante vahel on. Need on muutunud meile kuidagi väga lähedasteks. Ja selles mõttes on osanud nad teha nagu meie isiklike tuttavatel ja see tuleb ilmselt sellest, et ta suhtub nendesse väga suure lugupidamisega. Ja kui me nendes ajaratta raamatu üksik portredes leiame üsna palju lõbusamaid seiku, siis nende osaline on alati soodsas valguses alati sümpaatsena, eks seal oru tänaval laua taga istudes sai räägitud ja meenutatud ja arutatud nii mõndagi, mis siia raamatusse jõudnud. Aga tema puhul ei ole mina märganud iialgi seda, et tema erajutud ja ütlemised nelja silma all läheksid mingil moel lahku. Nendest sõnadest või lausetest, mida öeldakse suuremat kuulajaskonna ees või või mõnel ametlikul koosolekul. Nähes oma eelkäijate ja oma kaasaegsete inimeste suurust avaldub ka tema enda suguluskõne selle aeratavamate lahti teeme, me peame jälle imestama, kui palju on suutnud Ernesaks ta endasse mitte ainult konkreetselt ja silmaga nähtavat vaid seda vaimsust, seda kultuuri, nende inimeste olemust, kellega ta on suhelnud, kuivõrd olulist on ta nendest isiksustest suutnud märgata ja tähele panna. Sagedasti on meie kunstiinimeste hulgas kunsti tehismaailm suleb nende jaoks elava maailmaala hirve, Saksa on just see amplituud, selles mõttes väga suur. Suurepäraselt näeb kogu aeg lahtiste silmadega, ma kujutan ette, teistsugused peaksid kunagi olema need inimesed, kes tõesti arukalt elada ja kommunismi korras pidada oskaks. Temal võib veel üllatada meelde igasugused imelikud asjadega sest see niisugune elujõud, mis temas on see on imetlusväärne kadestamisväärne, tema nõudlikkus enese vastu kunstis, tema võime haarata maailmaoskus ikka jälle leida kuskilt, mida keegi ei ole veel teinud. Mis vajaks tegemist? Need kõik kohkunud sõnerlaseks. Väikese rahva suur poeg, kui iga neis suudaks osalgi anda seda, mida on Gustav Ernesaks saanud meie rahvale siis oli üks meie väike rahvas ääretult rikas, olgu tal head tervist, olgu tal pikka põlvejärgu iial vähe, nagu tema loominguline võime.