Raadioleht selle saate pealkirjaga käis trükimasinast läbi, samal ajal kui saatetegija koos televisiooni ja raadio segakooriga ning reisil kogutud muljete ja lintidega balti jaama jõudis. Kolleegid olid saateplaani pannud ja andnud talle ka nime. Suur Siberimaa. Nende sõnadega algav laul on vist paljude jaoks loonud Siberist emotsionaalsema pildi kui kõik kokku loetu ja filmides nähtu. Kuidas pilt tegelikkusele vastas. Tumedate põlislaante asemel jäi neile meelde helevalgete tüvedega kaskede rohkus. Metsloomadest nägime ainult oravaid ning hundijälgedele ei juhtunud. Laaned olid suured küll ja jõed ülivõimsad, aga tundrad jäid meist oma poolteist 1000 kilomeetrit põhja poole. Tee leidmisega polnud mingit raskust, sest filharmoonia bussid olid igal pool ootamas. Olid ju reisisihiks Lõuna-Siberi suurlinnad Novosibirski Donsk, Kemerovo ja Krasnojarski. Ent siiski tundsime, et kuskil päris lähedal on ka niisugune Siber nagu laulus. Eesti televisiooni ja raadio segakoori senises elus oli see reis nii ajas kui ruumis kõige pikem. 18 päeva kodust 4000 5000 kilomeetri kaugusel. 12 esinemist, neist kuus hakkab bella kontserti. Kaks kolmveerandtunnist hakkab della kava videosalvestust televisioonis ja osalemine neljal sümfooniakontserdil. Oleme harjunud nägema selle koori kontsertidel vaheldumisi kolme dirigenti. Seekord langes kogu reisiraskus ja vastutus ainuüksi Tõnu Kangroni õlule. Tema ilme oli Tallinnast välja sõites üpris murelik. Mure kontserdite pärast oli muidugi olemas täiesti sest siit välja sõites oli niisugune tunne, et me ei ole sugugi mitte heas olukorras. Sõidu ettevalmistusaeg kippus üsnagi napiks jääma, sest see oli kusagil septembri keskel. Kuim Telegraphi traat läks tuliseks. Ja veel tuli Moskvast järsk teade, et meid on planeeritud sõiduks Siberisse. Kusjuures me ise teadsime kevadel, et meelse sõit ei toimu, nii et siin oli kusagil midagi viltu nendes instantsides, kes neid asju ajavad. Ja sõit ise oli ju treenija. Jah, ta oli niimoodi mõeldud preemia hea esinemise eest üleliidulisel festivalil. Nii palju veel instantsidest, et kuigi ülepäeviti kursseerib Tallinn Novosibirski lennuk, saadeti koor pühapäeva varahommikul Moskvasse. Seal seiklemine nukkuvalt oma Teeduvale, kust alles õhtul sai uuesti tuule tiibade alla. Et viie ja poole tunnise lennu ajal itta jõuti Moskva ajast neli tundi ette, siis Novosibirskisse saime kohaliku aja järgi kell pool neli hommikul tund sõitu, hotellini sisseseadmise aeg lisaks. Ja nii juhtuski, et koorirahvas sai puhkama enam-vähem siis, kui päike juba tõusma hakkas. Aga kell neli peale lõunat olid bussid ees, et viia lauljad kontserdile. Akadeemia linnaku teadlaste majja. Kui me siis olime laval juba niimoodi peaproovis proovisime seda saali kuidagi ei tahtnud nagu vedu võtta algusesse, häälte lahtilaulmine juba sihuke. Aga kui algas kontsert, siis peab ütlema, et, et iga lauluga juba esimesest laulust peale. Ma kuidagi tundsin väga suurt tuge lauljate poolt ja ka loomulikult ise ka püüdsin olla nii-öelda kindla käega. Niisugune mõte tekkis, et kas nüüd hakkab minema või ei hakka minema või läheb midagi ka aia taha. Siiski, need kartused olid õnneks asjatud. Kontaktid me saime üsna ruttu siiski, publikuga tuli ühtteist korrata. Ja kuidagi kontsert lihtsalt läks nagu õigesse suunda. Nii et pärast seda jäi nagu niisugune hea kindel tunne ja järgmised kontserdid, nagu enam minule isiklikult nii palju muret enam ei valmistanud. Kuldkollased lehed, puus ja maas helevalged tüved nende vahel. Niisugusena jäi meelde akadeemia linnak. Otsesele skaasikus, elumajad, ühiselamud, õppekorpused, uurimisinstituudid ja imposantne teadlaste maja kus asub NSV Liidu Teaduste Akadeemia Siberi osakonna keskus. Seal toimus parajasti rahvusvaheline sümpoosion polaaralade meditsiiniküsimustes. Seal asub ka 1000 istekohaga saal, kus filharmoonia korraldab kontserte. Mitu abanement sarja sümfoonilise ja kammermuusikast, külalisesinejaid igast ilmakaarest, igasuguse muusika vallast. Saali administraator kurtis kontserdiuputuse üle. Ei jätku publikut ka väga headele esinejatele, sest linnak pole suur ja igal õhtul kontserdil käia ei suuda ka suurim muusikasõber. Aga need, kes saalis on, on siis ka alati hea, tähelepanelik ja tänulik. Publik. Novosibirski ülikooli üldkeeleteaduse kateedri juhataja, professor Juri Timofejev Vestluskaaslane armastab eriti klassikaliste rahvamuusikat, kontserte, külastab sageli ja ei sattunud sel õhtul saali hoopiski juhuslikult sest koorikontserte on harva peamiselt siis, kui tulevad külalised Moskvast, Baltikumist. Head muljed meie rammist. Ka selle kontserdiga jäi väga rahule. Aga veel enam oleks tahtnud koori esituses kuulata mõnd monumentaalseid teost, oratooriumi või missat. Ka arvutuskeskuse töötaja Viktor Jefimov ei sattunud kontserdile juhuslikult. Armastus koorimuusika vastu tekkis üliõpilaspõlves ise ei laula, kuid palju sõpru laulab ülikooli kapellis ja nende kontserte käib alati kuulamas. Meie kontserdiga jäi väga rahule repertuaar, enamikus tundmatu ja huvitav, aga väga hästi olid esitatud ka vene laulud. Mis tunne oli siis esimesel päeval kauges Siberis lauljad Nataša Sykemäe, Helvi Puks ja arvu Soomer? See oli väga tore tunne, kui ma Novosibirski jõudsime hommikul meid kohe nagu tervitas, nii ilus hommik. Et see andis nagu sellise tore tunne juba sisse nende teistele kontsenteerimisel pärast tulid. Ja oli ju ette hoiatatud ja hirmutatud hirmsa pakasega. Vaatasin veel lund ja ja tuli hoopis kevadine päike, kõigil olid tsentreid. Nii kaasa tassitud ja pärast, kui paar päeva olid seal linnas olnud, see oli tõesti väga kevadine õhk, kahetsesid, et nad nii palju kahesa võtsite, seda vedamist oli palju. Maksimaalne õhutemperatuur kui sellisel juhul pluss 15, päike paistis ja meil oli, see oli tunduvalt tagasihoidlikum, kui oli. Minu meelest oli see õhk juba nii see, mis meie, suvise õhusarnane annetamine. Jaa, aga mis muljed jäid Novosibirski linnast? Millegipärast lootsin Novosibirskis dünaamat, tundub, et on ehitatud nagu nagu, kas valel ajal või ühesõnaga, jääb mulje, et need majad ei ole kõige suurema arhitektuurilise väärtusega. Kui muidugi jätame mängust välja. Südalinna üllatas näiteks see, et vanad majad tee äärde olid järgi jäetud. Suured majad olid ehitatud veidi Taapole, kuigi südalinnas käies oli ka niisugust väga meeldivat. Hoonestiku. Eriti meeldis muidugi teater. Teater oli selline kohaniet, vaatasid, käisid ringi, vaatasid veel korra. Jah, see peaaegu poolteise miljoni elanikuga linn jätab kaootilise mulje. Määratu maa-ala, millel paiknevad läbisegi tohutute kivimajade rajoonid ja päris ehtsad külad oma palkmajade ja majanduse õuedega vahel, sekka päris tühjemadki. Asulemis tekkis alles pärast suure Siberi raudtee ehitamist 1893 ja sai linnaks kümmekond aastat hiljem. Kasvas tohutult suure isamaasõja ajal tänu evakueeritud tehastele. Muidugi polnud siis aega mõelda kaunile arhitektuurilahendusele, tähtis oli vaid kiirus. Nüüd on plaanid peetud ja hakatud neid ka teoks tegema. Ehitatakse palju ja ilusasti tsirkusehoone turuhall muide äravahetamiseni sarnane balti jaama lähirongide vaksali ka rida suuri kultuuri paleesid. Kõik nad püüavad pilku. Kolossaalset mõõtmetega ja kauni kujundusega paistis silma ka raudteelaste kultuuripalee, kus meie koor andis kontserdi. 1000 kolmesajakohaline saal võtab enda alla vähem kui poole hiigelhoonest mille seinte vahel töötab enam kui 50 taidlus ja huvialaringi, kus leiavad tegevust kõik soovijad. Koolieelik kuist, pensionärideni. Kolm raudteelaste kultuuripalee kollektiivi on pälvinud rahvakollektiivi aunimetuse. Vene rahvapilliorkester akadeemiline koor ja kuulsaim selle maja perest 25. juubeli künnisel seisev vene rahvalaulu ja tantsuansambel, mis praegu annab kontserte Austrias. Novosibirski muusikaelu on vilgas ja kui lindid sealt kaugelt ükskord pärale jõuavad, tuleb sellest omaette saade. Täna piirdume ainult meie segakoori esinemistega. Kõneleb Novosibirski ülikooli koorigapelli dirigent Juri praginski, kelle koori kuulsime möödunud aastal Tallinnas. Mis teda siis tänases kontserdis paelus? Esiteks kava mitmekesisus oli huvitav kuulda peaaegu kõiki tänapäeval koorimuusikas esinevaid stiile vanadest meistritest ja klassikast tänapäeva modernini. Kõigis esitatud teostes demonstreeris koor kõrget meisterlikkust ehkki saal pole akustiliselt koorile hulluks eriti sobiv. Teiseks väärib heakskiitu kava ülesehitus. See on nagu spiraal tänapäeva teosed ekskurss vanasse muusikasse ja seejärel rahvalikus plaanis muusika kaudu uuesti tänapäeva. Omamoodi kulminatsiooniks avastuseks oli Veevo laul, kadakad suurepärane ansambel, eredad ja omapärased tämbrid. Dünaamiliselt reljeefne. Varemgi tuntud Tormise sügismaastikud on segakooriseades võitnud tämbrilise mitmekesisuse ja diapasooni ulatuse tõttu. Taolisi talvine aed on omapäraselt lahendatud miniatuur heas mõttes estraadil, kus plaanis värskete installatsioonidega. Novosibirski kammerkoor Boriss Werneri juhatusel tõi tänavu suvel thretsenist koday nimeliselt rahvusvaheliselt konkursilt koju suure kuldmedali. Dirigendi hinnang meie koorile. Väga mitmepalgeline ja ühes kavas orgaaniliselt seotud repertuaar. Tugevaim mulje oli koori suur lavaline ilmekus. Nagu ei olekski tegemist stuudiokooriga, vaid ainust publikule esineva kollektiiviga. Kiidusõnade kõrval oli kohalikel dirigentidelt ka asjalikke ettepanekuid. Boris Belsner pead kontserdi ülesehitust ebatavaliseks alguse rohked vaiksed ja aeglased lood ei aita kaasa plahvatusliku leedule. Midagi särtsakat, nagu Brazinskaze kõrts oleks alguses kohe andnud õige hoo. Juri traginski soovitab anda suurema kaalu tänapäeva eesti heliloojate muusikale ja rahvalaulule sest Eesti rahvamuusika kõigis oma ilminguis leiab alati head vastuvõttu. On vaja tutvustada seda, mida me vähem tunneme. Edaspidistel kontsertidel tehtigi kavas muudatusi meie oma heliloomingu kasuks ja praktika kinnitas, et kolleegide soovitusi maksab arvestada. Kaugel mägedes kõrgel pilvede all asus imekaunis loss, mis säras kullast ja kalliskividest. Kuid rahvas teadis, et Khanda Janni lossi aarded on tekkinud lihtsate inimeste verest ja pisarais. Ainuüksi lossi nägemisestki kardeti muret. Jaheda. Lõpuks sai kannatuse karikas täis ja rahva hulgas tõusis noormees Ušai kes hirmu maha surudes tungis öösel lossi kavatsusega tappa kurikhaan. Ent Khani polnudki kodus. Tema asemel nägi Ušai kaunitar tammi ja sööstis ta embusse. Ei andestanud rahwasušaile tema nõrkust ning kõigist hüljatuna pidi noormees hulkuma mägedes kuni muutus ise mägede kiviks. Ent pisarad veeresid tema kivinenud silmistki edasi ja andsid alguse Kuzzaika jõele. Kahanda Jann ei andestanud kaunitar Tommyle temad ruudusetust ja surus mõõga neiu rinda. Sealt purskub lai verejuga, andis alguse Tomi jõele. Nii nad siis voolasid omasoodu, kuni kohtusid künka jalamil ja jätkasid teed ühes kuus. Nii pajatab legend. Ajalugu ütleb, et sellele künkale rajati 1604. aastal kindlus, mis pani aluse Siberi vanimale linnale Tomskile. Minule meeldis see linn kõige rohkem, tal oli nagu selge oma nägu just selline, nagu ma kujutaks ette ühel ilusal Siberi linnal peaks olema. Ta oli tõesti Siber, oli inimesed kui linn. Kui vähese jutuga olid need inimesed, kui vastutulelikud nad olid. Ei mingit tühja, lihtsalt küsis midagi vastatusele, konkreetselt. Kujutasin ette, et Siber just selline ongi. Donsk oli paarsada aastat Siberi suurim kaubanduskeskus Siberi trakti keskne punkt. Siit voolas läbi kulda ja karusnahku, aga ka lõputuid sunnitööle ja asumisele saadetavate voore miljonäridest. Kaupmeeste Kivilassid annavad praegugi vanalinnale ilmet teisal tänavat täis keerulistesse Puubitsidesse uppunud puitarhitektuurimälestisi. Et puunikerdus kunst elab edasi, selles võisime veenduda paljude uute hoonete sisekujundust imetledes. Selles linnas on pagendus aastail elanud redistsev paljudega Bristid kosiusco ülestõusust osa võtnud. Mälestus tahvlitelt loeme tuntud ja tundmatute revolutsionääride nimesid. Revolutsiooni väljakul tähistab kõrge obelisk vennaskalmu, kuhu on maetud kümmedonski, põrandaaluse bolševistliku komitee liiget, kes langesid Koltsaklaste terrori ohvriks. Üks neist nimedest, Karl ilmer kuulub ilmselt meie kaasmaalasele. Väljaku ääres seisev automaatsüsteemide juhtimise instituudi maja meenutab väga Tartu ülikooli peahoonet. Kaugel ei ole ka meditsiini instituut, polütehniline instituut ja Siberi vanim ülikool, mis kannab oma kunagise õpilase kuivaševinime. Selle juurde kuulub kaunis park seedrisalu ja siberi vanim botaanikaaed. Tomski 400000-st elanikust on 45000 üliõpilased ja kui juurde arvata ka keskeriõppeasutused, siis saab õppijaid ja õpetajaid selles linnas 100000. See tagab iseenesest kultuurilembuse õhkkonna. Meie koor esines hooaja avakontserdil koos kohaliku sümfooniaorkestriga. Omamoodi üllatas, et kahel õhtul järjest korratakse täpselt sama kava, aga saal oli mõlemal korral viimse võimaluseni täis ja piletiküsijad kaugel tänaval vastas, nagu Moskva. Suure teatri juures. Kanti ette Šostakovitši esimene sümfoonia, Beethoveni kolmas klaverikontsert, solist, rahvusvaheliste konkursside laureaat Jevgeni Moviljevski Moskvast ning kaks meie heliloojate kantaati. Liidi austeri, rahuhommik ja Eugen Kapi rahva võim. Kontserdimuljeid jagavad kaks abielupaari, šahhovid jäissajevid, mõlemad naised on insenerid, mehedaga meditsiini instituudi õppejõud. Kõik endised leningradlased. Koor oli väga hea koor, selliseid kontserte on Tomskis harva, sest linnas ei ole nii tugevat koori. Mõlemad Eesti heliloojate teosed olid varem tundmatud ja meeldisid hästi. Tahaks seda kollektiivi Donskis jälle kuulata. Tagasikutse ei ole ainult kontserdikülastajate, vaid ka sümfooniaorkestri peadirigendi Boriss pabinko poolt. Ta hindas kõrgelt koori mõlemaid ette kantud teoseid, eriti liidi austeri rahuhommikut ja Kaie Conradi meeleolukat soolod selles. Dirigent kahetses ainult, et seekordne külaskäik tuli välguna ega lubanud üheskoos esitada mõnd reekviemi missat või tõepoolest suurt fantaati, mille järele Tomski publik januneb. Ei saanud nii kähku. Vajalike Nuute solist Kaie Konrad ongi juba saanud kutse kevade poole uuesti Tomskis esinema sõita. Ja ka ühised ettevõtmised kogu meie kooriga mõlguvad Tomski muusikul tõsiselt mõtteis. Ilusa krooni ilusas Tomski linnas viibimisele paniakad Bella kontsert selles samas imehea kõlaga filharmoonia saalis. See oli täiesti meie kontsertreisi üks niisuguseid tippe, võib-olla kunstilises mõttes ka see oli muidugi õnn, et koor laulis orkestriga paar õhtut seal ja koor nagu harjus kõige selle ümbruse ja selle akustikaga just ka ära. Nii et selles mõttes me olime väga heas olukorras. Meil oli saal juhatatud. See on väga oluline kuskohal kooriga laulda, milline saal on ja hakkab bella kava oli ka juba üks kolm korda juba tulest läbi käinud, tantsis tõesti, hakkas kõik klappima ja ma pean ütlema, et seal laval oli täiesti imetore tunne omal olla. Kui ma vaatasin lauljate peale, siis ma nägin, et nad on kõik niivõrd hakkama see niivõrd hoos. Et see andis mulle endale tohutult palju kindlust ja julgust veel juurde. Ja arvestades veel, kui hästi publik meelse suhtluse vastu võttis meid, nii et siin kindlalt kõik tingimused nagu olid parimas mõttes, kõik sobisid kõige meeldejäävamad, minule. See publik seal oli, niivõrd, elas kogu selle ajami kontsertidele kaasa, et endal ka oli kuidagi niisugune südames kohe niisugune eriline tunne. Kuidas nad kõik kuulasid tähelepanelikult. Nende nägudest võis lugeda kõike niisugust kuidas elati kaasaja. Nii meedia väike selline dialoog ema ja lapse vahel laps oli umbes viieaastasele. Lapsele meeldis nii väga Saare lindude laul hätta pidevalt ise kordas seda ja ütles. No küll oli ikka tore. Pooled palad sellel kontserdil läksid kordamisele ja kui lõpuks lisapalana tuli tuljak siis seisid kuulajat püsti ja oli päris palju kaasa lauljaidki. Tomski ülikooli koorigapelli kunstiline juht Vitali Sotnikov võrdleski seda kontserti väikese laulupeoga. Programmis oli palju mulle tuttavat, sellepärast ma ei kuulanudki nii palju muusikat ennast kui jälgisin lauljate suhtumist sellesse. Se musitseerimine, improvisatsiooni moment, piiri kadumine saali ja lava vahel. See on suurim väärtus kui professionaalne kollektiiv laval mitte-ide lihtsalt oma tööd. Vaid igal hetkel loob see võluk tõeliselt.