Saareperemees oli ühel päeval Köstjoriga juttu ajades osatanud et tema poeg on kah jooma hakanud. Ja sellele järgnes siis terve lugu, kuidas Arno metsas liblega purjutanud ja kuidas nemad metsas otsimas käinud. Köster naeris nii, et ümmargune kõht vabises. Aga viskas teisel päeval Arnole etet see olla purjutanud. Sellest ei olnud veel midagi, see oli ikka veel nali. Aga kui köster paar või kolm päeva hiljem saare peremehe juurde läks raha laenama ja see ei andnud, sai poeg seda kohe tunda. Köster hakkas Arnold päris kiusama. Peaaegu iga päev küsis ta Arnold ootali, kas täna ka napsi tegid või tali, kas kilk on peas? Teinekord jälle, no meil ladeleibleega proositama lähete. Ja seda tegi ta harilikult teiste juuresolekul või kui Arno teiste hulgas mängis. Võib arvata, et kui köster juba ise niiviisi lööb et siis teised poisid sedasama järele hakkasid tegema. Et Arno oli hea poiss ja kellelegi kunagi paha ei teinud, siis sai ta igatahes vähem pilget kannatada kui mõni teine tema asemel oleks pidanud kannatama. Aga selle eest mõjus temasse palju rohkem, kui see mõnes teises oleks mõjunud. Mõned tegid nii, kallasid klaasi või tassi vett täis ja ütlesid Arnole roosid Dali. Iga niisugune ütlus oli Arnole väga valus kuulda. Kindel oli, et kui nad oleksid võinud aimata, kui palju nad sellega teisele meelehärmi sünnitasid. Paljud seda ütlemata oleksid jätnud. Sest seda poissi ei olnudki sarnust lugu ei oleks pidanud. Arno oli õrnatundeline poiss. Ta ei võinud seda kannatada, kui temale midagi ette heideti. Ta tundis end nagu vangis olevat selle teadmise all, et teised võisid kõnelda tema kohta midagi halba. Näesed köster muutub päev-päevalt ikka õelamaks, jäi tema kurvemaks. Teiste hulka mängima läks ta palju harvemini kui n. Ta ei olnud kaugeltki see, kes varemalt. Arno vanemad ei laenanud köstrile raha. Aga vanemate patud nuheldakse laste kätte. Kui kodus nähti, et poisiga ei ole asi enam korras, kui siis ema, mis tal vigane. Arno seletas oma kurbuse põhjuse ära ja hakkas lõpuks nutma. Ema ajas isa Köstnerile ütlema, et seda visi ometi ei tohi teha. Kuid vanamees sõnasarnul hoo müüs mehele teed, klaas toa augutab, küll ta ükskord vait jääb. Nõnda ei leidnud vaene poiss kodunudki kaitset. Ainuke, kellega ta veel usaldavalt julges rääkida, oli tunnis. Tõnisson andis nõu köstri sõnadest mitte väljagi teha, nii kaua, kui ta ei löö. Aga kui ta peaks lööma, siis soovitas ta koolist ära minna. Isale kaeba. ARNO jäi kurvaks. Alati ei olnud tal küll köstri sõnade meeles, kuid arusaamatut kurbus rõhusta hinge. Ta hakkas üksindust armastama, käis vahetundide ajal üksinda jõe ääres ja vaatles laineid. Kord, kui rändaja leer kasti juurde tulid koolitoa juurde. Kuulas Arno mängu ja hakkas nutma. Unistav kurb tükk, avaldas temasse nii suurt mõju. Etab pisaraid, ei jõudnud tagasi hoida. Isegi mõtet Teelele ei parandanud tema kurba meelt. Kui ta Teelele mõtles, tulite Talle imelikud segased tundmused, millest aru ei saanud. Teele näis temale nüüd võõraks olevat jäänud. Ennemalt oli ta salajas südamepõhjas mõtelnud, et teele saab kord tema naiseks, et alati tema juures võid olla. Nüüd nüüd naeratas ta ainult kurvalt selle mõtte juures. Kui nad kahekesi koju läksid, vaikisid nad enamasti teele, püüdis küll rääkida, aga kui ta nägi, et Arno midagi ei vastanud või ainult vähe vastas jäi temagi vait. Ühel päeval varsti pärast Parve tüli läks Arno enne kojuminekut jõe äärde. Jõe ääres istumine sai tema armsamaks ajavi. Eks ta võis kaua istuda ja vaadata, kuidas vesi voolas ja kuidas pisikesed lained vastu kallast plaadistasid. Ta oli lugenud kunagi üht laulu, kuidas keegi läks jõel oma häda kaebama ja kuidas jõgi tema kaebust kuulatas ja tasase vulinuda tema kurba meelt turu Eestis. Temale näis ka, et jões peale voolava vee ikka veel midagi muud pidi olevat. Seal all oli ju põhjatu sügavus. Ja miks ei võinud seal elada need, kellest vanaema temale nii palju oli rääkinud. Need pool kala, pool inimest üks pika sorgus habemega ning veegasvudega läbi põimitud juustega mees olevat nende kuningas. Suve Weil, kui hämarus valitses ja kui udu jõe kohal hõljus, tulid nad veest välja ja mängisid kaldal ringmängu. Ja kui hämaraks muutus ja veevulin saladuslikult Arno kõrvu kostis. Võista kaugemalt imelikke asju näha. Vaja oli mõtetele vaba voli anda ja silmi pilgutada, tõmmata ühte kohta vahtida. Siis vajus ta imeliku poolunne ja nägi kõiki neid vaime, kellest vanaema oli kõnelnud. Vahel, kui Arno seisis jõe kaldal nii ligidal, et vesi tema jalgu uhtus võttis imelik randmed, kus tema üle võimust väepuudus. Siis oleks ta eneseväsinult voogudesse heitnud, nagu ta heitis õhtul voodisse. Saladuslik jõud tõmbas teda vee poole kui ta kord jõe ääres istus ja mõtetes. Ta vaatas kuulist oma selja taga samme. Ta pöördus ümber ja nägid kooli töötajate enese poole. Tulevad. No mis sa siin istud, talikas sa koju ei lähe? Küsis tulija lähemale jõudes. Lähen ka, tulin natukeseks jõe äärde. Soo soo tassis jõgi sulle, nii armas on ette, et sa enne kojuminekut siia tuled istuma. Ta vaatas argliku peaaegu paluva pilguga kooli õpetajale otsa. Talle näis, nagu ei tahetaks sedagi, et ta jõe ääres käib. Umbusklikust teiste vastu, mis temas ikka suuremaks kasvas, tuli ka siin ilmsiks. Ta nägiga kooliõpetajast ühtama vaenlast. Kooliõpetaja sai poisikese kurvast vaatest liigutatud. Tähistus tema kõrvale Kivilee hakkas rääkima. Mispärast sa nii kurb oled, Arno? Ega ma ole kurb, vastas küsitav vaevaga pisaraid tagasi hoides. Miksas ei ole, ei saa käia enam teiste hulgas mängimus, istud alati üksinda või oled jõe ääres. Ütle, mis sul viga on, kas keegi tegi sulle liiga? Ei teinud, aga missis on, ütle minule, siis peame kahekesi nõu, kuidas selle asjaga saab, räägid kõik, mis sul on, südamel härrasalga midagi, ära karda. Ma kurjaks saan. Mul ei ole midagi viga. Vaata, mispärast sa salgad, küllap sul midagi on, aga sa ei taha ütelda, juulee ei ole midagi. Lausus poisike. Pisarad, mis ta seni mehiselt tagasi oli hoidnud, tikkusid nüüd vägisi silma. Paar silmapilku hiljem puhkes ta suure häälega nutma. Kargas kivilt üles ja pistis kodu poole jooksma. Arnu, kuhu sa rumal poiss, jooksed diakinni, hüüdis kooli õpetaja talle järele ja tõusis ka püsti, tule tagasi ja ütle mulle ära karda. Kuid Arnuni kuulnud teda enam, vaid jooksis täie ajuga edasi. Kooliõpetaja jäi talle järele vahtima.