Eelmine saade lõppes maruliselt menuka capella kontserdi muljetega Tomskis. Järgmisel vihmaudusel varahommikul ootasid meid hotelli ees kolm filharmoonia bussi et viia kuur ära sellest kolme päeva jooksul armsaks ja koduseks saanud linnast uude kontserdipaika naaberoblastikeskusse, keemia rabasse. Bussiga on võõras paigas alati tore sõita, sest siis need maad hoopis paremini kui raudtee paistavate hekkide vahelt pilvede kohal kihutavast lennukist rääkimata. Laugelt lainetama pind umbes iga viie kilomeetri taga maaliliselt looklev, jõekene või oja. Ja kui lähedal on küla, siis paterdavad vee ääres tingimata ka pardid ja haned. Külad ise on täpselt nagu filmides nähtud. Palkmajad nelja tahuliste püramiidkatuste ja nikerdatud aknaraamidega tihedastroppis koos katusega kaetud värav otse maja kõrval ja uks läheb tingimata õuest. Külatänava poole on maja ots enamasti nelja aknaga. Paistis, et traditsioonist peetakse rangelt kinni sest ka päris uued alles vaigu järgi lõhnavatest palkidest majad olid tehtud täpselt samas stiilis. Mets tuleb mõnes kohas päris teeveerde, mõnes kohas paistab ainult silmakiiri. Läbi niisuguse maastiku viib meid lõunasse asfaltlint, mida ühtlase libeda kihina katab auto rataste poolt kõrvalteedelt toodud muld. Meie, kes me oleme harjunud, et igal pool on kruus, liiv ja nii edasi ei suuda nagu ette kujutada, et igal pool on muldteekatteks, tuuakse jõe põhjast killustikku, et kata, kui võetakse, kaevatakse maa sisse auku, siis meeter maad on auku ikka muld. Ja see muld, milles Tarmo Soomere rääkis, on süsimust ning justkui rasvase läikega Lauljad Nataša Sikene, Helvi puks ja Arvo Soomer oli teil keemiaroost mingi ettekujutus varem olemas ja kas see vastas tegelikkusele? Millegipärast enne oli teada, et see on suur tööstuslinn ja paljudel mõttes nii et me jõuame nüüd kuhugi tahmasesse ja ja mustatööstus ja paljud neist on, aga annab tunda ennast. Aga tegelikult linn oli meeldiv. Mina ei teadnud linnana tunnistama, mina puudusin ikka tööstuslinnana, nii arvasin nagu arvu ütles, et niisugune tahmane nagu tööstus, Lynnika. Ilmselt tuleb võtta revideerimisele suhtumine, et tööstuslinn peab olema tahmane. Kõik need linnad, kus koorma reisil peatus, on suured tööstuslinnad. Aga tahma ei olnud kuskil. Tööstuslinnade tahm on kuus auruvedurite nõega nähtavasti ajalukku läinud. Elanike arvu poolest on keemiaraba umbes Tallinna suurune. Vabriku korstnaid ja tööstushooneid aga on seal võrreldamatult rohkem. Kemerovo linna närgilgi on kujutatud keemiku retart ja hammasratas. Ikkagi Kuznetsovi bassein, suured metallurgia ja keemiatehased. Aga suitsulindid, kõrgete korstnate kohal on valged nagu pilved. Linnast luuleb läbi meile juba Tomskis tuttav tom lai ja kõrgete kallastega üks peatänavaid, mille keskel avar puiestee lõpeb jõe ääres väga mõjuva monumendiga suures isamaasõjas langenud Gustaslaste mälestuseks. Eemalt vaadates jääb valge monumendi taustaks vastaskalda punakas kaljusein. Ent astuvat kaldabarjääri äärde ja silmale avaneb keset jõge Kasesaluga kaetud saar. Rohked paadid kaide juures lubavad oletada, et ilusate ilmadega pole saare liivarannad sugugi nii tühjad nagu tuule kõledal sügispäeval. Siit jõe kaldalt paistavad hästi ka linnasüdamest kaugemal asuvad uued rajoonid. Tekivad moodsad kõrghooned. Keemiaravi ehitab ja kasvab nagu kõik Siberi linnad. Esimene kontsert keemerovo filharmoonia saalis. Juba hotelli oli jäetud hoiatus koos vabandustega. Saal on külm, riietuge soojemalt, mingi viperus küttesüsteemis. Aga juba siis lahti laulmisaeg, läks ruum nagu natukene soojemaks, et üks lihtne kast oli riietehoiu tädi või kes ta oli, tulid, ei meile maasikamoosi ja teed ja võib oletada, et meid oli liiga palju ja tema maasikamoosi taga varajul löönud vastu. Hiljem saime lihtsalt ainult teed suhkruga ja selles külmas ruumis oli sellest kindlasti väga palju kasu. Mis puutub saali akustikas, siis akustika oli hea, minu arust see kontsert läks üle ootuste hästi ja ja publik oli samuti üle ootuste meeldiv, hea õnnestunud kontsert ja dirigent Tõnu kõngron. Nii see tõesti oli, sest kui mõelda sellele, et me pidime seal jälle ikka jälle lisaks laulma. Trakt tekkis üsna pea esimeses osas. Me jälle kordasime seal ikka tormist ühte osa. Saare lindude laul jällegi oli väga läbilööv ja me kordasime seda vene autori Sydernikovi laulu ja teises osas muidugi spirituaalsus arvus, haamer, halisin, solist, jällegi vene rahvalaul. Ja muidugi lõpulugu Seprazenskaze laul, nii et tõesti seda kontserti tuleb lugeda täiesti õnnestunud. Katseteks mul oli võimalik seda asja siis saali poole pealt jälgida ja ma ütleksin, et nad plaksutasid nii palju mitte sellepärast, et inimesed saalis istusid kamantlites ja plaksutamine annab sooja, aga nad olid tõesti väga suures vaimustuses. Nagu iga kontserdi järel ajasin ka siin mitmete kuulajatega. Kahjuks oli minu magnetofon sellel päeval haige ega lase Kemerovo rahva hääli saatesse panna. Aga muljed olid väga head. Abielupaar Froloogid on alles esimest aastat keemia rõivas. Naine töötab õppejõuna sealses kultuuri instituudis, mees kehakultuuri instituudis. Darja Mihhailova on õppinud Sverlovskisse ja seal Eesti koorilaulu kuulnud ning ta tuli kontserdile suures ootuses ega pettunud. Jurigi Rillo vitsaga ütles, et ta pole kunagi ühelgi koori kontserdil varem käinud ega tundnud selliste asjade vastu mingit huvi. Lihtsalt kodurahu huvides laskis naisel end kaasa tuua. Tema oli kuuldust õige rõõmsalt üllatatud ning kinnitas, et tulge jälle ja laulge veel. Tema tuleb kindlasti kuulama ja agiteerib oma kolleege ka. Kui me selle jutuajamise lõpetasime, märkasin tühjenenud fuajees muhedat hülgevuntsilist vanataati, kes meie juttu tähelepanelikult jälgis. Mihhail Fadjeevi pajatas, et on sündinud Sahhalinil sõitnud merd, kaevanud sütt, teinud puusepatööd. Ja nüüd, 70 aastasena ei taha kodus pensionäripõlve pidada, vaid tuli filharmoonia teenistusse. Avab ja sulgeb uksi, süütab ja kustutab tulesid. Vahel müüb kavalehti ka. Nii et iga päev selles muusikat täis majas. Ja nüüd tuleb meie jaoks kõige tähtsam. Vahel ta ei lähegi saali sisse. Vahel vaatad, kuulab paar numbrit ära ja tuleb tagasi välja. Aga kui muusika hinge läheb, siis jääb kogu kontserdi ajaks saali. Meie segakoori kuulas ta algusest lõpuni ja kiitis, et olnud väga ilus. Ja mis sellest, et enamik arusaamatus keeles. Laulu kuulatakse ikka muusika pärast, muidu võiks ainult luuletusi lugeda, ütles mõnus pappi. Kemerovo televisioonis salvestati meie koori 45 minutiline esinemine videolindile. Ja teine kontsert toimus Polütehnilise Instituudi aktusesaalis. Õppetöö selles suures majas olid alles täies hoos, sellepärast vahetus kontserdi jooksul suur osa publikustki. Ilmselt tuli loengule minna. Need, kes kogu kava ära kuulasid, olid enamikus üliõpilaskooride lauljad ja kultuuriinstituudi õppejõud ning üliõpilased pärast ises jutus instituudi nais ja meeskoori dirigendi Anatoli Kornoshovi ja keemerovo oblasti kooriühingu esinaise Emilia Savtšenko. Ka võis kuulda jälle palju kiidusõnu koori ja dirigent Tõnugangroni kohta meie heliloojate loomingu kohta. Siiski oli tunda ka kahetsusnooti, et ei olnud tervet kava või vähemalt üht pooltki Lääne klassikast mille heade esitajate enam Baltikumi koorid tuntud. Leiti, et vene autorite laulud kanti ette küll väga hästi kuid need on ka paljude kohalike kooride kavas ega paku seega nii palju uut. Kaks tundi öist lendu pimeduse kohal, milles haruharva paistsid väikesed tulede kobarad Allaiust haiga, küllap niisugune, nagu laulus suur Siberimaa. Meie teda ei näinud. Ent siis tohutu suur tulede põiming. Ühelt poolt ebakorrapärase servaga teiselt poolt järsu joonega vahel lairiba musta, millest käib üle kaks tulede jutti et liituda teispool kilomeetri laiust Jenissei asuvate linnaosade tule saartega. Krasnojarski. Mu toakaaslane jõudis numbrisse esimesena ja võttis mind vastu, nii et ei lasknud mantlidki seljast heita. Tule ja vaata, vaata ainult. Vaade aknast oli tõesti niisugune, et mantel jäi veel tükiks ajaks selga. Määratu lai jõgi, milles peegeldusid loendamatud tuled. Sild, mille võimsaid kaari võis rohkem aimata, kui näha. Kõrgemale tõusevad. Tuled lubasid uskuda, et vastas Kallas peab olema kõrge. Aga kui kõrged mäeküljed tegelikult pimeduse peitu jäid, sest linn sinnani ei tõuse. Seda saime alles hommikul näha. Ja korraga. Tol ööl jäigi mõistatuseks, kust see hääl kostis ja mis meloodia see oli. Hommik teiseletuse otse meie hotelli kõrval on uus linnavalitsuse hoone mille tornis asuv elektronkell laseb igal paaris täistunnil kuulda kohaliku helilooja Nikolai kolossovi laulu. Minu linna nimi on Krasnojarski algusmotiivi. Nendel, kelle tubade aknad teisele poole oli samuti väga ilus vaade. Sealt paistis suurem osa linnast ja kõrge mäenukk üksiku valge punase kiivrilise torniga selle lagedal rohelisel tipul. See on valve, nägi Garaga Raul linna ja kuhu 350 aastat tagasi rajasid Jenissei äärde jõudnud vene kasakasalgad kindluse mille ümber hiljem kasvas Krasnojarski linn punaste järsakute vahel. Vana puukindlust enam ei ole kuid möödunud sajandil ehitatud kivitorn valvab üksildase ja uhkena mäelt, kust paistab kogu linn, mille tänavad on laiad ja sirged, kus on palju väga ilusaid maju ja rohelust. Ning soojemal ajal ilmselt ka palju Lynni. Krasnojarski ja tema ümbruse ilu jõuaks mitmes saateski ära kiita. Päris Krasnojarski lähedal on maailmakuulus looduskaitseala Stalbuy. Hea saatus kinkis koorile vaba päeva turismi. Taas andis kaasa kaks toredat juhti ja nii saime seda looduse imetegu näha. Tee viib aina ülespoole, siis lõpeb teeotsa jäävad vaid rajad. Kõrged paljad kaljud, mis enne siin-seal metsa kohal oma püstloodis tõusvaid külgi näitasid, on nüüd käegakatsutavad. Tuuled ja veed on andnud nendele sadade meetrite kõrgusse tõusatele kaljupankadele kummalisi kujusid. Üks on täpselt vanamehe pea, mõtliku ja süngevõitu näoga. Teine, mis kannab nine, suled kerkib mitme harulisena ja meenutab tõesti mingi hiigellinnutiiba. On veel mitmeid, mis kannavad muinasjutulise nimesid. On ka neid, mida tuntakse lihtsalt numbrite järgi. Lõvi värav koosneb kahest võimsast kivirõngast, mille vahel ülal põiki lamab, kolmas tohutu mürakas näib, nagu võiks igal hetkel alla prantsutada. Legend hoiatab, et nii juhtubki siis, kui sinna värava alla astub keegi, kes abielutruudusest pole hoolinud. Meie giidid kinnitasid, et see olevat sulatõsi ega soovitanud proovida. Küsimusele, kuidas see kümmekonna meetri pikkune ja mitme meetri paksune kivihiiglane pärast jälle üles saab vastati. Mägede saladus. Proovijaid ei leidunud. Küll aga proovisid peaaegu kõik lõvivärava üht lauge kaldega värava tulpa mööda üles ronida ja see polnudki nii ränk. Ning vaade metsaga kaetud mägedele, orgudele siin-seal esiletungivaid paljastele, kaljutulpadele eemal looklevale Jenissei-le ning juba tulesid süütavale Krasnojarski le. Tasus kõik vaevad. Oli, mida vaadata. Ning kui mägedel on silmad, siis oli ka neil, mida vaadata. Sest nii imeliku rahvajõuku kui meie seltskond sinna tavaliselt küll ei lasta. Inimestel kellelegi ei olnud neid vastavaid riideid ega jalanõusid. Nii et mina isiklikult käidi kõps katsetega mägedest 18 kilo vahetult. Kuidas tunne oli? Teate õhtul ma olin tõesti, kui minul ei oleks keegi abistanud mind bussi peale viimides, siis ma oleks ära nõrkinud, mul olid jalad nii paksud all ja ma ronisin ise veel sinna otsa. Kõps Cartidega. Aga tagasi ka ei läinud ja igatahes väga tore, et sa ka ei kahetse. See oli ikka niisugune elamus. Sest tagasi tulema, siis võid oletada, et oli kusagil seitse kilomeetrit või niimoodi tulla, oli juba videvik ja kui me saime alla, siis oli päris pime, õnneks lõpuni asfalttee ja meeldivam tulla. Ja sest kui me sealt päris mägedest alla jõudsime, siis tõusis kuu metsa kohale juba ilus võrratu kooli, nagu maalitud, sinna uskuma ja väga sageli asjad on pildi peal palju ilusamad, kui nad tegelikkuses on, aga seal oli niisugune tunne, et tegelikkus on piltidest veel tükk maad üle. Vot minul oli ka. Selle matkaväsimus ei vähendanud seikluslusti ja enamik leidis endas järgmisel hommikul jõudu enne koitu tõusta et sõita laevaga Liivne korskisse. Linna imeliste mägede vahel. Selles paigas oli varem väike munkade erakla ja pisike sadam kus olevat teinud teatusega laev, millega Lenin sõitis asumisele. Sušensgresse. Linn on alles paarikümneaastane. Sele rajasid Krasnojarski hüdroelektrijaama ehitajad. Käisin aga selles maailma suurimas hüdroelektrijaamas. Mõõtmed on kolossaalsed. Veehoidla pikkus 400 kilomeetrit, paisu pikkus 750 meetrit, kõrgus 124 meetrit, paksus all 170 meetrit harjal 20 meetrit. Muusikasaade pole koht arvude lugemiseks, aga kõige piltlikumalt teeb ehitise vägevuse ehk selgeks see, et temasse pandud betoonist oleks saanud ehitada Krasnojarskisse Leningradini seitsme ja poole meetri laiuse ning 10 sentimeetri paksuse tee. Elektrijaamahoone on seest kaunis ja puhas nagu näitusesaal. Monumentaalne sepispannu stiihia taltsutamine kõnelev kaart, mis vestatasideri energiavarude kasutamisel tehtust ja veel plaanides olevast makett, kus on nagu peo peal kogu, lähen ümbrus ka meile tuttavad, stal põhikaljud. Palju on selleski kantses ehituses ainulaadset nagu näiteks tõsteseadeldis, mis viib laevad rööpaid mööda nagu vanni sees 45 minutiga teisele poole paisu palju kiiremini, kui ükskõik, missugune lüüside süsteem seda suudaks teha. Enne linna tagasiminekut käisime meiegi tõsteseadeldisega sõitmas, mitte küll seal laevade omal, aga köisraudteel, mis on 1800 meetrit pikk ning viid kõrgele mägedesse, kust on jälle võimalik imetleda stal või kaljusid jõge ja nagu peo peal paistvat linna. Omamoodi elamus on ka sõit ise lumiste puulatvade vahel ja kohal. Kena oli üles minna, veel toredam alla tulla. Ma ise arvasin alguses, et on hullem, kuna mul lennukis eriti palju aga seal selle peal juba olles siis ei olnud enam mitte midagi. Nii et siis lennuki asemel võib-olla peakski reaalset hooldamine. Mootor küljes, 100. lund, aga nagu me raudteele läksime, nii oli sadu möödas. Jõudsime tagasi selle teega, siis algas uuesti sadu. Jah, seal vaheldus kuidagi lumesadu ja päikesepaiste, nii momentselt. Aga iga Krasnojarskisse ei sõidetud ainult linna ja ümbrust vaatama, vaid ikka kontserte andma. Oli austav ülesanne esineda hooaja avakontserdil, kus koos kohaliku sümfooniaorkestriga dirigent Ivan Schilleri juhatusel kanti ette Prokofjevi kantaat Aleksander Nevski. Krasnojarski kultuurielu teeb praegu kiireid edusamme. Selle aasta lõpul alustab oma esimest hooaega Ooperiteater. Teist hooaega tegutseb sümfooniaorkester. Veel ei ole filharmoonia oma saali, ent see on juba projekteeritud ja peab valmima 80. aastal arvestades sealset ehitustempot kindlasti valmibki. Seni kasutatakse tehaste kultuuripalee diaklubide saale. Kombainitehase kultuuripalee on väga kaunis ehitis, moodne ja avar saal on aga tehtud teatrisaaliks tugevasti tõusva põrandaga rohke tekstiiliga laval ja saalis. Kontserdiks pole akustiliselt kõige sobivam, kuid publik võttis kõik esitatu väga soojalt vastu. Ooperiteatri asedirektor Igor Ratner ja tema abikaasa Olga haigla peaarsti asetäitja. Nad on elanud Krasnojarski salles aasta. Linnas on väga palju sümfoonilise muusika armastajaid. Kontsert oli imehea nii sisult kui esituselt. Meie koori kuulsid esmakordselt, kuid tahaksid veel kuulda. Hakkad kella kontsert oli kunstide kooli saalis, mis on koorilaulu jaoks nagu loodud. Väga sooja vastuvõtu leidsid Kaie Conradi ja Ludmilla don Browske ja soolonumbrid. Koorile aga tuli täpselt pooled kavas olnud laulud korrata. Peamiselt noortest koosnev publik elas kõigest südamest kaasa. Kõnelejad kunstide kooli koorifakulteedi õppejõud Valeri Parsokov Kaasani konservatooriumi kasvandik, kelle tutvus meie kooriga pärineb juba õppi aastaist. Tookord kuuldud Beethoveni üheksas sümfoonia Tatari riikliku sümfooniaorkestri, Eesti televisiooni ja raadio segakoori esituses Nathan rahvlini juhatusel püsib senini eredalt meeles. Samas andis meie koor ka kontserdi Eesti-Soome ja Rootsi rahvalauludest. Põhjamaade rahvaste folkloor on väga ere ja omapärase harmoonilise koega. Täna kuulsin seda jälle eesti rahvalaulutöötlused peaksid aina kõlama selle koori esituses, sest nende kaudu avaneb koori kunstiline pale kõige kaunimaks. Valeri Žukov meenutas heade sõnadega ka riikliku akadeemilise meeskoori külaskäiku. Tookord kevadel oli neil koorilaulu fakulteediga kohtumine nagu metoodiline tund, mis oli väga huvitav ja kasulik. Ent tulgem tagasi tänase kontserdi juurde. Suurepärane ansambel, mis hämmastas intonatsiooni puhtusega, huvitavate värvidega. Muidugi oli selles suur roll repertuaarile eesti heliloojate laulud ja rahvalauluseaded. Suurepärane Li, Gustav Ernesaksa Mu isamaa on minu arm, mis oli eestikoorile alguslauluna parimaks visiitkaardiks. Väga tugeva mulje jätsid tsi tehnikovieszedriini tõlgendusmäel. Mäekesel lauldi väga venelikult hea meloodilise alusega ja vene rahvalaulumaneeri tunnetamisega. Sädeleva huumoriga. Ma tahaksin veel alla kriipsutada koori armastust mitmesuguste otsingute ja moodsategoori värvide vastu, mis annavad tunnistust vokaaltöö kõrgest professionaalsest tasemest. Selles osas on väga palju huvitavaid leide, eriti prožinskaze kõrtsis. Meie siin kuuleme harva niinovaatorlikke teoseid. Lisaks sellele, et lauljad peavad olema head muusikud, esitatakse neile ka suuri lavalisi nõudmisi. See oli terve rahvas, stseen, mis esitati väga vabalt ja hea maitsega. Ja teeme nüüd hüppe, prožinskaze vallatu luu juurest sootuks teise valda. Selle ringreisi viimasele kontserdile, kus koos kohaliku sümfooniaorkestriga kanti ette Schuberti missa keedusolistid Kaie Konrad, Toivo Kivi ja Hennessyt. Dirigenti Vansbiller, kes aastaid tagasi on Tallinnas juhatanud sedasama teost. Saal, kus oli umbes 900, kohta mahutas inimesi veelgi enam, sest püsti seisvatest polnud puudust. Kuulati imevaikselt. Aga seda, mis puhkes lõpuks, võib võrrelda ainult tormiga. Kolm missa osa tuli kordamisele, seda just sageli ei juhtu. Krasnojarski kunstide kooli õppejõud Dmitri Muraažin. Tõesti õnnestus ja siinkohal tuleb öelda suur tänu dirigent emas Pillerile, kes suurepäraselt oskas selle ühe proovi siiski ära kasutada ja panna oma noore orkestri koos meie kooriga niivõrd heasse ansamblisse et saadi siiski sealt väga hea tulemus. On aeg otsad kokku tõmmata. Kas reis oli raske? Jah, sest et ajavahe neli tundi tihti tuli, ütleme, vahetult sõidu pealt minna kohe kontserdile. Raske oli, aga kas tagasi läheks ju hea meelega ümbrust? Seda reisijannad kaua meenutada. Küllap tuleb aastate pärastki vaadates märki, millel rohelisel taustal hõbedane seedrioks ja sõna Sibir meelde see et koor astus oma 33.-sse tegevusaastasse 18. oktoobril kodust 5000 kilomeetri kaugusel ja sai sünnipäevakingiks Krasnojarski medali, kauni albumi linnavaadetega ja saalitäie tulipalavat aplausi, millega kiideti heaks lavalt, kõlavad õnnesoovid ning kutse ikka jälle tagasi tulla.