Vikerraadio ja Raadio Tallinna toimetus avas 2019. aastal kolmel korral oma uksed publikule et viia kokku artistid tänulikke kuulajatega et jõuda vastastikku õige lähedale ning jagada ühte ilusat õdusat õhtut. Täna toome Teieni Liina Saare kontserdikatked pikituna stuudio vestlustega, albumi õhtulaulud sünnist laululoomest üldisemalt ning õpetajaametist Viljandi kultuuriakadeemias. Enne veel, kui laseme muusikal kõlada küsimegi üle, kuidas toimus sööst ansambli artistist sooloartistiks. Ma mäletan selles mõttes, et see, miks ma enda nime alt selle plaadi välja andsin Paremale näete mingi bändi või ansambli koosseisus olnud ja, ja see on ikkagi mingil määral nagu selline ühine ühine loomine olnud ka, aga seekord võib-olla ma tõesti tunnetasin rohkem, et Need on minu laulud. Ja siis et ma pean siis seisma nende eest, seal on minu nimi taga. Sul on ka ikkagi märkimisväärne selline luuletajate ballett Nendes õhtu lauludes esindatud. Et kui teadlikult sa üritasid teist mingit tervikut luua, Weiza lihtsalt, kellega, kus, mis hetkel mingi side tekkis ja nad lihtsalt sattusid kokku või sa ajasid ka mingisugust sellist katus filosoofiat, aga just neid autoreid just nende just neid tekste valides ei ajanud. Tegelikult see oligi, see oligi täiesti juhuslik selle kõige paremas tähenduses, et mulje loomulikult olid mõlkusid meeles mingisugused nimeda autorid, kes mulle meeldivad, kelle, kelle sõnad mulle meeldivad. Ühelt poolt, see oli juhuslik, nende autorite valik. Teiselt poolt ma ikkagi olin läbi mõelnud need inimesed, kellega ma soovisin koostööd teha mingit suuremat tervikut mul ei olnud. Et selles mõttes jälle see oli juhuslik, aga mulle mulle tundub ka, et et nüüd, kui need laulud on valmis, siis seal on mingisugune mingisugune tervik, moodustub ka neist, et see ei olnud minu poolt läbimõeldud, aga, aga aga juhuslikult tekkis Agreid, palun tervitage Liinale siia kõrvale kahte suurepärast muusikut. Joel-Rasmus Remmel, klaveril Jaan Jaanson kitarril. Skeevi juure jõgi püüdis meres koera. Kuule, mina neid, kelle juure koduvita. Keeli sky juure jõgi hüüdis meres koera klotsi Ma emajuure jõusse. Kuule Miina kelle juure kodunud. Kee skeevi Juhre jõgi tüüdis meres. Kutsi. Kuule mina lae, kelle juurekodud. Aitäh ja tere tulemast. Nii ärevil, et ei julgenud publiku poole vaadatagi. Aga tõesti albumilt õhtulaulud kõlab täna muusika ja siit Juhan Liivi juurest lähme Jaan Tätte juurde edasi, kas tead? Kuuledas. Meeles teil? Sänni. Säide tuli see Ka muus sai siin siis vii. Meeles selle seal oli Mis peab olema ühes tekstis, mis sa kelleltki teiselt laenad, et sa just selle valid, mis on selle teksti võib-olla läbivad omadused või mingid eripärad, mida sa eelkõige neist otsid? Mina olen ikkagi laululooja, et sõnum laulus ei tohi liialt domineerida, võib olla. Või, või seal ei tohi olla midagi sellist. See on hästi individuaalne, aga mul mul vahel on mõned sõnad, mis mind näiteks häirivad või mõni täiesti juhuslik element olla, miks ma mõne teksti välistan? Mõte peab olema, mis kuidagi mind siis puudutab. Kas seal on ka mingi teemade selline valdkondade mingisugune meelsus, et mis võib olla praeguses eluetapis, sulle on olulised? Ei ole vist niimoodi teemat ei saa öelda, et see on jälle hea kirjaniku näitaja, et tegelikult ükskõik ükskõik millest võib, võib kirjutada ja see võib väga mõjus olla kuulajale, et see ongi lihtsalt see oskus, kuidas seda teha, on oluline. Kas sa oled enda suhtes selles mõttes leebe, et, et nüüd täiesti oma nime alt kõike õhtu lauludes tehes, toimetades, kirjutades administreerida ka see on selline renessansi inimese töö kokku kutsuda üks plaadi tegemine ja selle selle tervikuks kui panek mitte ainult logistiliselt, vaid tundemaailma poolest, et et kui leebe sa enda aadressil oled kui kriitiline lõpuks ja kui kergesti sa ühel hetkel lahti lased, et vot nüüd on valmis? Ma olen tegelikult ma olen väga kriitiline, aga aga mulle tundub, et antud juhul võib-olla see on hea omadus, et ma ei mõtle liialt aitäh, et ma lihtsalt ma hakkan tegema. Ja kui ma kõik need sammud niimoodi ette ma ütleks, et siis ma võib-olla ei hakka üldse alustakski selles mõttes Mina tahan lihtsalt muusikat kirjutada, mina tahan muusikat koos muusikutega seda seda esitada ja, ja kõik need muud osad, mis siis, või rollid, mis kaasnevad selle plaadisalvestusega, et, et see on nagu see on möödapääsmatu, aga, aga selle sellepärast ma nagu õnneks ette ei muretse, et et kui, kui ma tõesti selle peale mõtleks, siis, siis ma arvan, et võib-olla päris palju asju jääks tegemata. Kas on olnud ka selliseid hetki, seda lugude tervikut siis hallatas, kus sa mõtled, et kuidas ma saan selle kätte, mida ma tahan, või kuidas kommunikeerid just kaasmuusikutega ma mõtlen. Et kuidas sa neid oma lainepikkusele nii-öelda häälestasid või? See on iseenesest, see on tõesti väga huvitav protsess, et ega kunagi need lood ei, ei, ei tule ju. Ei saa sellised kõlama kui, kui see, mis algselt planeerisin, et et nende laulude puhul samamoodi kui ma istun üksinda klaveri taga, et siis siis nad kõlavad ühtemoodi, aga tegelikult, kui, kui mul on sellised väga loovad ja andekad muusikud minuga koos seda esitamast, siis loomulikult nad annavad omalt poolt ju hoopis mingi teise värvi juurde ja sealt tekib tegelikult hoopis mingi uus uus tervik. Vahel mulle meeldib see, vahel mulle ka ei meeldi see, et, et eks ma siis püüan käte-jalgadega ja sõnadega nii hästi seletada ja selgitada, et mis see idee on, on olnud jaa jaa. Et kui, kui, kui kerge või raske on siis minna lasta ühel hetkel, et ma ei tea sellist tunnet, et nüüd miski on täiesti valmis, seda vist ei olegi tegelikult olnud, aga ühel hetkel on vaja lihtsalt, et. On see siis tähtaeg või on, see on see mingi muu põhjus, aga, aga aga ma tean, et tegelikult ka praegu, kui ma kuulan neid laule, et, et siis seal täpselt samamoodi võiks edasi seda tööd jätkata ja uuesti uusi kihte peale mängida või, või muuta harmooniat või midagi, et see selles mõttes Võikski ühe ühe looga võiks terve elu tegelikult. Oh, sa ta mind muu valguse elude ossa ta mulle äärike kodunt kaugele ossa lamasime, sihtis, seleta, kui ohja libelutseta. Jäävi iluga täpsukenema jää miinide sind koju. Kas oh oi kui ohja tähtsad neelata, oh oi-oi, eper käevad käiku võimleja, hüüdsin aiamullal. Eks. Jäämiinuga keelema. Rahu vaim Surrey sai Kus ta muu valguse elude ossa mul laevuke kadunud guugelda ossa oma silme ees Eestis seal, et kui mu ümber otsete ohoo, ja et ma hukka saanud. Tähtuvad neelata Ohoi käevad kõiku võim ja nüüd siis hoia mind mulle, anna andeks. Nii nurga lapsukene. Kas on olnud sulga oma lauludega mitte nüüd ainult õhtulaulude raames, aga ka varasemate lauludega, selliseid kogemusi, kus üks laul ajateljel muutub sinu jaoks oma kontaktis selles mõttes, et kuidas see suhestub sellesse laulu ise? Mõni lugu, võib-olla seal kasvavad sellest välja ja mõnesse loosse võib-olla kasvad hoopis rohkem sisse, hakkad seda rohkem süvitsi mõistma. On sul selliseid näiteid? Ma ei oska vist konkreetset näidet tuua, aga, aga jah, ma olen. Ma olen märganud seda küll. Kas siis enda loomingu puhul, aga või ka teiste autorite loomingu puhul, et kui ma näiteks on esitanud mõne teise autorimuusikat Et me kipume tihti ikkagi mingitesse detailidesse kinni jääma, et kui, kui ka ise oma muusikat kirjutades siis kas, kas mingi saund või, või mingisugune tekst, on see siis või ükskõik mis element, et me me ikkagi võib-olla ei näe seda tervikut. Seal ei ole seda distantsi, et, et nüüd jah, et kui, kui on jäänud mingi selline vahe on sisse jäänud ja siis uuesti kuulates muusikat, et, et kuuled hoopis teisi asju ja tegelikult võib-olla mäletad, et ja et seal selle või selle detaili üle sai tohutult vaieldud ja mõtiskleda, siis see tundub nii ebaoluline ja võib-olla isegi ei pane tähele seda, et et selles mõttes küll muutub ajas. Kuidas sa ennast publikuga kohtumiseks nii-öelda valmis seal, et mida sa tegelikult tahad neilt saada või mida sa neile soovid selles mõttes, kui sina, esined, mis sa tahaksid, et nendega juhtuks läbi selle muusika, mida sa pakud? Ma tahaks ilmselt, et nad lahkuksid mingisuguse emotsiooniga kontserdilt, et on vist kõige halvem, kui kui, kui muusika jätab täitsa tundetuks. Vist on kõige halvem asi, mis seal juhtuda. Et ükskõik, kas siis meeldib või ei meeldi, aga et mingisugused emotsioonid kaasneksid, et see on igal juhul. Siis ma olen juba täitnud mingi eesmärgi. See on iseenesest huvitav, et, et väga erinevad asjad mõjuvad publikule, et ma ise võib-olla arvan, et ma olen läinud mingid ühe kindla mõte või, või ideega inimeste ette, aga, aga tegelikult tagasisidet publikult saades siis need võivad väga, väga täiesti nagu suvalised detailid olla, mis neid just mõjutasid või mis neile mingi mingi jälje siis jätsid, et selles mõttes ma võin minna ühe mõttega, aga ma olen ka aru saanud, et et see, mis publikule lõpuks mõjub, et see on. Ma ei oska kontrollida Järgmise loo autor on Doris Kareva. Ja kui mina selle loo kirjutasin, siis siis Kadri Voorand veel ei olnud seda teksti käsutanud ja kirjutanud laulupeole loo sellega nüüd nüüd võib-olla see versioon on pisut kuulsamaks saanud, aga lihtsalt, et faktid oleksid selged, et siis mina kirjutasin enne selle laua Elulugu. Elu alla ei näe. Kassaal nii jääd mees. Betti Alveri kirjutatud on on järgmine lugu. Raudahjus põlesid puud. Seal ütlesi ele hästi. Ela hästi? Ei midagi muud. Toas oli nii Raudahjus põlesid. Ma su kirjad kõik tuur Üksainus lehiki. V seisma? Leekide? Kuinutia noruspäi. Seal ütlesi ela hästi. Ei lähe hästi. Ei räägi mu Uudele hästi. Leek ringutas käsiraudades põlesid. Ei midagi, mu teletoas oli nii. Rauda. Otsesõnu küsida, et kas muusika on miski, mis teeb sind õnnelikuks või on veel midagi, mis teeb sind õnnelikuks puhtinimlikult. Muusika teeb kindlasti mind õnnelikuks, aga muusika tegemine siis teeb õnnelikuks. Aga muusika kuulamine võib teha õnnelikuks ja kas see võib ka väga erinevaid emotsioone tekitada? Lisaks muusikale? Kui su sees on enam-vähem asjad paigas kõik, et siis võib ükskõik mis olukord õnnelikuks teha, et mis sa selleks, reeded, asjad oleks paigas või kuidas sa mingit sellist tasakaalu otsid, Vi leiad. Peab olema aega et settida igasuguseid olukordi, mõtteid, et siis on, siis on lootust vist, et et selline balanss on ka kõikide tegemiste vahel, et kuidagi sellised äärmused mulle väga ei sobi, et see vist lööb natuke rütmi sassi küll, kui midagi on liiga palju. Lühiajaliselt see on, see on veel okei, aga, aga just et pika pikemaajaliselt ma peaks, mul on vaja mingit sellist aega, et vist üksi olla ja ja mõelda ja planeerida. Et jah, on üldse võimalik sellist aega leida või on see? Mulle tundub, et noh, et kuidas nagu relvastuda sellise rabelemise vastamisümberringina paratamatult toimumise aeg on muutunud nii hektiliseks need infokübemed, mis meieni jõuavad, nii killustatud, nii väikesed ja samas nii teravad et kõik juba, isegi kui sa ise oled paigal ja üritad ennast justkui kuskile oma koju ära peita, siis kõikide nende tehnikavahenditega kõigiga, need imbuvad ka kuidagi sisse. Et kas, kas on tõesti ainuke variant, on veidikene olla mingi periood, erake, lülitada kõik asjad välja või, või on see ka lihtsalt mingi sellise? Ma ei tea. Võtame kas või meditatiivsem mõttelaadi küsimus? Ma arvan küll, et see on jälle hästi individuaalne ka, et. Mõnes mõttes muidugi peaks ju ennast kaitsma kõige selle välise eest, mis, mis meie meie sisse tungib, aga, aga teisipidi ma tean ka inimesi, keda see absoluutselt ei häiri, et, et selles mõttes see on väga individuaalne, aga üks mõte, mida ma oskan küll soovitada, on see, et kolige kuskile Tallinna keskusest natuke kaugemale, näiteks Viljandisse. Et seal näiteks on hoopis teine elutempo ja sellist närvilist olemist väljak poolt nagu ei tungi tungi minu sisse, et see. Mul on päris hästi ajaga. Mulle tundub, et ei jõua kõike teha ja ole hea, räägi natukene Viljandist ka oma toimetamistest seal. Ma olen Viljandi kultuuriakadeemias hääleseade lektor, õpetan noori lauljaid. Aga et need noored hääled, mis veel mingis mõttes ka vajavad juhendust või kujundamist, avamist või võib-olla suunamist. Et kuidas sulle tundub, kas saab mingeid üldistusi teha, et mis seisus nad on, kas seal mingeid eripärasid, mis joonistuvad praegu välja. Et kui need nii-öelda lihvimata teemandid sinu juurde jõuavad millega kõige sagedamini sa pead tegelema? Kõige sagedasem alt või, või sellised takistused on tegelikult ilmuvad pigem inimese hoopis võib-olla selline psühholoogia poole pealt. Et ehk siis me ise kipume ennast takistama, et seda ma olen küll näinud, et on tohutult andekaid. Inimesi ütleme muusikaliste eelduste poole pealt siis ja võib-olla väiksemate eeldustega ja kes kuhu lõpuks välja jõuab, et see on ma, ma enam üldse ei oska kuidagi öelda temast nüüd saab suurepärane laulja ja tema temast ilmselt võib-olla midagi muud suurepärast, et et see on nii. Ma isegi ei tea, millest see kinni on, aga, aga seda ma küll tunnen, et vahel me ise kipume ennast liialt pidurdama ja seda hoogu maha võtma, et tegelikult mitte keegi teine meid ei takista, aga noh, ma räägin seda tudengitel, aga mul endal on samamoodi, et tegelikult võiks ju palju julgemalt. Julgemalt tegutseda, et tegelikult ju keegi ei takista või keegi tagasi ei hüüa, et see on ju ikkagi tohutu õnn minu arust, et me me saame teha kõike seda, mis, mis meile oluline tundub. Mis on olnud võib-olla lauljana sulle endale kõige suurem väljakutse. Ja võib-olla et kestma. Kes maa üldse lauljana või kes ma muusikuna olen? Selle peale peab vahel mõtlema ja ega ma päris täpselt veel ei tea. Aga ta midagi, millega peaks ja võiks tegeleda, ma arvan. Kes meist ikka elu jooksul valmis saab, on vistele asja kokku võtaks paras öelda jah, kuigi mõned nagu on rohkem valmis niimoodi eemalt vaadates. Lõpetuseks ole hea. Seal on võib-olla selline väga suur ja üldsõnaline lahmakas, mis ma sulle ette viskan praegu, aga mis on kõige ilusam asi, mida sa tead? Kui sa nii suure Lahmaka mulle ette jätkasid, siis võib-olla elu ise ongi kõige ilusam. Ja kõik siis tõusud ja mõõnad ja ootamatused, mis, mis sellega kaasnevad. Et see on ikkagi, see on väga ilus ka, kõik. Ta kuis ta üksin Mõõt EK pill on veele tuuleta. Kuule sindel. Suur aitäh. Joel-Rasmus Remmel klahvpill. Jaan Jaanson Lõpetame Anna Haava luuletusega. Või? Kuulsite salvestust Liina Saare kontserdilt. Raadiomajast kõlasid lood kodu juurest. Kas tead, oh, saada ei päikesele meel elulugu. Raudahjus põlesid puud, armastus, laulja või kontserdi helimeistrid ja salvestaja don Alton, Ventsel ja haige stanged täitis saate toimetaja Maian Kärmas ning kontsert toimus raadio Tallinna ja Eesti jazzliidu koostöös.