Vikerraadio ja Raadio Tallinna toimetus avas 2019. aastal kolmel korral oma uksed publikule et luua koos üks ilus õhtu. Täna toome teieni Liisi Koiksoni ja Joel Remmeli kontserdikatked pikituna stuudio vestlustega, laulude leidmisest, nende mõjust seatud sihtides elus ning lõpuks nendest lahtilaskmisest. Enne veel, kui laseme muusikal pikemalt kõlada, teemegi veidi juttu Koiksoni ja Remmeliga. Mis peab ühes loos olema sellist, et teie kahe poolt osutub see valituks? Selles kavas oli teie poolt kirjutatud materjali, aga valdavalt ikkagi laenulood. Et mis on need omadused nendes lugudes, mis te välja valisite, et vot just need ilmtingimata teid kõnetavad. Kontserdil me räägimegi, et meil on nagu palju erinevaid kategooriaid, kriteeriume, mille järgi me selle kava kokku panime, sest et noh, ülejäänud kavad juulil on ju enda kirjutatud muusikaga, aga mul on palju siukest originaalmuusika asjad. Siis oli huvitav jälle tagasi minna kellegi teise loomingu juurde. Noh, näiteks mingid bändid, keda ma ise olen fännanud siin mingid 10 15 aastat tagasi. Peaaegu ma kuulen hästi vähe muusikat, et siis ma ammutasin, hammutasin, ammutasin ja ja need lood, mis võib-olla, mida ma siis kuulasin, päris palju olnud Taaget palju siis nende tekstid on ju tohutu ilusad. See on huvitagi, et Lauri Saatpalu on hoopis teistsugune tüüp, kui mina olen, et kuidas mingi tekst tema suust paistab ja kuidas siis minust paistab, kandub kuidas mina seda esitan, mina sellest aru saan? Temas on, on ka samamoodi mingisugust õrnust, eks ole, ta on sihuke karvane karvane mees, aga aga seda õrnust on seal tekstis nii palju seda haavatavust, et et võib-olla mulle meeldib nagu sellega edasi anda või seda uuesti ellu tuua. Noh, meil on siuke väike põhimõte ka, et et mängime lihtsalt neid lugusid, mis ainult väga meeldivad ja siis mõlemal on tegelikult õigus öelda, et noh, see lugu on nii, et seda me peame mängima, isegi kui võib-olla nii väga ei tunne, et, et see lugu mulle kohe esimese hooga ei pruugi teada, näiteks seda lugu, mida liisi liisi on näiteks toonud Mulle tundub, et te olete kaks sellist muusikut, et kes ei pelga üldsegi lihtsust selle sõna kõige paremas mõttes ja ka ilu, ma ei tea, võib-olla ma eksin, aga mulle tundub, et mingil mingist arenguetapist, alates muusikuid, kes on nõudlikud enda aadressil, hakkavad pelgama, et kas meid võetakse siis ikka tõsiselt. Kui me teeme lihtsalt liigutavalt ja ilusalt. Ja sellega ongi täpselt see, et lähed võib-olla kooli ja siis hakatakse õpetama neid keerulisemaid mustreid sulle. Et sa nendest ka aru saaksid siis käidki kontserditel ja otsid seda mingisugust seitse kaheksandiku taktimõõtu kogu aeg nagu loed kaasa ja noh, see on see hasart. Ja siis proovid ise teha, et oleks natuke nagu keeruline, aga ikkagi mingi ringiga, meie oleme juba sinna jõudmas tagasi, et, et noh, et ei pea olema nii keeruline. Ja lihtsuses ongi see ilu, aga see on okei kui mõned teised seda ei arva, et see ongi mingisugune muusikutel selline protsesse peadki käima läbi need igasugused rägastikku, tead, sa saad nagu aru sellest, mis toimub ja leiad seda. Fanny sealt. Aga ma ei tea, kas on vanusega või kuidagi, mingid asjad on juba läbi tehtud. Ja täpselt see kava, see mõte oligi täpselt lihtsus ja ilu, et oleks nagu ilus klaver ja laulja sihuke puhas, klaar kõla, ilus sõnum, ilus tekst. See, see oligi selle kava mõte. Kus suunas oleks? No ja lasin, mina peaks Gusson. Vastamata jäi siis. Neistki mida me Teadsime. Kuule, ma ei kutsu sa, et minna, saaksime. Mul. Säilis. Koidule seal siis lahkun. Tervitaksimegi kõiki neid inimesi, kes, kes on nende väga heade lugude autorid, millest omakavadena kokku oleme pannud, ma olen võtnud niimoodi siit ja sealt ja kolmanda koha pealt. Siis kõigepealt ma tervitage singi Joel Remmelit siin minu kõrval temale esimesele Edasi me lähemegi ühe ma ei tea, kas te mäletate sellist bändi eesti bändi nagu ajavares. Võib-olla te olete kuulnud rohkem siuksed džässifännid? Äkki teavad, et nende eestvedaja oli mingo rajandik, kes on meie mõlema, aga hea sõber. Ja see järgmine lugu ongi võetud sealt nende kavast. Eks ole, et kui bändi enam ei ole, siis kui on head lood, siis need võiksid ikkagi edasi elada. Et siis me võtsime sealt ühe enda arust kõige parema kaasa kaneeli, basiilik. Sunne umbes kirjas on ikka veel. Silma tudes Ruusmäe. Ja ta tõustes Sa noodsamad gaasi? Reini aasi. Kaneelipaasi Regiaadeemia lapse käes mängugen veel punast pipart ja tööks. Siis istume vaatamegi aknal. Lehk vaiksemalt. Ja keegi ei maga. Liivasiilikehade. Lapsega lugen veel punast pipart ja teeks lasta. On vaatajates tihke, muud siin ühegi. Ja linnaakendes üksi. Kas on olnud kunagi olukordi, kus argielus mitte nüüd enam laval või kirjutades vaid argielus on muusika suutnud ütelda midagi, mida sõnad ei ole suutnud ütelda või teha lahendanud mõne olukorra, näiteks? Minu jaoks kindlasti, ma arvan ma nagu ei tahaks seda üle müstifitseerida ka, et nüüd igasugune muusika või kuidagi võib, viib mind alati kuskil ära, et mida aasta edasi, seda võib-olla vähem. Seda juhtub, et noorena ma mäletan, olid igasugused ka nagu juba täna tagasi mõeldes, et mitte niivõrd säravad asjad, mis tegelikult jätsid nagu sügava jälje, aga aga, aga täna, tänasel päeval mida rohkem tegelikult või, või kui see juhtub, siis see on seda erilisem, et tavaliselt minu jaoks, kuna ma rohkem kuulda instrumentaalmuusikat lähtuvalt siis oma erialast siis see nagu tõlgendamisvabadus, mis seal aeg-ajalt ikkagi on. Et sealt ma saan, ma olen täitsa teadlik sellest, et võib-olla panen sinna mingi täitsa oma mõtte ja tähenduse külge ja ma olen sellega täiesti rahul, et ma tegelikult see kuidagi avab mingid asjad minu jaoks. Teised teistmoodi, võib-olla, kui ma olen varem mõelnud, et muusikaliselt aitab kanaliseerida mingeid mõtteid ja kui ei suuda suuda ainete selle professionaalse sellise prilli eest ära, et, et mitte kuulata vaid nüansse, vaid seda essentsi üritada tabada, et siis siis juhtub midagi imelist. No ma. Mõtlen, kui ma elasin ka üksi veel ja siis oli palju seda, et panin jälle kodus muusika peale siis mulle meeldis see, et kui mul oligi halb tuju Siis mingi kindel plaat lasigi mul nagu olla selles kurbuses lasigi, mul on hästi-hästi kurb. Ma tahtsin kurb olla. Mitte et ma ei tahtnud, mul on kurb tuju, pole mingi hästi lõbusa muusika peale, see teeb mul tuju paremaks. Et hästi palju oli sellist tunnetada. Muusika mõistab mind, et keegi teine praegu ei mõista, aga aga noh, Ella Fitzgerald mõistab praegu. Või Frank Sinatra või. Seda oli küll ja siis ma kuidagi sain nagu mingisugusest käid nagu sellest august läbi, koos nendega siis see lahtub ära. Et, et selles mõttes muusikal on Kell see power, et, et ma ei ole võib-olla selline tüüp, mul halb tuju, siis mulle kuld, tahan minna õudselt kuskile diskoteeki. Houston neid juhuseid ka olnud, aga oleneb muidugi seltskonnast ka on hea seltskond, siis siis see ka aitab. Aga võib-olla siis niimoodi muusika on, on aidanud õigel hetkel õige valik. Kui soovid on selged ja see, see kiired, vaadake ometi suurepärane värv, on mõtted nii selged jaoks. Säilisel hommiku, väela, leedu. Me elame jube värv ja see järv õidil. Me loodulaarise ees meil ei olegi küll meil on tulisust, kui hommikul tahab ta Tõstame tahtmised, jätame ärajätmised eile loojumas loojangust, hooli, kuid neid, nende uus su naabrid ja kruustangid minema. Milleks Reeda kõnedega luu ainsa seal meeletu tunned, mis ei saa vaidlusega ja olen. Ja see oli, tõstame tahtmised ära, jätame ära jäätmised eine loojumas loojangu stoori, kuid on ka neid. Uus, kõik suruma kuritegudest on neid minema, milleks riistad, kui nendega luua, ise tunned? No ei taha, seega ei taha. Ma olen. Kui soovid, on seal. Ja see lapseetaara käe alati suurepärane. Ma kirjutan mõneks hetkeks õeks. Kui käisin koolis joones tooli ja sinikuube maak tuuma, muude, Nüüd on valge paberi ja seede. Vaadata täis. Olen Väyry hooletu kui ala üle ja. Öös käskis. Jaanis. Kääri Takrase. Ja klas tulla läheb suve. Ja torka see. Et mingis mõttes see tuues oleks, on selline enesetõlgendamine mingisse sellisesse väga haavatavasse olukorda ikkagi. Ja mitte pelgalt selles mõttes, et kuidas, nagu muusikaliselt kust justkui ära täita, eks ju, see, millest Joel just rääkis vaid ka see, et oledki sina ja sina vaatadki üksinda või siis kaksi silma publikule ja kõik see, mis sind parasjagu rõõmustab, vaevab see on kohe näha, kellelegi selja taha ju pugeda ei ole. Et siit tulebki mul kohe järgmine küsimus, et et seda ilusat materjali sellel kontserdil vähemalt minule kuulates oli palju. Aga kas teil on olnud ka laval selliseid momente, kus, no endale läheb ka nii korda et ikka käsi ja hääl väriseb. Mis te siis teete? Mul on olnud küll ikka paar korda, noh näiteks kui ma seda Smilersi lugu teeme. Et sa teaks, ma ei teadnud, et see niimoodi läheb toimima noh, prooviruumis ikka proovid nagu läbi ja mingi selle vormi ja aga siis kontserdil see sõnum tõesti eriti selles. Joan mängib seal nagu sihukest ühte nooti põhimõtteliselt ainult alla sihuke. Sellel sõnumil on nii palju ruumi seal resoneerida selle hõreduse peal siis. Ja samamoodi see lugu, mis ma kirjutasin siis lastekoorile eelmisel aastal natukene nagu oma tütrele ka pühendusega, siis esimesed korrad oli seda ikkagi nii raske lahtle. Nii isiklik ja natukene natukene ikka tõmbas klombi kurku külla ja siis ma teadlikult selle loo puhul on küll see, et ma pean teadlikult natuke nagu eemaldama ennast sellest sõnumist mõisa liiga tõsiselt sinna sisse minna, sest muidu lähedki ära, mis sa siis teed? Kas su ära läheb siis, olgu, kohe tornist. Ei, nii, me oleme praegu siin, me peame kontserti kontserdil siin natukene oleva asjalikud. Et too kohe mingisugused nagu asjapulgad mõtted pähe endale. Et või noh, näiteks on mingid oma nipid ka, kuidas nagu proovid peita seda seda mingi nooti kuskile klombi külge kinni, et miks on mingid nipid tädidelt, sa teed ühe vea ja siis nagu teen samasuguse vea järgi, et näidata mingit mustrit, lah tegelikult see oligi niimoodi. Nojah, ega see lihtne ei ole, samas on ju tore, et, et ei ole ka päris kivist tehtud Nojah, minul on selles suhtes lihtsam, et isegi kui kontserdi ajal tuleb hakkab pubelema kuskilt. Siis varjate servetlast ei anna, lihtsalt tehti jah, et ma saangi mängida veel lihtsamalt, siis. Aga sellist, kui ma nüüd tagasi mõtlen, siis ma arvan, et need olukorrad on olnud ära kohati isegi rohkem prooviruumis. Näiteks seesama Liisi lugu sind vaid kiidan seda esimest korda proovisime teisiti, kui lähed sihuke ja mõjub hästi niisugune mingi lastelaul tegelikult ja seal olime Muusikaakadeemia keldris ja lihtsalt kuulad ja oled täitsa pupp puu, noh. Praegu võtab ka nagu korraks härdaks, et noh, nüüd kontserdile, selles mõttes on sedavõrd ma ei ütle, et ta enam ei kõneta, vaid lihtsalt on lihtsam selle selle emotsiooniga või sellega tulvaga nagu toime tulla, et. Arvasin ehmatasin ära. Et selles mõttes ja sama Smilersi, et sa teaks, kus noh, mul on, senimaani on telefonis veel otsa koolis ühes klassis, esimene meie proov, kus me tegime, see oli suve alguses vihma, sabistas akna plekile sinna ja siis siis kuidagi see oli täiesti esimene katsetus ja siis mul on see telefon. Mäletan seda, see oli ka mingi eriline hetke siis aeg-ajalt kui on ikkagi vaja, siis ma panen selle endale mängima, lihtsalt ei kuule need ja siis tuleb kogu see emotsioon meelde, et et ma arvan, et see aitab ka võib-olla valmistada selleks, et kontserdil ikkagi kuskil täitsa ära ei läheks ja kui, kui kunagi peaks juhtuma, et läheb, siis ei ole midagi olema ka inimesed, et et noh, mina üritan kuidagi Liisile toeks olla, ma arvan, et meil, kui liigil peaks ka täitsa klomp ikkagi viskama, siis me tuleme sealt ka välja lahendama kuidagi teistmoodi. Pole paremat kohta. Kui on nüüdis? Ma õigemad vaevalt leiaksin. Iga hetk on kordumatu. Teede Essegeerinud. Need sõnad ütlevad. Ega ta madu neid, et nad vaikselt ka Ei ta neid sõnu. Seisan siin ja kui ta korda kas saada, tuua, koorneda, need sulle ütlevad. Pole paremat kohta, kui on siin. Ma ei elada ega ka leiaksi. Tul. Sõna töötlemade. Ma ei kemata ega vaevalt leiaksin. Keegi ei räägi. Mida päev toob? Need sõnad ütlevad et sind Ja ma seisan siin ja samas kor. Kas tuura. Näed siin kämade. Teil mõlemal on selja taga ikkagi juba praeguseks muljetavaldav heas mõttes pagas kui teie tegite oma esimesi samme ja küll Liisi sina väga väikesest peale juba oled laulnud, aga noh, kui te juba teadlikult iseenda eest unistasite ja ja seadsite sihte, et kas see, kus ta praegu tänaseks olete nii oma noh, parema sõna puudumisel karjääri mõistes kui ka isiksustena, et, et kas te tunnete, et vot see on see, kuhu ma tahtsin jõuda või, või et kas see rada, kuhu ma alguses mõtlesin, et ma jõuan. Ei peale, raputas pead. Me olimegi siin paar päeva tagasi, meil oli üks heategevuslik üritus, kus me jooliga esinesime ja siis Ivo Linna oli ka seal. No muidugi tunnen teda juba ammu, aga ikkagi olin Ivo Linnaga koos laval ja siis ma mäletasin, et issand jumal, ma olin kodus Kilingi-Nõmmes seal vaatasin seda tema pildiga vinüülplaati, mõtlesin, issand jumal, Ivo Linna. Panin selle peale ja noh, täiesti lemmikhääl, lemmik lemmik. Ja siis mõtlesin korraks tagasi ja nüüd nüüd ma olengi temaga laval, ma tunnen teda ja ma saan temaga juttu rääkida ja ta minuga hästi sõbralik ja. Võib-olla lapsena ma lihtsalt kuidagi kujutasin ette või noh, ongi, laulsin temaga kaasa äkki see genereeris kõike seda, et et ma lõpuks jõudsingi sinna, ma ei mõelnud kunagi, et ah, tahaks ka Ivo Linnaga laulda. Ma ei, ma ei tea, kas ma julgesin mõelda selliseid asju, aga aga ju see ju see kirg tema selle kogu selle muusika vastu, mida ma sealt plaadilt kuulasin. Kuidagi see tõi mind üldse niisugune muusikaarmastus. No ma raputasin jah, pead selle selle peale, et tegelikult nagu ei kujutanud üldse ette, et elu niimoodi läheb, aga ma arvan, et keegi päris täpselt ei kujuta ette, et mina, võib-olla pigem kui ma võtan tagasi. Ma olen Tallinnas elanud terve elu ja justkui on kõik siin, noh niipalju kui need võimalusi meil on olnud, on olnud kõik kättesaadav. Ja vanemad pole ka nagu peale pressinud kordagi, kuigi mõlemad vanemad ka muusikud, võiks ju eeldada, et sealt on tulnud sihuke korralik terrorit, ikkagi peab. Peab pilli mängima, aga vastupidi emad ikka tahtsid ma advokaadiks, saaksime kuidagi, et mingi päris töö peale. Aga, aga see muusikutee paralleelselt koos jalgpalluri siukse unistusega, seal mul jäid suuremad unistused seal ma ikkagi kujutasin ette, kuidas ma mängin suurtel staadionitel äkki kunagi. Aga paraku või õnneks niimoodi pole läinud ja nüüd ma olen jalgpalliga hoopis teistsugustesse suhetes, mis on ka tore ja mulle meeldib ja mul on hea meel, et muusika kui osas ma olin, ma olin täiesti kindel, 10. klassi alguses, et noh mul on nagu lihtne teised seal, mõtlesin, mida eluga teha, mõtlesin, et ma lähen muusikaakadeemiasse, käin selle läbi, siis hakkan, noh. Ja, ja ma olen saanudki, tegelen sellega, et oi, et ma tahaks mängida nüüd nii ja nii, noh, ma mäletan küll koolipõlvest, et ma kujutasin ette, kuidas tead, ma praegu harjutan aasta pärast ma mängin niimoodi. Ja siis ma arvan, et läks üks, viis aastat mööda, mis arvad, me ikka ei mängi niimoodi. Aga mängin teistmoodi ja mul hakkas nagu see meeldima. Ja kuidagi leppinud sellega, et noh, et see oli täiesti ebarealistlik. Esiteks, mida mõtlesin, ei olnudki mulle hea. Et sellised konkreetsemad, mingisugused, et võib-olla professionaalsest sellisest idealismist tingitud eesmärgid on asendunud sellist natukene üldelulisemate eesmärkidega ja just võib-olla ka see, millest me enne rääkisime, et laval olles see, kui te täpselt ja filigraanselt sa neid asju teed, et see ei ole alati määrav, et hoida nagu sellist, üritada vähemasti hoida siukest harmooniat enda sees, see on inimesed vaatavad, et laval sind tervikuna, mitte seda, ainult, mida sa mingid. Ja, ja ma olen selle eest väga tänulik, et mingil viisil on see kuidagi mulle ajus, agarates või sinna noh, sinna vahele pidama jäänud ja üritanud sellest kinni hoida ja mitte nagu liiga kaugele triivida, et siis et need eesmärgid oleks ka nagu jah, realistlikumad ja tegelikult teostada omad ja ma ei tunneks selles mõttes ebaõnnestumise siukest ängi, vaid pigem tunneks rõõmu sellest, et see läheb korda endale ja teistele. Mul tuli meelde lihtsalt, et üks asi oli küll, millest ma unistasin seal, noh, ma teadsin ka, et ma lähen kindlasti otsa kooli proovima. See oli sihukene, ainukene variant, okei, ma proovisin veel Tartu Ülikooli inglise filoloogiat, aga see oli täiesti lootusetu katse. Aga mis ma mäletan, oli see, et tohutu selline igatsus oli Et ma tahan leida noh, selliseid sõpru, kes mõtlevad muusikast samamoodi nagu mina sest et killing minu meelest mul olid head sõbrad, aga nad neil ei olnud sellist muusikahuvi. Ja ma ei saanud kunagi seda eriti nende kahjuks jagada. Ja siis, kui ma nägin otsa koolis neid kitarrikottidega poisse ja siis ma tegin, nägin, kuidas need omavahel mingi nalja tegid ja siis ma mõtlesin, et ma tahaks, et nad oleksid minu sõbrad ka. Et me saaks koos hängida ja molek kuuluksid nagu sellesse kampa. See oli väga oluline ja praegu ongi, meil on siin kontserdid. Nii lahedate pillimeestega jälle kogu aeg tuletan endale meelde, ah, see on nii äge, et et ma kuulun nagu nendega kokku praegu. Et nad mängivad nii hästi ja, ja nad võtavad mind ka oma oma kampa ja ma olen selle eest tänulik. Veerema. Saada Eliis meil siin. Selle loo nimi on sind vaid kiidan. Et kui mõtlesin, et teeks kiitmisest nagu mingi sihukese asja et kiita oleks äge, siis ma ühtegi halba asja meie väikese Eestimaa kohta siia loosse ei pannud, panin ainult häid asju. See Vaidki saadan läinud tulla voolu liiva vedavad Uurale. Uski ema nõela ei minul ega oota. Hoiad mind? Siin siin see. Reegel. See on nii ilus. Ja toota Meie elu uus, Eesti. So nõela söör, kirjuksinstriks ootan seakeseid. Ta. Maast madal. Ma ei julgeks ka, kuulevad külge. Korrektsiimiidi Arci. Seadvusel. Istun siin ja viige ta sa la ka seal loodad sa muudeesigenega tuuma? Et kui ei tohi, Irena. Duda. Linna ootama meenutus. Joel Remmel Ja võrratu Liisi Koikson. Kuulsite salvestust Liisi Koiksoniga, Joel Remmeli kontserdilt. Raadiomajast. Kõlasid lood. Tan kaneeli, basiilik, tüümian, hallid majad, read. Kuula, kuula Laul Põhjamaast, et sa teaks ja sind kiida nutta. Kontserdi helimeister ja salvestaja on Alton tentsel. Saate toimetaja Maian Kärmas.