Novembrikuu viimasel nädalavahetusel tähistati pidulike kontsertidega Tallinnas ja Tartus. Eesti rahvamuusikaveteranide ei toimi 70 viiendat ja Elmar Luhats seitsmekümnendat sünnipäeva. Sel puhul oli koos vabariiklik orkestrijuhtide rahvamuusikaorkester, kelle esituses praegu kuulsitegi Eik tovi seatud pruudi tantsu dirigeeris Erich Loit. Elmar Luhats esituses kuulata nüüd põispillil eesti rahvalaululauliku lapsepõli. Kandlel saadab Toivo Luhats. Juubilar on tulnud õnnitlema Ellerheina mudilaskoor Tiina Ergma juhatusel. Nende esituses kõlab koos pioneeride palee rahvamuusikaorkestriga Ülo Vinteri Kukk, Peeter. Teada on nii palju, et mõlemad mehed on Räpina kandist ja järsku tuleb siis ka sellest põhjust otsida. Miks mõlemast mehest nii kirglik rahvamuusika austaja armastaja on saanud heik doi? Koll arvamisi, et ja ma ise ka arvasin, et Tallinnas professor Pedro teeb enne mind ja kõik, aga nüüd viimaste uurimisnäitajaid siiski meie esinemine Räpinasse oli esimene, sealt olid kõik külapillimehed, kutsuti kokku ja neid on umbes 30 ümber. Muidugi tuli orkestreerinud, sai see ka nii orkestri eelmise nõuete seisukohalt ja need olid viiulit ja kandle lõõtspill ka kontrabass muidugi, aga peale selle sai nii nagu praegune rahva muisk orkester lülitatud sinna. Et need pillimehed, külapillimehed, hoiaksid ennast orkestri moodi koos flööt, kaks klarnetit, kontrabass muidugi, ja isegi trompeti trombooni. Taktikepp oli teie käes. Seda püüdsime ajada nii, et kuni proovide nööri minu käes, kuid siis püüdsime nii, et üks pillimees alustas, aga mina olin siis selle laulupeo kavas või nii nüalisuses juhi puldi taga, publikule nägematu, aga ikkagi midagi dirigeerisid natukene ja millal see oli? See oli 1938, viies juuli. Nii no see oli juba päris rahvapilliorkester, võiks öelda, esimene rahvapilliorkester meil, kuid rahvapillid olid Räpina kandis ju asendamatut igal pulmapeol ja igal muul nädalalõpul. Ja kui nüüd Elmar Luhats tuletasime meelde, siis näiteks teie poisikesepõlves, kuivõrd siis pill neid pille mängiti ja millal neid mängiti? Noh, nii kaua, kui mina hakkasin mäletama juba karjapoisist nooremalt pääle, siis käidi üleval koos, eriti meie külas, minu isal oli seal ikka viis, kuus pilli viiulit, mandoliini need kandled ja iga passid tehtud ja külapoisid mängisid seal nädalas ikka kaks-kolm korda, olid pillimängu. Need sai aga peamine, meie mängisime ikka kannelt riiuliga isaga kokku ja me piludel jätkuma veel maal olin ja seal koolis käisin ka Te olete siis juba mitmendat põlve pillimees oma perekonnast ja minu vanaisa loha paat oli ka seal Räpina kandis Veriora vallas, tookord toolis kuulsam pulmapillimees mängis pulmas viiulit ja eks seal siis isa õppis viiuli mängimisega kannelt ja eks ta siis oli, on läinud põlvest põlve. Paneme need asjad paika, kuidas ja millal te Eik toimiga tuttavaks saite, sest ega see Räpina ma ka nii väike, ma ei ole seal ka nii lihtsalt kokku ei satugi. Neg toidiga nagu mina hakkasin teda mäletama, ta oli juba suur mees, talliga tsipa minust vanem on natukene, mis ta on. Ja siis koolis jälle kooli Kudovi andis mulle ühe vana pasuna Missousse välja ajas öös ja teises kohas ma käisin karjas ja siis maaga tilutama, teda ei tule midagi välja, läks laiali laiali ja siis. Aga ma siiski õppisin enam-vähem ära puhkpillimängu ja siis päris muusikat hakkasime koolis tegema, aga määratlus, et saab baritoni, mängisid eino puhkpillikoolis, mängisin barritule ja eluaeg olen baritoni mänginud ja isegi paar aastat elanud selle bariton mänguga kuskilt vaadata, Ratsarügemendi orkestrist sai mängitud. Nii et teie olete siis ühes orkestris olnud ja olete ka nüüd juubelipäeval jälle ühes orkestris, mida nüüd kumbki teist mängib? No me ikka mängime ühte ja teist ja enam-vähem bändile annab koos, mängime kannelt, sellel juubelil. Mängiva kannu, aga muidu no vot kandlega oleva me koos palju asju nii korda ajanud toodi, hakkas kannelt tegema Tallinna muusikakoolis ja spetsiaalkannel. Ma ei mäleta, mis aastal see oli? Jah, ja tema siis ühiks midagi, jah, töötas välja igasuguse metoodika ja üldsuse mänguvõtet ja mind olete ka Tartu muusikakoolis kannelt ja kontrabassi õpetama. Ja mina siis käisin õige tihti tovi juures konsulteerivat seda kandlemängutehnikat ja kõike, mis sellega seoses. Ühesõnaga võiks siis öelda, et niisugune õpetatud kandlemäng, akord, kandlemäng, see on nagu Eik tovi juhtimisel meie Eestimaal algust saanud, sinnamaani mängiti lihtsalt kodusel vanal kombel ja see ei ole kõige küsida teie käest, et missugust pilli kumbki teist mängib. Targem oleks küsida, et missugust rahvapillidest keegi ei mäng? No kui pilli, siis mina polen tšelloharidusega ja lohetuson kontrabassiharidusega, aga pilli? No ei tea, ma puhusin sind kõigile sisse, muuseumis pidin lihtsalt näitama rahvapilliorkestrit tuli koostada, siis komisjon kuulas ja ma pidin siis näitab, missugust pilli siis saad liivamis kõlab nii või teisiti, nii et nendele sai kõigile hääl sisse aetud. Aga missugune pill on kõige südamelähedasem olnud? Ja minul on siiski olnud viiul kõige südameseda, ma olen ikka õppinud nii osal mitte palju, aga siiski olümpia mängin ikka teisest kohast lauluga kõige rohkem sarnal ja noh, kui ma olen pooleldi laul ja ka siis ikka viiul on, meil on kõigest ülevle kannel ka, muidugi aga kannel teatama saatel piiratud natukene, aga siis ta on siiski ilus pill. Kuna meie põhikoosseis juba mõnevõrra viiul, kannel, siis see on ikkagi üks niisugune noh, mänguvõimalus, mis on ikkagi meid, rahvapilliorkestri põhjaks? Hiiu valsi, Hiiu kandlel ja konnatantsusikusarvel isa tehtud pillidel esitas Toivo Luhats. Nüüd mängib kandleansambel Els Roode juhatusel. Saare valts. Eik Toivi saaja, marss esitab vabariiklik orkestri juhtida rahvamuusikaorkester. Dirigeerib Uno Veenre. Samas esituses Leo Tauts kanneldaja lauluke solist on Elmar Luhats. See on selge, et rahvapilliorkestrit nõudsid juba hoopis suuremat pillide valikut erinevaid kõlavärve ja tämbrid ja seetõttu on mõlemad meie juubilarit mittenud rahvamuusikaedendajad ja muusikud, nad on mõlemad ka, võiks vist küll öelda pillimeistrit. Mina olen seda vähem, kuna Elmar Luhats seal seda rohkem teinud. Minul ei jäänud seekord aega, siis kõik asjad tulid, minul kõik otsad, mis viisid rahvapilliorkestri ja kõige juurde, need tulid mõnevõrra lahendada. Nii tuli jah, tõesti, praegu olen laste muusikakoolis nüüd vanaste muusikakoolis kasvatav kannel, selle maa esialgse visandi viskasin ja selle järgi tegi Väinomaala. Siis konstrueerisid kandle ja seemned jäänud kasutusele, aga tulid jälje siis kaadrabele, vabrikus, tihti ette konsulteerida seal, kuidas see kõik välja tuleb. Aga meil on praegu siinsamas ruumis pill mille kohta öeldakse, et see on nagu lokku laudade algupära. Kree konstrueeritud töite konstrueeritud, need ennem ei olnud olemas, löödi lokku ühe lauaga kuskil räästa all oli ja siis ma hakkasingi otsima eesti rahval. Bill oli väga rütmi vaene, et lukuta annavad mingisuguse kindlama rütmi ja mis kõige rohkem tingis lokke, kui mind kutsuti Tartu Ülikooli rahvakunstiansambel orkestrit tegema, nii-öelda oli meil varsti ees Moskva üliõpilasfestivalil minek. Ja siis oli orkestrist tarvis Pill sõnast omapäraseid pilli, noh, mis mul olnud riiul tookord ma kanded, tegin õige mitu kümmet ja sai kõik Lõuna-Eesti läbi sõidetud, kus vanur palka sai, millest Elisevat kandelaudu saada. Siis tegijasse oma orkester, siis uusi Lokut ja siis põispilliga Salarmida saitumani noodi järele mängida ja, ja sissereas viletsaid tehtud ja peamiselt kandled neid elus, ma olen teid võib-olla üle 100 küll või niimoodi igasuguseid suuri ja väikesi ja teise rahvapilliga. Aga oma noorpõlve mäletate, kuidas siis lokku löödi? Siis löödi lokku, näiteks kutsuti peret sööma, kus seal nurga peal ja siis perenaine lõi lokku ja vanasti lokku lööma, on neil jäänud mõisa orjaajast juba, kui löödi lokku, siis sellega mitte siis tööle ja orjatuudid siis seal lõunale ja tulid töölt koju. Ja korralisel ajal oli veel veel määrus anti välja, et igas talus pidi olema lukulaud ja igasuguse tulekahju ja muu häire korral lobby ja kõlab kaugele, selge, aga paljukest siis neid oli, kes selle peal ka muusikat püüdsid teha? Noh, teie olite võib-olla niisugune, et laud annab helino selle kogu selle juba poisikesena mäletan. Meil oli uue maja palgid ära kooritud ilusti reas seal ja, ja poisikese sai vasaraga ühe ja teise palgi otsa peale. Internetiigalühel oli see hääl, siis häälestasin need palgid heliredeli kaupa ära, kirjutas pääle ikka toore myyba siis võttis suure suuresele haamri, puuhaamriga hakkas siis, siis mängivad õhtu, kus hästi kõlas muidugi aeglast meloodia, kas või emal südapa jooksis teise palgi juba paar paar ja üldse midagi sarnast aega ja ta helisel kaugel oli kuulda. Gäng. Ja kui me nüüd vaatame meie tänapäevast rahvamuusikaorkestrit, siis on ju pille üsna palju juurde tulnud, eks ole, ja see on ka, me peame seda loomulikuks ja vajalikuks. Jah muidugi kahjuks, et me ei ole saanud mõningaid Niifist pill, mis oleks ikka olnud rahva pärast etnograafilised. Et meie oleme rakendanud akordioni rakendanud klarneti, jäi niisugust ette praegust me ei saa ütelda, et rahvapilliorkester vaid ongi sellepärast nimi rahvamuusikaorkester. Nüüd ma hoidsin vast lisada sellele, et kuigi Räpinas oli esimene niisugune väiksem katse, esimene ja siis tehti mulle ülesandeks järgmisel aastal seda kokku ülemaakondlik ja siis tuli juba 60 mängijat, need, seda võiks juba nimetada rahvat, pigi, ühendorkester ja need kaks esinemist olid veel orkestrile esimesena, järgmisena kohe kaks nädalat hiljem esines siis Tallinnas professor Pedro, see oli 30 90. aastal oli see esimene uus professor, vedru esines, kuid mina selle Võru maakondliku puhul esinesin siis 60 mängijalise maakondliku rahvamuusika ühendurdistega. Tuleme nüüd uude aega, see on aeg pärast sõda meie Nõukogude Eesti esimesed üldlaulupeod ja juba ka nende rahvapilliorkestrite juhina. Üldlaulupeo üldjuhina leiame aastatel 47 ja 50 55 teie nime. Jah, 40, seitsmendal oli küll jah tegevust, kuid juhatas seekord Juhanseiger. 50. juhatasin meie kahekesi kadunud Leo Tauts iga. Ja 55. oli meil õige mitu eriloit oli, mina siis oli ise Otepäält August Trent. Ja verd neli, viis oligi, hakkas mehi juba rohkem saama. Esines Tallinna pioneeride palee etnograafiline rahvakunstiansambel Toivo Luhats juhatusel. Juubilar on tulnud õnnitlema Erni Kasesalu Põlva rajoonist, temalt omaloominguline paravanad koolikaaslast. Ants Taul Tõrvast mängib Teppo lõõtspill. Ja nüüd ma nagu küsiksin teie käest, teil on mõlemal ikkagi pikk elude selja taga ühel seitse, 10, teisel 75, et missugust periood ja kui nüüd niiviisi tagasi vaadata kõige huvitavamaks või kõige tähtsamaks oma elus peate, sest teie, Elmar Luhats, olete ju nagu mitmemuusa teener, olgu küll, et küll kunstimuusa, aga ikkagi, kas nüüd rahvamuusika või Vanemuine. Vot see tõesti, mul on väga see elu profiilvas muusikaprofiil on niivõrd lai, et mis seal siis oli, tõsisem tõsisem oli muidugi see, kui ma hakkasin 37.-st aastast mängima ajal Vanemuise teatri orkestris koterbassil. No see oli juba nii, noh, kunst, muusika ja siis 15 aastat hiljem siis oli, oli Vanemuisel tarvist ühte lõõri bariton ja siis kutsute mind orgisse ruumis üles lavale, kuna ma olin lõpetanud 30 seitsmeaastasel Tartu Kõrgema muusikule laulu alal päämiselt ja kontrabassi ka sealjuures õppis seal, mitte ei lõpetanud, 15 aastal ma vaikisin öelda. Ja, ja siis oli, äkki leiti, et oli tarvis ja siis no võib-olla see oli kõige tähtsam, see teatriperiood. Seda ma usun ka ja Elmar Luhats vajati nii ooperis kui operetis. Noor vale põlevkivikombinaatteater, seal tuli teha mõlemat, mis suurte muusika sõnalavastus sai tehtud ka. Ja kui mul koormus läks niivõrd suureks muusikakoolis ja ülikoolis ja kõik ja siis ma pidin Vanemuisesse ära tulema. Ja minu viimane osa Vanemuise teatris oli balletist Peeerr, kütt, trolli päälikutel roosa liikva, tantsisin viimase osa seal Vanemuises enne äratulekut KV. Olgu nimetatud, et ülikoolist, mida rääkisite, see tähendab pikka ja tulusat koostööd ülikooli rahvakunstiansambliga. Ja see on tõsine, tõsine töö ja, ja mul on hea meel, et vähemalt me saime ja seal orkestritele küllalt tunnustust Vabarilikul ja siis liiduliselt ja ülemaaelust ja kõigest võistlusest võtsime osa ja tuligi niimoodi vabariigist saime esimese koha, liidulises saime teise koha, mitte üksinda, aga seal oli teise koha väärilist ja ja üle ilmisest seal läksime kolmanda koha kampaleetusel väga suur tunnustus. Kus viimane see välismaine konkurss, kõik oli Moskvas tookord? Kõik olid seal järgutiimuli jaa, jaa. Kuivõrd meie nüüd orkestriga ja siis kõigi tantsijatega koos mängisime, aga meil põhjendati näiteks võistleja tulitud tsehhid ja siis kõigil nüüd vääga professionaalselt juba. Aga mis leidsin sinna sinna üldse eelmisel üle-eelmisel konkursil viis oli meie orkestri koosseis, meil olid ühtegi sümfooniapill, kõik olid enam-vähem etnograafilised pillid, eriti paistsid silma Lokut ja põispill, mis sulle tees seal ja sõnalt erilised kandled, kava ja Veiul kontrabassis Patškannal oli ja ma usun, et see aitas palju kaasa. Ei no teie töö puhul peaks tingimata nüüd rääkima kahest aspektist üks teie suurt tööd meie rahvamuusikas ja Diana orkestrile ja teine ei oskagi öelda, on see vähem tähtis töö teie organisaatorid, meie rahvaloomingu maja juures ja teie pedagoogid? Pedagoogina on jah peamine, minul ei tulnud siiski kandle alale kanda, alal tuli küll teha mullid alata, nullpunktist peale ei ulunooti, Pill tuli ka uus leida ja nii edasi. Mul tuli kõik ära teha, mis oli, oli laulupeol vaja repertuaari, siis ma pidin leidma selle ja võeti vastu ja selle siis orkestrile jälle seadma ja seda tööd oli mul kaunis rohkuse tookord. Nii et küll pillide ehitamine, küll õpetamine, küll repertuaari muretsemine. Ja sel korral ma ise ei kirjutanud, põhimõttel. Käisin ühe helilooja teise juurest ja teadsin, kes rahvapillidele rahvamuusikal üldse rohkem kaasa tundsid. Muidugi kõik ei ulatu, tagab just rahvapillile. Cyrillus Kreek, sümptima tuli tihti vastu, andis ikkagi midagi jällegi oma kotist. Veljo Tormis tõigi ühe kuigi palju muise kolimist. Lõpetaja. Ja nii praegustest mul hästi enam ei meenunud, Mart Saarega, rääkisime, tema ütles, võiks seda või teist võtta ja nii edasi. Nii et selles olinit repertuaari, töö juba edasi. Ma pedagoogina hiljem sattusin siis Viljandi ja Viljandis tuli mul teha puhkpilliorkestri juht ja valmistada ette ja nii edasi ja nende pilli siis õpetaja, siis ma läksin vahepeal tagasi. Ühesõnaga puhkpillimuusika, mida ma enne rahvapilli nagunii tekile harrastanud. Te olete ise ka muusikat teinud, kas võite öelda, näiteks, kui teie juubeli puhul valiksime nüüd midagi, et teile ja kuulajate sellega rõõmu valmistada, mida oma loomingust tahaksite kuulata? Mina hakkasin väga hilja heliloojaks, selle kujunemiseks oli, võib ulatuvas varemgi võinud midagi teha, aga tuli hiljem, et minu seadet. Muidugi ma tundsin pill rohkem ja need istusid kuni nii nimetavat orkestrantidega näpupärased. Ja sooviti ikkagi, et kas kirjutatakse siis, kui ma hakkasin kirjutama, siis just kirjutan, sellepärast et tihti on nõutud minu käest ikkagi, et vaat, kirjutab veele, kirjuta veel ja on ka praegust ja niidet ma otse helilooja kutsele oleks küll kunagi püüdnud, et aga, aga see läks, jäi kunagi katki. Võib öelda, et teil on nii palju teha, et aega ei olnud ja nii et nüüd on siis kui juubeli puhul jah, võib-olla tika. Viimane töö on kõige kõige minu enda teada kõigi tüsedaid hambast muusikast seal raditants. Juubelikavas läheb. Piinlik, lausa küll, aga raadioaeg on raadioaeg ja nii me olemegi rännanud läbi need 70 75 aastat jõudnud nüüd kiiresti-kiiresti tänasesse päeva välja ja lõpetas eelses, räägiksime tänase päevaprobleemidest, seda juba nimetasin, et mõlemad mehed on ka juubeli puhul orkestris mängivad ja teevad kaasa. Ja teil, Elmar Luhats ka veel järgmine põlvkond juba tunnustatud rahvamuusik. Ja nüüd on ta siis noh pioneeride palee juures teeb seal rahvamuusikat oma lastega ja siin on noh, teinud ka ühe lookesi, mis ta on Räpina sõit või sarnast asja asja nyyd Räpina lugudest, seal on tänases kavas Ei ole kahtlust, et meie rahvamuusika ja meie rahvamuusikaorkestrit ei oleks selle näoga ja sellel tasemel, kui need kaks meest ei oleks rohkem pool sajandit või mis öelduna taks juba karjapoisipõlvest peale, siis tänase päevani seda asja edasi viinud. Sellegipoolest, missugused on probleemid praegusel päeval või kuidas tahaksite näha seda, seda lemmikala edasi edenemas? Selle edasiarenemiseks muidugi oleks ikkagi parem, kui lüüakse niisugust instrumendid, mis on etnograafilised, et saaksime orkestrit nimetada. Rahva pillurg tähendab, et akordioni asemel mängiks Teppo minu pärast kas või Teppo lõõtspillid või mis missugused tahes. Ja võib ulad kakk. Klarneti asemel leitaks vastav pill, nii et saaks praegune orkester minna omas suunas ja kõiges edasi, nii nagu ta on seadnud, kuid et saaks etnograafilisi seltsid. Ma ühinen päämiselt ka tunniga, on seal väga õige, et see oleks rahvapill, aga mitte mingisugune sallale segapunt nagu öeldes, aga muidugi see teeb omajagu raskusi. Kes kus neid pille saada ja kes neid ära õpib, too pärast, et midagi sõnasid paremalt muusikat teha etnograafilisel pillidega. No on väga raske, peaaegu võimatu. Ja praegu ja elu läheb edasi, nii et see on sarnane probleem, et ma ei oska lahendust praegu küll leida. Ilmselt on nii, et on situatsioonid, kus me tahaksime tulla välja puhtalt etnograafiliste pillide, ka me peaksime siis selle poole püüdlema, jääks, on jälle teistlaadi kontserte, kus me võime siis ka praegust koosseisudes edasi areneda, selleks, et edasi areneda, aga on vaja mängijaid. Vaatasin musitseerijaid siin proovi ajal. Õnneks on seal igast heast esindajaid. Jah, aga on rõõmustav, et just on noori, eriti kandlealal on palju, võib-olla selles on siiski teen, et minu endise õpilasel, praegusele ainukesele kõrgema haridusega kandlemängijal Els Roodel siis on jah, juba viiul tellitud, huvi tuntakse, paistab pid huvi tundma pakse rahvamuusika vastu ja mina ei saa siin lahutada. Ära seda Igor Risti poolt toodud uus niisugune, kus on rahvamuusika puhtal kujul, see annab siiski seda toitu. Ja võib-olla jõudu, mida saame edaspidi rakendada, neid, sellest on väga palju. Kasurahvas kuuleb seda, sealt leiab palju huvitavat ja võib-olla et jah, et tahab muidugi rohkem siis kuulata ka rahvamuusikaorkestrit ta on ikkagi selle koloriidiline. Nii et nagu näha, publikut ikkagi leidub ja olgu lõpetuseks öeldud, aga juubilari ise ei ole ka veel arvelt maha kantud, nende töö jätkub seepärast teile mõlemale palju jõudu ja tervist muidugi kah. Elmari ja Toivo Luhats esitasid põimiku Nõukogude rahvasteviisidest. Kuuleme nüüd, Eik toimib, ala löökpillidele esitab vabariiklik orkestrijuhtide rahvamuusikaorkester koos Tallinna pioneeride palee rahvamuusikaorkestriga. Ja lõpetuseks kuulame juubilari esituses marupolkat Toivo Luhats põimikust lõunast diviisidest kanneldel ei toimi ja Elmar Luhats