See oli aprilli alguses, kui külastasin rahvakirjanik Erni Kristjanit tema kodus nõmmel. Eesmärgiks oli ajakajaline intervjuu kirjaniku luuleraamatu peegel tänaval ilmumise puhul. Kohvilauas tuli juttu muudestki asjadest, mis aga tookordse saate raamidesse ei mahtunud. Nii leppisime kokku, et külastan tema suvekodu Käsmus. Täpset aega ei leppinud, sest nagu Kristjan ütles. Tulge, millal sobib. Me elame Käsmus maist oktoobrini. Öll pilvitaval päeval, juuni lõpus sai see külaskäik teoks. Maja, kus krusteni elanud on rahvamaja lähedal põrandal näitab kirjanik ja Hendrikut ja harulist oksa, millel linnupesad siitsamast maast üles korjatud. Ja männi juurt, mis nii täpselt meenutab linnupesa poole küünitavat maduussi. Iga linnupesa kohta on tal põhjalik seletus, mis lind selle pununud ja kuidas võisse puu alla sattuda. Aga nüüd lähme aeda vaatama, ütleb korrustel. Trepi kõrval näitab ta piibelehti need olevatele nii armsad, et kord nõmmele toodud, annad sealt seiklusrikkal moel Käsmu kaasa võetud. Ja jõuamegi sinna, kus kasvab maasikas, kartul, kurk ja redis. Esimene asi, mis ma teen, on külvata midagi maha, redist summa, tulen siia mai alguses, juuni alguses mul olla barretis ta kuu aja pärast on ta mul söödud juba aga ega see ei ole mingi fanaatik, ei ole ajafanaatik või, või pärimusliku niisugune nähtus, aiad ei saa, oli aednik, vennad, olid aednikud. Tarvidus on ise endale soetada. Kus ma saaksin värskeid rediseid praegu siin käsklus, ma peaksin Rakveresse sõitma, seal telkides, kilomeetrid tolmusest bussis edasi-tagasi sõita, niisamuti on ka maasikaga kurgiga tuleb üsna kaugele, tuleb minna ja Pääle selle ikkagi oma käega trassist oma käega kasvatatud talantaile hind, tal on teine maitse, mina selle tõttu võib-olla Ma ei suudagi aru saada sellest, mida mõeldakse, võõrandamis. Võõrandumine. Kui ma ise olen kasvatanud endale väga palju. Aga öelge, kuidas te selle Käsmu valisite, kus me nüüd oleme? Suli päris loomulik, mina sündisin Suurupis ja ka poolsaar, Taarja rahulik koht oli, sporti sai harrastada aastat 18 tagasi, kui ma siia tulin, siis ma olin suur ja nüüd on tagasi tõmbunud. Muidugi rahu oli siin ka tookord hoopis rohkem kui nüüd. Autosid oli vähem, kära oli vähe ja mõned asjad tõesti häirivad siin. Kahjuks Ma elan rahvamajale väga lähedal. Diskoõhtut teevad mõnikord muret, kuna poisikene ja isa või ema lubasid mind linna kaasa võtta. Hobusega seda tehti, sest ma õhtul eelmisel õhtul ikka palusin hardalt jumalat. Armas jumal. Tee omme oleks ilus ilm, siis ma saan Tallinna linna näha. Aastakümneid läks mööda jumalaga mul suurt tegemist ei olnud, vahepeal. Vahekorrad olid hoopis katkenud. Nüüd aga viimasel ajal mõnikord juhtub, et ma silma Käsmu toanurgas. Ka jumalad seal palun. Ja nimelt järgmiselt, armas jumal. Kui sa suudad ja kui sa saad, sinu võimuses on, siis katsu mingisuguse ime kaudu viia see rahvamaja disku õhtutega Mohni saarele või siia aias soosse, see on siit kilomeetrit pooltest. Vaevalt, et armas jumal nüüd seda teeb, aga tegelikult selliseid palve võiks ju, igaüks, kes käib nendel diskoõhtutel arvesse võtta, et ei pea ju kogu ümbrust oma lärmiga siis külastama. Jah, no ei tea, ei ole, ei ole minu võimuses. Kuidas eludel siin korraldatud on, minu isiklik elu algab väga vara hommikul. Vaadake alakabel seal oma aknast voodist, näen, kuidas see kabeli ots punaseks läheb. See on siis hommikul kella nelja poole viie vahel, kui päike tõuseb, päike tõuseb seal ja siis kabeli ots hakkab punetama, samasugune ilus hommik. Ilusat päeva, ennustab, ma pean voodist välja tulema ja siis ma pean majast välja minema. Sellega algab siis jalutuskäik kivikülvi, jalutuskäik sinna heinamaadele, randa, kuhugile üks väike jalutuskäik sellega, see on sissejuhatus sellele suurele pikale taevale. Te mainisite, et ujumine kuidas tänavastele te olete käinud? Korteri Võsul oli ta soojem. Võsul ma käisin poolteist nädalat tagasi. Seal oli soe, aga Zuliale tuul oli vilu, võsult tuleb kaua aega käia, enne kui sügavasse vette saab. Vees on soojaga väljas, on küll, teinekord ma käisin saart neemel. Seal oli jällegi õhk, oli soe ja vesi oli külm. Et kaks head asja kokkupandult ei ole, vigast. Jah, on tõepoolest aastate jooksul välja kujunenud. On nõndanimetatud kivi küll vabariigi kõige kivirikkam paik ei olnud see väga Soomelik ja seal on õhk haruldaselt kuiv. Kõrge on ta metsa. Nii puhastumine seal kahe õhuvoolu vahel seal on jah. Me oleme ikk paik, kuni sääskede tulekuni tantsida. Navas tõrjus, mis välja sealt, teine on kusagil lahe põhjas nimetatud oja kariotsaks oja kariks, seal on ikka seda vaja on ja siis seal karitus moodustatud selline sõna käisime seal ja suureks üllatuseks vaatame kaaslasega. Sassis on tõepoolest uskumatu, kaks luik üksteise kõrval vaikselt mahesteetlikult ujusid mööda, läksid siis Võdu poole randa filt peda. Käsmus ka mitte alati ei saa näha, teisel tahab natukene veel neid ja ma usun, et nad sind kusagil rannas pesitsevad. Valged söötlikud, heas madalik, madal vesi nähtavasti oli toitu otsimas parajasti. See oli huvitav nähtus ja muidugi ta tekitas muret ka. Ma olin, kuuludes siin mõnel pool randades, on olnud varem ka juhtumeid, kus luiged jäävad suveks püsima aga need on alati kurvalt lõppenud, kuuldavasti seal kusagil keegi maha lasknud ja, ja ma kardan ka, et need Käsmu luiged kassad õnnelikult sügiseni välja jõuavad ärane kui ta nii pool aastat siin elate, mismoodi seda vaimset seltskonda siin võiks ka leida? Mul on mõnikord inimeste vajadus küll, aga aga ma ei tea, kas see just nii vaimsel tasapinnal kontakt otsin. Mina, kui ma seda vajadust tunnen inimeste järele igatsust inimese tööle, siis tahtmisest lobiseda, midagi lõbusat rääkida ja lõbusat kuulda ja aga igatahes tõsine jutt, nagu oleks välja tõrjutud suvi tõrjuta nagu välja, siis tuleb ikkagi pärast hommikusööki sulg võta või kuidas meeleolu on ja on olemas niisugune mõiste nagu põllumajandussaaduste ülejäägid ja nende põllumajandussaaduste ülejääkide alla kuuldavasti arvatavusega messile laua äärde istuda ja et kirjutada midagi, peavad virul ka mingisugused energia, ülejäägid või harud olema omani energiapurk. Mille varal siis? Tööd teha, mitu lehekülge päevas tuleb praegu, kui nii töömehe mõttes mõelda. No seda ei saa või ei, seda ei saa enam praegu, see on juhuslik asi ja ma ei saa nii kirjutada, nagu ma kirjutasin omal ajal noorte südameid ööpäevas tuli isegi oma kaheksas uut lehekülge, see on rekord praegu ei ole mõtet, ei suuda ka enam niiviisi ja teemale lähenemine on teistsugune. Tuleb oodata õnnelikke silmapilke ja nõnda edasi. Mida te kõige kauem olete kirjutanud? Kõige kauem kestis okupatsiooni, mitte kirjutamine, vaid teemale lähenemine, midagi 20 aasta ümbert kulus sellest algmõtte, sellest äratundmisest sellest tõukest, et sellest võiks midagi kirjutada, kulus oma 20 aastat ära, kuni ma selle asja juurde asusin. Ma kirjutasin ta siis võrdlemisi kiiresti valmis eeltööd ja eneseettevalmistamine iseeneses oma meelel. Olute töötlemine. Läbitöötamine on üsna vaevarikas ja pikk ja jaga seletamatu protsess. Võib olla. On teil huvitav kuulda mõnest minu prototüübist näiteks pekside raamatus on üks peksidest kõnni. Esimest korda on ta peksida raamatus, siis tuleb tema ühte novelli, see on taluteenija Marta. See on teinekord kolmas kord, see sama inimene tuleb juba täiesti ilustamatult haamrix pealkirjastatud varjutusloos tema oma nime all jällegi on eesnime all muidugi. Niisugune nõrkus on, inimese vastu ei anna rahu. Samuti teine tegelane peksi poeg linnas, kes linnas on advokaadist sulane, see on esimene kord teist kordama figureerib päeviku taolises jutustuses noor aednik, turaednikud päevik, noor aednik. Ja kolmas kord on tema väga Lepisoodiliselt nagu piisake mere, seal on tema juba hävituspataljoni mees. Näiteks nime otsimine on üks raske pähkel kirjanikul oma tegelasele nimi, läigizza. Positiivsele tegelasele tuleks loomulikult leida ilusam nimi, kõlavam, lühem nimi, mida miski asi ei ole teadvuses kompromissi seerinud. Negatiivne kangelane võib ju vähem valitud nime saada, aga ikkagi kirjanik käib mõnikord selle nimel valus, seal imevaevas isegi surnuaedadel tasa, rahul, siis ta loeb ristide pealt kadunud inimeste nimesid, kaalub neid, missugune sobiks ühele või teisele tegelasele. Kas teil on olnud mõnikord ka pahandust mõne prototüübiga või inimesega, kes on arvanud, et teda on kujutatud? Oioi pahandusi on palju, väga palju, isegi omal ajal oli ju selline asi, et ma olin noor ja võib-olla ülbe ja kuidas see oli, ma ei tea, ma võtsin kätte ja lasksin prototüübi raamatusse tema õige nimega. Siin oli Tallinnas üks suur mees, kõhukas tumepruunide silmadega tatarlane oli, tema käis ikka vanad püksid olid käsivarrel ja mina olin koolipoiss, jõnglane kui täna juba mööda linna käis vanade ülikondadega. Ta ostis neid ja, ja müüs neid. Pärast oli talle vaiba Riia. Ja mina kirjutasin lõpuks siis nulli ja see novell on ilmunud ka, ma praegu ei mäleta seda kahjuks seda pealkirja tema oma nime all, ta oli kirjaoskamatu ja mõtlesin, mis, mis pagana päralt, mida siis peaksin tema nime sees. Poeg oli siiski juba kooliharidust saanud, õppis ladina Thrifty, millega ta ise väga väga uhkustas, papa see lugu ilmus Loomingus, lugu loeti raadios, et mida ma ette ei näinud, muidugi see püksikaupmees ei tatarlane või vaibakaupmeestena? Vaevalt nüüd raadiot kuulas, selles mõttes. Aga tal olid omad ametikaaslased oma sõbrad, kes olid siis raadiost kuulnud ja kes temale ära rääkisid. Ja kuna ma elasin seekord maal ja kui ma tulin sealtmaalt linna ja just nagu ära tehtud, tema tuli mulle Posti tänaval vastu. Mina paha aimamata ütleksin talle tore, me saime hästi läbi, me olime isegi head sõbrad, omamoodi paha aimamata ütlesin temale. Tere. Tema vaatas ülesse. Ta oli minust pikem ja ütlesin ainsas sõna haputainas. Kõige. Hapuks tainak, sõimusõna oli veel, seda ta minu puhul ei kasutanud seal mister haputainas ja minister nendega ta siis sõimas väga viisakalt. Muidugi see oli üks juhus, kus prototüübiks oli pahandusi, teine juhtum, kui see teid huvitab, kui teil aega on. See oli maal omal ajal, kui ma elasin Viru-Jaagupi lähistel, seal elas üks mees geensch armee preesmatest. Tema oli mõisas, oli sulaseks ja härra läks temal. Hitleri kutse peale läks Saksamaale, tema oleks ka tahtnud minna, aga teda ei võetud temale Nanseni pass ja tema oli ka vist kirjaoskamatu, vähemalt eesti keelt ma küll lugeda ei osanud ja tema puhul ma olin niisama lühinägelik ja avaldasin siis selle novellisõitu oli soid unime all õigi siis ilmus Loomingus jällegi jällegi raadios süüdi, kahjuks ja paraku ja õnneks see kõik kokku sõbrad rääkis talle ära, krustan laimas, sind kirjutas nii ja niiviisi, et sina pidid selle koera härra koera maha matma. Aga sina ei lasknud koera maha, kaimatut maha, seda müüsid talumeestele ära ja said pudeli viina ja ja siis väikene mees läks hirmus vihaseks, tuli minu juurde ühel pühapäeva hommikul selgest silma. Saatuslik hommik. Ta oli kurja viha täis, ütles mulle mahlid, konsta paplijuhud, annan teid kohtusse. Mõtlesin, mis ikka parata, et ega midagi ei ole teha. Aga siis ta vaatas poolviltu mulle otsa nagu jonnakas laps, ütles. Et parata, hunnik raad, konsta, härra konstaabel ütles, et härra krusten ostatel riigivanem ja siis siis teleära. Sul hea küll. Et mis riigivanem siis maksab ja andsin talle siis selleks raha. Lepitusraha üks. Tiina pudel. Ostsin enese välja sellest. Nendest Käsmu inimestes küllap ikka selle aja jooksul on mõned nendest sattunud ka kuidagi kaudselt ja otsapidi äärt pidi kuidagi kirjandusse. Väga harva, võib-olla et midagi on vanas võrukaelas on, aga mitte ka rohkem. Aga mis ma siin kirjutanud olen, seda on palju rohkem kirjutanud mitte Käsmu motiividel, aga üldse see, mis ma olen kirjutanud siis ma kirjutasin oma luuletuse hobune ja ja siin kirjutasid mina oma lühinäidendi, ühemunakaksikud, terve rida, kuidas veel? Ka see nagu piisake meres on enamikus just siin kirjutatud. Kui ma tulin ja vabandasin, eks ootamatu külaskäigu pärast, siis, siis te ütlesite, et töö on just pooleli. Mis töö see on, kui võiks rääkida? See on üks jutt, natuke olukord niisugune, kui avab nende olla, ma nägin väravast tuli. Ja mul oli töölaeva peal lahti ja ma mõtlesin, et ma ei räägi sellest sõnagi ja ei tarvitse seda näha. Ma peitsin ta sahtlisse ära, aga nüüd nad ikkagi tuleb see kuidagi lagedale, see asi. Ma loodan teda sügiseks, ta siiski lõpetatud. Pole mingit põhjust arvata, et krusteni tee plaanitsetud teoks. Arvatakse, et vana inimene kelgib, kui ta oma plaanidest enesekindlalt räägib. Võib-olla veidike tõesti, aga mina olen optimist ja miks peaks inimene optimismi häbenema, ütles krustan kevadel oma plaanidest kõneldes. Kui ainult neid lärmakad diskoõhtuid ei korraldataks nii sageli. Lisaks ta nüüd suvel.