Me oleme külas, Lillebror ametil ja Ralph parvel nende kodus nõmmel kaasas küsimused, mis annaksid ehk kokku võtta lausesse inimene ajas ja aeg inimeses. Peetakse ju tänapäeva üheks hädaks ajahäda. Kas te peate meie aega tõesti nii kiire tempoliseks ja kuidas see mõjutab kirjaniku loometööd ja kirjandusteoste sisu ning vormi? Siin on koos kaks küsimust, aga ju nad ehk kuuluvad ühte. Pealegi on mul neid siin paberil täna tervelt kaheksa. Ma püüan vastata kõigile teie kaheksale küsimusele just nagu inimene, kes ei jäta lauas ühtki käiku vahele. Jah, kõik kurdavad tänapäeval ajahäda. Ant teadus väidab, et maailma kuumon, algused lõputajatel pole piire käest, et aeg ei lõpe ega vähene. Ja kas aeg üldse olemas ongi. Ju siis on ajahäda ja alalise kiire inimesed ise endale loonud. Nende suured ettevõtmised lihtsalt ei mahu neile kuuluva ajaraamidesse aga aega pikemaks venitada muidugi ei anna ühestki otsast. Seepärast püütakse eesmärkideni jõuda kasvõi maratonihinnaga. Antiikmütoloogias sümboliseerib kiuse illusoorses Achilleuse võidujooks teoga. Achilleus magive sammuga ei suutvat eales teole järele jõuda, sest viimane jõuab ikka sinnasamasse, kus esimene juba olnud. Vaadakem, kuidas Moskvas inimesed kiustavad, tõttavad nagu kardaks kõik kusagile hiljaks jääda. Kontsertile joostakse teatrisse tööle, kinno. Isegi metroo, eskalaatorid mööda joostakse, et sekundeid võita. Lakkamatu inimvool viib tavaliselt tsinki üha edasi kutama teistega kaasa. Niisugune on juba paraku inimese psühholoogia. Maa-alustes tänavatunnelites juhtus minuga enamasti, jooksin aru pidamata valele poolele, mitte selle vooluga kaasa, millega peab. Ja, ja veel üks niisugune näide hiljuti hilises, mille viiest eesti kirjanduse tõlk meie väga armast Juliette Blackeedis ütles, et teda oli tänaval higi Rute jalust pikali jooksnud ja nüüd käita karguga. Kui jaga jälle tagasi kaugetesse aegadesse vaadata, siis Sokrates pidas inimese elus jõudeaega kaunimaks, Vagaks. Ta ei mõtelnud selle all loomulikult mitte seda jõudeaega, mis kulutatakse Vantalistlikuks aia lippide lõhkumiseks ja hävi akent puhastamiseks, vaid muidugi seda jõudeaega, mis pühendatakse vaimu arendamisele, elu jälgimisele ja mõtestamise leia dialoogidel iseendaga kas või. Vahel tuleb lasta kiirel üle minna või ei taha uppude elu mõttetusse pisiasjadesse. Need imevad sind endasse nagu soo. Vahel tuleb sinu kasutuses olev aeg kas või hetkekski enda jaoks seisma panna. Vaesteks selleks, et, et mõtestada ka oma aruga elu kaleidoskoopilisi ilminguid ja kujundada elunähtustest oma arvamine, oma suhtumine neisse. Ajahäda on tõesti suur ja meie elu vaieldamatult kiire tempoline Pole mõtet kasutada võrdluseks postitõlda ammuks kaameli karavani, isegi kolmekümnendad või neljakümnendad aastad tunduvad oma ajaloo sündmusterohkuse ärevusse keerukuse ja, ja ränkusega olevat ikkagi kulgenud hoopis aeglasemalt, Kugavad päevad praegu. Võib-olla on see üksnes keskea künnise selja taha jätma inimese arvamus. Ta ise jõuab ja suudab vähem kui paar aastakümmet varem. Sellest siis nähtavasti see märkamatult kiiresti käest lipsab aeg. Kuidas see mõjutab loometööd? Vist iga autori puhul ülimalt individuaalne reaalselt. Üks rabeleb, rabeleb ega suuda kuigi palju ära teha. Teine on veel vanuigiimedeldavalt viljakas vaimuerk oma kaasaga tihedalt kontakteerub. Ma ei arva, et aeg kirjandusteoste sõrmi eriti drastiliselt mõjutada tab. Sisu ehk küll. Sest igal ajal on nii-öelda puht üldinimlike probleemide igavesti teemade kõrval ainult tingimusetult oma ajale tunnuslikud ja väljaütlemist nõudvad probleemid vormi kohta. Aga kas või selline näide. Pisut kaugemal. Meenutaksin kaht erinevat poeeti, kes kolmekümnendail aastail astusid, hoiatades välja natsismi vapsismi vastu. Üks oli kujundite rohke katastroofi keel aimustest sündinud mõjukate hoiatuspiltidega lausa üle küllastavalt tulvab August Alle. Kuid teine, kes andis võimule trügivate deklasseerunud elementide iseloomustuse äärmiselt napilt lakooniliselt Heiti Talvik. Pikse varrastada viimne kui maja sest igas pättis ja pükste pressijas võib äkki ärgata lunastaja messias. Kumb kahest poeedist oli vormimates ajast enam mõjustatud, mine võta kinni. Vaidlus kujuneksin samaskolastiliseks, kui märksa hilisem vaidlus paksu või õhukese romaani ümber. Või miks kuuekümnendail aastail tulvas mahutu vabavärss. Nüüd pöördutakse tasapisi jälle nappima riimitud värsi juurde. Tekkisid, kuidas kiirus mõjutab loometööd? Kirjanikutöö valmis ikka alati omal ajal või nagu öeldakse natuke hiljem pole just minu arust väga tark tegu oma pegasust aka kihutada, teda piitsata või vahule ajada. Mina loodan ikka, et noh, küll minule luulehobu ise kappab, anna ainult kaevu. Aga küsimus on selles ka, kas kirjanik peabki palju ja tõtates looma produtseerima niinimetatud lugusid? Eks iga kirjanik looma võimete piirides, kes kiiresti, kes paljugi hästi ja on veel muidki variante. Ja ega üks kirjanik suuda ega jõuagi oma elu jooksul kõikvõimalikke probleeme käsitleda. Hea kui ta ühe ainsagi probleemi võimsalt üles tõstaks. Ja minu arvates õnnelik kirjanik on vahest ehk see, kes oma elu lõpul võib öelda. Olen kirjutanud oma teosed kõige olulisemast enamastega muidugi öeldakse teos kõige olulisemast on mul alles loomata. Eks ole ju ka eesti kirjanikel oma ülesanne tänapäeva maailmas ja ennekõike meie ühiskonnas. Milles teie seda ülesannet näete? Meie elu maa peal muutega katastroof ära hoida kirjanik küll ei suuda. Ent kui, kui tõsiselt kirjanik ise oma tööd võtab, seda on kõrvalseisjal muidugi väga raske ette kujutada. Kirjaniku elu siht ei seisne selles, et olla tituleeritud või valatud pronksikirjaniku. Kogu elutöö mõte seisneb selles, et suuta kujundada oma rahva mõttelaadi ja selgitada sihti kõneldes temaga kirjasõna kaudu. Ja see kirjasõna muidugi peaks olema nagu meneteekel tulikivi pesad säri lossi seinal. Iga kirjanik sooviks endale sellist tulitsev ja jõudu, nagu oli näiteks Vilde Testamendil eesti rahvale lähenevast fašismi ohust. Aga näete, paraku ei suutnud seegi ära hoida katastroofi. Tänapäeva maailmakirjaniku tuli kirja sõnad peaksid aga kõnelema eelkõige meie kõigi ühisvastutusest planeedi maa eest. Kirjandusel ta väikerahva omal on kindlasti oma missioon täita. Mil määral see ülesanne saab olla globaalne? On raske määratleda oma maa oma ühiskonna oma rahva ees on aga igal kirjandusel, olgu ta suur või väike, kindlasti omad ülesanded ja kohustused. Eeldatavalt on möödas aeg, kus ilukirjanduse ja šurnalistika vahele asetati reservatsiooni deta võrdlusmärk. Kummalgi on omad vahendid inimese, tema teaduse emotsioonide tundemaailma kujundamisel. Täiesti erinevalt tuleb käsitleda ka ajakirjanduse ja ilukirjanduse puhul mõistet aktuaalne. Ükson kalendriline, teine üldisemalt ajastuline. Kui söandaksin ilukirjanduse ülesandena midagi konkreetsemalt määratleda siis peaks seal ilmselt esikohal seisma vastutustunde kasvatamine inimestes. Vastutustunne iseenda, kuid liigi arukaks säilitamiseks keskkonna kultuuriväärtuste, loodusvarade, eelkäijate, käte ja vaimude kaitsmiseks ja säilitamiseks. Ja seda mitte ajakaja, vaid kunsti emotsionaalses Zuckereerivas keeles. Ja küllap peaks ilukirjandus olema inimesele mingiks moraalseks toeks sõna sillaks ühe inimese juurest teise juurde julgustajaks ja meelekinnitajaks. Kaasaja maailmas, kus külvatakse ohtralt kahtluse seemet ja umbusku inimesse kus terved filosoofilised õpetused püüavad inimestele sisendada eksistentsi mõttetust. Seda, et inimene on võimetu üldse midagi siin maamunal korda saatma. Sellises situatsioonis peaks kirjandus suutma siiski süvendada inimeses usku endasse oma võimetesse, püsimis võimalus. Ma olen kaugel keep smiling, optimismist, mis on paljalt väline. Mõtlen tugevat seesmise kindlusetunde taotlust, mis kunstilise sõna kire ja veenmisjõuga suudab mõjuda. Võib koguni mõjutada. Ja vahest ei pruugi see veenmine alati ehk isegi mitte toimuda positiivistlike vahenditega. Küllap sageli suudab sedasama ka kirjanduslik šokiravi. Kas või nii, nagu varem meenutatud. Alle kinnitas kolmekümnendatel aastatel. Mitte sõnu, raudnaelu on vaja taguda rahvale Aiumis soostub. Kuidas te suhtute niinimetatud tundekasvatusse ja ratsionalismisse, mida peetakse meie ajalehe ja meie praegusele eesti kirjandusele iseloomustamaks? Ma ei tea ega viitsi oma pead selle üle murda. Enamasti on seal, kus ratsionaalsust hädasti vaja oleks, seal teda pole ja kus teda sugugi vaja ei ole, seal esineb detavatse eemale tõukavalt ja võiks ütelda kõike tunde elavat hävitavalt. Katsionalism on positiivne, negatiivne, ühtlasi sellest tasub rääkida diferentseeritult. Mina suhtun noorte inimeste katsionaalsusesse ühelt poolt tunnustavalt. Mõnikord aga mõjub see otse jahmatamapanevalt jalustrabavalt ja neid minu silmis vaesustavalt. Kas aga kirjanik peaks olema väetisionalist või või vabajooksuga lobamokk? Siin ei teki dilemmat, kui arvestada tõika, et igal kirjanikul on ka oma lugejaskond. Kui mõtelda, et keiser Neerol oli selline erakordne kasvataja vaieldamatult ka tundekasvataja nagu Seneca ja kui meenutada, mis kummagagi juhtus, mis kummastki sai siis peaks kasvatuse suhtes enam kui skeptilisele seisukohale asuma. Aga inimkonna põhiomaduseks on minu meelest ikkagi uskuda heasse vastasel korral. Võimutseks julmus, barbaarsus oleks kogu meie maailm ammugi uppi lennanud. Et hea ja inimlik enam määravalt maksvusele pääseks, läheb kindlasti vaja tundekasvatust. Me omistame 20. sajandi lõpul, milles me elame üha enam tähtsust haridusele, teadmistele, informatsioonile. Seda viimast me ei jõua enam endi ajudes talletada. Ja omame selleks võimsaid masinaid. Tundeid masinavärgiga asendada ei saa, kuid targad ja täiuslikud need masinad ka poleks. Seepärast jääb ka kaasaja üliasjalikuks ratsionaalses maailmas ikkagi üle kasvatada inimest inimeseks. Muide, haritus on meid ehk üsna ilusasti õpetanud rääkima tundekasvatusest, selle vajadusest. Kuid üks asi on õpetus, teine asi, kasvatus ja hoopis kolmas asi. Enesekasvatus. Nende mõistete seos vääriks võib-olla tõsist läbimõtlemist. Lõppkokkuvõttes aga tundevaene inimene on äpardunud inimene pool või kolderantiini. Mind rõõmustab juba see küsimus ise selle küsimuse järele anud vältimatu tarvitus. Minu vastus on aga täpselt sama, mis Ralf Parve. Missuguse eluperioodi mõju olete märganud enda kui kirjaniku juures kõige enam, mis võiks olla see periood, mis on vorminud maailmanägemist, ideelisi ja kunstilisi taotlusi? Ma arvan, et iga eluperiood mõjutab ja kujundab omal viisil inimest tema maailmanägemist. Nii varasemast lapsepõlvest mällu sööbinud üürike hetk kui ränk katsumus täismehe eas. Olgu sellena nimetatud jälle teadagi sõda, mida me ei tahaks nii pidevalt meenutada. Ja mis ometi elab kuskil sisimas või alateadvuses, kui põlvkonna kollektiivne kogemusi üha edasi kujundab meie suhtumisi, maailma mõistmist, toimimismotiive tulevikule, mõtlemist ja palju muud. Teadagi kumuleerub see kõik nii või teisiti autori loomingustki. Kooli eelikuna äratas minu tundemaailma muidugi loodusvarakevad äratas iluiha lehest minev sügis ja esimene laia helbeline lumesadu. Kuidas seda nimetada? Ilu valutundeks ehk maailma mõistmist on kujundanud kõiki eluperioodide nähtused ja kogemused, head ja kibedat ja eluvitsad ja saatuselöögid ja õnne juhused. Elu sinna inimeste ja ilma ilma tundmaõppimine. Nii üleüldises mõttes kui ka muidugi omal nahal koos maailmavaate ja veendumusega. Isikliku suhtumisega kodanikuks minuarvates ei sünnita, need asjad käivad ikkagi aegapidi. Ning alati leiazza elu lahtimõtestamisel, midagi oma tõekspidamistes ka korrigeerida või täiendada. Elatud elu ongi see, mis vormib kirjaniku maailma mõistmist ta ideelise kunstilisi taotlusi. Ma ei tarvitse neist vist ise üldsegi mitte rääkida. Nad on kõik minu loomingus olemas ja ka oma luuletuses olen öelnud. Pane võtmed ära, mu hing on ju lahti. Kui oluliseks te peate kirjanduste kontakte ja kontakte lugejatega ja kirjanike omavahelisi kontakte? Kontakte võib olla erinevaid pidulikud lennukate sõnadega väliselt suurejoonelised, kuid ühtaegu põgusad sisuliselt tihtipeale kergekaalulised formaalsed, vahest ehk kohustuslikudki. Nähtavasti on ka sääraseid paja, kuid kõige suurejoonelise matki pidutsemised lõpevad säilib ainult toimunuga fakti tõdemine. Mindi mälestuse virve. Kirjanike omavahelised kontaktid, kui need toimuvad asjalikul konkreetsel vastastikku teineteise loomingu tundmise pinnal võivad osutada mõnikord niisama taga järjekaiks nagu mis tahes elualade spetsialistide kogemuste vahetamine. Kõige taga järjekamad on enamasti niisugused kontaktid, millele järgnevad konkreetsed teod. Nagu neid meilgi on vabariigis viimastel aegadel fraktseeritud näiteks teiste rahvaste tõlkijate kutsu kutsumine meie vabariiki, nendele vastavate seminaride korraldamine, Eesti eluolu, kultuurivarade tutvustamine, kokku juhtimine meie autoritega. Niisugustest kontaktidest ei saa tulu üksikisik, vaid tuleb juba kõne alla meie kirjanduse kultuuri tutvustamine laiemal aluspinnal. Suuremas ja olulisemas haar. Nooruses on kõik kirjanduslikud kontaktid ülierutavad mõistagi vajalikud. Nad on vajalikud ka keske vanuigi. Kui ainult jaksu aega selleks jatkub. Ükski kirjanik ei taha. Tahaks ju olla see taim, mis ainult potises armastab kasvada. Millest teie arvates on tingitud huvi elavnemine eesti kirjanduse vastu, üle liidu? Mina pean eesti proosat omanäoliseks Khanoneid ja valmisvorme vältivaks. Ja Üleliiduline lugeja nähtavasti oskab seda nagu selgub, hinnata. Igatahes on ta hoopis sallivam, kui eesti kirjanduse halluse üle viriseb viimase hästi kõika. Ja üldse mina arvan, et kõik läheb aina paremuse poole, nagu ütles kandid õpetaja. Arvatavasti terve rea huvitavate eripalgeliste autorite olemasolust. Oli aeg, kus meil kirjandus oli võrdlemisi unifitseeritud. Kirjanduse üldine arenguprotsess on looja individuaalsuse ande omapära tema õigustes kõigutamatult ja lõplikult kehtima pannud. Eks meie isi otsi teiste rahvaste kirjandusest, samuti uut, senitundmatut, kordumatut, isikupärast, seda, mis meid rikastab uudsete kunsti elamustega inimhinge varem varjatud sügavuste avamise või meile tundma Tartu keskkonna selle probleemistiku lähedale toomisega. Aga arvatavasti on tänasel Eesti kirjandusel mingeid ajastule üldomaseid, tunnusjooni, mis seob teda kogu liidu Agavahelisteks, siit kaugemalgi lugejaga. Mis on teid rõõmustanud meie viimase ajakirjanduselus? Tammsaare aasta ja veel üks huvitav ja rõõmustav nähtus. Teaduse ja kirjanduse häälestumine ühele ja samale lainele. Näiteks ajakirja looming aprillinumbris tõstetab Mati Heidmets oma uuringulises artiklis liin inimeses vägagi elulise olulisi probleeme. Nendeks on keskkonnapsühholoogia ruumiline, sotsiaalne kontakt, kodu kui keskkond. Vaat needsamad probleemid on leidnud käsitlemist, ka mari saadi jutustuses, mida teha emaga? Kui ülemaailmsete muredega tegeleb teadus, siis neid samu muresid ütleb välja ka näidend küüni täitmine, mille on kirjutanud keegi Jaanus Andrus noorem. Rõõmustanud ongi see erinevate annete rohkus ja eri kunstiliselt positsioonidelt ainele lähenemine millest juba rääkisin eespool ka, mida mitmekülgsem on kirjandus, seda huvitab American. Ma ei tahaks minna konkreetsemaks seest. Ükski loetelu ei osutu hiljem järele mõeldes küllalt ammendavaks. Kardan väga, et või mõne hea kolleegi toreda auto rääki ära unustada või vääratada nende pingeritta seadmisel. Tervikuna pean aga meie viimase ajakirjanduse üldpilti ta mitme külgsuses rõõmustavaks ja veel rõõmustab, on nooremate autorite eri kalugas. Ja nüüd lõpuks, mis teoksil, mis plaanis? Teoksil ja plaanis on tööd teha. Minul on plaanis kirjutada see kõige olulisem raamat. Ainult et ma ei tea, millest ja kuidas seda teha.