Rotterdami kaasaegse kunsti keskuse stentis eile avatud väljapanek koosnenud marketitest filmilõikudest, mis käsitlevad tuleva täispikka mängufilmi, temaatikat ja motiive. Samas võib kunsti keskuse nelja saali paigutatud väljapanekut pidada teoseks omaette. Filmi installatsiooni aluseks on Poola kirjaniku Bruno Sultsi 1937. aastal avaldatud liivakella sanatoorium mis ilmus mulluga Loomingu raamatukogus Hendrik Lindepuu tõlkes. Liivakella sanatoorium on jutustustekogu ja tegelaseks noormees, kes sõidab rongiga oma surevat isa vaatama. Rongi uinutav rütm viib ta unenägude ja reaalsuse vahepealsesse maailma, kus mälestused segunevad viirastustega vennad, kuid on selle lahendanud läbi pimeduse ja hämaruse. See ei tähenda mitte niivõrd valguse puudumist, kuivõrd selle lavastamist. Näitusesaali pimedus aitab esile tuua klaaskapslites vaatekambritesse paigutatud installatsioone seintele kuvatud animatsioonilõikude veiklev hämarus mõjub unenägu tena, mis segavat sügavamat und. Aeg on liivakella anatooriumis elliptiline elamused ja nägemused korduvad iseendast ümber pöörduva liiva kellana tavamõistes arusaadav, lineaarne praegu on ladestunud objektidele, moodustades tolmuseid kihte ja samas lagundades neid, keda ta katab. Monstrumid tekivad mälestustest ja traumadest, millega me ei oska midagi peale hakata, mida me ei suuda lahendada. Vennad Guey, don Bruno Sultsi loominguga tegelenud varemgi, nii näiteks on nende 1986. aasta animatsioon krokodillide tänav valiminud just Sultsi jutustuse põhjal. Liivakella sanatooriumi aitas installatsiooni basse tuua aga Christopher Nolan, kes seadis omalt poolt tingimuseks, et animatsioonilõigud oleks filmitud just 35 millimeetrisele filmile. Tõnu Karjatse Rotterdam.