Kas maailm on avastatud? Mida kiiremini me kihutame, mida suuremas parves, seda enam tekib vajadus jalgsi kõndida ja üksinda suurelt maanteelt kõrvale astuda, külavahe, tee Walkesse tolmu jalad lahti võtta, käänata kitsale rajale ja edasi astuda. Kuni rada on kadunud ja vihmapiisad rabisevad hernestena läbi lehestiku äratades tuule ja lõhnad. Ka sellest võib saada avastus. Ma ei tea, kuidas sünnitakse ilma ja kuidas hakatakse oma maailma enda ümber looma. Mul igatahes tudengipõlves sai selgeks, kui vähe ma eestimaad tunnen. Üks mu esimesi ilusaid matku oli koiva äärate. Tundus erakordselt kauni metsiku maastikuna, mida ta sel ajal kahtlematult oligi. See oli viiekümnendatel aastatel ajal, kus telk oli vähe ja ka meie telgid olid kokku õmmeldud tiigi intri valgetest linadest. Võimalik, et seda võiks üheks alguspunktiks võtta selleks kõik juba sõidud Karpaatidesse. Karpaadid tundus lihtsalt käe juures olevat, aga nad olid nii kenad, et ma läksin sinna tagasi. Teine ja kolmas ja neljas kord ja kuidagiviisi juhtus ka Voldemar Panso kampa. Meil olid temaga täiesti erinevad vaated reisimisele, kutsusin teda uuesti kaasa, ta ütles, on liiga lühikene selleks, et kaks korda samas paigas käia. Ma ei tea, elu, võib-olla on lühikene, võib-olla, et on ka mõnele mehele liiga pikk, aga mulle tundub, et iga maastik, iga maa on alati uus, sest aeg ju ei seisa paigal. Aeg muutub niisugust aja voolamist otsekui läbipaistvas katseklaasis. On eriti ilus ja lihtne jälgida siberis. Võib-olla see ongi peamine, mis paelub. Siber tundub läbipaistev. Ja kui ma nüüd ütlen Sibercis tahaksin ma kohe määrata, mida siberi all geograafid mõistavad. Siber algab Uuralites juurest ja lõpeb pisut sealbul. Leenat. Kaug-Ida ei ole enam Siber ja Kamtšatka ei ole enam Kaug-Ida. Ja Kaug-Põhi ei ole ka mitte Siber, vähemalt kui Siberast endaga rääkida, kui natukene vene kultuurilugu tunda. Aga tänases jutus. Me võiksime Siberi all mõista kõike, mis on Uuralist ida pool. Niisiis, Siber on kuidagiviisi läbipaistev, kõik ühiskondlikud, majanduslikud, poliitilised, sotsiaalsed, looduslikud psühholoogilised protsessid on seal ühel või teisel põhjusel Kole täpselt jälgitavad. Seal ei lähe midagi kaotsi, midagi ei unustata, noh, ma tooksin kasvõi niisuguse näite. Me Otepää kuulus polaarlendur Leonard Kruuse. Kas nüüd Otepääle maetud kohtas 43. aastal oma õpilast? Datlinit? Kruus on läinud lennunduse ajalukku kui mees, kes esimesena hakkas ratas lennukeid maandama järele, see on väga oluline saavutus, aga, aga praegu ma ei mõtle isegi mitte kruuse peale, vaid sellele, et Mihhail datli maandas oma juušin 18 juba põhjanaba lähedale triiv jääle ratastel. Ja oma 25 aastase lennundustegevuse juures on tal igasuguseid dramaatilisi ja vähem dramaatilisi seiku olnud, aga, aga üks eemal kuidagi eriti meelde tuli järjekordselt triivjaamas ja ja seal maandus järjekordne lennuk ja lennukikabiinist ronis välja nooruke lendur, kellel olid jalas. Kas kommunaali võiks korruoodi kingad ja tähendat linn kõneleb, kuidas ta lenduritele peapesu tegi ja ütles, et olgu pealegi, tehnika on muutunud, aga loodus ei ole muutunud ja ja et see on noh, kergemeelne poisiklikus ja noor lendur oli, oli jahmunud ja Stat Lenin oli suur autoriteet. Nüüd selle taga on tegelikult kaks järeldust. Näete, Siberis me saame jälgida informatsiooni vertikaalset ja horisontaalset liikumist, sest Tartu on Eestis, et, et noor lendur ei olnud jalga tõmmanud põdraga ammusest nahksukad. Põdrakaamos on lapisõna, see on ürgvanadel aegadel levinud ja juurdunud terves põhjalas kuni Beringi väina. Nii, ja niisugune informatsiooni vertikaalne liikumine on Siberis just selle tõttu, et ta on puhas, et seal ei ole kõrvalisi segavaid mürasid. Et on hõredalt asustatud. Niisugune informatsiooni vertikaalne liikumine, mida me võiksime nimetada ka ajaloos on väga täpselt nähtav. Ja siia juurde ma tooksin siis selle informatsiooni horisontaalse liikumise meie sõna päeva me täna tavakogemuse, mis antud juhul noh, see on ju peaaegu anekdoot. Materjaliseerus nendes Komonaare võiscorohodi kingades ja nimetage mulle nüüd maailmas mõnda kohta, kus me võiksime. Ühe, nii tühise fakti niisugused täpsusega paigutada ruumis ja ajas, me teame aastat päeva kellaaega. Kas teie jaoks on Siberis veel midagi eksootilist? Jah, ja ei, ma ju ei tea, mida te selle sõna all mõtlete, aga kui me lepime kokku, et eksootika midagi ebatavalist või midagi, mis meie igapäevasest kogemusest kui väljaspool, siis kahtlemata on Siber selles mõttes eksootiline. Siber on äravastmatu eksamineerija. Ta filtreerib inimesi, ta töötab nagu koorelahutaja. Midagi jääb ja, ja midagi heidetakse kõrvale. Ja tulemus on see, et ka praegu üsna suur osa noori lahkub aasta või kahe või 30 möödudes solvunult ja pettunult Siberist ja ja tunneb, et on petetud. Tegelikult need noored lihtsalt põrusid oma esimesel elueksamil läbi. Ja kahtlemata on siin osa süüd ka meil, kes on loonud liiga romantilise kujutluse Siberist. Aga teine osa juurdub Siberis rajab seal oma õunapuuaiad, sünnitab lapsi ja astub looduskaitse seltsi liikmeks. Viimane, see on õitis siberi taustal nii hämmastav, nii ootamatu et selles tasub natukene rohkem rääkida. Siberil on see omadused oma mõõtmatusega tekitatav, väga ohtlikku illusiooni, et kadena looduslikud ressursid on mõõtmatud ja lõputud. Ja Siberis järjest enam hoogu võttev looduskaitseliikumine kõneleb õieti ühest väga sügavast psühholoogilisest murrangut, mis on toimunud nende hulgas, kes on Sibeliga jäädavalt oma saatuse ühendanud. See tähendab seda, et nad ei kavatse Siberist lahkuda. Nad teavad, et nad tahavad oma lastele pärandada kõik selle, mida nad oma kätega on loonud. See on üks uus peremehed. Tunne. Ja selle tunde taga on pilk, mis ulatub hoopis kaugemale mugava äraelamise, kunstlikust, silmapiirist. See avaldub ka selles, et siberis on teadvusel väga suur prestiiž. Ma ei oska seda õieti seletada, sellepärast et teaduslikke asutusi ei ole Siberis mitte väga palju. Suurt osa etendas ju Teaduste Akadeemia Siberi osakonna loomine. Nüüd on filiaalid ka Vladivostokis ja kutselise mulje. Aga nii või teisiti on Siberlastes. Mingisugune peaaegu püha usk teaduse mitte teaduse kõikvõimsus, vaid liiti. Teadmine, et teaduslik mõte eeldab mitte ainult jaotumist, vaid ka eitamist ja et ehitamise taga on sageli ka suur jaatamine, see tähendab kuidagi viis, on Siberis palju sügavamalt juurdunud teadmine, et iga muutuse tagajärg võib olla positiivne või negatiivne. Noh, tuletame kasvõi niisugust lugu meelde, kuidas aastaid tagasi. Üks suur kollektiiv töötas ühe suurejoonelise projekti kallal. Jutt on hobi alamjooksu hüdroelektrijaamast ja seda oleks võinud nimetada sajandi suurehituseks. See pidi ümber kujundama kogu Lääne-Siberi. KeskkonnaLääne-Siberi madaliku oleks muutunud tõeliseks, ise mereks, mis oleks loksunud vastu Ida-Uuralid peaaegu nagu vaikne ookean vastu vastu kurdelleere. Ma kujutlen selle kollektiivi töörõõmu, tema usinust ja ka jahmatus, kui see projekt seisma pandi ja ja põhjused olid nimelt just ökoloogilised. Jah, võib-olla, et see sõna ökoloogiline ökoloogilise mõtlemise juurdumine Siberis ongi kõige olulisem. Projekt pandi seisma selle tõttu, et ta oleks toonud väga kiireid kasumeid meie põlvkonnale. Ja väga suuri võlgu meie lastele. Ja niisugune perspektiivitundega probleemidele lähenemine ja väga nõudlik küsimine, et meile võib see hea olla, aga, aga mida me lapsed selle kohta ütlevad? Seda on Siberis igal sammul järjest rohkem näha ja kuivõrd ta on hõredalt asustatud kui võrdlema vähesed linnad ja väikesed tugevatest palkidest külad on ka praegu nagu väikesed saarekesed ääretut, merd dissõnadega mis tahes inimtegevuse jälgijad väga kauaks püsima. Ja püsima jäävad mitte ainult head, vaid ka halvad jäljed. Siis see, see praktiline kogemus on õpetanud Siberlasi mõtlema majanduslikumalt, ökoloogilisemalt ja kokkuvõttes riigimeheliku malt, sellepärast et kui ma ja kõik, mida ma kannab, kuulub rahvale, siis on rahvas, mitte looduskaitseinspektor, see, kes peab seda maad kaitsma. Kalisentorist. Mainisite, et on inimesi, kelle saatus on seotud jäädavalt Siberiga. Kas võib lugeda ka teid osaliselt nende inimeste hulka? Mingil määral küll, kasvõi juba sellepärast, et Siber on. Kui me nüüd Siberit jällegi defineerime ebateaduslik, mõistame selle all kõike seda, mis on. Mis on Uuralist ida pool. Siber on üks päris ja lahmakas meie maailmast. On niivõrd suur lahmakas, et me peame Endas pidevalt süvendama seda teadmisteta oma pindalaga, proportsionaalselt on ta etendanud maailma ajaloos oma osa ja saab seda osa etendama tulevikus veelgi tuntavamaks. Kui 20. sajandi algul avastati Siberis kuld ja hakati rääkima Siberist kui rikas maas, siis praegu ma räägiksin nii, et siberi rikkus on kõigepealt tema hapnik ja, ja tema puhas vesi. Ma tuletan kas või nii palju meelde, et Ameerika ühendriikides tööstus tarbib päevas kaks korda rohkem hapnikku, kui Ameerika Ühendriikide taimestik suudab päevas sünteesida. Need on järgmise sajandi probleemid, mille esimesi mille esimesi hingusime praegu tunneme. Ja selles mõttes Siber on muidugi suurte lootuste maa, sest. Meil on üsna palju negatiivseid kogemusi niisugusest majandamisest, mida me endale ei tohi lubada. Ja Siber on oma suures osas ikkagi valge leht. Teiste sõnadega me võime sinna minna. Nii nagu on astutud Kuu pinnale. Ma mõtlen desinfitseeritud nii et me ei pea kaasa tehtud vigu vaid püüame neid vältida, see ei tähenda mitte, et vigu ei sünni, sellepärast et nagu aeg ennast ei kordoni korduvvead, vaid uued probleemid toovad kaasa endaga uusi alternatiive. Aga tähtis on jah, mitte vanu vigu korrata. Tähtsam on kasvõi uusiku teha. Teie puhul sõnnik enne reis ja siis reisiraamat Siberist või või on vastupidi, et mõni probleem või teema on hakanud nii huvitavat, tuleb käia kohal. Selle tõttu ma kogun reisijuhte, eriti vanu peedekereid kus soovitatakse näiteks Taškenti hotellimperiaali alumist korrust mitte kasutada, sest seal on lutikad. Hüva, aga ma püüan neid. Enne reisile asumist sellepärast, et ma ei taha ju mitte maailma näha, noh kasvõi Panaeropeedekkeri silmade kaudu. Ja see oht on alati olemas, inimene jõuab uude linna, ütleb aha siin ümber nurga on see ja see ja see hoone peab olema väga ilus, sest nii ma lugesin reisijuhis, ma ei oska kuigi paljusid asju hästi teha. Aga Mao oskan mõnevõrra reisida ja ööbida, noh minu pärast kasvõi lennuvälja pingi peal või lennuvälja ees ja ja need ei ole nagu erilised probleemid ja niiviisi eelarvamusteta sõites sa näed oma maailmasõnad oma aega, sa näed oma inimesi kontakteerunud nendega paremini. Sest reisija peab ise olema valge leht, mitte juba täis kirjutatud kellegi teise käega-le, kui kõik see, mida ma ise olen näinud, on juba kirja pandud ja siis ma vaatan, mida on ütelnud mõni sümpaatne mees 100 või 200 aastat varem. Ja niisugune kõrvutamine annab ka võimaluse tunda ajajäljes Kiilinevat voolamist ei ole kokkuvõttes midagi muud kui informatsiooni järjest kiirenev eksponentsiaalne vool. Mind õieti huvitaks, huvitakse põhjus, miks lugeja nii suuremeelselt suhtub teaduslikku materjali kaasa tõmbamisse. Mulle tundub, et, et see on ka 20. sajandi lõpu üks nähtus. Me teame, et teadus on muutunud tootlikuks jõuks, kui ma ülikoolis käisin, siis niisugust sõnastust veel ei olnud. See sõnastus tuli üle president keldushi huulte ja jäi kuidagiviisi märkamatuks. Ja praegu on ta kõigile omaseks muutunud. Hüva, kui see nii on ja kui meie kaasaegsed on järjest rohkem päevast päeva ühel või teisel viisil teadusega seotud, ma mõtlen kasvõi ka kombaini kombainerist, kes istub kabiinis, mis on kliimaseadmega varustatud, kui järjest suurem osa inimesi on kas vahetult või kaudselt seotud teadusega teaduse edusammudega siis on ju päris selge, et et ka nende huvi teaduse vastu Sellega võrdeliselt kasvavad nii, kujutage minu pärast kas või 19. sajandi esimese poole situatsiooni, kui meil oli ju ka oma lugejaskond või, või mingi kasvõi veelgi kaugemasse minevikku, seitsmeteistkümnendasse sajandisse. See on selles mõttes just ilus sajand, et Eesti oli sel ajal kahtlemata üks kõige haritumaid alasid, see on Euroopas. Ma tuletan meelde, kasvõi dotsent Kentma poolt avastatud institutsiooni protokolle, mis on lause liigutavad ja mida ma loen üheks kõige kaunimaks dokumendiks eesti kultuuriajaloos. Aga nii või teisti See potentsiaalne lugejaskond nii väike, nagu ta oligi oli ju talupoegkonda, tema huviorbiidis olid need probleemid, millega ta päevast päeva kokku puutus. Ja lausa liigutavalt kirjutab Hans Kruus sellest, kuidas tema isa, kui ta oli küllalt raha kogunud et veksliga endale renditalukoha muretseda. Oma esimese ostuga. Koju paar kotti superfosfaat praegu on aeg teine. Praegu Me kõneleme pooljuhtidest informatsioonist, praegu me oleme huvitatud. Transport ja transpordiprobleemid on igapäevaseks kõneaineks ka siis, kui nad laitmatult funktsioneerivad, aga sinna on veel palju aega, eriti nõmmelastel. Need aga on ühel või teisel viisil kõik teaduslikud probleemid majanduse teadusliku planeerimise probleem. Ühesõnaga siin vist ei ole vaja palju sõnu kulutada, et tõestada seda lihtsalt tõde, et et huvi teaduse saavutuste ja ka teaduse möödalaskmiste vastu on igas inimeses olemas. Ja kummaline on see, et et ilukirjandus on mõnevõrra maha jäänud, see tähendab, et mitte oma tundelaadilt oma tundelaadilt, võtkem kasvõi Mati Undi reageerib väga täpselt sellele, aga aga me ikka veel ei oska teaduslikku mõtlemisprotsessi modelleerida ilukirjanduses. Senikaua kui me seda ei oska asutamisdokumentaalkirjandust. Sest lugeja huvi teaduse vastu ükskõik siis, kas ta astub läbi ukse või läbi akna, tema et on kaheldamata. Ma ei ole endale kunagi seadnud eesmärgiks teaduslikult kirjutada. Mu eesmärk on kirjutades vastanda Nendele oletatavatele küsimustele mida lugejad esitavad. Aga. Teisiti kui teadlane. Kui me ennist rääkisime Siberist ja sellest, et seal informatsiooni vertikaalne ja horisontaalne liikumine on selgesti jälgitav siis päevalgi kohta võiks öelda nii, et see on vertikaalne reisikiri. Ma tõepoolest ei lahkunud siit toast, kus me praegu seda juttu ajame. Aga, aga ometi on tal ikkagi traditsioonilise reisikirjaga palju rohkem ühist kui, kui tõsiteadusliku uurimusega. Seda ma tahaksin veel kord rõhutada kasvõi juba oma lugupidamises teadlaste vastu. Kas niisuguseid kirjutamise juures ei teki aeg-ajalt teil endal niisugust eelarvamuslik hirmu või et, et mida võivad öelda need oponendid, kes võtavad asja tõsiteaduslik? Kuna nojah ja ei sest et kirjandusel on, kirjandusel on väga mitu ülesannet ja nende hulgas nende hulgas Aja dokumenteerimise kõrval on tal ka tagasiside oma lugejaskonna aga või lihtsamalt öeldud, ta ülesandeks on ka lugejaskonna kujundamine, nii nagu lugejaskond ka kirjandus kujundab. See on vastastikune side nii nagu kasvõi keele ja mõtlemise vahel, kus on samuti kahepoolne. Kui mõnele raamatule on tekkinud opositsioon, siis on sinika, kas võimalus, kas on raamat halb või on oponeeria halb. Kui raamat on halb, siis tuleb järgmine raamat paremini kirjutada, oponeedi halb, siis on see kokkuvõttes ka ikkagi kirjanduse süü, kes ei ole suutnud oma lugejat, et kaasa tõmmata tänapäeva dokumentaalkirjanduse mängureeglite juurde ja, ja kes ei ole ilmselt suutnud neid mängureegleid teha küljelt paeluhataks. Kas film Linnutee tuuled jäi nüüd vaheetapiks või kujutakse teatud suunamuutust üldse? Pead oskama kirjutada pliiatsiga pastakaga kirjutasmasinaga ja filmikaameraga. Ja arvatavasti oleks päris hea, kui me oskaksime käsitada ka väikesi taskumagnetofon on, sest kui palju me kohtame huvitavaid inimesi niisuguste spontaanselt juttudega mida me mitte kuidagi hiljem Esuda, samas värskuses ja spontaansust taastada. Nii et ma ei näe siin erilist vastuolu, mõistagi peale selle, et et filmid kokku kleepida ja raamatut kokku kirjutada on kaks, nii võrratult vastandlikku maailma, et et filmi tehes hakkad kirjandust jälle armastan, ajakirjandust tehes hakkad filmi igatsema. Ja, ja kokkuvõttes ma usun, et, et see tuleb inimesele kasuks. Sinna juurde tuleks veel õppida autojuhtimist. Ja mitte kolm kuud, vaid 30. aastat, sest see On üks kunst, mida hakkasin liiga hilja õppima, aga ma tahan endas ärkvel hoida seda teadmist, nagu ütles üks mu sõber, et see on kunst, mida saab järgmisel päeval alati paremini teha kui eelmisel. Ja tuleks õppida ka lennukijuhtimist ja igasuguseid muid asju, milleks võib-olla on tõepoolest natukene liiga hilja, aga aga suruga endasse pessimistlik teadmine maha ja ja uksed on avatud siin kirjutuslaua taga praegu, nii suur hulk võlgasid, ladestunud vastamata kirsi ja, ja maksmata telefoniarveid ja õnnitluskaarte, mis ei ole õigeks ajaks pärale jõudnud ja ja häid kavatsusi, et et see on pigem nagu tee põrgusse. Mis on jah, nagu igaüks teab, sillutatud heade kavatsustega aga. Mind kenasti teeninud ja ja ma isegi teatava hirmuga olen hakanud tundma seda, et ta meeldib mulle rohkem kui kui teised paigad, mis on ka täiesti sobivad kirjutamiseks näiteks noh põhimõtteliselt saab ka lennukis kirjutada või puukännu otsas. Aga võimalik, et aastad teevad oma murest võt tööd. Öelda tahta, siis imelik küll, aga, aga ma tahaksin nüüd kiiresti, kohe hästi kiiresti põhjanabale jalakäija, tahaksin uuesti läheneda meremeestele, eriti Põhjala meremeestele kes on suutuks oma inimeste tõug. Nendega on tore koos olla. Nad tunnevad aja väärtusi, tunnevad aja kiiret muutumist. Ma tahaksin lihtsalt vaadata, kuidas.