Jaa. Iru. Et saada lille teegaadil ega see nojaa, aga. Kõrge. See. Vaatame. Selle romansiga astus Gustav Ernesaks 30.-te aastate algul täpsemalt 1932. aastal eesti soololaululoomingusse. Ta oli siis veel alles konservatooriumi üliõpilane ning muusika üldsusele tuntud peamiselt mõningate alles esimeste koorilaulude kaudu. Pidades silmas tolleaegset romansi, loomingu, ainestiku ja põhimeeleolulist ilmet, kujunes Ernesaksa hulkur oma romantilise vabadusiha ja mehise lüürikaga värskeks puhanguks ning omamoodi uueks sisuliseks kvaliteediks. Selles. Laul, mille teksti kirjutas helilooja ise, sai peatselt, eriti meie nooremat põlvkonda kuuluvate vokalistide armastatumaks repertuaaripalaks. Folklooris ilmnevad mitmed heliloojale hiljem iseloomulikuks kujunenud loomejooned. Olgu see siis kas vormi vabamas käsitluses Pharmoonilises koes, sõna- ja muusika tihedas seoses või laulu tugevas emotsionaalses loengus, mille karaktiivseks jooneks on mehise ja lüürilise mõju kontrast. Tuleb rõhutada ka seost sügavate inimtunnete, eeskätt armastustunde ja loodusepõimumist joon, mis on ilmsesti tunnetatav mitme Gustav Ernesaksa varasemasse loominguperioodi kuuluvate romansside puhul. Kahe aasta jooksul, kirjutas helilooja kuus soololaulu. Hulkurile järgnesid üle vabanenud vete hämardanud rannal alla valgete kaskede pää kohal Toomeke ja kellele romanss üle vabanenud vette jätkab põhiliselt hulkuri vabadusele pürgivat tundelaadi, mida ilmekalt edasi annab juba helilooja enda kirjutatud tekst. Pääsenud hing on kütkest valla kihutamast koskedest alla vabanüüta ahelaist välja vabale veele lahti köilikuist. Lüürilisemate pitserit kannab romanss hämardunud rannal sõnad samuti heliloojalt. Põgusa kõrvalepõikena olgu muuhulgas juhitud tähelepanuga Gustav Ernesaksa romansside klaverisaatele, mis oma faktuurilt pakub erinevat pilti teiste meie kordsete helimeistrite eeskätt Mart Saare pianistlikult äärmiselt viimistletud laulude saatepartiist. Ernesaks romansside klaverisaade meenutaks oma üldlaadilt nagu midagi kriigiliku kus peamiseks pole alati mitte pianistlikus selle traditsioonilises mõttes vaid teose põhimeeleolust välja kasvav väljenduslaad, milles teoreetilis faktuurilised kaalutlused on nimme jäetud tagaplaanile. Lüürilist liini Gustav Ernesaksa romansi loomingus jätkavad veel laulud alla valgete kaskede ja mõned aastad hiljem kirjutatud punased nelgid. Nendest on juba varem käsitletud romansside kõrval erilise populaarsuse omandanud romanss alla valgete kaskede oma helge ja puhtale üürikaga, milles on ilmsesti tunda meloodika seost meie rahvalaulu intonatsioonidega mida toetab ka karge külaline, harmooniline foon. Vokaalpartii näilise lihtsuse juures on see lauljaile küllaltki nõudlik pala. Nagu enamik Ernesaksa romansse. Nõukogude Liidu rahvakunstniku Tiit Kuusiku kõrval, kelle repertuaari raudvarasse kuuluvad pea kõik Gustav Ernesaksa romansid oli üks esimesi helilooja laulude esitajaid. Vabariigi teeneline kunstnik Jenny Siimon, kelle noodikogus terve rida Gustav Ernesaksa laule kannab autoripoolseid pühendusi. Üheks nende hulgast on ka 1939. aastal valiminud romanss punased need nelgid. Teil seni Simon on tulnud väga palju laulda Gustav Ernesaksa romansse. Ma paluksin teil iseloomustada kõige üldisemalt seda žanri, kui lähtuda juubilari kogu loomingust, me räägime väga palju küll Ernesaks kooriloomingust, aga minu meelest, Roman, siin on siiski väga tähtis koht tema loomingus ja romanss. On eriline, ma ütleksin, et ooperiaariad on hoopis lihtsamad, kui need romansside sisulist tuuma välja tuua ja selle, kuidas ütelda, mõttekõla helisema panna. Seda olen ma nõudnud küll oma õpilastelt ka ja mõnel õnnestub rohkem ja mõnel jälle kipub minema, nii nagu ooperižanri poole võimelisukese tahaks nakkud väga tugevalt neid romansside küla anda, aga seal on igal laulul romansil on ikka oma küla ilu ja sisuga kooskõlas. Peab olema, sellest võiks nüüd välja lugeda, ette kasutada väga palju Ernesaks romansi loomingut oma pedagoogilises töös. Ja kas ma sain õigesti aru, et traumasid on siiski võrdlemisi raskesti omandatavad õpilaste poolt? Nojah, mõni õpilane, et tema nagu ei suuda leida seda kõige sügavamat mõtet sellest romansist Nad tahavad võtta seda nii nagu lihtsalauluna. Aga siiski romanss tingib hoopis jällegi rohkem hingestatud kõlajõudu küla nii-öelda helisegust. Et see viib siis kuule jälle juba nii lähedamale, ka südames. Ma küsiksin nüüd nii, et milline on Gustav Ernesaks, romansside eripära, kas te võiksite tuua mõne erilise joone, mis on omane ainult demoromanssidele? Jah, on küll, temal on sisu mõtte. Nii. Küla helisevusega kooskõlas läheb nagu iseenesest helisema lauljal näituseks ka Tiit Kuusik, kuid tema ikkagi Ernesaksa laule on laulnud, toob välja ikka sellesisulise kõla. Tulla tagasi need teie isiklike suhete juurde heliloojaga te olete kaua laulnud Gustav Ernesaksa romansse. Kas te võiksite nimetada mõningaid neist, mille esiettekandjaks te olete olnud esiettekandes? Minu meelest oli see tuulikulaul Need hilisemad, mida tema kirjutas. Neid tuli mul ka laulda, siis nagu see ettekandes. Aga millised romantilised olete kõige meelsamini laulnud tema loomingust? Kõige meeldivam oli? Muidugi see alla valgete kaskede, see on erinev, kuigi ta on niisugune lühidane ja, ja paljud tahavad seda laulu laulda. Aga nad ei leia iga kord nagu selle mõtte sisulist kõla. Jaa, tuuliku laul, see oli minule väga südamelähedane. Tallele siin teie nootide hulgas on palju käsikirju ja palju pühendustega noote kui me neid Sirvime. Nende hulgas on ka mitmed teie poolt eriti armastatud laulud. Jaa, Ernesaksa laulud on nii südameverega kirjutatud, mis kisub minu arvates kõiki interpreet kaasa elama sellele, et leida nii-öelda küla ilu koos sisuga edasiandmiseks kuulajaile minul oli ka õnne mõnedel niisugustel puhkudel, kus saime tema kodus musitseerida teda koos ja ja tema jälle siis tegi ka mõneme, kus, mis temalt jälle minule oli väga vajalik interpreteerimise mõttes rõõmu tegi mulle heliloojal selles, et tema pühendas minule mõne laulu nii-öelda mälestuseks ja mina neid armastasime ikka laulda ükskõik kus kontsertreis Sudelgi, kaugel ka Moskvasse ja Leningradis Leningradist armastati alla valgete kaskete, kui sai laulda seda ka oreli saatel koosele. Norm, ega siis on siin need veel sellised noodid nagu punased nelgid ja ööl punased nelgid. See tõepoolest nagu südames läks nagu tuline nisukene. Juhkam mööda seda kiskus kaasa ja ööl seda vähesed nagu laulsid, aga minule ta meeldis ja lisapaladena tuli ikka tihti seda veel kasutada, kui need nimetada mõnda tema hilisematest romanssidest pappel linnuga soli temani hilisemaid laule ja see oli erinev siiski eelmistest, aga jällegi ka ikkagi Ernesaksa nii-öelda sisemine hingestus on ikkagi laulus, mis kisub ka interBriety seda kaasa elama. Tema muusika on tekst ikka nii tihedalt seotud, et, et siin ei saagi teisiti täitsa ise, kui olen laulnud kontserditel, ta kisub nii kaasama praegugi, kui rääkil tulevad pisarad silmi ilusti need helisevad sel puhul, et nad südameverega kirjutatud. Ja nüüd on minu õpilastest ka ikkagi paljud, kes kasutavad neid Ernesaksa laule ja püüavad ka, ma olen nagu pannud tähele. Et on siiski mõttemuusikaga kooskõlas, sisuliselt publiku suhtes on see väga vajalik, et sõna on koos muusikaga helisemas. Ženni Simoni esituses kuulete kolme Gustav Ernesaksa romansi. Kõige esmalt Juhan Liivi sõnadele loodud meri. Kolmandaks esitamiseni Siimon Elsa Aavessoni saatel veel Gustav Ernesaksa romansi. Tuulised tähed. Nagu selgub käesolevast põgusast ülevaatest oli Gustav Ernesaksa panus meie 30.-te aastate soololaululoomingusse küllaltki oluline. Uusi jooni ja kaalu lisada paremik, nendest on jäänud kindlalt meie vokaalmeistrite repertuaari. Küll võiks aga loota, et ka meie nooremat põlvkonda kuuluvad vokalistid neid senisest sagedamini meelde tuletaksid. Nõudlikkus, mida neil romansid lauljale esitavad, tasub ennast kuhjaga. Valitseb ju nende looja meisterlikult sõna- ja muusika seoste saladusi. Tema loomingulise kreedo üks põhitõdesid on tundesügavus ja küllus. Kaagi taastub. Oota. Tiit Kuusiku ja Valdur Rootsi esituses kõlas Gustav Ernesaksa romanss ööl. Saate, milles meenutasime Gustav Ernesaksa soololaululoomingut lõpetab Jenny Siimon lauluga, kellele, mille tekst on jõudnud tänaseks rännata juba rahvusvahelisse keelde.