Dirigendipuldis on Gustav Ernesaks. Paul Rummo kirjutas juba 20 aastat tagasi, et kui ta liikus kuskil koos Gustav Ernesaksaga, püüdsid vastutulijat teretada eriti aupaklikult ja silmatorkavalt. Ja kui juttu oli mõne muumaalasega püüdist viie juttu, nii või teisiti Ernesaksa peale. Nii et Eestimaa üks kõige kuulsamaid mehi aeg on edasi läinud ja laulutaadi kuulsus aina kasvanud. Meie kõigi aegade suurima koori dirigendina on ta riikliku akadeemilise meeskoorilaulu laevakaptenina viinud eesti koorilaulu kaugele laia maailma. Püüame täna valgustada selle tohutu hulktahuka ühte eredamad külge dirigenditööd. Väiksemaid juubeleid nagu 65 55 35 ja 27 ja nii edasi Errzaxis ei tunnista. Aga no 70 aastaseks saamise puhul on asi igati kohale. Palusime ka, sest läks muusikateadlase Aurora Peri. Ta on Ernesaks dirigendipuldis paljunäinud alates palju töötavast noorukist kuni esimese suurusjärgu täheni. Tuletame nüüd meelde Gustav Ernesaksa dirigenditegevuse algust. Tema õpetajateks olid konservatooriumis Juhan Aavik ja August Opmann. Ja esimesed katsetused koori ees tegigi tema konservatooriumi väikese kooriga soli August Openi poolt loodud kolleegium muusikum, kus siis oreliklassi õpilased ise laulsid, ise juhatasid ta. Tihti esinesid ta isegi raadios. Ja 1930. aastal siis körnseks oli aega teenimas sõjaväes, kutsuti teda Tallinna linnavalgustuse ja veemuretsemise osakonna meeskooridirigendiks esialgu asendajana. Varsti võttiski ta koori enda kätte. Mõne aasta pärast sai sellest juba Tallinna hinnadiniate meeskoor. Üks paremaid kuure kujunes välja Tallinna teise tütarlaste Gümnaasiumi vilistlaste koorist. Sellest moodustati 1936. aastal Tallinna naislaulu seltsi koor. Ja tollest ajast oligi Arurzemperil ismi kord võimalus näha Gustav Ernesaksa dirigendipuldist. Gustav Ernesaks esinemist kurijuhina nägin ma umbes 40 aastat tagasi. See oli Tartus Vanemuise kontserdisaalis ja kirjutasin isegi selle üle arvustuse. Postimehes. Olin tookord noor arvustaja ja temagi oli noor ja nagu mulle nüüd paistab, olid kah kõik lauljad, see oli naiskoor, olid noored, usi jättis väga niisuguse heleda ja rõõmsa mulje ja seejuures oli selles esituses väga palju peent 1935. aastal sai Gustav Ernesaksast Tallinna meestelauluseltsi dirigent augu, Stockmann nagu soovitas seda sinna, nagu see Augustub, meil kombeks oli, tema oma õplesi viskas nii-öelda varakult vette ja sundis neid oma käe peal ujuma. Kui Ernesaks töötas meeskoori dirigendina, oli võimalust kolmel korral käia Tšehhoslovakkias nii-öelda õpireisil seal tutvuste, paremate Praha meeskooridega ja erilise huvimeeskoorilaulu vastu äratas temas loraavia õpetajate meeskoor. See oli tolle aja kohta eriline koor. Üle kogu moraavia määrima, sõitsid muusikaõpetajad kokku. Nad olid varem siis repertuaari iseseisvalt selgeks õppinud ja umbes nädala aja jooksul tehti tõsist tööd viis-kuus-seitse tundi päevas ja omandati küllalt raske keerukas kava, mis siis terve pika kontserdireisi ajal paljudes kohtades Nickiga Slovakkias kui ka väljaspool seda ette kanti. Ja vaat see meeskoorilaulupisik hakkas sealt Gustav Ernesaksale külge ja see on temal nüüd eluks ajaks küljes. Muidugi on mul nüüd kahju, et ma ei oskanud kogu nende aastate vältel nii täpselt tähele panna seda terrigeerimis viisi aga olen kuni tänapäevani kuulunud nende hulka, keda huvitab kontserdil ikke rohkem. Tulemus, resultaadid, mitte see fakt iseenesest, kuidas seda tehakse? Ja eks Ernesaksa kui dirigendi ja kui dirigeerimise õppejõu juures me oleme ju ka alati seda alla kriips, tundus, et tema ei ole ka oma õpilaste juures kunagi taga ajanud niisugust efektset filigraanse tehnika, et võib põhiline on ikka emotsionaalne külg, sisu ja selle lõpptulemuse saavutamine. Üks eredamaid lehekülgi järeldatakse tegevuses oligi töömeestelaulu seltsiga. 1936. aastal toimus meeskooride võistulaulmine kus siis Tallinna meistrilauluselts saavutas esikoha. Ernesaks vähendas tunduvalt koorilauljate arvu, see oli vahepeal passinud juba ligi 200 liikmeliseks. Ta nõudis kõigilt koorilauljatelt väga ranget distsipliini väga ühtset häälelist, kooli ja muidugi perfektselt partiide omandamist. Ja 1936. aastal võistulaulmisel kanti ette ainukene laul, mida Konstantin Türnpu ise julgenud oma meestega laulda. See oli tüdruku laul, põud. Seitsmeteistkümnendal aprillil 1937 toimus Tallinna meistrilaulu seltsi 100. kontsert. See oli väga hästi ette valmistatud ja läks suure menuga, selle kohta on mõned väikesed arvustused säilinud, nii kirjutab Theodor Lemba. Gustav Ernesaks oli oma suure eelkäija mälestuskontserdile valmistunud väärike hoolega ja noore koorijuhi kohta viis kava läbi üldise kordaminekuga. Ka Visnapuu kirjutas. Ettekannete silmapaistvamaks küljeks oli painduv ja veenev sisu tõlgitsus. Ka tehniline täitmine arenes eliitkoori väärikusega. Veel üks koor esines Gustav Ernesaksa käe all vägagi menukalt. Alates 1938.-st aastast oli ta üle-eestilise noorsooühingu Tallinna osakonna segakoorijuht. Võiks tuua näiteks ühe kontserdikava, mis toimust 10. märtsil 1940. aastal. See noortekoor kandis ette sellised laulud nagu Aaviku kevadel Herman Kännu lokke, Mart Saare laanehaldjate laul, Eduard Tubina igatsuse Enn Võrgu kevadelaulu. Teises pooles oli hiljuti üheks parimaks lauluks tunnistatud vedro lõoke. Gustav Ernesaks oma laulud Sireli, kas mul õnnepäev laulab õites sisel vetiku Nocturn ja vedromide linnumäng. Sõda viis Gustav Ernesaksa kodumaalt kaugele kut muusikast jäänutega seal eemale. Peagi on ta juba Jaroslavlis Eesti riiklike kunstiansamblite kuuride organiseerija juhataja. Vahepeal raske haigus ei lubadal koordiga töötada. Ülivariste käe all teevad koorid esimesed reisid väeosades ja tulevad ka esinema juba vabastatud kodumaale. Hernsaks aga toob kaasa laulud, mis on kirjutatud 1943. aastal. Seal Jüri Marss külmad ahjud 1944. aastal. Mu isamaa on minu arm. 1944. aastal, 30. oktoobril loodi Tallinnas Eesti riikliku filharmoonia meeskoor, praegune riiklik akadeemiline meeskoor. Selle dirigendina kunstilise juhina on siis Gustav Ernesaks teinud oma suurima dirigendialase töö. Juba 21. jaanuaril 45. aastal toimus koori esimene kontsert Estonia kontserdisaalis. Ja sellest peale võime rääkida, et koor on igal aastal oma peatselt juba 35 tegutsemisaasta jooksul andnud üle 100 kontserdi. Nende repertuaaris on üle 500 laulu. Ja see koorilaulu ja üldse pluuskleja anud või ohver, mis nad on toonud nii meie oma rahvale terve liidu rahvastele kui ka üldse kõigile nendele kuulajatele, keda on olnud mitmes Euroopa riigis on hindamatu väärtusega. Pidevalt hakkasin ma tema dirigendi tegevust jälgima pärast sõda ja päämiselt muidugi meeskooriga. Olen võinud järjekindlalt jälgida tema kasvu ja pean ütlema, et selles minu arvates on suur osa ka tema loomingu ka tegelemeni, niiet Ernesaksa dirigenti on kindlasti aidanud ka Ernesaks. Helilooja. Ja tema ise muidugi lisab juurde ka pedagoogitöö on talle alati kasutanud trigeerimisel ja kuigi ta ise ütleb, et need kõik kolm asja kipuvad genilist nagu segama ja dirigent ei ole rahul koorijuhiga, sellepärast et koorijuht vähe, kirjutab dirigent, kelle rahulpedagoogi sellepärast, et see võtab palju energiat ära ja alati neil teenindasid midagi ütlemist. Kuid küllap nad ikka teenistus on aidanud. Kindlasti ma toonitan just seda sõna, et ma olengi jälginud Ernesaksa kasvu dirigendina. Eks oma meeskooriga on Gustav Ernesaks laulud ju ära vist küll kõik teoseid, mis meie heliloojad aegade jooksul on kirjutanud meeskoori jaoks ja juba see on olnud omaette tõukeks ka heliloojatele et just meeskonna kirjutada, sest ega maailma kurjuse struktuuris ei ole ju eriti palju meeskoorilaule. Seda küll killubiimi reekviemi, ta hakkas ju ka juba ammu laulma ja kui ma ei eksi, oli tema üks esimesi, kes Bachi laulis oma meeskoorile. Kindlasti võiks näiteks tuua sellise teose nagu Villem Kapi põhjarannik, mis on kohe nagu meie riikliku akadeemilise mees kuri, Järnsakse jaoks kirjutatud ja mis muidugi rammi esituses paljukordselt kõlanud nii meil kui ka mitmel pool mujal. Ja mis iialgi oma mõju avaldamata ei jäta. Ei jõua vist küll rääkida kõikidest nendest kontsertidest ja kontsertreisidest, mida Ernesaks on kuus riikliku meeskooriga teinud. Vast nii palju, et Nende kontserdite arv, kus tema on juhatanud meeskoori, ulatub kuskile nii 2000 piire. Ja kui palju kordi on käidud kontsertreisidel mööda nõukogude liitu. Kui palju kordi on käinud välismaal, seda meiega ka üksikasjaliselt lugema, tuleks vast esile tõsta need kõige esimesed reisid, kus 1952. aastal käidi esimest korda Moskvas Balti vabariikides siis Taga-Kaukaasia vennasvabariikides ja kus alles võideti endale publikut. Sest meeskoorilaul ju vähetuntud, see üllatas kõiki. Oli koht, kus küsiti, et kas teil tõesti sopranite kalt ei ole ja niisama üksi ainult laulate ainult tenorid ja bassid. Ja siis tuli seesama küsija pärast eraldatakse juurde, ütles ja ei olegi tarvis. Aids meestest küll. Ka väljaspool Nõukogude liitu ulatus kerel saksa dirigenditöö. 1958 oli esimene reis Slovakkiasse ja siis oli rõõm kohtadega oma kunagise ergutaja ja eeskuju moraavia õpetajate meeskooriga. Edasi järgnesid järjest uued reisid, käidi Soomes, Itaalias ja igal pool on Ernesaks näidanud ennast kui tõesti esimese suurusjärgu dirigent. Inimene, kes oskab panna kuuri ennastületavalt laulma ja kes suudab panna publiku kuulama. Muidugi peab alla kriipsutama seda, et Ernesaks seal erakordselt leidlik improvisaator jal. Ta võib teinekord plahvatada nii hetkeliselt. Harold Uibo meenutab ühes oma kirjutises et ühes väiksemas kontsertsaalis toimus kontsert kus parajasti lauldi mingit küllaltki tõsise iseloomulist laulu. Ja siis järsku ilmus lavale väike kassipoeg. Ta ei käinud mitte ainult üle lava, tunnista klaveri peale, jalutas klaveri peal. Loomulikult tuli siis kogu meeleolu saalis selle laulu vastuvõtuks täiesti kohatu. Mis siis, Ernesaks tegi Hernseks seadustamata, andis meestele hääled kätte ja võttis ülesse kriigi humoreski kassi laulu, kus mehed imiteerivaid, kassi häält. Ja kui see laul oli lauldud, siis oli publik tundma, siis oli publik vallutatud. Tähendab ta oskab võita publikut, kui tarvis. Ma leidsin ülesse ühe artikli mis on kirjutatud 1947. aastal, see oli siis, kui Gustav Ernesaksale omistati riiklik preemia. Pikemalt kirjutab temast tema kolleeg ja õpilane, professor Jüri variste. Ernesaks pole mitte üksi ainulaadne koorijuht, vaid ka hea psühholoog ja inimestetundja. Ta pole ainult oma koori kunstiline juht, Vaikesele vaimne isa ja kasvataja kuurim koondunud paremad lauljad umbes nelja aastakümne vanusevahega alates alles kuunevast noorukist kuni kristalliseerunud tõekspidamistega auväärsete vanuriteni. Kuid iga laulja jaoks oskab Ernesaks leida sobiva suhtumise kohtlemis viisi, kedagi riivamata või helistamata. Been psühholoog avaldub ka tema suhtumises publikusse kontserdi ajal ka siin oskab õigesti arvestada kontserdimiljööd ja kuulajaskonna meeleolu ning oskab lahendada olukordi kontserdi kasvava edu huvides. Ta taju vaistlikult, milliseks žanris publik momendil on häälestatud ning valib vastavalt sellele oma tempod ja tõlgitus. Viisi. Lauljad on tihti pingul iga närvijõuga sest pole kunagi absoluutselt kindel, mis ta selle lauluga seekord teeb. Selles avaldub ühtlasi Ernsakse tugev sugestiooni võime. Tal ei ole kunagi trafareetsuse ohtu karta, sest ta on suhteline, suurema pingutuseta läbi viima uudseid meeleolusid, mis hetkel tunduvad olevat sobivamad. Ta on kaugel surnud maha juhatamisest, mille tulemusel võib sama helindid samal kontserdil kordamisel erinevalt nüansseerida, rääkimata ettekandest. Vaheaegade järel. Üks suuremaid töid dirigenditegevuses oli Gustav Ernesaksa initsiatiivil koorijuhtide koori loomine ja selle juhatamine. 1958. aastal kutsuti Pärnu koorijuhtide kursuste baasil kokku see koor ja esimesteks dirigentidest olid aastate vältel Gustav Ernesaks, Jüri Ariste. Gustav Ernesaks on teeninud ära kogu meie kodumaa muusikameeste ja kogu meie kodumaa. Sure tänu ja austuse, Nõukogude Liidu rahvakunstniku tiitel, Lenini preemia, sotsialistliku töö kangelase nimetus. Et kõik annavad tunnistust sellest, et tema kui dirigent, tema kui helilooja on üks silmapaistvamaid Nõukogude Liidus. 1972. aastal pühendas Dmitri Šostakovitši Ernesaksale oma ballaadi tsükli ustavus. Ernesaks kandis selle riikliku meeskoore kätte. See oli väga pidulik ja ülev hetk, kui ka autor viibis Estonia kontserdisaalis sama edukalt kanti tsükletega Moskvas. Koos kirjutab Errnsakse kohta meie rahva hääles. Erakordseid elamusi on mulle pakkunud riikliku akadeemilise meeskoori ja tema peadirigendi Gustav Ernesaksa kordumatu kunst. Oma sügava austuse ja suure vaimustuse märgiks pühendasin Gustav Ernesaksale ballaadi tsükli ustavus. Mul tuleb üks asi veel meelde. Sviridovi oli Tallinnas ja oli Meil ja palus mind, et ma kutsuksin Ernesaksaga siin ja ma helistasin Ernesaks selle spiriidov ütles, et mina tahaksin Ernesaksa Alt palju õppida, sest niiviisi koorile kirjutada, kui Ernesaks seda ma veel ei oska. Hiljem on ju Sviridovi väga häid koorilaule kirjutanud. Ernesaks dirigendina on minu teadvusest alati assotsieerunud puuga suure tammega kelle juured on sügaval laulu mullas traditsioonide toita, käed, oksad aga sirutuvad kõrgele mitte tuulte pillutada vait, laulu, tuult taltsutama. Et repertuaari hankida, täiendada ja sügavuti et laulutuuma haarata. Ernesaksa haare on kindel jässugestiivne. Ta võtab oma instrumendist meeskoorist viimse välja, hoiab kuuri kindlalt pihus. Kuid mitte ainult kuuri, ka kuulajat. Meid kõiki viib ta, kuhu tahab, allume jäägitult tema Sugist joonile. Niisugune ta on dirigendina see meie, Gustav Ernesaks. Dirigendina ja meie muusika propageerija, ala on vast ainult Neeme Järvi ulatunud kaugema ja laiema haardeni kui Gustav Ernesaks. Kui tegime seda saadet, tahtsime ka Neeme Järvilt paluda paar lauset. Kahjuks polnud teda järjekordselt kodumail ja tagasi pöördute alles aasta viimaseks nädalaks. Küll aga saatis ta meile kaugelt ilusa kirja, mille ette loeksin. Gustav Ernesaks on meie muusikas hiid midagi täiesti ainulaadset, kelle sarnast pole meie rahval enne olnud ning jumal teab, milline sajand tulevikus meile jälle midagi taolist kingib. Isegi kogu maailmadirigentide hulgas on temaga sarnast raske leida. Minu jaoks seostub ta Fortfengleri erakordse isiksusega sest ta Ernesaksa, dirigendi ja muusiku erakordsus lähtub just tema isiksusest. Selles on midagi suurt pehmed hoomamatult ja nagu väga suurte annete puhul midagi näiliselt organiseerimatut. Kogu see pehmus muutub aga loomingulises kontsentratsioonis raudseks väljendus ja sisendusjõuks. Kuidas see sünnib, on seletamatu ta nagu ei korrigeeri, ta voolib muusikat iga pisimagi lihasega kätes õlgades, sõrmeotste närvideni, kogu kehaga ja kogu tema isiksusest hoovab sellist vastupandamatut võlu ning ürgset muusikalist jõudu mis, nagu maagia allutab endale kõik. Midagi sellist meie rahva jaoks ürgomast on ka tema lauludes.