Rongisõit hakkame mehed minema, mu isamaa on minu arm. Piisab nendest kolmest laulust hetki jäädvustada end iga laululapseiga laulumehe iga laulja kuulaja südamesse. Kui me räägime täna Gustav Ernesaksa kooriloomingust, laseme kõlada veel paljudel armastatud laulutaadi kuurid juustel meie ammustel jaga uuematel headel tuttavatel. Vestluskaaslaseks on muusikateadlane professor Artur Vahter. 1929. aastal kirjutas Gustav Ernesaks psühholoogiaalases enesevaatlusvihikus. Et ta tahab lõpetada keskkooli muusikaõpetajat ja klassi. Siis tahab hakata õppima komponeerimist orelit. Õpetajaameti kõrval tahab juhatada kuuria orkestrit. Ka tahaks ta kõigest hingest, et kuradima laulu laulupeol lauldakse. Niisiis 29. aastal asuski õppima kooli muusikaklassis. Edasi hakkas õppima orelit auku Stockmanni juures. 1931. aastal asus õppima kompositsiooni Artur Kapi juures. 1930 asus ta ka tööle koorijuhina algusesse pinnavalgustuse v muretsemise osakonna mees kurjuhina. Siis hakkas ta tööle muusikaõpetajana Tallinna teises tütarlaste gümnaasiumis Tallinna linna poeglaste kommertskoolis hiljem Lenderi gümnaasiumis inglise kolledžis igal pool juhatustega koore ja no siis sellest, siis tekkiski tema niisugune praktiline huvi kirjutada kreisilaule. Kirjutas ta esimesi laule juba Juhan Aaviku juures kooli muusikaklassis, kui Johan Aavik andis nii kooriseadeid ja koori harmooniat, aga nii paremad laulud juba, nii millised praegugi tuntud on. Need kirjutas ta siis, kui ta oli õppinud juba aasta-paar kompositsiooniklassis. Siin võiks mainida kohe ühel aastal kirjutatud Sireli. Kas mul õnne ja hakkame mehed minema? Nende kahe lauluga ta astus kohe täieõiguslikult meie kommunistide ritta, sest tõepoolest sellist laulu nagu hakkame mehed minema, on praegugi raske otsida. 45 aastat tagasi kirjutanud aga seisab sama värskena kooride repertuaaris, nagu tol ajalgi. On huvitav, et selle lauluga käis tolleaegne Tallinna meestelaulu selts ka välismaal ja kuigi tekst ei olnud ju sealsetele kuulajatele arusaadav, kuid kogu see laulu niukene rühikas karakter ja hea meloodia arendus, see lõi igal pool läbi aselaul olevat olnud üks populaarsemaid laule, kõigil nendel kontsert. Ungaris olevat ta isegi kolm korda korratud. Ja hakka mehed, oli ka esimene laul. Tõepoolest. Millega see Ernesaks unistus täitus? Tema laul võiks kõlada laulupeol just hakkab mehed oli esimene laul, mis kõlas 1009 kolm kaheksanda aasta laulupeole. Sireli, kas mul õnne on just tüüpiline laul, milliseid kirjutas ta noorpõlves, lüüriline väga lüüriline laul, romantiline nii natuke sentimentaalne Ki, aga oma iseloomult vastab ta just tolleaegse Gustav Ernesaksa noormeheni hingeelule. Tolleaegne looming oli Gustav Ernesaks seal kõik rohkem lüürilist laadi, rohkem looduspilti kirjeldav. Aga küllap sellele oma sügav põhjus ja et see on seotud ka tema kui looja hingelaadiga. Teise kirjutas kümmekond aastat tagasi. See, mis sulle lauldi, kui olid alles väike, jäi meelde kogu eluks. Oled juba kuuekümnene, aga näe, hoiab sinust kinni see viisikene. Samasugune lugu on mõne looduspildiga, mis lapsepõlvest meelde jäänud. Jäi meelde, kuni kääris uueks lauluks. Nii on sündinud palju kunstiteoseid kui isegi mitte kõik. Ja eks taoline laul nagu päike vajus pärnapuule, kus tema kõige eredamaid looduspilte on ju lausa niimoodi vist sündinud. Ennesõjaaegse perioodi laulust võiks loetleda veel terve rida laule, mis on jäänud meie kooride repertuaari. Kõigepealt naiskoorilaul noor kevade, sinna lisanduvad veel meelespea pääsuke kui valge kajakas. Ja on kav, mitmed segakoorilaulud. Rabamaastik näiteks, mis on dolla, sega kul laudest jäänud kõige rohkem repertuaari solimu rikas ristiisa, kus ta juba kasutas rahvaviisi ja Ernesaks hakkas juba üsna varakult kasutama rahvaviisi ja on üha rohkem kasutavatele hilisemas loomingus ja väga osavalt teinud mitte nii temaatiliselt arendades või intonatsioonilistest arendas, vaid puhtalt rahvaviisi arendanud või käsitanud ühest häälest teisest läbi viidud ja rikkalikult teiste häältega nii kaunistanud. Vaatleksime ette järgmist perioodi, see on ränkraske periood meile kõigile. Suur isamaasõda esimestel aastatel oli tegevriiklikes kunstiansamblites loominguliseks tegevuseks helilooja tegevuseks ei olnud Sisvast mahti. Aasta 1943 on siis esimene, kust on pärit uued laulud, need on juba sootuks teise karakteriga. Seal on mure oma rahva, oma kodumaa saatuse pärast. Võitlustee kirjeldus. Sealt on pärit ka terve rida rahvalaulutöötlusi. Üks esimesi laule, mis peatselt jõudis ka juba kunstiansamblite meeskoori esituses vabastatud kodumaale oli jüriöö mas. Ja algu hoida kirjutatud Eesti ole lambavaba, sellise pealkirja all. Muidugi lilledest ja lindudest enam laulda või kirjutada oleks olnud mõttetu. Aeg nõudis teistsugust teemast täiesti uus muusikaline käsitlus. Ilmnes helilooja loomingus. Külmad ahjud juba on nii üsna ilme, peo traagikat, heroilisust, just eritist dramatisse, mida tal varem kunagi pole olnud. Külmad ahjud on üks arendatumaid jää ulatuslikumalt meeskoorilaul üldse. 1009 43. aastal valmis kusse vers kantaat sõjasarv ja samast ajast on siis pärit ka üks oma kujunduselt eredamaid rahvalaulutöötlusi. Ära kipu kilteriksi. Segakoorile. Seal on kasutatud tuntud rahaviisi, kui ma hakkan laule majja aga ta on seda nii omapäraselt ja küllaltki huvitavalt käsitlenud jällegi ühest äärest teise viies ja ühendada siis kas vahepealsed repliikidega need minu arvates kulub see ära kipukilteriksi tema rahvalaulude seadete või töötluste paremikku. Ja ütleb siis 1944. aasta ja see on vabastamise aasta. Enne vabastamist veel toimus Liidia Koidula 100. sünniaastapäeva tähistamine. Ja sel puhul kirjutas Gustav Ernesaks laulu, mis tõesti on muutunud klassikaliseks on Mu isamaa on minu arm. Seda kõik tunnevad ja teavad kuningaid, kirjutas kunagisele tekstile, mis ka on säilinud hea lauluna. Aga mu isamaa on minu arm, see ületab kõik laulud. Tollest ajast on pärit ka essents, hümn ei hakka. Ja üks teine laul, mis oli ka esialgselt nagu mõeldud hümni variandiks, oli meeskoorilaul Mu püha eesti kodumuld. Aastal 1945, see on juba ülesehitus ja taastamine. Ernesaks on ise öelnud, et ega helilooja ei tohi kunagi eralduda oma kabinetti või oma loodusse vaid tema peab ikka osa oma ajast pühendama ka rahvale rahva muredele. Ja seda tegi ta nii oma ühiskondlikus tegevuses. Olles sel ajal siis vastloodud tiitliku filharmoonia meeskoori peadirigent, filharmoonia kunstiline juht siis alustas ta laulupidude idee ülesäratamist ja kõik tema looming oli siis ka sisuliselt rohkem ska optimistlik. Seal oli ka humoristliku laadi muusikat. Ja väga palju oli töödemaatilist sellised laulud nagu külvaja turbalõikajad siis üks mitte vähem populaarne meeskoorilaul maituli, mida vist küll kõik mehed, kes kunagi laulukooris on laulnud, peaksid hästi teadma. Ernesaks on ju alati silmas pidanud seda, et ka väikesed koorid, maa, koorid, väikesed kollektiiv tahavad laulda ja nendel on alati lauludest nappus käes olnud. Ja jõudumööda on püüdnud järgmiseks ka siin kaasaisata, niisamuti nagu ta on kirjutanud üsna palju lastele. Ja seda peab tema ise kõige tähtsamaks küljeks muusikutegevuses. Ta ise ütleb ka nii et peame meeles, et ka suured tuusad nagu partokia, koday ja teised on palju tegelenud noorte kasvatamise ja koolimuusika arendamisega. Ja kui me nüüd ajaliselt natukene tuleme edasi, siis kõik need laulud, mis Ernesaks on kirjutanud lastekooridele on nüüd juba ilmunud. Nad on kokku kogutud kogumikesse pealkirjadega lõoke, kus on ühehäälset koorilaulud. Siis on pääsuke, kahehäälsed, lastelaulud, Biolio, kolmehäälsed lastekoorilaulud ja lõpuks on koolikooridele, kus on juba siis akkamees ajal kaasa laulda kogumik ööbik. Nii et kõik need kogumikud on väga palju andnud meie meie kooli muusikaõpetajatele koolikooridele. Ja laste laulan ta kirjutatud igal perioodil juba kodanlikul perioodil, ta kirjutas peamiselt võistlusteks. Ma mäletan seda, et Eesti Õpetajate Liidu poolt ühel aastal välja kuulutatud võistlusel sai kaheksast auhinnast viis Ernesaks. Nii et tema lastelaulude peale kirjutamissoont juba algusest peale. Muuseas, tema ise märgib oma mälestusteraamatus, suu laulab, süda muretseb, et need viis laulude kirjutas kunagi suvel, siis kui oleks olnud tarvis sisse Ateenale minna, aga tema nagu laiskuse tõttu jäi koju istuma, istus klaveri taha ja kirjutasin lastelaulud, siis millest siis viis saidki auhinnatud sega ta ütleb seoses sellega, et kirjutada või tööd teha, loomingulist tööd teha tuleb ikka igas olukorras muidugi alati teaduslikkuse kõige sobivam olukord on aga. Aga tööd tuleb teha ikka võimalikult palju ja mitte oodata, kuni see vaim peale tuleb, vaid tuleb kõigepealt tegema hakata, küll siis tuleb vaim ka peale. Me rääkisime praegult tema kooriloomingu esimesest pärast sõjajärgsest perioodist. Sinna kuuluvad ju niisugused toredad humoristlikud teosed veel nagu meil kolhoosis on pulmad, teeni rahvalaulu töötlus oli, mind kutsuti pulma. See on veel kuidagi niisugune, eriti omapärane. Mind kunsti pulma on kirjutatud meeskorlen. Meil kolhoosis on pulmad, on segaCorelaga meeskonnal on kirjutanud veel näärisokk ja mind kutsuti pulma. Need on ühed niisugused väljapaistvamad humoristlikud laulud, mind Kusti pulma, kus on kasutanud roopilli. Selle idee andis selle laulukirjutamise. Idee andis üks meeskoorilaulja nuga, kes laulis esimest tenorit. Aga ideegi kasutada. Roopilli tuli jälle sellest, et üks laulja Roomet oskas mängida roopilli ja mitmel pool esines soopilliga. Sigade anti. Ta meiega läbi põdeda pole Tallina tuleda. Nii. Eesti kui ka Vanni. Rääkisime sellest, et Ernesaks ise on seadnud eeskujuks niisuguse muuskamisi nagu partokkija, koday. Mulle meenub nüüd üks Zoltan koday ütlus. Muusikute kohta peab oskama nähes kuulda ja kuulates näha ja kes seda ei oska, ei ole õige muusik 1000 mulle tundub, et Ernesaks on just sedalaadi muusik, kes oma muusikaga oskab nagu luua, nii sihukesi lausa kohe kuuteldavaid pilte ja, ja lause nähtavaid looduspilte ja niisama nagu ta ise on. Mees, kes armastab väga loodus, kes armastab looduses liikuda ja ilmselt kuuleb seal seda looduse muusikat, niisama oskab tema oma muusikas ka väljendada seda. No kasvõi niisugune laul nagu 1950. aastal Kirtud meeskoorilaulu õhtu rannal Juhan Smuuli tekstile. Tema oskas kõigepealt tekstist välja vot neid emotsioone ja oskas leida vastavad karakterid just tekstile. Ja vot see karakterite leidmine, see ongi õigete karakteri leidmisjoon iseloomustav Ernesaksal, tai püüa mingisugust erilist keerulist armooniatega ega keerulist ülesehitust ega komplitseeride laulu, vaid just lihtsusega õigete karakterite tabamisega on ta saavutanud selle, mis ta saavutanud on. Kõige eredamad karakterid, veeplekid paistavadki silma just ühes teoses on koori süüt, kuidas kalamehed elavad, seal on nii merepilte kui ka tööd ja huumor ikka igasuguseid traktoreid seal. Smuuli tekstile kirjutatud see üheksast pildist koosnev tsükkel, see on tõepoolest üks nii väljapaistvat saavutusi Ernesaksa loomingus üldse. Smuuli oli tal väga tihedad sidemed, neil oli ühine arusaamine nii loodusest kui ka Mereste ühine suhtumine sellesse, ühised emotsioonid neil tekkisid. Ja sellepärast see koostöö just selle tsükli juures on. Kui nüüd rääkida tsüklitest, siis siinsel tsükkel juba, mis kuuluks nagu hilisemasse perioodi on 1956. aastal segakoorile loodud jaanilaulude tsükkel. See muidugi nii seotud ei ole, nagu nagu on see eelmine tsükkel kuidas Kalamees elab, aga siiski need seitse laulu, mis on sellesse tsüklisse pandud, nad annavad edasi jaaniõhtu, meeleolu väga toredalt ka eriti kontrastsed. Laulud on seatud üksteise järele. Con drastiliselt ja see teeb selle tsükli väga huvitavaks. Ja mitmed laulud on ka eraldi lauldavad. Lauldakse. Kas te mäletate, kui oli heliloojate liidu kongress ja just enne seda oli nagu probleemiks, et kuuri laule, selliseid, mida kuurid suudaksid, laud on nagu vähevõitu ja ja noored tilli loojad kipuvad liiga raskelt kirjutama kooridele. Ja siis järsku tulid välja kaks Gustav Ernesaks laulu, need olid Tartu valgel ööl ja külm, mida tookord siis kontserdil esitas Tallinna üliõpilassegakoor. Ja see oli nagu nagu väga suureks üllatuseks, et need laulud olid veidi teistsuguse ylikeelega ja samal ajal kuidagi väga soojalt ja eredalt kõlasid. Nii et see oli tol ajal kõigile üllatus. Jah, tõepoolest, me võime sõjajärgset perioodi autole nii kahte ossa või tinglikult kahte ossa, kust see üks osa nüüd teisesse üle läheb, seal on raske ütelda, aga nii viimase 10 aasta laulude hulgas on väga huvitavaid laule, kus tema helikeel on hoopis teistsugune. Külma on tõepoolest niisugune laul, kus ta esmakordselt õieti käsutab harmooniat nii väljenduseks emotsionaalseks väljenduseks. Ka viimastel aastatel oleme saanud lugupeetud mõistvalt rea uusi teoseid. Üliõpilaslaulupeol kõlas meekooride esituses väga menukalt. Laul kuulajale. Ka uuel laulupeol on loota, et ühendatud naisemeeskoorid esitavad Ernesaksa uudisteose muusikale. Ernesaks ise kirjutas kümmekond aastat tagasi noorte hääles, vastates rubriigis Meie sõbrad mee tuttavad ühele küsimusele. Kuidas on ta olnud õnnelik ja millised on tema raskemad hetked olnud heliloojana, pedagoogina ja dirigendina. Oma helilooja tegevuse kohta selliselt heliloojana olen olnud õnnelik, leidis mõne paaritaktilise teema, millel on allteksti ja mis on jäädvustanud mõne tunde varjundi nii-öelda viie mõõduga kõrgus, pikkus, dünaamiline paksus, värv ja see seletamatu ridade vahel mis annab teemale tuumakarakteri elu, pulsi, tema minevikku, olevikku ja tulevikku. Raskemaid hetkel on olnud need, kui olen sattunud ajahätta.