Tänases kesköises luulekavas kuulete Tiibetist pärit drunk pal luulet. Drogba elab juba mõnda aega Ameerika Ühendriikides, olles seal mitme Tiibeti Instituudi rajajaks ja juhiks. Tundmata lähemalt Tiibeti mõttelaadi ei suudame tabada Drogba luulekogu sügavust. Mõningase ettekujutuse tiibeti luulest peaks käesolev väike valik aga siiski andma luuletuste paremaks mõistmiseks mõnede nendes esinevate terminite seletused. Takini. Ürgset naisalget kehastub haldjas assotsieerub tarkusega tähistamaks silbiks on meesalgel vastavalt vamm. Hirv, rahu ja vägi, vallatuse sümbolguru, õpetaja, vaimne isa, väetšera, hävimatuse sümbol. Siit ta suur joogi. Milla, Repaia, Padmasambhava, keskaja luuletajad. Luuletused on inglise keelest tõlkinud ja esitab Peeter Volkonski. Hõlju kotkas ei loodi välja ruumi sügavust. Kõik neli aasta aega vahelduvad seal iialgi ei tule algust ega lõppu. Ja kui kuiva puu künka peal Murdonideski ajab täpne tuul. Mis parata. Nii kergelt puhub talvetuisk tuul meid valge lumehelbelill. Kui meenub ema karjutamas jõkke. Ei saa ju minna meelest mägismaa. Ood taevas, sammas kõrge mäetipp, ümbritsetud Puise põõsais künkast. Veel seisad üksinda ja paint on rahu, pilven, punud suvilad. Kui tuleb meelde Isamaa valge lipp, siis lehvib kurvameelsus laulus Jomollaarimäe kaunis kuju. Mul meenub äkitselt ja ainult järvedes, selge türkiis. Mind lohutab ma küngast üheaegselt nii idast kui ka läänest ja valge plagu, mis seal kohal. Räägibsest kaugest asjast, mis nii lähedal mu ohvriks olgu noor ja kuldne elevant. Näe elevandipoega, kes on džunglis veel laps, ainus sooja värsket piima ju. Kui ta kingib sulle kristallist peegli. Ma aru kuldsest silpidest minus südamelt. Loe seda vaid tõrvikuvalgel, mis hajutab ö. Kaks kägu õnnekombel eile veel said kokku, kui ühel põõsal Lõuna-Tiibetis nii kaunilt laulsid nad, et kütti läks ta musta vaenu mürgi noolgi meelest. Teadjad tõlgendades kõik märkmed välja rebivad kes söövad salaoma liha. Ta nutab siis juhu, mitte teada. Kas teie näete, kus ta kivides kisab? Parv kurgi lendab kodu poole, kui elu õbluke, haige, kel polnud jõudu tiibadesse, tall, terav, lõikas lühikeseks miczarrijad jumalat, siis südametuks. Üks lendab ja teine und. Ajaringteed ei ületa keegi. Ratsut tormavad eesmärki, pole Nool kavalama rebase kid tappa. Tuli masin valvab nelja ilmaga. Ent kui tõuseb leekkojast jumala lõhn, kõrbevatel juuste, kerkib taeva ja karma marutuult, ei peatagi. Pinnin koondab sinitaevasse. Märkan nende pimesi. Tabas näos punab silm kui varjutatud kuu. Kes oli see, kes lausus, mustad loitsud ja välgutõus vaks kõrbekuumuseks ja kogu oru suureks verelaineks maailma nutu üheks keeleks. Need tuleb matta Avalokites vara. Kaastun on su naeru näos. Supik peen valge käsi päästab ümber kergpalgus rahuringis. Kui meel prii, kas saanud tavalisest valskusest, mis puudub vabastuseks sõnatuks? Lööb kõigis paigus läbib valgusmäng ja piina, tuli tukub Kuniga sadule oma leepra pesen maha. Kristallist faasis ootab eliksiir. Ja andes mulle käe siis tule saama. Nüüd sind, kes rahu eraklust tead lõpuni ja täiesti sind Milareepallongtšampa muguuru, kes kõiki asju tead sind ainsat tõenäitajat. Sind meenutan sinu poeg hüüdes kaugelt võõralt saarelt. Üks metspart ilmasseltsita vaid süüa Grast tühjuses ja hõljub tiivad laiali. Nii üksi taevas, piiritus ja üsas teispool üht ja mitut on sinu siseüksindus ja ainult sinu tühjuski sees ja ümber igal pool. Mäe küll, ehkki üksipäini loob neid vihmamuutvaid pilvi kah mis iial pole teispool. Siis hõlju, Metspart, üksinda. Äike, mis kõmab igal pool algosakeste mäng on vaid need neli teevad nii vaikuse häält, kolmnurksed, raheterad, must pilv ja tormi Maal vangis ainult metspart. Siis ära lase kahtlust, ligi. Paid, lenda edasi. Päikeseloojangut veed kui safran kaunilt lama, vot ei ole valgus muutunud ei päikseau. Siis purusta nöör ööd ja päeva ühendav ja sirutiivul lendpart. Kuukiir see laotub üle v naeratavad taevas maa, külm, mahe Yin käib üle neist, kuid oled kodust kaugel, noor mets, bar. Siis laota üksi tiibu. Ja eikuhugi teel tõtta. On lõikav terav suve lõpp. Jääb alla suve mahe hiil, kui tuleb mõrud talvetuul. Kui oli märk see sulle linud dia aastaajad polegi nad ise. Noor hirv, kes suvel hulkumas käis rohelisel lahkel teel. Nüüd meenutades ema, kes jäi surmalõksu rõõmu, saab veel tühja oru priiusest. Ja troosti puhkust, leiab meel. Laps üksi läbi käidud kellu, nõudlikundia, tühi põld ja kuuldud nende aherviis. Kui sõpra, võõrast, parimat ta hirmu endas kutsub. Öös siis lauldes laulud kaunimat. Lind üksik, elas päevad, kõik nii eemal, teadmatagi veel, mis rahu, kus ta elupaik. Kuid nagu üksinduse palg sul teada on. Nii leiad sa erakla Himaalajas, laps džunglis, laulab oma viit kurb, üksi põhjuseta nuttes. Ja tuleb rõõm, kui kuuleb, ta mängib rahu tuuleflööt. Nii minagi. Kuid taevastes tantsiv liuglev. Sarnati Hirvepargis saludes on kloostrid, reliikviad, budismi märgid. Üks hulkuv koer leiab haavatud Hirvel lamamas aias. Lakub teda, püüdis parandada. Kuid sisemine viga on sellele tahtmatult keele liigutusele kättesaamatu. Vaadake seal on põlev süda, leegid nagu loojang või päikesevarju Dust. Päikesevarjutuse lõpu tume ja mõned heasüdamlikud jooksevad lähima telefoni juurde kuid pole pääsu, ega arsti, kes kustutaks tule väljaspool keha. Kuigi püüda end kinni hoida, on südamest vähemalt. Siiski on sügavalt kahju, et ta sellel nii kaugele lasi minna. Mis on kaastunne? Mis on armastus? Kui armastus ja armastajad saavad üheks oleviku lihtsuses? Piin ja mõnu lamavad veel terasvillapuntra keskel. Ja hele ja tume elavat keskala kes aitab. Koer püüdlikult paranduses sarnackis seda haava. Põletav päike ei kuivata mitte ainult uut taimed ja ojad, vaid terve man tõri. Kes vihma teeks, kes kutsuks pilved kohale, kus on kaastunde vormitu vorm haaval lokitesbara kaas. Seal on kaunis lumine Mäedi rahupilved ümber õlgade õhk ümber täis on armastust, rahu. Mis on käimas, on see, mis ta on. Armastus selle ees hirmu mul pole, kui hüppaksin, armas tamise mõõtmatusse, ruumi armuda või armastadki ei saa neile vastata, sest kõik läbivad kohalolekul rahus. Näin kaunist mänguväljakut peab mõni taevaks seda ja mõni põrgu hauaks söögi ja ei hooli, aga. Mänguväljakul hoiavad kaunitabkiinid, trumm, flööti ja Kelly. Mul need hoiavad tantsides alasti lehke ühikut. Või tervet maakera tähesüsteemide sülemid ümber. Tantsigu ta kiinid siis surma võis sünni- või haiguse tantsu. Olen täiesti. Etendus läbistab kõike ja haarab kõike, nii et mantra helisev hääl on justkui ta kiinide kaunis laul. Teiste seas on ka täkkini kellena ainult, kas sill tuulest, Hellast sasitud türkis juuksed. Ta saatis armulaulu, kes laul käis. Indra rõõmul pole vormis, kui maha muudra rõõmu pole kõnes, kui maha muuda, rõõmu pole meeltes. Kui saad sa aru siis, et kõik ta kiinid on nii ema, õde, pruut kui naine. Ja ta hüüdis. Läbilõikavalt häälen. Tule, tule, tule. Kumm essi vammi ringi. Teadsin, siis pean tantsule andma alla, et minna ta kiinide ringi. Just nagu kahe jõe kuku, jooks, naiselik ja mehelik, vam. Kohtuvad selles ring tantsus. Kui armastamiseks end avasin, võeti mind vastu. Ei olnud siis küsimust enam ei kõhklust. Ma sukeldusin täiesti kõik Sesse rõõmsasse takini Manta Lasse. Ja siin ma leidsin kindla arusaama, et armastus on kõikehaarav. Viis kratt ühes kehas täis on armastust. Ei küsimist, ei omamist. See arm on kõigeliku armastuse maha muud on näide. Nii ma tantsin, 80. sind ja 2000. kiini palgega tantsin tassides ka oma ristipuud. See on nii rõõmus, armutanud kui kaaslasega ühined. Nii rahulik ja selgem mägi. Zazik hellalt pilvi, mis on kui kaunis siidsall. Himaalaja koos lumetippudega tantsid minut tantsuga rütmis. Koos vaikusega. Kui ei ole? Kuninganna ei olegi vaja kui oled nukrat mägede, kolm linna ei olegi vaja. Aga kui sind eile kohtasin kandsid punarõivaid täna, kui vestlesin, miks mask ei võtnud maha? Sündisin alasti. Kallid vanemad, mul lahkelt andsid nime. Kui sain 20, mõtlesin, on nimi ahel. Ma pean tast loobuma. Kellelt ma kahekesi keegi ei vasta. Kui kuulen mändides tuult Mul pole ootust ega lootust. Siiski täideti mu soov nagu lumehelves talvel tavaliseks lilleks muutub. Sa oled kuninganna, sina lood, nii nälgas sõda tõbe kui ka on. Sind tervitan. Ma näen sind ühe silmaga pilvist piilumas. Püüad peita oma nime. Kuid ma tean, su nimi, ainus sündimust võtta vastu mine ohver ja seal, kus on teised takinitsistantsimist, jätka. Ükskõik, kas ennast näitad sa, kui õudne deemon või kaitsevaim Su kuju ikas samaks jääb. Miks, miks pead sa näitama sellist põikpäisust? Sest oled ju ainsasse klammerdunud kinni hunt. Kas mäletad veel Padmasambhava sõnumit? Õigel ajal pani ta omavahelisi ras sinule pähe ja kastis keeva järve sind ja näitas, et sa oled paljas. On sellega vähe tegemist. Ma palun ära mine sassi traadist villas, ma palun ära minnes sassi, selles kireleegis. Mentattookist lõpus. Sina ja mina saab üheks. Su olemisele. Ei ole selles ohutu. Tule, tule ainus sündinu. Kummardan mulle. Kummarda mutakusele. Xi üksindust läheneb surm. Seisan kui üksikkadakas kaljudes kasvanud Tavakasvasin üksinduses. Nagu ninasarvik on üksindus, mu kaaslane. Ma vestlen. Vahest siiski tuleb seltsi üksi? Kurb. Ära looda. Kui sa loodad, oled teisel teel. See on, kui üksik ja kes hunte peletab. Põgenevad hirmunud karja, just rünnatakse. Kuid jäädes eraldi ei peret sind. Siis ära looda sest luuta seal kuuluda. Kuule sõber sest teiste vastu sõbralik saab suurendada mitte lootmist. Mittekleepuv ta võiks öelda teistesse. Nii. Kaastundlikumaks sõbralikumaks. Mis ka ei juhtuks, seisa? Läänes puna erg, vihmapiisa hääl, mis kummalised ilm, viker. Kas tiiger või lõvi möire? Kaunid teravad hambad, võitmatut demonstreerimas? Mina. Vaatan seda kõike tuules kõikuva männi otsast täiesti ükskõikselt. Teritatud oda sööstab taevasse viu raks-raks maapinnast, rebib lahti. See on viha väljendus terve maa vastu. Viha Terletailt, kes see süsteemi vastu? Kes on ohver? Kes on võitja? See on väga irooniline, kui teised samal ajal elavad, sellises luksuses peab olema mingit tõe ja õiguse vägi. Kuigi need õiged sõnad on ära leierdatud. Siiski tõelise jõulise loomuse väega tuleb täiuslik olukord, mis on organiseerimata sisendatuna rahvast, kes pole tingitud. Kuid maailm pole ainult nii nõgi must. Siin on mingi koostada ja selles kooskõlas. Me elame, meil on küll sisendatud, kuid me pole ei anarhistid ega revolutsionäärid selles. Te kuulsite Tiibetist pärit luuletaja drunk luulet. Luulekava koostaja ja esitaja oli Peeter Volkonski, helirežissöör Malle simman.