Ehkki kosmosemehi on maailmas juba 100 ringis, on too amet ikka veel haruldaste killast. Ja nii pole võõrustajate esinema palujate, autogrammiküttide ja kolleegide ajakirjanike rõngast külalise eneseni just eriti kerge läbi murda. Paistab, et kosmosemeest iga maapealne minut on vaat et enamgi arval kui kosmiline. On kuidas on, aga sedapuhku sündis tõesti meeldiv üllatus. Palutud kolmeminutiline intervjuu venis märkamatult veerandtunniseks. Küsimusi jah, neid oleks küllap jätkunud veel ka teiseks ja kolmandaks veerand tunniks. Nõusoleku jätkata esimesel sobival võimalusel. Vitali Sevastjanov andiski. Vitali Sevastjanov, kahekordne Nõukogude Liidu kangelane, Nõukogude Liidu riikliku preemia laureaat Nõukogude Liidu kosmoselendur tehnikakandidaat, Nõukogude Liidu maleföderatsiooni esimees. Ja veel, Vitali Sevastjanov on ka kesktelevisiooni populaarse saatesarja inimene, maa maailmaruum autor ja saatejuht, seega teleajakirjanik. Et mullu detsembris pidas sujus üheksa ja Sojuz 18 pardainsener Tallinnas toimunud teadusseminaril ettekande Nõukogude orbitaaljaamadest, siis siit alustamegi. Missugune võiks olla nende jaamade tulevik? Kui heita pilk tulevikku, siis on jaamades spetsialiseerumisele kulmud vihasemad. Esiteks maalähedastel orbiitidel hakkavad lendama teadused, mis uurivad, uurige maad ja maalähedast kosmost aga samuti maailmaruumi kaudu eduse vaata seega geofüüsikalised jaamad, mille ülesandeks on välja selgitada maa loodusressursid ning ühtlasi informeerida meid loodusliku keskkonna muutustest. Esialgu on siin tegu filoteeritavate uurimislaboratoorne tega. Hiljem, kui aparatuur on muutunud täiuslikumaks ja saavutab suurema töökindluse hakkavad eespool nimetatud ülesandeid täitma piloodita automaadid. See on siis uurimisjaamade arengu üks suund. Teine suund on tehnoloogiliste küsimuste lahendamine kosmoses. Tulevikus lendavad orbiidile jaamad tehased, kus kasutatakse neid tehnoloogilisi protsesse, mida gravitatsiooni tingimustes ei saa teha. Näiteks hakatakse nendes tehastes kasvatama elektroonikale vajalikke kristall kusjuures kosmoses on võimalik kasvatada 10 korda suuremaid kristalle kui maagia. Niisuguse 25 millimeetrilise läbimõõduga kristalli saab paigutada kõige moodsama arvuti mällu. Seega toimub kosmilise tehnoloogia baasil hüpe elektroonika arengus. Kosmoses on võimalik saada kombineeritud sulameid. Seal võime saada ka ülipuhtaid medikamente, millel puuduvad maa peal valmistatud ravimitele omased kõrvaltoimed. Selles suunas tehtud katsed on juba andnud positiivseid tulemusi. Tulevikus loodame anda suure panuse niisuguste medikamentide tootmisesse ja töötama inimese tervise heaks. Kolmas arengusuund on energeetika. Vaata orbiidil hakkavad töötama aatomielektrijaamad. Päikeseenergiat undavad elektrijaamad läbi energia antakse laserite abil Maale. Nagu näete, on kosmosejaamade kogu tegevus allutatud inimese huvidele. See aitab kaasa majandustegevusele energiakriisi lahendamisele samuti tehnoloogia arendamisele, sest tehnoloogiliste meetodite täiustamine, tehnoloogia tase määrab ju tsivilisatsiooni taseme. Mis põhimõttel komplekteeritakse kosmosemeeskonnad? Kas ja kuivõrd arvestatakse siin huvide ühtsust? Kõigi kosmonautide rühmatunnist on ühine huvi juba olemas. Kes ei taha kosmonaut olla, see lihtsalt ei tule siia. Erihuvide ühtsusele on vähe, mõju oli väga suur, tähtsus on aga inimese võimet Delfi andmetel. Ja seoses sellega seisab meie ees hoopis uus probleem. Shotehnika on muutunud niivõrd keeruliseks, et mitte alati pole inimene võimeline seda valetab. Tubli. Me oleme niisuguse probleemiga juba kokku põrganud. Aastat 15 tagasi tuli kosmonautide rühmaks, milles tolm oli kogemusi. Ta oli meie vanu programme dubleerinud. Neid ülesandeid suutis täita aga uuteks programmideks võimeid enam ei piisanud. Mees andis eksami, sai kolme, aga kolenega teda le piiresse ning arvutimeeskonnast välja. Mõne aja pärast sattus ta uuesti meeskonda, aga sooritas eksami jälle kolme peale. Nikerkiski teravamalt päevakorda küsimus inimese võimetest. Nüüd pöörataksegi karmide meditsiiniliste nõuete kõrval esmatähelepanu just kandidaadi võimetele. Ja lõpuks dispsühholoogiline sobivus, sest eeldab ju kosmoselend kahe või kolme meeskonnaliikme kontakti elulist kontakti erakorralistes tingimustes. See sobivus ilmneb juba treeningutel, millele kulutame 80 protsenti ajast. Selle aja jooksul meeskond harjub, elab olukorda siis ja kui meeskond sobib omavahel treeninguprotsessis, siis hakkab ta ka hästi orbiidil töötama. Kui aga ei sobi, siis laguneb ta juba maale. Niisuguseid juhtumeid on meil samuti esinenud. Juba praegu räägitakse kosmilistest elukutsetest. Missugune on teie kosmiline amet? Kosmoses loomulikult palju, kuid praegu on need elukutsed alles välja kujunemas. Eriti hinnatud saab olema kosmonauti uurija amet. Mina näiteks ei pea ennast kosmonaudiga uurijaks. Nähtavasti arvavad nii kõik minu põlvkonna kosmonaudid. Meie oleme eelkõige kosmonaudid, katsetajad. Meie peamine ülesanne on katselennud tehnika katsetamine. Ja kõige tähtsam on töömaal mitte sugugi lennud, vaid just töö kosmosetehnika loomisega. Aktiivne osavõtt esimestest Esskiisidest peale tehnika lõpliku maapealse kasutamiseni. Seal meie elukutses, põhiline ainult pärast seda võib ka lennata. Teine asi on see, et teatud aja pärast tulevad kosmonaudid uurijad, kes sugugi ei pea tingimata osa võtma tehnika enda loomisest vaid kes üksnes valmistuvad ette teaduslikke programme, teaduslikku aparatuuri ja teostavad seejärel vastavad uuringud. Siis tulebki palju elukutseid. Meil aga on praegu kõigil üks kutsejana kosmonaut katsetaja. Niisugune on meie ametinimetusi. Näiteks mina olen instruktor, kosmonaut, katsetaja. Teame, et Eestis ei käida üksnes Kosmosehuvilistega kohtumas. Palun rääkige veidi lähemalt ühistest meie teadlastega. See on pikaajaline koostöö juba peakonstruktor, akadeemik Sergei Kovaljov pööres esimeste piloteeritavate kosmoselendude teadusprogrammide koostamisel tähelepanu atmosfääri ülemiste kihtide virmaliste helkivaid ööpilvede uurimisele. Toetudes seejuures Tõravere astronoomide kogemustele. Vastab ülesanne oli juba esimesel fosfaadi meeskonnal Vladimir Comaroovil, Konstantini aktistumil, Boris šigurvil, Karel jov, komandeeris mind 1963. aastal Tartusse helkivatest ööpilvede küsimuseks korraldatud konverentsile. Siis algasidki meie isiklikud kontaktid. Edaspidi seati teadlaste ette konkreetne ülesanne töötada uuringute tarvis välja eriaparatuur. See ülesanne täideti, loodi nelja kanaline teleradiomeeter, mikron, ison lennanud kõigis meie orbitaaljaamades. Seal neli täitis selle abil tolle aja kohta maksimaalse programmi. Jäädvustas atmosfääri ülemiste kihtide ja helkivaid ööpilvede spektreid. Kõigest sellest on Eesti teadlased ja kosmonaudid teinud ühiseid ettekandeid rahvusvahelistel kongressidel. Neist tulemustest on juttu ka Tartus välja antud kahes kogumikus. Ja see koostöö kestab. Me oleme tänulikud Eesti teadlastele, kes on võtnud enda hoole alla terve suuna atmosfääri ülemiste kihtide uurimisel nii teadusliku metoodika kui ka aparatuuri väljatöötamise ning on valmistanud kosmonaut Tätte nendeks uuringuteks. Eesti teadlased on osalenud ainult meie meeskonna, vaid praktiliselt kõigi orbitaaljaamade meeskondade ettevalmistamises. Nagu te olete ise öelnud, on teile kosmonautide rühmas kõige lähedasemat, eks lennukaaslased Andrei Nikolajev ja Pjotr klimuk. Aga teie kokkupuuted Sergei korroljovia juuriga, Kariniga? See küsimus on muidugi huvitav, kuid lühikeses intervjuus raske peaaegu võimatu põhjalikult vastata. Järelikult mainin vaid nimede Karali huviga. Tutvusin 1958. aasta augustis, teisel päeval, pärast tema konstrueerimisbüroosse tööle asumist kutsus ta mind enda kabinetti, vestles minuga ning saatis siis projekteerimise osakonda. Seal töötasin aastaid, kohtusin peakonstruktori ka veel paar päeva enne tema surma. Krali huvi ajal tegi kosmonautika läbi terved arenguetapid, sest varem oli välja saadetud kõigest kaks tehiskaaslast. Eriti piloteeritavas kosmonautikas suuritud etappi loovaid läinud. Veelgi enam. Kraljovi ajal loodi kosmoselaev saius sellele ning toimus alles pärast tema surma, kuid projekte realiseeritud. Põhilised katsetused toimusid tema eluajal. Koroljovi juhtimisel määrati kindlaks orbitaaljaamade lennu põhiideed. Ja sellepärast edaspidi, kui võtsin juba kosmonaudil osa nende plaanide realiseerimisest ei unustanud ma kunagi Sergei Karal joobe osa neis. Gagaariniga tutvusin ma 1960. aasta veebruaris rohkem kui aasta enne temalen. Pidasin tollal kosmonautide esimesele rühmale loenguid kosmoselennumehaanikast, jevostoki konstruktsioonist, võtsin neilt vastu, eks hiljem tulin juba ise kosmonautide rühma, mille komandör oli Gagarini. Nii et kohtusin temaga nii, enne kui pärast lenda. Ta oli hea, erakordselt hea sõber, seltsimees ja loomulikult eelkõige inimene. Tänaõhtune teine intervjuu on mõneti esimese jätk. Kui tuleb kõneks kosmonautide koostöös Eesti teadlastega siis ei pääse kindlasti mööda kahest nimest Tõravere ja Charles Filman. Tõraveres asub nimelt Eesti NSV Teaduste Akadeemia astro ja atmosfääri füüsika instituut ning Charles Villmanni juhtida on sealse kosmiliste uurimistega tegeleva osakonna töö. Seal silmal, millal esmakordselt kohtusite kosmonautide. Kuuekümnendate aastate alguses, kui mulle sai pilt selgeks telkad Tööpilvede uurimine maad tähendab meie koduplaneedi pinnalt on raskendatud ja tuleb neid mõõtmisi ja uurimistööd teha kosmosest. Sel ajal kaiva kosmosetehnika arenes. Hakkasin kontakti otsima, uurimistööd üles kosmoselaevadele viia. Ja sellest ajast on pidevalt käinud. Ma olen seal kosmonautide ettevalmistuskursusel loenguid lugenud tähelinnas üks tehtud töö pilvede uurimise osas ja koostöö on kuni tänapäevani teinud. Saidi tihedamad kontaktid on muidugi olnud nende meeskondadega kellega meil on pikemaajalist uurimistööd koos teinud Vitali Sevastjanov, Georgi Gretsku, Bioter klimuk, Kubaraf, Aleksei Romanenkov, Jüri õe, terve rida teisi. Kahjuks pean märkima ka, et osa inimesi, kellega oli koostööd ja programmid ei ole enam elavate seas traagiliselt, hukkusid ju vatsa Volkov, see oli üks meie uurimis hukkamis, sai spetsiaalselt paljude jaoks ettevalmistada. Võib vist öelda, et teie olete meie vabariigis see inimene, kes on kõige rohkem kokku puutunud kosmonautide ja kosmonautika ka? Teatud määral küll, jah, meie uurimisprogrammi ulatus kosmonautide Kondunud ala lifti koos on nii, nagu on, meil kujunevad ühised töögrupid ja alati Moskvas käivad nad siin tähelinnas ka need koostöö nendega. Ja eks nad alati, kui nad on, tal on meie vabariiki külla, siis on käinud ära ka peaaegu alates Tõraveres. Noh, võiks öelda, nad on tuulutavalist Tõravere küll vaeva riiki vaba ringi ja nii siis pealinna tulnud ja mujal kasvõi põrgus või võlts natukene puhkepäevadel ringi sõitnud. Muidu ikka tööasjad on toimud Tõraveres. No kui ma paluksin nüüd natukene lähemalt kirjeldada neid mehi, kellega meil ajakirjanikel ja raadio kuulajatel televaatajatel on olnud ainult väga põgusad kohtumishetked missugused mehed nad nii töösituatsioonis ja väljaspool tööd ka On peab ütlema, et need on Arukordsed inimesed, Eediks, nende nende elukutse või nende töö juba nõuab, et nad oleks igatpidi täiesti füüsiliselt terved. Psühholoogiliselt ka täiesti rahulikud inimesed ja kosmonaudi tööl üldiselt raske. Ja selle tõttu on sinna valitud ka spetsiaalsed inimesed selles kõige laiemas tähenduses. Ma ei ole näinud ühtegi väiklast nende hulgas või intrigeerivaid alati lõbusad, sõbralikud naljamehed kõigi inimesele omaste maapealsete puudustega tantsida, teine tahab kinos käia, kolmas kala püüda, nyt jahil käinud, nii et selles mõttes täitsa tavalised inimesed. Muidugi väga töökad, väga konkreetsed, siin ei aita midagi, et mingit lihtsalt jutu tasemel, vaid see töö on seotud riskiga väga suure riskiga. Ja. Pikemat aega juhtimiskeskuses lihtsakümne kaheksandal aastal siis meil oli ligi kaks kuud või igapäevaselt kontaktid üleval orbiidil oleva Georgi keskkondades. Väga hulga tööd tegi ära ja väga peab ütlema, ega see kerge ei olnud seal olla, aga siiski tulemus oli ka küllalt palju ja väga kongressilt. No võib ka midagi lähemalt erinevate meeste kohta öelda näiteks noh, Kreekast on jäänud niisugune mulje, põhiliselt küll teleekraanilt, et ta vist ilma naerusuuta ei saagi ühtegi nalja öelda. Kuigi tihtipeale eriti ülevalt, kui televaatajad mäletavad saluut kuuendavalt pudi Ants reportaaž üles tihtipeale Nõukogude pärastitesse naerunägu oli ta läbi pisaratest üleval, toimub igast asju siia ja on väga rasked olukordadega, ta on siiamaani ja nii palju, kui mina tema on näinud. Ma ei ole näinud seda meest vihastaks. Üldse väga rahulik ja asjalik, samuti Sevastjanov, väga lõbus kuumorf, jällegi klimuk. Annel eripäraseid, hobisid või Sevastjanov küll ta on põhiliselt ajakirjanik, kellel on või ajakirjanduse vastu, teeb televisioonisaateid, kirjutab küllalt palju siis koos klimukiga, Nad tegid filmid, stsenaariume, tegid filmi. Georg Cresco on mootorsportlane, armastab autoga kihutada, sellepärast tihti käisime Vihuriski ja Ta on jah, ta on täitsa tugev mootorsport, on temaga autode vahel sõita. Neid võtab hirmu peale. Muidugi kogemustega. Siis jahil olen korra käinud tema. Selles mõttes nagu ikkagi tavaliste inimeste kategooria. Muidugi veel rõhutaksin. Väitlust ei ole nende inimeste juures. Vitali Sevastjanov ütlesime välja oma arvamuse koostöös Eesti teadlastega. Kuidas te räägiksite sellest nüüd omalt poolt. No hinnang saab ainult üks, et koostöö on väga ladusalt ja hästi meil kulgenud. Nagu öeldaks, tunneme, teame juba 11 poolelt sõnalt. Ja väga tihe läbikäimine on igasugune niisugune ametlik vahekord, nagu meil puudub nagu töökaaslased sinasõbrad ja perekondades käime ja, ja nii et see töö on nagu laabub, täitsa asjalikud. No ja ühiselt me kirjutame, teadlased lõid juba, teame ühe või teise, sel maitsete, mida ühe peale panna, mida te ise peale, kes kirjutab ühe osakese teise? Meil on tavaliselt ikkagi terve suur hulk on teadlikud autoreid, seitse-kaheksa inimest on tihtipeale ja nende vahel nii-öelda kooskõlastamine. Sest üldiselt on ju väga raske üht artiklit väga mitme autoriga kirjutada osasid, nagu pärast need kokku klapitada. Eriti kui autorid kaasautorid taimedega peaaegu Sconn vajadusega, paar korda päevas saab helistada telefoniga pidevalt kontaktis ja muidugi ükski Moskva reisile ja ka nende juures käimatel läbi arutamata. Aga nad on hea meelega tulemas ka valmis siia tulema, kui ta aega saavad. Hea meelega buduaaris. Kui te nüüd natukene lähemalt räägiksite nendest kahest kogumikust või raamatust, millest juba siin Vitali Sevastjanov oli juttu, mida te ühiselt välja olete andnud. Üks tuli möödunud aasta novembrikuus, teine oli eelmine aasta ja praegu on meil kokkupanemisel kolmas. See puudutab siis saluut kuuenda Easruute neljanda lõpu ja sellega peaksid meil põhilised teaduslikud tulemused juba ilmutatud. Mida tähendab siis paljuräägitud helkivaid ööpilvede uurimine, mis tähtsust sel on ja mis kasu võiks olla siin meie igapäevasele elule? Hoolide kogum atmosfääri kõrgemates kihtides 80 85 kilomeetri kõrgusel ei ole pidevalt esin, nähtus vaid teaks või füüsikaliste protsesside tagajärjel tekib üleval vastaval poolkeral suvelist suvise pööripäeva ümbruses. Aga teisest küljest üha rohkem saab selgeks, et ta helkivaid ööpilvi, nende ilmingud on oma moti indikaatoriks atmosfääri kõrgemate kihtide protsesside iseloomustamisel. Ja näiteks kas või võtame ise dünaamika küsimuse, kui me tahame näiteks üleval mõõda tuult või dünaamikut määrata atmosfääri kõrgemates kihtides tsirkulatsiooni lastaks ülesse suitsugranaadid. Raketijälgede järgi saab teha son, lokaalne lühiaegne, aga helkivaid ööpilved on tihtipeale kaks, kolm, neli miljonit ruutkilomeetri ulatuses nähtavad ja kogu liikumine dünaamika lainel liikus jugavoolud, neil on väga hästi näha sotti ja vastava aparatuuriga mõõtes võime näiteks dünaamikat ja dünaamika kohta saada andmeid. Teisest küljest aga näiteks temperatuuriväljade kohta tea Melchior saab tekkida siis, kui temperatuur on seal absoluutskaala järgi 130 140 kraadi, ainult noh, sama tuleb umbes miinus siis konsensuse järgi. Väljavõha asi on nii, et me, kui me tahame maad kui, kui planeeti uuride kosmosest, siis paratamatult põrkuma nendega kokku, me peame läbi nende tihti nende pilvekihtide vaatama. Ja kasvõi ütleme, loodus resurssi kohta informatsiooni saamiseks. Samuti näiteks on ikka töödul tunduv mõju astronovigatsioonile tähendab rakettide enda kosmoselaevade suunamisel kosmosetehnikaküsimustes. Loodame, et saab 82.-ks valmis ja siis me läheme juba võimsama relvastusega uutel orbitaaljaamadel juba suuremat programmiga välja. Aga ma ei näe praegu sellel tööl koostööl veel lõppu vähemalt 80.-te aastate ja võib-olla ka edasi Mil täiesti veel. Koostöö väga tihedalt jätkub ja ongi planeeritud juba nii, et et koostöö kestab.