Nagu lubatud, on täna stuudios Andres Ots kes selle sügise luule lugemise konkursil mille korraldas teatriühing Voldemar Panso mälestuseks esimese koha, sai nüüd loeta meile. Kui pilved kähinnal käisid üle madala taevalaetuli tasane, tundis sügis kaelas vihma, vettinud krae. Sügis leiutas pööraseid pille ja olime sajandil vist kõige rahutum, kõige raskem, kõige sügavam komponnist. Kui ta kõrgel katusel Renil helinad esile tõi vastu vihmaveetoru maas köiejupiga lõi siis ta meeletu mühina mõjul kottpimedas õige peaulus korraga kogu elu kaasa, karjusid keri seinad. Tol korral ringi jooksin alles särgist, lapse mõtted olid kahub, vänderdasime hanekarja järgi, vits peos, sest viine isahane tea. Juba sellest ajast, palju, palju on jäänud meelde pilte, eredaid tund. Võrgumajad Suurna Jersakaljujad, Keinastu murdlentes, kaugel laid, kevadtuules kõrguvad jäävalle. Suvesoojust on sõpra, head. Isa. Tema silmi terashall nagu vahu pärjas, valgpead. Sügispäeva pilvi rebis tuul ja sumbunud olid kajakate kisa. Siis vastu mina käedja suuni kalalt koju ootasin mõisa hirm oli. Teadsin juba seda, et vahel kümnist nõudmas tüügi veed. Siis ega päris kaugelt nägin teda, kes turjalt tuleb mööda porist teed krapsult läve, olin nagu kera ja juba jooksin külmas sügisvees. Ma teadsin, olin isa silmatera. Tuppa tulime kaks märga meest. Ma mäletan nii hästi, kevadkülvi, käed on vilus. Külmalt lõhnab muld ja kõrgel kõrgel sõudvaid valgeid pilvi ja päiksekevadiselt rõõmsat tuld. Ja kuidas mulda langes kuldne seeme. Kuiteri viskas isa kare peo. Ja luiged laulusid kahu küll tagant, Neeme erk Västrik, hüples vanas lina leos. Koos põllupeenral sõime õhtuoodet. Koos sai käidud viimne küli, rind. Veidi aega enne päikseloodet ta kojutulekule kutsus mind. Mäletan kui partel kuivas vili küps nisu lõhnas suitsust soojust täis. Ülevee. Suures ahjus lõõmas tuli isa tahmasena tares käis vahel kerisele, pani panni, kus tuulest maha aetud õunte read. Seeme seltsis maitsva sügisanni kuldpruunid, kuumad mahlased ja head. Tihti ahjupaistel rääkis juttu, mis vigureid teha. Tuulesell pikk sügisõhtu möödus ruttu-ruttu. Ja mäletan kord õhtul ta ei tulnud. Torm laine laksust päris õue all. Ta seisis pliidil, aga sööjaid polnud. Ränk mure näris juba sügaval. Neli päeva heites pilgud ja. Ja rannas kõik need neli ööd. Just loigud lapse unne, kohe võrgud. Tuul pimeduses ulub laine, lööb. Wind rannast leidis valge kõhn sasipäine, väike, mures põnn. Vastu, küll Kivi panin palge, jäi, saavutasin. Kas surm või õnn. Ta viimaks hilisõhtul tuli siiski surmväsinud ja unetusest morn. Näoli rõivel soolaseid veepiisku kuiva magas. Sel hõlmad tihti tõusin tasahilju palju jalu, läksin üle toa. Must lagi on, meie toal on must ja suitsuga lämbliku võrkusel nõge on ritsikad, prussakaid ka. Mis tema kõik kuulnud oled näinud, ei suuda ütelda. Kus valu viskab varju. Muudab näo ta näind, palju pisaraid, nutu paljuriiduga, nii palju, palju valu mis anud, halasta. Must lagi. Ja meie ajal ka ta nagu ahelais väänleb. Kuid tema saaks kõnelda. Kuskilt teed ei tulekiiri aeg ju hiline. Enne tulukene siiski vilgub viimati koputamine, astun sisse. Lahkelt lahti tehakse. Tüdruk, võtab ahjust leiba, sooja, leiba, mõtelge. Soe saun ja lõhn, nii armas. Tühi kõht. Kas soovite, külamees? Leiba? Murdis tüki minule suure tüki sooja leiba? Küll maitses, magus, soe leib, südaperenaine tasane, kust tulid, kuhu lähed, kas sul naine, võõras mees? Häält, ma tulen sinna, lähen, olen vaene reisimees. Mitu venda sul või õde, isa, ema elavad. Mina üksi. Suurem neist on kukeke mul õnnelik kanapoega jutt, nad ajas ülesse. Eks ole, söögi söödi õiges hapud õunad, õnnetuses kirjud härjad, kurjast. Kirjul ääriaal kints oli rammus, kintseli rammus, läikiv ammus. Lihuniku ligi meelitas. Võeti ka r veetsega, viinakints sai käkiks, vat sai vorstiks, rass sai raha. RX. Raha eest tehti roo puudu nael ja autokke omale osteti perse, alla pisteti vastu väravat, sõideti. Hingolly väljas himu lähinud. Nüüd, hall on maas ja haljasaas on kaetud udu. Winaga muutub taas nii kurvaks laas ja sina ka. Mina Ta ürglaantest saavad tulepuud, nurm kattub lumelinaga. See, kellel kuld ei sule suud, saab tummaks tehtud tinaga. Kuid siiski üks tuleb tund, kui oksarraost saab lipumast, mis isa käes ei õnnestunud, see ootama, jääb lapselast. Kord jälle arglik sinilillmaamulda, tonksid ninaga nii ootust täis, nii elevil. Ja hüüab tulles minaga. Ja nii on igavene nurm. Nutikas lutikas liugu lõi jõel. Jalad said märjaks ja ära läks, hääl. Järgmisel hommikul oligi tumm. Kõht aga paistetas suureks, kui trumm. Nutikas, lutikas voodisse jäi. Üles ei tõuse. Ja söömas ei käi. Tulid pioneerid, tegid Bay. Nutikas lutikas terveks sai. Isa saapad Cap jõkke jäid siis mul, kui ta suri. Tuul tuul surmasari elu mööda läheb, kui vari üles minna. Kõik perekonnamured ridastiku nagu kured, vaevad, valud, kurjad kired, vaikimise, võõrasuva. Ja jalad nagu pakud euroopezi kündvad rakud homopeni, neid seal lakut põlve pääl suppi. Isa saab Dodgaapiakett. Kõik rõõmud, läksid lendu, on pean mure, lindu, lepatriinud, lendullandu, kulmul, kurva kullerkupp. Jalga saapad pähe ka. Nii, kuidas isa kõndis? Muret tabu all, kõik kandis oma hinge ära andis. Mis küll minust nõnda saab? Siin seisan maa all, õunapuu on selge päev. Septembrikuu suur vaikus. Puhtad karged, vormid on olnud esimesed tormid. Üks viimne vili, ladvast tukub. Raputan õun alla, kukub hambad sinna sisse, löön aegamööda maitstes. Ja kuskil kaugel mühab meri. Ja vaikselt nõrgub vilja veri mu huultele. Jälle saavad need punahellaks nagu haavad. Ja siis ma seisan, süda peos kui tühi kruus. Loetud teos, ma nõutu näoga seisan ega, ja mida teha südamega? Makraabin augu aiamulda, ise piilun, kas ei tulda? Süda mulla, hammusta puuri ja puhka seal ja aja juu frii. Ja jälle seisab Siim kord puu ja kus on puu, seal on ka muu, on õitesadu kattev radu ja okste vahel valvab madu suudlused ja lastekil, et nutt, naer, aplaus, pilked ja õunte vaikne potsatus ja tähistaeva otsatus. Andres Ots on meie keskel stuudios luuletusi lugemas olnud paljudel kordadel, tema on üks neid näitlejaid, kes ise viitsib vahel luuleraamatut kätte võtta menetlusse helistada ja pakkuda, et kas võiks teha nii või niisugust luulekava ja need on olnud väga erinevad autorid. Aga täna need väikesed kood, mis siin laual meie ees on, on kõik eesti luule ja umbes niisugune oma, millega Andres Ots võistles ennast laureaadiks, kuigi võit vist tuli õieti rehti laste ristiretk eest. Aga see täna kuuldu praegu oli esimese vooru kava. Pealkirjaga Sügise Neid armsamaid. Need ongi siis need armsamad. Need armsamad vast selles mõttes, et et nad on noh, igale igale inimesele lapsest saadik, siis siis nagu noh, hinge jäänud või või ka koolis vägisi hinge panin kirja pandud pähe taotud. See võistlusjuhend nägi ette, et peab esitama selliseid asju, mida enne kunagi esitamata, mina ausõna ei ole luuletusi. Televist Ühe lugenud. Avalikkuse ees aga võib-olla koolis näiteks klassitahvli ees vastanud küll. Ei tea sedagi. Või konservatooriumis tulemus kindlustatud, on see õige niimoodi mõelda, et sellesse valikusse tulid nad sellepärast, et just proovida vanu tuntud tekste uuesti endale ja teistele lähedaseks teha kuidagi neile nii uut moodi läheneda või. Nojah, kas need uutmoodi just läheneda? Ma ei leia, et ma kuidagi eriti uutmoodi läheneksin, ma lähen nii nagu mina lihtsalt lähenen ja kas on uus või vana, seda ma ei oska ütelda. Viimasel ajal on ju noorsooteatris olnud mitmeid luuleetendusi või luulelavastusi. Tagasi vaata, etendused olid need kõige esimesed. Jah Hamleti laulud ja kas mõistab järeltulev sugu, palju nendel etendustel vaatajaid-kuulajaid ja arusaajaid, nii palju, kui, kui teater lootis? Arvatud paar päris õnnetut etendust aga mingit toredat külalisetendused olid meil Tartus, kus oli 13 inimest saalis. Aga selle kompenseeris selle kuskil aasta pärast tehtud sama etendust, millel oli siis kuskil üle 400 inimese saalis tahtsid saali lõhki ajada, seisid püsti ja kuulasid hirmus vaikselt. Aga mul on kange tahtmine midagi ütelda. Kui ma leian, et see ütlemine on läbi selle kirjaniku suu kõige paremini kõige paremini väljendatud, siis miks ei võiks ma seda ütelda ka Etelges? Teistele ütelda sina tulid luule juurde juba koolipoisina või, või kunagi hiljem. Juba kõrgemas koolis. Ei ikka koolipoisina, aga nii tõsiseid, nii tõsiselt kui noh, ega me koolipoiste noole palju erinenud nendest kes me nüüd juba oleme. Ma usun, et see luulearmastus sai ikka kodust raamaturiiulist läbi. Kas ise hakkasid lugema või, või, või näiteks luges ema ette või asemel varast, luule, mälestust, neiust? Pärast kõige varasem luule mälestus on, on see kits, läks, kirjeldasin Talle. Tuli õmmeldes järele. See oli esimene esimene salm, millega ma järsku taipas, et oskan lugeda. Siuke luule Aga siis läks kuidagi, riiul hakkas lahti minema. Mootoris päris vara hakkasin lugema juba õnneks kodus. Kümnendatel aastatel olid, oli neid kogusid. Tuntav kangesti pretensioonikas on öelnud, et luulega koos elanud ja kasvanud aga ma muse. Keskkooli lõpuaeg ja ülikooliaeg ja see aeg langes nagu suguste luulevõitluse aja sisse. 60.-te aastate algus. Ja siis need probleemid olid nagu endale kangesti lähedased. Nii esimene voor oli siis sügis. Sügis ja neid armsamaid teine voor oli sügisel neist armsa mõist. See oli siis Alveri sügisprojekti lastele. Kas temale loed luuletusi? Ja kui mina sirgusin suuremaks, läks helingi rinna sees kangemaks. Nüüd on see helin pea matnud mind. Meiega oli täna keskluulekava minutitel Andres Ots. Ta luges Betti Alveri, Juhan Smuuli, Juhan Liivi, Hando Runneli, August Sanga ja Henrik Visnapuu luuletusi. Keskele. Kava jätkub. Kuuleme Johann Sebastian Bachi kontserti tšembalale ja keelpilliorkestrile. Teeemmoll esitavad Hans bisner Berliini sümfooniaorkester, kurt sander lingi juhatusel.