Vikerraadios jätkab nüüd saatega lastetuba Reet Made. Lastetuba. Täna oleme siis taas lastetoas ja me oleme sellise inimese lastetoas, kelle kohta on öeldud, et ta on ürgandekas ja haruldane nähtus. Operetilaval ise on ta öelnud, et ta on loomult isekas ja ajab aina oma joont. Ja seda on öelnud ka, et teda saadab salapärane kaitseingel. Ja täna head kuulajad. Oleme koos teiega, Helgi Sallo laste taas. Kas lastetuba oma tuba, oma luba on kunagi olnud ka toa mõttes, nimelt. Ei ole olnud päris väikeses ja muidugi ma ei mäleta, sest et minu lapsepõlv hakkab minu jaoks kuskil seal kuuendast-seitsmendast eluaastast. Aga siis mul küll ei olnud, elasime tähendab tuba ja köök oli ja minu jaoks oli kööginurgas oma ase ja, ja siis suurest vas tohtisin kirjutuslaua taga kirjutada. Aga oma tuba jah ei olegi olnud, nüüd alles on. Nojah, tänapäeval on ju nii mõnelgi lapsel siiski oma tuba juba beebitüdrukust ja poisist peale, aga see lapsepõlv, kuhu teie lapsepõlv jäi varajane ja minul, jäi ta ka samasse aega. Ega siis ei olnud need võimalused muidugi nii suured. Jahugi. Mina ei tea, need kõik räägivad sellest. Aga ma olen muidugi harva, aga vahel siiski ma olen mõelnud tagasi oma oma elu peale ja hämmastav on, see ei olnud tingimusi, ei olnud oma tuba, ei olnud oma maja, ei olnud oma isa seda ega teist. Aga mu mälestused sellest ajast on lõpmata helged ja niisugune tunne nagu miski kammits läheb pealt ära ja kõik läheb nii suureks avaraks ja helgeks, kui ma oma lapsepõlve peale tagasi mõtlen, aga praegu nüüd suurena, teades, kui raske aeg see tegelikult üldse eestlasel olija. Sõjaaeg ja otsene pärast sõjajärgne aeg, nii et varemed ja, ja kõik muu, aga lapsepõlv on lapsepõlv. Ja no muidugi ma elasin ka väga heas kohas. Tähendab sündinud või kui mind viidi sünnitusmajast koju, siis me elasime Endla ja Koidu tänava nurga peal, see maja seal sõjas tabamuse ja siis me läksime ema ema juurde, see oli ristiku tänaval ja siis, kui ema uuesti abielus, siis läksime lillekülas ja nii et meil on niukene agulitüdruk läbi ja lõhki ja kasvasin ikka väga väga ilusa jaanilillekülas mehaanika tänaval, seal tänaval praegu alles ja see maja ise on praegu alles ja kui ma sealt praegu mööda käin, oma kooliteed, ma käisin kooli ristiku tänaval Pelgulinna siis, kui ma seda seda teed, käin praegu vaatan, kui niisugune pisikene, madal ja nii õnnetu see asi kõik on siis, aga ma ei tea. Kui ma koolis käisin, siis mulle tundus. Tänavad olid laiad, need olid suured majad, olid kõrged majad, ma ikka mõtlesin, kui saaks ka niisuguses kõrges majas elada, elasin ühekordses majas. Nii et mina ei tea, kuidas see elu nii deebet ise vist kasvavad nii pikaks ja lähevad nii suureks, et kõik see eelmine aeg tundub nagu väike, aga lapsepõlve rajoon oli haruldaselt hea, on see, mis praegu on Mustamäe tee, seal olid ju põllud inimestele ja meilgi oli seal oma põld ja siis kõik need heinamaad ja värgid, see kõik oli niisugune lõpmata suur mängumaa. Seal oli fantaasia, hakkas tööle ja mängisime isegi teatrid, kuigi ma polnud teatris käinud, aga kust ma seda teadsin, ma ei tea. Aga me mängisime teatrit isegi maja treppide peal ja siis ajasime kanu ja neid kasse ja koeri niimoodi kui publikuks vaatama. Ja muidugi need olid väga kehvad, vaatajad kippusid laiali minema ja Seewaldi käisime lasteaias, nii et kui mul on praegu vahel midagi juhtub või või noh, et ma nagu ajan mingit oma asja, millest keegi teine aru ei saa, siis kõik naeravad, ütles muidugi, seal on see Valdis käinud lasteaias, pole ime, et tal on niisugune raske lapsepõlve. Seal see valgus, Seewaldi, see ma ei tea, kas siis kui mina käisin, ma käisin ju 40, mis oli kuskil 47 või kuus, käisin lasteaias, ma ma ei tea, kas siis oli ka juba asutuste lasteaiad ja mis aga see oli väga ilus lasteaed, päris tooriumile Seewaldist läbi minna ja siis seal taga juba metsa veeres oli ikka ilus roheline maja oma aiaga ja. Meile anti lasteaias tunnistused ja mul on see tunnistus praegugi alles veel niisugune tore valge paberi kokku pandud paberileht peale tušijoonistus niuke, tore pisikene tüdruk, suure kübara kuhjaga. Muhv on käes ja kõnnib nagu vihma sajab ja tema kõnnib niimoodi vastutuult ja oli kirjutatud. Ela hästi, armas ema, lasteaeda lähen mina ja siis sees olid, olid magamine oli hinnatud. No magamine oli mul nagu jah neli pluss, aga mõni asi oli ikka viis pluss kohe seal. Jah, et oli sõnakuulelikkuse magamine. Puhtus ja vot niisugused asjad muidugi joonistamine, laulmine, kõik need ka. Mul on niisugune tore mälestus. Et ütlesite. Lapsepõlv algab viie-kuueaastaselt, aga kas tuleb meelde veel Helgi iseendale, mis oli kõige esimene mälestus endast? Ei, selliste ja minul on üldse vist mu elukutsest, et mul peab olema fantaasia ja ma pean palju nagu mõtlema, et ma ei teegi vahet, mis on tõeline ja mida ma olen iseendale välja mõelnud või mis ma olen teiste juttudest edasi arendanud, et seda vahet praeguses eas mul veel ei ole või ma saan 80 või siis nagu hakkab, noh, eraldub see tõelisus, ma ei tea, aga päris niisugust esimest ei ole, ma ikka mäletan nagu seda, et Ma olin siis kolme-nelja vahel, see on tõenäoliselt teiste juttude järgi, aga midagi mul kuskilt meeles, et mööda metalli, tänavat hommik oli pime ja me isaga läksime lasteaeda ja siis kuna laps olin unine ja ja nagu pahur, siis alati võtsime laulu üles ja meil oli üks väga tore laul oli. Mida me, mida me laulsime ja vistiga kõva häälega, sest nii mitmedki vanaprouad metalli tänavalt mehaanika tänava poes suhkrusabas seistes rääkisid et sellest perest, et vaat mis, mis laule selles peres lauldakse ja väikesele lapsele õpetatakse. Aga laul oli, väga armas oli, et me rõõmsad reisusellid ümber, kui ja-d karda linnapreili, neil riided, räbalad patsiendid, raha ja mammad, liha või traalisime, mis pakikandjad, õido, heeru ja nii edasi ja muidugi kui täiest kõrist ikka oomika kella seitsme lastakse tänaval. See võis muidugi jah, paljudes tekitada hämmingut, aga mulle see meeldis ja siis ta tänu sellele oli see minek kergem ja aga kui ma juba viiene olin, siis ma, ma jälle mõtlen, et see, mis on nagu ettekujutus, aga mulle nagu tulevad sellised mälupildid, et ma läksin üksinda lasteaeda viies ja noh, see oli, ütleme praegu need, kes teab, et see Mustamäe tee saad, kui mehaanika tänav välja tuleb ja siis mööda minna sinna Seewaldi väravani. Ma läksin ja äkki ma olin ülesõidutee juba saanud, aga noh, tollel ajal muidugi autosid. Jumal tänatud, oli üks auto, siis oli viis minutit, tuli järgmine auto mitte nii nagu praegu on lausa uputus. Ja ma olin üle tee saanud juba ja seal Seewaldi väravas malakas. Nagu niisugune mõte, et kas ma kustutasin tuled ära, sest et hommikul nagu elekter oli ära läinud vahepeal. Ja ma nüüd ei suutnud meenutada, kas ma kustutasin tule maha või see jäi, et nüüd, kui elekter tagasi tuleb, siis hakkab põlema, aga see on elektriraiska minema või noomida saada ja ma panin selle tee tagasi koju. Muidugi ma olin ilusti ära kustutanud, jälle keerasin uuesti ukse lukku ja tulin uuesti lasteaeda, jäin hiljaks, jäin hommikusöögist ilma niisukene mälupilt, mulle need lapsena ma olen väga kohusetruu olin ja ja mis mul oli kästud teha, selle ma tegin ära. Ma ei tea, kuhu see jäi, kõik see oli siis kasuisa, see oli mul kasuisa jah, ema abiellus uuesti ja noh, ma olin nagu kohe nii imelik mõelda, et ma ei ole vist kunagi oma elustada nime nimetanud kasuisaks, et minul oli ta nagu isa, kuigi ma teadsin, et et mu tegelik isa oli ju see, kes sõtta läks, sinna jäi ja kunagi mind ei olnud näinud ega midagi. Aga teda ma nimetasin, ei saaks, nii et mul on õnn olla, et mul on kaks isa, ilmselt oli hea ise, mitte midagi, jah, ma ei tea. No tõesti, kas midagi ei ole ette heita, me olime väga-väga suured sõbrad ütleme 13. või kuskil niimoodi, me olime kohe väga suured sõbrad. Me käisime, isa oli väga spordilembeline ja kõik spordivõistlused, mis toimusid kergejõustiku ja korvpalli ja võrkpalli võistlused, kõikidel võistlustel me käisime ja jumal, kuidas sai karjutud seal kui staadionil ikka jooksuvõistlustel niimoodi noh, et kohe ja kuidas staadionil rahvast täis, et kui ma siis vahepeal tekkis ju see, kus inimesed ei käinud, siis ikka mõtlesin, et issand, kuhu need ajad jäid. Vist ei olnud ju telekas siis need inimesed nagu läbisid rohkem ja noh, nii väga. Ta ei sundinud midagi mulle peale, aga oma märkamatul mõelda nagu kasvatas ja viis nagu õigete asjade juurde, mis eriala inimene tema oli täiesti tavaline lihttööline taliteerullijuht ja kui ma olin väike tüdruk, siis koolis veel ei käinud, siis jälle, kui lasteaeda ei pruukinud minna või lubati last aiast puududes vanad isal töö juures kaasas ja siis istusin selle teerulli peal ja siis ma tundusin endale hästi suure ja võimsana kui teda suurt kangi liigutasid ja siis need suured rattad käisid, et sa teerulliga Nadali alusele nagu see rullija killustiku rull ja ja siis sa said nagu, nagu selle suure rulli juhtida disa lubasid. Misuke uhke mälestus on, aga ema ja ema oli vabrikutööline, ema töötas traktorivabrikus, see on vahepeal tuli margariini tehas, ma ei tea, mis ta nüüd on ristiku tänaval seal. Ja niisugune väga lihtsad siis päris isa, tema oli juuksur, mõni teenistuja. Aga nemad käisid emaga mõlemad näiteringist ja mõistes isetegevuslikus näiteringis mingis suveaias olid olnud ja siis palju pilte, kus nad siis igasugustes näidendites seal. Ma hakkasin nagu läbi käima, rohkem, kuni lõpuks siis abiellusid. Nii et sealt see muidugi tulnud on, et, et ma selle ameti peale läksi, mis ma nüüd olen jäänud. Kasuisa ja ema panna nüüd need mõlemad väikese tüdruku kõrvale kes siis rohkem lapsega ikka tegeles. Noh, ema ikka, sest et ema oli meil kodune ema oli kodune ja õde sündis mu, siis mina olin üheksane. Ja ema oli, meil oli kodune ja tema loomulikult tegeles rohkem. Kas ema vahel ka ette luges ja ütleme, seal niisugused luuletusi, laulmisse koos emaga? Ei tule meelde, ei tule sellist asja ei tule meelde, et nagu tuleks kombeks midagi nii hull, aga see on mul meeles, on piltide peal kõik väga väikeses meil oli, tähendab, emal on kaks õde ja siis olid kõik tähtpäevad sünnipäevad, mõlemil ja ühel õel oli kuus last, teisel viis kõikide laste sünnime. Ühesõnaga et me käisime väga palju läbi, üks õdedest elas kloostrimetsas noh, nagu oma majas või ja nii, et niuksed, suured ja üks aastavahetused ja jõulud, ühing suured käidi, tulime kokku, seal lauldi küll mata palju laulda, paksud kladed olid eriti number ja siis võeti laulud kõik need välja, kellel ei olnud peas, lauldi näiteks mata suur laulupidu oli kogu aeg, me noh, niimoodi suguselt siis kas lapsepõlvest. Mõni niisugune konkreetne laul ka meelde tuleb või et no see pole siin juba jutuks isaga lasteaeda minek, aga, aga võib-olla veel mingisugune selline laul, et endale oli selline tunne, et nagu lemmiklaulu, et hea oli seda laulda. Äkki tuli raadiost? Need olid ikka sellised madin, sulid kooli, ma ei tea, mis aastal see võis olla sulik kooli, küll mul niisugune väga-väga meeldis ikka, kui need mehed laulsid. Kurb ja hästi, vaat just nimelt, et kurb, niuksed, kurvad laulud on mulle endale ka hästi meeldinud ja ma olen ise, kui ma veel laulsin, et ma väga armastasin ka just nimelt kurbi laule laulda. Et need on nagu palju väljendusrikkamad, kui need rõõmsad. Kui käidi Pirita ringraja ääres, need motovõistlustel käisime vot nii ja siis need suured inimesed panid laudlinad sinna natukene tee äärest eemale metsa alla, sinna pandi söögid-joogid ja siis lapsed olid raja ääres, pidasid järge ja kaklesid viimased ringid, siis kutsusime nemad ka, aga me co2 kuulsime metsalt, teatud ajad hakkaksid juba laulud tulema, oli nendel juba jälle niisugune ja olemine ja, ja lauldi, siis kutsuti lõpuks need nemad, naerdi, et nad said karjuda ja Iida, kui juba, kui oli teada, kes võidavad. Nii et kui räägitakse laulvast rahvas, siis tegelikult see oli ikka tõeline rahvalaulmine. Nii nagu me oma lapsepõlvedest mäletame, et, et kodudes sünnipäevad Enamus Åland'i lauldi ja just nimelt, et, et kui, kui tänavalgi naudime meil lillekülas, sa oled niisugune Hagul vaid, et ikka kui kuskil oli, selle järgi teadsid, aknad olid lahti ja ikka laul tuli, inimesed olid koos ja lauldi, et see on tõsi, et siis oli küll laulev rahvas. Ja see aeg oli niisugune huvitav ja ja kindlasti nii nagu seesama motovõistlus, eks ole, kus pidid kõik käima ja poistel olid tol ajal omad Eestit kõik täis kirjutatud, nendel olid omad lemmikud ja numbrid olid kõik täpselt teadaanded, kes siis ühel või teisel võistlusel. Aga ehk siis olnud ju igat sorti muudki põnevust. Oi jumal, no see oli nii hea teenimise võimalusi ja ma ikka olen vahel mõelnud nüüd, et et poemüüjad teadsid ju täpselt, kes on kelle laps, aiad, aga mitte keegi ei teinud sellest numbrit, et seesama laps lõpmata paljude vanainimeste juures oli noh, lapselaps ja sellest nagu numbrite tehtud, aga meil oli see nagu jah, kommiraha teenimise võimalused kavanadedi andisele natukene nagu noh, raha, et, et siis jälle kogus ja kui meie jaoks on muidugi mis puudutab need suhkrusabad ja, ja siis need jahusabad ja et mulle nii hirmsasti meeldis nendest sabades olla just sellepärast, et vanaemast rääkisid ja me mitte midagi aru ei saanud. Aga külmule meeldis see, kui need naised seisid seal niimoodi, kas käed olid siis puusas või, või käed olid niimoodi või oli see ristluude ja kõik nad midagi omavahel rääkisid, keegi laps ära ei ajanud ja siis seisad seal niimoodi ja siis sülg suunurgast jooksevad, unustanud suu lahti, sa ei saa mitte midagi aru, mis nad räägivad. Mata põnev oli kuulata, mida vanainimesed räägivad. Nad, ja nüüd muidugi suured, saad aru küll, mis nad rääkisid täpselt, samuti oma olmeprobleeme ja kelle mees joodik oli ja, ja kelle naine seal üleaisamees oli teistest läinud, et neid samu jutte nad rääkisid, aga noh, tollel ajal ei saanud midagi aru, lihtsalt huvitav oli. Tuli olla ju ka veel väga välejalgne ja sageli ühel ja samal päeval ja ühel ja samal tunnil olla kolmes poes. Koja arutluse avas täpselt nii oligi. Siis tuli kool ja siis tulid kohustused lisaks nendele kodustele kohustustele, sest et ka see oli siis endastmõistetav, et igal lapsel tõepoolest mingisugused kohustused olid. No muidugi oli, me elasime seal mehaanika tänaval, käidi toomas ja keemia tänavalt hoopis see kaev on praegugi alles seal. Ja isa oli meisterdanud sellise metallist kiku, mille peale käis 40-le liitrine piimanõu ja siis noh, mina käisin sellega vett toomas ikka ja eriti hirmus oli muidugi siis, kui pesupäev tuli, sest et siis tuli seda selle kaarikuga ka mitukümmend korda käia, edasi-tagasi tuua ja siis kõik meie tänava poisid olid plangu peal ja, ja siis noh, narrisid nüüd näed, et lilleküla piimaid läheb, oli see nii erakordselt raske taluda. Aga hambad ristis ja uhkelt käisin oma töö tegin ära. Ja muidugi puid tuli tuua ja briketti tuua ja kõik need tavalised asjad. Aga sellele vaatamata ma ikka mõtlen, et töö tehtud ja mitte, sai õpitud ja sai oma mängud mängitud, et kuidagi päevad olid palju pikemad, kui praegu on. Ja siis hakkasid juba vastused ju ka, meil oli koolis võimlemisring. Õpetaja Niina Raadik, Alfred Raadik olid meil koolis need rahvatantsuentusiastid, siis olid rahvatantsuringid seal nagu pandi vägisi kõike tegema, ega luuletust pandi lugema. Tõenäoliselt oli kõva selge hääl ja, ja noh, ruttu jäi pähe, luuletusi pandi lugema, laulma mäletan selgest õpetajale norra tamm, kui ta pani mind esimest korda üksinda laulma. Ma olin jäägitult sellele vastu. Meelega laulsin valesti, isegi nagu, et ei pea viisiaga, õpetaja jäi enda juurde ja ja pärast tuli päris kenasti välja veel. Koolis ei olnud näiteringi ei meie koolis ma küll ei mäleta, et oleks olnud. Aga luuletusi loeti jah, ja siis oli naiskoor ja ansamblid ja ja need tantsuringid ja võimlemisringi, nii et teatritegemine oli siis ikka seal koduõuel seal treppide peal ja no seal oli ikka jah rohkem, et huvitav küll, et keegi meile need nendest lilleküla lastest mitte keegi pannud teatris käinud, aga aga teatrit mängiti. Huvitav, miks, et ühed tahtsid siis olla need, kes tahtsid kogu aeg teistele esineda. Ja et see on ikka nagu siis jah, et geenides või kuskilt tulnud, ma ei tea, kus aegade hämarusest, kes on mul esivanemad ju nad on kõik niuksed teiste ees esineda tahtvat, et inimesed olnud, siis sealt on see tulnud ja. Kas lapsepõlve mängukaaslastest ka keegi on eriliselt meelde jäänud või mingil perioodil eriti tähtis oli mõni sõbranna või sõber? Meil tüdrukud oli, oli nagu vähem, et poiss oli seal rohkem, aga ei, me saime nagu, nagu lapsed, et teatud eriotsa said nagu ühega rohkem läbi, siis äkki tuli mingisugune täiesti tühine asi, mille pärast keerati selg ja teine hakkas jonni ajama, et ma just ei mängi sinuga ja siis mindi jälle selle teisega kokku, kellega just kuu aega tagasi nüüd mindi omakorda jälle poolt räägitud, aga siis poistega nagu kõik need õunavargil käimised ja igavesed. Ma ei tea, sussi mängimised, mingeid kividega ja rahadega oli seal, see oli kohanil. Nonii, tavaline rattaga sõitma õppimine, ma valetasin kõigile, et ma oskan rattaga sõita, kui mul polnud ratast, ma polnud kunagi rattaga sõitnud, aga manid kohutavalt, tahtsin jalgrattaga sõita. Ja siis valetasin poistele, et ma oskan sõita ja nagu sinna ratta peale muidugi läksin, lükati tagant hoog sisse ja ja esimese postini ja siis kukkusin ikka nii õnnetult, et jalad olid kõik katki. Sisiidis kohaliku joodiku juurde, kes siis viinaga puhastas jalad ära, maitsen hambad ristima, teen piuksu kah, kuigi kohutavalt valus. Et noh, et saaks puhtaks ja õhtul läksin tuppa ja ei rääkinud emale ka mitte midagi. Ema nägi alles järgmisel päeval, et jalad on niisugused, et mis sul juhtus, ma ei tea selle poistega koos seal noh, nagu kassades rohkem õieti. Et selline Ma ikka naeran, nicer revolutsionääri Ing on mulje, et ma ei kannata, kui kellelegi tehakse nagu ülekohut või siis ma asja eest teist taga kipun kah oma lõugu laksutavad. Kas tegelikult poleks üldse vaja, et noh, ei ole ju minu asi, aga täiesti asjatult, jah, ma võtan omale toon omale tüli kaela sellega, et ma lähen õiendama, kus põne. Aga see on kõik selles, ma pidin ennast poiste hulgas maksma panema ja ma pidin enda eest väljas olema. Kui ma lapseni No ilmselt see näitlemine tõepoolest ikka on, inimesel veres midagi teha ei ole ja kui tema veres on, siis tema on juba seal väikeses tüdrukus ka sees. Ja näitelaval tuleb ju väga sageli mängida näiteks. No kasvõi kurbust, kui tegelikult hing ei ole kurb või vastupidi. Kuidasmoodi see lapse olek, kas siis ka vahel oli mõni niisugune näitemäng, eluline näitemäng oli. Kindlasti seda ma muidugi ei tea, räägib seda, et väga varases nooruses olevat mul olnud haruldane võime ennast tõmmata täitsa niimoodi, et viskasin selili maha ja läksin puhtas siniseks, lämbub ära laps krampi, ajasin ennast, ma tahtsin väga võid, aga siis et sellel ajal, tähendab, mis ma olin siin 40 aasta alguses, et seda selle võiga oli probleem, et kas ta oli talongi peal või mis saanud nii palju mulle anda, kui ma tahtsin ja vaat siis oli alati mani ristseliti ja, ja näost sinine ja täiesti ema läks muidugi noori nimega läks paanikasse, laps sureb ära. Arst oli siis kani rumalasti peale öelnud, et talle tuleb anda, mida ta tahab. Ja muidugi ma sain aru, et ema läheb paanikasse ja siis krampitamine tuli päris päris sageli mu lood peale, aga ju siis keegi tuttav hea sõber ütles siis emale, et võta vits, annab paar nakatada krambid, kõik läinud. Nii et ikka triibulisi on olnud. Oi jumal on, ema oli mul kerge käega. Aga eks ma talle põhjust muidugi andsin, andsin kah palju, kuigi ma ei tea, nüüd omad laskma lapselast, et mõlemad on ainult üks kord saanud ühe korra rele vitsaga. Ja pärast ma põdesin ligi kaks, kolm kuud seda, et ma seda tegin, nii et aga noh, sel ajal, kui mina olin väike, siis see oli nagu noh, loeti hea kasvatuse juurde, et laps pidi ikka vitsa saab igaks juhuks mida kibedam vits ei armsamaks, jah, täpselt nii oma lapselapsel ütlesingi, et ärgu pangu pahaks, kui see ühe sahmaka sai. Aga kas nüüd nendes Pitki või või Karupoeg Puhhi notsu lugudes? Kas seal laval midagi kunagisest väikesest tüdrukust? Ühtäkki tuleb esile? Jah, seda ma olen selle üle tihti mõelnud, et kust tulevad vahel mingid asjad, sa mõtled, sa mõtled öö otsa ja sa mõtled päeva veel takkapihta ja, ja mitte midagi ei tule ja äkki ühel hetkel laval tuleb ja siis ma olen tõesti ja saanud aru, et nagu vanad näitlejad on öelnud, et näitleja et mida rohkem ta on niisugune sahtlites koosnev, et ta on hästi võtuline inimene loomu poolest, et ta kogub, kogub endale kõik see naha alla ja siis teatud hetkel, kui sul hakkab see emotsionaalne mälu tööle, siis see sahtel avaneb ja sealt tuleb ja tõenäoliselt kõik, mis on olnud see kõik sinusse talletunud ja, ja kindlasti midagi ka lapsepõlvest ja nii ja üldse tähelepanekutest elus muidugi pikid, kui me tegime, siis ma istusin küll oma sõbrannad piinasid nagu hirmus, tema oli lasteaia juhataja ja, ja elasise lasteaia õu oli all ja siis istusin temaga kodus ikka tüütuseni ja vahtisin aknast ja neid neid lapsi kuulasin, mida nad räägivad ja kui, kui silmpilkselt 180 kraadi tema jutus käib ja nad saavad kõik selliselt aru, mida nad räägivad. Et miks-sugusel alal mängid nüüd seda Pipi pikksukka ja sa räägid ühte asja ja, ja silmpilkselt võõrad teise palge räägid midagi muud, miks kriitikud ütlevad, et see on ebausutav või et et see on noh, nii ei tehta, aga vaadake, kuidas lapsed on. Nii see käibki nendel ja nad saavad üksteisest silmpilkselt aruga. Väga ruttu käib see aga vana inimene, tema võtab nagu aega endale ja, ja mõtleb ja sisenejatel pausi, enne kui puhastab ära ja võtab järgmise mõtte. Lastel käib seal palju rutamine. Ja Astrid Lindgren on ju öelnud, et vaatamata sellele, et ta ise on mitme lapse ema ja, ja veel rohkemate laste vanaema ja kui siis tema käest on küsitud, et kas need kõik on inspireerinud teda, siis ta natukene nagu pahaseltki on vastanud, et ei, ainukene laps alati olen olnud ma ise. Nii et me ei anna võib-olla, et endale päris arugi, kui palju me tegelikult ise oleme olnud hiljem hiljem täiskasvanutena ikkagi meie ise jällegi kuskilt on tulnud. Ja, ja kindlasti me kanname endas ikka hirmus palju, aga enamus sellest jääbki sinna sinna reisikotti see, sa kannad teda ka seal, aga sa ei oska teda kasutada. Näitlejad muidugi, selles mõttes on palju õnnelikumad inimesed, nende, see on vajalik, lihtsalt ta talle emotsionaalne mälu töötakse kõik noh, selles mõttes on jälle, ma olen õnnelik inimene, et mul niisugune elukutse on sattunud ka veel. Et sa tunned vahel, et isegi liiga kauaks kott lukku, et sul ei, sul ei tule, ei tule, aga, aga tõesti, ta tuleb niisugusel hetkel laval vahel, et, et sa ei saa ise arugi, et oled nii õnnelik ja tänulik, et näed, et ta siiski mul oli seal kuskil. Kui kutsuda nüüd veel kord hetkeks libistada nagu enda mõtte üle sinna lapsepõlveaegadesse ja ja et mis te ise arvate, mis need kõige olulisemad ühed siiski on olnud, mida te olete täiskasvanud maailma enda jaoks kaasa võtnud, sealt? Põhi sealt Pelgulinna koolist vä? No ma olen püüdnud küll ma saan aru, et see on tulnud mul kodunt ja, ja minu lapsepõlvest kaasa ja ma olen tõesti püüdnud elada noh, et, et ma elan ausalt katsed üldse elada nii et sa ei pruugi teistele haiget teha, et sul ei pruugi andeks paluda, et ma katsun parem nii teha, et mulle raske andeks palumine, aga ma katsun siis nii teha, et oma oma tegusid saada ja nii et ma teiste inimeste käest mul ei pruugi andeks paluda. Muidugi siiski on noh, ei ole alati eriti noorest peast. Nüüd ütleme kuskil 35. eluaastani. Ma tegin ikka ikka hirmus palju tõenäoliselt oma kaaslastele haiget ja just oma sellises spontaansus ees ja ma ei saanud aru, miks ma ei tohi öelda seda, mida ma mõtlen. Miks ma pean ennem 10-ni lugema ja siis alles ütlema. Aga vot kuskil siis tõenäoliselt inimesena nagu hakkad nagu küpsema. Et siis ma sain küll aru sellest, et tõepoolest võtaret suhu v loe 10-ni ja siis alles ütleb aga just seda hambad niisugust ausust, et ükskõik mis meie peres oli või kui raske või kui paha või mida alati tüüp jääda ausaks ja ma olen nagu püüdnud elada küll. Elan ausalt, aga noh, vahel on hädavalesid tulnud. No mis sa teed. Aga põhilistes asjades mulle tundub siiski, et, et ma olen sellest joonest kinni pidanud, et ma olen oma elu ausalt elanud. Muidugi ma ei ole neid otsi kokku tõmmanud, võib-olla mulle kunagi aastakümnete pärast tuleb midagi veel, aga ei, mulle siiski tundub. Vaatamata kõigele ma olen, ma olen elanud ausalt ja katsunud nii elada, mitte teisi inimesi solvata. Kuidas öeldakse, ära tee teistele seda, mida ei saa, ei taha, et sulle tehtaks, vot nii. Lastetuba Guineas. Saates Lastetuba jutustas oma lapsepõlvest Helgi Sallo. Temaga vestles lehmade