Kui kogu rahvas Rändaja, mine ja vii lagede aimoni rahvale teade, täitsime tõotuse siin langenud viimseni ime. Antiikajalootundjad teavad kuuldud teksti päritolu teavad, et see raiuti kaljusse termopüülide mäekurus 480. aastal enne meie aja arvamist meenutamaks tulevastele põlvedele nende 300 spartalase kangelastegu, kes läbikäiku kaitstes langesid viimse meheni pärslaste mõõga läbi. Meil poleks täna mingit põhjust iidsel raidkirjal peatuda. Kui seda 40 aastat tagasi poleks teinud, ei keegi muu kui fašistliku Saksamaa äss number kaks riigimarssal Hermann Göring ise. Teda aga pole põhjust antiigihuvi tärkamises kahtlustada tagasi haaret mineviku tingisid sootuks muud asjaolud. Iidset teksti või õigemini selle ümber sõnastust läks riigimarssalil vaja propagandistlikel eesmärkidel. Göringi kinnitusel peaks tuleviku jaoks kivisse raiutama sõnad. Rändaja. Kui naased Saksamaale, siis teata, et nägid meid võitlemas Stalingradis, nii nagu me oleme. Tõotanud see oli fraas riigi marssali kõnest, mille ta pidas 30. jaanuaril 1943. Selle päeva õhtupoolikul istusid miljonid inimesed Saksamaal rusutud meeleolus raadioaparaatide juurde kuulamaks ülekannet Berliinist lennuväeministeeriumi suurest saalist. Inimesed lootsid, et esineb füürer ise ja annab vastuse paljudele küsimustele, mis sakslasi noil päevil sügavalt erutasid. Ja kes olekski pidanud esinema sel natsidele nii tähtsal päeval Hitleri võimuletuleku 10. aastapäeval. Ent füürerit ei olnud Berliinis. Kõnetooli ronis hoopis oma lihavuses ägisedes Hermann Göring. Nagu füürerit ennast, nii võeti ka tema narkomaanist asetäitjad vastu heil hüüetega raadioaparaat juures. Istujail jäi loota, et ehk riigimarssalil on volitused saladuste linikut kergitada teatavaks rahvale tõde. Ent missugust tõde võis fašistlik ladvik saksa rahvale kuulutada, kui kogu tema võimulolek oli olnud julm vägivald täis pettust ja demagoogiat? Kui õõnsalt ja võltsilt kõlasid Göringi sõnad sellest, et Saksa sõjameeste hiilgavad võidud läänes ja idas kinnitavad veenvalt fašistliku maailmavaate graniitkõva jõuga? Miks siis see jõud enam ennast ei ilmuta, nii nagu füürer olid tõotanud ida sõjakäigu alguses? Miks on mõnest kuust saanud mitu aastat ja lahendust ikka veel ei ole? Kuhu on kadunud need sajad tuhanded mehed, kes veel sügise alguses olid Stalingradi lähistelt koju saatnud bravuuritsevaid kirju. Juba mitu kuud pole neist kippu ega kõppu kuulda. Küsimusi, millele vastust oodati, oli palju ja paljud poleks osatud küsidagi, sest fašismi mürgi mõju oli miljonitele sakslastele veel väga suur. Ja Göring, rääkis Stalingradist. Ta ei säästnud värve, kiitmaks saksa sõduri vaprust. Ta ei säästnud värve ka vastaspoole mustamisel. Tema kõnest tuli nii välja, et Stalingradi varemeis takistavad fašiste võidulippu heiskamast ainult üksikud näljased bolševike jõugud. Viimased, keda punane Venemaa on suutnud Siberist kokku kraapida. Oraator ei pidanud loogikat millekski, kui ta üle paisatud paatosega kinnitas. Kõigist gigantsetest heitlustest tõuseb kõrgemale hiigelmonumendina lahing Stalingradi all. See jääb ajalukku suurima ja kangelaslikema heitlusena. See on tavatu, mida saadavad seal praegu korda meie sapöörid, jalaväelased, suurtükiväelased, õhutõrjemehed, kõik, kes võitlevad selles linnas kindralist kuni viimse sõdurini. Ja siin oligi Göring tarvis võrdlust vaprate Sparta lastega ja mitte ainult nendega. Ta pöördus ka saksa rahva kangelassaagade poole võrreldes kuuenda armee meeleheitlikke pingutusi Nibelungide kustumatu vägiteoga, kes oma leegitsevas lossis leevendasid piinavat janu omaenda verega ja pidasid vastu kuni surmani. Vaevalt oskaks seda keegi öelda, kui palju oli neid sakslasi, keda hämmastas siis see kummaline loogika. Ühel pool bolševike jõugud, viimased, kes punasel Venemaal veel olid teisel pool Wehrmacht eliitarmee, mis kangelaslikkust siin veel vaja oli. Kuid mis väärtus oli Göringi silmis loogikal. Tema ülesanne oli saksa rahvast ette valmistada selleks, mis tulemas oli Stalingradi katastroofiks. Siin tingis otstarve abinõud. Göringi peokõnest sai tegelikult matusekõne. Nõndaviisi hindasidki riigi marssali esinemist need sakslased Stalingradis, kellel õnnestus suurtükimürskude ja miinide lõhkemise taustal raadioülekandest osa saada. Nõndaviisi pidid seda mõistma ka saksa naised, kelle mehed ja pojad olid Stalingradi all teadmatusesse astunud. Aga Göringi kõnest ei saanud nad teada, mis siis ikkagi oli juhtunud Öelgem siia juurde, et novembri lõpust peale oli Stalingradi nimi olnud Saksamaateabevahendite jaoks tabu. Füüreri peakorteri igapäevased sõjateated ei sisaldanud lahingutest Valga lähistelt sõnagi. Saksa rahvas ei teadnud kuuenda armee sissepiiramisest. Sellest ei tohtinud rääkida ka nendes vähestes kirjades, mis lennukitel piiramisrõngast välja kodustele saadeti. Kuid lõpuni siiski vaikida ei saanud. Rahvast tuli katastroofiks ette valmistada. Füüreri peakorteri sõjateatesse ilmus Stalingradi nimi taas 16. jaanuaril. Stalingradi piirkonnas tõrjusid meie väed, kes juba hulk nädalaid kaitsevad oma positsioone tagasi tankide toetusel ette võetud vastase tugevad rünnakud suurte kaotustega bolševikele. Sellest sai alguse versiooni loomine saksa rahva jaoks nagu oleksid hitlerlased Stalingradis vastu pidanud viimse meheni ning jäägitut kõik feldmarssali, st reameheni surid seal kangelassurma. Ja kui varsti hakkasid Saksamaal Stalingradi leina märgiks helisema kirikukellad, oli juba vale sääsest ülespuhutud suur vale elevant. Ruttame korraks sündmustest mõne päeva võrra ette. Teine veebruar 1943 Moskva ringhääling mikrofoni juures on diktor Juri Levitan. Kuidas küll seda võiduteadet oodati ja mitte ainult nõukogude maal? Ränkade lahingute ajal oli Stalingradist saanud sümbol kõigi progressiivsete inimeste jaoks fašismi hävitamise sümbol. Kogu maailm teadis nüüd kindlalt, et üksnes nõukogude liit on võimeline takistama fašistlikul Saksamaal ellu viimast oma maailma vallutamise plaane et punaarmee suudab mitte ainult hitlerlikule armeele lööke anda, vaid ka selle purustada. Kuid meenutagem nüüd põgusalt sündmusi, mis eelnesid fašistide kapituleerumisele Stalingradis. Teatavasti algas punaarmee pealetung Stalingradi piirkonnas 19. novembril 1942 ja 23.-ks novembriks oli saksa väegrupeering Stalingradis sisse piiratud. Selleks ekstra organiseeritud fašistlike armeegrupp. Don kindralfeldmarssal von Manstein'i juhtimisel alustas 12. detsembril läänest pealetungi, et piiramisrõngas väljaspoolt lahti murda. Selleks paisati tulle võimsad väekoondised, kuid nõukogude sõjamehed avaldasid pealetungijaile visa vastupanu. 16. detsembril läksid aga edelarinde ja Voroneži rinde vasaku tiiva väed vastupealetungile, mille käigus löödi puruks kaheksas Itaalia armee ja armeegrupi Don vasakul tiival tegutsenud operatiivgrupp hollit. Selles suunas tegutses eriti aktiivselt 24. tankikorpus, kes viie päevaga liikus edasi 240 kilomeetrit. Ka teised tankiväelased võitlesid edukalt kusjuures oma suurepäraseid lahinguomadusi näitas hiljem teise maailmasõja parimaks tankiks tunnistatud nõukogude tank T 34 kuid juhtus ka niiviisi vaenlane piires 24. tankikorpuse Thaczynskajast sisse, lootuses seda hävitada. Kuid meie väejuhatuse käsul murdsid meie tankistid ägedaid lahinguid, pidades piiramisrõngast välja. Edukalt tegutses nois lahingus ka meie lennuvägi. Von Manstein'i ponnistused Pauluse armeeni välja jõuda jooksid täielikult liiva. Punaarmee vastupealetungile pani punkti Katernikova vabastamine 29. detsembril 1942. Selleks ajaks oli välisrinne juba 120 kuni 160 kilomeetri kaugusel Stalingradi piiramisrõngast. On muide huvitav märkida, et Lääne-Saksamaa sõjaajaloolased on üpris palju polemiseerinud selle üle, kas von Manstein'i armeegrupil üldse oli eeldusi jõuda appi Paulusele. On nii poolt- kui ka vastuhääli oma mälestusteraamatus, Verlorene Siege. Kaotatud võidud ütleb sõna sekka ka von Manstein ise. Ta teeb rohked etteheiteid Paulusele tema passiivsuse pärast. Miks Pauluse diviisid ei rutanud talle vastu. Sealjuures ta unustab meelega, et Paulus allus operatiivselt talle. Tema ise aga seda käsku Paulusele ei andnud. Ühelt poolt kartis ta füürerit, kes oli vastu saksa vägede äratõmbamisele Volgalt. Teiselt poolt tahtis ta ilmselt üksinda võidu loorbereid lõigata. Tema mälestusteraamatus on veel üks huvitav lõik, kus ta kinnitab, et soovis mõneks päevaks ise piiramisrõngasse lennata. Kuid Paulus ja tema kindralid olevat selle tungivalt maha laitnud. Seepärast jäänud sõit ära. Lääne-Saksamaa sõjaajaloolased ironiseerivad, et Manstein löönud hoopiski ise kõhklema, kui Paulus olevat talle öelnud, et lend sisse piiratud Stalingradi on palju kordi ohtlikum kui lõbulend kaunite Alpide kohal. Oli sellega, kuidas oli, aga olukord piiramisrõngas, kujunes 1943. aasta alguses täiesti katastroofiliseks. Iga vähegi mõtlev inimene pidi taipama, et edasine vastupanu on mõttetu. Varustuse juurdevool õhu teel kahanes miinimumini sest õhus peremehetses Nõukogude lennuvägi vaenlase leeris oli nälg. Terav puudus oli sõjamoonast ja medikamentidest. Kümned tuhanded haavatud lebasid külmades keldrites. Neid ei olnud millegagi siduda ega ravida. Ent ometi otsustas Hitler, et Stalingrad ei tohi kapituleeruda. 1943. aasta alguses Pauluse käsutada olnud väed ei olnudki veel nii väga tühised. 250000 meest ligemale 5000 suurtükki ja miinipildujat kuni 300 tanki. Peale selle olid sissepiiratud väed jõudnud rajada tugevad kaitsepositsioonid. Toni rindejõud, kellele peakorter tegi ülesandeks sisse piiratud fašistlike vägede likvideerimise polnud sugugi ülekaalus 212000 meest umbes 6500 suurtükki ja miinipildujat, 254 tanki ja kuni 300 lennukit. Seepärast otsustati vaenlase grupeering tuleb hävitada osade kaupa, et oleks võimalik otsustavasse lõiku koondada juba tunduv ülekaal. Nii ka toimiti. Kuid enne, kui asuti seda ülesannet täitma, pöörduti humaansetel kaalutlustel ultimaatumiga vaenlase poole. See adresseeriti Paulusele ja selle viisid piiramisrõngasse nõukogude parlamentäärid. Peale selle loobiti lendlehti ultimaatumi tekstiga alla kõigis rindelõikudes. Kaheksandal jaanuaril üle antud ultimaatumis rõhutati vastupanu mõttetust ja väljapääsu lootusetust. Selle tõenduseks kirjeldati punaarmee edusamme. Feldmarssal Paulusele adresseeriti konkreetsed nõudmised ja tingimused. Esiteks kõigil sissepiiratud saksa vägedel eesotsas teie ja teie staabiga lõpetada vastupanu. Teiseks, teil tuleb organiseeritult anda meie käsutusse kogu isikkoosseis tervena kogu relvastus, lahingutehnika ja sõjavarustus. Kolmandaks, me garanteerime kõigile vastupanu lõpetanud ohvitseridele allohvitseridele ja sõduritele elu ja julgeoleku pärast sõja lõppvaga tagasipöördumise Saksamaale või mistahes maale vastavalt sõjavangide endi. See ettepanek lükati tagasi. Pauluse käsul korjati kokku kõik lendlehed ja hävitati, et need ei satuks sõdurite kätte ega tekitaks neis allaandmise meeleolusid. Mitmete endiste saksa kõrgemate ohvitseride memuaarides on mõtteid mõlgutatud ultimaatumi tagasilükkamise üle. Vastupanu mõttetus oli siis juba selge kõigile, välja arvatud üksikud fanaatikud. See oli selge ka Paulusele, kuid seegi kord ei talitanud ta Hitleri käsu vastaselt. Ent saksa ohvitseride toonaste mõtiskluste peamine sisu oli küsimustes. Mis meist edasi saab? Kas venelased peavad oma lubadust, kas niisugust, selle tohutule sõjavangide hulgale üldse on võimalik tagada kasvõi minimaalseidki elu säilitamise tingimusi ja nõnda edasi. Ultimaatumi tagasilükkamisega aeti surma veel kümned ja kümned tuhanded Saksa sõdurit. Punaarmee väejuhatusel polnud tarvis enam millegi üle mõelda. Üheksandal jaanuaril andis rinde sõjanõukogu käsu pealetungiks. 10. jaanuaril anti suurtüki ja lennuväe võimas löök. Kolm päeva kestnud lahingutega murti vaenlase vastupanu ja ta paisati teisele kaitseliinile. Sealt esialgu läbi tungida ei õnnestunud. Uus pealetung algas 22. jaanuari hommikul ja siis vaenlane ei suutnud enam vastu panna, hakates kiirustades taanduma. Stalingradi varemete vahele. Algas ka massiline vangi andmine. 25. jaanuaril tungisid 21. armee väeosad Stalingradi ja 26. jaanuari hilisõhtuks oli sisse piiratud Perling lõigatud kaheks põhja ja lõunaosaks. Paulus oma staabiga jäi Lõuna grupeeringu juurde peitudes universaalkaubamaja keldrisse. 31. jaanuaril andis lõunagrupeering eesotsas Paulusega end vangi teise veebruari päeva hakul. Kapituleerus ka põhja. Grupeering. Paljukannatanud Stalingradi kohale tekkis ootamatu ja harjumatu vaikus. Kui veel kusagil tulistati, siis oli see võidusaluut. Nõukogude sõjamees pühitses oma suurt võitu. Elame nüüd pisut sisse sellesse lahingõhkkonda, milles meie sõjameestel tuli võidelda sisse piiratud vaenlase grupeeringu hävitamisel jaanuaris 1943 meenutab mees, kes osales Stalingradis 22 fašistliku diviisi purustamisel. Tolleaegne roodu komandör, praegune tallinlane Pjotr Purro Üheksandal jaanuaril vastu kümnendat jaanuari võtsime sisse pealetungi positsioonid. Meie brigaad seisis edela suunal pea suunas. Meil oli antud vastase kaitse läbimurdmise ülesanne. Sõna hommikul enne koitu tõi vanem mulle soomuskaitse, mille juhtkond oli käskinud mul endale ümber panna. See kinnitati rihmadega ümber keha. Alguses tundus ta jäigana, aga kui oli ümber pandud, sai selles liikuda. Mõeldud oli ta kuulide ja kildude vastu. Koidu ajal algas suurtükiväe ettevalmistustuli. Kõik suurtükid olid üle viidud otse sihtimisele, kusjuures iga suurtükk pidi hävitama üks või kaks tulistus punkti. Iga miinipilduja rood ja patarei sai samuti kindla ülesande. Ettevalmistustuli oli nii tugev, et lõhkemiste vahet ei olnud võimalik teha. Käskluste andmiseks tuli lausa röökida. Tuli pidigi tugev olema, sest rinde iga kilomeetri kohta tuli 100 suurtükki ja miinipildujat. Selle aja kohta oli see enneolematu arv. Viimased viis minutit olid Katjušade ja Andrjušade mäng. Katjušat teavad kõik, aga Andrjušat paljud võib-olla ei tea. See oli omapärane rakettmürsk, meenutas lennukipommi ja asus puukastis. Mürsk oli meetri kõrgune, tema suurim laius oli umbes 70 sentimeetrit. Toodi kohale näiteks 50 mürsku, vajutati lülitile ja nad lendasid kahe kolme kilomeetri kaugusele. Kas kogu aeg ümber? Sakslased karjusid, venelased on meid putkadega laskma hakanud. See relv oli väga võimas. Raadiusega 50 meetrit, hävitas ta absoluutselt kõik. 100 meetri kauguselt võis veel tappa. Kõlas viimane plahvatus. See oli rünnaku signaal. Minu rood läks üksmeelselt rünnakule. Joosta oli meil 100 meetrit, siis tungisime nende eesliinidesse. Meile jooksid vastu vangi andvad rumeenlased, mustad papaahad, peas, käed üles tõstetud. Ka mõned sakslased andsid alla. Mul polnud aega nendega tegeleda. Minu ülesanne oli päeva jooksul vallutada kõrgendik 95. Edasi liikuda oli väga raske, kuna lumi oli puusadeni. Vastane tulistas meid käsirelvadest ja suurtükkidest. Eriti palju oli õhus lõhkevaid mürske, mis 30 kuni 50 meetri kõrguselt paiskasid laiali oma killud. Püüdsime kiiresti tulistamisalast välja saada, kuid vaenlane muutis kogu aeg sihikut, nii et olime ikka ohutsoonis. Kui me jõudsime kõrgendiku jalamile, algas visa heitlus, mis kestis kuni õhtuni ent ülesanne sai täidetud. Me vallutasime kõrgendiku, kuigi kaotused olid suured. Niimoodi murti läbi vaenlase ringkaitse edelalõik. Samuti murti läbi kaitse loodesektoris, nii et kaks meie grupeeringut tõttasid teineteisele lahingutega vastu. Mõne aja pärast me kohtusime peaaegu sisse piiratud ala keskpunktis ja algas vaenlase grupeeringu hävitamine osade kaupa. Mees, kes Stalingradis võites alates 1942. aasta septembrikuust kuni vaenlase kapituleerumiseni teeneline õpetaja Paul Maasing iseloomustab ühe ainsa näitega seal peetud lahingute ägedust. Peale selle, kui juba lahingud olid lõppenud, liikusime nende majade vahel siis huvi pärast õue pealt tõstsime üles ühe kruusi tavalise email kruusi ja sellel lugesin ma seitse auku oli sees, sellel kruusil keegi teda pole, tulistan spetsiaalselt. See räägib sellest, et kuivõrd tihe oli see tulistamine. Ega asjata tekkinud Stalingradi heitlusi silmas pidades ütlemine metall väsis, kivid väsisid, aga inimesed pidasid vastu, võitlesid ja tegid vaenlasele lõpu peale. Saksa kuuenda armee juhtkond lootis kord, kui Volga ääres võidukalt välja ollakse, tibupoegi lugema hakata. Ent jaanuari teisel poolel polnud neil enam üldse millelegi loota. Selleks ajaks oli kaotatud peamine varustusbaas Pitovniki lennuväli, kuhu saabus järjest vähem ja vähem lennukeid. Ent siiski veel saabus. Alates 15.-st jaanuarist tuli taganeda Gumraki varulennuväljale, mis oli kogu aeg nõukogudesuurtükkide tule all. Sellest hoolimata tungles lennuvälja läheduses hulganisti kergemini haavatuid, lootes lennukitega piiramisrõngast välja saada. Kui palju oli sealjuures traagilisi stseene, kus kamraad kamraadi surnuks tallas, kus välisandarmeerial tuli relvad appi võtta haavatute laiali ajamiseks. Mis teha, inimene tahab ju elada. Diviiside rügementide ja pataljonide staabid tegutsesid endistviisi. Kuigi paljudele staabi meestele tundus see juba mingisuguse kummalise mänguna mida võib-olla mängiti üksnes sellepärast, et mehi ei vallutaks. Sünged mõtted oli ju nende mõtete tekkimiseks põhjusi rohkem kui küll. Juba nii-öelda sõjaõnne üle võinuks mõelda ja küllap mõeldagi. Näiteks kasvõi mõned võrdlused. Poola purustamiseks vajasid sakslased üldse 28 päeva. Niisama palju aega kulutati ühe ainsa töölisasula vallutamiseks Stalingradis. Prantsusmaa alistati 45 päevaga. Keskeltläbi kulus 45 päeva Stalingradis ühe tänava vallutamiseks. Näete, oli, mille üle mõelda. Nüüd veel pisut Friedrich Paulusest tema viimase perioodi tegevuses piiramisrõngas püütakse ikka jälle leida midagi mõistatuslikku. Põhiküsimuseks on siin see, et miks ta siiski ei kapituleerunud Hitleri nõusolekuta. Kas ta siis ülehindas oma võimalusi? Vaevalt küll. Pauluse ettekandes Wehrmacht'i ülemjuhatusele 24.-st jaanuarist 1943 on öeldud. Korpuste ja nende komandöride isiklike ettekannete põhjal, kellega mul on veel võimalik ühendust võtta, kannan ettevägedel ei ole enam lahingumoona ega toiduaineid, side on olemas veel ainult kuue diviisiga. On ilmnenud tugevaid distsipliini, lagunemise märke. Vägede ühtne juhtimine on võimatu. 18-le 1000-le haavatule pole võimalik anda isegi kõige elementaarsemat abi. Edasine vastupanu on mõttetu. Katastroof on vältimatu. Veel ellu jäänud inimeste päästmiseks palun viivitamatut luba kapituleerumiseks. Väga selgelt ja konkreetselt ära öeldud. Hitleri keeldumise korral olnuks armee tal täielik moraalne õigus endale viivitamatult tegevusvabadus võtta. Kuid Paulus kõhkles, kõiki, hämmastasid tema kaks raadiogrammi Hitlerile. Selsamal 30. jaanuaril, kui Göring oma matusekõnega esines. Neist esimeses oli öeldud. Ustavana Saksamaale antud tõotusele ning tunnetades oma kõrget ja tähtsat ülesannet, hoiab kuues armee kuni viimse meheni ja viimse padruni ning füüreri ja isamaa nimel kinni oma positsioonidest. Paulus ja teine raadiogramm. Teie võimuletuleku aastapäeva puhul tervitab kuues armee oma füürerit. Stalingradi kohal lehvib veel haakristiga lipp. Kujunegu meie võitlusest eeskuju praegusele ja tulevastele põlvkondadele ei tule kapituleeruda ka kõige lootusetumas olukorras, kui Saksamaa on võitmas heil minu füürer. Paulus. Kindralooberst Pauluse käitumismotiivide mõistmiseks pakub pidet kõrvallause kui Saksamaa on võitmas. Ilmselt pidas Paulus ikka veel Stalingradi üheks episoodiks sõjas, mille Saksamaa kindlasti võidab. Seetõttu nägi ta oma ülesannet selles, et kas või kogu armee hinnaga siduda võimalikult palju punaarmee väekoondisi. Kohe tekib ka küsimus, miks ta järgmisel hommikul siiski kapituleerus. Mitmed tema toonased lähikondsed väidavad, et tõuke selleks andis Hitleri vastus telegramm, milles anti selgesti mõista, mida Pauluselt oodatakse. Kogu armee hukkumine lahingus ja armee juhataja kangelassurm. See versioon oli juba Kööbelsi rahva jaoks valmis mõeldud. Nüüd oli tarvis tegelikkust sellele vastavaks muuta. Kangelassurmale valis Paulus vangipõlve, sest nüüd oli juba mängus tema enda elu mitte enam tuhandete tema sõdurite elu. 31. jaanuari hommikul kell seitse võttis armee staabiraadiojaam vastu raadiogrammi kus oli öeldud, et Hitler on Paulusele andud Wehrmacht'i kõrgeima kindralfeldmarssali auastme. Kaks tundi hiljem oli vastne feldmarssal juba sõjavang. Eneseirooniaga kirjutab oma mälestustes kuuenda armee kaadri valitsuse ülem ooberst Wilhelm Adam. Milles seisnes tema viimane töö? Ta nimelt küsis Paulusele tema teenistus raamatu tegi sellesse sissekande aukõrgenduse kohta, kinnitas selle armee pitsatiga ja viskas siis pitsati ahju. Ja juba olidki Nõukogude automaatorid ukse taga. Stalingradis käis üsna varsti pärast hitlerlaste kapituleerumist Nõukogude Liidu kangelane Endel Puusepp. Lennusspetsialistina pidi ta tutvuma trofeelennukitega, kuid ta nägi ka muud. Nägime laagrit meie punaarmeelaste laagrit said vangilangenud seal jubedal külmal talvel, Stalingradi all oli tol talvel külm me muidugi küll meie kasuks oli 35 ja 38 ja 40 aga kuna Hitler andis siis käsu kõikidele idarinde Et juhatajatele ja siis komandöridele fašistidele. Et arvestades sellega, et talveabi, soojad riided Teil on edasi ei jõua õigel ajal kohale, käsin kõikidelt sõjavangidelt võtta ära soojad asjad, kasukad, joped, soojad püksid, vildid, mütsid, kapukad kõik. Samuti ka rinde lähistel elanikelt, mis on okupatsioonivõimude all kõik kuni tekkideni ja pearätikute nii välja. Ehk siis nii toimitigi. See mälestuskild ei vaja kommentaari, see on ju fašism tegelikkuses. Ja nüüd need sakslased, kes kord kange bravuuriga tulid Stalingradi peale ka neid nägi Endel Puusepp. Igavene rodu, tuleb vastus sõjavange. Ees oli üks vanamees, vanaaegne Jaapani sõja aegne nihukene ühe pauguga, püss on õla peal, nii nii kui reha hoidis vikat kasukas seljas ja ja kõnnib. Siis tuleb maailma rodu. Millegipärast kolmekesi ühes reas. Küllap vist sellepärast teed, kitsad talv, talvine aeg. Meie valimismasina kõrvale ei saa sõita läbi lume ja neid kõiki lumme ei ole ka mõtet. Ja lõpuks siis, kui roodu mööda läks, pool tundi seisime seal, võib-olla rohkem ei sõitnud. Ta teine vanamees seal lõpus. See põlisveidi juurima ja piip suitsu, noh, mina siis talle karbi kaasbeki. Ja vanamees oli jutukas ka. Küsisin pallisusel on nootide on ka päris hästi üle 3000. Kui täpselt 3200. 80 teha saate, oo et nemad ei siba kuhugile, et nad on niigi juba seal kulatel, rõngas olid kõik Rumeenia ratsaväe ära söönud kõigepealt ja pärast polnud enam midagi süüa ja rünnak teavad, et ühtegi kusagile ära ei jookse. Siis õhtuks on soe ruum ja toit. Et kui kasvõi ükski jookseb ära kõigil see grupp, kuhu see üks kuulub jääb kõik söömata. Et jääb midagi ei juhtu, kõik on nii, kui lambad tuleb siis välja, et nad olid vanad berliinlased kätte said need sõjavangid rivistasid nad kõik üles, noh, vanad sõjamehed kah, olgugi praegu vana, on aga armeest ja paha vaid rivvi. Ja siis kamandasid kõik ette, kes oskavad vene keelt. Sa tulid välja? Lugesin ainult üle ja jagasid nii, paljudesse grupis see, palju oli neid vene keelde mõõtkene mõisteid. Sakslasi ei olnud tähtsam ta ohvitser või sõdur seal jõe ääres. Ultimaatumi kui üks jookseb ära täpsemalt nadi kardiokatset, et inimesed nõrkevad ja jäetakse teele, kes neid kannab, keegi kanna, et iga iga grupp hoolitseb oma rahva eest ja kui keegi nõrkeb, kannab kuni õhtuni koha peale. No need olid viimased vangid, mis veel sealt Stalingradi alt kuhugile ida poole saadeti. Aga kas nendest viimastest vangivõtutest keegi, meenutas Walter Ulbricht'i soovitust 1943. aasta jaanuari alguses saksa sõduritele määratud lendlehes. Aus kapituleerumine, see on ainus mõistlik samm, mille te võite teha. Päästke oma elu. Andke alla, enne kui punaarmee kahurid ütlevad oma viimase sõna. Siis oleks mõndagi teisiti olnud, siis oleks ohvrite arv palju väiksem olnud. Nii neil kui ka meil. Võit Stalingradis oli kogu nõukogude rahva võit uue ühiskonnakorra võit. Fašism lähenes nüüd kiiresti oma loojangule, kuigi mitu rasket võitlus aastat seisis veel ees. Nõukogude inimeste veendumus oli aga vankumatu. Meie võitlus on õiglane, meie võidame.