Lehekülgi eesti kultuuriloost. Vabariigi üks vilakamaid loovisiksusi meie rahvatantsupõllul, Eesti NSV teeneline kultuuritegelane Heljo Mikkel on saanud kuuekümneaastaseks valimik, tema tantsuloomingust tuleb eeloleval laupäeval juubel õhtul esitamisele Tartu Vanemuise kontserdisaalis ja maikuus Tallinnas. Enamikele kõige uuem tants pikseloits ootab aga veel esiettekannet massi esituses meie selle suve suurel tantsupeol. Juba praegu on avaldatud arvamusi, et sellest kujuneb meie suurpeo üks huvitavaid etteasteid mida arvab oma uuest tantsust tantsulooja ise. Mulle on alati meeldinud loodusnähtusi. Mõne teisegi varasema tantsuga ja kuna meestele oli just tarvis midagi niisugust meest ja tugevad ja äike, Mulle lapsest saadik väga meeldinud. Eriti kui mäe otsas seista. Ja kui tuleb see äikese-eelne tuul sisse, puhub tõepoolest sinust nii läbi, et jääb ainult väga tugev, väga kindel, väga põhine järele, aga kõik see, mis on niisugust igapäevariburabuse just kuu läheb tuulega kaaslasele. Äiksetuulega loomine oli väga huvitav, sellepärast et Lepo Sumera muusika. Tõsi küll, alguses ma nagu ei oskand seda muusikat oma kujutlustega kokku panna, aga kui ma olen teda väga palju kordi kuulanud, siis see muusika hakkas mind nii kaasa kiskuma. Hakkasin seda muusikat väga armastama ja tõepoolest leidma selles muusikas, vaat just seda, mis on seal äiksaliku ja, ja mis sunnib looma. No pixel oitsus on siis nagu kõik need nähtused, mis, mis päris päris pikses ongi tulek hästi, mehine, hästi võimas. Seal ma olen kasutanud karutantsumotiivi, sest tõepoolest, kui äiksepilv tuleb, siis ta nagu kerib ennast ülesse kohe. Ja edasi tulevad siis juba kõik vihmapiisad ja ja tuleb seal. Välke on mitmeid moodi, on see suur välk ja siis on seal veel keravälgud ja põuavälgud ja ja peale selle on seal siis veel kuradi rehiga. Noh, see on niisugune asi välku juures, kus siis sepisse sepistatakse jõust seda välguviskamise koda ja peale selle on hundiratast tat selles tantsus sees aga hundirattaid olema mõelnud mitte mingisuguses niisuguseks Undi rataks Undi ratta pärast vaid see on üsna tantsu lõpus ja, ja nende hundirataste kaared. Ma olen nagu viima välja siis vikerkaarele, mis on tantsu lõpuks peale selle on ratsasõda ja üldse lavastusena, ma näeksin meelsasti nii nagu tegelikult, et tekivad väljakul pilvekujundid. Et üks motiiv kasvab välja teisest, et nad muudavad oma asendit ja kuju just nii nagu äiksepilved taevast. Ja nii ma mõtlesingi siis äikest meestele. Seda enam, et meeste tants on mulle ikka meeldinud. Ja nad on varasematel tantsupidudel jäänud nagu vaeslapse ossa naiste värvikülluse ja ilusate seadete taustal ja sellepärast kuidagi mõtlesin, et prooviks veel kord meestele midagi teha. Sinu tantsud on rikastanud meie rahvatantsukollektiivide repertuaari aidanud muuta värvirikkama. Eks meie rahvakunsti õhtusid, meie tantsupidusid pikkade aastakümnete vältel mis on toonud sind tantsu juurde ja äratanud sinus loovisiksuse. Ei oska öelda nii täpselt kuidas või miks Jon olemuses lihtsalt. Aga miks ma rahvatantsu juurde jäin? Selles on küll arvatavasti süüdi ülemaailmne noorsoo- ja üliõpilasfestival Moskvas. See oli 57. aastal. Ja seda just seetõttu, et seal ma nägin noore juhina tõesti niivõrd palju maailma rahvastik, tantse, nende eripära, võtame kas või näiteks riideid, kui, kui palju erinevaid riideid, kulda, karda, sametit, siidisulgi noh kui igasuguseid ja sealjuures teiste rahvaste tantsud kaugelt sealt soojatelt maadelt päris paljad peaaegu ainult niidiribad ümberringi. Ja kui ma siis mõtlesin ja vaatasin seda, ma olin kohutavalt kohkunud. Ja mõtlesin, kuidas ma julgesin üldse siia välja tulla oma linase ja ja villasega. Ja kui siis sellel festivalil meie Hiiu valts sai nii kõrge tunnustuse siis ma hakkasin alles päris tõsiselt mõtlema sisuliselt, mis on rahvatants, mis on ballettmeistri töö. Tooksin niisuguse võrdluse, on üks suur tulipunaste rooside peenar seal keskel äkki hull, üks valge karikakraõis vaat just selleks karikakra õied, nende uhkete rooside hulgas on just etnograafiline. Tantsisime kõikide rahvaste juures, nii, olgu need ballettmeistrid kui andekad tahes. Igal ajastul on oma tants. Ja ju siis praeguse ajastu tants on põhiliselt ballettmeistri töö ja kuna ma siis päris kindlalt otsustasin, rahvatantsu võiks jääda, siis tuleb mul seda tööd teha ja sealt siis tulevadki need tantsude tegemised. Kui kasutada neid kaasaegset terminoloogiat, siis sinu looming, sinu loodud tantsud kuuluvad nii-öelda uusloominguliste lavatantsude hulka. Milline on sinu loomingu, sinu tantsude seos meie rahvapärimusliku, etnograafilise tantsuvara? Kõigepealt valik, tantsude valik, ma olen ikka püüdnud valida just niisuguseid teemasid, mis on lähedased rahva pärimusele ja olen püüdnud seal siis sammustiku ka valida. Etnograafilised sammud kusjuures ei ole jäänud päris etnograafiliste sammude juurde püsima, vaid ma olen neid edasi arendanud ja loomulikult oma laadiliselt lahendanud. Aga muidu minu teemad on jah, enamasti muuseumist leitud või siis kodupõllult haldjamaalt või siit ümbruskonnast õuest ja aiast ja. Suur osa sinu tantsuloomingust on saanud tuule tiibadesse Tartu riikliku ülikooli rahvakunstiansamblis kelle kunstiline juht sa pikka aega oled olnud ja kellega on seotud sinu kõige suuremat loomingulised ettevõtteid. Ja selle ansambli vilistlasena võin ma ise tõdeda ja tean, kuidas on sündinud mitmed sinu tantsud kas või Gustav Ernesaksa muusikale loodud populaarne näärisokk, mis avaste ülikooli rahvakunstiansamblile eesti kirjanduse kunsti dekaadi lõppkontserdile suures teatris või olgu see siis sinu kiigemäng või Viru väravad, mis viisid ansambli Moskva ülemaailmsele festivalile, kust ansambel naasis tagasi laureaadina. Nii et looja isiksuses on küllaltki suur osa siis kollektiivile, kellega ta töötab ja kus tema looming tekkinud. Sellel on küll suur tõde taga, sellepärast et kui ei ole kollektiivi, kes sinu mõtteid realiseerib ja kes sinuga kaasa loob ja teeb, siis ei tule küll mitte midagi välja, vähemalt minul küll mina ei oskaks nii luua, kui ei loo kollektiiv minuga kaasa. Aga minu suur õnn on olnud just selles, et tudeng on niisugune inimene. Teda lihtsalt paelub see, mis asjast välja tuleb ja ta on alati nõus tegema ka niisuguseid asju, mida võib-olla tavaliselt ei tehta. Ja meie loomingulised mõtted saidki teoks just nõndamoodi, et ega ma kõiki oma mõtteid välja ei pakkunudki. Minu tantsudes on küllalt tõepoolest niisuguseid elemente, mida ma olen noh, kuidas öelda, võib-olla tudengitelt tasku pannud salamahti ja lasknud nendel just mürada ja kaasa luua ja üks kui teine element, eriti palju on neid vanaisa polkas on just tudengite pealt tehtud ja nääriSokos muidugi ka sellepärast et seal mul oli üks niisugune hästi vallatu poiss, kes paigal ei püsinud. Ja tema kepslemisi on nüüd küll tõepoolest sinna tantsu sisse pandud ja nii mõnes teiseski asjas. Et see on suur õnn, kui on niisugune kollektiiv, kes loob kaasa ja kes tuleb kaasa. Tulla sinu rikkaliku loomepärandi juurde, siis ma tahaksin küsida. Milline sinu tantsudest on sulle endale kõige rohkem südame külge jäänud? Üldiselt on nii, et kui ma need tegema hakkan, siis ma olen kogu südamega selle uue tantsu juures ja teen teda. Aga kui ta juba valmis on saanud, siis on see nagu minevik ja hakkad otsima uut teemat. Aga mis mind küll kaua aega vaevanud oli? Tedremäng tedremängusaamislugu ise oli minu jaoks ka ääretult huvitav, sellepärast et ansambli esimene juht või õieti mees, kes ülikoolis rahvatantsukollektiive asutas, oli Ilmar Reidla metsamees ja nii oli mul võimalus tema juurde metsa minna, otse tedremängu looduses oma juba see sõit sinna, kaugele lagendikule üle järve ja üle jõe ja suured saapad jalas, kõvasti riidesse, varakult tuli sinna minna kuskil kell kaks. Me läksime juba minema, sest ennem oli tarvis onnis valmis olla tunde juba ennem seda, kui tedre talles mängima tulid. Aga see oli juba huvitav ja peale selle pidi seal lamama ainult ühes asendis ei tohi liigutada, ei tohtinud köhida, ei kõvemini hingata. Sest et Ta alguses tulevad, siis nad on väga. Noh, jõudsime siis kõik selle ära kannatada, Ilmar iga koos. Ja nii mul õnnestus näha siis tedremängu otse looduses. Sealt ma sain just seda, mida mulle vaja oli, ma nägin nende liikumist, ma nägin kadede, kanade tegevust ja terve selle mängu. Sealt saigi see idee ja, ja vist et sellepärast mul nagu meestetantsude tegemiseks ongi rohkem soont, et mulle meeldib just see ürgne, mis meestes on ja ja tõsidus ja noh, nagu pikk selle oitsuski, aga tedremängus eriti, sest ta on nii looduslähedane ja ta nii eluline Kõigile nendele ülikooli tantsutüdrukutele ja tantsupoistele, kes kunagi on astunud üle ülikooli rahvakunstiansambli sõprusringi läve oled sa lihtsalt memmeks. Ja mina kui üks sinu kunagisest tantsupoistest julgen öelda, et sa oled küll meil üks rikkamaid memme lapsi, on sul nende aastakümnete jooksul ikka palju olnud. Lapsi on tõepoolest palju ja see on suur õnn. Ja õnn on veel see ka, et nendest väga paljudest kasvanud rahvatantsujuhid pärast ülikooli lõpetamist on nad ise asutanud omale rühmad ja üsnagi tugevad ja toredate rühmad. See on esiteks, teiseks on nendest kõikidest kasvanud ääretult toredad isiksused ja inimesed oma töökohtadel. Ja kolmandaks on muidugi see tore, et nad ei ole unustanud sidet oma vana sõprusringiga. Et nendele on jäänud ikka see põhimõtet, mitte nagu sõprusringis oli parem käsi üle vasaku õlg õla kõrval. Kuigi ma nüüd olen ju ansambli juurest juba aastaid ära ka praegused noored leiavad ikkagi haldjamaale ja nad on siin laagris, nad õmblevad sinu maarahvariideid, nad teevad väliköögis toitu, lõket teevad ja nende telgid on suleseppade kaasiku all. Niisugune tore, tore ettevõtmine, nagu viimased kaks aastat on olnud hobu folgid, siin puht noorte omaalgatus ja oma maad mööda käimine ja, ja tamine otsevilja naljadele otse järve silmadele, otse nende töömeeste naiste nägudele, kes nende pikal matkateel on neid jälginud. Ja siis tuleb see tagasiside nii kenasti tagasi siia, kust kunagi on alguse saanud tõesti ühe väikese tüdruku mõtted ja, ja tantsuteed. Haldjamaal siin Tartu rajoonis, Elva lähistel. Siin sünnivad uued tantsud. Sul on olnud palju aega järele mõelda oma läbikäidud aastakümnete üle ja ma tean, et sul kuskil on siin peidus ka üks luulevihik kuhu sa paned kirja oma mõtteid ja kas ma võiksin paluda selle sinu luule salmiku. Viimased värsid? Tõepoolest mõtted käivad inimeste ja looduse radu, nende seoste radu. Ja ka see aeg siin. Kui ütleks linnule säära praegu lenda, jää ragi, vaat loo. Kuid ära sina, tule tähti taeva, too, mis saaks, kui ütleks rukkile. Saara praegu tolmle, tuul, sina ära puhu säära lõhna, Ruus ja laine kallast uhu. Mis saaks, kui ütleks, südamel sära praegu tuksle ja suvi ära kanna saera särab päikene ja tuli sooja on, mis saaks, kui ütleks lillele. Saara praegu õitse, kui mahlajanus, mesilind kuldvankris tuleb sõita des, mis saaks, mis saaks. Kaoks ist kamiste, ürgne hind ja igatsust, imelind jääks ühe tiivaga.