Maa on täis inimeste jälgi, lugupeetud tantsutaadi omad, nende hulgas head just sellised. Nii võisime lugeda kutsekaardilt, millega Eesti NSV looduskaitse selts ja Kehtna sovhoostehnikum kutsusid osa võtma mälestuskivi avamisest kalmu külas meie tantsutaadile vabariigi rahvakunstnikule. Ullo Toomile oli juunikuu esimene laupäev. Tulijaid nii lähedalt kui kaugelt eelkõige Kalbulasi, kes olid tulnud austama siin kunagi koolis käinud tantsutaati aga tema kunagisi tantsijaid ja tänast tantsurahvast. Kohal oli ka tantsumemm Helju Mikkel. Rahvas on terve, kui leib on tugev. Rahvus on tugev, kui vaim on terve. Usun, et nii tundes saab Ullo Toomi uhke ja rohke pärand õigesti hoitud, austad, tutt ja homsesse edasi antud. Kui nüüd taas ning taas tulevad mehed Männa kirjagampsunites naised nisunäolistest seelikutes, et laod staadioni muru täis südasuveküpseid värve tänu tippude lustilist, ralli ja kirivööde kilde igast Eestimaa nurgast. On see Ullo Toomi suure alguse kaunis, kes kas jaka kestmine Ullo Toomil oli üllatavalt paljud targa kutsumusega juhi eredaid omadusi. Tema kasvatas tõepoolest ja ainult isikliku eeskujuga. Eesti rahvatantsukestvus, lukutantsijate ja rahva südameisse jääb Ullo Toomi helkima. Nagu vana hea hõbe, mis ei roosteta tema meie õue. Puu ei, vanane, ei murdu. Ta elab ajast aega meiega, kuni kestame. Kohalike korraldajate nimel sai sõna Kehtna sovhoostehnikumi asedirektor heit past. Rõõm on näha hulgaliselt töid siin selleks, et austada selle suure mehe tegemisi, kelle keskkonnaga seotud eluperioodi, see tagasihoidlik väike maakivi tähistab siin vilja. Toomi tänas ja kiitis organiseerijaid. Ma pean ütlema, et ega organiseerimismidagi ei olegi olnud, sest helistati Heliumikkelile. Ta ütleb, see on minu püha kohus, tulla ja osaleda. Räägid laine mesikäpale, ütles rõõmuga tulevases Ullo Toomi alati ütles, et laine, tee midagi regivärsis. Räägid segakoorile, no loomulikus mujal oleme, kui teeme, räägid Kalbu külarahvale kasvõi kivi paikapanek üleeile õhtul, kõik tulevad, punnitavad tõstavat. No see on rahvaüritus, see on see üritus, mida me alati oleme teinud, kui tahame oma ajalugu jäädvustada, oma suuri inimesi meeles pidada. Teie astabiks on, nagu mul öeldi, olete uurinud üksjagu Sava Kalbo küla ajalugu. Kui pikk see otsis? Möödunud suvel tähistasime Kalbu küla 740 viiendat aastapäeva, see on siis entsüklopeedias, on märgitud esmakordselt sellest Kalbo külast, aga tegelikult Kalbu küla on arvates varasemast asustatud paik sest siin on leitud kivikalmed ja peale selle On leitud ka veel rootsiaegseid sõjapidamisriistu. Need kivikalmed näitavad siis veel varasemale ajale ja nähtavasti põhjasõda läbiskasid seda perioodi, aga see aeg on kõik veel uurimata. Nii ainuMahoni, teie küla nagu kesi naisena teate nüüd öelda kuisuse Kalbu külanite, võta nüüd endised piirid ja banaanid tänastesse piiridesse. Kui palju siin rahvast olla? Momendil on rahvast 98 inimest ja kui kunagi näiteks ikka paarkümmend aastat tagasi, siis oli siin elamutest oli 53 elamut, aga momendil seda põhiKalbud on? Seitse maja on vähem. Aga tegelikult noh, mõned aastad, kui vabariigis ühendati külad, siis Kalbu külaga on ühendatud nüüd kokuta küla. Et nüüd on veidi pikem majand, kuulub Kehtna näidissovhoostehnikumi kalla. Ja kus see huvi nüüd tekkis, nii sügavam huvi oma küla ajaloo dema uurimise vastu. Siin on täna väljas küll Ullo Toomi mälestusnäitus, aga siin me näeme, et et küla, sugupuud ja, ja küla ajalugu on üpris palju uuritud. Esimene kokkutulek oli meil kaks aastat tagasi ja siis lihtsalt ühel küla sünnipäeval hakkasime, arvame, et kõik nagu teevad ümbergi ning väiksemaid küla kokkutulekud, et prooviksime ka jalgu, me arvasime, et kas tõesti vist midagi välja ei tule, niukene Uraabiale tegemine, aga esimene kokkutulek väga hästi õnnestus. Ja siis me otsustasime tik, hakkame oma küla ajalugu uurima ja ma pean ütlema, väga suurt tööd teeb endine Kehtna kaheksa keskkooli direktor Aino Suviste, kes teeb õpilastega palju tööd sellel aastal ta sai isegi vabariigis minu arust nende tööd hinnati ära diplomiga siis väga selle vastu tunneb huvi Kehtna näidissovhoostehnikumi asedirektor heik Past. Ja siis samuti mina ja siin astabiksar. Ja siin on võib-olla ka veel teisini, külarahvas kõik koos nagu lihtsalt nisugune, meie külal on üldse selline tore ühtekuuluvustavaliselt, kui meie peame, juubelisünnipäevadega me suurt sugulasi kutsuda ei saa, sest lihtsalt küla tuleb ega kutsuda ei olegi. Nad teavad, et on juubel ja tullakse. Ja see on ikka väga palju aastaid juba. Ja mida te küla ajaloo uurimisel olete välja selgitanud? Aga neid on meil kavatsus selline kroonika, raamatu kirjutamine kus igale talule jäetakse kaks lehte ja sinna pannakse siis talu praegune foto ja siis varasemad fotod ja siis sinna lehele saab panna ka kõik need elanikud või talu endised omanikud, kes on seal elanud nagu teha siis kes sugupuu kohe selleks talu kohta. Aga ma vaatasin, seal väljas oli üks sugupuu kaart puu joonistatud, keda see käsitleb. Kelle sugupuu noorutid on Rummude perekond ja see ja näiteks mõned aastad tagasi, kui me panime Paul Rumule siia mälestustahvli, sellel aastal toimub meil veel üks sündmus on septembris, siis pannakse Jaan Rumule mälestustahvel samana kodutalule. Ja nende kohta on tõesti jah, sugu juba juba tehtud. Te olete ka Kalbulanemist, et see kokku toob. No mina olen tegelikult sündinud Tallinnas ja olen Tallinna elanikega minu vanaema ja vanaisa on õieti vanaisa siit pärit ja siis ema on siit pärit ja nüüd ta on minu suhe kud ja mina tunnen ennast täiesti Kaipu külaelanikuna. Nii et suviti võib vist päris palju Kalbulasi näha liikumas ja võib olla. Sellepärast, et meil on ikka päris palju selliseid maju, mis on nagu vanemad on ära surnud ja lapsed nendele jätnud, ära nad müünud ei ole ja säilitavad oma kodu edasi. Tomile on avatud mälestuskivi, aga tänasesse päeva mahub veel midagi. No meil on kavas ja ühesõnaga selle hullu toomi kivi avamisel jätkame seda üritust, järgnev on niisugune külajant või Kalbu pulmad, mis on ka pühendatud hullu toomi mälestuseks ja seal siis oma rahva poolt ette valmistatud. Ja see meie oma rahva poolt ette valmistatud ja seda lavastabansdammar, keda me võime öelda nagu oma küla räime, sest tema abikaasa vanemad on meiltarit. No väga niisugune komme oli veel, et no sel ajal oli ka neid pulmi, pidasime siin elame, peame vanad kinkisime õllekapi, kappa, koosseisukohad, et uut olen käinud, sinna murdsime samba ära ja õlut ei pannud siin midagi muud pärast vaadata, tõmba tagasi hobused ja nii-öelda armu kapaks, kaeva. Kontest võtab Rämma kätele. Raadio välissaateid soovivad Sist voodil õnne, küsivad, mis ei ole pikal teekonnal kõige raskem oli, mis siin läbi teha. Kes tule veelgi kohe korraga? Kõigepealt muidugi jäi meelde see lammas, mida tõesti näeb haruharva. Tuli, tuli niita ja veel nööride kääridega, minu ämm oli hästi tore, sai sellega hakkama. Siis tuli Kraasida, neid ma olen enne muidugi ei näinud, aga ma ei ole kunagi nendega ise saanud tööd teha. Siis tuli Uhcoli vis vokkolija, seda siis emakene õpetas. Mina linnapreili ei oska, siis peab ikka emad ja ämmad peavad ikka õpetama. Ja peigmehel tulisime. Minu teada, okei, mul tuli paar puu algu katki lüüa, oli kõige raskem selle pika varre uus on kirves, otsus oli muidugi see, mille oli tikk, loomulikult sai hakkama killusai kat. Nendega päris raske oli esivanematel niimoodi need pulmapeod ära pidada. Kindlasti oli nii, et tänapäeval ma usun, et on asi lihtsam aga tore, kui need vanad kombed on elus ja rahvas mäletab ja, ja sellepärast, et tead, vähemalt mis oli, siis saad võrrelda, ütleme tänapäevaeluga ja meelde tuletada, kuidas ikka vallasele, ega ta kerge ei olnud. Pulkade Orgem lõigul head pulmapidude. Kuulsa helikilde mälestuskivi avamiselt Ullo Toomile Kalbus ja sellele järgnenud lavastusest kalgu pulmad. Kalbus käis ja tänase saate toimetas Uno Vedler.